Eesti lugu. Esimene sajand on kristliku ajaarvamise esimene sajand. Siis tekkis kristlus. Rooma impeerium laienes, Pompei linn hävis Vesuuvi purske all. Buda mungad kirjutasid Sri Lankal esimest korda üles buda õpetused. Sel ajal elasid Jeesus Kristus, tahtsid seenekanero ja Hiinas leiutati paber. Ja mis toimus siis Eestis? Me räägime täna raua-aegsest Eestist Tartu Ülikooli vanemteadur Andres Tauri ja saatejuht Piret Kriivan. Meie ajaarvamise alguseks oli meie praeguse kodumaa pinnale inimene pinud tegema kivist esemeid, tööriistu. Inimene oli ilmselt selleks ajaks õppinud tegema kividesse lohkusid. Rääkisime nädal tagasi. Miks küll, seda me ei tea. Võib-olla on emotsionaalse sideme tekitamise vajadusega maaga nii nagu kirjutab meile saate kuulaja. Sest kivi kui kõige tugevam tuntud element tol ajal temaga tuli, saate kuulaja sõnul tahes-tahtmata kokku pida, sidet pidada. Mine tea. Siis õppis inimene tegema asju pronksist ja siis tegelikult ehk juba enne ajaarvamise algust, mitusada aastat õppis inimene Eestimaa pinnal tundma rauda. Andrest, vouri, mida andis raua avastamine. Rauavõimaluste avastamine. Tõepoolest, selle raua kasutuselevõtt oli väga tähtis samm inimkonna ajaloos. Nii tähtis, et seda võib lausa tõepoolest ühe ajalooperioodi nimeks anda. Tegelikult, kui me ausad oleme, siis rauale põhineb meie kultuur tänapäevani. Kui tuhandete aastate pärast Meie kultuuri jäänuseid välja kaevata, aga kas see siis ei võidaks seda ka vabalt rauaajaks edasi kutsuda? Nii palju kasutame rauda. Igapäevases elus ja tehnoloogias Eima rauata ei püsiks meie kultuur üldse püsti. Erinevalt pronksi sulatamiseks vajalikust vase, tina maagiste leidub rauamaaki praktiliselt kõikjal maailmas ja ka Eestis seetõttu raud oli tunduvalt odavam materjal, kui seda oli pronks ja seetõttu ta ka levis tunduvalt laiemalt ja metallvõeti väga laialt kasutusele. Ainukene probleem oli selles, et rauasulatamine malmidest oli tunduvalt keerukam kui vase või tinamaagi siis pronksitooraine sulatamine. Selleks oli vaja palju suuremat kuumust, selleks oli vaja võtta süsi, et see raud mailis kätte saada. Aga kui see rauasulatamise tehnoloogia oli õpitud, siis ka raudväga kiiresti levis. Kõige vanim teadaolev raudese on yldiselt umbes 7000 aastat vana, pärit ühest hauast Põhja-Iraagis. See on umbes neli sentimeetrit pikk. Nelinurkne raudese võib olla mingisugune kuultuslikese sümboolne ese mis on meteoriit sellest rauast valmistatud, aga malmidest õpite seda sulatama tänapäeva Kesk-Türgi aladel umbes 2000 aastat enne Kristust, kus siis tollal elas rahvas nimega dieedid, kes siis õppis rauda valmistama. Raua valmistus, raudesemed levivad ja Põhja-Euroopas seal veidi hiljem Eestisse ilmselt vanimad raudesemed on toodud umbes ajal 700 kuni 500 enne Kristust ja ilmselt on selleks siis üks väike naaskel, mis on leitud Iru kindlustatud asulast Tallinna lähedalt ja kuulub siis tõenäoliselt pronksiaja lõppu. Rohkem hakkavad nad sellised raudesemed levima umbes aasta 500 paiku ja meie vanimateks raudesemeteks, mis on siis leitud tolle kalmetest võibki pidada paari nuga ja mõõka ja mõnda käevõru, mis on pärit Põhja-Eesti kivikalmetest ja ongi siis kokku lepitud, et umbes viie aasta 500 paiku Elle Kristust hakkab Eestis peale rauaaeg. Tõsi küll, seda rauda oli alguses nii vähe, et see ei olnud veel niisugune tõeline rauaaeg, vaid lihtsalt noh, seda tuleb mõista kui arheolooge, nagu terminit või perioodi tavalised inimesed nägid raudesemed ikkagi tol ajal veel väga harva ja raud oli väga kallis ja seda kasutati, nagu ma mainisin ka lausa ehete valmistamiseks, nagu käevõrud. Kui raua siia tulemisega, selle töötlemisega hakati tegelema, kas see tähendab siis seda, et tekkisid ka inimesed, spetsiaalsed inimesed, kes sellega tegelesid, siis ma mõtlen käsitöölised, kes hakkasid ka seda teenust pakkuma teistele, sest enne põlluharimisega tegelesime iga peremees. Aga raudtee ju iga peremees teha ei saanud ja või sai. Tõepoolest ilmselt ongi nii, et vanim elukutse ei ole ikkagi see, milleks seda peetakse, vaid võib öelda, et sepp on kindlalt üks vanim elukutse. Sellepärast et kui põlluharimisega pidi tol ajal tegelema iga inimene, et ära elada siis sepatöö ja raua käsitlemine, raua valmistamine, rauast esemete valmistamine oli ikkagi oskus, mida tolle aja ühiskonnas ka tolle aja kõrgkultuurid aladele oskasid äärmiselt vähesed inimesed. Ja see tehnoloogia on ikkagi sedavõrd keeruline et see eeldab ka sellist viisi, kuidas, kuidas neid oskusi põlvkonnast põlvkonnale edasi anda. Ja tänapäeval me võime õppida selgeks nii mõndagi asja raamatute ja muu õppematerjali abil. Aga tollel ajal ju kõik informatsioon, kõik oskused kulgesid põlvkonnalt põlvkonnale edasi suulisel teel ja praktilise harjutamise käigus, nii et ilmselt oli tollel ajal tegemist selliste juba käsitööliste suguvõsade ka, kus siis proua käsitlemise oskused edasi anti. Ja kes siis ilmselt hoidsid seda rauavalmistamise saladust ja kuna nendel oli see võime teha malmi kamakast, ilus rauast ese muuta justkui aine olekut, luua midagi, kes siis võib arvata, et neid peeti lausa nõidudeks, neid vanaseppasid, tõsi küll, me ei tea, kas eel rooma rauaajal, see tähendab siis enne arvamust Eestis ka neid raudesemeid tegelikult valmistati või on enamus import sest tolle aja esemed, raudesemed nimelt on kõik kuluvad sellistesse tüüpidesse, mis levivad ka naabermaades ja tõenäoliselt varasemad raudesemed ongi meile mujalt toodud. Kõige varasem jälg seni leitud jälg raua sulatamisest pärineb alles rooma rauaaja algupoolelt rauasulatuskoht ja seega nagu mainisingi on täiesti võimalik, et et veel eelRooma rauaajal kogu kasutatud raud toodi Eesti alale mujalt näiteks Skandinaaviamaadest ja see oli hästi kallis ja seda said endale hankida ainult tolle aja kõige jõukamad ja tähtsamad inimesed. Sepaamet on ikkagi siis üks tähtis asi, mille rauaaeg meile andnud on, aga juba käis jutust läbi ka, et rauaaeg jaguneb eel- rooma ajaks ja rooma ajaks Rooma impeerium teatavasti oli siis täies hiilguses. Mingi mõju on temast. Jah, see esihääloperetisatsioon ongi või nimetused perioodide nimetused ongi tekkinud tollel ajal nagu domineerivate kultuurinähtuste põhjal. Ja kui hakati uurima siin Põhja-Euroopas esiajalugu, siis kõigepealt leiti üpris palju esemeid ja kalmed ja muistiseid, mis on pärit perioodist meie ajaarvamise algusest kuni umbes ajani 450 pärast Kristust. Eestis on tollest ajast säilinud arvukalt kalmed, milles leiduv ehtemood oli selgelt pärit Rooma impeeriumi aladelt ja seetõttu hakati seda perioodi kutsuma rooma rauaajaks mitte ainult Eestis, vaid ka Skandinaaviamaades on see samuti. Ja nüüd seda perioodi, mis on enne Rooma rauaaega hakati kutsuma eel rooma rauaajaks sel lihtsal põhjusel, et et Rooma rauaaeg on väga rikkalik arheoloogiliste allikatega. Samas e-rooma rauaaeg ehk siis pool 1000 aastat enne Kristust terves Põhja-Euroopas on suhteliselt nagu vaene muististe poolest ja, ja veel terve 19. sajandi näiteks Eestis ja Soomes arvati, et tollest tollel perioodil üldse siin kedagi ei elanud pärast pronksiaega jäeti Põhja-Euroopa maha, koliti lõuna poole, tuldi siis rooma rauaajal uuesti tagasi, selle arvamuse on hilisem uurimine ümber lükanud. On leitud muistiseid ka ei rooma rauaajaperioodist, aga ka lihtsalt ei ole tolle aja esemed niivõrd uhked. Ja need ei ole nii palju leitud, kui siis pronksiajast ja rooma rauaajast Küprose eel. Rooma rauaaeg on jäänud kuidagi nii pronksiaja kui rooma rauaaja varju. Enne kui räägime sellest, kuidas raud meie elu muutis siis nii 2000 aastat tagasi enne rauast kunstnike abil, kuidas rauda saadi, kuidas raud sündis, sellest võime aimu saada Elias lennud Veljo Tormise abiga, sest huvitavat leiame raua saamise kohta Soome eeposest Kalevalast, kust August Annisti Kalevala eestindaja Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski seatuna täiendatuna saadud tekst Veljo Tormise heliteosele Raua needmine. Laulu tekst annab terve raua saamise loo alates tema sünnist soos, kuidas ta soos kasvas. Juttu on muistsest rauakeetmisest ja tagumisest. Üks vägevamaid laul eesti koorimuusikas on lugu sellest, kuidas väetist sünnib. Suur. Veljo Tormise Raua needmine Eesti raadio segakoori esituses. Raudraisk Räkk lihasööja, lihasööja süütuma vana ja kus korja katkes, eks kassa karja üleliia hüppe. Vaeva tütar Kabulis. Maale ründasid Holden. Timorsi kasvuväelane lüpsis musta piimaraudades. Valget abalasid. Sellest eraldised elas kolmas seeria priimula. Sellest malmi ilmaga. Ah ei sinna? Ei saa jälle eile soori. Vedelas. Vaba karguga raskeid rauda see korrasekas raugad jalgade varru käppade kohale ka. Veljo Tormise Raua needmine oli see lugu. Raud tõi inimeste ellu suuri muutusi. Andrest Vahuri üks, mis edasi sai areneda, oli kindlasti põllupidamine. Eel Rooma rauaajal jätkus põlluharimine veel pikka aega samal viisil, kui see toimus pronksiajal. Tõsi küll, põllutüübid ja, ja võib-olla ka Maarimine arenes, võib veidi edasi. Aga tööline muutus Maarimises eesti alal, toimus Rooma rauaajal, see tähendab sajanditel pärast Kristuse sündi. Ja tõenäoliselt oli see tingitud siis arengust nii ühiskonnas kui ka võib-olla maalimistehnoloogias ja võtetes. Igal juhul on selgelt nähtav põllumajandusliku asustuse levimine uutele aladele. Kui veel pronkseerum rauaajal kivikalmed, mis siis on justkui püsiva põlluharimise indikaatorid, leidub ainult Eesti rannikuvöötmes ja Sisemaal ainult üksikuid siis rooma rauaajal. Suuri uhkeid kivikalmed hakatakse ehitama ka Eesti sisemaal ja Lõuna-Eestis, samuti ka Põhja-Lätis ja levib ka täiesti uus kalme tüüp selleks on tarandkalme. Varasemad tarandkalmed ehitati Eestis juba eelrooma rauaajal. Need olid siis sellised kalmetüüpi, kus matuseala on ümbritsetud kivi nööriga nelinurkse Tarandiga. Ja kõige varasemad Galant Carmen andmed on sellised, et Need, Tarandid ehk need matus alad paiknevad ebakorrapäraselt üksteise kõrval justkui kärjed ja neis on siis maetud surnud. Põletamata aga rooma raua alguses levib uus matmisviis, hakatakse ehitama suuri ja korrapäraseid. Tarandeid ehk ehitatakse selline ristkülik, mis täidetakse kividega ja kuhu maetakse sisse põletatud surnute jäänused. Ja neid kalmetsis aga laiendatakse, ehitatakse neile külge uusi erandeid, aga need uued Daralt ehitatakse alati külge, kas siis ida või lääne poole sellest kalmest, nii et moodustuvad lõpuks sellised pikad Tarandite ketid, mis võivad ulatuda mitmekümne või isegi 100 meetrini. Ja tegemist on siis selliste suurte uhkete matusel väetistega, mis paiknevad enamasti omaaegsete põllumaade keskel ja võibki öelda, et selliste kalmetega on justkui tahetud öelda et see maa siin kuulub meile. Et meie esivanemad on juba siia maetud ja tundub, et sellised suured kivikalmed levivad ka siis just maaomandi tekkimisega seoses. Ka need olid nagu maapealsed hauamonumendid, siis võib. Nii need kalmed olid ehitatud ja sageli ka paistsid kaugele kätte. Siin on väga suur vahe matmisviisis, kas surnud on maetud maa alla. Nii et maa peal ei ole need hauad eriti näha olnud. Näiteks kiviajal Eestis oli maetud surnud sageli maa alla maetud, tihti lausa asulakohtadele majade alla ja nüüd siis ühel hetkel pronksiajal nende nooremal pronksiajal Eestis on hakatud ehitama suuri maapealseid kalmed. Ja tundubki üks põhjus on olnud ka siis usund muutus, aga teine põhjus on olnud taotlus. Neid kalmeid eksponeerida. Et kõik kaugele näeksid? Meie meie esivanemad on siin teatavasti selline. Põline õigus on alati olnud suurem õigus kui, kui mitte nii põline ja, ja selle sellele maaomandi põlisusele on siis ilmselt rõhutud. Kui on tekkinud probleeme näiteks naabritega mingi mingi maa pärast. Sellepärast et maa oli ju tollel ajal eriti põllumaa, kõige-kõige tähtsam ressurss. Kas see tähendab ka seda, et inimesed muutusid siis paiksemaks? Ilmselt on inimesed olnud paiksed juba kiviajast alates aga see paiksus on olnud eri moodi kiviaja kütid, korilased ja kalastajad on kasutanud kindlasti teatud territooriumi oma toidu hankimiseks ja äraelamiseks. Ja need territooriumide piirid on olnud väga kindlad, et teada on liigutud siis ilmselt vastavalt hooajale mingisuguste püügikohtade vahel ringi ja sageli on ka olnud mingisugune keskne laager, kuhu siis alati tagasi tuldud. Aga tõepoolest, kui on hakatud harima maad, siis see põld ise on muutunud väärtuseks, sinnani on olnud vaja investeerida, seda väetada, seda rahuldada samuti sinna külvata. Ja tõepoolest üks konkreetne maatükk on siis muutunud nagu maa muutunud kellelegi omaks. Ja põllunduses on olnud ka siis mitu erinevat arengujärku. Kõige varasem põllundus oli siis ringlev alepõllundus, kus tehti Alepõld metsa. Ja kui see põld oli välja kurnatud, siis siirduti uude kohta tehti uuspõld. Aga aja jooksul põhja, Põhja-Eestis eriti seda maad, kus ringlevad Põlundust oleks võinud harrastada jäi aina vähemaks, kuna rahvast tuli juurde ja mets põletati maha ja seetõttu oldi sunnitud hakkama harima põldu ühe koha peal. Aastast aastasse see alguses jättesse, vahepeal sööti aga ikkagi põllud, põllud püsisid ühtede kohtade peale ja see toimus juba kindlalt pronksiajast alates. Tõsi küll, see areng eri piirkondades eri moodi aga pronksiajast alates on siis tekkinud selline põllumaaomand ja seda siis püütud õigustada ja kaitsta just nende kalmetega, mis sinna põllu, põllumaa servadele ehitatud. Kalmed on arheoloogide jaoks üks tänuväärne koht ja materjali ja leidude allikas. Te ütlesite, et mida siis nendest rooma rauaaegsetest kalmetest leitud on? Rooma rauaaja, tarandkalmete son, leiumaterjali üldiselt väga rikkalik, sealt leitakse eelkõige tolle perioodi ehteid. Huvitav ongi, et kui muudel aegadel on surnutele kaasa pandud ka tööriistu ja relvi siis rooma rauaajal seda peaaegu ei tehtud. Nendest kalmetest on leitud ainult üksikuid relvi ja tööriistu küllaga arvukalt ehteid. Ja tolle aja kalmetest siis suurem osa nendest ehetest rõhuosa on pronksist, valmistatud muust materjalist esemeid. Nobe kuld leidub äärmiselt harva. Üksikuid esemeid ainult teada. Ja pronksist on siis valatud erinevaid sõlgi. Rinnanõelu. Ripatsid, mis on olnud kaela keedest käevõrusid on kasutatud. Ja sõrmuseid üldiselt vaadeldes eesti Kalmeid muinasaegsed kalmed laiemalt võib täheldada seda et mitte kõik inimesed ei maetud nendesse aukudesse kiviga andmetesse. Uurides neid luid, jäänuseid ja neid panuseid, mis kalmetes leidub, on tehtud kindlaks, et üldiselt igasse sellisesse kalmesse mattis kõige rohkem üksainuke perekond. Ja ja püüdes nüüd arvestada, palju tol ajal inimesi üldse elas siis ütleme nii, et neid kalmed on vähem kui, kui neid surnuid tollel ajal keda oleks võidud nendesse kalmetesse matta. Nii et võib öelda, et tõenäoliselt need kalmed just maapealsed kivi, kalmed on olnud tolle ühiskonnana eliidi matmispaigad, ehk siis nagu valitseva kihi võiks öelda hauad ja tavalised inimesed või vaesemad inimesed on siis nende nende surnutega olla käitutud kuidagi teisiti, neid ei ole pandud kivigalmistutesse ja seetõttu nad ei ole ka meie päevini nende jäänused säilinud. Tõenäoliselt on nad põletatud ja tulnute jäänused osis kuskile teatud kohta kolme kohta on maha pandud. Need kohad on omaaegsetele inimestele olnud teada, aga kuna seal ei ole olnud mingeid kivikonstruktsioone tõenäoliselt siis siis ei ole nad enam tänapäeval äratuntavad ega leitavad ja kui neile ei pandud esemeid kaasa, siis, siis tõenäoliselt neid on ääretult raske tänapäeval leida. Igas kalmes üks pere, missugune see pere oli, kes see on teada? Ilmselt oli see pere ikkagi selline klassikaline mees, naine ja lapsed. Tollel ajal tõsi küll, eluiga oli üldiselt lühem kui tänapäeval, nii et võib arvata, et et ikkagi üks, kaks põlvkonda seal elas, mitte mitte rohkem. Ja nüüd nende kalmete põhjal võib oletada, et nii eel-, rooma rauaajal kui ka rooma rauaajal Eestis veel ei olnud külasid. Selles mõistes, et oleks olnud mitu talu koos seda näitab eelkõige see, et kalmetesse on igal pool maetud ainult ühe pere kaupa. Ja teiseks ei ole meil ka ei rooma rauaajast ega rooma rauaajast leitud suuremaid külade kultuurkiht kusagilt. Nii et tolleaegne asustus nagu ka juba kiviaja lõpus, tegelikult alates oli üksiktaluline asustus, nii et elati siis eraldi paiknevates taludes. Iga talu paiknes oma põllumaade ääres või keskel, seal ümber oli siis kõige lähemal põllud, mida hariti hariti püsivalt kaugemal Alemaad ja veel kaugemal siis heinamaad. Ja kusagil nende põllumaade juures oli ka siis kalme, kuhu siis maeti. Ja kalme oli ka ühtlasi mitte ainult matusepaik, vaid ka kultusekoht. Nii et võib arvata, et et tolleaegsed usu, usundilised rituaalid toimusid eelkõige kalme peal. Aga kalme ühes kalmes olid peremees, perenaine, lapsed, aga, aga mitte sulane, jori, nemad olid ju olemas. Küll jah, nemad olid siis maetud kuhugi mujale kassis kuskile kalme lähedusse või ka täiesti eri kohta. Aga nende nendele siis polnud ehitatud. Sellist võimalust hauamonumenti ega ka ei ole pandud asju kaasa, nii et tõepoolest need tolleaegsed ühiskonna kuidas öelda, vaesemad madalamad kihid, kes siis ei olnud maaomanikud, kellel see maa ei kuulunud? Mehi olegi loogilises mõttes nähtavad. Mida tol ajal põllu peale külvati? Juba pronksiajast alates on olnud peamiseks põllukultuuriks oder, millele siis vähesel määral on lisandunud ka nisu ja arvatavasti ka kaer. Ja ilmselt on Eestis ka tollel ajal viljeldud juba lina. Ja, ja võib-olla ka kanep. Odrast on siis valmistatud tõenäoliselt erinevad toite körti, võib-olla mingisuguseid odrakaraskit, aga tõenäoliselt on pandud Kodoska õlut. Mõningad teooriad räägivad, Maarimine Omaarimine ongi alanud, sellepärast te olete teha, et õlut teha just nimelt sellepärast, et kui me vaatame ka siin põhjalas siis kiviajaloos, kui Maarimine algas Kivja lõpul ikkagi püügikultuur, oli tunduvalt kindlam ära elamisviis kui maaharimine. Aga sellegipoolest mingil põhjusel hakati maad harima, hakata seal põldudel otra kasvatama. Nii et võib öelda, et sellel õllepanemisel on ikka päris pikk traditsioon alates pronksiajast, aga rukis rukkis muutub üldiseks suhteliselt hilisel ajal. Alles muinasaja lõpul ja rukis tegelikult levib. Ilmselt juba varasemal ajal, aga umbrohuna muude kultuuride seas ja näiteks roomaaladel ju peeti rukist täiesti umbrohuks. Aga põhjalas hakkab rukis levima kuskil nooremal rauaajal, kõige tõenäolisemalt just hilis rauaajal kuskil 11. 12. sajandil ja seoses sellega, et rukist kasvatatakse või hakati kasvatama taliviljana. Ja sellega seoses rukis muutuski juba üldisemaks peamiseks põllukultuuriks. Aga sinnamaani on jah kõige üldisem olnud ikkagi Oder. Sinna meie ajaarvamise algusesse jääb ka see aeg, kus meid on esimest korda teised märganud või vähemasti kirja pannud. Hästi, täna oleme need meie Raske öelda sellepärast, et, et tolleaegsed kirjapanekud on ikkagi suhteliselt ebamäärased ja tõenäoliselt need rooma kirjamehed, kes vaest mainivad, ise siin pole käinud ja need teated Põhjala rahvastest on Rooma jõudnud mitmete inimeste kaudu ja osaliselt kõlavad nagu kuulujutud. Aga kindlalt oletada, et arstid on jah. Baltikumi rahvad. Aga Kasadest, eestlaste esivanemad on, seda on, on väga raske öelda. Selgelt räägitakse näiteks oma kirjamehest takitus räägib fennidest, kelles võib ära tunda, saame. Aga needki kirjeldused on sedavõrd ebamäärased ette, et neid mingi konkreetse piirkonna või mingisuguse hõimuga siduda on väga raske. Aga too aeg oli vist võrdlemisi rahulik aeg. Kas on selle kohta andmeid, et seal meie ajaarvamise alguses peeti palju sõdu? Näiteks tõepoolest, Rooma rauaaeg näib olevat ühiskonnas tähendab eesti tollases ühiskonnas selline stabiilsus aeg. See avaldub selles, et esiteks asustus laieneb uutele aladele. Põllumajanduslik asustus ja näiteks kalmetes, nagu ma mainisin, puuduvad relvad. Ehk teisisõnu sõduriseisus, ega üldse sõjapidamine pole tol ajal ühiskonnas olnud kuigi levinud ega, ega oluline. Ilmselt need ühiskonna konfliktid on siis lahendatud kuidagi teistmoodi kui, kui vägivallaga. Ja ilmselt siis oli ühiskonnas selline tasakaaluperiood ja mitte ainult Eesti alal, vaid ka kutsutakse juga meie ajaarvamise esimese sajandeid rooma rahuajaks see periood oliga õitsengu aeg Rooma impeeriumi aladel. Teisisõnu valitses selline ühiskondlik stabiilsus ja tasakaal ja see, see oli nii ka kõige Põhja-Euroopas. Naabritega ei sõdinud aga isekeskis. Mis siin toimus, kas kas siis eestimaal tundsid need inimesed, kes siin elavad, ennast tervikuna? No kindlasti mitte selles mõttes, et, et eestlaste kannatanud küll ennast ei tundnud. Tõenäoliselt, kui me räägime nüüd sellisest perioodist nagu nagu varane metalliaeg või vanem vanem rauaaeg siis. Tollel ajal ei olnud veel tekkinud väga suuri selliseid territoriaalseid ühendusi Eesti alal. Pronksiajal ilmselt olid olemas sellised väiksemad, võidame asustuspiirkonnad, kus võim oli kontsentreerunud mingi valitseja kätte kes siis valitsus mingisugust piirkonda ehk mõnda 100 inimest, noh, näiteks Tallina lähedal Iru linnusel oli kindlustatud asula pronksiajal nooremal pronksiajal, kus siis yldiselt lahu elas, keegi ülik või ülikud pikema aja jooksul kesis valitsesid Pirita alamjooksuala piirkonna üle. Ühesõnaga, Pirita jõe alamjooksu piirkonnas on siis olnud ilmselt mingisugune ala, mida siis valitsetud Iru linnusest ja seda võiks kutsuda nihukeseks väikeseks kihelkonnas kuningriigikeseks. Need on võib-olla olnud veel mujal näiteks Asva linnuse ümbruses Saaremaal ja võib-olla seal valitsenud ülikut on kutsutud kuningaks, mis on siis ka juba vanaskandinaavia laen skandinaavia keeltes juba pronksiajal tõenäoliselt laenatud lae sõna- ja võibki arvata, et tolaja, inimeste identiteeti kõige rohkem siis rajalas sellise väikese asutus piirkonna identiteedile. Ei ole mingit põhjust arvata, et natuke suuremaid piirkondlikke territoriaalseid üksusi oli, need hakkavad tekkima alles tähendab muinaskihelkonnad, muinasmaakonnad, rauaaja, hilisematel perioodidel siis keskmine rauaajal. Ilmselt võib-olla mul on see lõpuks on meil juba kujunenud nii muinaskihelkonnad, koiva maakonnad ja tõenäoliselt Saksa vallutuse ajaks. Eesti ala inimesed on juba omanud mingit maakondlikku identiteeti. Et saarlased on saarlased, harjulased, harjulased, aga, aga kas ka laiemate selliste sugulaste ühtsus tunti, selle kohta andmed puuduvad. Millal see rahulik aeg otsa saab, mis meil siin ajaarvamise alguses oli? Kusagil umbes aastal 450 paiku pärast Kristust lõpetatakse matmine nendesse varasematesse. Tarand kalmetesse tulevad hoopis teistmoodi kalmetüübid ja kalmetesse ilmuvad relvad. Ja see nähtus või see ei ole tingitud mitte ainult Eesti arengust, vaid ka sellest, mis toimub terves Euroopas, ehk siis Rooma impeerium laguneb. Keskus siirdub hoopis Roomast. Konstantinoopolisse toimuvad suured muutused rahvaste Räänud. Senine rahuaeg lõppeb ja tekib segaduste ja, ja, ja sõdade periood mille ka seoses siis ka meil tekib ilmselt noh, kuidas öelda. Ühiskonna selline tasakaal kaob ja tekib siis võimuvõitlus, tõenäoliselt eri üliülikute vahel sisust avaldub nendes relvades, mida hakatakse kalmetesse panema. Samas võib öelda, et kogu Põhja-Euroopas rahastele aeg ja on üks kõige huvitavamaid arheoloogilisi perioode, sellepärast et siin toimuvad palju muutusi, palju huvitavaid eksootilisi esemeid ja see on ka kõige kullarikkam aeg, sest et Rooma riigivarakambritest röövitud ja maksudena saadud kuldlevis ka kõikjal Põhja-Euroopas eelkõige Skandinaaviamaadesse, aga midagi on ka meile saabunud, nii et meie muinasaegsetest kuldesemetest enamus on pärit just rahastaja naest. Ülikooli vanemteadur Andres Lauri ja Piret Kriivan olid tänases saates veel üks vihje. Neile, kes kalme kultuuri vastu rohkem huvi tunnevad, on võimalik kivikirstkalmed vaadata lähemalt Tallinnast paarkümmend kilomeetrit ida poole. Seal on Jõelähtme kalmeväli, mis on rekonstrueeritud maantee kõrvale ja seal on ka muuseum. Ja sealt saab päris hea ettekujutuse kivikirstkalmetest, mis aitab mõista, kuidas elas inimene siinmail enne Kristust. Ja tarandkalmetest, kuhu maeti inimesi Eestimaal juba meie ajaarvamise järgi saab ka üle vaatama. Saab aimu, kui külastada Tallinna külje all Jüri lähedal Lehmja, Loo Kalmet ja Tallinn-Virtsu maanteel Kõmsi kiriku lähedal on Kõmsigalmed välja kaevatud ja tähistatud ja seal saab, eks ka näha, kui kõrge oli see müü, mille keskele inimene maeti. Kuulmiseni nädala pärast. Laupäeval kell üks vikerraadios, kolmapäeval kell üks klassikaraadios.