Kolmandal juulil 1973 kuulutas David Bowie või oli see tema alter ego. Vardast kontsertlaval on nüüd kõik. Tegemist pole mitte ainult turnee viimase kontserdiga, vaid viimase kontserdiga üleüldse tekkis segadus, oli see nüüd David povi või Sigistardasti ja tema marsi ämbrikutajades paides Kromaaž viimane etteaste, kes tegelikult lõpetas. Aeg tõi selguse, kuid veel aastaid hiljemgi kohtas povi kontsertidel oranzi päiseid justkui ära eksinud sigi kloone. Ja ega ka laulja ise Sigist nii kergelt pääsenud. Olin päesti lapsehoidjale juhtnööre jagamas, mida meie poisile õhtul süüa anda. Helirežissöör Tony Wisconti meenutab, kui korraga ilmus kööki David täieliku Sigistarlastina. Oranžid juuksed, säravad läikivad rohelised riided, platvorm, saapad. Lapsehoidja kiljatas ja pillas sooja veekatla, milles lapse joogipudel põrandale. David oli toimuvast silmnähtavalt meelitatud. Mina puhkasin hüsteeriliselt naerma, tunnistab Wisconti. Millisel laval siis tabas selline sigi kadumise šokk juulist 1973 tuhandeid sigi teismeeas fänne, kes olid oma juuksed just tema kombel oranžiks värvinud? No tol ajal kutsuti seda suurkontserdimaja Lääne-Londonis hammers Missy linnaosas, veel oode. Hiljem sai paik tuntuks kui hemers, mis Apollo ja võtaks pikki tunde, et üles lugeda kogu kirevat seltskonda, kes sellel laval publiku ette on astunud. Ilusat pühapäeva, mis muud. Vikerraadio Helgi Erilaid, Raimo Seljamaa ja jubeda algas. Silmade pööritaminemis mustaks võõbatud näol hästi näha oli väljasirutatud valgetes kinnastes käed vajadusel langemine ühele põlvele ja hääl, mis kandus juba enne mikrofonide käibelevõttu saali kõige kaugematesse soppidesse. Kõik see kokku on all. Johnson. 1927 valmis Warner Bros kompaniil esimene täispikk helifilm. Džäss hinge jazzlaulja, kus tegi kaasa ka choolson. Tõsi küll, filmis oli kuulda näitlejate kõnet siiski vaid osa, tavaliselt kasutusel olid ikkagi veel ka subtiitrid ja sedasorti filme nimetati tookideks sõnast toog rääkima. Muusikaga tuli sünkroniseeritud plaatidelt. Helifilme tehti üha rohkem ja nende näitamiseks oli vaja kinosid kõigepealt kerkiski hämmers, mis üks kogu briti kuningriigi suurimaid ja uhkemaid kinoteatreid võidki vabalt öelda teatreid siis kinoskäik oli noil aegadel tõeline sündmus, kus inimesed mõneks tunniks argipäeva unustada said. Ja 1932. aastal ehitatud komantalisse kohta võis öelda, et teatriarhitektiks kutsutud robot kroomi taaskord suurepärast tööd teinud ja tõepoolest filmipalee püsti pannud mikski omand, sest tegemist oli komandöri filmikorporatsiooniga, milles stuudiate filmega komandöri palees näidati. Kinoteatris oli kõik suur fuajee ja trepid, selle mõlemas otsas baariruumid ja tugitoolid ning rõduga saal, kuhu mahtus ligi 3500 inimest. Maja sai valmis 1932 ja esimene filmiseanss toimus siin sama aasta 28. märtsil. Robert krõmy oli valinud tolleks ajaks küll juba taganema hakkava ometi väga põneva ehitusstiili, mille nimeks oli Suurbritannias mitmel pool mujal Euroopas ja Ühendriikides. Aadnowoo uus kunst. Saksamaal, Skandinaavias ja meil Eestis on see vool tuntud juugendstiilina. Sümmeetriat pole sellest stiilist mõtet otsida, küll aga loodusmotiive, mis on kunstniku nägemuses imepäraselt muutunud. Kõik neid töörlevadki, pöörlevat ja looklevad, omavahel põimunud taimeväädid lõpevad ebamaiste õitega kauni naisega. Mäed kasvavad hiigelsuurteks säravateks liblika tiibade eks värvid on eredad ja dekoratiivsed vormid sulavad üksteise otsa. Juugendarhitektuurihoonetes toodi nähtavale tööstuslikud materjalid, raud ja teras, ütleb arhitektuuriajalugu ja 1932. aastal valminud koomand mälestusi hilisema hämmers, mis Apollo hoone fassaadi kohta ja tõepoolest öelda selle suur ja lai keskosa on kergelt kumer. Alumisel korrusel on kõik väga lihtne, vaid üheksaust ja reklaamtahvlid, kuid uste vägeva varikatuse moodustab teise korruse rõdu, mida ääristab kaitse võrena vait, paar terastrossi kergelt ette koolduva teise korruse siledat seina lõhub ootamatu kõrgete aknaid eraldavate sammaste rida, mis annab hoonele rõõmsa ja põneva ilme tohutusse. Realis jäävad kaunid juugenddetailid ehk pisut üksi kuid mitte märkamatuks ja asjatundjad peavad komandöri paleed hilisemat Apollot teatriarhitekt rõvet, Chrome'i kõige silmapaistvamaks tööks. Igas korralikus kinos neil aegadel oli oma orel mitte ainult filmide taustamuusikaks, vaid saalis toimusid ka kontserdid. Neist tehti raadioülekandeid, mis salvestati 78 kiirusega heliplaatidele. Kinoteatrit. Röövlid olid peaaegu nagu kiriku orelit. Ainult kõlavärvide skaala ja sellega ühenduses. Orkestraalsete võimaluste valik oli laiem. Hammer Schmidt Apollo oreliehitajaks, olitsioon, Compton organ, kompanii Londonist, nüüdse seal neljarealise käsi, grafistikuga instrument on Inglismaal üks vähestest, mis ikka veel oma nii-öelda originaalkohas asub. Aga sellegi pilliseisukord oli vahepeal üsnagi lootusetu. Orelimängupulki jõuti juba ära viia, kuid lõpp. Ja 25. juulil 2007 pärast veerand sajandit kestnud vaikust kõlasid korrastatud hämmer Schmidt Apollo orelihelid taas. Aga tagasi aega, mil tummfilmist oli saamas helifilm. Alfred Hitchcocki seisukoht kõlas tõsi, tummfilmi ainus häda ja oli selles, et suud liikusid, aga sõnu ei kostnud ning lisas, kuid helifilm murdis selle mure vaid osaliselt. Ja meie otsustasime Raimoga, et nüüd me lähemegi kinno läheme 1930.-te hämmers, niux Apollasse. See on siis aeg, mida me tänu fotodele ja kirjeldustele ainult kujutleda oskame. Uhke on ta küll, sega omandipalee oma õrnalt kaarja fassaadiga. Juugend jo sirgjooni ei armastanud. Keskosa on helekülgede hiigeltahvlitel kirjas, mida parasjagu näidatakse. Näe, Laurel ja Hardy, k ongi üheksa kahe poolega ust reas ja fuajee tohutust mosaiikpaneelidest. Põrandast tõuseb kõrgele lakke. Kaks vägevat palmilagi on omamoodi mitmejärguline ellipsikujuline kunstiteos. Rooklevad ja keerlevad süvendid ja vormid mööda kõrget ja laiasammaste vahelt algavat treppi üles. Siit avaneb rõdu vaade siia ülemisse fuajeesse ja rõduäärtesse paigutatud valgete linadega kaetud lauad, piklikud, lilled, klaasid ja ümarate selgadega toolid, kohvik, pigem lausa restoran ulatub akende poolel kõrgete ümarate sammaste vahelt läbi lausa hoone esiküljele välja. Aga enne filmi oli põnev raamat. Romaani autoriks šoti riigimees ja aastail 1935 40 kuni oma surmani Kanada kindralkuberner John pakan. Söötynainz steps. 39 trepiastet ilmus 1915. aastal. Pakan, kes muide oli esimene, võitsime nööri. Parun kirjutas raamatu iseendale, kuna lihtsalt ei leidnud midagi põnevat lugemist. Luges ka Alfred Hitchcock, leides, et sellest romaanist saaks hea filmi jõudis ta alles aastaid hiljem. Ekrealiseeringu jaoks pidi teksti kohendama, tegevust muutma. Lisasin ka koomilisi võtteid, ütles režissöör. Romaanist puudub huumor, puuduvad romantilised suhted, aga mannil peavad need kõik olema. Hitchcocki esilinastus Hammer Schmitt apollos kaks filmi, 1935 30 900 trepiastet ja 1938 naine kaob Teleidi finišis. Ja juba siis see oli Hitchcocki kombeks oma filmides episoodilisi rolle teha, kaamera eest läbi lipsata. Avatud Saaloyostest kostatutava orel. Läheme vaatame siis ära selle 39 trepiastme filmi toetudes salle, Chandleri kirjutatud Alfred Hitchcocki elulooraamatus, see on ainult film leiduvale sisu kirjeldusele. Kõlavad lasud ja varieteeteatripublik satub paanikasse. Veetlev välismaalanna palub Richard Hanneilt luba tema pool ööbida. Järgmisel varahommikul bussitatakse naine surnuks. Enne surma palub ta Hänneid, et too ei laseks 39-l trepiastmel riigisaladust Inglismaalt välja smuugeldada. Naine on pihku pigistanud Šotimaaga kaardi, millel on üks linn ära märgitud. Hänni, kellest on saanud põgenik, sõidab Šotimaale oma süütust tõestama. Rongis palub ta abi kaunilt noorelt blondiinid Pämelalt, kuid neiu annab ta politseile üles. Häne põgeneb ja läheb Šotimaale. Hänni leiab üles 39 trepiastmejuhi professor Jordani, kuid arreteeritakse. Ta põgeneb, ent Pamela tunneb ta ära ja kaks erariides politseiniku võtavad põgeniku jälle kinni. Mehed, kes pole tegelikult politseinikud, panevad Hanne ja Pamela käeraudu pidi kokku kuid nood põgenevad ja kirjutavad end võõrastemajja sisse. Lõpuks jääb Pamela Hanneli lugu uskuma ja on nõus teda aitama. Nad lähevad Londonisse tagasi. Naasnud varietee teatrisse näeb Hänni vaatust, mida mäletab eelmisest teatriskäigust? Härra memory oskab vastata igale fakti küsimusele. Hänne küsib, mis on 39 trepiastet. Memory vastab masinlikult. Jordan tulistab teda ja politsei tulistab omakorda Jordanit. Surev mänori avaldab Hannele ja Panalale oma suurima saavutuse. Ta on pähe õppinud keerulise sala valemi mis taheti Inglismaalt välja smuugeldada. See oli filmi verbaalne treile. Ja näib küll, et tulla Ciscacy filmis käis vaat et sama hoogne tegevus nagu keeluaegade Chicagos. Anthony, Dominik Bened, Eto ehk Tony Bennett ja kaunteisi orkester. Noorena meeldis mulle kodus laulda Eedigantori Johnsoni stiilis, tunnistab Tony Bennett ja jätkab, et sellega ma rikkusin oma lähedaste pühapäeva hommikuid. Nimelt oli mul tädi, kes jumaldas pinkrospit, kelle mahe seal oli tema jaoks kui õnnistus. Eks mindki vajutas Crosby, õppisin temalt, õppisin pudi hõõrmanilt, õppisin Peisilt. See on suur õnn. 1900 kuuekümnendail üha enam Ühendriikide soliste, orkestreid leidis tee Hammer Smitte Apollo lavale nii penned kui teisi. Louis Armstrong. Ja sageli Luyamstrongiga koos esinenud Ellahvičeralt aga ja oli oma esinejadebüüdi teinud juba novembris 1934 Apollo teatri saarlemis Apollo siin ja Apollo seal Harlemi, Apollo, trummar ja bändijuht. Epp ütles tookord, et see tüdruk on lihvimata teemant. Vapustavalt andekas, et ta lihtsalt tuleb bändi võtta. Kui või Epp 1939. aastal siit ilmast lahkus, jätkasid tema muusikud nime all Ella Änther feimas ookestra. Jaaninat kõlasid. Ajastu muutis suuresti varasemat džässi, tekkis niinimetatud sket Swinging sõnatu improvisatsioon, kus laulja matkismil isolat džässileedile sobis hästi. Imestades hulga albumeid ja Euroopas ringi rännates tulid plaadid Ella Roomas, Elle Berliinis ning 1974. aastal Ella Londonis tema parimate albumite hulka loetud kontsertsalvestus. Ainus, mis tehtud Inglismaal. Kuid juba 10 aastat varem esines Ella Fitzgerald Londoni hämmerzmis Apollo laval ja lisaks veel salvestes Londonis neli laule oma plaadile Hello Dolly. Seda biitlite Abbey Roadi stuudios. Ja sagedane Euroopa ja Hammer Schmidt Apollo külaline oma mitmete orkestri koosseisudega oli toni beneti poolt mainitud voodi, hõlmangi Chimmi kehviba La foor Brothers neli venda ehk kolleegid, muusikud, orkestri saksofonistiga, Stan Getz suut, Sims seers Charlo ja šampoon. 1960.-te eks ole. Märtsini saab olla teatrist kadunud, nii palmid, alumisest fuajeest kui valgete linadega. Kohvikulauad ülemisest kinosaal oli muudetud kontserdisaaliks. Põhikorruse fassaadi kergelt kurviline sammastega eraldatud akende rida kaeti kinni ruumi ja luua meeleolu uue paari jaoks. See tõi kaasa uue valgustite süsteemi. Ligi 58 meetri laiune hoone tähendas avaraid, fuajeesid kahel korrusel suurt ja avarat Taali ning kaariat rõdu, mille kümned tooliread tõusid astmetena kõrgusse. Et hoone mõõtudest aimu saada, öelge mõned arvud veel. Näiteks rõdu suur terasest peatala kaalub tervelt 56 tonni. Islava laius on ligi 20 meetrit, sügavus ligi 10 meetrit. Seintele on näha juugend torme ja ehisliiste uhkes laes mitmekihilisi ovaalse ige looklevaid süvendeid, kuhu muutuv ja hajub algus peidetud oli. Lava eraldati saali osast eesriietega, kuid on teada, et nede püsinud seal kuigi kaua sest lava, eesriided ja rokk-kontserdid müstika kokku ei sobi. 1960.-te esimesel poolel tebeedls oli pea ja kogu aeg teel. Vahel oli ühe päeva jooksul ka kaks kontserti, seda siis ühes või kahes erinevas kohas. Esinemisi võis sel moel lasta peale koguneda 400 ringis. Näiteks hammerzmitis andsid biitlid 1964. aasta lõpupoole ja 65. algul 21 päevaga kokku 38 kontserti. Siin esines ka grupp, kust 1960.-te keskpaigas käis järgemööda läbi kolm kitarri kunstniku Eric Clapton, Zeppelini Jimmy Page ning cheffek. Neist Clapton, hüüdnimega slov händ. Esimesena. Briti gruppide kõrval tõid hämmest, mis Apollo lavale vaheldust ikka kaugemad külalised. 15. mail 1966 astus sinna mees mustas tulevane klassik Johnny Cash ise. 1966 polnud Johnny Cash i jaoks just parim aeg arreteeritud Mehhiko piiril, sest temagi tarrist leiti meelemürke. Ta oli läbi teinud tõsise autoõnnetuse ja abielulahutuse, kuid briti turne sai ometi teoks. 68. aasta veebruaris tegid Johnny Cash abieluettepanekud Jon kaatorile, kelle abiga ta oma narkosõltuvusest lõpuks pääses. See ettepanek tehti kontsert laval paigas nimega London ka Hans. Kuid see London asub hoopiski Kanadas, aga päris Londonis hämmersonis apollos kõlas siis 66. aastal vahelduseks kantrimuusikat. Ma olen sigi, kuulutas David Bowie juulis 1972 Londoni festival, hooli kontserdil. Ja terve järgmise aasta oli bow isegi stardast tulnukas kosmosest, kellest maa peal saab messi aslik rokitäht. Ja seda mitte vaid laval, vaid üha enam ka argielus intervjuudest, pressikonverentsidest rääkima. Les paides from marssi, ava esinemine. Kui paar proovikontserti kõrvale jätta toimus veebruaris 1972 Lancasteri kunstide festivalil albumile raisanud fooloksiidist Laar taastandes Paiders promaars ilmus juunis. Kontserdipaikadeks valiti väiksemat sorti maalide publikuga antiimsemas kontaktis olla. Tegemist oli rokkteatriga. Liikumine oli koreograaf graafiliselt läbi mõeldud harjutatud lava 10. valguses, kostüümid vaheldusid välgukiirusel. Vahel osales etendustel ka pantomiimi tantsijaid. Publik muutus üha naatilisemaks, ükskõik siis, kas esineti Ühendriikides, Suurbritannias või Jaapanis. Kõikjal räägiti povi maaniast. Kuid asi jõudis oma ettemääratud lõpuni. Kolmanda juuli 1973 jäädvustas filmilindile Ühendriikide dokumentalist lei vene päike. Sündmusena on see kontsert nüüdseks jõudnud müütilist dimensioonideni. Mida kõike seal tehti, korda saadeti. Seda on nimetatud ka, kui hipiaegade järksa taastub hakanaalide kristalliseerunud kokkuvõtteks. Nii nagu bow ise, hakkas ka publik kahtlema, kas igion tegelikult povi või Bovjansiigi. See kuju andnud mulle kuidagi rahu, ütles laulja aastaid hiljem. Asi hakkas hapuks minema, võttis tohutu aja, et sellest välja tulla, temast pääseda teadaandele, et sigiga on nüüd kõik, järgnes Laul rock n roll enesetapust, mis on ühtlasi ka sigi albumi lõpulugu. Mais 1974 esines hämmess Nis Apollo laval halver Hamptonis alustanud sleid tööstuslinna minghami lähedal asunud volverhantoni noorukid algselt lavale teeksastes, mida traksid üleval hoidsid ja suurtes töömeestesaabastes ning tegid väga lärmakalt muusikat public samastus selle seltskonnaga otsemaidjasleid mania oligi sündinud. Fännid tagusid kiiret rütmi kaasa ja trügisid lavale solist nõudi Holderit kähe, kuid vali Hääl lisas etendusele oma osa, nagu ka väga rahvaomased laulude peal kirjad. Kuid juba mõne aasta jooksul muutus veidi imidž täielikult. Lähemroc, mis sa teed? Glitter sigina esinenud David Bowie direksias leid seisid briti kuningriigist 1970.-te alguses selle muusikavoolu esireas, mida on iseloomustatud kui raskeroki siledamad või šekkimatvormi välimus, oli aga muusikast vaat et olulisemgi, nii et slaidimehed ilmusid lavale läikivate Serede värvilistes või ka hõbedastes kombinatsioonides maru kõrged alla ning kontsaga platvormsaabastes põhju lauljannaudi Holder armastas eriti ruudulise rõivaid. Ruuduline roheline ülikond, erepunane, laia äärega kübar. Selline kombinatsioon. Enam me oleme kõik nüüd natuke hullud, küllap üürgasime, lõikas leib niimoodi hämmersonis Apollo laval mais 1974 tuues oma vaatamisväärse välimuse ja närvilisevõitu rütmiga siia taas pisut vaheldust. Olid ju seitsmekümnendad ja slaidi rütmikat lihtsavõitu, meeldejääva meloodiaga lood viisid publiku nende sädelevasse maailma kaasa. See pidu ei kestnud kaua, kuid hoogu ja elu oli selles küll. Briki elektroonilise muusika suunanäitaja käri Newman salvesta Sammerzmi siis oma kontserdivideole, mis oli üks esimesi sellelaadseid ja mõni aasta hiljem 1981 elektroonilise muusika. Suurel jõujaamal Kraftwerki oli hammer Smitis kolm kontserti. Kollektiivi liikme Rolf hütneri nali või mine tea, mis see on, aga ta ütles, et meie muusika on Volkswagen elektrokeemia. Sealt on tulevik, robot inimese või inimroboti. Joonis 2013 suleti hämmers, mis Apollo uksed ja asuti kulutama viit miljonit inglise naela, mis oli ette nähtud teatri põhjaliku uuendamise restaureerimise jaoks. Töö kestis üheksa nädalat ja selle aja jooksul andis arhitektuurifirma Foster. Vilsson on jälle tagasi, selle algusaegade ilme oli loonud arhitekt Robert kroomi aastal 1932. Niisiis kogu juugendi hiilgus sündis uuesti. Aastakümneid vaibaga kaetud fuajee põrandamosaiikpaneelid said oma algse ilu tagasi. Taasavati kauni juugendmustriga ülakorruse fuajee aknad, mis olid samuti aastakümneid musta värviga nähtud ja valgustulvas ruumidesse rõdule. Jaloosidesse paigutati uued istmed, originaalsed juugendornamendid ja skulptuurid tõsteti esile ja tehti nähtavaks. Nii tänava kui põhikorruse fuajees avati uusi väiksemaid ja säravaid paare ja värvid kogud. Teatri interjöör värviti üle originaaltoonides samasugustes, nagu nad olid olnud Robert kroomira teatud juugendpalees põhitoonid, roheline, kahvatulilla ja must. Kuid kui palju variante, kui palju kõrvaltoone kui palju fantaasiat, mis tõuseb esile esmajoones lagede tohutu suurtes pehmejooneliste Sobaalsetecialooklevate süvenditesse v lae, see algab, see süvend sinaka triibuga. Selle kohale tõuseb tumedam sinakaslilla seinaosa ja kõige kõrgemal särab ere roosakas lilla toon mis ülalpool tumedamaks hajub. Valgusega on siin imesid tehtud. Hinnad on kaunilt samblarohelised, valgus hajub, särav roosast tumelillaks ikka roheline ja violetne, heledam ja tumedam, sinakas roosakam, hõbedase ja kuldse. Vist aitab, sest sõnadest hakkab puudu jääma. Aga siiani niipalju, et sagedasti omanike ja sponsorite vahetuse tõttu on ämmernis Apollo õige mitmeid kordi nime vahetanud. Praegu on kontserdipaiga nimeks Event. Tim Apollo Hammer Smitty taasavamist ilusamaks värvilisemaks muutumist tähistas hevi metali tippe läbi aastakümnete AC DC eksklusiivse kontserdiga pileti hind fännidele 10-na paela. Saal müüdi online'is välja nelja minutiga. Selline oli siis õige lühidalt lugu hämmers, mis Apollo kontserdisaalist Londonis mille laval on aastakümnete jooksul sadu ja sadu muusikuid esinenud, seal peetud kontsertidest on tehtud lugematu hulk heliplaate filme ja DVD-sid. Bob Dylanile on see paik ilmselt meelepärane. Statistika järgi on ta siin esinenud vähemalt 24-l korral viimati seoses kontserttuur Neiega, mis kandis pealkirja lõputu lõputa Nevendinktuur.