Eestlane on ikka haridust ja haritust väärtustanud. Õppimas on käidud nii ligidal kui kaugemal. Meie rahvusliku muusikarajajad said oma teadmised Peterburi konservatooriumi klassiruumides. Eesti kino maastikukujundajad nii mängu kui animafilmitegijad on enamjaolt Moskvas asuva kunagise üleliidulise riikliku kinoinstituudi kikidiplomiga. Operaator-režissöör Arvo iho lõpetas selle kõrgkooli 1976. aastal. Paljudel Eestis koolivendi kooliõdesid alal. Minul oli üllatuseks see, et Eestist on õppinud kinoinstituudi seinte vahel 124 inimest, seal hämmastavalt palju, kõik nagu öeldakse, professionaalsed filmitegijad. Maran, Soosaar. Kuid Simm on käinud minuga koos, ma ütlen, et kergem on öelda, kes ei ole, ei ole käinud Peeter rubla ja minu teada ei ole käinud. Sulev Keedus ei ole käinud kikkis. Ja Kalintropid ei ole käinud. Kõik teised on saanud oma hariduse tolleaegses üleliidulises, riiklikus kinoinstituudis. No me teame küll, et Bamberg armastab deklaratiivsust loosungeid, selliseid üles puutut, fraase, kuidas see õppimine oli siis 70. aasta algus oli ju Brežnevi kõrgaeg ja siis meile ikkagi toonitati, et et see on küll professionaalne õppeasutus, aga see on ka ideoloogiline õppeasutus ja püüti nii meile, kes me olime liidu alamad, kui ka väljamaalastele, keda oli päris palju, seal püüti ikka seda punast ideoloogiat kulbiga ja kapaga sisse ajada. Aga ega tudengitele lolli. Me ikka tarvitasime, neid partei ajalooraamat tõid ja kõike muud, nad olid kõige paksemad raamatud, siis me tarvitasime neid niimoodi noh, võtete ajal laua või tooli ülespoole tõstmiseks. Ega keegi neid ei viitsinud õppida, ausalt, tõelisel, nii niisugune saepuru ja palju oleneb siiski õppejõust, eks. No õppejõud üldiselt olid ikkagi kõrgprofessionaalid erialadel ja mida peab selle maailma kõige vanem oma filmikooli auks ütlema. Et amet õpetatakse seal kätte ausalt, muidugi oli kihvt meister meil, kes ütles kohe, poisid, võimalus on õppida, keegi teid ei õpeta. Ta ütles niimoodi vahe. Ja vist peab ütlema ka seda, et ütleme, paljude rahvuslike kinode areng saiust alguse tänu kõikide, aga loomulikult, sest Nõukogude liidus oli küll tol ajal ka juba kolm filmikooli Kiievis oli filmikool ja nagu tolleaegses Leningradis oli ka filmikool ja Gruusias oli väike filmikool kuid ikkagi tõeliselt järjekindla akadeemilise professionaalse filmialase hariduse sai Moskvast. Ja eelmisel nädalal pidas siis see kool oma 80 viiendat sünnipäeva, nagu juba jutuks on, siis maailmavanem tõesti? See on maailma vanim, ma ei tea, kas ta enam suurim on, aga ta oli mingil ajal ka maailma suurim suurima tudengite arvuga elektronüks. Rahvusvaheline filmikoolide organisatsiooni ja selle president Itaaliast toonitas, et kik pani aluse kogu filmiharidusele maailmas. Ja seda nii-öelda tehnika, tehnoloogia, teaduse ja kunstiühendust on, on peetud niukseks klassikaliseks, et kui nüüdsel ajal enam ei aeta ka tudengitele pähe seda ideoloogilist puru, mulle tundus, et ei aeta enam nii palju. Eks mingi väike ajupesu ikka käib, aga, aga see professionaalne järjekindel õpetus on, on säilinud ja mõningal mõningal määral ka moderniseerinud. Kuidas juubelipidustused möödusid. Ega minast juubeldamisest väga palju osa ei saanud, sest et mind kutsuti sinna rahvusvahelise žüriiliikmeks seal nimelt üks konkursi, käimas oli kikisisene konkurss, kus konkureerisid omavahel 30 tudengitööd ja rahvusvaheline konkurss, kus oli umbes sama palju üle maailma. Mina sain seda, noh, kuidas öelda pidu pidamist ainult esimesel õhtul. Aga pärast, kui meie ülejäänud kolleegid see oli siis Rein Maran, Valentin Kuik, vaike mesila, neljakesi olime Andres Sööt ei saanud tulla millegipärast kui nemad tõesti said linnas ringi jalutada ja pidu pidada ja head ja paremat maitsta kolleegidega kohtuda, siis mina vaatasin nagu papa Carlo hommikust õhtuni tudengifilme teistest liiduvabariikidest teistest riikidest õppinud ja lõpetanud. Kuidas neil on läinud, mõnes vabariigis on filmi tegemine täiesti kokku hukkunud näiteks Kirgiisias, mis oli seitsmekümnendatel aastatel, 80. aastal võib-olla rahvuslikest koolkondade, sest üks kõige tugevamaid ja edukamaid ei tehta üldse enam filme. Kuidagi imelikul kombel usbekid on püsinud hästi vee peal ja nende filme isegi rahvusvaheliselt aktsepteeritakse, seal on paradoksi ka tegemist, nad teevad hästi odavalt filme. Kusagil ma rääkisin usbeki juhtiva režissööriga, ta ütles, et kuskil 120000 dollarit on neil filmi eelarve, see tähendab väikese eelarvega filmid, kui neid tehakse kuus kuni seitse tükki aastas mängufilme ja nad tahavad tõsta toodangu praegu 15-ni, riik annab 100 protsenti sellest rahast, siis Kasahhidel on säilinud filmi tootmine, neil on üks kõige suurem Mike filmistuudioid väljaspool Moskvat ja Peterburi. Kuidas mujal Moskvas ja Peterburis on praegu väga suur filmitegemise tõusulaine. Kui siin aastat viis tagasi, kui lõppesid need mustad rahad, noh, rahapesu rahapesul kõrvaltootena toodeti palju filme, siis oli vahepeal selline must auk, kus kujutage ette Mosfilmis, mis tootis iga aasta 55 mängufilmi. Oli aasta, kus toodeti ainult üks film, uskumatu siis nüüd on asi läinud jällegi normaalsetes rööbastesse filmitoodangu hulk on tõusuteel ja ka nii kunstiline kui tehniline tase on täitsa rahvusvahelisel tasemel juba paremate näitlejate puhul, kes siis keegi diplomid ka inimestest on kõige tuntumad maailmas. Noh, neid on ikka päris palju. Seal oli rahvusvaheline programm 18-st filmist, see oli siis elektripoolt ja ma nüüd võin natukene eksida, aga Andžewaida Xistopsa nussi, Nikita Michal kohv loomulikult. Praegu esimese pauguga rohkem ei tule, aga see programm, mida näidati nagu maailmas juhtivatel positsioonidel olevat, vaata režissööride, diplomiõppetöid oli äärmiselt huvitav. Seal oli Martin Scorsese vimm Venders François osoon, Marco Pelokiotšenkam, bioon Emil kusturid, sa, no niisugune ilus programme, et lihtsalt võttis suuna. Suur tänu, operaator-režissöör, Arvo iho ja milline nägi Moskva välja? Moskva on päris puhas, võib öelda niimoodi, et Moskva kesklinn jätab juba kohati täitsa maailma linna mulje, ma olen liikunud ka äärelinnas, äärelinnas muidugi veel on, seda vedelevad prahti, aga kesklinn on väga meeldiv. Ja noh, võib-olla võib-olla see on ikkagi see efekt, et on väiksemaks jäänud see Venemaa. Kuid raha tõmmatakse ikkagi Moskvasse kokku ja see raha lõhn on igal pool tunda.