Pillimäng sai alguse mul isakodust, ema oli muusika ja laulumeesõpetaja lastele ka, et see oli, see oli Avinurme, mis on sünnikoht ja säält hiljem me läksime ära Torma valda. Kõnnu elasime külas, seal oli üks tütarlaps, Luisa Pärn sellega seitsmekoolis, tema oli päris tubli kandlemängija juba ja me hakkasid mind õpetama paremini, mängib kodus olid hiljem siis juba paari aasta pärast siis mehhanivani aasta veel 15 juba. Siis hakkasime käima küladel oma pillimeestega koos seal viiulimehed olid ja kitarre ja siis muidugi Pärnu mängis kannelt, luise ja orkestri olime juba siis tegime niisugusi küla lugusid, saaliga, talgutel ja simmanit, mängisime ikkagi tervet õhtut juba. Hiljem säärast ära tulles siis hakkasin juba juba nii. Laulukooride sai leiati igas kolmes kooris korraga, siis käisime paarisorkestris puhkpillidest, proovisin käega. Ei see asi mulle hästi ei hakanud ta ess passiga, proovisin seal. Aga lõputavaks ikka keebidesse, rohkem kindlaks. Teisi pilisega õppinud ikk, harmoonium ja klaverit ja akordioni, mängin kuradi palju ja aga meil oli ka Simuleht pill. Taanlase tulla raudteel raudtee diad, töötasin Sondas, elasin 22 aastat ja seal oli kultuurimajas väga hea kollektiiv ja seal olid väga head juhid ja vaat siis seal sai hakata kõlastusele kanderiga pihta, päriselt vä? Sinule iga nädal tegemist igal peol, ma käisin muidugi vaheajad, näiteks kui midagi oli seal lava taga, seal mõni grupp pani ennast riidesse, midagigi, tühi, koht jäi. Ja nii ma siis mängisin, soldas kaua aega, niikaua kui tuli äraminek. Pensioni peale, siis no nüüd on aega juba mängida, neid enam ei ole seda muret, et kuskil töö ootame, rong ootab või. Kaua te siin viitan sellele, et elan, siin, on mul kolmas aastanud ja Mul on üks kord siitennas Andrese tagasi, saan jälle oma kollektiivi kätte oma laeva ja need head õpetajad juhatatakse Inna Malva, seal on mul ikka väljas, tema niisugune värk ja organiseeri olid asjaga ja ja väga niisugune järgmine inimene, nii et minu vaim on ikka veel see, et ma pean ikka veel iga laulukooris käia ja mängida veel mõõda siia matku veel. Kuidas see viitab, ilus jah, mu meedet, looduslikult on väga hea, aga ilus koht, aga tegevust ei ole. Te olete harjunud rohkem rahvarikastes kohtades olema, kui te olete jah, töötanud küll, aga eks see aasta on võtnud selle tahtmise ära ka nüüd tahaksin vanas eas nagu puhata rohkem, mis nagu siin viitame Scania kolmandal ringil järvede ääres ja ja tuleb vaikust ja rahulikum, kõik see elu, aga vot ainuke asi siiani hinge Janovelsla. Et võtan sinihallitus terava, magasid veel ikka tegutseda, et ma pean igaühe korra sondlase minema, vaatan, ehk saan jagada selle elu jälle uuesti sisse, et need lapsed on seal koolis, aga seal on ka elukool ja ega siis sellest need lapsed mängivad tagannet. Jah, lapsed on, kui vanad nad on. Jah, Kristjan, 10 aastane, teine on siis kuvastaja, mängivad mõlemad. Ja vanemad pojad, need on kah millimehed, nimeks lööb lisas teine on praegu puhkpillimees. Seal hakkasin ligidal uljas voodis. Mängutuba ja klarnetit, nisukesi pill, akordion igavesti palju pilliga taastav kõik. Ja muidu mängin kodus ikka ajaviiteks kah üksi pälvis kohe. Siis tegelikult mul on praegust ju nisuke Pole lastest midagi halb, elus kuumuslikum, väga korralikud, kasvanud ja ja niisugune nagu hea meel on kohe mõnikord elu üle, siis võtab kohe nurgas pilli kätte hea meelega vastu tugevamalt ja siin naisele mõnikord kui läheb ka nagu näiteks on midagi halvasti, siis võtab nurgast kannelt, lugu pilli, seal siis on see tühi, kõik majad kadunud. Ei ole. Vaevaski. See lugu oli nüüd teie ütlemist mööda pritsimeeste valts on alguse saanud niimoodi, emal on ikka õigemini olemas, aga nakati vanasid maa, kas on ju nii vana mina mäletan, kui mustlasoli veel sai käidud koolis ja seal oliselt kivimur mäel olid ikka tuletõrjetõud siis puhkpilliorkestrist alati sellega pääses, ei ole nagu halvem, samuti oli puuri, ütleme kask, seda suur orkester oli meil seal kisa, iga pidu hakkas nagu tumedal tõud ikka, selle peale jäigi taset pritsima Sossideks ja mina juurde, muud ei kuulnudki. Seal, kus, seda ei teagi, nii et olete sealt nii kandele seadnud, selles ja välja mõtlesin. Rumal, ülbe ja saatan ei mänginud täpsuda kamber mängdoodison, puhvli koorile ka seda moodumise kanna taha, kaks. See kama kaks on niimoodi arenenud, seal oli meil üks kinomehaanik, Sondas oli üks Lembit. Ja siis üks Maasing külas Kiviõlis, Meinart Masing, temal ka ja pillimees ja siis tema teisele valsi sealt kavast. Et see on lepid jää poolt, seal oli sisse säetud, see valdsime kõva kultuurimajas ja tema õpetas siis mulle ja mina saigi siis jäiga tavataks nime alla. Aga see auto perselevantne Lembit jääb vist praegu on tavakultuurisõnaga, ta on juhataja, midagi seal. Kaevandus, kus ta töötab. Eli silla väljakeneson. Nagu kooris lauldes aga pähe jääda nii hästi ja meloodia kõla, murda meediasse, selle mõtlesin sisse pärast siis siia. Pojaga mängisite koos Kristjaniga tehase Leimisentuuridega paaridega kaasa ei anna, see on siis peaaegu nagu juba kahel kandlel mäng. Jaktuurid sealt pead kaasa. Varsti näete siis represse rohkem kandled juba muretsema, aga ega need hakkavad mängima, ei hakka siin nad nüüd kaks tuge juurde osta. Andres ja Kristjan, mõlemad tahavad ikka pildi, saab juba ja lootust on neid pillimehi, järeltulijad saadab mulle siin õpe, paljudel on ikka päris mehi veel ja suuri päris nii täisealised mehed õpivad mõned ja kas teil siin on ansambel orkester olemas? Meil on siin olemas üks moosi, novell ja vanemad inimesed on kaks-kolm tükki, nendel on kitarri. Mängime seal väga hästi ja mandoliini. Mehaanikadega juhatab randa pensionäriks Anton kuskil teine peamees, aga ta mängib hästi tõesti siduda selge nüüd oma külakapell on siis olemas külakapell olemas, jah, seal lähedal. Mängime ikka siin selle Viitnal ja me olime koosmäng ja nüüd on, ta mängib omaette seal vennad, enamikus kõik ei enda, et siin võiks kunagi midagi sättida, selle kodukandi lood peaks ära tegema veel nende meestega.