Nii mõneski mälumängus võiks olla küsimus, mis ühendab Jüri Vilmsi, Konstantin Pätsi, Lennart Merit, Ain Kaalep, Neid ja veel paljusid teisi Eesti suurkujusid. Eks muidugi, ühist võib leida paljugi, kuid tänase päeva kontekstis on õige vastus järgmine. Kõikide nende mõtted on ilmunud kirjastuse Ilmamaa raamatusarjas Eesti mõttelugu. Täna tähistab kirjastus sarja kümnendat aastapäeva ning äsja valmis ka kataloog. Eesti lugu 1995 kuni 2004 kataloogi koostaja, Tartu Ülikooli filosoofiaprofessor Ülo Matjus annab seal lühikese ülevaate 60-st sarja teosest. Lisaks tavalistele andmetele iga raamatu kohta on Matjus lisanud ka midagi sisulist erapoolikut, nagu ta ise rõhutas. Kuigi kataloogi koostamisel vaatas ja tutvus Matjus uuesti kõigi välja antud teostega, ei ole tema hinnangul mingit iseloomustavat joont tervele sarjale lihtne leida. Eesti mõtteloo eesmärgiks on olnud esiteks, tuua uuesti avalikkuse ette teha kättesaadavaks need autorid, kes on unustatud võiva täieliku tunnustatud mingisugustel põhjustel. Osa autorid on olnud väga räigelt keelatud, me teame, mille pärast millal keelatud me oleme püüdnud neid siis kokku koguda, artikleid, väiksemaid teoseid, artiklist kokku koguda ja neid tutvustada, see tähendab tuua unustusehõlmast esile. See on üks asi. Ja teine on siis see, et me oleme püüdnud anda siin kokkuvõte kokkuvõtliku sissevaate, nende autorite Poolt mõteldusse, kelle teose on tegelikult olnud lihtsalt laiali pillatud, nad ei ole, ta võib olla keelatud olnud, kuid nad on raskesti kättesaadavad. Ja siin on palju säärast materjali. Sääraseid teoseid, mis ei ole kunagi satun avaldatud, mida tõepoolest ajalehtedes ajakirjadest on üles otsitud ja on nüüd lõpuks kokku kogutud, kokku kantud. Kataloogis on laevade 60 teose kohta, kas nendest teostest mõni nüüd teie isiklikul võib siis öelda, et subjektiivselt hinnangul väärib eriliselt esiletõstmist? Kindlasti arvan seda ka, et mõned nendest väärivad seda esiletõstmist mitte nüüd kõiki köiteid läbi lugedes, muidugi, see on üsna võimatu ja ma ei ole iga sõna kõigist kindlasti läbi lugenud. Aga need nüüd pilku nendest üle libistades tekkis mul niisugune mulje, et nad tegelikult kõik on ühes mõttes väga huvitavad, nad on kõik loetavad ja see niisugune lugemise mulje, et nad on kõik huvitavad ja tõesti väärtuslikud tugevneb selle poolest veel, kui nad kõiki kõiki kiiresti võib-olla kiiresti, aga niimoodi üksteise järelvaadata, siis jääb tõesti üsna vägev ja võimas mulje sellest, mis, mis ja mida ja kuidas on Eestis kunagi mõteldu. Me alati võtame ette ühe köite, siis teatud aja järel teise köite ja see kuidagi hajub, aga mulle tundus, et see, ma sain üsna niisuguse tubli tubli, kuidas süsti või doosi eesti mõtlejalt kokku. Aga nüüd, kui küsimus on niisugune, kas mõni on midagi niisugust, mida me esile eriti esile tõstaksin, siis minu jaoks on see täiesti kindlasti üks raamat. Olen ka nii ameti poolest silosoofilosoofi õpetaja. Ja mina tõstaksin siin kindlasti esile nimelt Tõnu Luige köite, mis kannab pealkirja filosoofiast kõnelda 144. köide, mis muide on selles sarjas lühim kõige õhem köide, kuid seejuures minu meelest tõesti esile tõsteta vaim. Minu meelest siiski tõesti suurim. Tõnu Luike teatakse eriti Tartus, kes on ülikoolis õppinud filosoofia ajaloolektorina teatakse teda säärase mõtleja ja kes kirjutab vähe või mõned arved, ta ei ole üldse kirjutanud, see päris õige ei ole, see tähendab, tuntakse filosoofiast kõnelejana nagu viitab sellele ka Pealkiri filosoofiast kõnelda, nii et isegi see raamat õige raamat ei ole siis mitte vahetult kirjutatud Vaide kõneldud ning seega on ta tegelikult lihtsalt loengu üleskirjutuse maha kirjutus. Aga mis nüüd selle köite niisugusesse õhuke susse või väiksesse puutub, siis siin ma tahaksin tsiteerida ühte mõtlejat. Selle võtleja nimi on, ta on Eestis võrdlemisi tuntud viimastel aegadel. Ütleja nimi Martin Heidegger, kes on ütelnud Parminiidesse kohta, tähendab vanakreeka mõtleja kohta, kes on meile jätnud ka ühe väga õhukese teose, on ütelnud niimoodi. Ma tsiteerin. Need vähesed sõnad seisavad seal, see käib farmiliidese kohta, see on nagu kreeka raidkujud varasel ajal hisparmeniides õppi luuletusest veel meie valduses on, see mahub kokku õhukesse vihikusse, mis muidugi kummutab terved raamatukogud filosoofilist literatuuri selle eksistentsi arvatavast tarvilikkuses, kes säärase mõtleva lausumise mastaape tunneb, see peab tänasena kaotama kogu raamatute kirjutamise lusti, nii et seda nüüd Heideggeri farminiitilise kohta üteldud silmas pidades võiksin ma siin isegi soovitan, nii et seda sarja lugemist võiks alustada kõige lühemast raamatust. Natuke sõitlik soovitus Tõnu Luige raamatust filosoofiast kõnelda, aga tegemist ei ole kõige kergema raamatuga ja see on täiesti õige, et mina soovitan seal lugeda võib-olla üht peatüki aja loolisusest kohta aja loolisusest, kus Tõnu Luik räägib ajast ja eriti räägib näiteks ajast arvutamatu ajana, mis on meile arusaamatu ja võib-olla mõistetamatu. Aga kui seda lugeda, siis võib-olla hakkab midagi kuidagi tunduma, hakkab midagi koitma, aga Tõnu Luige raamatut nagu nimetatud Heideggeri ei tule lugenud mitte üks kord, vaid palju ja pidevalt ta avaneb üha sügavamalt sügavamalt, kuidas nüüd need autorid välja on valitud, Eesti mõttelukku, see küsimus, see valimise põhimõtete küsimus, see on niisugune küsimus, mida ma olen sageli kuulnud. Sageli küsitakse, selle taga on minu meelest kõigepealt niisugune tunne, et see sari on suletud sari. Et sinna ei saa enam juurde. No ma ütleksin selle kohta nii palju, et see sari ei ole suletud sari, need mõtteautorid, autorkond ei kujuta endast mingisugust prantsuse akadeemia, kuhu saab sisse ainult pärast seda, kui keegi on ära surnud, nii et tuleb lihtsalt oodata, kuni koht vabaneb. Kes siis ise hiljem lähevad panteoni, eks ole, prantsuse akadeemiast, kui me nüüd vaatame seda Eesti mõtteloo esimesi niisuguseid prospekte, neid on ka ilmunud neid nimekirju, keda on sinna kavatsed panna, siis me näeme, et seal puuduvad tegelikult juba algusel algul mitmed nendest, kes on hiljem juba ammuse sarjas oma koha leidnud ja see tähendab seda, et see mõtteloo nimekiri kogu aeg ka laiene täieneb, kuigi teiselt poolt teda ka tühjendatakse ilmunud köited, eks ole, võtavad nimekirjast maha ja need lähevad teise nimekirja siis nii et see sari on tegelikult avatud Sari, kuigi ma rõhutan seda mitte igale kirjamehele, isegi mitte heale kirjamehele, vaid see eeldab ikkagi niisugust olulist panust Eesti võib-olla suure tähega Eesti, sest siin on sees ka baltisakslasi muide ja siis ka eestikeelsesse mõtlemisse, mis tahel alal tähendab, sellel alal võiks ütelda nii ajalukku minemist selle küsimuse kohta veel nii palju, et teiseks on muidugi iga niisugune valik noh, vaielda, aga ta on alati kõigustata. Kõigepealt asi selles, et sellesse sarja ei saa keegi iseennast esitada, ise ennast pakkuda, kuigi seda püütakse, seda on püütud ja tänapäevani püütakse nii Tseeviitakese sarja niisuguse teatav tähendusele juba no autoriteedile võib olla. Aga selle valimise taga on ikkagi olnud valijad. Selle taga on olnud Ilmamaa kirjastus Ilmamaa kirjastuse väljaanne, lõpuks tema niisugune suur üritus ja ilmamaal on oma põhikiri, oma väljaandmise printsiibid. Ilmal on oma arusaamad elust ja ilust. Aga samas ei saa kellelegi keelata, et keegi ei võiks siia teisi uusi autoreid soovitada. Kedagi soovitada võib igaüks ilma aadress on avalik, see on võimalik, aga ilmamaa ja Eesti mõttelugu Eesti mõtteloo tegijad muidugi reserveerivad endale arusaadavad ikad õiguse selle otsustava otsustajana viimaks otsustada võiks niimoodi ütelda, kuivõrd see sari on tõesti avatud. Me lisandub siia nimesid, oleks ainult tegijaid, kes neid köiteid kokku paneksid siis kasvad surnedesse sari praegu seal 60 köidet, see sari tegelikult muutub ühes mõttes ühtlasemaks, tähendab, ta muutub minu meelest ta pidevalt üha vähem ebaõiglaseks nende veel väljajäänute suhtes. Aga teiselt poolt on selle tulemus ka see muidugi, et selle tulemus hakkavad sarja enda sees. Ja praegu, nüüd juba 60 heidet hakkavad sarja enda sees minu meelest ühtlasi eristuma ka eri tasemega eri järku mõtlejate köited, muide see on ka tähelepandav, nii et ühed tõusevad sarjas juba esile rohkem kui teised, mitte lihtsalt ütle eesti mõtlemise loos, vaid selles sarjas endas ilmuta sees. Nii, aga eesmärk on esindada ikkagi esinduslikud Eesti esimesed mõtlemist ajalooliselt oluliste mõtlejate seisukohalt parimad ja koguda kokku siis see, mis on raskesti kättesaadav. Toomas Kelt päeva südamele