Loos on asju. Tervist head kuulajad, eetris on kirjandussaade loosn asju. Stuudios on saatejuhid Peeter Helme, tra, Peeter Jan Kaus ning meie tänane saatekülaline on kirjanik ja ajakirjanik Andrei Hvostov. Tere, Andrei. Tere. Täna on meil siis üsna erandlik saada, sest me ei keskendu ühele konkreetsele teos olevat vaid pigem erinevatele kirjanduslikele nähtustele. Kindlasti keskendume täna eestivene kirjandusele. No muidugi, võtame sellise ilmingu kõne alla just tänu konkreetsetele teostele, sest viimasel ajal on ilmunud mitu tähelepanu väärset raamatut, mille autoriteks on just Eestis elavad vene päritolu või vene juurtega inimesed. Kindlasti puudutame täna Sveta kooriva luulekogu, kes kardab Sveta Gregoorivat ning Filimoonumi värsket novelliraamatut. Nickroloogide kirjutamisoskusAga teoseid, millest võiks antud kontekstis rääkida, oleks teisigi. Näiteks Jelena Skulskaja ilmus äsja raamat Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda. Ning seesama Abbey Filimonov avaldas sel aastal ju mahuka romaani talazzadalazza, mis on pälvinud väga põnevat vastukaja. Ja kui lisada siia veel sellised nimed nagu Andrei Ivanov Ui kurgut juh, siis saame kahtlemata väga toeka koosluse. Alustaks siis keskustelu sellest, et kuidas seal eestivene kirjandusega siis on. Et kui võrrelda näiteks seda eestivene asja põhjanaabrite Soome, Rootsi, see tähendab soome rootsikeelse kirjandusega siis seal paistab olevat Soome Kirjanduse loomulik osa. Meil tundub asi olevat segasem. Indrek Hargla on näiteks öelnud, et eesti kirjanduseks tuleks pidada seda kirjandust, mida kirjutatakse eesti keeles. Soomes on ka vastupidi, nende kõige tähtsama kirjandusauhinna Finlandia on pälvinud ka rootsikeelsed autorid. Auhinda on välja antud siiani 29 korda ning kuus korda on selle pälvinud rootsikeelne teos. Kusjuures puugorpelaan näiteks on kahekordne laureaat. Ja meil on venekeelsete teoste jaoks eraldi Kultuurkapitali auhind. Nii et selle määratluse järgi on Andrei Hvostov Eesti aga mitte eestivene. Kirjanik. Kuidas sina on reisijaid asja näed? Jah, täpselt niimoodi ongi, et erinevalt nüüd Soome, Rootsi kirjandusest, mille kohta me täpselt teame, kuhu tema paigutub, mis riiulisse me tõstame nende raamatut siis eestivene kirjandusega on natuke keerulisem, et isegi täiesti niimoodi praktilisest küljest vaadates mul oli hiljuti üks selline huvitav kogemus minu enda raamatukogu ümbertõstmisega. Et nimelt, kui ma seal vaeste kirjanike majas, siis komplekteerisid oma raamatukogu uuesti, ütles pappkastides kõik need teosed välja, sest ma mõtlesin tükk aega, kuhu ma siis nüüd panen Filimonovi Andrei Ivanovi raamatut, kus ma panen sellele riiulile, kus on Eesti kirjandus sellele riiulile, kus on vene kirjandus, mõtlesin tükk aega, lõpuks panin nad ikkagi eesti kirjanduse riiulisse. Aga omaenda raamatutega näiteks veto Grigorjeva puhul mul nagu mingit kõhklust ei ole, need ma tõstan kohe eesti riiulisse. Mis, mis valikukriteeriumina, nii et siin võiks, võiks ju nagu pikalt arutleda, filosofeerida ütles, et nagu sisetunde küsimus ja niimoodi, aga ma olen iseenda jaoks leidnud täiesti sellise minu arvates reppidava kriteeriumi. Nimelt, kui ma võtan Filimonovia Andrei Ivanovi, mis näiteks Igor rõhkkot juhi teosed siis ma märkan, et need, need on sellised kuidagi nagu kohatud ja natukene patud kohatud selles mõttes, et et tegevus küll toimub justkui Eestis, aga nendes nendes teostes, mis nad on kirjutanud, aga aga need kirjanikud ei võta väga-väga sõna mingisuguste meie päevapuhastaja veel veel vähem poliitiliste probleemide üle, et see, see kõik, kõik jääb neist nagu kuidagi eemale. Ja see leidis kinnitust siis, kui nüüd kirjandusfestivalil head Read sellel aastal Kirjanike Majas musta laega saalis toimus siis vestlus, kus uskut juht püüdis nii Filimonovilt kui ka Andrei Ivanovi välja tirida mingisugust sellist. Ütleme, et poliitilist seisukohavõttu ühes või teises küsimuses ja kui osavalt ja kui järjekindlalt Filimonov ning Ivanov keeldusid seda tegemast. Tab Eesti Need on see, kes püüab elada siin riigis niimoodi, et ta teeb suurt kirjandust ja ta ei, ei võta mitte mingisugust poliitilist positsiooni mida näiteks mina, Andrei Hvostov, Sveta Grigorjeva, mida me teeme ja teeme seda väga kirglikult, teeme väga raevukalt. Ja miks me seda teeme, sest hoolimata sellest, et neil on sellised natuke kahtlased nimed, aga meie mõlema emad on eestlannad ja me oleme selle kaudu just oma oma, oma emade kaudu me oleme selle, selle maa, selle ühiskonna, selle kultuuriga nii tihedalt seotud, et üldiselt nagu seal on mingisugust põhjust nüüd nüüd käituda samamoodi nagu, nagu ütleme, ütleme see inimene, kellel, kellel, kellel puudub mingisugune selline geneetiline side selle maa ja selle rahva ja selle kultuuriga ja kes selle tõttu siis nagu nagu püüab, hüüab, püüab mingisugust sellist ka mingit kriitilisemalt seisukohavõttu vältida. Noh, sellised inimesed nagu mina kui Sveta Grigorjeva Me ammutame oma jõudu meie emadest. Ja see on märksa suurem jõud kui see, mis tuleb isadest. Andrei sinu jutust ei saa jällegi tagurpidi järeldada seda, et kui nüüd need autorid Filimoona või Ivanov või Skulskaja näiteks hakkaksid sõna võtma Eesti sisepoliitika või mingisuguste, ütleme nii kitsaskohtade üle meie elus, siis muutuksid nad eesti kirjanikuks. No see on selline hüpoteetiline olukord aga võin kihla vedada, et nad ei hakka seda tegema, nad ei hakka Eesti sisepoliitikud kommenteerima. Nii nagu seda teen mina, nii nagu seda teeb Sveta Nad ei hakka seda tegema sellepärast et kui nad seda teeksid, siis nende elu muutuks siin siin siin maal niivõrd ebameeldivaks tehtaks niivõrd ebameeldivaks, et nad lihtsalt ei tee seda sellepärast et nad tahavad keskenduda oma loomingule rahulikult. Nad ei taha kuulata mingisuguste järje, järjekordselt sellist viha tiraadi hätta. Ah sa igavene tibla, kui sulle siin ei meeldi, siis paki kohver ja historongi peale ja sõidan Moskvasse. Mida ma, mida ma ise olen ka muidugi oma elus väga-väga palju kordi kuulnud viimasel ajal üha vähem mulle need ütlused või näed sellised soovitused nagu enam enam väga korda ei lähe, aga ma saan väga nendest inimestest aru, kellele sellised vihad iraadid lähevad korda ja kes tahavad seda lihtsalt vältida. No naljaga pooleks võib öelda, et kui võtta näiteks kirjaniku piirkondlikku või rahvusliku määratlemise või muide kuuluvuse leidmise aluseks see koht, millest ta kirjutab, siis Andrei Ivanovi võiks nimetada üle pea taani kirjanikuks. Mitte päris, Ta on seal, keskendub tegelikult põgenikele vankrite kirjeldamisele ja see ikkagi ei ole tooni, need on seal nüüd need on mingisuguseid, selliseid päris, päris õudsed, ebameeldivad kohad, mis on lihtsalt Taani pinnale organiseeritud ja tegelikult ta kirjutab ikkagi mingist sellisest teeningrantlikust isegi mitte immigrantlikust miljööst, vaid põgenikke meil ees, kes alles soovivad saada immigrantidega. Aga mõtleme Andrei Ivanovi nüüd viimase teose Harbinskimatelgi, mis on need vene keeles ilmunud, mida ma parasjagu loen. Siis Harbinskimatelgi motelli oks on selline ööliblikas, kes siis nagu eksleb, eksleb, tiirutab seal ümber valgusallika. Jaharbiin on piinanud jah, teatavasti Kirde-Hiina linn, mis oli väga-väga suur selline vene emigrantide keskus sõdadevahelisel perioodil. Ja aga siin ta ei kirjuta isegi mitte Harbiinist või need on ikkagi Eesti pinnale jõudnud vene emigrandid. Vaata vahelisel perioodil. Peategelaseks on kunstnik Boriss rebrov. Ja ma parasjagu loen, loen sellist väga-väga huvitavat huvitavat kohta, kus kõik kõik need vene immigrandid, kes on siia Eestisse kogunenud, et nad on saanud ühelt selgeltnägija Alt ühelt selgeltnägija Alt ühelt ühelt naiselt valt, kes, kes suht suhtleb teispoolsete vaimudega, kõik veel immigrandid on saanud hoiatuse. Et midagi õudsat juhtub nendega 1940. aastal. Need meedium näeb mingisugust vägivaldset surma piinakambreid ja nüüd kõik emigrandid, noh nagu natuke nõutud ja siis nagu naerdakse selle selle selle ennustaja üle, et noh, et mis sa seal 1940. aastal ikka võib juhtuda. Nii, et see romaan Harbinskematelgi sind ikka täiesti selline eesti aines täiesti eesti aines, nii et kas, kas selles valguses on Andrei Ivanov on siis need, kes vene kirjanik, kes ekspluateerib eesti teemat, nii nagu Sofi Oksanen on soome kirjanik, kes tulija lagastas ära siis nagu meie püha ajaloo ja eestiteemad Aga äkki võib-olla ütleme veidi isegi ohtlik kuidagi liigo kategoriseerida see määratlus eestivene kirjandus, et äkki tuleks neid kirjanikke tõesti vaadata kuidagi eraldi vaadata Andrei Ivanovi, Andrei Ivanovi naa. Mina näiteks kirjutasin kunagi et Andrei Ivanovi kirjutatud võiks nimetada maagiliseks naturalismiks. Ma arvan, et sellise määratlusega ma lihtsalt püüdsin sõnastada tema väga selgelt eristuvat häält seda talle väga omas oma maailma, mida ta suudab, suudab luua. No kasvõi neid põgenikelaagreid kirjeldades, kuigi antud juhul ma tulin selle maagilise naturalismi mõiste peale lugedes lühilühemalt juttu tuhk. Et äkki tuleks üldse rääkida autoritest eraldi. Tead, ma mõtlesin ka siia saatesse tulles, et et nii, mis me tegema hakkame, et meid ähvardab oht ja ma tunnen, et me oleme praegu jõudnud, seal on väga lähedale sattuda kategoriseerimist mädasohu ja see jõuab lõpuks tegelikult selleni välja, et tuleks hakata iga autori sugupuust hoolega jälgima jama, et milline võõras veri seal ikka kuskil ennast peidab ja mine tea, äkki lahvatab millalgi kirjanduses näiteks ja siis ei ole enam eesti kirjandusse tuleb loomulikult likvideerida sellise. Ja et niimoodi me jõuamegi sinna, et et on ainult ilmselt üks mingisugune ikke kämbuke Eesti autoreid, kellel on ilusti eesti nimi, eesti sugupuu, kes kirjutavad eesti aine, sest mul tuleb tagant üks pähe Mats traat, et kõik teised vist saavad disklahvi. Modordan. Ja eriti näiteks Nikolai batuurin kahtlemata kirjuta küll aeg-ajalt Eesti asjadest, aga samas Karu süda on ikkagi Siberi asi ja pealegi, milline nimi. No paljud kriitikud on Nikolai batuurinit ju üldse nimetanud mitte eesti kirjanduseks, vaid maailmakirjanduseks, Nikolai batuurina on iseenesest väga huvitav, eri erijuhtum jällegi väga selgelt eristuv autor tähendab on ju, ühesõnaga, ta on ise ju Lanzeerinud seda mõistet avarilm, et tema raamat toimuval sellises oma maailmas nimega avarilm, kus on sellised suured võimsad maa, Essteetlikud piirideta maastikud nagu taiga Karu südames või või kõrb kentauris või, või näiteks ookean. Et mis kirjanik Nikolai batuurin sellises määratluses oleks, eks, et et paljude jaoks on ta tõesti maailma kirjandus. Kuigi samas jälle leidub inimesi, kes kes peavad teda lihtsalt selliseks mõnevõrra Literatuuritsevaks lokaalseks koloriidiga. No ma tean ühte emakeele õpetajat, kes ütleb, et batuurin on üldse kõige ilusama, kirjandusliku keelega, kõige ilusama, eesti keelega kõige loomingulisema säravama eesti keelega kirjanik üldse. Ma arvan, et võib-olla pigem meie trump, pleem praegu on selles, et vast ei maksa sellesse võrdlusesse soome, rootsi kirjanduse kinni jäädes et nii-öelda ajalooline kujunemine hoopis erinev ja ma arvan, et mis puudutabki eestivene kirjandus siis see ongi mingisugune nähtus, mis seal rannas kujunemise ja arengufaasis. Meil on siiski tegu suhteliselt väheste autoritega, kes julgevad ja tahavad ennast sellistena identifitseerida ja ma arvan, et tegu on mingi protsessiga, mis on alles üsna alguses, nii et selles mõttes mulle täitsa meeldib see sinu lähenemine, et võib-olla tulebki rohkem vaadelda autoreid samal ajal ma olen ka Andrei tähelepanekud, on väga nõus, et mul on ka silma jäänud tõesti. Et olgu see Filimoonov või nüüd seesama värske Skulskaja raamat. Nende raamatute tegevus toimub mingisuguses täpsemalt identifitseerimata ruumis, seal on võimalik midagi ära tunda, aga on näha, et nad ei taha kõike nii hoolega nimega nimetada nagu võib-olla mõni nii-öelda päris Eesti autor seda kohe mõnuga teeb. Eetris on kirjandussaade loosung asju stuudios saatejuhid Peeter Helme, Jan Kaus ning saatekülalisena kirjanik ja ajakirjanik Andrei Hvostov. Vot esimeses kolmandikus rääkisime sellisest ilminguks nagu eestivene kirjandus ja jõudsime järelduseni, et võib-olla ei tohiks sele mõista külge ka liialt klammerduda vaid vaadata autoreid nii-öelda eraldi vaadata autorit kui autorit, pigem kui autorit, kui mitte niivõrd, siis mingisuguse hoovuse või, või rahvusgruppi või sotsiaalse grupi esindajad. Ja lähme siis sellise isikliku pilguga konkreetseks ja vaatame siis vähemalt mõnda uuemat kodumaist teost. Ja Sveta Grigorjeva luulekogu, kes kardab Sveta Grigorjeva, et on arvatavasti väga, väga viljaka ja mitmekesise ja kihilise luuleaasta üks võib-olla tähelepanuväärsemaid sündmusi ja hakkamegi siis vaatama, et millest see tähelepanuväärsus seisneb? No üldiselt kõigepealt Sveta Grigorjeva, oh, raamatu ilmumine on osaline olnud ühes teises pinevus kirjandusteemalises arutelus, mis kindlasti veel jätkub. Arutelu on leidnud aset siin ja seal ühes Jüri Üdi klubi saates ning ka meie armsas Facebook'is. Ja kui selle sisu hästi lühidalt kokku võtta, siis arutluse keskmes on olnud siis luulekeel. Mihkel Kunnus kritiseeris Jüride klubi usalt Kaiust kooriva näitel moodsa luulekeelekasutust mis on üsna proosaline ja lihtne, mõnikord lausa liiga lihtne, lihtsam kui tavakeel. Et võtta üks Grigorjeva luuletus ja tee sellest lisatakse essee kas peaks siis olema vastupidi, luulekeel peaks olema keerulisem, kihilisem kui tavakeel, tsiteerin Kunnust. Siinkohal teeksingi järgmise üldistuse, kui traditsiooniliselt on luule tähendanud keelekasutust, mis on rohkem struktureeritud, rohkem kodeeritud kui proosa kõne. Teisisõnu luulekeelekasutus on olnud traditsiooniliselt keerulisem, komplitseeritum kui proosakeelel, siis nüüdne vabavärss on keelekasutus, mis on lihtsam, vähem struktureeritud, vähem kodeeritud kui tavakeele proosatekst. Teisisõnu kui luuletaja oli varem selline sõna valdaja, kelle konstrueerimisoskus ületas tavaliselt grammatiliselt korrektse lause. Sis moodne luuletaja võib vabalt olla nii vilets sõna valdaja, et ta ei küündi enam sellise konstruktsiooni nagu lause reljeefselt. Kui traditsiooniline luuletaja ületab lause, siis moodne luuletaja ei küündi selleni. Selles tendentsis võib kindlasti näha Kuue meedia mõjutusi ja chat kultuuri pealetungi. Ja siin tegelikult viitab Kunnus siis Liina tammistele, kelle efektse välimusega luula kogurifross esitlusel tal sellised mõtted üle tekkisid. Ja nüüd küsimus täidad ka sellises olukorras. Äkki ei tulekski suunata tilku vormilt sisule, sest noh, minu meelest ei ole see luulekeele muutumine väga suur probleem, osalt luulet võiks näha lihtsalt üht loo jutustamisviisi, mis on lihtsalt kaotanud oma esmased spetsiifilised tunnused, eritunnused näiteks lõppriimi. Kuidas paistab teile Grigorjeva loo jutustajana? Enne võib-olla Grigorjeva juurde jõudmist, et et ma olen Kunnasega osaliselt nõus, et tõesti luule ei saa seisneda ainult enter klahvilöömises pärast kahe sõna kirjutamist, aga minu meelest on huvitav see, kuidas ta oma luule definitsioonis hiilib mööda ühest luulele vaata et kõige olulisematest tunnusest, nimelt sellest, et luule peab tihendatult ühte mõtet edasi andma. Küsimus ei ole mitte selles, kuidas sa struktureeritud, selles suudad vähemate sõnadega öelda sedasama, mida keegi teine proosatekstis palju rohkematele ütleb. See on see, mille Andrei ka Sveta Grigorjeva puhul ajaleheartiklis välja tõi. Jah, Sveta Grigorjeva kirjutades ma juhtisin sellele tähelepanu, et, et vaat kui nappide sõnadega, tema annab edasi selle mõte, mille edasi andmiseks, mina vajan ühte sellist pikast esseed. Aga kuna me siin leppisime kokku, et me räägime konkreetselt igast autorissis Sveta puhul ma juhiks tähelepanu sellele, et et on küll luuletaja, aga tema põhitegevus, see on siiski tants, koreograaf ja koreograafid. Ma olen mõnedega suhelnud, nad kalduvad ka märkama näiteks meie inimeste igapäevases sellises liikumises askeldamisest ka teatud sellised tantsu elemente, ühesõnaga kõik, mis ma teen, on tants. Ja võib-olla ka siis see kõik, mis me räägime näiteks võib-olla sellise inimese puhul nagu Sveta, see võib olla ka luule. Ja, ja siin tema, tema kogumikus muuseas ongi üks selline selline huvitav näide. Ma loen selle ette. Tulin täna Tallinna ülikoolist, pärast mitut loengut koju ja rääkisin emale, et õppejõud vaatavad millegipärast rääkida salati mulle otsa. Küsisin, olen ma äkki tõesti ilus siis või mis ta arvab? Rääkis, et kunagi töötas ta maratis komsomoli vabastamata sekretärina, mina ei tea, mida see vabastamata tähendab. Ma küll küsisin, aga ei saanud lõpuni ikka aru. Igal juhul kord oli seal Raimond Valgre pühendatud komsomoliõhtu, kus Lennart Meri luges Valgre tekste. Üks hetk tegid esinemisel pausi ja ütles mu esireas istuvale emale kes oli tookord umbes sama vana kui mina praegu. Kuule tüdruk, sina oskad kuulata ja luges siis edasi. See on nii armas, kui mu ema vastab mulle luules. Et siin me näeme siis sellist noh, näidet, kus luuleta kirjeldab oma vestlus temaga ja ma nüüd siin praegu ei ole väga kindel, kas ema ikka vastas talle Iriimides, aga, aga ikkagi näete seda märkas või, või tunnetas seda luulena, mida ta oma ema ema käest koolis. Nii et tundub, et tundub, et ta inimesena elabki, elabki keset luuletaja ja luule sees. Aga kui rääkida Sveta Grigorjeva luule sisust, siis mina isiklikult hindan tema juures ikkagi võimet näha asju pisut laiemalt et asetada see konkreetne selgel ümbritsevast eristuv mina kogemus, mida luule sageli on mingisse laiemasse konteksti. Et muidugi on siin luulekogus seda noore inimese enesekindlust ja noh, see isegi nagu eneseimetlust selles samas luuletuses, mida Andrei ette luges, poosi ja noh, mingit väljakutsuvast. Aga on ka näiteks tekste, mis räägivad noh, laiemalt rahvuslikust identiteedist ja ma arvan, et siin kõnetab Grigorjeva tegelikult paljusid inimesi. Ja tema tekstid on laiemas nagu ühiskondlikus mõttes valgustavad. Kuidas on olla eestlaste silmis venelane ja venelaste silmis eestlane? Minu arust küsimus, mida me pole siiani suutnud lõpuni lahendada. Ja ma ei tea, kas suudamegi, aga no luule tundub selle asja käsitlemiseks väga kanal. Ja see Andrei ettevõtted, luuletus on minu arust väga tore näide ka selle tõttu, et sellise nagu üsna sõjaka kohati isegi ülbe alatooniga mina kogemuse vahele satub näiteks tegelikult üks luuletus, mis on emale ja emast luuletus, mis on oma olemuselt peaaegu hell, et on ühtaegu irooniline, aga samas on seal mingit hellus tema suhtes. Et ühesõnaga luuletuste tundetoone temaatika pole ühene. Kindlasti ei saa Grigorjeva ette heita sellist kitsale, mina kogemusele keskendumist, et asetab ikkagi oma mina mingisse väga selgesse konteksti ja mitte ainult siis rahvuslikku konteksti, aga soolisesse konteksti laiemalt, mingisse sotsiaalkriitilisse konteksti. Siin kõlab minu meelest nagu siiras noore inimese maailma valu, mis peaks minu meelest kõigele mõistetav olema. Loen lihtsalt ühe näite, mis mulle mõju avaldas. See on küll juba vana film, aga just hiljuti vaatasin seda monstrum tõsielul põhinev lugu naisest, kes mõrvas seitse meest. Vaatasin filmi ära ja nutsin. Nii kahju oli sellest maailmast. Siis vaatasin Youtube'is šarlisteroni Oscari võidukõnet. Ja mõtlesin samuti seal, Liis rääkis nii armsalt, kuidas ta oma ema armastab, sest uskus temasse nii kõvasti terve elu. Nüüd tulistati USA surnuks 20 last ja kuus täiskasvanud. Aga seekord ma ei nutnud. Lihtsalt kahju oli. Ja kui nädala pärast tuli uudis, et USA-s lasti jälle neli inimest maha, ei nutnud ma samuti. Minu esimene reaktsioon oli, et ainult neli. Minu meelest ka selle luulekogu tugevus ongi selles, et te tõite välja väga erinevaid asju ja kõik need asjad on siin tõesti sees, see on ju tegelikult üks üsna paks raamat luulekogu kohta. Aga ta ei lähe igavaks just selle tõttu, et ta suudab niimoodi liigelda sellise iseenda mina ja seda ümbritseva maailma vahel. Siin on ka piisavalt palju empaatiat nagu selles samas luuletuses, mis on teinekord nagu selles luuletuses segatud irooniaga. Ja selliseid üsna nutikaid tähelepanekuid maailma kohta siis nii lähedalt kui kaugelt lähedalt siis sedasama eestluse, aga ka tegelikult tõesti niimoodi naiseks või nooreks naiseks olemise küsimused ja kaugel siis üldse sellised globaalsed probleemid, et miks see meie maailm on selline, nagu ta on ja kuidas sellest siis liigelda või kuidas sellest tantsida. Ja minu, minu selline võib-olla on minu jaoks kõige olulisem tekst selles kogumikus on kohe teine teine teine tekst järjekorras, et kui ma olin selle läbi lugenud, siis ma kohe otsisin välja Sveta Grigorjeva meiliaadresse, saatsin talle kohe kirja umbes niimoodi, et suurest suurest rõõmu tundes, et ma nüüd leidsin üles ühe sugulashinge, et ma sind pikki aastaid mõtlesin, et ma olen siin eesti kirjanduses nagu üksik üksik selline hunt. Aga nüüd leidsin ikkagi ühe paarilisega. Ma loen selle ette selle luuletuse ja ütlen, et see on täpselt see, mida ma olen ka ise. Nagu ma ennist mainisin, mingites pikkades esseedest püüdnud edasi anda. Aga nüüd see eto tekst, ma sündisin aastal 1988. Räägi eesti keelt aktsendiga, eriti veel siis, kui jätan oma nime ütlemata. Ei, ma ei räägi ka vene keelt aktsendiga, eriti veel siis, kui jätan oma eestlasest ema nime ütlemata. Loe seda luuletust, ilmad vaataksid mu nime, loe seda luuletust ilmuma nimeta ütle veel, et ma räägin aktsendiga selle paberi peal. Ja ei, ma ei taha pseudonüümi. Alles peale keskkooli Saimusti jälle Sveta ennulins vea emale tundus eestlaslikku. Passis on mul isa antud nimi Sveta ja nii ma kõndisin esimesest koolipäevast saati ringi esitledes ennast kellegi teisena. Ei aitäh, pigem räägin juba teie arvates aktsendiga, kui põen isiksuse lõhestumist on ju? No ma saatsin talle kohe kirja, ütlesin, et näed, näed, kui huvitav, et mul on täpselt samasugune olukord, et ka mind ema ema kutsus veel põhikooli lõpuni anduks, ma ei olnud Andrei tema jaoks. Ma olen täpselt samasuguses olukorras olnud pikka aega, kui või nagu kahtlustatakse, et mul on mingisugune aktsent, seda lihtsalt seda lihtsalt tahetakse kuulda, seda kuuldakse. Ja siis, kui ma jätan oma nime mainimata või oma oma isa rahvuse mainimata, et siis on kõik nagu korras, siis on kõik nagu okei. Et kui ma oleks ennast või ära eestistanud Andres sabast siis siis siis keegi midagi nagu kahtlast mõnusa märkaks, aga, aga kuna mul on see nimi, see silt on mul siis otsa ees, siis siis, siis juhtuvad minuga täpselt needsamad asjad, millest siinses Sveta kirjutab. Väga lühidalt kokku võetud selline psühholingvistilise rahvuslik olukord. Võsa sabaste just rääkisid sellest luuletusest, siis ma hakkasin mõtlema ühele Leoniitas Donskise mõttekäigule mis siis vastandab nime ja nägu. Et võib-olla on tõesti me selle luuletusega saame jälle minna tagasi oma vestluse alguspoole juurde, kus me rääkisime sellest, et võib-olla ei tohiks neid autoreid, keda saab asetada nii-öelda Eesti vene kirjanduse konteksti nagu liiga palju sinna konteksti kuidagi suruda. Sellepärast et kuna ta surume sinna konteksti, siis, siis talle tekibki see nimi, eestivenelane või eestivene kirjanik. Aga et kui me tirime ta sealt nimetusest välja, anname talle oma näo, siis Sveta Grigorjeva või Andrei Ivanov või Andrei Hvostov siis, siis me näeme, et, et meil on tegemist, eksju inimesega. Kellel on oma hääl oma eristama, Tuhal? Loos on asju. Jätkub kirjandussaade loos on asju stuudios saatejuhid Jan Kaus ja Peeter Helme ja täna on meie stuudiokülaliseks Andrei Hvostov. Räägime ühest konkreetsest raamatust vaid rääkinud juba veidi üldistavalt nähtusest, eestivene kirjandus ja katsunud selle, noh, kui mitte päris kõrvale heita, siis sellesse mitte liiga kinni jääda. Ja seejärel jõudnud üksiknäidete juurde. Just rääkisime Sveta Grigorjeva luulekogus, kes kardab Sveta Grigorjeva ja nüüd võtaks vaatluse alla Peeii Filimonovi novellikogu neuroloogide kirjutamisoskus, mis Katrin Väli tõlkes just eesti keeles ilmus. Tegu on ju iseenesest novellidega, mis on ilmunud pikema aja jooksul. Mis ajakiri see oligi, see oli üks Igurgut juhi toimetatud venekeelne kirjandus ajakirjaks. See peaks olema aja tuulelohe. Nii. Jah, need on seal ilmunud ja pandud siis üheks koguks kokku. Ja võib-olla võib ka alustada sellest, et kui me enne defineerisime eesti vene kirjandust natukene selle järgi, et need on autoreid, kes püüavad rääkida kohast, mis ei ole kohti ajast, mis seal aeg siis siin kogus on finimoonovil vähemalt üks tekst küll, mis pikalt, mõnuga ja tõesti väga intiimseks sügavuti minevat. Käsitleb Eestit Eesti ajalugu ja jõuab tegelikult ju välja ka tänapäeva sisepoliitikale. Ja võib-olla isegi võiks lühidalt lühidalt sellest sellest jutustusest rääkida. Mujal ma seda lugesin vene keeles ja ma panin ka kohe tähele, et ohoo et ta siis hetkel mulle tundus, et Filimonov kuidagi nagu püüab matkida Viktor Pelevinit, noh muidugi vene kirjanikega eesti vene kirjanikele on see häda, et neid hakatakse kohe kellegagi võrdlema. Kuigi see on vist üldiselt selline noorte kirjanike üldine needus, neid kohe hakatakse kellegagi võrdlema, et mingi hetk mina Filimonalt võrdlesin Peleviniga. Noh, need paralleelid võib-olla tõesti on olemas, aga ma ei ületähtsustaks seda selles mõttes, et juba selle loo sisu tõttu on siin Filimonovil kindlalt oma hääl olemas. See lugu, novell, mida ma silmas pean, on siis kõige lihtsamad märgisüsteemid mille on siis siin kogumikust tõlkinud Kajar Pruul, ülejäänud on siis Katrin Väli tõlgitud. Üks on autori enda tõlgitud õige, kõige esimene malemängu konjakiga on autori enda tõlgitud. Ja novell kõige lihtsamad märgisüsteemid räägib siis lühidalt öeldes niigmatullimist, kes seal ajateenija valvab ühte naistevanglat Eestis ja ma ei tea, kes siin edasi palju enam on vaja öeldagi, ütleme nii, et tegevus toimub 50.-te alguses, tatarlane olnud, aga see vangivalvur. Ja lisaks sellele satuta siis rongis, Peterburist, Leningradist Eestisse sõites kokku ühe, veidi kahtlase juudiga, kes tuleb suurte raamatupakkidega koos Eestisse vene kirjandust õpetama ja püüab siis vältida igasuguseid vestlusi, mis liiga sügavuti tema isikusse läheksite ja tundub, et ta tunneb rohkem huvi ja kui Pealkiri ütlebki märgisüsteemide vastu. Jah, kui sulle see, mulle jäi, see novell ka silma, aga võib-olla hoopis mingi teise aspekti või pärast, et iga con Kroksub, omamata otseselt otsast, et ma ikkagi ajan seda oma joru edasi, et kui ma hakkasin neuroloogide kirjutamisoskust lugedes mõtlema, et et siin on mingisugune ühisosa selle Andrei Ivanovi maailmapildiga, mida ma nimetasin, eks maagiliseks turalismiks. Et Filimoonu vajab oma novellides küll mitte täpselt samasugust rida, ütleme naturalismiga filmi, Klimonovi lugusid seostude reeglina ei anna. Aga siiski noh, ligilähedast sarnast asja ta paneb omavahel põimuma orgise täiesti tavalise ja teisalt täiesti imeliku, tähendusliku seletamatu, seesama novell, eks ju, kuidagi lihtsamalt märgisüsteemid tuvad ühte Leningradist Tallinna sõitva rongikupeesse, eks ju, statarlasest vangivalvur ning ma tulin. Ja noh siis märgisüsteemide mees, ütle seda nime juba aru saanud. Et pealtnäha arginaga ometi kuidagi kummastav olukord, mis nagu mõlemaid osapooli mõjutab Filimoonovi lugudes satuvad nii-öelda kõrvuti see noh, mingi selline üsna nagu kuidagi robustne keel ja siis kuidagi maagilised, seletamatud motiivid, lausa mõnikord üleloomulikud sündmused, elemendid näiteks lendavad inimesed või või argielu koos inimestega, kes muutuvad konnadeks, kuna neid ei suudelda, teatakse nii-öelda kuivale. Või näiteks orgisel tööstusmaastikul võivad inimesi tabada mingid metafüüsilised nägemused. Ma tsiteerin. Umbes nii näebki välja meie tsivilisatsioon, kui ta lõpetab oma olemasolu massiliselt hüljatud tööstushooneid, saladuslikult, sildid Microsoft apokalüptiliste kontoritel, mis veel sumisevad midagi omaette äratades tulevastes arheoloogides, inimkultuuri uurijates, segaseid mõttekäike sumisevad 300 aasta pärast ja 1000 aasta pärast, aga mitte kedagi. Me ei ole, sumin on suunatud eranditult iseendale, tähendab mitte suunatud, lihtsalt kostab umbes niisamuti kui Egiptuse püramiididega müriseb liiv, mida juba ammu enam vaaraod ei kuule. Tsitaadi lõpp. Noh, võiks isegi üldistada selliseid rämedavõitu või naas selliseid iroonilise, intertekstuaalse mängija harrastava ja noh, kohati minu maitse jaoks pisut liiga taignataolise süžeega avaneb mõnikord lausa selliseid ülevaid perspektiive. Aga ei anna, kui sa leiad, et see on nüüd selline asi, mis seal kindlat tülimoonovile ja Ivanovile omana, siis ma tean vähemalt ühte autorit veel, kes armastab selliseid mänge, et panna kokku argine, üleloomulik ja selleks on siis lihtsalt üks maailma kuulsamaid kirjanikke, Stephen King kes ütleb, et see ongi tema teadlik võte kaks esmapilgul kokkusobimatut asja kokku sobitada ja niimoodi saada siis mingisugune kolmas kvaliteet. Seal on märkus, on tehtud hästi õiget, ma arvan, et kui ma nüüd saate ära lõpetame, hakkan kodus mõtlema, siis mul tuleb veel umbes paarkümmend autorid, kes tegelevad sama asjaga. Kui me vaatame nagu kitsalt praegust eesti kirjandust siis ma mõtlesin, et võib-olla need autorid kuidagi jäävad sellega nagu iseäralikud silma. Ei, ma ei vaidle sulle päriselt vastu, aga ma lihtsalt mõtlesin, et on märkusena vajalik, et öelda, et see ei ole nüüd mingi asi, mis on ainult neile kahele omale, vaid seal muidugi mingi laiem nähtused on autoreid, kes kasutavad seda teadliku võttena ja on teisi, kes noh, ei pea seda vajalikuks instrumendiks. Ja ka see, mis siis see, mis Jan praegu rääkis, et selle noh, ütleme Filimonovi ütleme, mitte eripära, vaid ütleme, sinimoonani sellise Teda kui kirjanikku iseloomustava Sis joone leiame romaanist Alaskal talazza kus on tõepoolest just just just juhtunudki see, mida, mida Jan siin rõhutas. Et kirjanik seob mingeid väga selliseid argised asjad millegi millegi üle loomulikuga. Talazzadalazza ma lugesin seda kuidagi väga suure suure kaasa saamisega väga suure rõõmuga, tavaliselt öösiti. Tavaliselt kulus ka ainult kaks pool ööd, et raamat läbi saada ja ja ma leian, et see on üks väga-väga tähelepanu väärne raamat. Et ja kui me räägime just jälle jälle maailmakirjandusest või maailmakirjanduse kontekstist, siis ilmselt tal Assadi Assad on midagi niisugust, mida võiks vaadata juba eelmainitud Nikolai batuurin, ütleme Centauri ka kuidagi nagu kas ma võiks öelda nüüd ühes jutuplokis? Taastada Lasson on üks selline selline teos, mis. Esmapilgul justkui naeruvääristada kõiksugu selliseid uusi religioosseid Sekste sest ta jutt jutustuse faabolaks on ühe niisuguse sekti sekti tekkimine ja isegi et õitseng ja isegi mingisuguse vaata et maailma valitsemise opositsiooniline jõudmine. Sekt, mis jumalikustab vett, vesi, H2O et see, kust me oleme tulnud, kuhu me lõpuks tagasi pöördume esimis voolab alati ülevalt poolt allapoole, mis on samas pidurdamatu, mis, mis lõpuks teeb oma töö. Noh, mingi selline selline täiesti mingisugune selline jumaluslik, kosmiline substants, milles meie inimestena lihtsalt abitult Hulvime ja selmet siis nüüd kõigest jõust vastuvoolu ujuda läks täielikult alluma, alluma sellele veevoolule lihtsalt veega osa voolama. Et see on selle, selle sekti, sellisele õpetuse õpetuseiva ja siis kuidas need siis tavalised inimesed püüavad siis selles selles selles selle asjaga kas siis kaasa minna või siis sellele nagu kuidagi nagu siiski vastuvoolu ujuda ja mis, mis nendega juhtub ja mis nendest saab? Maagiline naturalism just nimelt seda see on. Ja, ja minu meelest Centauri son ka üldiselt, et seal on nagu üks võitlus kõrbega, mis on ka üks selline. Selline väga-väga meeldib vedu inide ütlus. Kõrbes ei ole, ateiste stab kõrb, kõrb, olemuselt selline keskkond, nii et seal seal elavad seal liikuvad, seal ellu ellu jääda üritavad inimesed, et nad lihtsalt ei saa olla ateistid. Ma siis ikkagi kasutan võimalust ja võib-olla seda Peetri märkust siis ütleme, Peetri märkuse mõjul püüan täpsustada. Tundub, et see element kõlab kaasa enamikes Filimaanovi lugudes, et mulle tundub, et see argisuse ja mingisuguse müstilise elemendi sidumine ei ole juhuslik, et see on mingi asi, mida ta läbivalt teeb ja näiteks raamatu üks viimaseid lugusid jalgrattatüdrukud käsitleb lausa sellise maagilise aja motiivi. Et jällegi esimene seos, mis mul tekkis, oli maailmakirjandusega, ma lugesin seda Filimonovi katkendite, mõtlesin marsselbrust ei sure kunagi. Et pealtnäha jällegi argine hetk, mis korraga lahvatab, näitab inimesele, eks tema elu tegelikku olemust ma loen selle väga kauni koha ette. Tasus teele ja kõndis mööda metsa bussipeatuse poole mööda suvila naabrite paljaks tehtud õunapuudega kruntidest mööda erihäälega haukuvatest koertest mööda külapoest, mille sortiment ei lakanud teda hämmastamast. Siin müüdi alati midagi, mida linnast oli võimatu saada. Ja siis ta nägi teda juba täiega kõrvetava päikesekiirtes helkival hõbedaste kodaratega, jalgrattal sihvakas, õhulist tumedapäist täiesti võimatult romantilist. Ta sõitis kas poodi või juba tuli poest või läks ujuma, jah, pigem ujuma, kui otsustada käteräti järgi, mis oli hooletult üle raami heidetud. Päike, nagu juba öeldud, säras täies hiilguses, ta väntas pedaale, sõitis läbi metsa ja see oli selline vaatepilt, ta jäi seisma nagu soolasammas selles päikeses sellel rohul väljaspool mis tahes aega seisis miljardid aastad kuni tema sõitis aeglaselt millimeeter haaval, kadudes silmist, viies endaga kaasa sinna tundmatu mere äärde kõik selle, mida temal mitte kunagi pole olnud. Enam mitte kunagi ei saa olema. No mis ma oskan siin lisada? Ja ma arvan, et see finimonovi Nickroloogide kirjutamisoskus on tõesti ühest küljest veidi eklektiline novellikogu, et on näha, et need tekstid on kirjutatud eri aja jooksul ja ja väga võimalik, et võib-olla teinekord isegi kiirustades, aga siin on ikka väga võimsaid kohti ja väga kihvte kujundajaid ja väga andekaid leida. No üldiselt mulle väga meeldib see lõitmatiiv, eks ju, et ka pealtnäha kõige igavam inimese elus võib peituda mingi tähendus, mingi saladus, midagi tema saatusest suuremat, see on minu arust väga humanistlik. Head kuulajad. Elu Eestis läheb edasi, hipsteritest saavad Hunchi pingid. Ja järgmine loos on asju on eetris kahe nädala pärast. Laos on asju.