Head kuulajad, Tähe mängu mängijad sahtlisse lahendajad ning kõik needki, kes pole iial seda talvist raadioviktoriini püüdnud kaasa teha. Kuid on valmis siiski koostaja mängu edukate lahendajatega matkale tulema. Täna ei määra matkajate arvu enam autobussi istekohtade piiratud kontingent, oh ei, tulge nüüd kõik, kes te meid kuulama olete asunud. Viima Viluste päevade järel on nii meeldiv end tagasi mõelda. Seitsmenda juuli imeilusasse päikeselise hommikusse raadiomaja ees. Nagu ikka. Tere, tere. Palju rahvast, palju pampe, kiired poekäigud, majanduskomando, esimene ettevõte ja buss, laaditud juht roolis. Enne starterile vajutust, väike tervitussõnadega. Kõiki ilusaid üritused viimasel ajal on alanud ikkagi alati lipu heiskamisega. Ja väga paljud siinolijatest mäletavad selle lipu ajalugu, mis ootas nüüd terve aasta tänast päeva taas uuesti avaneda. Nii kena, nii et meie tähematka lipp on heisatud. Ja nüüd tahaksin pöörduda meie tänase matkajuhi ja meie paljude aastate sõidukaaslase ranniku poole. Esimest korda meie materjali ajaloos on meie matkajuhi teeneline looduskaitsetöötaja. Ütleme meele ka üle anda mis ei võta palju ruumi, sest matkale ei tohi väga suuri asju olla. Nii minu poolt kõik moledal Ranniku ütleb ka mõned niuksed sõnad. Noh, ma ütleks seda, et meil on viimased aastad õnnestunud alati välja sõita siis, kui suvehari, kui pärnad õitsevad. Ma soovin ikkagi seda head pärnalõhna jätkase lõhna ja hästi palju mesilasi ja kõiki niisuguseid toredaid asju meil teel oleks. Tuleb meil pisut kuum ja natuke tolmune sõita, aga eks me saavastika kehaga kasta ja teeme nii, et ärme päris ära määramegi, kuhu me välja jõuame, lihtsalt sõidame ja siis, kui aeg otsa saab, siis pöörama lihtsalt tagasi, nii et jõuan, Pärnu ei jõua, eks ole siis näha tee peal. Muusika, mis nüüd tuleb, hakkab eraldama nii täna kui edaspidistes saadetes sõitu, punktist punkti paigast paika. Bussis seekord giidi mikrofoni ei olnud, nii et sõiduaegset tähelepanu juhtimised paikadele, millest möödusime, jäid ära ja kes teab, palju neist selles praeahjukuumuses ühtse sõitjaile pärale oleksid jõudnudki. Seda erksama tulid kõik matkajad peatuste ajal, kus siis ka kõik asjalikud jutud said maha räägitud. Aja enne esimest peatust, ütleme ärasõit läheb Keila teed 12 kilomeetrit linna piirist. Teeme siis esimese maas käimise Becki tulikuuma, halvarit, loo peas. Lähme siis enne suuri nõva metsi on maastik väga vahva. Niuksed paesed, vaarad sisele oru siukene jälle paeva, jälle uruks niisugune noh, Soomes on endale ilus nimi oinapäev, seal siis pääle tungiv jää omal ajal lihvis graniidist sellised toredad, sõbralikud välja ja on ka meil olemas, sest ka meil pealetungiv jää osa pehmemat materjali vist minema ja siis osas teismeliste kenade leivapätside maha. Ja võib-olla kõigi nii iseloomulikumaid ja põnevamad ongi siin Tallinna, Keila ja Harku vahemikus. Ja need on tõelised loopealsed, näete, missugune see maastik siin praegu on ära kõrbenud, raksub lausa selles põua ses ilmas jalge all. Nõmmeliivatee õitseb nii peeneõiega tavaliselt harjunud nagu nägemata lopsakana. Ussikeel on ka ära kõrbenud ussikeele, sinine on ka niuke tumedam natukene ja ja ongi nii, et teda siin selles kõrbenud maastikus kõik natukene. Meie lillam mujal vaatatud kahvatum lillangusse maa nagu mahlakam on, eks ole. Ja omamoodi on see niisugune kena botaanika, et siit leiab siis taimi alates üsna kauges põhjas, kuni siis koos stepimaastiku välja, sest tingimused on tõesti nagu stepis ja on ka nagu kauges põhjas, eks ole, ansamblit igasuguseid põnevaid. Kõnnime mööda seda krõbisev kuiva Alvarit oma matkajuhi kannul yhe oina pää poole. Muidugi see oinapäev, siinse Peetri kindluse külauinak, see pole päris nii looduslik, teda on siin omalajal labidatega ikka mitu korda ümber tõstetud ja muudetud seda maad siin. Ja nüüd me lähemegi jahedasse kohta oleme maa alla. Kui millised suured koopad või jahe sinuni lasi pilguga? Siin on ikka täitsa niisugune varakevadine jahedus sees. Seda ma ei tea, ma tean, seal tilguvad, lähed kenad, vilguvad aidata, et heliväli on vale siin natukene teistmoodi üleval mattunud ja sumbunud natukene seal on sein on ees üks rauduksega ja nad on ette tehtud, aga aga noh, ta on praegu isegi lahti. Uks on sellepärast, et nahkhiired talvituvad siin koobastes ja muidu inimesed lähevad ja talved häirivad, meid ootab rahvana, tulge jahedamas, olge jahedamas. Nii põrgupalavuse, kogu mahume ära, mahume, ära. Sügavamale läheme siis tükk Modoviivi kolinat. Nonii ma siis katsun natuke pikemalt neid asju kirjeldamiseni jaheda siia rääkida. Nimelt vana-Peterburg peas kaitseb. Ja kui hakkas kujunema esimese maailmasõjaeelne niisugune kauge sõja ähvardav kõmin kas kostma siis otsustati Soome lahe suu korralikult ära kindlustada, Peterburi linna eelkaitse- ja tookordsete inseneride pakkumise järgi arvati, et jah, just nimelt Tallinn röövel võiks kujuneda väga tähtsaks merekindluseks ja siin siis hakatigi ehitama pisut enne maailmasõja algust kuskil seal 1912. Põhja-Euroopa võimsamat merekindlust merekindlusse tähendab varred rannad patareidega, kindlustustega ja tol ajal oli ka selge, et neid merekindlusi traditsiooniliselt vallutatakse mitte merelt, vaid maalt. Ja selle tõttu oli siis vaja ehitada ka kindlus Tallinnale. Ühesõnaga see kindlus kujutas endast siis niukseid maastikus valitsevaid kõrgendik, kuusi, suuristate sisse, igat masti käike, maapealsed ja maa-alused ja ehitati rõngast raudbetoonist punkreid ja Kasemate ja ja blindaase ja siis vahele veidi madalamad maad, siis see oli siis nagu siis valitsetud nendel kõrgetel Kinkudelt. Nüüd kui neid igapäevaseid asju nagu tehti, kimbutas vesi. Ja et vesi siis lõhkeainete ladudesse tungiks ja meeskonnapunkritesse tungiks siis ehitati nende alla veel omakordamaalased, drenaazi, sahtid ja ühes niisuguses drenaaži sahtlis teiega praegu olemas, sahtlis uus tähendab siit nüüd läheb pikk käik maa all. Üle poole kilomeetri on kohati ka vee all ta siiamaani sisse varisenud ei ole, sellepärast on paest, eks ole. Ja selle kohal on teine korrus aluseid, käike, kuivad, sessi, alumine säht tõmbab endasse v nüüd mida, siin on põnevat, no kõigepealt. Meie peale jääb siis kuskil siin üleval Lasnamäe lademe, see kuulus hea senine ja tugev kiviseinal on pudedamad kivid. Aga ikka seesama ordoviitsiumi. Ja mis, noh, tavalisele inimesele mõjub noh veidi üllatusena, ma võin teile öelda siin põlevkivi, sama põlevkivi, mida me kaevame usinasti sealgi Kirde-Eestis ja mille varud tulevad tasapisi siia Tallinna poole on ka siin olemas, lähme teeme, annan teile kohe põlevkivi, katsuda käega. Samas rongis. Seal ülevalpool on teda rohkem, näete sedasama proon, kehtan, paneme pragu põlema ja saame ilusa tule, aga nüüd me ei ütle, kus me oleme. Kaevan teil seda, Vassili, tehtav, siiani ta õige õhukene. Nii. Lähme veel ülespoole, kui isiklik elamine on näha. Meie lahkudes jääb Kuubas jälle tühjaks, kuni sügisel tulevad siia kümned tuhanded nahkhiired ka Soomest, et rahulikku talveund veeta. Matkajuht on peatunud kapitaalse müüri ees milles mustendab soliidne ukseava. Asume süvendis. Loopealne jääb meist kõrgemale. See on siis teine maa-alune korrus. Ja see on siis niisugune keskne lõhkeainet, et ladu ütleme, pommikelder seal kõlab ilusamini ja noh, nagu te näete, on tegemist ikka ääretult soliidse raudbetoonehitusega siin oma pool meetrit on raudbetooni peal siis alla topeltteed alad mitmekordselt laeks ja siis ka välisseinte paksus, niiviisi on oma kolm meetrit raudbetooni lihtsalt betooni, nende ehitamine oli omamoodi õnnistus selle kandi rahvale. Nimelt väga palju Põhja-Eesti mehi ei saadetud tol korral siis esimese maailma rinnetele vaid nad värvati ehitusvägedes või ehitusväeosadesse või noh, nii pool tsiviilisikutena pidid oma labida ja hobusega siia tulema ja terve selle sõja nemad ainult ehitasid, vedasid siis ta killustiku, raiusid seda kuskilt ristvälja ja siis segasid tema siis tsemendiga ja panite siia seina nii kuni sõja lõpuni ja tegid tohutu töö ära, mis lõpuks mitte kellelegi ei olnud vajalik ja mis päris valmis ei saanudki. Noh, see on üks näide sellest, kuidas sõda sünnitab ehitusi, mida kellelegi vaja ei lähe, ainult poisikesed teevad sind sõjamänge. Ja minu teada on ka isaldused filmistuudiod hästi maiad nende punkrite peale, sest et siin saab siis teha Hitleri, hundi hubast ja igasuguse muid sellelaadseid asju, mida siin veel toredat näete, seinte niuke, kollakad, valged niuksed noh, alla valgunud ja kivistunud pinnad. Kuna selles betoonis killustikuks baas siis selles paest vihmavesi uhub välja lubiainet ja see siis moodustab siin niukseid Oredest alad, miitjast, alatiittalt, põrandas mõjuskust, kasvata vastu. Ta on need üsna niisugune hambuline, see lagi seal, lähme sisse, pole kaasavat jahedat natukene siin, ega me vast alla poole väga enam ei kuku. Hallon, teine saht olemas, sealtkaudu saime välja, eks ole. Tuvi pesal on ilmselt siin ääre peal. Ja. Ei ole kaasas, küll ei osanud võtta. Tiku on küll, no ja ikka jälle üks üks maa-alune elamus. Elamus oli vägev, aga varsti muutus kottpimedaks ja sutsu jubedaks, niiet tõmbas päikeseketti tagasi. Saime teada, et Vääna kandis plaanitseb üks kooperatiiv samasuguseid kindlusse ehitisi kasutada kartuli ja juurvilja hoidlatena. Miks ka mitte? Siin Peetri kindluse külas, aga. Ka äkki pakkuda see välja kaitse alla, tähendab arhitektuurimälestiste inspektsioon sellega usinasti tegeleb ja purustas. Aga siin on täitsa purustamatu süsteemid ja, ja, ja nad on hästi kättesaadavad inimestele. Jätkame sõitu, sihiks Keila. Bussist välja ja meie pikk rodu suundub kirikaia poole. Esimene kogunemine on üsna värava kõrval suure puu juures, mille tüve külge oleks nagu kinnitatud parajad poolikud praevaagnad. Kõik ütlevad, et Eesti kõige suurem seen on Ansseerimik. Ei ole need seesama Puubel kasvav seen on palju rohkem mõõtmetelt soomustorik kah niuke nähtagušermikulgi niukene, ilus, soomusias niukene kiht peal ja keegi on teda lõhkunud hirmsas vihas. Tegelikult söögiseen. Ta ja, ja ära kergelt keeta ja praadida, siis on tema täitsa täitsa lahe niukene, suvine söögiseen siis kui veel metsas teisi seeni üldse ei olegi. Muidugi ta ikka tähistab seda, et puu surnud suremas, viimane hingan puhul sees, kui tema viljakeha juba Puubele ilmutajaiga täitsa paksus sellest kõdust oma oma viljakeha välja kasvatab, aga ma väga soovitan kellelgil erapruukida. Ega ta muidugi hea maitsega ei ole, niisugune parajalt vintske, aga aga vähemalt suvine seen ikkagi, eks ole. Meist jäi ta seekord küll proovimata ehk kunagi edaspidi, kui häda suurem. See on ka see See serva on aga see, et ta on üles ja nii Ussest tuhka täis, on ka käed üles ja nii Ussezduko. Täis on iga sipelgate jooksurajal kukuluusse ka sipelgate jooksurajal tyhi kuutuus, sukka Al-siil ja muuta ja puutaarest Nuka puuge spaku päeva peheli. Kämpteekin tahad kähe? Pruudiskeem sooli, see nii Toyota. Pess gaasi, Supes milli vastusamm. Saali käis harvakuuni räiri suhka. Saali käis Marva. Kuulinile eri Surka. Piinagi poenseeri alla Ta Spegi. Laagi poen seeneallasuunda. Taevalge reetakse valla. Koidu nahastri. Taevalgeri takse val. Looduse imevormide juurest inimese loodu juurde iga kalmistu või kirikuaed on omamoodi ajalooraamat. Kirikuaed oleks talle muidugi kõige õigem öelda, sest ega siia ju ammu enam ei maetud. Niuksed kirikuaiad tekkisid omal ajal väga lihtsal viisil, tähendab kirikusse keskel maeti ainult aadlikke või saksa sugurahvast ja see on toid, se, mitte sakslane. See meie kohalik maarahvas, tema maeti kiriku ümber. Ja kui. 18. sajandi teisel poolel kehtestati väga karmid sanitaareeskirjad. Kirikutesse matmine keelati, arvati, et sealt põrandast tõusevad mürgised astmeid ja need tekitatud kõik võimalikke katki haigusi siis range keeld kirikusse enam matta ei tohi. Siis kujunes niisugune väga huvitav nähtus. Sakslased. Maaisandad hakkasid matma oma talupoegade koti pääle, talupoegadele rajati hoopis uued kalmistud kirikust kilomeeter kaks ja kolm eemale siis nende sakslaste hinnalised kondid pandi meie esivanemate kontide peale, nii et praegu on seal mitmes kihis matuseid all keskaeg peal siis 19. sajand kuni 20. sajandi alguseni. Ostsime Jeesuses, küllaltki erandlik maakirik, ta on ehitatud. Noh, nii küpses keskajas seal kuskil aastatel 1300 hiljem on teda korduvalt täiendatud, talle on ette heidetud selline võimas torn. Kõige viimane strich on väga huvitav. Kohalik Vasalemma marmor on siin raiutud imetoredasse naivismi. Sealt vajuvad parajas punnis põsed keerupittuma topelttiibadega lokkis juustega, kõik need lokid on kenasti välja, niiviisi nikerdatud siis vanad klassikalised kreeka või oma sambakesed on siin ükse lihtsustatud padjandiga suure ümmarguse kuuli peal kapiteelid. Siis noh, nagu hinge ja ja elu sümboliseerivad tulekesed urnidest kaaneks. Lopsakamad näen pigem nagu talupoja lee Lõukalt tuli, eks ole, mitte päris päris sihukene peene hinge tulekene üleval, sihuke pilvedkene selles pilvekeses Antovikene tuubikesed, küll päikesevalgus ja, ja siis niuksed, toredad tordikujulised, pilved ujuvad seal sellesse viilus ringi. Tore naivism, eks ole, ja ülal on, talub poegadele mõistetavad pühakute sümbolid on härg ja muud niisugused kodused elukad tornikiivri all farmeesil. Kirik on tegelikult erandlik, ta on kahe lüüriline tavalise maakirikud, meil naljalt teisi ei leidunud ja Taali kindluskirik talle ehitati tugipiilarid sisse. Hiljem leiti, et ega nad ikka hästi ja igaks juhuks kindlustati need müürid ka väljast. Kontraforistega noh, ma ütleksin torni juures näkkaks võimas kontroportsionaagan, tobias kaitsetöid. Nii et kui kunagi omal käel siiakanti satute, siis katsuge ikka sisse minna. Täname siia sisse vast ei lähe, meil tuleb mõni teine huvitavam objekt teedel homme-ülehomme. Nii. Keila kiriku torni teab igaüks, see paistab ka mööda sõites hästi kätte. Ent kui paljud tallinlasedki on selle lausa käeulatusse jääv, Väikelinna kirikuga lähemalt tutvust teinud või selle ümber tõsise tähelepanuga kõndinud? Või kui ongi kõndinud, kas siis alati oskad õigetele asjadele tähelepanu pöörata? Ma kunagi, kui siin käin, jätta näitamast ühte lihtsat Reikest kabelikest, mulle meeldib selle kabeli konstruktsioon, kui meie esiisad õppisid korralikult tegema kivimüüre, õppisid põletama lupja. Nende teadvuses oli puu palju usaldusväärsem kui kivi. Ja alati on nauditav, kuidas uksed ülal kaeti, mitte mingisuguse toreda kaar sillusega tugeva palgise pyydaga, kui ukse küljed ei lahutatud mingisugusest tahutud kivist, vaid samuti tugev kuusene või männine. P. Ja K. Meil ei ole mängitud mingisuguste kaar sillustega või lausa kivikonstruktsioonidega, ikka tugevad niisugused palgid ja, ja on siis nagu toetatud kivi tähendab et õu on konstruktsiooni aluseks ja tema peale toetatakse kivi. Me oleme nüüd harjunud ja vastupidi ja teine moment, kui palju ikka püüti anda lihtsale asjale plank uksele, kui palju pütidele ilu anda. Kuna on tegemist ühe kalmistu kabeli ka siis loomulikult on siis risti motiiv keeruka keeruka profiiliga tamminuks selle taga on kuskil tavaline plank uksega, siia selle peal on kenasti niiviisi profiilöövliga sisse hööveldatud kalasaba muster siis ilusad sepisnaelad, nad on ka mingi kindla rütmiga siia peale pandud ja isegi lukul on kena lukku sildikenega südamekujuline tornikujuline urnimatiiviga lukku silt, eks ole. Ja see on siin püsinud nüüd tublisti üle 200 aastase kabelikene on kuskil 18. sajandi teisest poolest tamine uks ja siis. Sest või männist võimsalt viidab. Selle kohal on siis kanad, korralik kivikatus ja kivikatuse all on lauas hööveldatud profiiliga karniis vaid lausa võib-olla isegi palk, jah, on seal üleval ju läbi käinud. Nii et puu on alad ikka läbi aegade meile see kõige usaldusväärsem ehitusmaterjal ja ta on hästi ilus materjal. Taas tagasi kirikule lähemale. Sellele Inger pigistavad pääsukesed. Otse lõunaküljel asetseva niinimetatud naiste ukse kõrval on raudaia sees tagasihoidlik obelisk tähistamaks Otto Reinhold Holtsi viimset puhkepaika. Pastorid on Keilas olnud muidugi palju, aga see 1757.-st 1828.-ni elanud mees pälvib meie erilist tähelepanu. Sest ta oli üks eestikeelse kirjanduse edendajaid ning mitte üksnes moraliseerivate Rahva raamatu keste kirjutajana vaid ta oli esimene, kes tõlkis eesti keelde saksa klassikuid. Näiteks 1008 114 ilmus tema sulest eesti keeles röömo kiitus Schilleri ood rõõmule. Temalt sai juhatust noor Kreutzwald ning tema oli ka 1802.-st 1800 seitsmeteistkümnenda aastani talurahvaseadus eesti keelde tõlkija. Neid teeneid arvestades on obelisk õige tagasihoidlik. Tema kõrval kõrgu kahe meetri kõrgune kauni töötlusega paekivirist omaaegse saue mõisaomaniku haual mõjub hoopis imposantsamalt. Aga veel mõned sammud edasi ja siis seisame silmitsi juba hoopis uhke kabeliga. Eks arhitektuuri mälestusi siis Keila kirikuaias on Vääna mõisnike kabel see on püstitatud ajal meil. Eestis ehitati ampiiris kõrgklassitsismi ja see on väga puhaste vormidega asi, seal anud tempel tähendab mille seinad külgseinad on nagu pikendatud siia hete Andid edaskaks põske seal kahel pool ja siis nende keskele siia mahub parajalt kaks sammast, mis hoiavad viilu, ülalkolmnurk viil õlal, toetavad neli sealt ja nendele kapiteerimise toredat padjandiga. Toredate valuutidega. Viib niukene imposantne trepp ülesse sammaste vahel läbiukseni ja seal oli siis kabeli ruumi all kelder ja seal olid siis ka need kuulsad. Keila muumiat tähendab niivõrd hea lubjane õhk, niivõrd ühtlane temperatuur, et lahkunud muumifitseerusid. Kahjuks see rüüstati paarkümmend aastat tagasi ja Muumetsin alles ei ole. Nende hulgas oli üks küllaltki nimekas mees Otto Stackelberg. Mees, kes küllaltki palju, kas siin lahti kalmeid? Uuris eestlaste muistiseid ja ta tegi seda Ta nihukese ehtsa sakslase pedantlusega, nii et teda ei saa lugeda kalmistu ja kalmete rüüstajaks vetika, tõeliselt teadusliku niisuguse arheoloogia üheks rajajaks asjaarmastajast arheoloogiks Eestis. Ka tema oli siia maetud 1823. Kahju küll, et ajahammas ja temaga koos töötavad vandaalid jõuavad nii palju kahju teha. Pole muumiaid ja kabelgi näeb üsna nukker välja. Imposantsema piduleb rohkem kujutlustes näha, sest tegelikkuses katab seda tohutu risulade. Kuigi märgid näitavad, et aastad paarkümmend tagasi Stackelberg ide kabelit isegi värvitud. Ka teise läheduses asuva arhitektuurimälestise kallal on aega oma hambaid proovinud. Tegemist on üks Küllide perekonna kabelikesega. Kohapeal oli kunagi vana barokne kabel, millest on alles uks sepistatud barokuks, see pärineb kuskil 1700 noh, 80.-test 70-st saastatestan, tüüpiline rokokkuuxnete lillekesed nagu võrgu peal, aga ilmselt ei pidanud vastu kabeli rahuldanud peremehi ja nad tellisid siis siit kohalikust marmorist endale uue ja vägevama äsja kaheosalise gooti astmikviiluga ja siis nihukeste võlvitud lagedega ja sinna kuskile üles, nad paigutasid kaameraid, nii et tegemist ei ole päris puhast üks Küllidega vaid üks külvon, Külden panud. Aga ükski põhivapp on ikka näha kroon, millest on läbi Helle pardid ja siis lõvi, kes väänab ühte sellist, selle pardi parajasti kõveraks. Aga siit on ka näha see meie marmori õnne tõsta ei ole ju päris marmor marmorist seerunud lubjakivi ja ta võtab ikka mikropraod sisse, nendesse omakorda läheb vesi ja see omakorda muutub, jääks see jää omakorda teda lõhub ja, ja nihutab laiali ja, ja kadel ei olegi enam nii heas seisundis. Detailid on natukene nihkunud juba. Sellepärast nafta sellisel kujul esitatud kujul polegi enamast nii õilis. Ühelgi kalmistul ei ole uhkeid tabeleid tähistamas meie esivanemate puhkepaiku. Aga rohketest paekivi ristidest on siin enamik talupojaristid. Jomo suuruselt ei jää nad parunite omadele enamasti alla. Üldiselt eestlased on olnud väga napid, kuningad oma hauamärke püstitavad, teksti on aastaarve, on, aga mingeid niukseid kujundeid eriti ristidele ei pandud, tegemist on siis niukse tüüpilise rõngasristiga. Ja mis siis siin peal on, kõigepealt rõnga või ratta enda peal. On talunemis kavate talu siis rida meeste nimesid isegi natuke ruumi jäetud veel mõne vaateperemehe nime sisse raiumiseks, siin on siis Tõnis ehk Tõnu, ütleme niiviisi, siis on korjus v, eks ole seal suunal loetav. Siis on Jurgen ja esimese siia maetu kavate peremehe tennisse või Tõnu nimi on jäänud nagu pooleli tema nime all aastaarv 1656, noh, Rootsi aeg. Ja edasi on siis ristijalal selle ajalise elu alguse ja lõpusümbolid kõigepealt liivakell, eks ole, mis rajal siristas meil seda aega, eks ole, tol ajal kell ei tiksunud. Ja tema all surma iidsed sümbolid surnu pealuu ja kaks ristatud konti, et see surm ilmuse kole väljend näeks kohe lõualuuga ära jäetud, eks ole, muidu ainult ainult ülemine osa kolbast. Ja kõige selle all on siis viimase teekonna sümbol raamkirst kirstu peal vaip millega see kavate täna siia mulda kanti ja ta oli küllalt rikas mees, kui tema võis oma sugupuule panna sellise korraliku Vasalemma marmorist tahutud ristikõrgusega kuskil kaks meetrit. See risk on oma vormilt noh, peaaegu et klassika, niukene ruutu ässa meenutas siis õige sirkliga siin keskel, eks ole, siis kolm Lillik või noh, niiviisi kolme, kolme lehega pungis siis selle ratta välisküljel samasugused pungised jälle kolme lehega ega risti jalakülgedel nagu jätkuva elu sümbolid kunstiteadlaste kinnituse kohaselt seda tüüpi rist esinevat veel õige napilt korras kuskil ja mujal kuskil meid seda tüüpriste ei ole. Ja selle tõttu, kui nüüd muinsuskaitse selts valis endale vappi siis valiti Eestile kõige iseloomulikum risti kujutis meie muinsuskaitse seltsi vapiks. Meri siin seisma jää. Peatas ta, kallas veest jagu, sai kaldast, algas maa. Peagi viisi kokku sai esimemm ja ta vaevaga kodu lõi lapse majja tõi. Oli oli. Oli. Oli oli see. Tulega. Mõõgaga tuli kaasees, häda tõi valu, tõi võõrast leiba, sõi. Langes too memmeke lapse eos vennake piisa ravist märjaks sai. Kullane kivine mullane, pilvine, tuuline oo puutu täi. Keilas pole kirikuaed muidugi ainus vaatamisväärsus aga suurim kindlasti. Sellepärast seekord temaga piirdusi mägi. Ega muljetega ei või ju korraga liialdada. Aga Keilal pole olnud oluline koht mitte ainult Eestimaa mineviku ja tänapäeva kultuuriloos vaid vaated kogu Venemaa ajaloos. Selle kinnituseks enne siit lahkumist üks naljakam lugu. Nimelt 1836 külastas Keila juhad ja keelat Vene tsaar. Vene tsaar ööbissis kuule aga siin Keilas ja noor vürst Lvov hirmsas patriootlikkus vaimustuses kirjutas siinses meloodia Žukovski sõnadele. Jumal, keisrit kaitse sa. Ja hommikul siis ärganud Saarele kandis seleta, Saarele kangesti meeldis, ta sai selle nood endale kingituseks ja hiljem, kui ta pealinna tagasi läks. Nonii, on pärimus, kas nad on täpselt nii või ole täpselt nii, see on iseküsimus. Oli tema selle kinnitanud Venemaa hümniks. Ja see siis oli kuni revolutsioonini riigi laul, mida nõuti, sõduritutena oskaksid laulda ja nii, ja siis eestlased, kes ei tahtnud hästi seda kroonu keelt ära õppida, siis ajasid mugavamalt läbi. Noh, vene keeles poosessariarhra, nii, nemad siis lauseid niiviisi, et poisid sõid rähna silmad ja kõrvad jäid reele, vastab täpselt sellele venekeelsele tekstile vähemalt kõlaja pildi poolest ja väga jäädi nendega laule. Nüüd sõidame edasi Vasalemma poole. Selle nime on kuulsaks teinud ilus kivi, mille kui ehitusmaterjali, häid ja halbu omadusi on meil võimalus terve selle reisi jooksul edaspidi ikka ja jälle oma silmaga näha. Kurb küll, et meie ehitusmaterjalitööstuses ei tehta välja piisavalt ei tema väärtustest ega puudustest. Ikka jahvatatakse seda kaunist kivi killustikuks. Kuigi sajandite kogemused kinnitavad, et ta jäätumisel paisub ja praguneb. Järelikult on killustiku tegemine topeltraiskamine. Teest vasakule jäävad paigad, millest just väga pole tahetud rääkida. Aga mis oma kõrgete plankude, okastraattõkete ja vahitornidega kõnelevad selget keelt oma otstarbest kõigest kõrgemale kerkib vägev aherainetervik on nagu neid on silm harjunud põlevkivirajoonis nägema. Aga jõuame sellestki pain täielikust vaatepildist mööda ja jälle saadab meid tasane paepealne maa, puudetukad, talud, kõik ilus ja igapäevane nagu üks Põhja-Eesti paepealne olema, pea. Keila kalmistul lihvitud marmorist kabeli ees lubas Veljo Ranniku meile edaspidi näidata, kuidas näeb üks õige sellest osalema kivist maja välja. Nüüd asukida seda lubadust teoks tegema. Ja see polegi ju maja, vaid tõeline loss. Endise Vasalemma mõisahäärber. See on maja, mis on ehitatud marmorist. Ainult siin on ta tõepoolest nii nagu materjal seda nõuab, templombitud kivijäänute uste ja akende ümber, Assis natuke lihvitumati ja paremini viimistletud kivi. See on väga hea näide siin meil Põhja-Eestis sellisest uus kootikas inglispärases kootikast, Acente kohaneb, niuksed, toredad murtud, murtud viilud, konsoolidele toetatud raamid, ukse, kohalike kena balda, hiini meenutav niukene tornekestega ja kaheksa taoliste sammastega sissepääs. Nii sean 1893. Siis kui juugend peljal sündinud, kuid juba hakkas kujunema armastus naturaalse, puhta kivipinna vastu. Ei ole enam krohvi, ei ole, mis kataks sellise hea hallikasvalge kivid. Ilus 200 kandiline torn nurgas, siis hulk astmikviile, kõik katuseaknad ja ärklid ja kõik kahjuks teravate Kolnuksite viiludega. Ja selline eriline armastus akende range rea vastu, isegi kui akent ei ole, kui selle taga on sein, siis ikka aken maalitakse seina peale, kõik raamid kenasti ära maalitud ja aknaruudud mustaks värvitud. Siis torn ülalõpeb sellise toreda rinnatisega laia rinnatisega ja võimalusega minna sinna üles katusele ja Vasalemma jõge. Ja ümbruse maid niiviisi vaadata. Selline arhitektuur oli veel tagasi nagu põlu all, natukene öeldi, et arhitektuur lõppes ära kuskil 1820 25 30, kui klassitsism nagu otsa sai ja kõik muu hiljem oli niisugune eklektika nagu sugusõitja sugu sealt. Nüüd on tema siiski taas tõstetud au sisse ja see maja on ka juba arhitektuurimälestisena kaitse all. Igatahes kõik siin ümbruses tunnistab, et seda maja on kogu aeg hoole ja armastusega korras peetud ka sel ajal, kui tal ametliku arhitektuuriväärtust nagu poleks olnud tan Vasalemma laste koolimajana olnud aina lugupidamises. Parklasse ümber on samuti hästi korras muru pügatud lilled kastetud. Nii et nad ka selles palavuses end hästi tunnevad. Parasjagu puid, põõsaid, ilusat hele-tumeduse mängu. Käime ümber lossi, mis igast küljest on huvitav. Ma nimetan ka mõned nimed, mis on seotud paigaga või eelkõige kasvõi sellesama mõisaga, nimelt selle mõisal oli valitseja poeg Dietrich Heinrich Jürgenson, kes siin 1804 sündis ja kes sai hiljem Tartu Ülikoolis eesti keele lektoriks ning oli õpetatud Eesti seltsi esimene sekretär. Ning kes juba tol ajal koostas periotiseeritud eesti kirjandusloo. Et küllaltki varaselt pandi meie ilmunud eestikeelne kirjasõna niiviisi kenasti kataloogides ja taoliga, siis Tartu Õpetajate seminariinspektor need läbi ja lõhki hariduselumees ja siinsamas küljel on teine küla, Ämari jääksid mõned kilomeetrid eemale, seal sündisin vaigur, meie väga tuntud näitekirjanik ja, ja nüüd, kui pisut tagasi üle Vasalemma jõe Tallinna poole vaatame siis seal on Kunnas sündinud akadeemik Artur Luha 1892, Meie üks geoloogia eestikeelse ja meie oma kodume, geoloogia, töötajaid ja üldse nendes kantides liikunud suveti. Eduard Bornhöhe, nimelt tema õde Pauline elas kah Kunnas. Ja siin ta õige mitmes talus suvitas siinkandis tema kogus endale niminegi niukse toreda jutustuse aine tasujale, kuigi tasuta üldse siinkandis ei kirjutanud, et Põltsamaal igatahes lodijärve lossi nime võttis ta ka siitkandist. Nimelt Klooga mõisa saksakeelne nimetus on loodel see. Ja ja sellest on siis lodi Sõrve täpne tõlge lodijärve, eks ole, sealt on see nimi pärit. Kuigi tundub, et rahvapärimuse kohaselt võiks tasujad hoopis siduda Harku mõisaga, sest Harku mõisas olevat kasvanud kaks suurt tamme, mille kohta öeldi, et need on kahe hukatud eestlase kuninga hauatammed. Ei tammesid, ei, haud enam muidugi alles ei ole aega meist üle käinud. Aeg on ka meist üle käinud, tänane saade saab otsa. Meie esimene matkapäev aga jätkub eetris nädala pärast. Maailmas üksainus maa, las olla polegi. Minus. Hik tarvey. Maailmas üksainus ma lasso polegi teist minu ja. Kas pole Gideist?