Eesti lugu esimese aastatuhande keskpaigas lõpeb rahulik aeg, Euroopas läheb ärevaks. Terved rahvad liiguvad teistesse paiku. Igatahes kas ja kui palju see meid puudutas, sellest täna lähemalt arheoloog Ain Mäesalu Tartu ülikoolist ja vikerraadiost Piret Kriivan. Missugune aeg on Eestis siis, kui Euroopas on suur rahvasterändamise aeg? Eestis on keskmine rauaaeg, me nimetame seda nii, seal ajajärk umbes siis 450 kuni 800. Et päris päris mitu sajandit pikk periood, kui muidugi arheoloog seda lähemalt vaatab, siis ta eristub siin oma ala perioode välja ja ja neis seda esimest paari sajandit siis põhimõtteliselt siis viiendat-kuuendat sajandit on mitmel pool Euroopas on seda nimetatud lausa rahvasterändamise ajaks. Rahvasterändamise aeg, see tähendab seda, et et on üsnagi ärev olukord ja, ja paljud rahvad liiku liiguvad ja sõjad ja nii edasi. Iseenesest rahvasterändamise aeg sai alguse juba varem seoses siis hunnide sissetungiga Musta mere põhjarannik. Kuule ja, ja siis seal elavat koodid liikusid eest ära ja liikusid siis palusid siis nii-öelda omale asuala rooma riigi alal juba. Aga olukord läks muidugi seal teravaks ja siis hakkasid ka teised germaani hõimud siis oma aladele tungima ja lõpuks viiski ju ju Rooma riigi languseni. Et siis viimane keiser kukutati 476 ja see on siis Vana-Rooma riigi lõpuks, õigemini siis Lääne-Rooma riigi lõpuks. Aga see ei tähendanud muidugi sellist rahulikku elu, sellepärast. Nüüd viienda kuuenda sajandi paiku hakkasid siis slaavlased sooritama siis rüüsteretki ühelt poolt muidugi Bütsantsi aladele siis doonov maadesse, seal ju suur ala Slavistus, samal ajal ka lääneslaavlased need siis liikusid ka edasi lääne poole tavaliselt siis Germaanlastes tühjaks saanud alalaselt tänapäeva Ida-Saksa alad, nii et see on ajajärku siis slaavlased olid hästi aktiivsed. Muidugi võrdleme germaanlaste ka siis nemad nii suurt edu ei saavutanud, tähendab, nemad ütlevad, lõunaslaavlased Jupitsansi iki purustanud, hävitanud ja slaavlased osas laabuslikus ka ju põhja pool nii-öelda idaslaavlased, kellest on selgeid märke olemas juba siis Dnepri keskjooksualal ju kuuenda sajandi paiku ja need liikusid jälle omakorda põhja poole. No Mehile eesti arheoloogilises materjalis see rahvasterännuaeg vähemalt esialgu oli, väga selgelt ei kajastu. Meil on küll jah, kavat siis haudades esinema relvad ja nii, et nende nende kaasapanek näitab, et on, on mõnevõrra sellised, olud on muutunud rahutumaks. Muutuvad ka matmiskombed. Seda rooma rauaajalukku, isegi. Et lõpet, siis tarandkalmete rajamine, et nüüd maetakse veel edasi, aga muusi tarandit ei ehitata. Ja samal ajal ilmuvad ka hoopis uut tüüpi kalm, et need on lihtsalt kivivare kalmed, kus siis konstruktsioon ei ole. Just sellest viiendast kuuendast sajandist on huvitav. Ja sealhulgas on hästi rikkalikud panused. Kindlasti kuulajat, võib-olla mäletavad neid suur avastusi, mis kahetuhande kolmanda aasta suvel tehti Saaremaal. Seal kaevati ühte Kalmet. Arheoloog Marika Mägi oli siis kaevamiste juhataja. Lepna katkuauk oli selle kalme nimetus, see on siis Valjala vallas nii-öelda Lõuna-Saaremaal. Omal ajal võis paikneda isegi päris mereranna lähedal seal läheduses olla isegi sadama kohta. Tegemist oli tõepoolest äärmiselt huvitava kalmega, mis nagu väliselt kalmete meenutanudki Sestoriks keset põldu kividega lohk ja nimetus oli ka katko. Aga siis lähemal uurimisel selgus, et et tegemist on omalaadse, siis. Siis kalme ehitisega kalmetüübiga niinimetatud kamber haud kaladega. Seal kaevamistel tuli välja siis matusekamber mõõtmetega kusagil seitse korda neli meetrit ja see oli maa sisse süvendatud, sellel oli omal ajal olnud siis ümber madal paeplaatidest sein või oli see ainult vundament. Peal võis olla ka siis palkidest või puidust, selline hoonetaoline ehitis, kes aga no ega meil but nii hästi ei säili ja sellepärast me selle täpset konstruktsiooni ehitust ei teagi. Ka selle hoone põhi oli paeplaatidega sillutatud ja nüüd hoonete seinte ääres ja, ja siis ka hoone on põranda peal, seal tuli muidugi väga huvitavaid Matuseid välja, tähendab nad olid küll jah segamini need luud olid segamini või olid luud koguni kuus nadinanud põlet, aga lihtsalt nii puudrit nagu kuidagi kokku pakitud. See viitab ju äärmiselt huvitavale matmiskombestikule, tähendab kõigepealt Ta on siis kas surnu kas hoitud kusagil, et tal siis liha, kuid õnneks luudadelt ära või on seda koguni tahtlikult eemaldatud. Ja vot siis, kui see tihanud kõdunenud, siis on nagu luud kokku pandud tõst mässitud mingi ringide sisse või mingisuguse mingisuguse karbi sisse ja siis alles viidud sinna sinna pühasse kalmepaiku. Ja koos temaga ka väga rikkalikult panusid. Praegu on need materjalil tulles läbi tööd, mis seal me ei teagi, mitu inimest sinna maetud on, aga, aga sealt saadi muidugi väga rikkalikult mitmesuguseid. Köit kaelavõrusid, käevõrusid ja paarkümmend amps sülge enamasti katketena. Võimalik, et millegipärast siis juba kalmess panekul siis purustati. Peale selle on ka relvi, rauast, relvi, need on suhteliselt halvasti säilinud peamiselt sõja naad või oodata siis on terve rida kild ja seal on, millest on säilinud siis kilbi cuplad ja nii edasi on üks ja oma hõbeesemed. Rikkuse poolest on ta üks Eesti uhkemaid kalmid. Aga ta muidugi ei ole mitte ainus. Ma küsin vahepeal, et miks ta on kamber haud, mitte hauakamber. See kõlab sama uhkelt nagu hauakamber. Jah, noh, võib-olla. Hauakamber tähendab jah siis ta on, ütleme, haua keskel olev kamber, aga kuna see kamber on tema üks oluline element, et kokkukamber on see, mille ümber kogu see kalme on, võib-olla? Jah, võib nii nii-öelda võib naa öelda, kamber haud, mingis mõttes on ta ka siis siis selline uus termin, mida võid ju eriti tõlgule kasu. Aga kui vaadata nüüd tähendab mõningaid teisi eesti kaldeid siis just samast ajajärgust, viies kuues sajand, paar Kalvet, mis on sama rikkalikud? No üks kalme on siin päris Tallinna lähedal siis proosa, kalme, proosa, kalme, mida siis arheoloogiliselt on uuritud juba 1900 seitsmekümnendatel aastatel ja ja mille siis välja kaevata, missugune välja kaevata siis arheoloog Kaupo teemanti juhendamisel proosa kalme seal oli, olid panused võib-olla isegi veelgi uhkemat ja veelgi sellised omal ajal kindlasti väärtuslikumad. Kahjuks muidugi kalme ei olnud säilinud terviklikult, seda oli hilisemal ajal tublisti lõhutud ja ja päris osaliselt isegi siis nõukogude aja lõpul dooseriga laiali lükatud häda kalme, kontsert, spiooni kätte ei saadud, küll aga saadi hästi rikkalik kurt siis mitmesuguseid esemeleide kusagil ja 1600 numbrit leida. Põhiliselt põhilise aru andis küll keraamikaga samal ajal või mitmesuguste esemete hulk seal ka hästi suur sõlgi ehtenõelu ja 35 käevõru näiteks. No paarkümmend sõrmust, sealhulgas ka hõbesõrmuseid ja siis üks rühm selliseid puhtalt skandinaaviapäraseid osti uhkeid esemeid, mis olid siis kullatud mis olid seal hõbedast valmistatud kõige arvukamalt, et tuli välja kullatud ehteneete kauni ornamendiga ja pealt kullatud ja mida nimetatud Agraph epideks neid oli kokku isegi siis 16. Aga siis on huvitavad ka mitmesugused hõbenaastud, sealhulgas ka üks ristikujuline hõbenaast, millel on siis ristiharude peal on siis kujutatud nägusid ja kusjuures see ristikujuline naast, tal on servas needid olemas ja pole võimatu, näiteks et see on mingi omaaegse pühakirja pealt siis pärit või uhke selline vööehe. Peene skandinaaviapärase ornamendiga. Nii et taolised esemed on iseloomulikud siis selle ajastu skandinaavia kõige rikkamatele kalmistutele, mis nagu roosast välja tuli, nende varaste kuningate haudadele. Ja proosa kalme on võib-olla jah oma esemete poolest. Võib-olla kõige kõige uhkem kalme meil üleüldse samast ajast pärineb viies kuues sajand. Siis on ka Saaremaal ju veel üks analoogiline kalme varem leitud pidasis. Toomas Tamla kaevas 1009 seitsmekümnendatel aastatel. See on siis Saaremaalt, Lääne-Saaremaalt, Kihelkonna lähedalt pajukalme, kust tuli ka välja väga uhkeid ehteid, hõbedast ja kullatud tuttehteid, eriline mõõga ja kilbitükk, käe ja nii edasi. Seal muuseas oletati, et tegemist ka olla sellise kamber hauaga. Aga see oli nagu hilisemal ajal lõhutud. Nii et ta ei olnud nii hästi säilinud kuise Lepna kalme. Mida sa nüüd näitab, see näitab, et et ega siinsete hõimude arengu järgi ei olnud mitte sugugi madalam kui näiteks Skandinaavias, nii et, et meil oli olemas ka juba väga kõrge staatusega väga rikkaid ülbikuid, kes nõnda siis on kalmetesse maetud. Siin peab muidugi rõhutama, et et kõigis nendes kolletes esineb ka taasrelvi ja relvi, neid on tulnud välja meil ka siis teistest lihtsamate panustega Kalvetest peale selle parka relvi esinema ka ohvri andides ja on mõningad leiud, mis koostavadki relvadest. Et et see näitab teatud teatud muutusi ja teatud siis. Võib-olla ka ohtu väljaspoolt, aga võib olla ka sisemisi konflikte nende relvade puhul. Täpselt kasutusviisi ju ei tea, mis tähendab leiud, mis koosnevad kerelvadest. See näitab, näiteks on rikassaarestuse, on nüüd siis jah, Kesk-Eestist siis Paide lähedalt suviselt alalt leiti terve rida siis relvi, seal oli kokku 54 odaotsa seitse siis sellist pikemat nuga, mida võib nimetada sõjanoaks ja need olid koos juba 1969. aastal tuli ise välja pliti nii-öelda juhuslikult maaparandustöödel tõesti suviselt alal siis kraavi tegemisel ja päris täpselt ei teagi, kuidas nad seal olid, aga ühe leide jutu järgi olevat ta tulnud siis teravikud vastamisi jätta, kui päikesekujuliselt siis maha asetatud teise versiooni järgi üritatagu kahes reas, aga ka nii-öelda teravikku poolsed otsad nii-öelda vastamisi. Soisel alal see muidugi võid viidata mingisugusele siis ohverdamisele. Samas aga see leiukoht, see leiukoht jääb kolme siis omaaegse maakonna piirile Obama Alempomisse Nurlecond. Nii et on ka pakutud välja, et võib-olla need relvad asetati siis maha. Mingi kokkuleppe sõlmimise puhul neil olid, algselt olid varred ka taha tagannana, odaotste varred on muidugi ära kõdunenud, aga varre jäänused pritsis putkedest mingil määral olemas. Et siis leppimise märgiks pandi erinevad jõugud, kui nii võib öelda, panid oma odaotsad kokku. Kokku näiteks jah, me teame näiteks seda ju ka Läti Henriku kroonikast, et kui sõlmiti omavahel siis lepinguid, siis vahetati, odasid või kui kokkulepet ei saavutatud, siis lahkuti ja ähvardati 11 üliteravate odadega või siis on mingite lepingute sõlmimise märgiks on astutud mõõdukadele ja tähendab need tolleaegsed rituaalid olid sageli seotud relvadega. Samas ega alati iga leiu puhul ma ei tea, miks ta nii maas on, on ka teisi alale optilisi relva leida näiteks alu linna lähedal seal nüüd siis Ida-Virumaal, kus on ka omaaegne linnus olemas, sealt tuli veel kusagil 80 erinevat erinevat eset ja seal oli ka relvi päris palju. Ja suur osa neist oli just siis sellest keskmisest rauaajast taid, odaotsi, voliga, varasemaid hooliga, hilisemaid keskaegseid leid. Alu linna puhul on muidugi arvata, et tegemist võib olla siis sellise ohverdamispaigaga ja pikaajalise ohverdamispaigana püsis 1000 aastat veenab. Ja nüüd siis keskmisel rauaajal on ka sinna ohverdatud, aga miks ohverdatakse relvi, relvi ohverdatakse siis kas enne planeeritavat sõjaga või pärast edukat sõjaretke. Nii et see on jah, kindel selline siis mitmesuguse mitmesuguste tseremooniate juures see relvade ohverdamine ja relvade austamine. Kui siin veel võrdluseks tuua siis naaberala, näiteks Lätist on kokku mu isa peit leidisn kuramaalt ja sealt 250 eset, kusjuures üle 600 odaotsa ja seal seal on muuseas need leiud küll ka just enam-vähem samast ajajärgust ka kusagilt, võib-olla siis viienda sajandi lõpust. Nii et Sa pead selline ohverdamiskomme oli, oli siinkandis levinud muidugi vaatame Skandinaavia poole, siis seal Skandinaavias on ka just üpriski sageli relvi kuhugi sohu või soisele alale siis ohverdatud. Kassari relvade juurde tagasi tulles, et see, et kas siis leppimise märgiks või vastupidi vihapidamise märgiks mingil moel seda relva kasutati. Kas see annab tunnistust, et ikka omavahel peeti ka sõdasid või lahinguid kombeid pidi? Ja me ei tea kahjuks seda. Täiesti võimalik, et teatud tülid viisid ka relvastatud konfliktini. Ise ma küll arvan ilmselt siiski väga tõsiseid sõduvaid peetud omavahel. Sellepärast et kindlasti eksisteeris tollel veritasu ja see tähendas, kui sa siis kedagi maha lõid, siis need sugulased siis võiksid vastukaaluks ka siis tapjate poolt kellegi maha lüüa ja selline veritasusüsteem üks minut, siis siis väga kaugele nad oleks siin 11 puhtalt maha löönud. Ei olekski nagu siin inimesi järgi jäänud. Agam. Relvade kõrval peab ütlema. Mitmesuguseid muid peitleidu ja aardeleide arheoloogid teevad siin vahet, Petlejotet koosnevad siis tavalistest esemetest riistadest ja, ja relvadest ja, või siis pronksehetest. Sageli tegemist Colohvri leidudega alates tähendust ei tea, aga aarde liitutakse nimetama selliseid siis esemete gruppe, mis koosnevad juba väärismetallist esemetest. Ja võrreldes nüüd siis Rooma rauaaega on keskmisel rauaajal neid aardeleid tunduvalt enam. Ja need koostavadki enamasti siis erinevatest, siis hõbeesemetest nende seas muidugi kohtab ka päris kuldesemeid. Nii et seitsmes, kaheksas sajand, siis on tõepoolest Eesti alale jõudnud ka üksikuid kuldkaelavõrusid või kuldkäevõrusid või on siis teatud siis hõbeehted, on, on üle kullatud, on sealhulgas ka sõlgi. Peamised esemeid, mis on, kas need annavad tunnistust ikka tihedamatest sidemetest, nii-öelda välisilmaga, need annavad küll sellepärast, et enamasti on taoliste hõbeesemete vorm hõbeesemete tüüp on sarnane siis analoogilist esemetega just lõunapoolsest Baltikumist tähendab need, mis on ka Läti Leedu alaldatuntutusi, hõbeesemed, need on siin ka levinud. Kusjuures on huvitav see, et hõbeaarded, need neid tavaliselt ei tule suviselt alalt välja, need tulevad kusagilt siis kõrgema kõrgemast maast välja, kusjuures mõningad istun kalmets, aga nad ei ole kalmetes, mitte panustena, aitad on hiljem kastmesse pandud, seal on nagu ajaline distants, võrreldes nende matustega on seal isegi mitu sajandit. Ja nüüd on siis küsimus, et kuidas, kuidas neid tõlgendada. Põhimõtteliselt võib tõlgendada ju nii, et on, on kalme, tundus olevat selline hea peidupaik. Võib-olla loodeti, et esivanemate hinged siis aitavad meid kaitsta, jäeto, kalmistud, heanit vajaduse korral välja kaevata või on need hoopis maetud nende samate esivanemad mälestuseks ja auks hoopis mitu sajandit hiljem sinna kalmesse. Või On ju veel mitmesuguseid võimalusi, me teame ju mõnevõrra hilisemast ajast. Viikingid matsid oma varandusi siis maa sisse, hõbedat ja kulda ja münte ja kõike. Ja kuna meil oli selline ettekujutus, et need varandused, mida sa elu jooksul maa sisse matad et neid saad sa kasutada ka hauajärgses elus. Aga miks ka mitte analoogilised vaated ei võinud levida siinsetel aladel. See viies kuues sajand ja see, et et üha rohkem ja uhkemaid asju on ka kalmetes. Kas sellel ajal võis juba keegi meid olla rünnanud väljaspoolt, et on meil tulnud pidada sõdu selleks ajaks? Ja meil on nüüd ausalt öeldes natukene raske seda seletada, sellepärast et aeg-ajalt ikka viska naabritega ju aset leida, teatud sõjalisi konflikte on võib-olla siit ka siis lääne poolt, on. Käidud mõnikord sind sõjaretkel või lõuna poolt või ida poolt natukene selgemaks läheb pilk just siis seitsmenda, kaheksanda sajandi paiku. Siis lisaks nendele kalmete silmad relvadele siis hakkab, hakatakse rajama ka linnuseid ja neid linnuseid. Seitsmenda kaheksanda sajandi paiku kerkib Eestis üsnagi palju. Neid on. Tublisti võib-olla isegi Arv kunagi läheneda 100-le. Nii et hästi palju on nüüd siin kagupoolses Eestis, idapoolses Eestis ja neid üksikuid on siis ka Lääne-Eestis ja Saaremaal. Ki linnuseid ju täpselt ajaliselt ei oska paika panna, mida arheoloogilised ei ole uuritud, siis siis seda me ju täpselt ei tea, aga mis mis ajajärgust on? Aga? Paralleelselt linnustega, nagu ma siin nimetasin, sellised hõbeaarded jaa, jaa. Ja siis on relva leiuta, need nagu viitavad üldisele mingile ohule. Üks võimalus, mis võis põhjustada just siin linnust, rajamisse, lõunapoolses Eestis ja Kagu-Eestis võis olla järsku seotud ka nende rahvasteliit, kumisega või nende hõimude liikumisega, mille kohta mõningaid vihjeid, nagu teame. No siin eelmises saates Olid kuuenda sajandi Paikusel Kesk- Dnepri piirkonnas olemas ja ja on ju teada, et vähehaaval idaslaavi hõimud liikusid ka ülespoole põhja poole ja kuni selle ajani oli siis siin põhjapoolsetel aladel oli, kas sellist erinevate hõimude vööndit kõigepealt siin põhja pool liit, siis soome-ugri rahvad ja siis balti rahvad olid lõuna pool. Tänapäeval teame ju, et balti rahvaid ainult siin Baltikumis nii-öelda leti liitvallal, aga omal ajal ulatusid ka need balti hõimud tunduvalt kaugemale ida poole. Nii et nad olid kased Leprievikkonnase, seal elas siis balti jälle Ida-Balti hõimusid, kusjuures ulatusid välja ütleme, kirdeosas kuni peaaegu siis sinna Moskva aladel välja. Ja nüüd seoses nende idaslaavlaste saabumisega nende laialiasumisega muidugi osa balti hõime jäi paikalina tassimileerusid, nende olemasolu seal tänapäeva Valgevene ukraina alal näitavatel baltipärased kohanimed, aga osa liikus ka ilmselt eest ära ja vot need on selline huvitav ajajärk. Sellepärast on Rooma rauaaega siis on netu Balti hõimud muutunud aktiivsemaks ja nad siis hakkavad liikuma tõenäoliselt järk-järgult selle Põhja-Läti alale, kus seni oli siis läänemeresoome asustus olnud ka seal kerkivad linnused, ka seal on relvad. Et linnustusin isegi teatud sarnasust siis Lõuna-Eesti linnustega ja ja me ei tea, kuidas see kõik toimus, kas olid väga ägedad sõjalised konfliktid või võivõistlusega rahu meelsemalt käia, aga aga nüüd järk-järgult, tähendab need balti hõimud hakkavad siis kohalike läänemeresoome siis inimesi nii-öelda assimineerima enda hulka. Ja kui nüüd vaadata, kas meie, siis Kagu-Eesti linnused olid just sel otstarbel vajatud Ega me päris kindlalt öelda ei saa, aga aga, aga igastahes. Eestlaste ja järgnevate siis Latgalite piira pandi siiski paika ka noh, tänapäevases küll mõnevõrra siis lõuna pool ja mingil määral muidugi neid väiksemaid rahvagruppe ju siis säilis seal Ida-Lätis ka veel järgnevatel sajanditel, nii et mingil määral olin, ei tule. Kas meie põhiprobleem olid ikka meie lähinaabrid, mitte hunnid, meid ei puudutanud mitte kuidagi vat hagi tõenäoliseks. Meid küll ei puudutanud, aga nüüd viimasel aastakümnel on leedulased leitud mõningaid huvitavaid selliseid muistiseid kus on jälgi, et hunnid on üheretkega sooritanud kuhugi Leedu aladele, no seal on maha põletatud siis linnuseid ja, ja seal on siis Hunnidele iseloomulikke nooleotsi, mis on täiesti erilised, mida kusagil mujal ole kasutatud, üks arheoloobule väitis ka, et isegi leti selline lõkkease kus on, siis olid lapse luustikud sees, hunnid on, kas siis lapsiselt põletab, ma ei tea, kui palju selle muidugi tõepära on, et, et kas retk seal nii julm oli. Aga jah, märgid on olemas, nii et on nad piiranud linnuseid õudselt seda näitavad ja ja istet mõningad muud leiud kootid. Pokootidega muidugi lugu hästi keeruline. Sellepärast et omal ajal arvati lausa, et ka Eesti kuulus gootide riigi koosseisu, aga noh, see on selline 19. sajandi teooria. Siis siis mil need kohalikud baltisakslased tahtsid lihtsalt näidata, et nemad on siin Kaibopuliis, rahvusnemad ei ole tulnud 13. sajandi alguses, siis siis mõõgaga ja tulega ja vallutanud selle maa, aga nemad on juba kusagil siin paar 1000 aastat siin elanud, nii et meil siiski mingi mingit selgeid jälgi nende kvootidega seoses ei ole ja ei saa siis ette kujutada, et, et ka Eesti ala oleks siis gootide võimu all olnud. Põhjanaabritega põhjanaabritega tundub, et mingisuguseid erilisi sõjalisi konflikte siin ei ole olnud. Vähemalt mingisuguseid selgeid märke ei ole. Mulle tundub, et et võib-olla on, et ütleme, lähedased keele hõimlased, et nendega on tavaliselt olnud suhted, olete nagu rahumeelsemad, nendega on saadud. Kokkuleppele, kuna keel on olnud lähedane näiteks me ei tea juba varasemast ajast ju mingeid erilisi konflikte, siis liiblastega või või siin vadianastega või. Need on nagu mingis mõttes olevat liitlased, aga kui on nagu siis teine keel, siis on võib-olla ka teine iseloom veidi teised arusaamad ja siis võivad need konfliktid võib-olla kergemini tekkida. Samal ajal muidugi jah. Mingisugused sellised sõjalised konfliktid võisid siis juba juba keskmisel rauaajal siis aset leida, siin skandinaavlastega on ju teada? Olid küllaltki siis jõukad ja on isegi mõnikatessaagades ju vihjeid sellele siis võidi siin alal ka sõjaretkel käia. Kõige kõige tuntum on ju siis lugu kuningas Ingvarist, kes siis kusagil umbkaudu aastal 600 olevat käinud siin Eestimaal sõjakäigul ja noh, see sõjakäik küll lõppes siis õnnetult, nii et nad olid küll jah, terve suve siis rüüstanud kusagil Läänemaal, aga siis lõpuks toimus suur lahing ja kuningas Ingvar sai surma ja ta olevat kusagil siiakanti siis ka maetud Eestimaa mullas, Rootsi kuningas. Noh jah, seal selles sellessaagades on küll jah juttu, et on Steini nimelises kohas maetud. Mis koht see nüüd täpselt Ta on, seda on ju siin enam kui 100 aastat ka siis kõvasti otsitud. Aga seni veel leitud ei ole. Ja. Pandi mingeid erilisi rikkusi kaas, kui ta tõepoolest siin siis sõja regul lange ja siis maha maeti, siis võib-olla need need kõiki palusti pruugitud siin kallasse seada, nii et et on, on ka päris küsitav, kas kas me võime seda leida? Aga sõjakäigule ta tuli kuningas juba niisama vist ringi rändava, tol ajal ei hakanud. Jah, no sagris on tõesti kindel fakt, see, et siin sõjakäigul käidi ja nagu siis esialgu oli see edukas, siis selles siis võtsid need kohalikud eestlased ennast kokku ilmselt kogusid suure pähe ja siis selles selles teises lahingus oli oli siis õnn nagu eestlaste poolel ja muuseas lugu muidugi järgneb ka selles mõttes, et järgmisel suvel olevat siis ingveri poeg teinud jälle tasu retke siia Eesti alale ja see olevat hullu neile üsnagi edukas. Kas ta muidugi on, et teated on sellised poolmüütilised sellepärast et on kirja pandud ju tublisti hiljem veel sündmused aset leidsid skandinaavia saagade sõnaga. Skandinaavias hakkasid siis jutustada Te ju põlvest põlve, edasi hakati kirja panema alles 13. sajandil, nii et siin on nii pikad aastasajad on vahel ja ja päris tõena muidugi alati. Ta ei saa. Aga muidugi, tunduvalt enam, juba teateid on siis sellest järgsest perioodist, seal siis viikingiajast, kus, kus on siis päris päris mitmel korral väga mitmesugust informatsiooni siis skandinaavlastega sõjakäikudest siinsetele aladele Me oleme rääkinud palju sellest, mis oli lääne ja lõuna pool aga ida pool, kas ja kui palju me suhtlesime ja kui tõsiselt me suhtlesime veel Peipsi järv, vahepeal. Idanaabritega olid need suhted tõenäoliselt suhteliselt head. Muidugi siin kohe esimene küsimus, kes tol ajal olid meie idanaabrid siis ütleme just sellel keskmisel rauaajal, kuni siis kaheksanda sajandini siin mitukümmend aastat kogu selle sõjajärgse perioodi räägiti, sellel ajal olid siia saabunud meile uued idanaabrid, olid saabunud idaslaavlased ja nendega seostati ka täiesti uusi kalmetüüpe, mis ulatusid ka Eesti alale. Need olid siis nii ümarkäpad kui pikad käpad. Neid eestist leidub küll ainult siis Kagu-Eesti idapoolses osas ja neid peeti siis täiesti puhtalt nagu siis idaslaavlastele kuuluvaks ja leiti, et et nad olid siin Aukordi Pihkvamaal ka sel ajal olemas. Neid kärpeid on siin Eestis ju nüüd hästi palju kaevatud ja vene aladel kaevatud ja ja üha enam on muidugi selliseid arheolooge, kes seostavad neid esmajoones ikkagi mingi siis läänemeresoome rahvaga. Ja samal ajal muidugi võis osadesse kääbastes olla maetud ka lihtsega elanikkonda, sest need on ka nüüd idapoolsem idapoolses Lätis olemas, Leedus olemas ja ja, ja neid kohati ulatub siis ka Pihkva maast isegi kaugemale ida poole. Kahjuks on need käpp küllaltki keeruliselt tõlgendatavad, tegemist on selliste liiva kuhjatistega, mille sisse on maetud siis põletusmatused, tähendab need luud põhjalikult ära põletatud sageli ka panuseid, kusjuures palusid, on väga vähe kaasus, seal ei ole võimalik neid millegi järgi, nagu siis nende etnilist kuuluvust ei ole võimalik kindlaks teha, nii et nad on huvitavat, huvitavat kalmetada, kahjuks ja raskesti paika pandavad. Ja samal ajal, kui me vaatame nüüd siis neid võimalikke märg kõike, mis näitaksid veere, siis slaavlast ilmus ja naaberalale siis sedaan kuuendal, seitsmendal sajandil on seda äärmiselt vähe, kaheksandal sajandil ei saa viljadest rääkida nüüd idaslaavlaste või üleüldse slaavlaste tulek langeb ikka kuhugi, esmajoones üheksandasse, 10.-sse sajandisse, kusjuures ka tol ajal on neid siin olnud ikkagi suhteliselt vähe. Ja muidugi viimase aja siis Novgorodimaa ja Pihkvamaa vene uurijate teooriat, osaliselt võidi tulla siia hoopis isegi sealt lääne poolt nii-öelda lääneslaavlaste esindajad tulid siia. Meil on nüüd seda siis kommenteerida, küllaltki keeruline, ei oska täpselt öelda, samal ajal. Ma arvan, et see ei ole sugugi võimatu, et tõepoolest on, on tulnud siis hoopis ka sealtpoolt ja, ja meritsi ja võib-olla võib-olla isegi võib-olla meie siis mereretkedel käijate pesta siis järel siia džuudide juurde. Jah, Loodžuudid on ju iseenesest ka väga huvitav termin, sellepärast et juudid nad küll on sageda sagedasti siis esinev hõimude või rahvaste nimetada, kus siis vene kroonikates Jordani seal juba on, tegelikult varem nimetas olemas, aga aga mida see tähendab ja kelle kohta see käis? See on täiesti omaette teema. Teatud ajamomendil on džuut kui nimetus käinud ka eestlaste kohta. Aga kui me kujutame ette, et slaavlased saabusid siia Pihkva Novgorodi alale, siis eriti just seal Pihkva piirkonnas seal kus on kääbasta laese kääbast ala ulatub ka ju siis Eesti alale. Aga seal on ju varasemad kohaliku rahvastikuga säilinud. Need on tud. Tähendab on isegi üks teooria, tähendab, et, et siis setud võivad olla omaaegsete džuudide siis otsene järeltulija ja see võib olla täiesti omaette selline selline rahvast. Ta ei ole, ei pruugi olla siis üks osa päris puhastest eestlastest, aga need olid siis nagu see esimene rahvas kellega, kellega siis slaavlased siin. Kokku puutusid ja siis hiljem, kuna see algselt džuudide keel oli väga lähedane, siis eestlaste keelekas hakatega eestlasi džuutideks nimetama. Nii et iseenesest on muidugi juutide küsimusega lõplikult lahendada keeruline keeruline küsimus. Kui Eestis oli keskmine rauaaeg viies kuues sajand pärast Kristust siis Euroopas oli niisugune murranguline aeg. Võib öelda niimoodi, tegelikult pandi alus Euroopale niisugused, nagu me praegu teda tunneme. Kas Eestis oli ta siis murranguline? Kus ja Euroopas oli keskaeg? Euroopas loetakse keskaja alguseks Teatud mõttes muidugi, sealsed protsessid kajastuvad ka siin. On ainult, et Euroopas tuntakse-teatakse ajalugu natuke paremini kui meil, kuna seal on neid kirjalikke materjali olemas, meie oma kirjalikke materjale ei tunne, aga aga üldiselt muidugi tundub jah, et ega siin nüüd väga suuri erinevusi ei olnud. Noh, sageli on veidi kujutatud asja nii et Eesti oli selline täielikult ääreala ja siin oli kõik viletsam ja siin oli kõik vaesem. Aga nagu need keskmise rauaaja uhked kalmeleiud näitavad, see. Arenenud ja siin oli selliseid jõukamaid ülikuid olemas ja ja siin tulise materiaalne kultuur oli igati tasemel sektori uhkeid, uhke, tehtud ja kõike, kõike muud. Kerkisid linnused ja vaimne kultuur. Vaimne kultuur, jah. Ei ole jah, selle kohta tunnismärk ei ole mulle muidugi isegi isenesest mõeldud, et miks mitte ka meil võisid olla omad laulikud, kes kes meie kangelastest siis pajatasid lugusid ja rääkisid neid ja kandsite. Et aga nüüd hilisemat, võib-olla mõningad sellised murrangulised momendid 13. sajandi alguses, siis nende suguvõsade Suguvõsad nagu purustasid ja hävitasid ja ja need legend tol ajal Meie oma siis inimeste poolt ei pandud kirja ja seetõttu muidugi need ei ole säilinud. Nii et jah, siin ajaloos on meil olnud selliseid traagilisi sündmusi, et meil meil ei ole neid materjale kahjuks säilinud. Eesti lugu. Pain. Salu ja Piret Kriivan lõpetavad ja me ütleme Kuulmiseni nädala pärast, siis kui me jõuame viikingiaega. Täna saavad sõna veel setud. See on lugu Von Krahli teatrietendusest Eesti mängud, pull muusika on seadnud setu koori Leiko laulude järgi Toomas Lunge, Indrek Kalda ja Peeter Jalakas. Leiko koor laulab valgest jänesest.