Õnnistust ja rahus olla hea raadiokuulaja on pühad talv, kolmas november. Pangem tähele evangeeliumi tõuse järgi, 22.-st peatükist. Siis variserid läksid ja võtsid nõuks Jeesuste sõnadest lõksu püüda. Ja nad läkitasid tema juurde oma jüngreid koos Heroodes lastega ütlema. Õpetaja me teame, et sa oled tõemeelne ja õpetad jumala teed tões ja sa ei hooli kellestki, sest sa ei vaata inimesi isikule. Ütle nüüd meile, mis sa arvad, kas keisrile peab andma pearaha või ei. Aga Jeesus ütles nende korjust ära tundes, mis te mind kiusate, silmakirjatsejad, näidake mulle maksuraha, Nemad tõidki ta käte teenari. Ta küsis neilt, kelle pilt ja kiri sellel on. Nad ütlesid temale keisri. Siis ta ütles neile, andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale, jumala oma. Seda kuuldes nad hämmastusid ja lahkusid, jättes ta sinnapaika. Pühakiri seab kuuldud loos meie ette ühe vägagi argise pildi ja küsimuse, kas makse tuleb maksta. Üsna kummaline seltskond on siin Jeesuse vastu ühinenud. Ühelt poolt variserid need eriti vagad juudid. Nad olid veendunud roomavastased ja astusid jõuliselt vastu rooma seadustele kaasa arvatud maksude maksmise nõudele. Teiselt poolt olid nendega ühinenud Heroodeslased, kes olid Rooma käsualused. Nad moodustasid rikkaia privilegeeritud klassi kes tegi meeleldi koostööd vaenlastega, aidates neil otsustada juutide üle. Vastutasuks said nad staatuse ja võimu ühiskonnas. Neil ei olnud probleeme maksude maksmisel keisrile. Variserid jahe rootslased, kes ei leidnud naljalt kunagi üksmeelt, ühinesid nüüd Jeesuse vastu ükskõik kuidas, Jeesus ka vastane oks nende kiusakale küsimusele Ühe poole silmis jääks ta igatahes söödi. Küsimus ei olnud üldsegi pelgalt rahas. Küsimus oli ka autoriteedis ja austamises. Keisrite ehk maist korda ühiskondlikku juhtimissüsteemi tuleb austada, respekteerida, muidu see ei toimi. Aga ka jumalat tuleb austada. Jeesus küsis kiusajjatelt näha maksuraha. Kui kõik nägid sellel keisri pilti, käskis ta anda keisrile, mis keisri oma. Samuti käskis ta anda jumalale, mis jumala oma. Aga mis kannab jumala nägu, tema kuvandit. Loomislaas, ütleb jumal, tehkem inimesed oma näo järgi meie sarnaseks. Ja siis ütleb Genesise autor ja jumal lõi inimese oma näo järgi. Jumala näo järgi lõi ta tema. Ta lõi tema meheks ja naiseks. Mõned aastad tagasi küsiti ajakirjaniku poolt ühe mehe käest, kes vabatahtlikuna töötas kodutute varjupaigas. Kust te võtate selle jõu, et neist nii palju hoolida? Enamik neist on haisvad allakäinud eluheidikud. Üks kõiku suurest mudast nad on, te paistate, nende eest hoolitsevad nagu omaenda lastest. Ja mees vastas. Mina ei näe neid nagu kodutuid ja abituid vaid nagu jumala näo järgi loodud olendeid, kes on väärt samasugust kohtlemist nagu iga teinegi. Iga inimene kannab jumala pitserit, kõik me oleme tema näo järgi loodud. Me ise olemegi need, kes tuleb jumalale anda. Raha võib anda sinna, kuhu tarvis, kuid iseennast nõnda laiali jagada ei tasu ega tohi ka inimese väärtust hinnata asjade järgi, mida me omame. Raha on piiratud väärtusega. Inimese väärtust ei saa iialgi mõõta. Nõnda palju rohkem kaalub see, mis tuleb anda jumalale. See ei ole midagi vähemat kui kogu meie olemas. Kirikuna ja kristlastena, me oleme teatavasti kahe riigi kodanikud, maise ja taevase riigi kummalegi tuleb anda oma osa. On öeldud, et taevariik on jätk sellele, mis on alustatud siin maa peal. Ja kui pole alustatud, siis ei saa ka jätkata. Vahele, ei sega need kaks riiki teineteist sugugi. Keisrile tuleb andamis keisri oma ja jumalale, mis jumala oma. Aga samas on ka olukordi, kus tekib pingeväliühiskond, esitab oma nõudmisi valjuhäälselt ning summutab nõnda paljude jaoks jumala tasase hääle. Ka Gustaval kristluse järgi algab vahel kõige teie ots käest ja siis ta kas mässab Marta kombel paljude asjadega, kuigi tarvis on vaid üht. Või lahkub vähemasti hetkelisest kurvastuses nagu too rikas noormees. Sest kõik ühiskonna poolt pakutu on köitvam. Küsimus on siis, millist Elumäe siin ilmas tahame? Kas head äraolemist või tähendusrikast teekonda? Enamik tänapäeva väärtushinnanguid tegelikult peaaegu kõik suunavad meid otsima esimest head elu. Heaolu aga sõltub ju väga palju rahast. Pühakirjas öeldakse. Ja kõige kurja juur on raha, armastus, sest raha ihaldades mõnedki eksinud ära usust jään endale valmistanud palju valamu. Hea elu on hea, aga kui see muudab inimese enesest sõltuvaks, et inimene ei näegi enam midagi muud kui vaid kuidas muuta oma elu veelgi paremaks, selle silmas, on see kõik viimaks õõnes nagu ilus kirju pall lapse käes. Keset kõige suuremat heaolu pole keegi meist kaitstud surma eest. Ja kui see surm siis tuleb. Kui veel täna öösel nõutakse sinult su hing, mis kasu on siis uutest ja mahukamatest aitadest kõigest sellest heaolust, mille nimel see igapäeva oled vaeva näinud? See ei tähenda, et kõik materiaalne alaks halb, seda mitte. Jumal tahab, et me tunneksime elust rõõmu kuid seda mitte ilma jumala suhteta. Tänades iga hetk teda kõige eest, mis meil on jagades endale antud ligimesega omades ja olles ometi vaba, mitte mamma noori. Kui kergelt vahetab enamik neist õnnistuse uute aitade ehitamise vastu. Ent rahukese tasakaaluks pole vaja muud, kui anda keisrile, mis keisri oma jumalale, mis jumala oma. Palvetagem. Jumal, sinu käest tuleb iga hea and. Me täname sind kõige hea eest ja kõige ilusa eest, mis meid ümbritseb. Ära siiski lase meil oma südant kõige kaduva külge siduda vaid õpeta meid otsima seda, mis jääb, kui kõik muu kaob Jeesuse nimel mäe paluma. Meie, isa, kes sa oled taevas. Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse vaid päästa meid ära kurjast, sest sinu päralt on riik ja vägi ja igavesti. Aamen.