Tõlk nad ehitasid talu tee äärde tagasi üle orasepõllu, millel mu vanaisa kellelgi ei lubanud käia. Sõitsid suured masinad, palgi ja lauakoormatega. Autod keerasid Atsi talu vana kõrtsi poole. Kõrtsi kohal kasvatati juba mitu aastakümmet rokist ja kartulit. Lammutamisel leitud sealt raha. Praegu tundus siin olevat koppel. Lauad lõid just mu silmade kohal oma laiad otsad, isemoodi lehvi, nagu võiksid nad masina pöördel murduda. Ma ei julgenud nendele vaadata. Oru tee oli selge, ring lõi metsa seisukohalt. Oru teed pidi võisin minna jalametsa mõisa. Teelt paremale pöörasid kotkad, kõrges saared, Aexit, akud, õnned ja sooned. Ja küla lõpus elasid näitused. Kotkad elavad need keskuses. Kõrges saared on surnud. Atsidest ei käi siin enam ükski. Õnne väikeses majakeses hingitseb tuli. Aga kes seal elab, on läinud meelest. Tugev maakamar ei anna veel järele. Ja töödeldud mets tuleb tagamõttega tagasi. Linnas kohtasin üht kõiki. Tal olid suured silmad nagu mu sündimata õel vahest ehk ainult pisut mustemad, sinisilmsed, nagu me seni kõik olime. Ta seisis keset kohvikut ja vaatas ka mulle otsa. Lõi metsakülast kostis keevitajat esimene särin, kui ta aparaadi tõstis, et teha pilti, millest karjusin. Aga tema ütles, mis siis ja vajutas nupule? Püstitati sarikaid, nõnda ma aimasin vaimustatud käe tõsteist. Tõlgi peas kasvas kurepesa nagu ühe vana talu õueski mida nüüd enam ei ole. Ja ma ütlesin, oled vist tõesti mu õde. Sest ma ei karda sind üldse. Nad ehitavad kõrtsi, kas kuuled just vana kõrtsi kohale, mille mu vanaisa lammutas ja leiavad raha, teadis keegi lisada. Kõik naeratas äraolevalt. Ma tahtsin ta pildimasina sisse. Tahtsin pildimasinas häält teha ja öelda, et meitustest ei tea keegi midagi. Ja eksid on kõik ilma mööda laiali. Kohvikus istus üks mees suured jalad lauaplaadi all konksus. Tal olid töömehe käed laiade mustade puuridega. Ta naeratas nukralt nagu koerad, vahel, kui tulevad paha pealt. Häälta ei teinud. Vaikis niisama. Pildista teda ka, ütlesin, ta on seal olnud. Mehe omaette olek tardus sähvatusse. Eksnaine oli kohvikus ka. Tal oli väga sirge selg ja v heledad silmad. Ega valgus tagapõhja ei pimesta, küsisin. Ja siis nõksatus temagi nägu pildimasinas. Millegipärast meenutasin sinilillede veidi juba pleekinud vinetust Atsi talu taga Koplis. Tõlk see siis ikka veel aparaat käes. Ta pilk oli tumedam. Aimasin väsimust. Tule, istume natuke. Tunned, kui sarikad kerkivad. Ta pani oma käed lauale. Need olid hämmastavalt kahvatud nagu kaks murtud grandmetega lindu. Ühel väga pimedal väga lagedal väljal, kus must taevas neelab lumevalge maa. Ja vaid üks tee lookleb reejalaste jäljena kuhugi eemale. Seisan mina. Taevas on nagu hiiglakõrge kupliga kirik, pilvede metalne, must vahetab pooltoone külmalt. Kralk maa õhkab valgus sellesse videosse. Kusagil sünnitakse ja surrakse. Kusagil on keegi õnnelik ja keegi meeleheitel. Ja keegi mõtleb väljast, millel ma seisan. Ja maast, mida ma näen. Ta ei tea, et siin olen, mina? Ei, mina ei tunne teda. Selles tühjas ja lõppematus kirikus olen ma üksi. Minult on küsitud, kas ma saan keerulisemalt. Ja ma olen öelnud, et ma ei saa keerulisemalt, kui keeruline on. Ja lihtsama põhjused on needsamad. Ma ise saan ka ainult ise olla. Isegi sündis. Ei see, kes lapsepõlves? Ei, see, kes teisme-eas. Kõik üksikud lõplikuna on valed. Mitu elulugu olen rääkinud, mitu suguvõsa kuulajaisse sisendanud. Kui ükski neist oleks õige oleksin kadunud, valitseks see suguvõsa, see mina, kelle aeg on tänaseks valmis. Kui sa oma näidendi lased mängida täie jõuliselt kord nähtud kurbmängu tuleb provintsielu käeviibete võlts nõtkus ja lavastab ülevamagi žesti. Nagu lind, kes alustab uhket lendu lõigatud tiibadega kukkudes kivina maapinnale. Armetult Losakile vajudes. Parodeerid, lennu ilu, häitad igatsuse. Kes võiksid nüüd pärida, omaks võtta, kui tõeline valu sind otsustab kutsuda. Ärkasin 37 aastasena. Ja teadsin, et elan üksinda maailmas. Ainuline on saatus. Eraldiolev on tee. Sa ei solva mind, kui ütled, see pole luule. Vaimutee on aina roheline luuderohi ja jänesekapsad koduse kummeli lõhn. Keset metsajoon piparmündivartest keedetud teed ja küsinud on teid kedagi väljaspool sõna olemas. Minevik on müüa viis põlve eks 1000 nende eest. Aga tee on porine, ei ole enam kindlat põhjaostjad, keelduvad naeltega lööndini, aknad ukse ette taba. Maga rahus, lapsepõlv, esiema. Varemed ei põle. Need vajuvad mulda. Mitu põlve tagasi. Mälestusedki hääbuvad. Malts vohab vanal peenral. Pihlakad leegivad punaselt. Kõik algab otsast peale. Ma ehitan maja. Alustan katusest, kasvatan juuri, olen pikaldane. Ring kerkib, siiski on tihe ja vastupidav. Peaaegu raudne. Ainult õhk ei pääse sa endagi juurde. Vaikimine on põline. Mu vanaema oli suur tuul kuristiku kohal, kuhu kord kukkusin. Mis kandis teda. Ei aidanud mind. Niisiis olid mu rännakud suunatud aina ülespoole. Kuid polnud see tema emagi mitte elulooline fakt saab harva kujundiks. Loob on luuavarrest kõnelemast nõidade sabatist. Vaikin. Eksmees ootas mind nõlvakul ristselja taga. Naelad löömata. Õhtupoolikul kumises kell. Mu vanaema oli Tõnksus sõrmedega talueit töökas rügaja, Haralast ja spoon Oliveri, seda ei teadnud tema aega, mina. Igaüks on ainuke terves maailmas. Rääkides ei usuma raamatusse. Poeesia koltub südameis ja riiuleil. Võtta käest kinni sellel vanal naisel. Aita keerisest üle. Juhuslik olen isegi sellel purdel. Pardid plaadistavad kalda ääres. Taevas veel pilvitu. Su kõne on pidemeta, kuulmine, poolik. Purre näib olevat ehtne. Olin kaua endaga. Ma isekeskis õppisin ära, kõne. Palju kõnesid on keele sees. Kõik neist ei sobinud. Endaga palju, ei valeta. Endale, ütled mis kole. Naeratasid teised, need, kes rohkem teadsid, need, kes elu seadsid. Vastasin vaid ridu. Ridamisi ridu taga põhjad. Selgusetuks jäid just sel põhjusel, et õpetusest pääsesin. Millal mets mu ümber kasvas? Lagedalt oma tuli, millel silmi kinni hakkas, enda taoline? Ei tea? Ei mäleta. Ta on mu õde, ta, mu vend, elu raamatutest tulija. Temaga nii kokku sain. See maja oli mäe peal. All orus sõidavad rongid. See maja on mäe peal ja pargipuud puuduvad. Akendest lõõmavad helgid väsinud peadesse. Siit algab üks maa, mille meelsasti raiuks küll lagedaks. Need, nukrad ja viletsaid salme aiaäärseist ja linnupesadest. Tuubime pähe ja pähe. Pähe need jäävadki. All orus sõidavad rongid. Kas tõesti on kusagil kodud? Linnupesade sarnased? On tõsi küll, et mõned kohanimed meelde jäävad eluks ajaks. Nii palju korratud neid kirjades ja vihikutel nagu harjutatud on korda oma nimegi. Aeg tuleb liiga ruttu, sa näed, kõik paigad olnud on sust eraldi. Ja ainult sinu noorus neid mäletab, kui imet. Vaata vananevat vabanevat maad. Kuidas tema kerkib kevadise sopa seest. Kuidas müüa end kui kaltsud, kondid, kallid, kelgendavad päikeses. Ja Kolkunud vere räige lõhn tõuseb aiaäärsest tänavast. Kui hoobi saad või annad, oled Moody's? Sing. On hing vaid mädaneva haava sees. Eluaeg ei saa õnnetu olla. Ei saa rõõmus olla. Ei saa üldse olla milleski üks ja ainus. Nagu tõde, pole hõbekuul, mida väsimatult lükata rauda sest sihtmärk libiseb iga kord eest. Ja mõnikord oled iseenese ees. Kannatus on noore ja saladus. Armastusvalmidus aueelsel ajal tuleb täispäev ja õhtu. Ja silmade pelgus vaadata kindlasse vormi. Aina teisenev hetk.