Tere tänan. Oktoobrikuu viimane päev. Luterlikus kirikus tähistame usupuhastuspüha märkimaks päeva, mil Martin Luther naelutas Wittenbergi kiriku uksele Saksamaal 95 teesi. Sündmus, mida loetakse usupuhastuse alguseks. Kui Lutter tuli usupuhastusega, siis inimesed kartsid jumalat. Hirm oli 16. sajandi inimese jaoks valdav tunne tema ja jumalavahelistes suhetes. Martin Luther patsis kesk seda hirmu Armolist jumalat, jumalat, kes mitte lihtsalt ei käsi ei keela, jäi hirmutavaid, kes hoolib ja armastab. Ta leidis sellise usu. Vahepeal on maailm väga palju muutunud, tänapäeval on liigagi palju usku jumala Armolisusesse. Ja puudus tundub olevat just jumalakartusest. Laan Luuka evangeeliumi 10.-st peatükist mõne salmi. Issand ütles neile, minge vaatama, läkitanud teid kui lambaid huntide sekka. Ärge kandke kukrut ega pauna ega jalatseid. Ärge te aretage kedagi teel. Aga kui te astute kuhugi majja, ütelge esmalt rahu algu sellele kojale. Ja kui seal on rahulaps, siis hingab teie rahu tema peal. Aga kui ei ole, pöördub rahu tagasi teie peale. Ühtki ristiinimest ei ole kutsutud lihtsalt kuuljaks Vaidika jüngriks. Kristlase ei ole lihtsalt kutsutud, vaid ka läkitatud. See ülesanne pole lihtne ja Jeesus teab seda. Ta ütleb, et tema läkitatud on nagu lambad huntide seas. Alati saab olema neid, kes tahavad kirikut hammustada, lausa hävitada. Tantsida ei pea kartma. Kirikutugevus on selles, et me ei ole siin kunagi üksi. Et mina ega sina ei mõelnud eile kirikut välja ega pannud talle alust. Kohalik kogudus on üks pisitilluke osa ülemaailmsest kirikust. Iga kristlane on selles suures peres liige kutsutud jagama läkitatud sellesse maailma. See, et meile öeldakse kukrutega paunega jalatseid ei pea meil olema, tähendab, et me ei pea suure, läkitas ülesande täitmisel lootma sellele, mis meil endil on oma tarkusele, oma võimekusele oma suutlikkusele vaid et me võime julgelt loota jumala armule kõikjal, kuhu me satume oma teel. Me ei tohi ka meeleheitesse sattuda, kui sõnumit, mida me kanname, ei taheta vastu võtta. Jeesus ütleb, et kui seal on rahulaps, siis hingab teie rahu tema peal. Aga kui ei ole, siis pöördub rahu tagasi teie peale. Meie rahu jääb meile igal juhul alles siis, kui me seda jagame. Kui ka siis, kui seda vastu ei taheta võtta. Komisjonikäsk on tegelikult sama mis ligimesearmastuse käsk. Kui issand küsis kord aegade algul Kainilt, kus on sinu vend Aabel ja too vastas. Ei mina tea, kas ma olen oma venna hoidja siis meie ristiinimestena võime end Kainile vastandada ja öelda. Jah, meie oleme oma vennahoidjad, vendade-õdede hoidjad, hingehoidjad ja toetajad, üksteise julgustajad. Me kõik saame midagi oma ligimese jaoks teha. Tuletada meelde maailmale, kes on unustanud jumala armastuse. Et see on olemas, et see on siinsamas, et see puudutab ka sinu elu. Palvetagem. Taevane isa, sina oled meid armastanud enne, kui me sind tundma saime. Aita meil elada nii, et sinu töö saaks avalikuks meie kaudu. Ja me tunnistaksime sinu armastust lähedal ja kaugel olijatele. Oma rahu, anna meile oma rahu, jäta meile. Aamen.