Tere hommikust. Lugesin nädala algupoolel ühe katke Karhimandriityphhani hiljuti eesti keeles ilmunud raamatust mittepühad pühakud. Tänasel pühakute päeval loen teisegi, katkes sama raamatu lõpuosast. Kes on, näed, mittepühad, pühakud, need on need, kes asuvad praegu kirikus. Vaimulikud ja ilmalikud tulnud siia usuga ja ootavad armulaual käimist. Sellepärast et nemad on ustavad ja jumala poole püüdlevad kristlased. Kuigi mu sõbrad on tavalised inimesed, selliseid on meie kirikus palju. Hoolimata kogu oma jõuetusest ja pattudest. On maise kiriku moodustavad inimesed, jumala jaoks pühakud. Kirikukalender juhatab meile pühakutepäeva ühe juht, salmine ilmutusraamatu 22.-st peatükist mõned salmid jumala sulased, teenivad teda ning näevad tema palet ning tema nimi on nende otsaesisel. Need, kes elavad usus, kelle jaoks usk on elu loomulik osa näevad jumala tegutsemist, kõikjal, näevad märke, mis uskmatu jaoks jäävad tähenduseta ja kogevad puudutust, mida uskmatu kunagi ei koge. Pläs paskaal kirjutab ilmutades end sellele, kes otsib teda kogu südamest ja varjates end selle eest, kes kogu südamest põgeneb. Tema eest suunab jumal inimeste teadmist temast. Ta annab märke, mis on nähtavad tema otsijatele ja nähtamatut tema suhtes üks kaitsjatele. Neile, kes tahavad näha, annab ta ohtralt valgust. Neile, kes ei taha näha, annab ta ohtralt pimedust. Me oleme harjunud, et kõik meie elus on ajas täpselt paika pandud. Toimub kuidagi korrapäraselt, teatud raamide sees mõne elus rohkem, teisel vähem. Tõuseme enam-vähem kindlal kellaajal, sööme harjumuspärastel aegadel. Planeerime aegsasti puhkuse. Suur osa meie päevadest ja aastatki on teatava rutiiniga ning raamidega pikitud. Vahel tundub, et mäed toimetama ajas jumal väljaspool aega ning kokkupuutepunkte ajaliku ja ajatu vahel on nii vähe. Kus siis on need kokkupuutepunktid? Kõige otsesemalt kindlasti on need sünd ja surm. Elu alguse ja lõpu juures tundub taevas lähemal olevat. Samuti täiskasvanuks saamisel, millega kirikus kaasneb leeriõnnistamine, esimene armulaud, ühel ilusal päeval saabuv armastus ja abielu laulatamine. Lapse sünd. Neil hetkedel tunneb ka jumalakauge inimene end Tõntsusele lähemal olevat. Otsekui tarkaks keegi argimaailma pimedasse katesse, augukesi, kust kumab igavikku Valgast. Ent kui me igatseme oma ellu rohkem selliseid hetki, mis oleks täidetud igavikuliste valgusega siis issand ei keela meile seda. Eks ole ju iga jumalateenistus tegelikult iga minut, mille ma oma elus kingime jumalale alkot palves, mõtisklustes, tänutundes, vaikuses astumine väljaspoole omaenda poole tormavad aja kulgu. Iseasi, kas ja kui palju meie endale lubame selliseid hetki. Sest aega teadupärast on alati liiga vähe. Meil on alatasa Rutt, üks asi ajab teist taga ja peatada ajavoolu ei saa. Või siiski? Needsamad hetked, mil me kohtume jumalaga, annavad võimaluse vaadata maailma asjade kulgu kõrvalt. Nagu oleksime jõe peal paadiga täiest jõust aerutanud. Ja siis korraga tõmbame hinge. Laseme jõevoolul end kanda, vaatame ümbrust, võtame aja maha. Aerudega veheldes meil selleks aega ei ole, siis saab aeg uue tähenduse. Seisad paigal ja liigud edasi samaaegselt. Sellisele ajahetkel on olemas ka ruumiline maksta. Kirik. Püha jumal, tule meie ligi, kõnetaja, puuduta neid. Lihtsaid inimesi. Aitab meil näha sinu pühadust, sinu valgust ja kogeda sinu armastust. Aamen.