Hea kuulaja, soovin sulle ilusat hommikut. Enamik, kellega olen vestelnud möödunud suvest, ei saa mainimata jätta selle ilu, erakordset soojust ja päikeseküllust. Seda kõike on jätkunud pikalt ka sügise päevadesse ja mõnes mõttes kumab see päikeseküllus meieni kollastest lehtedest isegi veel nüüd juba pimedal ajal. Mis on see, mis teeb päikese ja valguse üldse meile nii oluliseks? Oled sa mingi päikesekummardaja, küsiti kord minult kui ma ikka ja jälle kibelesin mere äärde jooksma, päikesetõusudest ja loengutest osa saama. Ei, ei, ma ei ole päikesekummardaja. Aga see suur valgus, nagu esimese Moosese raamatu loomise loos teda kirjeldatakse, paelub mind jätkuvalt rohkemgi. Mul on teda vaja. Ma arvan, et olles põhjamaalane, laen päris otsesõnu oma akusid päikese käes saades heal viisil päikese poolt kiiritatud, taastub ja kasvab mu energia. Koguja tõdeb oma raamatus veidi ebatavaliselt väljendudes. Valgus on magus ja silmadele on hea päikest näha. Ükski kunstlik valgus ei anna sellega võrdset tulemust. Aga mitte ainult. Päikesekäiku jälgides tajub mu hing jätkuvalt midagi jumalast Päikeseloojast. Ja mulle on seda kestvat tajumist, vaimulikku, jumalikku kiirgust või kiiritust samamoodi vaja nagu päikesekiirgust. Piibel räägib palju sellest, et kogu loodu, sealhulgas ka päike peegeldab meile jumala auhiilgust, jumala kirkus on keskkond, milles taastub terve ning, ning muutub inimese olemus. Päike ühe esimese loomise teona oli jumala poolt heaks kiidetud. Ja meie elukeskkond on ju loodud Päikesesüsteemi. Esimese muuseas esimene peatükk avab meile veidi selle eesmärki ja funktsiooniga. Nii öeldakse seal jumalik, saagu valgused taevalaotusse eraldama päeva ööst, tähista kui need seatud aegu päevi, aastaid, olgu nad valgusteks, taevalaotuses, valgustuseks, maale ja edasi ja jumal pani neid siis päikese, kuu ja tähed taevalaotusse, et nad valgustasid maad ja valitseksid päeval ja öösel ja eraldaksid valguse pimedusest. Nõnda näeme, et eesmärk oli eraldada valguste pimedust, valgustada maad ja taevast ja valitseda päeval öösel. Siin on koos nii õigused kui kohustused. Valgus pidi selgelt eralduma pimedusest ja ta pidi valitsema isegi suures pimeduses. Tänapäeval me räägime nii palju ja võitleme igasuguste õiguste eest, mis kellelgi on minagi Tallinna kesklinna elanikuna olen saanud valusalt teadvustatud oma õigusest valgusele mis võimsamate huvide mänguväljakul lihtsalt jalge alla trambiti. Ja ma ei ole siiani kohanenud sellega, et endise taevalaotuse asemel, mida ärgates aknast nägin, pean nüüdsest vaatama hämaruses kõrguvad betoonmürakad. Ma vajan valgust, ma ei jaksa muidu vaimsete igavesti jumalast loodud olenditele on meile antud eesõigus vaimuvalgust akumuleerida. Ja seda teeme, kui läheme jumala ligidale. Ja kui vaja, teeb jumal meile isegi valgusravi, tuues esile uuesti tõe, õigluse ja armastuse. Aga meil on ka kohustus akumuleeritud valgust edasi anda, peegeldada kiirata, tuua esile valguse vilja Apostel Paulus selgitab Efesose kirjas, valguse vili on igasugune headus, õiglus ja tõde. Inimestena ei jaksa, ei saa kestma jääda keskkonnas, kus puudub või on ära tuhmunud tõde. Õigluse headus. Sellepärast ei teegi mind niivõrd murelikuks mitte, läheneb pime talveaeg vaid pimeduse kasv inimestes meie ümber. See hämamine, mille ohtlikkust ei tajuta see vaimne väsimus ja kurnatus, mida üritatakse tuimestada kunstliku ja piire ületav, aga kõige enam aga see, et pimedust nimetatakse uueks valguseks. Nähes päikest ja kogedes jumala valgust oma hinges tahan ma paluda täna koos sinuga hea kuulaja et valgusekandjate arv ja vili meie ühiskonnas võiks kasvada. Et need, kes on kustumas, oskaksid ja suudaksid, ent taaslaadida õigest allikast. Et tõeline valgus paneks piiri pimedusele.