Tänapäeval võib kohata paljusid kandmas punutud kangast, nahast, paberist, plastikust või muust materjalist paela või isegi mitut paela ümber käe. Mõnele on need lihtsalt ehteks, teisele sõbrapaelad või sissepääsuload mõnele sündmusele. Sel suvel käis mõnikümmend noort ringi, kandes mõnda aega musta peenikest tugevat plastikpaela ümber randme ja mina nende hulgas kokku sõlmitut. Pael on võimas sümbol. See võib märkida kuulumis, soovi, tõotust, mälestust meile, tookord seal tähendas avalikku tunnistust sidumisest. Koos olime mõtelnud asjadele, mis meid otsekui vangis hoidsid. Olime püüdnud vaadata sügavale enesesse, kuulanud teisi ja aidanud vastakuti nime, anda kogemusele, tiibade kärpimisest, lennuvõimetusest ja vabaduse puudumisest. Sellest, mis meid ahistas. Ei ole lihtne tunnistada, et miski sind seob. Aga kui olime päris ausad jumala ees, siis tuli meil kõigil viimaks tõusta, võtta pael ja siduda ümber randme teadvustades vaikselt, vaid enesele selle paela tegelikku nime. Mõnele oli see muretsemine teisele viha Kolmandale andestamatuse neljandale ahvatlus. Nimekiri oli lõputu, aga meid tegelikult ei huvitanud teiste sildid vaid ühendas soov teadvustada ja mõista ning igatsus saada sellest vabaks päriselt lõplikult. Vanas testamendis. Eriti võib kohata üht mõistet linnupüüdja pael. See märgib IZ jahipidamismoodust peidetud lõksumis ootamatult sulgub pahaaimamatu linnu jalgade ümber tõstes viimase abitult kõrgusse rippuma. Ja nagu tavaliselt, läheb saak lõksu meelituse peale aga ei jõua seda palju nautida, kui juba äkiline ehmatus ta halvab. Piibel räägib inimestest mitte lindudest ja täpsemalt inimese hingest, keda sel viisil lõksu püütakse. Õpetuse sõnad ütlevad, et mistahes inimene võib-olla kui lind, kes tõttab võrku ega tea, et see maksab tema hinge. Seda püünist võib punuda su vaenlane nii kaasinimene kui ka hingevaenlane. Ja sellise asja eest palub Taavet kaitset jumalalt. Veel rohkem on tekste, mis räägivad, et enamasti on inimene ise see, kes end püünisesse asetab või lausa püünis enda ümber tõmbab kogu ja ütleb, et üheks tõukajaks sellisele käitumisele on eriliselt halb või raske aeg. Ta ütleb, inimlapsi püütakse kurjal ajal, kui see äkitselt neid tabab. Paljud on ka olnud sõnatud enese või teiste ekstreemse käitumise üle kriisiaegadel. Püüdepaelad võib sõlmida ka Albi rumala kui uhke inimese jutt ja kõne on isegi väljend ju meil. Ta rääkis ennast sisse. Ja piibel hoiatab. On sõnu, millega võib hävitada hinge. Ta ütleb Albi suun hukatuseks temale enesele ja ta huuled on püüde paelaks ta hingele. Inimese kartuski on püünis ja mitmesugused ahvatlused. Paulus räägib neist uuest testamendis noorele Timoteosele öeldes, kes tahavad rikastuda, need langevad kiusatusse ja lõksu paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse mis vajutavad inimesed sügavale hävingusse ja hukatusse. Kurt Baltest püütud lind ei saa end enam kuidagi aidata, ta rabeleb, aga enamasti pingutab see paelte haaret. Inimestena võime pikalt tajuda, et miski nöörib, lämmatab, rõhub, võtab meie elujõu ja ometi ei suuda näha, mis asi see on. Paljud on peidus ja mehhanismid toimivad varjatult. Meie noortega seal suvepäevades olime tegelikult tänulikud mitte sidumise pärast, vaid sellepärast, et peidetud nimetu oli tulnud esile saanud nähtavaks saanud nime ja me ei tahtnud, et sa jälle peitu läheks. Aga mida sa teed, kui sa oled nagu abitu lind rippumas? Sest isegi kui tead, millega sind riputatakse, see aitab, aga ei vabasta. Ja on asju, millest inimene ise vabaks ei saa. Tal tuleb appi hüüda. Et hüüda tasub. Sellele leidsime noortega kinnituse psalmide raamatust sest tema kisub su välja linnupüüdja paelust hukkava katku käest. Ning et jumal tõesti seda suudab teeb. Seda tunnistas nende hulk, kelle randmetelt oli must pael viimaseks päevaks kadunud kes olid seda reaalselt kogenud. Me palvetame, jumal näita meile täna, mis asjad meid rõhuvad ja seovad. Ja aita katki lõigata need paelad oma armastusega. Aamen.