Tõenäoliselt on see üks vanemaid, sest et 1989. aasta on siiski noh, Eesti riigi seisukohast juba üsna ammune aeg ja siis see mõte tekkis Soome emakeeleõpetajate seltsi eeskujul. Nüüd 15 aastaseks saav selts päästab tegelikult väga hästi, aga kõike seda, mis seest elus on toimunud. Selts loodi enne rubla kukkumise algust, elas selle üle, elas üle krooni tuleku ja on ka praegu ja ma arvan, et seltsi tegevuses on need teatud mõttes olemas, kui vaadata ajaloo seisukohast. Seltsi suureks konkurendiks on kohalikud emakeeleõpetajate organisatsioonid, varem nimetati neid aine sektsioonideks. Nüüd nimetatakse mõnel pool ka teistmoodi ja näiteks Saaremaal üks mu endine tudeng ütles üle mere mandrimaaletulek on üsna kulukas ja keeruline parema kutsuda hektarit sinna. Ja seal on kuulajad alati väga palju. Teine probleem on see meie vanuseline struktuur ja 90.-te aastate keskel oli meil üsna palju noori liikmed. Nad olid tol ajal isegi veel tudengid. Praegu ma näeks nooremat põlvkonda rohkem meie ridades. Ma arvan, et seda on vaja õpetajatele endile ja need, kes tunnevad, et, et tal seda vaja on, need ka seltsi tulevad. Emakeeleõpetajate selts annab võimaluse olla rohkem informeeritud, annab võimaluse rohkem süveneda õpikutes ainekavadesse, sest tegelikult on ju nii oma igapäevatööd koolis tehes ei süveneme õpiku kirjutamise teooriasse või või ainekava vaatame nii palju, kui meil konkreetselt oma selle päeva töös või selle aasta töös vaja on, aga teada saada, mis, millel põhineb, miks need asjad nii on ja, ja mis võiks olla teistmoodi. Vaat nende nende asjade üle oleme me viimastel aegadel eriti põhjalikult arutlenud ja, ja meie lektorid, kes on käinud, meil esinemas, on tegelikult on öelnud meile, et seltsi liikmete hulgas on tunda seda head sünergiat, kaasa mõtlemine ja, ja mitte rahul olemine. Heas mõttes tahetakse olla paremad õpetajad, et olla parem õpetaja, selleks peavad paljudest asjadest paremini aru saama ja ja kes tahab, see seltsis, selle võimaluse saab, tooge iseenda jaoks välja üks tipphetk sellest ajast, mil teie olete liikmed olnud. Mis teie arvates nagu vääriks praegu ajalooliselt välja toomist? Mulle on meelde jäänud 91. aasta sügiskonverents Viljandis, kus oli väga palju rahvast. Eesti oli saanud just iseseisvaks ja kus ma nägin korrapealt, et selts on tõesti organisatsioon, võib-olla ka sellepärast, et see oli seltsi algusaastatel, neid moment on aga palju, näiteks kuidas sündis esimene aastaraamat ja nii edasi mõnda ei taha. Tudega jõu jaoks oli meeldejääv koolituspäevad Türil, need olid kevadel, aastaarvu ma praegu ei mäleta, Ta, aga Türil toimus teatud desmurrang, varem olid seltsi koolituspäevad olnud rohkem loengud, see tähendab, et lektorid käisid, kuulajad kuulasid ja nii-öelda osalemisvõimalust oli suhteliselt vähem välja arvatud seltsiline tegevus. Aga Türil hakkasid siis tunda andma uue Ta kava, igasugused iseärasused ja, ja eesti keele õpetajaid järsku noh, nii-öelda ärkasid, ei saa kõikidele muudatustele lihtsalt kaasa minna, vahel ise kirudes või, või, või lihtsalt kaasa minnes vaid et kui me tahame, et miski muutuks nii nagu meie tegevõpetaja petena õigemaks peame, siis me peame ise selle nimel töötama. Ja tekkis ainekava töörühm, mis on olnud seltsile niisugune üsna hea vaimupotentsiaal. Üsna hea salarelv, nagu eelmine esimees Kaja Sarapuu ütles, et kui tema tõi argumendiks, et ainekava töörühm ütles nii või jõudis sellele järeldusele, siis see oli päris hea salarelv teie pilgu läbi, missugused on siis praegu need kõige suuremad mured eesti keele ja kirjanduse õpetamisel koolis? Mina näen seda poolt, kes olevat ülikooli õppima vahel mulle tundub, et õpetajale tehakse liiga ülikooli õppejõudude hulgas on saanud isegi moeks, võib öelda, ja see kontingent, kes tuleb, ei oska, ei taha. Ma arvan, et nende võimaluste juures, mis meie koolides on, on kõik hästi tehtud. Alati on olnud igasuguseid üliõpilasi ja ma arvan, et praegu on olukord täpselt samasugune. Aga mis puudutab emakeeleõpetus koolis, siis ma arvan, et üks suur probleem on õieti mitte-eestlasest õpilane meie koolis ehk nõndanimetatud mitmekeelne paljukeelne klass, millega meie emakeeleõpetajad kindlasti väga palju vaeva näevad ja võiksid ka rohkem abi saada selles osas, kui rääkida veel eesti keele õpetamisest koolis, siis muidugi üks argument on tundide arv. Ma ei ole eriti sinisilmne ja ei looda kusagilt, et neid tunde eriti juurde tuleks. Võib-olla teise poole pealt. Te peaks, enne kui üks õpik kooli jõuab, teda rohkem siiski katsetada. Probleeme on õigupoolest kahesuguseid ühtesid, mida dramatiseerib ajakirjandus ja teisi, mida me tunnetame koolis koolis tõepoolest nõuab absoluutset isiklik initsiatiivi, vaistu, äratundmist, mida teha emakeele tunnis õpilasega, kelle kodune keel ei ole eesti keel. Koolis tuleb leida õige tee, kuidas õpetada oma ainet, kui õpik alati seda ei toeta ja õpikute tase on ebaühtlane, me selles sellest on paljudel puhkudel räägitud. Nüüd meedia pool paisutatud probleemid on see, et õpilased ei taha lugeda, selge on see, et, et kui elu ümberringi muutub, siis muutub koolilapse maailmapilt samamoodi, nii nagu nende kodud. Nii nagu ümbritsevad väärtushinnangud. Aga päris kindlasti on liialdatud, et, et tänapäeva lapsed ei loe, Nad loevad, võib-olla vähem, nad loevad võib-olla teist tüüpi raamatuid, võib-olla nad ei hinda klassikat kuigi nad teevad ka seda. Aga nad kindlasti loevad ja teine meedia poolt noh, palju kasutatud teema on see, et eesti keele õpetajaid hinnatakse väga sagedasti riigieksami tulemuse põhjal. Tegelikkuses on see ainult üks väike osa meie tööst, sest meil on õnn aidata Ta õpilast õppimises vahel viiendast kuni 12. klassini. Ja kuigi see lõpueksam on ju kroon, sellele on siiski ainult osa tööst ja jaotada neid nüüd kirjandi pooldajateks ja mitte pooldajateks ja kõik muu selline, et see on pisut ülekohtune selle töö seisukohalt, mida me tegelikult teeme.