Soovin sulle ilusat hommikut ja raadiokuulaja. Mu sõbrad teavad, et ma olen nii-öelda raske jalaga. Ehk et ma pean end autoroolis üsna palju tagasi hoidma, et püsida lubatud piirides, eriti kui mul on kiire. Ja nagu öeldakse, on just pingeolukorrad need, kust tuleb esile see, mis inimese südames on. Tallinna liiklus, aga ka suvised enamkasutatavad maanteed pakuvad küllaga taolisi pingelisi testimispaiku. Ja sel suvel jäin vahele mitte küll kiiruse ületamisega, vaid sellega, mis mu südames oli pingelises ja juba üle läinud ajakavas jäin toppama ühe algaja sõitja taha kes oli osanud ent teele nii risti keerata, et kahe raja liiklus oli praktiliselt halvatud. Ja see, mida korraga kuulsin oma suust tulevat, kuid toda teist tema autos liikuma õhutasin, oli sõbralikkusest kaugel. Too juht ju mind tegelikult ei kuulnud. Hullemaks tegi asja see, et mu kõrval istus noor inimene, kellele just enne olin rääkinud, et nüüd ma olen roolis palju rahulikum. Häbi oli õhtuni ja veel kaua, mõtlesin, miks nii läks? Üks tuntud kirikulaul algab sõnadega, kui jumala rahu on hinge sees mull, siis kõlab ka tormide sees. Mu südames ikka see rõõmustav laul. Mul on hea. Mul on hea Jeesuses torme, ajakavalisi elu, olulisi suhtetorme ja muud on meie ümber ja sees jätkuvalt. Just tormis saab otsustavaks see, mis hoiab sind tasakaalus, see, millele sa keskendud tolles minu päeva hilinemise tormis keskendusin takistusele ja sealt ma eksitus algaski. Mina, minu asi, minu plaan ja minu aeg hõlmas kogu mu vaatevälja ja kõik teised muutusid teisejärguliseks objektideks. Sealt mu tasakaalukaotus ja ärritatud sõnad. Suhtetormidest saab enamasti peamiseks minu vajadused, minu valu, minu õigus. Ja mulle tundub, et see mina ja mulle saabki kaalu ja ka õigustust meie ümber järjest enam. Aga nii ei peaks, sest ükskõik, kui kaalukaks minu maailm muutub, ei kindlusta see tasakaalu. Vastupidi, mida minakesksem, seda ohtlikum on keskkond. Pealegi tulevad kriisid ootamatult ning nendes ei ole aega hakata tasakaalupunkti nihutama. See peab enne paigas olema. Mõni aeg tagasi ühe eaka sõbraga Chicago kesklinna hullumeelses liikluses kulgedes sain õppetunni, mida vaikselt olen hakanud rakendama ja mitte ainult liikluses. Selle asemel, et kiruda nõuelujaid ja meeterhaaval liikuvaid uimerdajaid. Too vanamees laulis, laulis üksteise järel vanu armsaid kirikulaule ning ei kaotanud grammigi oma rõõmust ega rahust. Vaatasin, imetlesin ja õppisin. Mäletan sama kooselamise aegadest mõne vanema sugulasega. Ikka tehti toimetusi ka kõige kiiremal ajal lauldes kirikulaule isamaalisi laule ja lihtsalt rõõmsaid laule. Töö läks kergemaks ja meel püsis rõõmus. Ja mulle tundub, et siin peitub üks tasakaalu tagasisaamise saladus võib-olla ka meie jaoks. Psalm 96 õhutab meid sama tegema. Laulge issandale uus laul, laulge issandale, kõik maailm, laulge kiitke, tema nime kuulutage päevast päeva, tema päästet laulmine eriti aga tänu ja kiituselaulud, tähendavad sisuliselt oma vaate minakesksest maailmast kõrgemale tõstmist oma vaate ja mu südame. Sest sageli on need laulud täis meenutusi headest tänuväärsetest, imelistest asjadest, sellest, mis teeb südame rõõmsaks. Ja see tõstab üles, see tervendab hinge. See toob rahu ja tasakaal on jälle paigas. Külastasin sel suvel oma eakat peatselt 100 aastaseks saavat sugulast. Ja kuulsin muuseas, et mõnel hommikul ei keskenduda mitte sellele, kui raske võib alus on end liikuma saada, vaid alustab sellega, et nüüd laulame ühel hommikul näiteks kõik isamaalised laulud, mida ta teadis. Ja küll see tegi rõõmsaks. Võib-olla sa ei ole kunagi omaette laulnud ja see tundub päris imelik sulle. Siis ma soovitan, laula ikkagi kas või üks väike ümin oma südames laule ilusast ja heast, kuni tunned, et tänulikkuse rõõm hakkab voolama. Olge ülevoolavad, tänu soovitab pühakiri. Ja sa koged, et tasakaal saab kindlamaks. Palvetame jumal, me täname sind täna kõikide heade asjade eest. Palun meenuta neid meile. Palun aita meil neid igal päeval märgata. Hoia meid tasakaalus.