Me kõik oleme pidanud ära saatma armsaid kaugemale või lähemale pikemaks või lühemaks ajaks. Ka meie peres on Kalevipoeg ja külalisabielu on hiljuti oma pere loonud laps ja see laps, kes jätkab õpinguid kaugel. Ja lisaks lahkumiste kurbusele kerkib ikka ja jälle hinges küsimus. Mida veel saaks teha, et nad oleksid hoitud seal kaugel, kaitstud, et nad jaksaksid. Ja kuidas siia jäänuna hakkama saada kõigega, mida vaja on. Neis hetkedes mõistad, ehk kõige paremini, kui väike on tegelikult inimese suutlikkus. Vaatamata võimumängudele, teadusavastuste mastaapsusele ja tehnika hirm kiirele arengule. Endiselt on olemas mõõtmatus, mis on meie mõjuulatusest absoluutselt väljas. Et see on aegadeülene, enim kogemus, leiame ka piiblit lugedes ja meie perele üks armsamaid tekste, sellest kogemusest on Taaveti psalm 91. Seda on loetud enesele kinnituseks haige lapse voodi ääres palvetatud kaasa teele mine ei ole ikka ja jälle julgustavad need sõnad südant kinnitavat lootust ja tugevdavad usaldust sedavõrd et ammu enam ei ole tegemist soovimisega vaid pigem me kogeme lugedes, kuidas jalad jälle kinnitatakse veel kindlamalt ühe aluse peale. See, millest laulja siin räägib, on meie igaühe isiklik kogemus. Üks meie lastest pani isegi oma blogi pealkirjaks su tiibade all. See psalm algab nii, loen teile mõned salmid siit kes kõigekõrgema kaitse all elab ja alati kõigeväelise varju all viibib. See ütleb issandale. Sina oled mu varjupaik ja mu kindel kivilinn. Mu jumal, kelle peale mõnudan. Jah, tema kisub su välja linnupüüdja paelust hukkama katku käest. Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind tema tiibade all leiad sa varju. Tema tõde on kilp ja kaitsevall. Ei sa siis karda öö, hirmu ega noolt, mis päeval lendab? Ei katku, mis rändab pilkases pimedas ega tõbe, mis laastab lõuna ajal lange kui 1000 su kõrvalt 10000 su paremalt poolt. Sinu külge see ei puutu. Aga sa vaatad oma silmaga ja näed, kuidas makstakse kätte õelatele. Jah, sina issand, oled mu varjupaik, mu hing, kõige kõrgema oled sa võtnud oma eluasemeks. Me oleme tõesti kogenud, et parim neis lahkumise olukordades on öelda üksteisele ja üheskoos. Jumal, sina oled minu ja ole sina, tema varjupaik. Ole sina, tema kindel kivilinn, katta teda oma tiivasulgedega, kaitsemad õega. Just eelmisel nädalal haigestus üks me lastest ja tema eest palvetades kogesin. Tegelikult ma ei karda, ma ei pea kartma tõbe, mis tuleb lõuna ajal, ei pea muserduma öösel ligi hiilivast hirmust. Tema kõige kõrgem on mu varjupaik. Tänases maailmas oleme harjunud sellega, et me ise oma ressurssi oma jõu ja suutlikkusega rajame, teed ja püstitame kaitserajatisi. Mina ise turban end ja pean enese eest väljas olema ja paljud on selles väga tublid. Palju rohkem on aga inimesi, kes teravalt kogevad, et nad tegelikult ikkagi ei jaksa, ei suuda. Nad ei tea enam, kuidas elu pingetest leida, turvapaika, kus on hingamise ja rahukoht, kuhu saaks kõik maha panna. Ja kui sa oled niimoodi lõpuni väsinud või lootusetu, siis ei aita enam soovitused võtta ainult kokku ja pinguta veel. On neid elu vanud kulti ja mitmeid, kus inimene vajab kõige kõrgemat, kõige ülest, kedagi, kes on kõrgemal inimesest, teab, näeb, suudab, haldab ja valitseb sellel mõõtmatul Meie jaoks haldamatult tasandil. Siin on ainult üks, aga Taavet ütleb, mu hing on võtnud kõige kõrgem oma eluasemeks. Mina viibin tema varju all. Kui Jeesus läks vastu kannatus nädalale siis Jeruusalemma väravas ta nuttis, sellepärast et ta oli tahtnud koguda ja kaitsta oma tiivasulgede alla rahvast. Aga nemad ei olnud tahtnud. Tema tahab. Meie peame ise valima. Ja kutsungi sind nüüd kaasa mõtisklusega, mille hiljuti leidsin. See on kahekõnes. Jumal ka mina vajan pelgupaika. Mu maailm on täis lärmi, stressi, süütunnet ja segadust. Mulle 1000 põhjust, miks pageda pelgupaika? Kus on minu pelgupaik ja kuidas ma sinna saan. Jumal ütles, mina olen su pelgupaik, mina olen su turvasadam. Tule peida end minusse. Jah, ma tean, ma olen seda ennegi kuulnud. Aga palun, kas sa ei võiks seda täpsustada? Neid kohti on palju, kui tead, kuidas neid ära tunda. Eraldatud paigas keset looduse ilutuultest räsitud ranna, metsikus mühas, kiriku võlvide imestlevas vaikuses, ustava sõbra käte vahel, isegi su oma toa suletud ukse taga. Tegelikult kuhu iganes sa lähed mind otsides seal ma olen pea meeles kõikjal, kus sa viibid köögis, toimetamas või bussis istudes. Kõige olulisem pelgupaik on su enese südames. Seal saad katta end üleni jumaliku armukinnitusega. Seal meenutatakse sulle taas, et su turvalisus on Kristuse südames. Seal võetakse su koormad ja sa saad puhata kogedes, et oled täiesti vastu kaetud armastuses. Ja mitte keegi ei saa sind ära ajada sellest Peiku palgast. Ainult sinul on võti sinna. Ainult sina saad valida, kas minna. Või unustada.