Tere kuulama korralist kameruni muusikasaadet. Tänane eikellegimaa kava jutustab, pajatab ja kõneleb ja räägib aegsest talendist vastuolulisest mehest, biitlite eelse briti popi, veidramaste võrratumast, produtsendist jov Miigist kummalise saatusega mehest, kes oli ühtaegu nii hilja, alkeemik, stuudio, vaator, sõdediku nupumees, igatpidi vastulne ja talenti, täismehe poeg. Minu nimi on liit, kus need täna ei kellelegi magava, läheb nüüd edasi. Margaret Thatcheri ühe lemmiklooga. Del staar on selle nimeks esitab seda ansambel dolladus. Säherdusisse kosmilistesse sussi naisse sumbunud Palo oligi see instrumentaallugu peaaegu instrumentaallugudel staar ansamblilt Orlandos. Pola, mis 1962. aastalõpupooles suutis korraga olla esimesel edetabelipositsiooni nii hästi Ameerikamaal kui Suurbritannias saareriigis, kus vala salvestatud oligi ja kus miljonitele armsaks sai miljonite hulgas muuhulgas oli Margaret Thatcher, kes teda palavel valu veidi armastada. Teil staar oli, populaarajaloolises mõttes on Nabala selle poolest, et see oli esimene briti instrumentaallugu jäigi pikaks ajaks selliseks, mis Ameerika edetabelis suutis esimesel positsioonil ilma teha. Ning enne briti popvallutust Ameerikasse briti poprock lugu, mis Ameerikas nõnda menukaks saigi del staari kõlapilt. Kõik need sosinad ja lavioliini nimelist klahvpilli võis seal kuulda süntesaatorid, eelkäijad, kõike seda, miks siis kokku oma kuulmise ja parema äranägemise järgi produtsent jomic, mis sest, et esitajaks oli grupp nimega Kanadas, kes nagu paljude tšau Miki salvestatud paladega juhtus. Oma salvestist esmakordselt lõplikul kujul kuuldes ei tundunud nagu lugu päriselt ära ja teinekord kiputima lugusid, mis Joe Miki käe alt tulid isegi pisut nagu häbenema. Cheumigi nime. Mees läks omal vabal valikul loojakarja 1967. aasta kolmandal veebruaril muide unustasite surma järel päris pikkadeks aastateks ära. Kuidagi kogukad, kopsakad soliidselt populaarmuusikakroonikad ja mõni neist kippus tema nime isegi valesti kirjutama. Jomic oli tegelikult sünnipäraselt Robert Miik poisslaps keda tema ema küll lootis sündivat tütarlapseks ja seetõttu tuli Robertil enne kooliminekut kõvasti nukkudega mängida, kleite kanda. Ja elu muutus mõneti ses suhtes, olles koolipäevade alguses, mine tea, võib-olla seegi kõik. Too tõik avaldas mõju Miki hilisemale vastu okslikule veidrale, Loilisele depressiivsele, elukäigule aga helimaailmas kusagil 1950.-te lõpus ja 60.-te alguses valdavalt biitlite eelses ajas olid jõmiik üks tõsiseltvõetav maid, aga mõnede jaoks peaks veidraumaid stuudio keemikuid, kelle käe alt käisid läbi kümned tosinat sajad poplugude salvestused, milledest mõned mõni tosin vähemasti jõudsid tol ajal oluline näitaja ka edetabelisse. Mõned neist jäidki sellisteks pool unustatud Murasteks või suisa säravateks pisikesteks pärliteks. Ja 1990.-te keskelt on küll Cheumiiki salvestusi säilitavater erinevatel volimikel väga mitmesugustes komplektides taas ja taas välja kiumikkoli valdavalt isetegija salvestades küll palasid ka mõne suurema firma Oll oli ta juba pärast väeteenistust, kus ta radareid hooldas läinud Londonisse tööle ühte kahest 50.-te keskpaigast tegutsevast sõltumatust salvestusstuudiost stuudiosse ning sealt edasi katsusime luua oma plaadifirmat ja kogu aeg ajada oma asja. Oma stuudiod olid seesugused käepäraste vahenditega, helisalvestusstuudio oleks justkui maandatud korterikeses, tihtipeale mõne poe pudupoe teisel korrusel ning seega siis noid kulustatuid ebaõnnestunud mõrasid sädelevaid, pukk, pärle, nende salvestamist saatis ikka Cheumiigi korteri, teisel pool seina, naabrite karjumine ja vihane kloppimine seintele teinegi kord. On kurbi ostoksusi täis, aga kurvapoolsed asjad, kui me neist päriselt mööda ei pääse, jätame pisut pärast pooleks. Muusikalises mõttes vähemasti läheme aga sama reipalt edasi. Mängib üks neist ansamblist, ummik võix võistkonda oma stuudio ansamblis kutsuda erinevatel aegadel läbiles frii Recerluse. No see naivistlik Piipala kõlas küll nagu, nagu noorte biitlite suust võiks siinkohal retooriliselt hüüatada hoiatusele vastu kosta, et jajah, aga ka ei osta meil ansambel, papits neid. Me kuulsime restoranist pärit poisid jomiki, kala käe alt tulnud lugu häärberis. Mälestuspaleest tõesti 1000 963.-st aastast ja kõlas ehk tõesti nagu noored biitlid. Aga kes siis paremat popmuusikat teinud briti gruppidest päris päris 60.-te algusaastatel, kui biitlid hoogu sisse saamas, kes neist ikka nüüd nii väga teistmoodi kõlapilti pintselda. Jomegi puhul armastatakse rõhutada, et biitlite tuleku ja briti invasiooni algusega Ameerikasse eriti mujale maailma pop muusikalise invasiooniga kodust eval nagu pind jalge alt järg käest ja tema, ükskõik kui naivistlik või asjaarmastajalik uuenduslikkus oli just nagu ühtäkki haihtunud. Joe luugil jätkus edetabelitabamusi küll üksikuid ja järjest harvemaid isegi veel biitlite aega välja. Ehkki tema elu lõpuaastad olid kommertslikuks, ütles nii kodus tööl kui puhkehetkel tegelikult võrdlemisi kurvapoolsed, kui pehmelt väljenduda. Sellegipoolest tuleb ka teiselt või kolmandalt poolt tõdeda, et käe all töötanud, salvestanud või tema poolt vormitud ansamblid, üksikesitajad ei ole tõepoolest tuntud vist praegusel ajal väljaspool Briti saari küll kellelegi muile kui, kui tõepoolest tolle ajajärgu ja popmuusika peensuste vastu tõsiselt huvi tundvatele inimestele. Seega ansambel papits, kärgmisel laulja läitan, kes tegelikult oli 50.-te lõpupooles hoopiski Briti televisioonis väikest viisi telestaar tänu sarjadele, kus ta esines ei ole meie kuulajale ülearu tuttavad nimed. Aga võib-olla, et omal ajal tänu tollele artisti näitleja kuulsusele Briti saartel on ehk tõesti üks tuntumaid tegelasi, kes koos Joe mihkliga töötas povi näitalit kauni näoga ja mitte just ülearu fantastilise lauluhäälega meest kuulama järgnevalt laulmas lugu, mis mõistagi nagu kõik selles saates on Joe Miigi poolt mikseripuldis kokku silutud. Vastupidiselt eelpool laulmas kuuldud näitleja härrale leitonile oli see naishääl omal ajal 50.-te Suurbritannias üsnagi armastatud lauljatar. Võrreteelaratar imposvel salvestas Chamiigiga koos vaid mõne pala äsja kuuldud loo, oh mul õitsev Amin joon. Järgnevalt eetrisse jõudva loo ei randa cooler. Nii siis nende koostöö Nonii eriti pikaks ja tihedaks ning nagu tihtipeale Cheumiiki plaadifirmaga uhke nimega firmaga trajev juhtus ei suutnud nad sugugi triumfaaselt välja anda neid salvestusi, mis nad ju mingi kodustuudios või vahel harva ka mõnes paremini sisustatud kaasaegsemad salvestusstuudios tegid need kaks lugu litsentse eriti hoopistükkis välismaale. Kõigepealt ilmusid need hoopiski Itaalias. Kuula veel lauljatari ümboswelli. Varalahkunud helina vaator, jomiik, taks olevat olnud mees, kes üle kõige huvitus lisaks muusikale ja nägusatele noortele meestele, nagu ta seda isegi oli vaimude maailmast, teispoolsusest, okultismi-ist ja kosmosest kosmosega oleme me siis nüüd juba natukene jutu peale saanud, kuulda oli üks tasinakesest teemast, mis moodustasid 1960. aastal salvestatud ja pärast salvestamist ligemale 30-ks aastaks riiulile jäänud jomiiki nii-öelda suur oopusel Hieron New World. See oli siis kosmoseteema, õigemini elu tuul, sest elukuul uskus Cheumiik olevat ajastul 60.-te alguses kui kuust, kui planeedi maa kaaslasest teadsid maa asukad üldse tunduvalt vähem kui praegu. Aga hüva, Joliik ja kosmos selle plaadi juurde, millest jõuti omal ajal aastal 1960 raadiojaamadele laiali saata ja tolleaegsele muusikapressiväljaannetele esitada ainult mõnda salvestatud lugu sinna juurde kirjutas arusaamise tunnistused seal fantaasiaelust-olust kuul ja seal elu sees. Uskust olevat mitmeid erinevaid hõime. Kas just humanoid on iseküsimus, aga see oli värvikas, kummaline kentsakas jutt. Meie võtame kuulata nendest lugudest nüüd järgmist. Esimene oli aabits. Nüüd aga siseneb, siis ei kellelegi ma eetrisse, üks ju mingi väljamõeldud kuu hõimudest. Need on lobotit. Nõndaviisi marssisid, ei kellelegi ma eetrisse sisse ja siis jälle välja trummide põrinal kujuteldavad kuu asukad, hõim nimega globotasid, need globotasid, elasid kuupäev, seal on tõepoolest ainult kadunud briti produtsendi Joe Miki vaimus. Aga kui taoline jomiiki populaarmuusikaline fo turism 1960. aasta vaimus tundub praeguse ajaks selle kõrval ehk naivistlik ja kentsakas hoopiski kentsakam oli olukord, millesse muusika oma lõpliku kuju sai. See, et need lood plaadile Hieron New World tulevad nõnda, nagu nad kõlavad all väga suur osa ansambli bluumen, juhil, rott friimanil. Nimelt me ei ole selles saates veel siin maininud, et kummaline isetegija, pillikajaefektide kasutaja, stuudiotehnika nipet-näpet, kokk, kloputadžeumiiklid, muusikaprodutsent. Nii või teisiti olid tegelikult mees, kes ei viinud muusikalist kuulmist kaasaegsete kinnitusel. Teisisõnu Tšumik, vähe sellest, et ta ei osanud ühtegi pilli imestamisväärsel tasemel mängida. Cheumiik ei pidanud ka absoluutselt viis. Meil tegelikult oleks reaalselt võimalus mängida siin eetrisse nii arhiivilõik sellest kuist Jon Miikama iseäralikke lugusid nullist peale just nagu komponeerima hakkab. Aga uskuge mind, see oleks kõrvale väga-väga valus kuulata. Ja nii või teisiti lõpliku kuju saanud lood minu arvates isegi üksjagu veidramaks heas mõttes. Lisaks sellele, et jommi kriis ei pidanud, oli tal tegelikult ka veel kirjaoskusega kehv vahekord. Teisisõnu teadusliku sõnaga olid jomites leksik. Aga nii või teisiti need asjad, mis ta kahvliga vastu joogitopsi või taldrikut rütmi klõbistas ja mitteviisi pidades vaatas ja ümises ette ansambli bluumen juhile root friimelile on siis nüüd suuresti tänu friimelile saanud seesuguse kuju plaadile hiire New World kahte lugu, kuulsime, kolmandat võtame, valime siit kuulata veel, see on järgmiste kuu asukate, hõimu, Sarude armastuse, Tarts. Edasi kestab ka meile nii muusikasaade eikellegimaa, meil mängis briti biittrupp nimega bluurandous laulis ma 1964. aasta lugu, ütleb leib ja varsti laulavad nad lugu aasta hilisemast ajast. Mõlemate produtsendiks helidisaini jaoks on kadunud Joe Miik ning aasta 1964 oli võrdlemisi töine, tegus ja segane nagu kõik varasemadki ja veel mõni järgmine aasta, see ei olnud veel kõige halvem aasta aasta 1960 menit võttis käärustest ansamblites mehaanika homs ja saavutas seda, mida lõika lootis. Jõudis edetabelis Briti saartel esikohale lauluga Rait. Oli teisigi esinejaid ikka seesuguseid, kelle nimed meile üsna väga võõrad on. Ansamblid, sendikeits ja papits, Tony teeniofiil, laulja mees oma saatetrupiga ning võibki küsida justkui, et miks kõik, et senised vähetuntud tegelased justkui ei keegi tol kellega veidra võrratu produtsendi Joe viigi puhul tuleb arvestada keelast, kõnelda tegelikult väga erinevates rollides, justkui taga Jaanil küll. Nii stuudiomuusikute kui taustalauljatena on kusagil erinevatel salvestustel kaasa tegevat nii näiteks noor Rod Stewart kui kitarri mängimas eriti ühes ansambli Outloudz koosseisus Pritsi Black Moor kusagil mullu mõnel hetkel hilisem Jimi Hendrixit grupi liige Mitch Mitchell. No isegi väga noorukese Tom George'i päris esimesed salvestused kunagi olid üle vaadatud inseneeritud jomiigi poolt. Mikk ise jõudis ära öelda pakutud koostöödest ansambliga The Beatles nende algusaegadel ja ära põlata ka noore David Bowie. Hüva, me läheme edasi ansambliga bluurandas. Eikellelegi muuseuma muusika. Ammuste aegade briti popprodutsent jomical, mees, kelle puhul just nimelt popprodutsendiks teda tavaliselt nimetataksegi ja mulgi selles saates on see määratlus kõige kergem keelele tuleb muidugi rääkida nendestki paladest, mis Young salvestas vähemalt mõningatest 1950.-te päris lõpuaastatel või 60.-te alguses kui kõige laiemas mõttes rokkmuusikast juba aga siiski popprodutsendiks JOIK omapäraseks ise äralikuks kõige enam jääb ometi on lugusid, kus pole mitte kahtlustki, et see popprodutsent võis rokkida küll, kui tahtis, nii, mis hirmus. Väga väga kuri kitarri saund oli nüüd küll, arvestades eriti, et tegemist oli aastal 1965 ja seesuguse kõlaga lugu oleks võinud tulla küll ansamblite huu näppude alt eesotsas Pythoughendiga. Ometi oli selle ansambli nimeks Sindi käts. Sellegi produtseeringu oli heli disaininud produtsent jomiik jomiigi kaasaegsest võrreldakse teda tänini ehk kõige enam, kui seda üldse võetakse ette ja liiga suureks ise ratsejaks ei peeta Ameerikale. Viimase Filspektariga tõi ta on isepäised, mehed olid mõlemad, aga võimalused stiilgi stuudios oli ikkagi mõnes olulises punktis erinev. Kui Filspektaril oli võimalus kokku kuhjata, kui ta tahtis vähegi mitut orkestrit, kümmet löökpillimängijat, tosinaid, viiuldajaid, tosinaid, lauljaid ja keda kõik piga ja inspireeris tema muusikat, eelkõige showlja tolles ajas rütmibluus siis jomiik tema on produtseerinud, oli ikka põhiliselt kahvanäolise kõlaga ja tihtipeale tulid all oma kodustuudios läbi aga hädapäraste vahenditega ja võta neist viimast. Võrreldes aga suulist ja rütmipluusist 60.-te tähenduses. Siin on need laulja, kes arvatavasti Briti saartel tegutsenud artistidest, kes kokku puutusid, oli tõepoolest kõigi soolika mee, säält pubi Riia võimid ööl. Kui kätte jõudis jomiigi jaoks saatuslik kolmas veebruar 1967 siis enne veel, kui ta vabatahtlikult ise ära loojakarja läks, saatis ta samast püssist teispoolsusse oma korteri perenaise maha jäid sellest kummalise saatusega mehest kahtlemata hulk maksmata arveid võlgu. Leilavaid, poiss-sõpru ja siiamaani Nonii. Kas nähtavamalt kuuldavamalt või vähem märgatavalt lohiseb legend? Muusika, milles tõepoolest on üksjagu mõrasid, pärle, kauneid lihvimata kalliskive, tõepoolest säravaid kop teoseid ja hulgaliselt arhiivikraami, mida teinekord kaunis vanimatutsioonigi nimega vehkides taas ja taas välja antakse. Avalik sai seesugune, nagu te seda kuulda saite. Aitäh teile kuulamast, mina, lindid, kus metsad, eikellegimaa, jääme jälle kohtumiseni.