Päike. Ja riidu oli ta. Siis. Esimese matkapäevaga jõudsime eelmises saates õhtule ja tahtsime selle päevaga lõpetada ilusal mereäärsel laagriplatsil kust oleks nii hea veel une eelgi ujuma minna. Merd ja kauneid telkimispaiku jäi maanteest paremal pidevalt silma ette. Ent puudus üks oluline komponent. Joogivee saamise võimalus. Matkajuht Veljo Ranniku on ikka ja jälle juhtinud tähelepanu sellele et külad, mõisad, lossid, leidsid asupaiga alati veesoonte vahetus läheduses. Kui vaadata seda rannikut enam kui 50 aasta vanuselt kaardilt, siis on maantee mõlemad küljed tihedalt talusid täis tipitud. Jah, tookord märgitiga talud kaartidele. Praegu lasevad vaid suurte puude grupikesed aimata omaaegsete kodude asupaiku. Vahest lähemale minnes leiaks rohust ka vanu vundamente. Kaevu tarvitamiskõlbliku veega küll enam mitte. Ja veesoonest pole üheöömaja oli seal midagi kasu. Elu neis randades on välja suretatud üles küntud anaribad, pooleks saetud paadid, likvideeritud lauti kohad tõrjusid kodudest välja needki Randlased, kes suurest üle mere põgenemisest maha jäid. Nad kaotasid oma mereleiva. Vägisi mõtled, keda siin Eestimaal on siis õieti diskrimineeritud, kelle õigusi ahistatud. Aga meie asi pole praegu poliitikat teha. Rõõmustada, et saame siin ilma erilubadeta sõita. Veel üsna hiljuti olid need alad meie kõigi eest tugevasti kaitstud. Kerge ohkega pöörame merele selja ja peagi on ilus laagripaik leitud. Päike kaldub madalasse ega kõrvetati enam, on vaid meeldivalt soe. Täna me olime toredas paigas aulepamõisas aulepamõis oli pisikene pisike mõisakenega temale. Kuulus siin niisugune loodu ala, kus looduslik, kas või juba hulka jumalat ja ja siis sellepärast selle omal ajal siis soetas endale Saku Õlletehase aktsiaselts ja siis tema tegi siin katset kasvatada kohalike jumalate omanikule kallis, osta sisse välismaalt. Siis tehti see katse siin ära. Nii et küllaltki tähelepanu, väärne koht, kuigi meil absoluutselt ilmuelletitel läks. Üks Žiguli meil ikka oli muidugi mitte olla pudeli näol, vaid auto näol. Lisaks veel Volgaga ja sõitlejateks olid tähemängijad, keda saatus seekord ei soosinud ja bussi peale Iloosinud. Sõit läheb lahti, buss ees ja pojad sabas. Sellest kohast, kus maantee meid praegu üle viib olevat Peeter Esimese ajal veel sõjalaevas läbi sõitnud. Siin on ilusti näha, kuidas maa sünnib merest seal oli niukene punakas taimkatte peal või üldse taimkate puudus savine ja valkjaspõhisel sellel savistel lodudes ja seal siis soolakud kus veel ei ole vihm surnud rahustada kõik merest jäänud soola ja maa veel õieti ei kanna normaalseid meile harjumuspäraseid rannataimi, vaid, vaid üsna kidur on see taimkatet. Tormidega pidavat tõsisin praegugi lausa teeni ula. Teeviit, mille juures suurelt maalt ära pöörasime, osutas Pürksile. Siin me nüüd oleme. Nii me oleme siis need vanas Noarootsikeskuses ja selle õige nimi on nukker. Teatavasti on siis rootsi keeles saar ja kõik need siinsed rootsikeelsed saarekesed lõppesid nimega Kihnu ja Ruhnu ja nii ka siis selle maa nimi, eestlased on nende jaoks siis mugandanud sele nuge. Ja kuna siin elas Rootsi rahvas, siis panid Natele juurde Rootsi ja nüüd olemegi neis Noarootsis need peaaegu nagu Rootsis mõni sõna siis siin ikkagi rootslastest, kes selle maa on asustanud. Tunnussõna. Kõigepealt on esimene kirjapandud teate 1294 kuus Wakust rootslasi Haapsalu Uuemõisa randades. See on siis selline tekst Saare-Lääne piiskopikirjades, rootslased tulid siia üleasustatud saartel, et noh, sellessamas töölandist ja Ahvenamaalt. Ja nad tulid siia vabade inimestena ja nad jäidki vabadeks. Erinevalt eestlastest, kes jõudsid ära maitsta pärisorjapõlve ja pidasid maha väga pika ja ränga võitluse selle eest, et sellest pärisorjusest vabaneda. Rootslased kunagi ei ole olnud pärisorjad. Seisame poolsaare kõrgeimal kohal lihtsa maa kiriku ees, mille ehitamisaega päris kindlalt polegi teada. Mõned tunnused vihjavad võimalusele, et see ulatub tagasi 13.-sse sajandisse. Nagu ikka, on selle ümber vana kalmistu paljuriste uuemaid ja vanemaid puust metallist kivist rõngasriste milletaolist ega sellel reisil juba korduvalt oleme kohtunud. Ratasristide kõrval leiutatakse toredat leivalabidat meenutavad lihtsad ümaraid kiviplaate taolisel meil mitmes kohas Saaremaal. Mujal Mandri-Eestis suurt selliseid enam säilinud ei ole, ainult rootslaste kalmistul. Nii et ega risti ei olnudki alati obligatoorne peas ikkagi lahkunud inimeses, mingisugune märk jäi tema nimi ja tema talu ja, ja tema sünni- ja surmadaatumid. Ja kuna sinivabade meestega tegemist, siis tingimata pidi jääma temast siis ka perekonnanimi. Vanematel ristidele on ainult rootsikeelsed kirjad. Hilisemast ajast tuleb rohkem eesti keelt, ka. Ühte salmi uuritakse hulgakesi juba tükk aega, sest kiri on tuhmunud. Sellega keeleni. Mitmi. Ma ei saa aru, mitte ei tule see, mida need mitte on see e-ikka. Küllalt kaasaegsed. Ma olen elu kroonis ette joonistused emmikuleni sinu krooni saanud kätte, sest mitte mitte. Teisel pool. 896 sündinud. Surnud 1909. Ääro sombune kla küüloodi. Ja. Tiiva kla. Käime ümber kirikusale torn muidugi omal ajal ka meremärgina koduteed juhatanud. Eiki pilka kirikutornile, see on küllaltki niisugune huvitav lahendus. Hästi sale, tornikene kenasti kukk peal, kes peab peletama, siis kõik kurjad vaimud siit kiriku mant eemale ja kes ilm kukk risti otsas risti otsa, sinu toppet kohe jah, ei usu järgi. Ja no teiselt poolt on sellel kukel kõvem niukene, teine meeldetuletus, tema äratab hommikul meed ärksalt üles, tuletab meelde, et me peame oma palvuse ära lugema, siis põldu minema. Temana, ärataja ja kaitsja, ristid need alles möödunud sajandi keskel muutusid nii tavaliseks varemgi, ikka oli kuked luteri kirikute tornitippudes ja torni ehitamise aegu on siis sinna monteeritud ka niisugune kena rõngasrist. Väga iseloomulik on siin rannakirikutele on suur esik tehtud, kus sa jõuad oma oma saapad lumest korralikult puhtaks tampida ja natukene ennast soojendada, siis nädalas siis sinna kirikusaali sisse, seda tavaliselt Eesti kirikutel ei ole, tavaliselt on meil lihtsalt tornialune ruum, kui torn on, eks ole, kus natuke seal kohmitseda, siis lähed kirikusse, nii et siin selline eripära väga toredalt on näha. Meil veab, saame sellest seiskota ja kaugemalegi, sest parajasti tuleb üks grupike rootslasi koos tõlkija saatjaga. Neilegi tõlgitakse usinasti Veljo Ranniku juttu. Siin inventari hulgas on ka äärmiselt tähelepanu väärset asja. Kõigepealt on väga kaunis barokne kantsel hästi hoitud ja kõik elemendid, mis tavalisel kantsleril olema peavad näha tähendab neli evangelist ja iga evangelistid ala juures siis tema atribuut tema tunnussõna Markuse jala juures on. Lõvi Johannese jala juures on kotkas. Ja kuna Saare-Lääne piiskopkond oli pühendatud pühale Johannesele, siis nii Kuressaare nii haapsalu vapis igal pool leiate kotka kuju. Ja kui me näeme endise keskaegset piiskopi, vappesid mitmes kohas teepealses igal pool on ühel vapikilbil sedasama Johannese kotkas, mida näete seid? Kantsli ühel väljal, keskel peab olema kristus, temal on valitseja õun käes ja õlal kõlarästas. See kõlarästas omab väga suurt tähtsust, tema annab inimesele häälele kandvuse, siit loeti ju omal ajal mitte palvust vat jutlust. Siit loeti ka kõik teated, nii kihelkonna teated kui perekonnateated, siit loetiga kõik kroonuteated, kõik kuberneri käsud ja noh, et see tõepoolest iga kirikuliseni jõuaks siis kõigepealt kantsel toodud peas ja kirikuliste keskel, eks ole. Nüüd aga siin on üks üliharuldane ese ka lähedale lähemale. Siin koredami seinas on üks kivitahvel välja lõigatud Joachim Winteri poolt, selline meister tegutses Läänemaal. Temast on muidugi kõige tähelepanuväärsemad asjad jäänud Haapsalu Haapsalu linna kirikusse, seal on kivist välja tegelenud kantsel. Aga see siin on siis üks tüüpiline epita 1630. Ülal on nagu ikka kristus ja tantsis ääristatud niukse toreda pärjaga akantus lehtedest ja paluutidest ja ja keerupitest ja inglitest Jani. Ning all on tema kinkija perekond. Tavaliselt on siis nii, et mees ja naine vastastikku mehe selja taha reastavad poja pereemanda selja taha reastuvad siis tütred, lugenud kokku, palju neid seal on siis, et saada ettekujutus, kui lapserikked olid tol ajal perekonna viis tütart ja kolm poega sean perekond ja noh, kõikidel on mantlit niiviisi kenasti õlgade emandal on juustel sõba madalal juuksed kaetud tütardel, nad on kõik mehe vallalised olnud, kui see epit apellitan, juuksed lahtised, siin on veel üks tore moment inglid, eks nende üle on palju vaieldud, mis soost nad on. Winter igatahes ei kahelnud, selles ma olen täiesti veendunud tütarlapsed ja siin on inglid kohe üsna niiviisi vööri paljastatud ja näha kohe, et nii väga noorelt natoomlased väga kaunid meeldisid. Ja muidugi ülaKrepitud viile toredate Holuudid ja kõik selline kaunis raamistusse on äärmiselt tähelepanu väärne kunstimälestis selles. Disguuge. Saadi. Voogunega. Uut siilia. See kirik on kuidagi väga kodune, parajalt väike, tavalise sileda puulaega. Kooriruumis seisavad kaks harmoonium ja neid lubatakse proovida. Rootslasedki on laiali pudenenud, kes mida vaatama? Ühe prouaga saame jutule. Lahkusite siit 44. aastal. Kas. On väga palju muudatusi selle aja jooksul maastikus, olustikust, elugi. Seda selle kohta ei oska veel öelda, sest ta ise seal vähe olnud. Aga ta oskab niipalju öelda, et tema vanemad ja vanavanemad on siin kirikus abiellunud ja. Millised emotsioonid valdavad teid, olles? Rootslaste saatjaks on Pürkse külanõukogu esimees Ülo Tamm. Kui sageli siin käiakse viimastel aegadel? Meil on pidevalt nädal läbi ja ei ole päeva, kus jääks vahele vä? Suveperioodil muidugi olen, rohkem tavaliselt ei jää. Kõige kaugemad on juba kohal käinud Austraaliast, eelmine nädal oli Ameerikas. Kellel vähegi juured siit kandist on, püüavad tänu nendele võimalustele, mis nüüd on tekkinud oma esivanemate maal korra vähemalt ära käia. Kas teil praegu elab siin ka veel rootslasi või on nad kõik ära läinud? Ma võiksin teile tuua sellise väikese võrdluse. Kui 1938. aastal oli meie praeguse külanõukogude territooriumi peal kolm valda see oli Riguldi Sutlepa, Paslepa vald ja elas meil 4935 inimest, siis selle aasta esimese jaanuari seisuga on neid järele jäänud 908. Ja kui me nüüd lahkasime äraga rahvusliku koosluse, siis on meil 77 muust rahvusest elanikku, nendest 32 rootslast ja nii huvitav, kui see ka ei ole 32 venelast siis. Kas teie enda juured viivad ka kuidagi Rootsi päritolule? Mul on emapoolselt vanaema ja vanaisa, rootslased. Seal nemad, käsin käinud või keegi nende sealt järglastest. Vanaisa elab siin vanaema, maetud samasse surnuaedu, näinud ära siin kõik nii kaunis ja korras, ma usun, et need inimesed, kes siin käivad, lähevad niimoodi rõõmu ja rahuga tagasi vist, kes rõõmuga, kes mitte sellepärast, et paljud talud on kadunud. Võssa kasvanud, on põllud seal selle koha peal nendel muidugi seest leides oma kodu ja see vähegi korras on, nendel on rõõm, suur. Eestirootsi selts tehtab teil tugevalt ja eelmine aasta kõik see asi alguse saigi eelmisel aastal kohe korraldatud ka Noarootsipäevadest, mis tegin sellise suure reklaami meile üldse üle ilma. Ja tänu sellele arvatavasti on ka need külalised meil nii tihedalt siin kuna nendel avanes selline võimalus nende aastakümnete järel. Ja ja. Ja. Noarootsi kirikus on ka kiviplaat Rootsi kuninga allkirjaga. Kui ta 1932. aastal tollal veel kroonprintsina käis Tartu Ülikooli juubelil, külastas taga siinseid rannarootslasi ja jättis kivisse oma allkirja. Selle laulu kaja jätsime Noarootsi kirikusse maha ja astusime meeldivast jahedusest taas palarasse päikesepaistesse. Pisike jalutuskäik ja siis oleme endise pastoraadi juures. Seda omaaegset kultuurikollet ähvardas vahepeal koguni lammutamine. Ent nüüd on ta saatus otsustatud. Ülo Tamm ütles, et maja restaureeritakse ja siia tuleb eestirootsimuuseum. Maja on väga suur ristpalkidest kõrge katusega. Kas on küsimus proportsioonides või milleski muus, aga ta tundub kuidagi ebatavaline. Tähendab, siin tõepoolest suurt tegu meie Eestimaad traditsioonilise mõisa või kirikumõisate arhitektuuriga ei ole seal ikka täis rootsipärane ehitus. Näiteks detaili näitan teile siit ära, me oleme harjunud tavaliselt nii, et sarikas jookseb laetala otsale, eks ole. Ja siis on niisugune jäigastajat kolmnurk siin, aga näete, sarikas on omaette ülemises uus kinnilatis kinni, aga laetalad tulevad seinast läbi. Ja nagu omaette sõltumatult ja pingestavad siis selle hoone karbiga vahvalt nad oma kindla sammuga on siis siin seinas. Ja noh, taoliste võtete ei ole meil naljalt mujal kuskil leida. Hoone on 18. sajandi teise poole hoone. Ühesõnaga barokipäevilt. Seestpoolt tundub see avarate akendega maja veel suurem kui väljast tohutult palju tube, ma hakkasin neid lugema, aga sassi läks. Mitmed väga ilusas ahjud on veel pealtnäha üsna terved. Kui siin kõik korda saab, tuleb tore muuseum. Ühe eksponaadi on meie omad juba leidnud. Kuskil seina ääres vedelesid rongid ja nüüd käib maja ees lõbus melu. Tahate öelda, et kõik neiud on juba abiellunud, ei ole, näeb tema. Probleem. Pae park. Meedia korralik abielumees tegelik. Samal ajal? Olla. Alla. Rootsis, kes üsna palju misjonäre Eesti randadesse ja need siis tõid kaasa sealsed ehitustraditsioonid. Nad õpetasid korralik aknaid majadele tegema ja õppisid Kossand majadele peale panema. Ja nüüd tekkiski väga tõsine eripära eesti taluga võrreldes. Rootslased ehitasid ka lehtesid, kuid rehielamust lahus nende elamu oli ikka elamiseks mittetäieliku tootmishoone eestlase rehielamu on ikka nii, et siinsamas tehakse töö, siinsamas võetakse ahe maha. Siinsamas käidi Läänemaaga saunas ja siinsamas keelatud Te siinsamas kogub, sõi ja verega seid ääres. Laava tsitel magas. Rootsi perel on tihti nii, et kaks korstent peal, üks kostel on nendel tubadel, kus noor pere elab ja teine kostev siis nendel tubadel, kus vanapere elab, leiti ikka need kaks majaperenaist ei tohi ühe pliidi peal teha, nemad võivad ikka omaette olema. Nii. Ja maja on ikka puhta eluase, neil oli eriline kiindumus katustesse. Nad said aru, et kui on hea katus, siis on maja ka tipp-topp korras ja nad üsna varsti loobusid eestlaste rookatusest ja lõikas Rootsist lausa katusekivi toonist katusekivi, millega siis kaeti hooned? Noh, neid on veel tänaseni siin-seal alles ja kui praegu mõnes kohas on vaja taastada näiteks Matsalu mõisas on vaja taastada kivikatus, siis midagi ei ole teha, tuleb vaikselt minna lagunevat ja maadligi vajunud rootslaste majade juurde, sead kivi kivi haaval maha võtta ja tuua oma katuse peale, sest kus sa ikka muise katus mujal kiviga taastat. Noarootsi on üldse olnud ärksameelne kant. Juba 1605, tänud. Asutati siin rahvakool üks esimesi Põhja-Eestis. Möödunud sajandi seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel aastatel tegutses Paslepas oma õpetajate seminar. Vabariigi ajal oli Pürksi mõisas põllutöö kool ja rahvaülikool. Rootsikeelsed muidugi. Praegugi on Pürksi poolsaare majanduse ja kultuurielu keskus. On palju uusi hooneid. Üks suurem vaatamisväärsus on vana mõisapark ja selles kaitsealune pöökpuu. Peekon puu, mis teatavasti on andnud kahele suurele maale kohe oma nime. Üks neist on vöömid, löömen tsehhi piiri peal ja teine Bukovina vene keeles. Eestlastele see puu oli tundmatu, kui ta meie parkidesse ilmus, siis võeti omaks nimi, pööki, kogu lugu, aga siis toodi veel üks teine puu ka siia, mis oma perekonnalt on hoopis midagi muud ja päritolu. Teine aga ka, meenutab, tulebki ja tollel ajal anti siis nimeks valge pöök. Kuid on absoluutselt erinevad perekonnad. Eestimaal on mitmegi väljapoolt sisse toodud puuga nimed sassi läinud, elupuu näiteks Tuija, arvati, et see on seesama puu, mille oksad tuvi tõi Noa laevale elu puuõlipuuoksa, et maa on juba kuskilt sellest suurest veeuputusest merest kerkinud. Aga pöökison, harilik pöök on iseenesest väga niukene, värvikas, sügisel pronksjate lehtedega. Kevadel lillakad lehtedega, on olemas veel üks niuke, täitsa lilla vorm ka Villekamate lehtedega harilikult siin aga saab päris õitseks puuks ikka nii ümber matta, meetri jagu ja nii, aga muidugi, kes on käinud Bukowinasse, on ainult mets ja need on ikka omaette vaatamisväärsus omaette maailm. Selles pargis on üks teine vaatamisväärsus veel siinsamas kõrval. On olnud üks laupäev. Tähendab niisugune ilus istumise koht, mis on ümbritsetud pärnadega, nüüd need tarned on suureks kasvanud. Loobun ammu kadunud, aga põrnadest seal imetore tihe puude ring tänaseni alles astume sinnapoole. Eks kunagi istutati madalad pärnad, jooned olid isegi pügatavad kuskil siin parajal kõrgusel, nüüd on need puud kasvanud suurteks lausa seinana meil ümber, eks ole, ja nüüd on siin all lausa pimeni, et siin enam ei tee mingit näputööd, aga ilusad on, puud küll, neid ei ole palju meie parkides säilinud, sest häda on selles kõik puud, mida omalajal pügati said mädanikku sisse ka need on siis kõik juba seest õõnsad. Aga noh, õnneks Pärn on selline visa puu, et kui temal koor on, alles, siis seda puud sees on või ei ole, ta kasvab ikka edasi taha jäi väga suur aed ja sellega seoses ma tahaksingi öelda Noarootsi ja see rannapiirkond on erakordselt hea mikrokliimaga piirkond ja mitte juhuslikult ei tegutsenud siinkandis Vormsis ja Ridala pool Špuul Rotaalija, ta võttis endale nimeks kohe veel Ridala margi Rotalia, kes sajandi alguses siis oli üks Eesti tunnustatumaid pomoloogia, kes aitas talupoegadel rajada headest sortidest õunapuuaedu. Nii et noh, siin tõesti võime kohata parkides, koduaedades või talude juures 890 sajaaastaseid viljapuid ja eriti pirne. Pirn võib elada väga kauaks ja väga vanaks. Ja ja noh, siin on häid ja huvitavaid vanu sorte olemas haruldase mikrokliimaga territoorium ja selle tõttu on siin ka need lopsekamatöögid, kui mujal Eestis. Sellel päeval oli mikrokliima vist kogu Eestis ühteviisi lämbe. Ei aidanud ka see, tulime nii mere lähedal. Lootsime, et aitab ainult merre sisse minek. Sõidame tuldud teed tagasi. Noarootsi jääb selja taha, Rootsi siiski veel mitte, kogu see rannik oli ju varem rannarootslaste põhiala nagu kinnitavad kohanimed, millest nüüdseks paljud ametlikult kaotatud ja mõned kadunud kuus küladega. Matkajuht on supluskohaks valinud, Dirhami sadam on vaikne, inimtühi liiv jalge all on nii tuline, et palja tallaga ei kannata peale astuda. Tõuseme üles luite vallile, kust avaneb lai panoraam. Vaikselt ja kutsuvalt sillerdav lõugas kivine pikspithamini ja taamal Osmussaar. Osmussaarel on ka rootsikeelne nimi, väga mõtlemapanev nimi, Odints Holm. Teatavasti oli Odin, skandinaavlased muistne peajumal. Ja millegipärast selle peajumala nime kandev saar on siin päris eestlaste rannas. Muidugi, selle saareelanikud olid läbi sajandite Rootsi rahvas ja noh, siin hilisemates ajaloosündmustest, kui teda kasutati ära kindlustusteks, muidugi Rootsi rahvas sealt lahkus. Ja mitte just päris omal tahtel sellel saarel olid kindlustus, et esimese maailmasõja aegu olid teise maailmasõja eel ja mäletatavasti olid siin ka üsna sünged lahingud 41. aastal ja see oli siis viimane punkt, mille punaarmee loovutas Eestimaa pinnal juba sügaval sügistalvel. Nad evakueerusid siit Hankole ja sealt siis hiljem Leningradi. Ta on omamoodi kaunis paekallaste pajastangutega ja ja tema kohta on olnud meie vanades maateaduse õpikutes palju fotomaterjali pääseda, ikkagi neid enam kuskil näha ei ole olnud. Kultuurfilm mäletad, tegi ju sealt kuskil 30 aastate lõpul kalurite elust väga toreda filmi, mida nüüd ja demonstreeritakse. Noh, ja Osmussaar on veel meie hilisemasse ajalukku kirjutatud, kuus Osmussaare maavärinaga öeldakse küljes vennaskandja kilp on niisugune kindel asi ja kindel alus me jalge all ei värise ja lõhene ei purune. Aga üsna tõsine maavärin, mis Tallinnaski tunda oli ja, ja, ja mille epitsentriks peetakse siis Osmussaar ja mul on meeles üks Soome leht avaldas pildi. Talumees seisab oma maja juures, majast jookseb diagonaalis igavene jäme pragu läbi ja ja tema näitab selle proobele ja ütleb, et et lehed kirjutavad, et see maavärin ei tekitanud mingit kahju. Aga mis see on? Kus lõpeb siis Soome, lahti algab Läänemeri. On nagu kokku lepitud, et see on siin Dirhami Spithami, kusjuures nii et nüüd me võime siis piltlikult öeldes, kui me läheme siia neeme tipule, seal on üks suur must kivi meres. Ja kui me selle mustakivi ääres seisame, siis üks jalg on meil siis Soome lahes ja teine jalg on juba Läänemeres, et siin tema lõpeb need ära. Ega siit eriti kaugele vastas Kallas ei jää. Kui laevaga seista lahe keskel, siis mõlema kaldasaared paistavad. Kui peaaegu kogu Põhja-Eesti on üksainus Peeter Suure merekindlus kuidas saaks siin Soome lahe suus läbi ilma kindlustuste rannapatarei leta? Need pataljonid väga lihtsalt, nad olid lahtised. Siin on üks betoonplokk selles betoonplokis ulatuvad välja siis vägevad vägevad poldid kunagi mutritega sisse kahur peale käis sõna otseses mõttes mutritega kõvasti ploki külge kinnivindid. Ja tema ümber oli puidust rinnatisele rinatise jäljed on veel praegu betoonseintes, nagu näha ja omakorda rinnatisest edasi läks. Planeeritud selline, noh, niukene rante. Selle mõte oli selles, et kui kahur tulistas siis tema suudme leek, kui tohutu tuli ja suudme leeki tekitaksid kaitseehitiste rünnata selle kahju, siis selleks tema siin niiviisi ära Betuleeriti, kujutage endale ette, kui see pikk toru siin peal oli. Aga siin olid kuni kahesajased torud peal ja muidugi eestlane vereni mets maha saetud, et oleks seda laskevälja, et oleks meri avatud. Praeguseks on üsna suur mets jälle peale kasvanud aga selle metsa all on rohkem ja vähem varustatud punkreid ja ladusid, kaitsekraave ja igasuguseid patareide jäänuseid. Igal pool segi paisatud betooni, kõlakaid, sekka metalliga. Ega kogu see krempel ei pärine esimese maailmasõja ajast, siin on ka hilisemat. Ent eks ole nendegi kasutamisest möödas juba 45 aastat. Ja nagu eelmisel sõidupäeval Peetri kindluse külapatareide juures näeme siingi betooni omadust tekitada stalaktiitajas talad niite. Kohati on päris kokku kasvanud. Rühi edasi silme eest edendamas meri oma suplus ahvatustega ja korraga hakkab rivi pudenema. Kes kummargil kest, kükakil, aga kõigil käivad käed, suu vahet, mustikad, mitte just eriti suured, aga ikkagi. Need, Nõva ja Riguldi metsad loetakse Eesti Maria rikkamateks metsadeks üldse hästi vahelduva ilmega aga üldiselt on kõrged ja kuivad. Ja need on praegu nagu omamoodi keeluala. Tähendab siin käib korjamine erilubadega, nende lubade väljaandmise mõte on selles, et selgeks teha metsade saagikus ja selgeks teha, millised metsamajandustöid on vaja teha, kuidas me võime metsast puitu Ta nii, et marjad jääksid ja, ja marju kasvualasid, kahjustatakse need juurde, tuleks veel med saagikamaks muutuks, sest isegi mõnikord on avaldatud arvamust, et niuksed liivased metsad puiduga seal 100 120 aastase raieringiga puiduga annavad vähem tulu inimestele vajaliku bioloogilist. Kui marjadega marjad annad nagu rohkemgi ja ka seentega siin tehakse katseid, kändudesse pannakse siis seente mükoriisad, nii et me saaksime mitmesuguseid kännuseeni toiduks. Küllaltki edukalt on seni kõik see töö läinud. Aga lähme nüüd randa, muide nii palju ma hoiatan ette, et siin nüüd võit L karu peale sattuda maaks kuu-poolteist tagasi olin siin ja siis nautisime siinsamas kohe otse rannas plaasil noore karu pätased jälgida oli just enne meid käidud, isegi noh, nagu öeldakse, peopesa muster liiva peal näha. Ja ta siis ennast on settinud vaikselt siia Dirhami sadama taha kuskile elama ja vaikselt käib siis seal prügimäe peal söömas tema ainukene pool taimepool, lihatoiduline, aga saada mõned niuksed kondisemad isendid sinna ettepoole. Näitaja ei võta, ta võtab natukene toekamaid, nende järgi on näha, mis juhtub. Noh, ega juhtunud küll karu ennast ei näidanud. Aga kes niisuguse kuumaga nii väga süüa tahabki? Juhtus ikka mina polnud küll elu sees enne karu jälgi näinud aga seal nad olid, mitte just väga värsked, igatahes peopesamustrit enam näha ei olnud ja ega ilma Veljo Ranniku tarkused, ta poleks meist vist küll keegi osanudki seda üle liivaminevat lohkude Rida karuga siduda. Plaas, missugune puhas liiv, ilusad, suured rändrahnud vees, mõni väiksem kaldal ka. Peale meie mitte ainustki suplejat. Vaid üks kurb laevavrakk on kaldal Lõsutamas. Jooksuga vette vesi on soe, soe, aga juuksed ei tule midagi välja. Põhi on kivine, kivine ja need kivid on teravad, teravad saaks juba sügavamale, võiks jalad põhjast lahti lükata. Nende pealt, kelle edumaa on näha, et ei saagi sügavamale mine, palju lähed, ikka üks ja sama. Nüüd on hea vaadata, palju kellelgi kannatust jätkub. Kes loobub sügavuste otsimisest ja rullib ennast niisama nagu hüljes kalda lähemalt. Pess jätkab isas lootuses teed, mis viidi sihile. Mõnusa oli ikkagi mõnus õliga tagasitee sadama poole, seekord otse mööda rannaliiva päike kõrgel pea kohal päris ära väsitas. Ja siis ütleb matkajuht, et minge käige siin teispool sadamat ka veel korra v sära. Puhas liivapõhi ja sügavaks läheb peaaegu kohe. Lausa õndsus siin tahaks öelda peatused. Aga seda nüüd tulebki öelda sest me kohtume taas alles nädala pärast, tuleval kolmapäeval.