Tere kõigile ühiskonna tugevuse või nõrkuse üheks mõõdupuuks on kindlasti see, kuidas selles ühiskonnas tunnevad end lapsed ja vanurid. Räägime lastest ehk teisisõnu, kommentelleritaalidele ja uskumustele pühendatud sarjas tuleb juttu lastest, meie esivanemate traditsioonilises kultuuris ja sekka otsime võrdlusi tuttavlikku tänapäevast lisaks. Ja võib-olla jõuame nii mõnegi huvitava järelduseni, et mida siis tähendab olla laps läbi aegade stuudios Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna. Kui mõelda meie endi ja lähimate hõimurahvaste, vana ja elule, siis, kui tähtsal kohal seal ikkagi oli laps kui isiksus. Lapsi pidi Peame olema, sest majapidamistes oli iga kätepaar oluline, aga lapsed iseenesest. Et selles mõttes tundub tänaste laste elu nii üldjoontes ikka hoopis teine tera. Kui nüüd alustada tagumisest küsimusest või väitest, et tänapäeva laste elu on natukene teistsugune, siis kindlasti, sest tänapäeval on peredes lapsi väga vähe ja lastelastele ka rohkem võimaldatakse, nad on kindlasti rohkem tähelepanu keskpunktis ja kindlasti ka nii-öelda suuremad isiksused, kui nad seda olid võib-olla inimpõlvi tagasi, kus talupojakultuuris tõesti peres oli lapsi palju, laps kasvas üles koos talus tehtavate töödega ja noh, tänapäeva mõistes isiksuse jaoks ei olnud nagu väga ruumi lapsi valvasid ja jälgisid ja kasvatasid ja õpetasid vanavanemad seda ka nii-öelda folklaristlikus teoreetilises plaanis olema, rääkinud sellest, et pärimus kandub nii-öelda üle põlve, et vanavanemad jäid koju ja nende ülesanne oli siis jälgida ja valvata neid väikesi lapsi, keda veel nii-öelda taludes eriti millekski kasutada või rakendada ei saanud. Ja ega lapsi nüüd nii väga ei näinud, tatud ka pahategudes tuli andeks paluda, olid oled või teistsugused karistused. Ja tema perekond oli nagu tunduvalt rohkem nii-öelda hierarhilise mudeli märgi üles ehitatud. Tundub, kui see tänapäeval on. Et ei olnud lasteaedu, et võib-olla need olid üksikud, kui me läheme siin võib-olla siin 19. 20. sajandi algus pisut hilisemasse ka ja lasteaiatasusid ju linnas, et tööd ei tehtud, kodus tööl käidi kodust ära ja linnakultuuriruumis ei ole lapsed käinud vanemate töö juures kaasas, et noh, meil väga erinevatel põhjustel, see võib olla lastele eluohtlik, nad segavad. Ja noh, see on palju näiteid, mis laps ei peaks tööl kaasas olema, kuigi tänapäeval on väga, nii-öelda minu meelest just eriti tervikut, et on see, et mõnedes asutus olen, ma olen kuulnud, et tehakse niinimetatud lastepäevi. Et lapsed võivad vanematel tööl kaasas olla, et nad tegelikult laps näeb maast madalast, millega isa või ema tegeleb parasjagu kodust ära, on aga maal ja talupoja ühiskonnas oli lihtne laste vanemad, emad-isad, ka vanemad, vennad-õed tegid talutööd oldi enamasti kas põllul, heinamaal, metsas või kusagil laudas ja lapsed siis jäikas, olid kodus vanaema valvata. Väga palju sõltus vanavanemate niisugustest teadmistest ja oskustest ja tarkusest lastega suhelda ka see, et milliseks tegelikult see laps kasvas, noh, ma isegi olen oma kujunemise puhul rääkinud väga palju oma vanaemast, omama hammast. Millegipärast minuealiste vanaemad on peaaegu kõigil mammad, et kui lugeda eestlaste elulugusid või mälestusi, et seal ikka räägitakse mammast, kes on selline vana tark naine kellelt lastel on üsna palju õppida ja ja kellega nagu lapsed avastavad koos seda maailma, et, et see on ka midagi niisugust, mis mulle tundub, et on jäänud nagu tänapäeval küllaltki kaduvikku kui lugeda ta mälestusi, inimeste väga erinevaid elulugusid. Elulugude kogumine, meil on väga populaarne, aga kui lugeda ka mälestusi, folkloristid või kui välitöödel räägitud, kuidas veel 20. sajandi alguses sündinud inimeste lapsepõlv oli või mida nad vaatasid siis kindlasti vaadata ka seda, et milline laps nagu millise töö jaoks sobib, keda tasub koolitada, kellele tasub talu jätta. Kuivõrd emad tundsid tütardega nii-öelda rohkemat, lähedus suuremat lähedust, neil oli võimalus nii-öelda oma maailma jagada. Kui palju poisse kasvatati mõnes mõttes nii-öelda perest välja, noh, välja arvatud see poeg või siis ka erand kordades vanem tütar, kes talu päris, kes talusse jäi. Et pojad olid rohkem nagu ühiskonnale ja sealt tuleb väga huvitavaid ja põnevaid asju välja kasvõi näiteks laste käitumise õpetamine, mis oli ju suuresti ka vanavanemate kanda. Et vanaemad laulsid, jutustasid lugusid ja on siis ka uuritud ja, ja sellest on ka palju räägitud, et kui vanavanemad lastega hästi palju jutte rääkisid, meile laulsid, et need lapsed olid vaimselt terasemad, nad hakkasid varem häkkima, nende sõnavara oli palju rikkam. Et just see vanavanemate tähtsus nagu, nagu laste kasvatamisel varasemal ajal on olnud üsna suur. Eesti vanemast talupojakultuurist on teada see niinimetatud videvikupidamine, need on olnud sügisesed ja kevadised hämarad ajad, kus majapidamistes ei ole raatsite tuld üles võtta, sest elektrit ei olnud veel välja mõeldud, aga lambiõli ja küünlad olid kallid. Ja mängiti väga erinevaid mänge, mida oli võimalik hämaras mängida. Mõistatati mõistatusi, need on ju ka need tegevused, mis tegelikult arendavad laste fantast, Aasiat. Aga samuti siis olid ka vanavanemad, need, kes õpetasid lastele kombeid, on väga palju selliseid vahvaid folkloor, seid, ütlemisi, mis lastele öeldi, et noh, mis sa nende lehmakelladega kolistad, kui näiteks lusikaga söödia lusid, kolksus või või, või näiteks öeldi lastele suur sigased, mats, mats, väikes igatseb niimoodi Ants, Ants, Ants, Ants, lapsi Matsutaksi söömise juures ja, ja kõik sellised nii-öelda kasvatuslikud ülalpidamisega seotud kombed, et kuidas, kuidas hästi käituda, kuidas, kuidas kenasti nii-öelda olla toimetada, et ühiskonnas hakkama saada. Väga paljuski tulid need just vanavanemate vahendusel. Ehk nii väga koolist, nagu me tänapäeval oleme harjunud või, või ühiskonnast või, või kui me räägime tänapäevast, siis tundub aeg-ajalt kui linnapildis ringi vaadata noori ja lapsi, et nad ei ole nagu üldse kuulnud või neile pole öeldud seda, et mismoodi avalikus ruumis sobib käituda ja kuidas nii-öelda esindada oma perekonda kõige paremal moel, sest vanasti oli see väga oluline vähemalt jälle, kui vaadata, eks ole, vanu tekste, kuidas, kas lapsed olid hoolitsetud, kas lapsed olid kasitud, kas nende näolapid olid puhtad, kas nad olid ilusti riides, kas nad oskasid kombekalt käituda nii et laps oli omal kombel nagu nagu visiit, Mart, aga, aga ma pean ütlema, et kui Tallinnas ringi liigun, siis ma kohtan ka aeg-ajalt ikka päris selliseid tegelasi, kelle käest kohe tahakski küsida, et kas see sõnavara, mida sa avalikus ruumis kasutad, või see, kuidas sa käitud, et kas sa oled kindel, et sa tahad, et sa oma perekonda just nimelt niimoodi väljapoole näitajad. Et kui palju siis see lapse vaba areng on tegelikult seotud ka teatud kindlad raamide ja teatud normidega, sest eks vanal ajal kiideti niimoodi, et meil on selline väga ilus vanasõnagi, et kiida tööd, mitte tegijat ja laida tegu, mitte last või siis näiteks teine väga ilus vanasõna, et siga tahab sööta, laps tahab kiita. Et last peab ka tunnustama ja märkama, aga samas muidugi lapsele ka ilmselt on tarvilik, kui, kui pannakse nii-öelda mõned käitumisreeglid paika, et ta tegelikult, et saaks ka see läbiühiskonnas paremini hakkama. Aga läheme taas ajas tagasi ja sellesama ajaloolise tagasivaatena, milline aeg oli lapsele kõige rängem, see tähendab maast madalast töödega koormamise näol ja millised uskumused seejuures sele koormamisega kaasas käisid? No eks see sõltus ka sellest, millisesse peresse laps sündis, nii nagu see tänapäevalgi on, need tõenäoliselt oli kõige rängem elu ikkagi nendel lastel, kellel ei olnud vanemaid, need olid siis vaesed lapsed ja noh, vaeslapseks ongi arvatud sellised lapsed, kes on kaotanud vähemalt vanemad ja vaest lapseks on peetud ka emata lapsi, et noh, tavaliselt nagu isa roll traditsioonilises kultuuris nagu väga isegi välja ei paista, ma loodan, et ma siinkohal kaasaegseid isasid ka ei solva, siis ta on, on tublisid isasid, kes kasvatavad tänapäeval oma lapsi kenasti ka üksi, kui nad erinevatel põhjustel peavad seda tegema. Aga näiteks ka vanades muinasjuttudes, noh olgu selleks tuhkatriinu lugu, mida kõik teavad, või mõned teisedki muinas jutud, et see isa roll nagu jääb niimoodi tahaplaanile, tegelikult kui peres on võetud siis võõrasema või tuleb siis kasuema, et see tavaliselt siis väga rangelt vahet nii-öelda oma laste ja, ja siis mehe lapse vahel, kelleks ongi saanud selline muinasjutus haamri, niisuguse vaeslapse koondkuju, kes peab siis tegema ära kõik need rängad tööd täitma väga palju ülesandeid, mis on ka täiskasvanule üle jõu ja see on väga palju inspireerinud kaasaegseid Telenovellasid, aga on tehtud arvukalt ka lastele filme ja loomulikult on ta nii-öelda sellistes suurtes tüüp narratiivides meie muinasjutud varamusse sisse kirjutatud, et see vaeslapse lugu võiks olla nii-öelda üks selliseid põhisuuri lugusid, mis siis ulatub nii-öelda nendest vanadest, kaugetest muinasjutuaegadest ka tänapäeva populaarsust tuuri välja. Et noh, kui me näiteks vaatame eesti kirjandust, siis tõenäoliselt on loetud väga paljude poolt ka meie kuulajate hulgast on rannamaa Kadri näit näiteks või siis mul praegu kodus on kohustusliku kirjanduse nimekirjas Jüri Parijõe teraspoiss, mis räägib natukene varasemast ajast ja ka noortekirjanduses on see teema hästi aktuaalne, et kuidas laps saab hakkama, kui ta tegelikult on jäänud vanemliku hoolitsuseta ta et tal tuleb teha rohkem ja tõsisemat tööd kui eakaaslastel ja tal ei ole eriti valida ja tal ei ole just nimelt seda sotsiaalset tuge. Noh, Lõuna-Eesti rahvapärimuses on väga palju, näiteks vaeslapse laule, mis räägivad sellest, kuidas jaani päevaaegsel kirikupühal siis lapsed saavad kalmistu juures kokku ja siis lauldes arutlevad, et kes siis läheb oma isa hauajuut peale, kes läheb oma ema haua peale ja kurdab siis oma muret ja, ja küsib nõu ja lapsed paluvad, et siis ema või isa tuleks hauast välja, et nad saaks tunda hellust või või, või siis sellised rahvalaulumotiivid, kus vaene laps läheb näiteks õunapuu juurde kaebama oma rasket elusaatust, kuidas siis võõrasema teda päevas mitu korda peksab ja ja need võõrasema kiilid on tegelikult ka mitmetesse teistesse rahvalauludesse sisse mõttetud, kus siis võrreldakse seda, missugune oli lapse elu siis, kui tal ema isa veel elasid ja missuguseks on tema elu siis muutunud, kui ta kasvab üle võõras peres võõras vanemate hoole all, aga muidugi ei saa ka palli visata ka pärimuskultuuris nii-öelda ühte väravas ja, ja nii-öelda praktiline elu oli sageli midagi muud ja mul on omaenda välitöödest ka üks väga ilus lugu rääkida. Üheksakümnendatel kogusime siis ka Võrumaal folklooripärimust ja siis üks naine andis edasi nagu oma perepärimuse, kuidas oli selline jupikene regilaulu, mida oli hoolikalt talletatud, aga sinna juurde käis väga ilus ja natukene sellise moraalimaiguga lugu ka, kuidas siis tütred olid, isa võttis uue naise, ema suri ja sellised noh, tänapäeva mõistes siis teismelised tütred suhtusid sellesse noorde võõras emasse teatava niisugusena eelarvamusega, nagu ikka sellisel puhul, eks ole. Ja kui siis noorpaar sõitis koju, siis tütred olid võtnud vastu teda sellise natukene sajatava lauluga, milles olid sellised värsiread, et nonii, tuuakse tuline kurat ja ja, ja halvustasid seda võõrasema ja siis nad ütlesid, et neil oli terve elu lõpuni väga piinlik, et võõrasema tegelikult hoidis neid väga, andis neile parima, mis anda oli ja selle loo moraal oli see, et kuigi nii-öelda varasema on selline negatiivse värvinguga koondkuju meie folklooris ja muinasjutupärimuses et päriselus ei pruugi see sugugi alati niimoodi olla, kuigi on siis alati ka erinevaid inimesi ja erinevaid situatsioone, vaeslapse, rasket elu kirjeldavad rahvalaulud, kust neid leiab ja mis ajast neid on üles kirjutatud. Eesti vaeslapse laulud pärinevad suuremalt jaolt hurda kogudest, mis jäävad siis 19. sajandi lõpus puu, aga ka varasemaid teateid on väga mitmetes muudes ajaloodokumentides, kus siis kogukondlikult avaldatud ühel või teisel viisil nende laste elu, kellel siis ei ole vanemaid või kes siis kas käivad külakorda või antakse siis peredesse kasvatada. Aga niisugust, ütleme poeetilist folkloorijutt, et või laule sellest ajast teada ei ole küll, aga need muinasjutud, millest ma rääkisin, on rahvusvahelised. Ja nende lugude puhul me saame minna sajandites veel ja veel kaugemale. Ja muinasjutt, uurijad muidugi on püüdnud otsida nii-öelda muinasjuttude all kodu, et kas on see India või on see kogunisti Lõuna-Euroo Vabariigile, et see ei olegi tähtis, aga kui me läheme ajas väga kaugele tagasi, et küllap ikka see on tekkinud koos selle mõistega, kui on pere, kui on selgelt eristunud vanemad isa, ema ja lapsed ja, ja mismoodi siis on kogukond toiminud, kui ühel või teisel viisil vanemad ei saa neid lapsi kasvatada, noh me tegelikult võime ju tuua sellise paralleeliga loomariigist, et nii mõnigi kord tekivad kasuvanemad sootuks teisest liigist, et aeg-ajalt ikka sotsiaalmeediasse pannakse ülesse, kus ma ei tea, kas võtab kanapojad enda tiiva alla või või ühesõnaga, hoolitsetakse ka teisest liigist pärit loomapoegade eest, et küllaks inimkultuuri algaegadel on olnud ilmselt enam-vähem sama valemi järele ja kindlasti kindlasti noh, need niisugused võrdlused tekivad ikkagi just seoses nii-öelda sotsiaalse staatusega, et noh, Eestis on, oleks tore rahvanaljandi Anna, mis ta nii väga vaja on, et et jõululaupäeva õhtul tulevad saunast siis nii-öelda pere laps ja siis vaene laps ja mõlemal on puhas särk seljas ja ja mõlemad hüplevad rõõmsad ja siis küsitakse, et vaene laps, sina rõõmustad jõulude üle ütleb, et ei ole midagi, et näed, peretütrel kargab täis kõht suurest rõõmust, aga minul kargab ainult puhas ame. Et noh, vihjatakse ikka sellisele sotsiaalsele ebavõrdsusele või vihjed on üsna ühte väravasse, et kellel on siis parem toit ja, ja paremad riided ja paremad võimalused, et ka elus läbi lüüa, saada hea töökoht ja ja mis kõige tähtsam oli ju saada mehele. Aga mehelesaamine tütarlaste puhul sõltus sellest, kas sul on kaasavara või ei ole. Ja ega sellel vaesel lapsel ei olnud ju niisugust kaasavana võtta nagu, nagu seda tere tütrel oli. Ja, ja eks ta tuli siis juba kas valik teha või saada valitud ka nende võimalike peigmehe kandidaatide poolt, kes ise ei olnud ka väga heal järjel täitsiooni väga keeruline maailm ja eks neil tuli loomulikult teha ka paljuski just selliseid ebameeldivaid töid, mida ehk tõepoolest talus ehk oma lastele ei antudki, et kui me vaatame eesti muinasjutte, vaeslapse käsikivi, raske käsikivi ümber, mine ja mitmed muud tegevused ja tööd talus. Et siin on see oma kunstiline liialdus, aga küllap on seal ka oma väikene nii-öelda tõetera võiva peidus sees olemas. Aga kui me tuleme Eesti maastikule, siis vaeslapse teema peegeldub vastu ka eesti maastikul, meil on mitmeid selliseid kivisid, millel on peal kummaline jälg ja võib-olla kõige tuntum selline kivi on siis Helme orjakivi, kus siis orjatüdrukust vaene laps on tulnud mõisast koju, ta on teinud rasket töötaja, on saanud veel selle eest ka karistada, et on seda vähe teinud või halvasti teinud ja siis ta istub selle kivi peale ja ütleb, et oh kivi, halasta sinagi, et perevanemad on julmad ja ja mõis on väga julm ja siis orjalapsuke leitakse sealt hommikul surnuna, aga kivi peal on siis istumisega käige, et ma usun, et väga paljud on kuulajate hulgast Helme orjakivi juures läinud aga selliseid kive on mitmel pool mujal Eestis ka näiteks paka talu maadel on üks selline muistend, samamoodi räägib, et see on siis seotud vaes lapsega, sest kivil on siis jalajälg ja, ja loo motiiv on sama, et kuna inimesed on julmad ja halastamatud, siis tööga kurnatud ja piinatud vaene laps siis palub Ki halastust jääd. Kuna kivi süda või kivi läheb pehmeks, siis on selline poeetiline võrdpilt, et isegi külm ja kalk kivi tunneb kaasa vaes lapsele, aga inimeste südamed on külmemad ja kallimad kui kivi. Ja selliseid Helme orjakivi taolisi pühapaik on Eestis küll ja veel ja miks mitte aeg-ajalt neid külastada ja seal peatuda ja natuke elule järele. Mõelda jah, ma arvan ka, et sellised toredad toredad kohad, et nad on küll seotud muistendi pärimusega, võib-olla nendel lugudel ei ole nii-öelda konkreetset, päris süžeed olemas, aga nad kannavad edasi sellist inimlikku suhtumist endast, nõrgemates väetimatesse, et me peaksime olema hoolivad nende suhtes, kes veel ise ei suuda enda eest seista. Veel üks maailm, yks. Räägime lapseks olemise fenomenist läbi aegade stuudios on folklorist Marju Kõivupuu. No selle vaeslaste ränga elu järel tahaks kuulda, millised olid lapseks olemise rõõmud hallidel aegadel. Jah, jutt läks meil vahepeal tõepoolest natukene kurvaks kätte ära, aga aga varasematel sajanditel küllap lapseootel muutused nii-öelda kinkidele ja kallitele, võib-olla reisidele ja paljule muule säärasele, mida tänapäeva tarbijaühiskond võimaldab, et neid ootusi lihtsalt praktiliselt ei olnud. Ja sellised mänguasjad, mida toodi poest või mida kingiti, pakkusid lapsele rõõmu, aga lapsele pakkus rõõmuga parem toit. Mingisugusel erilisel puhul ütlevad kasvõi meie jõululauludki, eks ole, mis annavad sellest jälle tunnistust, et pühade ajal oli laual paremat toitu, et lapsed saavad omaga käega toitu võtta. Et tänapäeval on võib-olla see kuidagi kummaline või ebatavaline, et kui laps istub laua ääres, siis ta ootab, tahab et talle tõstetakse ette, et kui palju ta saab toitu võtta, et lapsed ikka harjunud, et ta läheb laua äärde, võtab täpselt nii palju, nagu ta tahab. Aga, aga varem, varasematel aegadel, kui toiduga on olnud kitsas käes, et see ei ole sugugi niimoodi olnud. Rõõmu on toonud uued riided, näiteks poistele püksid, poistele päris elu, esimesed saapad mida saadi sellises vanuses, kus osati neid juba hinnata. Ta nendest rõõmu tunda, neid väärtustada, sest et need näitasid ka lapse muutunud staatust ühiskonnas. Taas kui jälle lugeda eestlaste päästusi, aga ka Eesti kirjanike mälestusi, see tuleb sealt väga selgelt välja. Et mis tore see oli, kui oli võimalik osta Ta uusi saapaid või saada uus kleidi viie, et kõik sellised asjad, mida me tänapäeval peame nagu sellisteks mentaarseteks vajadusteks, et see ei ole ju üldse kingitus, kui sa jõuluks paari saapaid või kleidiriide või, või mingisuguse kommituutu või, või näiteks, ma ei tea, mõisas saadetakse sulle midagi väga head nänni, et me peame väga iseenesestmõistetavaks, et meil on need asjad kõik olemas. Kuigi muidugi, kui maailmas ringi liikuda ja vaadata Ta selliseid maid, kus elujärg ei ole väga hea, neid, mida me nimetame arengumaades, siis saame rääkida sellestki, et ka lapsed peavad seal väga palju tööd tegemagi, mitmed tegi mänguasjade kokkupanemise juures või mingite brändiriiete juures on tegelikult olnud ametis needsamad väikesed lapse käed, kui me siin enne rääkisime vaeslastest, et see on nende viis ja võimalus ellu jääda ja ka meie meedias on ju lähiaegadel seoses siin mõningate kaubakettide tulekuga arutletud selle üle, kas me peaksime neid ostma. Et need on naiste ja laste vaevaga õmmeldud või valmistatud või tehtud või vastupidi, me tegelikult anname sellega, et me siiski neid tooteid ostame, anname võimaluse ka nendel naistel või lastel teenida natukenegi raha ja parandada oma elujärge, et muidu see jääks neil saama. Et ka siin on väga erinevaid vaatekohti, väga erinevaid seisukohti ja nii-öelda see lastetöö ei ole ju maailmas ka tänapäeval mitte kuhugi kadunud. No laiast maailmast jälle oma kodumaisele pinnale tulles siis eesti soost haritlasi polnud kaugetel aegadel just palju ent pisut siiski ja kui mõtisklex pisut selle üle, millised olid Nende arenemisvõimalused üle pea oli erandlikke kodusid, kus silmnähtavalt andekas laps vabastati kodutöödega koormast, näiteks loodi võimalused hariduse saamiseks, kuidas nende asjadega oli. Eks see ikka jäi enam-vähem sinna 19. sajandi viimasest veerandist 20. sajandi algusesse, kui ma vaatasin siin neid erinevaid arhiivi mälestusi, mida on kirja pandud, siis selgub, et selleks, et talupojalapsed kooli läksid, et neid tuli ikka kõvasti spondeerida. Näiteks Tarvastu kihelkonnas 1926. aastal on kirja pandud 80 kolmeaastase naise suust umbes säherdune tekst, et et kõigile koolis, käijatele lastele anti mõisa aidast välja üks Vakra, käid kolm vakka kartuleid, kolm naela rasva ja küünalde raha. Et lapsi kooli panema sunniti vägisi, keegi ei tahtnud neid sugugi hääl meelel panna. Et sellel ajal nii-öelda siis kui me läheme nüüd ajas tagasi ja teeme väikese matemaatilisi arvutusi näituse, siis ütleme seal 1800 keskpaigas ja et ega see koolis käimine ehk ei olnud selline tegevus, mille mõttest vanemad väga aru said. Kõigipäraste nii-öelda kiriku, reformatsiooni pidid vanemad, eriti emad, hoolitsema selle eest, et nende lapsed oskaksid lugeda Ta katekismus, et nad tunneksid jumala sõna, et nad saaks leerist läbi ja saaksid siis minna mehele või võtta naist. Et noh, koolis käidi Kadri päeval ja oldi kevadeni. Et siis see oli ka selline aeg, kus näiteks Ma vist olen saadetes rääkinud ka, kus mihklipäeval, kui lapsed ei tahtnud kooli minna, siis nad tahtsid musta oinast ümber kivi, et lumi ei tuleks niipea maha ja saaks karjaga hästi kaua väljas olla. Aga vaieldamatult on olnud läbi aegade ka neid lapsi, kes on tahtnud kooli minna, kes on tahtnud haridust saada noh, koolis käimise on ju tegelikult kirjutanud suureks. Oskar Luts kevadega, sellest on tehtud mõnes mõttes ja ta valiti ka ju, eks ole, niimoodi eesti sajandi filmiks, et on, on niisugune teatud sümbol või selline tüvitekst meie hariduse andmise loos, et kui panite tähele, siis seal oli väga erinevaid lapsi, eks ole, et et mäletate, kui õpetaja Laur ütleb, et tule aga veel visakule, mis sest, et sa suur poiss oled. Et oli neid, kes tahtsid õppida, kellel seda võimalust ei olnud, või kes oli see, kes, eks ole, Tiugu, kes tegi imelikule rehkenduse ära, Tiugu tahtis õppida, juhul oli annet, aga aga jõuame jälle tänase loo alguseni, et tal tegelikult ei olnud vanemate poolt muud võimalust, kuivõrd ta tegelikult Ta oli siis nii-öelda perepojale kaasa andeks. Kes, kes elas suhteliselt mugavamat elu, kes ostis tüdrukutele komm ja mängis kannelt, aga siis väikene tubli, edumeelne terase peaga sulasepoiss aitas talle kodused tööd ära teha ja, ja oli selliseid vendi, eks ole, seal, kes lõid elust läbi kenasti, võtame selle Joosep Tootsi kuju, kes ehk ei olnud küll koolitükkides väga andekas, aga sai eluga natuke paremini hakkama või või, või no tegelaskuju, kes on küll väga nii-öelda sissepoole vaata kes, kes oli väga õpihimuline, aga võib-olla kes jäi niimoodi elus natukene ettevaatlikumaks ja, ja võib-olla ei suutnud oma elu nii hästi elada, nagu tal mõned muud võimed oleks võimaldanud, samuti juba tulevad, eks ole, plaanilega tüdrukud esimesed talutüdrukud, kes hakkasid saama kooliharidust, kelle vanemad võimaldasid koolis käia, sest üldiselt tüdrukutega võttis see asi ju natukene rohkem aega. Et naiste haridus oli eelkõige ikkagi selline kodumajandusega lastekasvatusega seotud raamatu haridus tundus olevat võõras ja kui ma nüüd loen veel ühe teksti ette, kui te lahkesti Clubate aastast 1926, et et oli ka täiskasvanuid, kes siiski soovisid õppida. Et jutustaja isa oli orjuma külas varese talus toas üks künnipoiss lugeda, oleme õpetanud nimega Juhan Paulmeister, sinna läks igaüks, kes vabatahtlikult tahtis õppida. Hiljem Saisest künnipoisist metsavaht, teised metsavahid, keegi pole osanud kirjutada, siis märkisid puid järgmiselt. Oli olemas raamat, kus ruutudega lehed sees siis tõmmati nii mitmesse ruutu kriipse, kus mitu sülda puid, oli Paul meistri juures käinud vanemad inimesed õppimas Nummert ja raha tundma. Väga tähtis oli just numbreid, rahalugemise oskus. Selle Paul meistrisoost olnud kõik kirjamehed, keegi pole talutööd teinud. Et Ado Reinvald ja ema oli siis Paul meistri tütar Ado Reinvald kuulajad ka teavad, kui siis Mulgimaalt pärit kirjaniku ja hästi vahva on ka see näiteks, et kui ma siin ise suvel noh, olen neid välitöid teinud ja vanemate inimestega rääkinud, kes paljudest on praegu juba meie hulgast lahkunud siis oli hästi tore öelda, et vaata, see, et haridus on nagu nagu midagi, mis on eelkõige meestele lubatud, et, et oi, ma olin ka noorena kõva kirjamees, ütles ta. Noh, tegelikult oli muidugi naisterahvas, et kogu see kirjutamine, haridus on olnud väga pikalt seotud juba eelkõige eelkõige ikkagi meestega lubatud siis võimaldatud poegadele meenutagem siin kas või Eesti filmi Uku aru, eks ole. Minnal on vend, kellele saadetakse aeg-ajalt linnast raha ja kes küll käib aeg-ajalt maalia, lubab emale paremat elujärge, lubab, eks ole, õelegi ühteteist jaga. Aga näha teda tegelikult ei ole. Või, või noh, näiteks Tammsaare tõest ja õigusest pärit, eks ole, ah sa paned poja linna kooli hobusevargaks õppima. Et eks ta tähendas inimpõlvi tagasi ka seda, et haridus saanud lapsed ei suhtest enam väga oma kodukanad, hakkavad tegema mingisugust muud tööd, õpivad ameteid, mis on külakohas tundma. Ja, ja sellest võib-olla ei ole nii-öelda ei osata näha ka sellele maalia talule niisugust elementaarselt praktilist kasu. Aga kui näiteks lugeda Jaan Lattiku mälestusi, mis mul ka siin kohe silma eest läbi jooksevad, siis tuleb alati meelde see just et et isa sai aru, et ühesõnaga, et see poiss on kraade niimoodi ohkas, et talupidajad sinust ei tule. Et see poiss tuleb panna kooli, et küllap terasemad vanemad siis ka nii-öelda märkasid ja oma võsukeste hulgast sellekteerisid selle välja, kes, nagu seda vääris seda, et saada kooliharidust kes võib olla vääris natukene teistsugust maailma, vähemalt maailma ja eks ta mingist hetkest hakkas olema ka see auasi, et vähemalt ühe lapse ikka pead suutma koolitada ühele lapsel ikka anda haridust. Ja noh, kes, kes see siis oli ja kes sai kooli, et, et need on motiivid, mis on eesti kirjanduses romaanides väga tugevasti sisse kirjutatud. Senini oli tänane saade teemal olla laps enne ja nüüd stuudios olid Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna nädala pärast uus saade kuulmiseni.