Ahjualune ahjualune. Tervist mina olen Urmas Vadi ehk siis ahjualune, et kaks korda kuus ilmuda lagedale kellelegi Ohjuvalt alguses nuruda ainult veidikene leiva võrukesi, aga siis lahkuda punnis kõhuga. Seekord avab oma ukse mulle Mati Hint. Head kuulamist. Tere moti. Tere. Mina kui ahjuoluna tungisin sulle koju ja siin on tegelikult täpselt sama vaikne nagu stuudios. Raamaturiiulid on seal seinas, et need ka summutavad seda heli ja see maja, kus elada, on kaheksandal korrusel, näete siia tänavamüra ka eriti ei ole. Tänavamüra eriti ei ole, aga vahel satub, et naaber hakkab ehitama. Mul on üks Aadra selline, kes ehitab kogu aeg ja mis ta ehitab uut maja korda, ma ei tea, noorel kodu on püha, ma ei tea, mida ta ehitab, aga toksime, puurimine toimub kogu aeg varem. Noh, võis ka südaöösel või kella kahe paiku hakata trellpuurpea kohal nurisema ka, et ma pean ütlema, et asi on väga palju viisakamaks läinud. Üle 11 ikkagi ei, seal ei toimu. Aga see toimub õhtupoolikul. Aga aga sa ise teed tööd kella kahe ajal öösel. Pärast mitut rasket haigust olen püüdnud sellise režiimi teha, et ma kell 12 kuulan viimast korda päevauudiseid ja siis võib-olla lahendan veel ühe sudoku. Ja kustutan tule. Et võib-olla nagu naabril on kirglik hobi või isegi töö ehitada ja siis talle ka nagu halb ette heita, et kuule, et mis on nüüd siis tegeled enda kirgliku hobiga öösel kell kaks, kuigi ta võib olla inspiratsioonilainel. Ei, ma kordan, et asi on väga palju muutunud, aga, aga kindlasti ongi tegemist sellise hobiga, teisiti ei kujutaks asja. Aga no mis teha, inimestel on oma oma hobid ja mõned neist ei ole hääletud. Kuulan võib-olla ka vahele. Muusikat võib olla öösel kindlasti mitte tugevasti ja mina kuulan sellist muusikat, millest ma ise arvan, et see ei tohiks kedagi häirida, aga ma tean inimesi, keda see häirib, mina kuulan nimelt üksnes klassikalist muusikat ja seda, mis on klassikalise muusika ütleme, tänapäevane jätk ütleme diapasoonis Valentin Silvestrov kuni Philip Glass ja mis sinna vahepeale mahub Pärt või, või siin võis niitke? Et ma tean ka, et mõnda häirib see, ma olen üks neid väheseid inimesi veel, kes võtab hääletajaid auto peale ja ükskord üks üks mees, kelle pealevõtt siin ütles, et tal oli kohutav piin ühe veoautojuhiga kes võttis ta peale ja kuulas kogu aeg klassikaraadiot, ma mõtlesin, et oh kui tubli, kui tore, rekkajuht kuulab klassikaraadiot nagu, kui minagi, aga siis ma sain aru, et see oli vihje aiateibaga minule, sest minul mängis ka klassika. Enne kui ma siia-tänna sinu juurde tulin kuidas seda kohta kutsutakse ta täpselt Nõmme ja, ja Mustamäe piiri peale. Et on see nõmme, kus me oleme praegu. Kan administratiivselt nõmme, aga üldiselt ikka öeldakse trummirajoon. Siin kohe akna all on need Mustamäe basseinid ja suusakeskus. Viimane talv oli minema, tahaks nii õnnelik, et ma panin vähemalt neli korda, aga võib-olla isegi rohkem ikkagi suusad alla. Sest suusarajad algavad kohe siitsamast basseinide juures igasuguse pikkusega ja igasuguse igasuguste laskumisvõimalustega suusarajad. Mina ajam suur lasku ja pole kuigi ma olen elus olnud väga kirglik suusataja. Mulle meeldis niimoodi, et kui ma õhtul voodis silmad sulen, siis ma näen, kuidas jalge vahelt valge lumi vuhiseb mööda. Et aga nüüd on ka veel olnud mitu. Eriti viimane talv oli jälle see rõõme, et sai mitu korda suusad alla. Kui ma siia tulin, siis, siis mul oli üks hirm seoses sellega, et, et ma saan sinuga kokku, me pole varem kohtunud, kuna sa oledki teadlane hästi palju keelest kirjutanud ja see on sinu jaoks hästi oluline asi. Siis mul on nagu mõningate keele inimeste ees hirm, et äkki ma ütlen midagi valesti või, või mingid parasiitsõnad tulevad, et kuna see on meie selline vaba vestlus, mingisuguseid küsimusi mul ees ei ole. Et siis võib-olla tekivad sellised asjad ja ma tean inimesi, kes on ka väga, isegi kramplikult Kinni mingis sellises ortograafias, nad vihkavad mingisuguseid laenamist, tulevad kuskilt inglise keelest vene keelest ja nii edasi ja nii edasi, et kuidas sinul sellega on, et ma tean isegi inimesi, kes võtavad televiisori kava ette ja siis punase pastakaga tõmbavad mingeid jooni alla ja teevad seal nagunii-öelda õigekirja, et kuidas saab kirjutada nii. Ja ma arvan, et keeleteadlased, kui nad ikkagi on teadlased teatud taseme juures hakkavad suhtuma sellesse sinu mainitud probleemidesse teisiti ja nad reageerivad valuliselt hoopis teistele asjadele mida tavaline inimene ei tunneta üldse. Mina tajun, kuidas praegu eesti keel muutub, eesti keel muutub praegu erakordselt suure suure kiirusega. Aga miks ta muutub, aga miks ta muutub, sellele on kindlasti palju palju erinevaid põhjusi. Üks on see, et äkki saavad siin kokku eesti keele kallal töötades ja seda uuristades. Sellel pinnal parasiteerides saavad kokku kaks võimsat indoeuroopa keelt vene keel ja, ja inglise keel. Ja nende mõjud on tihti, kuna nad on mõlemad indoeuroopa keeled. Nende mõjud on tihti ühesuunalised. Ja siis toimub niisugune konstruktsioonide nihkumine, milles tavaline inimene ei näe mingit ohtu. Aga, aga mis suund see on? Jälle on kahe toonud vahetoon näite. See näide on näiteks selline minu armastatud klassikaraadios. Ma peaaegu üksnes seda kuulanudki ütlevad diktorid pärast mida? Postide voo mis ei ole eesti keele pärane konstruktsioon, eesti keeles öeldakse selle järel, selle järel tuleb see ja see mitte pärast, mida tuleb see ja see, vaat siin on nüüd tegemist keele süvakonstruktsiooni muutusega, mida ma olen ka oma kirjutistes võrrelnud ehitamisega. Kas ehitus on rahvuslik siis, kui on rahvuslik arhitekt, nagu selles majas näiteks, kus me praegu teeme seda jutuajamist seda intervjuud, ajame juttu või on rahvuslik ehitus, see kus olla võõras arhitekt, aga baas on murtud siit Lasnamäelt või siis põletatud tellised Lõuna-Eesti savist ehitajad või, või ehitajad on, kas on kodumaised või toodud Bulgaariast, et mis teeb selle arhitektuuri, teeb kodumaiseks ja minu arvates pigem see projekt, mitte see ehitusmaterjal. Aga nüüd, kui meil on tegemist niisuguse nähtusega nagu see, et pärast mida või mille järel siis see ehitusmaterjal jääb samaks, need on eesti sõnad. Aga see konstruktsioon, projekt On juba võõramaine ja tavaline inimene seda ei märka, tema pahandab ikka selle üle, kui öeldakse, tšau või back ka või, või davai. Aga need on kõik muutuvad, nähtused kaovad niikuinii, see minu pilguga vaadates see mind üldse ei häiri, mind häirib konstruktsiooni muutus, grammatika muutus. Ja noh, ikkagi ka mingil määral mind häirib seal lodevus, kus kasutatakse praegu kas eputamiseks või, või mõtlematusest inglisekeelseid sõnu. Kui oma sõna on täiesti olemas ja täiesti tavaline ja aru saada, kusjuures inglisekeelne sõna ei peagi olema nii hirmus arusaadav. Kes siis ikka peab aru saama näiteks, et et Laund, söör, sean siis diivanile Losutav televiisoris surfaja selle asemel on eesti keeles tugitooli vaata ja või mistahes variandid on, on võimalikud. Natuke häirib mind ka see, et olles kuulunud hirmus palju aega saksakeelse kultuuriruumi mõju alla ka saksa keelt tajutakse tihti justkui inglise keele kaudu hiljuti KUMUs lugesin suurt eestikeelset inglisekeelse kõrval suurt eestikeelset näituse või ekspositsioonist esitust ja seal on selgelt saksakeelset väljendit eestikeelses tekstis on inglise keeles tõlkimata justkui iga kuskilt ükskõik kust tuleb kas Tallinna agulist või või Antslast või Mustjalast tulev kumu, külastaja peab sellest nüüd aru saama. Kui ta algupäraselt on see väljend saksakeelne. See peaks olema seal algupäraselt saksa keeles ja siis selle järel sulgudes eestikeelses tõlkes. Meid esitatakse juba asja niimoodi, et iga inimene sünnib inglise keele oskusega, nii nagu venelased vene ajal väitsid, et vene keel on kõige loomulikum, sest seda oskab ju iga inimene sünnist saadik. Et see, mis sa sellest konstruktsioonist rääkisid ja tõid selle näite pärast mida, et ongi, et see on selline asi, mis ongi inimeste keeles niimoodi sees, et nad tõepoolest ei mõtlegi seda, võtad ainult sina kui keeledega väga süvitsi läinud inimene kinni. Aga mulle tundubki, et, et mis on selle asja juures hästi huvitav. Oleme just nimelt vaadata mingisuguseid ühiskonna nähtusi, liikumisi läbi keele, kas kaudu just keele kaudu? Ja läbikeele on ka, on, on Cheeres ja suu, vaat siin on sealt selles läbi selles läbi selle kasutamine eessõnana, siin liituvad vene ja inglise keele mõjud väga ähvardavalt kujul, sest see, kuidas läbi on muutunud kasutatavaks eessõnaks, mis asendab väga palju traditsioonilisi konstruktsioone ja ma olen seda jälginud 20 aastat ja see muutub järjest üldisemaks. Minu kadunud hea kolleeg Ilse Lehiste, kes säilitas suurepärase kodueestlased suhtes erinevuse täiesti keeleoskuse olles praktiliselt üksi Ohio osariigi pealinnas kolumbuses elades seal tema ei, keeldus arusaamast nendest läbikonstruktsioonidest, et ütleme niimoodi, et see neiu tegi oma karjääri läbi voodi mis Eesti ajakirjanduses mul. Ma ütleksin, tuhandeid näiteid selle kohta on mul arvutis, kus läbi on kasutatud sellisel kombel, mis veel ütleme, kolm-nelikümmend aastat tagasi olid täiesti kujuteldamatu ja alles 20 aastat tagasi tekkis, aga nüüd on väga võimsalt levinud üks nähtus, mis praegu levib, on osastava käände üle kasutamine. See eesti keelele järgmiselt iseloomulik täissihitise ja osasihitise erinevus praegu ähmastub minu jaoks hämmastava ja kurvaks tegeva kiirusega. Ma toon näiteks, näitasin pleki tuua ka näite, ma toon näite klassikaraadiost mida ma iga päev kuulan. Vot seal on missuguse pannud niisugune juhus, mida me oma naisega kaalutasime pärast seda, kui kui helindon on esitatud ütleb diktor. Ta esitas, see ütleme, kevantous, orkester. Aga tegu on tehtud, peab ütlema, selle esitas vähemalt varem öeldi, nii et kui on ikkagi täissihitis, siis on teistsugused käänded ja kui on osasihitis, siis on teistsugused käänded praegu osastava käände. Selline kiire eelistama hakkamine väga üldine protsess, nii kirjutatud ajalehekeeles kui ka kõneldud diktorikeeles. Ja mul ongi selline arusaamine sellest, kuidas keel muutub, on praegu see, et kuuldeline mulje avaldab väga suurt mõju see, kuidas raadiodiktori räägivad. Nad on näiteks võtnud hiljuti niisuguse vandenõu omaks, et kõik ütlevad viite ja kuute viitekümmet ja kuutekümmend ja ja no täiesti õigekeelsuse vastane. Mind see eriti ei häiri, aga aga küsimus on, et vot ikkagi, mitte professionaalid on võtnud nüüd ette selle. Nendelt saatus on neile kätte mänginud selle võimaluse, et nemad muudavad keelekasutust raadiodiktori ja need, kes raadios esinevad ja nende mõjul juba ka siis need, keda raadiosse esinema kutsutakse või televisioon. No ja lõppude lõpuks ka need, kes raadiot kuulavad Ja see ongi see, et need, kes kuulavad, arvavad, et nüüd tulebki kõigil ütelda viite ja kuute mitte liitia, kuut. Mida, nagu üldiselt saab nagu nendesamade näidata või selle keele muutumise ja selle kasutamise kohta öelda laiemalt et mis, mis, mis siis toimub meil praegu? Et ma ei mõtle nagu sellist, et anname nüüd hinnangu ja ütlema, et eesti keel ja eestlased kaovad või, või noh, sa võid seda öelda ka muidugi, aga, aga et mis protsess on, mis käib? Et see protsess on minu meelest selline, et toimub eesti keele soomeugrilaste konstruktsioonide siis seal võrreldavad ehituse projektiga. Et toimub nende konstruktsioonide Indo-Euroopa astumine, see see projekt joonis muutub ja materjal jääb, jääb Belsamaks. Nüüd, kui seda asja identsuse seisukohalt vaadata, siis on minu arvamus, on see ikkagi. Et eelkõige on oluline projekti Erinevus konstruktsiooni erinevus, mitte materjali erinevus. Näiteks väidetakse, ma ei tunne seda keelt, aga sõnaraamatu järgi võib arvata küll, et Albaania selles on üle üheksa kümneb, mõni ütleb koguni 95 protsenti on laensõnu aga grammatika on täiesti erinev. Ta on oma keel. Nüüd tavalistes Euroopa keeltes on laenulise sõnavara ja nagu selles ürgsema kaasa veetud oma, nagu omaks peetava sõnavarasuhe on enam-vähem 50 50. Eesti keeles on see umbes sama, inglise keeles on on ladina ja prantsuse ja normanni algupära laensõnu võib-olla üle 50 protsendi. Ja noh, ta on ikkagi võimas võimas keel, kui see projekt struktuur säilib sellisena nüüd kui struktuurid ühtlustuvad. Vot see on masin, tõlkijate unistus. Masintõlkespetsialistide unistus oleks see, et konstruktsioonid, keelelised konstruktsioonid oleksid võimalikult paljudes keeltes sarnased. Siis ta ju väga probleemi poleks, väga hästi saaks tõlkida, et lihtsalt asendad, need tüved, sõnade asendad ja kõik oleks väga lihtne. Keeruliseks teeb justele konstruktsioonide erinevus, teeb selle. Tegelik identsus ongi konstruktsioonide erinevuses, nii et kui kui konstruktsioonid ühtlustuvad, siis on küll asi niimoodi, et kui on trumm läinud, siis pulkadest on juba natuke vähem kahju. Sa mõtled Mati Hint selle all üldse meie eestlast, eestlasi, meie identiteeti selle keele konstruktsiooni all ka lõppkokkuvõttes selle trummide pulkade näol? No teatud määral küll seda võib kasutada metafoorina metafoor ta ongi, aga selliseid konstruktsioonilise või projekti projekt on küll halb sõna, sest me muudest muust ei räägigi kui projektipõhisest elamisaga. Aga siin on üks teine tähendus. Et, et kui projekt muutub ja projekti mõjutamist on praegu ikkagi hirmus palju, no minul on täiesti aru saadamatu, kust tuleb see käsk, et vikerraadio mängib peamiselt inglisekeelseid tühiseid, mõttetuid laulukesi miks, et anda meile ettekujutus või siin viibivatele vähestele ameeriklastele ettekujutus, et noh, et siin on hästi ameeriklasi, pärane keskkond või miks kaubanduskeskustes on, on inglisekeelne tühi laul, laulmine käib seal? Aga võiks kaubanduskeskustes üldse käib mingisugune. See, mis mina minu näiteks peletab see, see, mis seal kaubanduskeskuste heli väljas toimub, peletab sealt hästi kiiresti, hästi kiiresti välja soosinud jah, ja restoranid või magus ma üldiselt käia, aga noh, söögikohtades ikka käin. Tallinnas on neid kohti, kuhu ma sisse lähen, selle mõttega, et ma tahan seal sõbraga juttu ajada, nüüd on ühe käe sõrmedel üles lugeda, kuhu ma üldse julgen sisse minna. Sest et on minuga juhtub küll seda, et ma jätan mida ma kodusega külas, ega muidu ei pea sünsaks üldse taldriku pooleli, maksan arve ja lahkun kiiresti. Just selle selle müratausta pärast. Aga oled sa käskinud või, või palunud muusika kinni panna? Jah, vahel tehakse seda, aga vahel öeldakse teistele klientidele meeldida. Ja, aga ma ei ole üldse nii suur, nii suur väljas käija selles mõttes, et see püüa sellest probleemist saada omal jõul teha, et ei oleks seda probleemi olemas. No ma mõtlen, et mis see keel on, on ikkagi see, et me saaksime üksteisega rääkida, nagu mina sinuga praegu räägime 11. Kuidagi aru või arusaadavaks teha. See väljend keeleeelne aeg, et seda on viimasel ajal, ma olen seda sind seal kohanud, mis asi see sinu jaoks on? Ei oska selgelt vastata. See oli mingitel 1800.-te lõpupoole kui prantsuse akadeemia, kes tol ajal oli võib-olla maailma kõige võimsam teadusliku mõttekeskus keelas keele päritolu üle juurdlemise ja mõtlemise oma liikmetel. See ei vii mitte kuhugi. Ja see sellest keelust peeti väga kaua kinni, sellepärast. Ja mis selle taga oli, mis see põhjus on, miks? Vii mitte kuhugi, see oli nii lootusetu mõte arutleda selle üle, kuidas keel on tekkinud. Ja sellest peeti kinni, väga kaua. Viimane suur ülemaailmne kileteadvus, kongress oli 1997 Pariisis ülemaailmne keeleteadlaste kongress kus ma olin, et seal oli küll juba terve plokk, kuid ja kongress toimus samas Pariisis oli terve blokk ettekandeid keele päritolu kohta, sest vahepeal on ikkagi väga-väga fantastiliselt huvitavaid leidlikke teoseid, orjaid ja pusle kokkupaneku viise on, on välja mõeldud, kuidas keele tekkimist seletada. Kuigi see kronoloogia muutub ja on heitlik. Ja ega me praegu ikkagi ei tea seda kuigi hästi, kui Me ei tea sedagi, kast altertaarlased ja Kroman. Ei, seda me juba pea, et kui teame, et neil oli mingisugune mingisugusel määral häälikute diferentseerimise võime see me teame sellest, suudame rekonstrueerida selle kolba järgi. Selle nahklustike ja kolba järgi suudame rekonstrueerida seda mitte meie, vaid suudetakse, ütleme niimoodi, et neil oli, oli häälikute diferentseerimise võime. Ja viimasel ajal nii palju, kui ma seda suutnud jälgida või sattunud jälgima ikkagi väidetakse, et neil võis võis olla olla keel. Varem väideti ju ka, et see homo sapiens sapiens Kromandiooni inimene c ei segunenud kindlasti Kromand joon lastega enam ei väideta, seda me oleme mingil määral ka Kromandiooni inimesed ja minul ei ole sellest üldse kahju hoopis surema. Tartus oleks võib-olla olnud kui üks noh ikkagi üks liik kaob jäljetult geneetilist jälge jätmata, aga kui me oleme sealt pärinud midagi, mis on aidanud meil selleks inimeseks saada, kes me oleme? Mina küll seda ei häbene või ei karda või pigem tunnen rõõmu, et miski pole päris jäljetult kadunud siiani kuigi lõpuks kaob ju kõik, vot see on asi, millest võiks rääkida, et mis on mis võib olla ühe humanitaari maailmapilt selles mõttes, kui ta, kui ta teab, et kõik, mis on loodud või kõik, mis on sündinud või tekkinud, mis sõnaga keegi kasutab. Et lõpp on ikkagi see, et kõik hävib. Et kuidas selle teadmisega, mis meieaegsel inimesel, eriti teadlasel, on paratamatult kogu aeg, ta ei tiksu sul peas, aga sa tead seda kõik, mis on olemas, kõik kaob ja kaob jäljetult. Et mina olen endale selle teinud selgeks niimoodi, et sul on lühike perspektiiv, keskmine perspektiiv ja kauge perspektiiv, see kauge perspektiiv on lootusetu. Praegune universum kaob, hävib täielikult. Ja, ja kuigi me võime uskuda seda sõna, et jaa, Luuakse uued taevad ja uusmaa, see ei puuduta enam seda universumit, milles meie elame. Et see on see kauge perspektiiv, vähimatki lootust pole. Ja teine on see lühike perspektiiv, kus mõeldakse ainult omakasule sellele, mis on, kuidas ma saan eta varastada, omastada, kuidas ma saan sellest sellest kasu, noh, see on, ütleme Eesti valimiste perspektiiv, kui ma seda paneksin, et kuidas Eesti poliitika perspektiiv on muutunud, siis iseseisvumise järel oli see, et me saaksime Euroopa nõukogu liikmeks siis et me saaksime Euroopa Liidu liikmeks, siis saaksime NATO liikmeks siis, et me saaksime euro. Ta on kogu Eesti poliitika ülim eesmärk. Kuidas kukutada Savisaar. Kui see, see perspektiiv tõmmatakse niivõrd lähedale siis kogu elu muutub labaseks ja mitte eriti elamisväärseks. Vaata, keskmine perspektiiv on see, et me näeksime seda mingisugusestki jätkumise horisondil. Näeksime oma elu, et et meie elul on mõte selles mõttes ainult kui me anname oma elu, selle suudame anda. Et see, mis me teeme, millega me mõtestame oma elu, et see kuidagimoodi jätkub ja jätab jälje ja parem, kui ta jätab hea jälje kui ma ei eksi, see on Toomas Pauli mõte, et inimese elul ei ole küll mõtet, aga keegi ei keela seda mõtet otsida ja leida. Ja, ja see õieti olekski see keskmine perspektiiv, sest keskmises perspektiivis on võimalik, et me soovime ja mõttekas soovime eestluse jätkumist soovime. On see maailmakorra jätkumist, soovime kultuuri jätkumist, jätkupidevust, et see annab sulle sellele elule mõtte ja teeb su eluga tegelikult ilusaks, see on, sest geoloogilises vaatepildist kasvõi maa geoloogias. Ma soovitaksin eesti poliitikutel aeg-ajalt mõtelda selle peale, et et noh, nendest eelmistest geoloogilistest ajastutest Pole ju rohkem järel kui, kui raskesti kokkupandavad fossiilid. Et sama juhtub ka meie ajastuga. Ei, ei hiigellinnadest ega hiigelraamatukogudes. Geoloogilise ajastu mõttes ei jää järele mitte midagi ja kuskilt ei tule tulnud katkes, hakkaksid sind ka välja kaevama, uurimisi tegema. See on fantastikakirjanduse motiiv, et kuskilt tulevad ja siis kaevavad välja New Yorgi pilvelõhkujat. Seda ei, ei, ei tule. Ja et Eesti poliitikud võiksid aeg-ajalt vaadata neid mõtelda selle geoloogilised perspektiivi peale või käia Tõravere observatooriumis, vaatama neid pilte mis kujutavad seda, mis toimub universumis, et et nihutada oma perspektiivi ka natuke kaugemale Savisaare kukutamise sellisest üldrahvaliku ideest, et näha oma ja kõigi teiste elu ka inimväärsemaks ja meeldivamaks, et et seda vihkamise õhkkonda vähendada. Et mul on niisugune mõte olnud tihtipeale peas. Raadio neli tegi minuga saate, püüdsin turgutada ülesama juba igas mõttes roostes vene keelt. Ma küll kuulan aga aktiivset kasutamist Pole kahjuks. Ma tõin sellise näite, et kui tuli Eesti vabariik ja sellega kaasas tööpuudus, eriti hirmus tööpuudus Narvas ja Ida-Virumaal leidus palju inimesi, kes ütlesid väga hea, et venelaste hulgas on tööpuudus. Las nad lähevad siis minema. Läks natuke aega ja tööpuudus oli üldine ka eestlaste hulgas. Kui tuli prostitutsiooni kampaania, mida muide Mart Laari esimene valitsus püüdis ju ergutada igapidi ja legaliseerida prostitutsiooni kui majandusharu Eestis. Aga siis öeldi ka lohutuseks. See on venelaste asi, eestlasi see ei puuduta. Nüüd. Narkootikumidega põhimõtteline. No ma just tahtsin öelda, narkootikumidega on põhimõtteliselt sama, öeldi see on venelaste probleem, eestlasi see ei puuduta. Nüüd on eestlased Euroopa liidus suhtarvuliselt esikohal narkosurmade tõttu. Ja kui nüüd lisada sinna veel see väljaränne, öeldi, las lähevad seda parem. Nüüd on see ka eestlaste probleem, et minnakse ja, ja koguni ergutatakse minemist. Et ikkagi kehtib see kirjasõna ära soovi teisele seda, mida sa endale ei taha. Mõlemad perspektiivid, mida sa nagu välja tõid, see nii väga lühinägelik, väga pikk. Mõlemad on väga pessimistlikud, et nendega on nagu väga raske elada, kui see ongi seal selline perspektiiv, et see keskmine tõepoolest on kuidagi väga sind kõrvalt kuulates mõeldes, tundub kuidagi väga mõistlik või kuidagi annab õhku ja kuidagi olla, aga mulle tundub, et, et see, mida sa just rääkisid sellest ühiskonnas toimuvast venelaste näitest, siis see on täpselt seesama lühike perspektiiv. Jah, see on tõesti lühike perspektiive, see see keskmine perspektiiv on see, millel on inimese mõõde. Sest ma hiljuti lugesin, püüan mitte lugeda päevalehti iga päev, aga seal on, nad on nii tendentslikus ja üsna kurjad, sest Eesti ajakirjanikud on? No ma ei julge nüüd minu meelest ma ütlen, et see on minu arvamus, minu arvates on Eesti ajakirjandus otse otseselt mitte kõik, aga Eesti ajakirjandus kui niisugune on süüdi selles, et Eesti ühiskond on muutunud väga kurjaks, lihtsalt kibestunuks ja kurjaks. Kuigi on väga suurepäraseid inimesi nimetada näiteks kadriorust ka Peeter Ernitsalt, tihti loen väga hea meelega Alo Lõhmus, aga üldiselt ikkagi on ajakirjanik rõõmus, kui ta saab kasvõi sinu väiteid väänates, saab teha midagi, mis on, on räige, halb, ärritav ja mis nende arvates müüb siis paremini. Aga kuhu me jäime seal, kus me alustasime lühikeses lühike vaat-vaat, hiljuti lugesin postimehest üks ma alustasin autori praegu ei tule meelde, aga see jutt algas niimoodi. Mul oli juhus sündida inimesena. See oli täpselt see lause, mis kohe haakus minu mõtteviisiga. Mul oli juhus sündida inimesena siia ja sel ajal ja ma pean seda juhust seda õnnelikku juhust kasutama. Nii mõistlikult ja nii heatahtlikult kui võimalik. Ma oleksin võinud ju sündida ka nägrana või või ninasarvik, kuna, kelle peale kõik jahti peavad nii otseses kui ülekantud tähenduses või mingi putukana või jääda hoopis sündimata. Aga kui ma olen sündinud inimesena, et siis ma peaksin püüdma mitte teha kogu aeg sünnitama nii palju õelust ja kurjust ja pahatahtlikkust, kui ma suudan, sest ma suudaksin küll ikkagi üksjagu viga. Ega haritlased ongi tihti ju selle kurjuse algluule, see on ju üld teada tõde, et kõik genotsiidi, kõiki jälitamiskampaaniad, kõik, mida terrorirežiimid harrastavad, kõik valmistatakse ette haritlaste poolt algatatud ajupesuga, nii on see kogu aeg olnud ja minu jaoks on ohu märk ka Eesti ühiskonnas selles mõttes olemas. Aga kui ma tulen ikka selle kestmise perspektiivi juurde. Vabandust, ma segasin, ma mõtlen, sa mõtled haritlasi institutsioonide juures seda või, või, või lihtsalt mõtlemises. Vot ma ei tea, ma praegu astun natuke libedale jääle sest et ma ei tea tegelikku olukorda, aga ei enne valimisi, kirjutas Šveitsis elav ja mitte minu meelest mitte-eestlasest kolumnist Kaspar nähtab kirjutas Õhtulehes kolumni, mille ma hoidsin alles, kus ta väidab, et Tartu Ülikoolis valmistatud, aga kas ülikoolis ajakirjanike ette selle mõttega, et nendest peavad tulema Savisaare vihkajad? Kui see väide vastab vähimalgi määral tõele ja siis on tegemist ikkagi sama nähtusega, millega valmistati juudi pogramme või natside võimuvõtt võtmist või või 37. ütleme vene revolutsiooni järgseid puhastusi ja 36. seitsmenda aasta puhastusi. Jaa, jaa pärast sõda Eestis toimunud puhastusi. Et mul on seda väga halb ütelda, aga igal ajastul võib-olla kõige vähem vabadussõjaaegses põlvkonnas, kuigi ka seal ei puudu näitaja. Igal ajastul on leidunud haritaskonnas niisuguseid inimesi, kes on aidanud ette valmistada verevalamist. Ja, ja see ei ole Eesti näide. Eesti ei ole mingisugune eriline erand, see on igal pool niimoodi olnud ja ka praegu on, on selle raamatukoi on taimi, mis on se antikvariaadi nimi, mis on lugemisvaras, on raamatukoi vist ka sõjavaateaknal on praegu. Ja raamatukoi, mille klient ma olen ja mis on erakordselt korrektne antikvariaat erakordselt, aga selle aknale praegu romaan pat hõrevasta. See on üks natsikirjanduse, üks tähtteoseid, ma olen hell nendes küsimustes, kõik, mis puudutab massiterrorit ja ülekohut, mulle jääb see kohe meelt olla. Siin riiul on teise maailmasõjakäsitlusi, mis kirjeldavad seda, kuidas valmistati ette massiterrorit, et see, see toimub haritlaste osavõtul ja ja haritlaskond peab olema teadlik, et ta vastutab selle eest, mis tulevikus juhtub. Korraks tulen veel tagasi selle lause juurde, mis mulle sügavat mõju avaldas. Mida ma mainisin? Mul oli juhus sündida inimesena, et kui me mõtleme sellele inimese ajaloole, nii nagu teadus seda rekonstrueerib siis see on ju rippunud juuksekarva otsas korduvalt. Siin niisugune mõiste on olemas nagu aafrika pudelikael, kus tekkis homo sapiens, väidetakse, et vähemalt mõnes teoorias väidetakse, et oli niisugune hetk olemas. Noh, ajaloolises mõttes hetk, kus inimese kui niisuguse, praeguse inimese nüüd meie aja inimese homo sapiens sapiens. Et see kogu see kogukond oli 3000 hinge 3000 isendit. Et õieti on see erakordne ime, et sellest kasvanud nüüd rohkem kui seitsme miljardiline inimkond. Ja, ja neid hetki, kus kogu inimkonna see olemasolu on rippunud juuksekarva otsas. Ma arvan, et neid on olnud rohkem kui üks kord ja ma kardan, et tulevikus tuleb neid juurde, sest tõesti iga hull võib leiutada mingisuguse mehhanismi, mis vallandab tuumasõja, sõltumata sellest, kas tuumariigid tahavad või ei taha või, või mingi närvigaasi või mingi teise gaasi, mis hävitab hapnikku või, või, või elukeskkonna või vallandab ülemaailmse tulekahju. Et mida pöörasemaks loogia muutub ja mida kergemini see on kättesaadav nii-öelda valgustamata inimestele, kes valdavad tehnoloogiat, kuid mitte midagi rohkemat. Seda ohtlikumaks see, see, see kestmise perspektiivi jätkumine muutub. Aga minu mõte on ikkagi, et kui mul oli juhus sündida inimesena siis miks mitte kasutada ja kasutada nii, et, et ka järgmistel oleks juhus sündida inimesena. Sest selle kauge perspektiivi selle selles horisondid on ju ainus loogiline järeldus, et nii nagu sellest teadlikuks saaks, oleks enesetapp Pole ju mõtet. Elu on vaja nagunii. Aga ta võib ka olla ilus. Ja, ja see keskmine perspektiiv saaks jätkuda, kus inimene suudab oma elu mõtestada ja see on ülev. Kui sa mõtled selle peale minu üks mõte mõtlema, et mis on üks kõige ilusamaid asju, mis, mis mille, mille tekkimine, kujuteldamatu sümfooniaorkester. No kuidas see on võimalik ja ometi on, et selle jätkumine on see, et me peaksime tegema, et see saaks jätkuda mitte töötama miskis mõttes selle vastu. Nüüd hoopis teisele teemale hüpates, aga, aga võib olla ka mitte. Et üks mõte või selline esimene impulss, miks ma kohe Mati Hint sulle helistasin ja ja palusin, et, et sa võtaksid oma kodus ahjualuse vastu. Minu oli see üks sirbis hiljuti avaldada artikkel mille pealkirjast sai tahtnud rääkides, sattus kuidagi vahetusse, selle aga aga rääkis põlvkondade dialoogist ja rääkis ka kuidas on mingid mõisted ajas muutunud, näiteks armastuse mõiste. Mulle meeldis, aga kuidas sa ei hakanud kuidagi mustvalgelt või, või kuidagi manitsedes rääkima, kuidas kõik on halvasti. Mulle tundus ka, et seal oli täpselt kirjutatud sellest keskmisest perspektiivist. Kuidas leida mingisugune tasakaal selle nõukogude aja ja tänase päeva vahel ja kuidas kujutada seda, seda nõukogude aega? No kõigepealt ma tuletaksin meelde, et selle artikli pealkiri oli jalutuskäik väärtuste surnuaias. See oli sirbi toimetuses tööõnnetused, see pealkiri läks kaduma ja millegipärast nad otsustasid, et nad ei küsi minu käest, kuidas see pealkiri oli, kui see oli arvutis kustunud või kustub kogemata kustutatud. Elt pandi selline pealkiri, mis õieti ei i haakusele. Esseega. Tõsi, Valle-Sten Maiste vabandas meilikirjas minu ees, aga sinna see jäi avalikku vabandust, pole tulnud. Minu meelest ongi see, et ainus võimalus, mees Ann, on see kestmine, perspektiive meil tuleb sisustada see keskmine perspektiiv, aga kui nüüd see õnnetus selle selle essee peal kirjaga juba sattus siis julgen ma küll ütelda, et et me oleme Eesti NSVs kaugelt rohkem kui ei meeldi tunnistada. Ja kui Savisaar omal ajal võis olla ja võib-olla, et see oli 90 või küllap see oli üheksa 10, ta võib olla 89 tõenäoliselt 90, kui ta lansseeris selle õnnetu sõnaühendi, kolmas vabariik. Kui ta oli selle sõnaühendi sünnitanud, mis siis kõike lahti läks ja kestab tänapäevani. Tegelikult olen ma veendunud ja tunnen iga päev, et savisaarel oli kaugelt rohkem õigus, kui me tahame tunnistada. Mina tunnistan siis selles, et Savisaar ütles, et me võtame uude vabariiki, sellesse kolmandasse vahe oli esimene vabariik, siis oli, oli riigi kaotus, aedne vabariik ja, ja siis tuleb kolmas vabariik, et me võtame sinna kaasa selle, mis meil õnnestub kaasa võtta esimesest vabariigist ja selle hea, mis oli teises vabariigis. Tegelikult minu arusaamises ja nägemuses on, praeguses Eesti vabariigis on sellest õnnetust 50 aeg aastasest riigita olekust on kaasa võetud kaugelt rohkem, kui seda tunnistatakse. Üks näide on viimane, viimased valimised. See on ikkagi päris naeruväärne, kui seda keegi kuskilt kõrvalt vaatab. Iga kolmas inimene hääletas Keskerakonna poolt ja mitte kas inimene peaaegu ei julge ütelda, et hääletas Keskerakonna poolt. Eesti Ekspress oli viis lehekülge inimesi, küsitletud viis lehekülge täispildiga inimesi, küsiti, kelle poolt nad hääletavad, selliseid noh, mitte eriti väljapaistvad, aga enam-vähem paljud neist tuntud inimesed. Üks inimene ei hääleta Keskerakonna poolt vabalt öelda, mitte keegi ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi? Oki, kes hääletaks Keskerakonna poolt ja nüüd me teame, et iga kolmas hääletaja hääletas Keskerakonna poolt ja ikka ei ole kedagi, kes julgeks ütelda, hääletas Keskerakonna poolt. Et see on minu arvates see olukord, mis oli nõukogude ajal, kus kõik käisid valimas ja hääletasid kommunistide poolt kuigi vihkasid või põlgasid seda olukorda ja sotsiaalset süsteemi, et on see silmakirjalikkus on täielikult tagasi ja inimesed ei julge ütelda seda, mida nad teevad. Et see on väga halb märk kogu Eesti demokraatia jaoks, sest järgmine kord on tulemus, võib olla see kuna ja öelda, et, et nüüd, kus iga kolmas inimene on hääletanud keskerakonna poolt tuleks hakata tegema koostööd savisaarega ja Keskerakonnaga. Et minu meelest nii ei saa, kas Keskerakond meeldib või ei meeldi. Võib-olla minule ei meeldi need, kes toovad kotisõitja Sposato, Sid siia investeerima ja raudteed jälle kord erastama. Aga kui Nad esindavad mingisugust elanikkonna osa siis tuleb leida kooselamise moodus kooselamise ja ka koostöötamise moodus ainult vastandamisele öeldakse, et vaat, ainult ühed vastandavad, tegelikult on kogu Eesti ühiskond ehitatud nii üle üles kõik vastandavad ennast kõigile. Ja no siis ei jäägi muud üle, kui tõmbuda tagasi, tõmbuda tagasi, elada oma kookonis, suhelda väikeste väikeses kitsas ringis Ennast vaikselt aju pesta. See, sest ajupesumeetod on suhteliselt lihtne, ajupesumeetodid on välja töötatud keeleteadlaste osavõtul. Ja ajupesumeetodid on, on klassikalised meetodid, Need ei ole need Kööbelsi mida suurem vale mingis retoorikas siis ei, küsimus on. Põhiküsimus on sildistamises. Põhiküsimus on sildistamine, mitte see. Kõigepealt oli ikkagi selline kirvetöömees, et mida suurem vale, mida sagedamini korda see muidugi toimib, toimub ka Eesti ajakirjanduses ja Eesti ühiskonnas. Ja see keeleteadlaste osavõtul Ameerikas möödunud umbes paar aastat tagasi oli see valmis enam-vähem nii, 1912 13. Oli see see valmis. Ja teiseks maailmasõjaks või selleks ajaks oli see juba täiesti lihvitud sildistamine. See on see, et ma enne ütlen sulle, kes sa oled. Ja, ja siis selle sildi järgi, mis selle sildiga kaasas käib. Hakkan sulle omadusi juurde kleepima ja kõiki sinu tegevusi interpreteerima, tõlgendan kogu sinu tegevust selle sildi järgi, mis ma sulle olen pannud. Ja kuna ajakirjanikest siis ja Eesti ajakirjandusõppejõududest on nii mõnedki on õppinud USAs, kus see sildistamise meetod välja töötati siis ma oletan küll, et nad on selle Siljantselt väga efektiivselt väga tõhusalt ära õppinud ja kasutavad sedasi. Sinuga vestluses Mati Hint mitu korda korduvalt on see Savisaar ja Keskerakond nagu näitena läbi käinud, et et mis su enda. Kuidas ma nüüd küsin, ma küsin otse, noh, et mis suhe sul endal sellesse keskerakonda savisaart? Minu enda suhe on, on see, et ma olen elus. Rahvarindeaegades olen Savisaart lähedalt näinud, seda oma. Ja, ja Savisaar on kahtlemata karismaatiline isik. Muidugi, ega Savisaare isik ei ole muutunud selle lakkamatu mitmekümneaastase mõnitamise ja peksmise ja kahtlustamisega paremaks. Keegi ei muutuks. Aga mu enda suhe, miks ma hääletasin Keskerakonna poolt? Väga lugupeetud väga tunnustatud arsti poolt, kui olla seel detailsem on see, et minu meelest toimub Eesti ühiskonnas praegu mitte üksnes Keskerakonna tümitamine, vaid toimus. Toimub katse tasalülitada opositsioon. Sest kunagi öeldi ju, et rahvaliit hävitatakse, Rahvaliit hävitati. Leidus ajakirjanikke, kes ühe Keskerakonna pahanduse järel vist siis, kui need sõrmejälgi asuti otsima, mida otsitakse tänapäevani. Ennustasid, et Keskerakond hääbub, kaob kiiresti. Et märgid, mis mulle ütlevad, et on eesmärgiks kellelgi kuskil on eesmärgiks opositsiooni hävitamine või tasalülitamine. Ja see on ülim oht. Olen täiesti kindel, et kui Keskerakond oleks olnud 20 aastat võimul ja asunud hävitama või maha suruma opositsiooni siis praegused niinimetatud paremerakondi mida ju vähemalt ühel puhul juhivad vanad kommunistid, kellel ei ole vähimatki teenet Eesti iseseisvumisel, erinevalt savisaarest. Et kui oleks Keskerakond olnud 20 aastat võimul ja asunud maha suruma opositsioon, oleksin hääletanud tingimata opositsiooni poolt, sest see on ülim oht, et et likvideeritakse vasturääkimise võimalus, kuna vasturääkimise julgus on juba sama hästi kui likvideeritud, mida näitavad küsitlused, et kas keegi hääletas ka Keskerakonna poolt? Mina hääletasin Keskerakonna poolt sellepärast et esiteks on mul väga sümpaatne kandidaat, kelle poolt mul oli hääletada tunnustatud arst, kelle abiga mina olen vajanud ja ja teiseks, see põhimõte opositsioon peab jääma. Tänane ohi oluline käis Mati Hindi juures. Saate panid kokku Liivika Ludwig ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.