Tere hommikust sel nädalavahetusel, kui kultuurist kõneldakse ja kirjutatakse ka puhtalt päevakajalistest saadetes ja väljaannetes ja seda ikka seoses kultuuri ajakirjandusega. Kultuurilehega sirp räägib ka jutusaade kultuuris, sest paari päeva jooksul on olnud põnevaid esietendusi. PÖFF on oma tiivad laiali sirutanud, aga minu külaliseks on täna siiski teatrimees. Mina olen Margit Kilumets, tere hommikust, Jaanus Rohumaa. Tere hommikust. Kas ma võin öelda teatrimees sinu kohta või päriselt ikkagi või? Ikka võib teatrimees mu amet ja ja haridus ju enamjaolt. Teatrimees on väga sobiv. Sa ei ole tegelikult ühegi teatriga püsivalt seotud, enam viimastel aastatel olnud. Ei, seda mitte ja ma olin 17 aastat linnateatris lavastaja ja siis ma siis ma tõesti nüüd olen olnud siis vist viis aastat juba jah. Siis nii-öelda oma oma elu elanud. No me sellest oma elust jõuame ka rääkida, aga sinul ja kursusevend Üllar Saaremäel oli tegelikult see nädalavahetus väga oluline nädalavahetus sest üle pika ajal olite jälle koos laval. Mis motivaator on, mis paneb teid iga natukese aja tagant koos tüki tegema? See on ühelt poolt selline mehe sõna ka, et kui lubatakse, siis tuleb ära teha, et me oleme lubanud, et umbes viie aasta takka ikkagi saame kokku ja ja teeme mingi etenduse, mis siis kas baseerub luuletustel või, või millelgi isiklikult kogetud. Ja seekord siis oli niimoodi, et luuletuste hulk olli nagu väiksem, natukene aga jälle elatud elu slepp selle võrra nagu jämedam ja raskem ja siis tuligi nõnda, et seekord tegime siis ühe päris näitemängu. Kui ma korraks lähen tagasi selle lubaduse andmise juurde, kas see oli mingi konkreetne hetk, mingi konkreetne lugu või oli see midagi sellist? Möödaminnes öeldud? Teatrikoolis on inimesed väga auahned ja, ja Nad on tulvil tohutuid unistusi. Ja siis nad projekteerivad tuleviku, istuvad seal enda ärklikambritesse, fantaseerida, teevad, mida nad kõike tegema hakkavad, kui nad kunagi täiskasvanud ja suured suured kas siis näitlejad või lavastajad on niisamuti, mee küllariga läksime, tegime listi kriminaalses, mida mina lavastan ja mida tema mängib ja ja eks ikka unistasime. Üks neist oli seesama see Hesse Siddhartha, mis meile mõlemale väga meeldis ja mida me mõtlesime, et võiks kindlasti teatrivormi panema. Sest meile tundus see hirmus oluline. No te olete seda mugandanud pehmelt öeldes, oma eluga pikkinud võtnud sealt mulle tundub ka selliseid asju, noh mis praegu just selliste juba keskealiste täna võitis, nii ikkagi öelda. Keskealiste meestena korda läheb, et selles et sellest on saanud selline segu Esseste rohumaast ja saaremäest ja mis mulle, kes ma seda tükki nüüd näinud olen, rõõmu tegi, oli see, et tegelikult saalis oli tohutult palju noori inimesi. Ja see oli minu jaoks suur üllatus ja et seal üldse nii palju inimesi oli seal muidugi see veel suurem üllatus. Et me lihtsalt selle saali valikuga oli, nii et, et, et oleks võinud võtta mingi väikese hubase ruumikese, aga kuna mängu arva tükk see mängukordade arv on nii väike tal tänu Üllari hõivatusele ja minu teiste tegemistega, siis siis me vaatasime, et kui ma nüüd teen kuskil väikses ruumis, sest sinna mahuvad ainult meie sõbrad ära. Et, et seetõttu läksime sinna, pealegi etendus vajab natuke suuremat suuremat õhku ja eetrit enda ümber ruumi. Et see mastab mängima, hakkaks seal. Me kindlasti ei jutusta tänases jutusaates seda etendust ümber, sest siis me võtaksime neilt inimeselt kogu rõõmu ära, kes tahaksid seda vaatama minna. Aga sina mängid seal niisugust meest, kes on seotud tohutute kohustustega, kelle võib olla kallim asi elus on tema telefon, kes ei saa hetkegi olla, ilma et ta mõtleks oma kohtumistele järgmisel ja ülejärgmisel päeval. Kas päriselus oled ka nii seotud, kas sa mõnikord tunned, et sa oled liiga seotud? Ma küsin ilusamini. See on meie põlvkonna küsimus nii või teisiti, et kindlasti see personaalselt erinev. Üllar ütles küll, et jah, et tema, tema tunneb väga ennast minu tegelaskuju sära, tema elu on väga paljuski selline, sest et tal on tõesti teatri juhtida ja ta mängib väga palju ei saa, lavastab ja seal on veel veel muid asju. Ja ega see minu elugi väga sellest ei erine. Me oleme sellest samast 90.-te põlvkonnast, kes on harjunud sellega, et elu on üks hirmus rapsimine ja hirmus töö kogu aeg. Et sa pead olema pidevalt saadaval. Nii et selles mõttes me pigem kirjutasime sinna sisse sellise põlvkondliku üldistuse. Et kuhu sisse meie generatsioon, nii-öelda vist võitjate põlvkond või kuidas neid niimoodi Marju Lauristini järgi seal nimetati, et kus me siis nüüd omadega tegelikult olema ja ja millest me ilma olemegi jäänud ja mida me võitnud olema. Et need teemad on seal sees, aga muidugi noh, mitte nii, ütleme dramaatilises vormis, et mõned hakkaks ja mingit kokkuvõtet tegema kuulutama, aga kas elu nurjunuks kordaläinuks 40.-te keskel. Et noh, elu näitab, et kaugel see pole üldse nii. Meile oli oluline, et me saaksime, kuidas seda nüüd öelda kompleksivabalt ja, ja hästi ausalt, rääkida asjadest, mis meile meeldivad, ja asjad, mis meile muret teevad. Sina ja sinu telefon, et tegelikult ka elus on seda juhtunud, et see noh, etendusest ta pestakse ära, aga, aga et ta kaob ära või et sinu side siis maailmaga muutub mingiks hetkeks täiesti hapraks, kui kaovad kõik telefonid, kõik kontaktid ja kas on päriselus, on seda ette tulnud. Tegelikult on niimoodi, et ma arvan, et telefoni telefoni isiklikum kontakttelefoniga alguses mul siis, kui ma läksin presidendi juurde tööle siis mul oli tunne millegipärast, et see peab on 24 tundi sees olema, siis see oli tookord maatiline emailid tulid näiteks telefoni ja siis ma kohe nägin ära, siis ta mul piiksus lakkamatult seal vöö peale ja, ja sealt on kuidagi, ma usun ka Facebooki ja kõikide nende erinevate sotsiaalmeedia nähtuste vigurite tulekuga on see Traffic või liiklusläinudki väga tihedaks, mine telefonides. Ja seda küll, et ta on muutunud paljudel inimestel selliseks uueks kehaosaks. Minul endal kumu Hiiumaal olen, ma katsun trikke välja lükata ja temast mitte väga hoolida, et ja elu näitab, et mitte midagi ei juhtu. Ja tänavuse intervjuule tulid sellest, ütlesid, et aku on tühi ja mis siis sellest, sest ega ega selleski peitu kogu elu, et nii see tegelikult on. Aga nüüd see india, millest etendus räägib, kas, kas sa sinna oled elu jooksul sattunud või on see niisugune mingis plaanis unistuste koht, mis selles etenduses on ikkagi ju väga-väga olulisel positsioonil. Kohtusin Rein rauaga peale esietendust Rein ütles mulle, et vaata, et see 10 aasta tagune reis, umbes, kus me temaga käisime pikalt Aasias mitu kuud, siis ta ütles, et kuule, et talle tundub, et see reis on nüüd tegelikult nagu nüüd nüüd olles lõppenud. Ta tegi seal lavastuses paljusid, paljusid, nagu samu elemente. Mina Indias ei ole käinud ja ma olen küll Aasias käinud, mida ma Indiast tean ma läbi filmide, raamatute, inimeste jutustuste. Et aga kes meil dramaturgi nopi tuli, oli Kaarel Kuurmaa, tema on muidugi üsna üsna korralik India spetsialist ja Üllar ise on käinud mitu korda Indias, nüüd juhtumisi sõidab aasta lõpus jälle sinna, et temal on tõsine kirglik suhe selle Indiaga. Mina pelgan seda Indiat pisut, minu jaoks on see India nagunii kahetine. Ühelt poolt, kui sa mõtled tännyboili rentsli miljonäri peale selle India peale, teiselt poolt sa mõtled selliste muinasjutulist veedade peale või kui sa mõtled selle peale, et seal on üle miljardi inimese, siis ma arvan, et ilmselt keegi ei suuda ammendavalt öelda, mis see India on. Lihtsalt meil on see india tulnud sisse, sellepärast et Hesse raamatu, mis on selle lavastuse tõukepunktiks, tegevus toimub Indias ja nii nagu kautama kuidagi, eks ju, toimetas Indias, kuigi kuigi budism on juurdunud tegelikult hoopis teistes maades tugevamini kui Indias siis. Ma proovisin sinna lavastusse sisse tuua seda värvis hingust, neid lõhnu ja, ja, ja, ja mingid laadi sellist energia üleküllust või lugude üleküllust, mis seal minu meelest valitseb pealegi indiaani legendaarne gurude poolest. Ja varsti võib öelda, et Eesti on ka kuulusenda kuulude. Et, et meil on see, meil on see enese enese kui süsteem ja, ja erinevad. Kuidas hääldab nii religioossed kui ka pseudoreligioossed, kui ka muud praktikad väga levinud. Tallinnas ringi kõndides on umbes iga teise nurga tagant joogastuudio siis on alternatiivsete meditsiinikaupade kauplused kena, kust saab osta nagu pühasid, häid pühi, esemeid, mis ravitsevad, omavad nagu maagilist toimet ja siis on vastavat kirjandust. Ma käisin just eile raamatupoes ja vaatasin, et on kohe eraldi esoteerikalett, siis selle abil ette seal ei ole, nii et on üks-kaks raamatut, seal on kümneid raamatuid. Me selle, sest selle religiooniga on nõnda, et ma usun, et meis on olemas üks selline tühimik mille, mida saab täita ainult usuga. Ja, ja nüüd on siis inimesed siis saatus ja mõnikord ka valik on see, et millega ta selle täidab selle enda nii-öelda selle tühimiku Temas, mille nimi on siis ütleme noh, ütleme siis usuorgan või, või see usukoht tema sees, et kas see võib olla siis kristlus või on see hoopis maausk, või on see usk sellesse, et ta võidab lotoga kunagi suure rahasumma, raha teeb õnnelikuks ja, ja sedasama tühimiku täitmise peale, ausalt öeldes käib päris kõva konkurents. Sest ma jätan kõrvale antud juhul need asjad, mis, mis ütleme, mis on nii-öelda puhtad või tegelevad õilsate motiividega, aga on ka väga palju neid, kes seda, kes seda inimlikku omadust ära kasutavad. Ja, ja seetõttu on selle nii-öelda, kui keegi ütleb India ja eneseleidmine, siis sellel on teatav selline Kitši või või isegi kommertsi maik juures, sageli loomulikus esse see pidanud mitte midagi taolist silmas, aga meie pidime kahtlemata pisut seda enda lavastust tehes silmas pidama, sest me ikkagi meie tegelased on pärit tänasest Eestist. Aga millega see usulohk või usukoht sinul täidetud on? See on ju nii personaalne, eks, et. Ma olen püha vaimu koguduse liige et iseasi, palju ma seal käin. Minu jaoks on Kristuse õpetus väga oluline, sama oluline on minu jaoks ka tegelikult budaõpetus. Ja, ja on ka mõned selliseid sõnu seletamatud asjad, mida ma tunnenlooduses Ma arvan, et et ehk saab seda nimetada inimlikkuseks ja, ja selleks, et meil on kõigil võimalus alati ja ja läbi elu vaatamata kõigele leida enda õnn ja olla õnnelik ja, ja see jumal, mida me otsime, võib tegelikult elada meie kõrval selle inimesena. Ma arvan, et jumal peamiselt ilmutabki ennast tegelikult teiste inimeste kaudu meile mitte niivõrd pilve kujul või või, või mõnedel muudel mehaanilistel viisidele. Et maainimesse usun jah, ikkagi tema parema, mina võidulepääsu. Selles etenduses on väga olulisel kohal või väga tõsine teema, on sõprus süllariga, päriselus oled ka sama suur sõber kui, kui etenduses või ma ei teagi, suur ei ole nüüd õige sõna selle kohta. Aga sama staažikas sõber võib olla. Sellest on imelik rääkida sellepärast sellest sõprusest nagu ka armastusest, et kui, kui sa küsiksid, et, et, et räägi enda armastusest enda enda laste vastu, siis eks ma satun ka kimbatusse. Samamoodi on selle sõprusega ka, et, et eestlased on ka võrdlemisi ebaöelda lisaks sellele, et nad on usk, ebausklik rahvas. Et neiu ei taha nii-öelda ära sõnuda igasuguseid asju, nii et kui sa kuskil väga kõvasti hooplema hakkade, et mul on selline sõber ja nii edasi, siis kindlasti saatus veeretab mõne katsumise sinna teele. Aga on ka selge see, et, et tõesti sõpra tuntakse nagu noh, nii-öelda tõeliselt hädas olles ei või siis kui sul on raske, et kas ta siis on sulle valmis appi tulema, sest et lõbutseda. On ju tore kõikidega ja seda ma võin Üllar kohta küll öelda, et ta on üks ustavamaid inimesi, keda ma tean. Need on lubanud seda kindlasti, teeb seda ja tema peale võib-olla alati täiesti kindel. Mina mõtlen selle peale, et et inimestel peaksid olema ühised unistused, Need on ja kui neil on ühised huvid, ka siis ongi loodud siukene hea pinnas teineteise mõistmiseks. Sõbra puhul on ka veel see oluline, lisaks sellele usaldusele, et sa, Sa saad olla tema juures maksimaalselt sina ise. See on ka, et ikkagi olema sotsiaalsed inimesed erinevates rollides, mis paratamatult surub meile peale teatavaid käitumismustreid. Ja siis võib juhtuda lihtsalt see, et kui sa väga võõrandunud keskkonnas elad, kus sul nagu selliseid nagu lähedasi inimesi napib, siis, ja siis sa võid võtta omaks mõne sotsiaalse rolli ja see roll võib nii öelda vallutada sinu selle päris mina. Ja siis ühel hetkel tunnetki, et sa oled ennast ära kaotanud. Et võib-olla selleks on mõnikord sõpru, on meil vaja, et nad meile meelde tuletaksid ka, kes me oleme. Et selles mõttes ma võin küll öelda jah, et et see, see 25 aastat, mis meil nüüd oleme tuttavad olnud, oleme olnud ka sõbrad ja ma loodan, et see jätkub samamoodi. No enne kui me sellest etendusest nüüd lõplikult kaugeneme ja räägime muudest asjadest, te satute seal ka ühele peole, mis noh, ma ütlen ausalt, minu põlvkonna või meie põlvkonna inimeste jaoks oli väga lahe äratundmine, sest seal seotud ühe kultusfilmiga, mida me kõik oleme sadu ja sadu kordi tõesti kas sellest rääkinud või kinos käinud film, mille pealkiri on diskotantsija ja ja, ja, ja ma, ma kujutan ette, et vot selle selle laulu ja selle tantsunumbri ajal, mis mind kui endist, et selliste tantsijad ikka väga sügavalt puudutas oli kindlasti saalis nagu inimesed läks pooleks, et pooled, kes said väga hästi aru, mida te teete ja teine pool, kes ei saanud nagu üldse aru mida nad veel hüppavad, et kas ma võin paluma, panin käppasid kokku, kas mõtlesime, võime palun mängida selle selle laulupühapäeva hommikul inimestele lihtsalt hea tuju tekitamisega? Absoluutselt ja paar sõna selle selle, selle filmikese kohta. Kui ma olen kohtunud teiste lavastajatega endaealiste lavastajatega, Lääne-Euroopast oleme rääkinud, millised hiljem ja lapsepõlves näinud oleme, siis minu palett on niimoodi, et nad kõik kuulavad ammuli sui. Eesti et eesti lapsed vaatasid tohututes kogustes India film. Ja nad ei saanud aru, miks te India filme vaatasid. Bondi vaadanud sa neile näidatud kinodes Bondi, kuidas teil ei näidatud spondi vaadake Nõukogude Liit ehk siis siin nõukogude liidule olid nii-öelda vennalikud riigid ja ja siis nagu ebavennad, aga ikkagi see ja siis need õiged ja kuna India oli juhtumisi Nõukogude liidule nagu venna venel kriisis indie-filme tohtis vaadata, seega oligi niimoodi, et meie nälg, nälg ja laps ja noor ja inimene tal on, ta tahab filmi, ta tahab kino vaadata. Ja siis ma mõtlengi, et see oli kuskilt otsast nagu traagiliselt naljakas, et esimene tõesti nagu nagu neli-viis korda meeldis tohutult pikki lohisevaid jaburaid, india filme. Et ei tea, kui palju see meie teadvust muutnud on tegelikult või kui palju ta meile sellist nagu lugude jutustamist on? On onu on õpetanud meissegodeerinud, aga, aga see lugu on jah, selle ikkagi kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel veel võib-olla sündinud põlvkonna jaoks kindlasti märgiline. Nonii lugu kuulatud, ma loodan, et teie pühapäeva hommikutes on annus head tuju tänu sellele India muusika muusikale ja kahju, et tantsu ei näinud, aga loomulikult on see võimalus veel vaadata. Kui te lähete teatrisse ja me jätkame oma jutuajamist külas, siis täna hommikul jutusaade võttes. Jaanus Rohumaa. Sa tegeled nüüd järelejäänud viie aastaga siis Eesti vabariigi suure juubeliga. Ja te olete alustanud juba, eks ju? Et riigisekretär Heiki Loot siis kutsus muuks nüüd vist poolteist aastat tagasi seda tööd tegema ja, ja nüüd vahepeal me tegelesime ka sellega, et tähistasime Eesti vabariigi 90 viiendat sünnipäeva aga selle raames juba hakkasime tõesti mõtlema ette valmistama, et mida teha selleks Eesti 100.-ks juubeliks maailma ja Euroopa mastaabis. Kui me räägime riikluse ajaloost, siis 100 aastat midagi hooblemisväärset, aga eestlaste jaoks on see tähtis, sest sest, et see on meie enda loodud riik võib-olla meil olid ka kunagi muinasajal mõned riigid siin, aga nendest pole kahjuks säilinud mingeid ürikuidega dokumentatsiooni. Seega me ei saa väita, et nad olid, see on meie enda kätega tehtud riik, meie rajatud, me ise tahtsime seda. Ja, ja nüüd on sellest 100 aastat möödas. Selle riigi elu on olnud ütleme mingist otsast nagu hiinlastel on üks kõnekäänd, et et armas taevas, ära lase mul sündida huvitavasse ajalooperioodi. Et las ma sünniseks igavesse ajalooperioodi, kus inimesed käivad tööl ja, ja on enda perega koos siis Eesti riiki ei ole Hiina vanasõna nagu valgusega nagu õnnistatud, vaid et meil on olnud huvitav ajalugu. Traagiline teiselt poolt ka õnnelik, et me oleme ikkagi uuesti vabad, me saame seda riiki pidada. Me oleme selle riigiga mõnikord rahul, mõnikord üldse mitte, on asju, mida me seal tahaksime muuta, aga see on olnud meie valik. Ja nüüd ongi selle 100 puhul ma usun meil on mitu head võimalust. Esimene võimalus on see, et me saame kokku lugeda need head asjad, kõik, mis ma selle 100 aasta jooksul teinud olema ja leida ülesanne, et need ilusat ilusamad kohad, ilusamad inimesed, ilusamad teod, ilusamad hetked, teha mingi ülevaade sellest, ehk nagu juubilari puhul ikka. Et noh, räägitakse tema headest tegudest. Ja teine pool on muidugi see, et, et me peaks vaatama seda Eestit mitte kui sajaaastast inimest vaid pigem kui sellist abituriente või elluastujad. See on vast õigem suhe, seega teda nüüd ootab ka väga palju veel ees. Ja, ja ma usun, ka see 100 on jälle heaks võimaluseks mõtelda, et mis suunas me nüüd lähema milliseks me tahaksime selle enda ühise kodu muuta, riigi muuta, kuidas me defineerime? Iseendid eestlastena nüüd aastal 2018 kes me oleme ja, ja mille pärast me seda riiki peame, millised on need väärtused, mida me tahame siin ühiselt hoida, sest et riigi mõte on ju see, et üks seltskond inimesi tuleb kokku, ütleb me tahame niimoodi elada. Ja siit jookseb see piir teie, kui tahate, elage siis seal teisel pool piiri, teistmoodi jäävad, meie tahame niimoodi elada. Melvat näiteks pühapäev on puhkepäev. Siis ja, ja ma arvan, ka see sadam on ka tuleviku projektsioonide tegemiseks selline hea, hea põhjuse, hea mõte. Lisadimensiooni annab sinna juurde, et meie tähista sadat üksi. Esimese maailmasõja tulemusena sündis neid riike Euroopas õige palju. Nii Läti, Leedu kui ka kui ka Soome. Kui Kesk-Euroopas, nii et me oleme ka Euroopa Liidu eesistuja 2018 mis on põhiliselt muidugi üks kohustus, aga sellega võib kaasneda mingisugune lisatähelepanu meile, need sedalaadi ettevõtmisega, jah, ma nüüd olen siis mõnda aega tegelenud ja eks siis elu näitab muidugi. Kaua ma seda teen, kas mul, kas mul jätkub mõtteid selle asjaga tegelemiseks kuni selle 2018. aastani, mis on ikkagi veel üsna kaugel. Nii et, aga, aga jah, selles mõttes me oleme töötanud. Aga sa ise tahaksid, et sa tunned, et on asju, mis kestavadki vot nüüd täpselt need järelejäänud viis aastat ja, ja et sa tahad neid lükata ja et sul on nii palju energiat ja jõudu, et sa, et sa suudad seda. Nagu jõuga ei ole probleeme ja energiaga ka küsimus on võib-olla mõnikord mõistuses. Et see nüüd ei ole päris niisama see 100, kui me mõtleme ta mahu peale või tähendusvälja peale, siis siis ma olin juhtumisi 99 töörühmas koos Toomas Kiho, Margus Kasterpalu ja seal seda kontseptsiooni tehes ja ürituste plaani välja mõeldes. Meil oli ühelt poolt ka hellalt raha kasutada, aga see vaid me tegime seda sellise mõnusa mõnusa kergusega. Siis selle 100 puhul ma küll tunnen, et see vastutuse koorem on nagu pisut suurem ja see ei ole nüüd küll ühe-kahe-kolme inimese ettevõtmine, sest et siin on minu, mina näen, et ainus võimalus on, et see oleks üldrahvalik. Et, et kõik erinevad seltsingud, kihid, rahvusrühmad, vanuserühmad oleksid sellesse kaasatud. Siis see, et see oleks loov tegevus ehk et mitte ainult mälestav tegevus või paradeeriv tegevus vaid vaid, et selle selle käigus sünniks midagi uut. Mõned asjad olema ka käima lükanud, et üks tammede istutamise ettevõtmine, mis, mis tundub, et on hästi saanud tuule tiibadesse siis filmikonkurss, mis lihtsalt ootas pikalt ka enda ärategemist, sest et filmi on ikka siin närutatud pikki aastaid, ega filmil halvasti siis ei lähe, aga, aga noh, filmid on paraku need, mis jäävad väga pikkadeks aastateks, on pärast seda, kui nad valmis on. Ja üht-teist veel, et juba nagu neid mõtteid oleme korjanud erinevatest seltskondades, rühmadest, ümarlaudadest, loomeliitudelt ees on ootamas ettevõtjad siis kirikuringkonnad ja, ja, ja ühel hetkel me siis jõuame siis sellise päris üldrahvaliku konkursside järgmisel aastal. Kas sa ise tahad ka kaasa lüüa nagu loominguline inimene, ma saan aru, et, et üks pool on see selline bürokraadi pool noh, mitte heas mõttes, praegu ma ütlen aga, aga nagu lavastaja või minugi poolest nagu filmilavastaja või kas sa tahaksid teha ise midagi ühe teose konkreetselt luua selle sünnipäeva jaoks? Küllap ma teen ka lihtsalt, et ma vist ei saa seal niimoodi teha, et ma samal ajal istun ühe tooli peal, kes nagu teeb neid valikuid või otsuseid ja teiselt poolt siis annab endale ise aga kuidagi toetust. Et aga ma arvan, et mina teen kindlasti jah midagi. Ma arvan, et suurem osa Eesti inimestest teeb midagi, et nad, kuna see mul meil on selline plaan praeguse seisuga töörühmas. Et me tegelikult alustasime 2017 juba, vaataksime seda Eesti vabariigi sündi kronoloogilises tabelis 2017, kevadel aprillis toimus siis Peterburis suur eestlaste meeleavaldus mis oli mingis mõttes siis iseseisvuse ettekuulutus, oli siis 50, üle 50000 eestlase, siis marssisid seal, nõudsid, nõudsid Eestile suuremaid õigusi ja ja me usume, alustame juba seal. Ma loodan, et meil saab olema väga hea koostöö rahvusringhäälinguga, kes ka enda plaane teeb ja kõikide teiste institutsioonidega. Et, et siis kulminatsiooniaasta on jah 2018 aga siis sinna otsa tegelikult tulevad veel, tuleb veel Tartu rahu ja, ja, ja, ja kõik muud asjad, aga need juhtuvad juba 2020. Põhiaasta on seal ja seal juhtub kindlasti palju sündmusi. Aga seda lainetust on veel, aga mis on kõige tähtsam kõikide nende kohtumiste puhul. No mis on selle Eesti vabariik 100 puhul toimunud? Oleme kuulnud peamiselt üht ja sedasama sõnumit. Teeme riigi juubeliks midagi loomulikku, teeme midagi, sõbralikku, midagi oma kätega. Ärme võta endale selliseid. Artefakte, või mingisuguseid relikt või, või, või, või, või selliseid paraaditsevaid tühje tseremooniaid, mis tegelikult meie hinge toida. Teeme mõne asja korda, kutsume mingid inimesed kokku, katsume nii palju laulda nii palju ja leiame endas ka sellise külalislahkus ülesse. Need püüaks uskuda, et me olemegi külalislahked ja see koht, kus me elame, et see on hea koht elamiseks. Naljakas on see, et ma käisin Šotimaal hiljaaegu ja seal ka Edinburgh, kus toimub vist Euroopa, kui mitte üks suurimaid kultuurifestivale, see kestab kuu aega, seal käib läbi ligi miljon inimest. Siis šotlased ütlesid selle kohta niimoodi, et tead, et ega sa siin muidugi seda Šotimaad ei näe siin. Et sa pead ikka sealt maale minema. Ma mõtlesin, ohoo, et Edinburghis on selline linn nagu Tallink, et seal on võrratu vanalinn ja võiks olla uhke selle üle. Et eiei, see muidugi seal kõik on see, et me teame seda, et see on äge, aga tegelikult kui sa tahad nagu tegeliku tegelikkus. No ja siis sa pead ikka sõitma välja bussi, rongi, ka autoga minema külla inimestele. Ja seda võiksime meiega teha, et me võiks näidata, kui suur see Eesti tegelikult on ja näidata neile. Aga kas me tahame seda muidugi teha, avada see saladus meie külalistele, kus meile endale meeldib olla? Ega eestlased ei taha olla suvel linnas, vabandage väga. Me oleme mõni üksik, võib-olla tahab, ei tea. Kultuuripealinna küll ma vaatasin, juulis oli õlid ainult ainult vaesed ürituste korraldajad ja välismaalased seal ei läinud, kui ma kedagi seal Viru tänaval nautimas juulikuus vaid et et meil on kõigil ju tegelikult ikkagi mingisugune koht vanaema juures või mingi talu või või oma maakoht, kus me tegelikult elame, sellist elu, mis meile kõige rohkem meeldib, kus me tunneme ennast kõige rohkem iseendale. Sinul on see ka Hiiumaal. Hiiumaale. Kuigi see ei ole siit pärit või ma nüüd eksin? Ei ole, ma ise valisin selle identiteedi ja ma ei tea, hiidlased olen küll, nüüd varsti saab mul see 15 aastat seal täis seda, seda suve eestlaseks olemist. Ega mul ei ole seda, seda abihiiglase rolli veel. Mis meil seal staatus? Vale hiidlane või isehakanud hiidlane, et, et näis, et mul on Hiiumaal. Aga miks sa valisid Hiiumaa, see on ka selline pühapäevahommikuste saadete teema, ma ikka küsin inimeste käest, et, et kas neil on Eestis mõni koht või maailmas mõni koht, kus nad tunnevad ennast kuidagi noh, tõeliselt hästi. Ma tundsin seal ennast psühholoogiliselt väga hästi väga kaitstuna. Mulle meeldib see, kuidas need inimesed omavahel Hiiumaal läbi said ja siiamaani saavad, ma loodan, et see jätkub veel ka. Nendel inimestel on võrratu huumorimeel ja, ja ikkagi see psühholoogiline kliima või õhustik, see, kuidas inimesed on enda enda suhted üles ehitanud, elu korraldanud, see oli see, mis mulle põhiliselt meeldis. Et tundub, et inimese juures, et mis, mis siis on seal, aga olin just saanud ka siis isaks. Ja ma elasin Raua tänavas ja siseturvalisuse küsimus oli Tallinnas üheksakümnendatel ikkagi nagu kohati väga-väga traagiline. Ja ma mõtlesin, et ma küll ei taha, et suvel lapsed peaksid olema siin kuskil noh, me käisime seal ringi seal kuskil kesklinna kandis, et meil on oma kohta, kus me saame ennast kindlalt tunda. Ja Hiiumaal väga turvaline paik. Nii et muidugi ta on hästi ilus ka kuigi mõned välismaalased, kes on sinna tulnud nagu ühelt poolt kalgse hämmingut omadega, pole veel ju mitte midagi peaaegu peale mõne tuletorni. Ja kui nad mõned päevad on olnud, siis nüüd valdab nagu mingi nõidus. Ja ega seda keegi defineerida ei oskagi, ütlevad, et kuule, aga miks see nii hea on olla? Naat püüame seda mitte sõnastada. Et muidu kaob ära järsku. Et see ongi see. Kas sa oled selline näpud mullas inimene ka, kes siis teeb peenraid ja paneb kartuli kevadel mulda ja isegi ei unusta seda sügisel. Aitäh ei, nii kaugele veel ei ole jõudnud. Mõned olen mõne puu istutanud ja, ja mõnikord mõnikord lõikama mingeid võsa ajama. Ega seda aegagi pole olnud. Viimased aastad olnud selle Hiiumaaga natukene rabalast, et olen, on üsna vähe olla. Igal vabal hetkel küll olen proovinud sinna sõita, aga et seda küll ei ole, et et ma olen hakanud jälle raamatuid lugema hakata, mingi mingi lisaaeg on tulnud juurde ja, ja mulle meeldib looduses väga käia. Nii palju kui võimalik, siis siis katsun ikka kuidagi metsa minna, ehk et ma arvan, selline kõige Eesti kirik asub asubki männimetsas. Kas sa lähed sinna kevadel ja linnud on laulma hakanud ja siis need kõrged männitüved lõhnavad selle kevadpäikese käes ja õhk on puhas ja taevas on kõrge ja siis tulnudki mingit erilist tunnetud. Et oled nagu millegi osa millestki väga, suuresti väga ilusast. Aga kaugemale ka ikkagi mõnikord kipub, mulle tundub, et noh, et kui inimene on selline 40 pluss ja ja et siis on ju reisimiseks ja maailmavaatamiseks tegelikult see kõige parem aeg, et kõik see, mida sa mujal näed ja koged, et, et kõik see, sa saad selle panna oma oma töösse, oma igapäeva veel, et mingil hetkel käituda, selle pärast lihtsalt mälestusi koguda, eks ju. Ja siis seda, seda mina olen käinud nüüd niimoodi, et osad on tööreisid, kus ma lihtsalt käin tööasju ajamas ja need ei ole tavaliselt kuigi pikad ja seal väga palju lusti ei ole, noh, sõnad linna ära korraks, aga naudin porist kaugemale ei saa, ei, üldiselt ei saa ja seal oli veel seal. Viimati ma käisin Euroopa kultuuri parlamendi istungil, et ma olen seal liige ja siis noh, ma ei saanud sealt ruumist kõiki välja üldse eriti nii, et ega selline lusti pole, aga ma olen proovinud niimoodi, et tütardega oleme nüüd igal aastal võtnud ette ühe Euroopa suurlinna sest nemad on ka enamjaolt suvel Hiiumaal ja isegi nendega teatrit teinud, siin mõnel suvel, eelmisel aastal stoime väikseid jorveni välja, Hiiumaa aga tütardega. Me oleme proovinud nii teha, et igal aastal käime mõnes Euroopa suurlinnas sääste, käisime Londonis eelmisel aastal või ülemisel käisime Pariisis. Et see on üks pool ja teine siis on see, et kui, kui ise seigelda tahan, siis ma muidugi eelistan alati Aasiat, seal on veel nii palju käimata ja ja mitte ainult selle soojuse või toidu pärast, et ikka nende inimeste pärast ka. Nii et kui, kui nüüd jälle mingil hetkel aega aega ja puhkust võtta riigiametnikuna, siis, siis kui rahalist jaksu ka on, siis tahaks sinnakanti minna, vaadata siis Lõuna-Ameerika, mis on muidugi väga huvitav. Ma pean tunnistama ka, et Relve Hendrik Relve on, ma usun end reisijuttudega mida ta seal suurepäraselt vikerraadiost teeb ära rikkunud, mitu põlvkonda tõite inimesi natukene pärast neid alustab, ma ei tea, kes on, kes on nagu elu lõpuni mürgitanud reisipisiku käe, kusjuures mitte lihtsalt nagu, et noh, lähme Siguldas, eks ju, lähme Petserisse Faid, ikka läheme prantsuse Polüneesia-le ja siis Lõuna-Aafrika vabariiki ja siis me nüüd läheme ekse Uuskine aas, kus on jälle väga huvitav, aga sealt edasi läheb veel huvitavamaks. Sa sõidad veel veel 1000 kilomeetrit Okjaaniasse, et seda kõike tundub Relve juttu, kui sa ütlesid, et mis seal siis ära ei ole Koit kokku ja sõida. Ta pole nii lihtne muidugi kõikide tööde asjade kõrvalt, aga aga muidugi, reisimine on igal juhul teadvust avardav tegevus. Ja annab annab siinset siinsetele asjadele lisamõõtme juurde. Aga kas sa kunagi oled mõelnud või kahetsenud, et sa ei ole töötanud välismaal, tahaksite proovida? Mul oli kunagi üks selline naljakas Üllari juurde tagasi tulles. Vabandust. Ma ütlen veel kord, et noored kuked, eks noored auahned kuked teatrikoolis kõikides ülikoolides, kes ei tahaks kõike saavutada, ma mäletan, meil oli erinevaid kihlvedusid, seal, ma ei mäletagi, mille peale kihla vedada. Üks kihlvedu näiteks oli see, et kes saab esimesena Ekspressi persoonis, vaata, see Aivar Johanson joonistab selle pliiatsiga. No see tundus minu jaoks, et no me ei saa mitte iialgi. Ei no mina sain veel, kui Gert Raudsep oli ka veel meil tegelikult Kertti seal pundis ja, ja, aga, aga muidugi nemad, nemad ei mäleta seda, eks. Ja vist oli hoopis niipidi, et mina pidin siis väljadega võite veidi välja tegemas, mõtlesin siis olgu, olgu peale. Aga aga mitte sellest ei tahtnud rääkida, eks, vaid mida sa küsisid? Et kas sa tahaksid, või oled sa kahetsenud, et sa ei ole saanud välismaal töötada ja siis hakkasin. Ja hakkas, hakkas siis teine oli, oligi see, et kes saab esimesena välismaale erialast tööd tegema ja mina mõtlesin jälle noore lavastaja, vaat kui saaks välismaale. Ma ei ole kunagi, eks ju. Vaat küll oleks, eks ju, et uhke saaks mõnda suurde Lääne-Euroopa teatrisse, et selleks ajaks veel ei olnud ükski noh, Soomes oli käidud, aga mitte kaugemale, et minna nagu professionaalsuse teatrisse lavastama ei olnud õnnestunud, veel oleks 2000.-ks aastaks võib-olla midagi mul jäänud kahe silma vahele, aga minu arust mitte. Venemaal küll käid ja keediga Soomes ja Lätis. Ja siis tuli mulle Rootsist kutse, Rootsis on ülikõva ametiühing. Ja meie lavastajate liit pidi mingeid kirju, hakkame tegema, et kas Jaanus Rooma kvalifitseerub ja ja siis nende lavastajate liit kestalifitseerimas käis vaatamas minu asju veel siin, et ma võtan rootslased töö ära, et seal on ju meeletu ja uskumatu, aga siis ma saingi Jötebori sinna teatrisse nagu läksingi tööle. Ja mul ei ole elus nii palju raha olnud, muidugi kui siis ikka pöörane tõesti honorar oli, aga seal on ainult üks pool. See välismaal töötamine oli, oligi, oligi selline, umbes nagu kujutlesin natukene natukene tüütum, mingeid erilisi uksida kuskile ei avanud ja ma olin väga üksik seal. Noh, hea küll ma selle lennukiga paar korda käia vahepeal kodus selle prooviperioodi sees. Et selline jah, et, et see võib-olla peaks nagu olema teise elustiiliga juba valinud, et sa oledki üksik inimene. Ja sisse tõstsin, rändad mööda maailma ringi, töötad siin, töötad seal, sa ei pea kuskil ninali juuri maha ajama, et et ma imetlen neid, kes suudavad, ütleme, meie diplomaadid või välisministeeriumi inimesed, kes tõesti viivad lapsi rahvusvahelistesse koolidesse, on kuskil neli, viis aastat ühes kohas, roteeruvad järgmisse paika, omandavad uue koha, keele lapsed omandavad selle. No ütleme, vendade kalmetasite pealt tahad, siis on päris hästi majandus, eks ju. Aga, aga, aga mõnel teisel juhul ei pruugi ennast. Et ei seda välismaale või seda kuskil maa Baden Bahamal oma väikese sellise grillbaari ja kaun sinna ära, et seda mõtet veel ei ole olnud. Taksot sõitma. Ma arvan, ma jääks ellu, ma olen, ma olen Tais sõitnud küll autoga. Mihkel raud oli kõrval ja Mihkel ütlesid sina juhi, eks ju, et, et ma ütlen, ma ei tea, miks te, mina pean juhtima. Me viskasime hullu nalja, kui Hakonna rool oli valel pool ja ma panin kohe käiku vahetada, panin kojamehed tööle. Nii et kuigi Indias vist on see liiklus nüüd vist Eestist, siis need nii-öelda meie poolel ei ole mul sedalaadi mõtteid ei ole olnud. Mul on kaks sellist valve küsimust veel, ma pean need ära küsima, sest muidu mulle kuulaja, anna andeks, et esimene neist on see, et sa ise rääkisid Mihkel rauast, mõlemad olete oma eluga tegelikult selles etapis, kus teil on väiksed lapsed, ise ei ole enam nii noored, aga lapsed on väiksed. Et kui palju sul aega on koduste asjade jaoks. Sinu elukaaslane Heidy Purga tuli nüüd tagasi tööle, et kas, kas on natuke keeruline ka oma asju ajada. Kõik on enda lapsed kuidagimoodi üles kasvatanud, ma mõtlen selle peale meie vanemate peale siis nendel nemad läbisid pidisus võrdlemisi nüüd kohe tööle minema, neil ei olnud seda poolteist aastat armuaega mõne lihtsalt kolm kuud just ja, ja selle. Ma küsin siis ütleme Miia-Maria Emily puhul, et mu tütarde puhul ka, ega siis ka mingit emapalka ju ei olnud, eks ju, näiteks jaa jaa. Et ma arvan, et ajad ei ole üldse nagu pahad praegu tegelikult, et laste kasvatamiseks. Et jagu asju planeerida, siis saab kõik nendega korda. Williamiga Williamiga oleme palju koos olnud ja oleme saanud mõnusalt olla, muidugi prooviperioodi aegu on olnud viletsam ja sama asi, mis puudutab tütreid ka, aga ikkagi igeme nii palju läbi, kui me saame. Tegelikult inimesel on võime Enda elu niimoodi ära planeerida, et ta jõuab ära tehtud kõik asjad, mis talle tähtsad on, need on küsimus, mis talle tähtis on. Ja et noh, mul ei ole võimalust, ma käin igal õhtul kuskil ma tea, bridži mängimas kaks tundi, kolm tundi meelelahutuslikus vormis, et ma ikka lähen koju või, või tegelen lastega või valmistada järgmist tööpäeva ette. Majapidamistöid. Aga muidugi saab ka sõpradega suhelda. Nii et ma ei näe nagu seda, et hakkama seks, pealegi lapsed on ju? Noh, kuidas seda nüüd öeldagi ei tule teinud, mis me üldse nagu, mis asi. Mis muide sipleksime. Millega nad on nii lahedad? Saad, sa saad ju tegelikult koos nendega uuesti selle elu nii-öelda jälle läbi elada. Otsast peale, õpid uuesti rääkima ja kõndima ja, ja tema tema või laste pilgu läbi maailma näha see on. See on väga, väga, väga vajalik ka peale esietendustele sydart esietendust oli enda vanema tütre arvamust, ma küsisin kohemaid temalt, et kuidas siis oli, et see oli mulle päriselt ka tähtis. Kas jõudis kohale küll teksti lugenud, eks ju teksti suhtes oli nagu mõõdukalt kriitiline, et aga aga lavastust talle meeldis, et ta sai aru, eks see, millest me rääkisime samamoodi noorema tütre, aga nüüd ma olen hästi õnnelik nende lastele, iseküsimus, kui hea isa ma olen, aga noh, see küsimus jälitab meid kõiki. Aga teine see valveküsimus on see, et kas sina oled sirbi lugeja. Mina olen selline lugeja, et mina lapsena ainult lugesin, ma lugesin, ma lugesin ja mis mulle kätte sattus, muidugi mingi väike valik oli. Ma mäletan, sirp oli lapsena selline haruldus, ma olin Tartus ka Tartus, oli seda sirpi või kuidagi eriti raske saada. Siis mõnede olite tellitud ja, ja kuskil kuskil seal keskkooli ajal lugesin ma teda nagu väga regulaarselt, siis ta oli muidugi oli ka tema õitseaeg, sirbi tiraaž oli midagi täiesti kosmilist. Siis toimus ühiskondliku formatsiooni muutus ja sellega ka ajakirjanduslik revolutsioon tekkisid väga erinevale ajalehed seal küll Liivimaa kroonika ja siis tekkis kultuurileht ja kultuurimaa ja, ja siis oli, ma ei mäleta enam, see on omaette teema, täiesti selline virvarr. Ja siis vahepealse, sir oli peaaegu kusagil nii-öelda haihtunud, kohtunud või kadunud. Siis mu meelest tegi Mihkel Mutt seda sirpi siis ma vist siis ma vist hakkasin vaikselt nii-öelda eemalduma. Ei tea miks. Ja nüüd see viimane viimane siis selle tarandi juhtimisaeg, kohati on see olnud nagu huvitav, teiselt poolt. Noh, mitte nii väga, ma olen hästi rõõmus olnud, müürilehe ülamüürileht on olnud üks kõige suurem avastus meie nii-öelda sellise kultuuriajakirjanik matusemaastiku, las ma soovin neile väga pikka iga. Samamoodi ma olen kindel, et Sirpega mitte kuhugi. Ja see sirp elab ikka edasi. Sest et see siin ei ole küsimus isiksustesse, et keegi nüüd tuleks kuskilt metsast kirves käes ja saaks selle sirbi kuidagi maha võtta. Seda ei juhtu, ma arvan. Aga muidugi ma loendada jaa, jaa. Ja, ja ma arvan, et et Sirp ilmub kindlasti edasi. Jah, ei, ma arvan, et pühapäeva hommikul me rohkem sellest ei räägi ka ja, ja kui ma nüüd mitte olles väga originaalne, küsin, et millised on need pühapäevad, millal sa ennast kõige paremini tunned? Oletame, et ei ole tööd õhtul siis mida sulle meeldiks teha, kui sa Hiiumaale ka parasjagu ei jõua sõita? Suhteliselt vastu võtsin ja võtsin ära ja. Muidugi üks asi, mis ma ütlen, et mulle meeldib lugeda ajalehte ajalehte ja sealhulgas ka sirpi. Just maal olles son imelik, kõik need mulle meeldib olla, kui ma olen Hiiumaal, ma olen seal nii-öelda teataval määral isolatsioonis ja siis kuidagi need aja just paberkandjatel ääred tunduvad väga väärtuslikud ja need jutud tunduvad kuidagi väga tähtsaid oluliselt nüüd siin Tallinnas tundub. Kristjan siis kuskil kaugemal, et sa pead seda käima toomas, seda lehte näiteks. No aga see ongi, teebki sellest sündmuse, eks ju. Aga ideaalne pühapäev, milline on ideaalne pühapäev, see peaks olema. See võiks olla veebruar. Ei, teeme ikka, et see on see kõige mõnusam kuu november. Ei, see ei ole sellega midagi ära, muidugi see üleelatav kohe on ju jõulud ja siis on juba see hele hele november. Mõnusat pühapäevadel on sellised, kus, kus kell jääb seisma. Ja kus kõikide asjade jaoks on nii palju aega, et hakkab imelik sul kus, kus sa teedki selle päeva jooksul üks neli-viis asja ära. Ja kus sa saad rahuliku häälega inimestega juttu rääkida, kus on aurav kohv, kus on kindlasti pannkoogid kus on lapsed, kus on jalutuskäik, mulle meeldib väga käia kunstinäitustel. Et kui mõni näitas, siis tavaliselt on see päev pühapäev. Siis miks mitte, lapsed, sappamine Kadriorgu? Kas ma soovitada võin soovitada suurepärane maalinäitus Nikolai koormushovi näitus on Kadriorus praegu, nii et kui sa mobiliseerunud siis ja ma usun, et see meeldiks su suurematele lastele kindlasti väga tore kuulda. Ja kõikidele kuulajatele ka ilusat rahulikku pühapäeva, kus saab rääkida rahuliku häälega, nagu Jaanus ütles, aitäh Jaanus Rohumaa stuudiosse tulemast.