Eestlased ja venelased, meie sajanditepikkuse naabrisuhete algusaastatel ehk eestlaste esimene vabadusvõitlus, see on täna loo alapealkiri Ain Mäesalu Tartu ülikoolist ja Piret Kriivan. Ja kõigepealt enne üheteistkümnendat sajandit, millest on täna jutt, olime meie, eestlased Eestimaal ja natukene lõuna pool ka praeguse Lätimaa peal Läänes Skandinaavias olid norralased, rootslased, taanlased, aga kes olid siis meist ida pool Peipsida. Ah no viikingiajal oli, oli see põhielanikkond Meist ida pool ikka üsnagi enamasti ütleme soome-ugri rahvaste valduses, tõsi, võib-olla asustus ei olnud, aga tiheda oli küllaltki hõre, koondus enamasti jõgede äärde ja ja seoses nende viikingi retkedega hakkasid seal kujunema sellised käsitöönduslikult kaubanduslikud asulad kuhu siis tuli järjest ka rahvast juurde, nii et nendest hakkasid kujunema linnad. Ja esialgu oli linnades kindlasti selle soome-ugri rahvaste osakaal päris suur, seal oli ka siis viiking eid, seal oli ka võib-olla balti rahvaste esindajaid ja järk-järgult Siis slaavlased ühelt poolt nagu idas laulusid teiselt poolt pakutud välja näiteks et Loode-Vene linnadesse tuli üsnagi palju ka lääneslaavlased. Ja viikingite oli üsnagi oluline roll kogu selle vana vene riigi rajamise protsessis. Sellest kõnelevad juba Vene kroonikad. Näiteks aasta 862 on juttu sellest, et et sind Loode-Venemaal siis olid suured tülid ja ei saadud mitte kuidagi hakkama. Nii et ja omavahel. Ja selle peale siis kutsuti kolm viikingitest venda valitsema. Kroonik kas kroonikates öeldakse, et teha, et ei olnud nagu mingit korda ja siis kutsuti viikingitest valitsejad korda looma ja on teada siis, et kroonikate andmetel, et tulid siis Reiu rikk truu Voria sinevus tulid siis valitsema meistri uuri olevat asunud Novgorodi, temast sai siis esimene kuulus vene vürst. Ja hilisematel aegadel on ju Loetakse juuriku järeltulija eetri uurikovitšitte dünastiat, nii et väga paljud Vene vürstid olevat veel sellest sellest soost. No vahepeal siin nõukogude perioodil siis muidugi kõik seda eitada. Aga noh, tänapäeval võib vene ajalugudes taas jälle lugeda nendest kuulsatest vendadest ja sellest vana vene riigi loomise protsessist. Vaatasin vana vene riigi algusajaks loetakse veel aastat 882, see tähendab siis seda aastat, mil juurika juba surnud, aga siis kas Ljuriku lähikondlane Oleeg vallutas Kiievi ära ja ühendas siis põhja ja lõunapoolsed Vene alad ja siis rajas siis vana vene riigi. Aga kui me vaatame nüüd neid kroonika teateid, siis seal kohtame üpris sageli Ühte rahvast, keda nimetatakse džuudideks ja džuudidest kõneldakse juba siis seal üheksandal sajandil, 10. sajandil ja ja 11.-st sajandist peale on juudid kindlasti eestlased. Aga samal ajal nagu tähistatakse džuutidena ka mõningaid teisi läänemeresoome rahvaid, kes on meist siin elanud, et siis ida pool. Ja noh, on välja pakutud teooriat, kes need algselt juudid võisid olla, et juudid võisid olla üks läänemeresoome rahvas, kes elas siin Pihkva järve ümbruskonnas liike ja jõe ääres ja et need olid nagu esimesed, et läänemeresoomlased, kellega siis slaavlased kokku puutusid. Isenesest džuudid tähendab see rahvanimetus, see on tuntud juba varasemast ajast Jordaanias kuuendal sajandil kirja pandud, et siin põhjamine, aladerandžuudid elanud. Aga siis need džuudi turi siis nagu selline esimene läänemeresoome rahvas, kellega venelased või ütleme siis tol ajal veel slaavlased kokku puutusid. Ja selle põhjal muuseas on tulnud vene keelde mõned huvitavad sõnad shut, no Chu takk, tähendab nad üleolevalt suhtusid juutidesse, tähendab, pidasid, tõid veidrikeks ja nii edasi, kuulus vene ajal on silikvitševski, on, on siis rääkinud sellest Venemaa ajaloost, kuidas, kuidas slaavlased on järk-järgult soome-ugri alasid ära vallutanud ja ja siis kohalike läänemeresoome rahvaid siin assimileeriv, Nokvitšovski tunned nagu nendele läänemeresoomlastele kõvasti kaasa, et on, on see Vana-Vene riik on nagu nagu nende baasil siis loodud juudid võtsid nakko slaavlased hästi vastu. Noh, need on sellised rahumeelsed inimesed olnud nagu tänapäevalgi, ütleme siin soomlased ja eestlased ka suhteliselt rahumeelsed. Kui me läksime juba siin Vassili glutšovski teooria juurde, siis võiks ju paari sõnaga või teda lähemalt rääkida. Tema järgi on muidugi jah, Slauljast on tulnud nagu lõuna poolt, ütleme siis põhiliselt sealt Lepri keskseks alalt, kus ta järk-järgult hakkasid põhja poole liikuma ja ja jutustuste kohaselt siis need slaavlased olid nagu aktiivsemad ja elavamad ja tuli üks kamp ja asus elama siis kahe küla vahel või ühte külla ja leidis, et elada on hea ja siis tööd kutsusid oma Bru siis juurde veel ja sugulasi juurde ja niimoodi järjest tuli. Kuna nad kohalikku keelt ei õppinud, siis võib-olla siis need läänemeresoome rahvad vaikselt õppisid ka siis seda slaavi keelt ja niimoodi siis järk-järgult. Põhimõtteliselt selline assimileeriv protsess, aga samas muidugi džuude siis märgitakse ikkagi päris tunnustavalt ka vana vene letopissid, nii et nad on selle vana vene vürstide õukondades olnud ja nende seas olnud tugevaid sõdalasi ja nad on olnud kaasas siis ka nendel olulistel sõjakäikudel näiteks, kuigi ära vallutati ja, ja siis, kui et vana vene vürstid tegid sõja kõike Bütsantsi, kas seal on siis džuude mainitud ja või kui võtame siis 10. sajandil, kui, siis või üheksandal sajandil ja on igatpidi, on nii tähtsad tähtsad tegelased olnud võib öelda, et täitsioodide, vähemasti läänemeresoomlaste kui mitte-eestlaste abiga loodi Vana-Vene riik ja see on palju öeldud. Või ütleks, et see nii väga palju öeldud on, nad kindlasti mängisid väga-väga olulist rolli kogu selle vana vene riigi ajaloos ja mis nüüd juhtide puhul on huvitav, et on viimasel ajal käidud üks teooria välja. Chifti tuli üks meie kõige lähedasemaid rahvaid, kes siin elas siin siis liike jõgikonnas ja ja meie vahel. Et setud on selle algjuutide järeltulijad, aga siis kuna hiljem venelased neil erilist vahet ei teinud, kuna keel oli lähedane, siis hakati ka eestlasi kutsuma džuudideks, nii et noh, eestlasi on ka kutsutud, aga samal ajal muidugi ei ole võimatu, et, et on päris täiesti omaette omaette rahvas on siin olnud enne muidugi siis mõnevõrra teravamaks muutuvat džuudide vahekorrad siis vana vene pürstidega siis Kiievi valitseja Vladimiri ajal tähendab Vladimir sorrist Vladimir, kes võtab Vene mar vastu ristiusu siis 988 kusagilt. Ja nüüd on huvitav, et ühe teate järgi siis 997 on Vladimir teinud sõjakäigu suudide vastu. Nii et see on esimene kord, kus on siis ajaloo allikad andmetel siis olnud selline tõsine konflikt džuudide ja siis vana vene vürstide vahel. Ja pärast seda ei ole enam niimoodi liitlastena märgitud. Nii et olukord on millegipärast muutunud teravamaks. Võimalik, et, et põhjuseks oligi siinse ristiusu vastuvõtmine tähendab need kohalikud läänemeresoome rahvad, nemad ei tahtnud seda uut usku vastu, noh ja panid sellele vastu ja siis sellest tekkisid konfliktid. Kas see kõik muidugi nii oli, seda me ei tea? Üldiselt vene ajaloolased tuvad seda ristiusu vastu vastuvõtmist Vene aladel väga rahumeelsena, ometi on just teada, et siin põhjavene aladega näiteks Novgorodis siin siiski seda ristiusku vägivaldselt peale ja veel hilisemal ajal on siis oma muinasusundi austajad olnud väga palju, nii et nii et on isegi teateid nagu mõningatest mõningatest sellistest aktsioonidest. Need kohalikud, kes ei tahtnud ristiusku vastu võtma, läksid tegema enne vabasurma, kui kui, siis võtsid vastu selle pizzansist võetud ristiusu. Et on täiesti tõenäoline, Tristjasko taheti meile kõigepealt hoopis ida poolt peale suruda. Nojah, seda muidugi ilmselt mõlemalt poolt olnud, see on muidugi täiesti omaette teema, mida me me tänases saates siin rääkida ära rääkida ei jõua. Ma kujutan ette, et siin sellest tuleb kunagi siin edaspidi noh, üleüldse nendest usundiprobleemidest. Täna oli siis plaanis rääkida sellest ühest tõsisemast konfliktist ja ja mõningas mõttes ka keerulisest sündmuste ahelast, mis leidis aset ajavahemikus 1030 kuni 1061. See on periood Eesti ajaloos, mis vääriks tunduvalt tõsisemat esiletõstmist. Juba 1980. aastal, kunagine õpetaja, praegune emeriit emeriitprofessor Sulev Vahtre käis välja siis sellise termini, nagu oleks selles ajavahemikus toimunut eestlaste esimene muistne vabadusvõitlus. Ja selline vabadusvõitlus, mille eestlased võitsid. Nii et mulle tundub, et sellest me võiksime juba üksikasjalikumalt rääkida, on meie ajaloost tõepoolest helgeid hetki, mille järele praegu nutetakse, võib nii öelda, mida otsitakse, jah. See ajajärk võib tõesti üks selline olla. Kahjuks muidugi on seda andmestik kui üsnagi vähe, meil on mõningad üksikud teated vene kroonikates vene leto püssidest aga neid üksikuid teateid püüame siis nüüd üksikasjalikumalt analüüsida ja lisame siia ka arheoloogilist materjali, mis siis ei räägi lugu sugugi sellele teooriale vastu, vaid pigem aitavad üleüldse seda selgitada. No kõigepealt see aasta 1030 on ju mitmeski mõttes tähelepanu väärne, see on siis Tartu esmamainimine kuigi jah, see ei ole sugugi rõõmustav sündmus. Kui me võtame siis vene kõige vanema kroonika kätte, siis munk Nestori kroonika, mis on koostatud üks, 113 originaalkujul, pole seda säilinud. Aga selle põhitekst on siis edasi antud hilisemates vene kroonikates nii-öelda ära kirjadena. Ja. Noh, muidugi 1013.-st et aastast, mis on kirja pandud, lahutab ka veel väga pikk ajavahemik, siis eks ole, võtame 1000 30013, nii et see muuk, Nestor, tema on kindlasti kasu. Tänud veel võib-olla varasemaid kirjapanekuid. Nii et tema kindlasti neid 83 aastat varem aset leidnud sündmusi üksikasjades ei tea. Aga mida ta on siis kirja pannud aastatuhande 30 kohta? Seal on neli neli sündmust ja neist üks sündmus, siis kõlab nii. Tol samal aastal läks suurvürst Jaroslav džuudide vastu, võitis neid ja ehitas Jurjevi linnuse. Vene ajaloolased on seda teadet seostanud sageli otseselt Tartu rajamisega ehk siis koguni Tartu linna asutamisega. Tegelikult need arheoloogilised uurimistööd on näidanud täiesti selgelt, et Tartus Toomemäel, praeguse Tähetorni kohal seal on eestlaste muinaslinnus. Juba enne seda sündmust juba mitme sajandi vältel eksisteerinud Sein Tartu asutamisega ei ole nagu mitte midagi tegemist. Ja mõned arheoloogilisi kaevamisi teostas seal viima trummar aastatel 1956 kuni 58, siis veel 1960 ja ta juba tollel küllaltki karmil ajal avaldas nende uurimuste põhjal ka raamat arheoloogilised uurimistööd. Tartu linnuse. Ja muuseas, homme, 21. novembril on Vilma trummali juubel. Ta saab 80 aastaseks ja siinkohal on mul väga meeldiv võimalus teda nii enda kui ka kõigi kolleegide poolt tervitada. Sellepärast et Vilma trummalile meie arheoloogias olnud väga suuri teeneid. Ta on 40 aastat Tartu Ülikoolis õpetanud arheoloogia ajaloolasi ja, ja peale selle on ta Tartu arheoloogilise uurimistööajaloos etendanud väga-väga suurt rolli. Nii et soovime talle jõudu ja tervist. Ja siinkohal nüüd pöördume siis nende linnuse uurimistulemuste juurde tagasi. Nimelt nüüd Vilma trummel oli siis esimene arheoloog, kes täiesti selgelt näitas, et tartu linnusel oli eestlaste kindlustus eksisteerinud juba mitu Andyt. Ja kui me vaatame nüüd seda vene kroonikateadete, siis 1030. aastal, kui suurvürst Jaroslav Legdžuudide vastu, siis neid see võtmine ei tähenda mitte midagi muud, kui toimus Tartu linnuse piiramine. Kusjuures see piiramine võis olla päris äge. Seda tunnistavat. Venepärased nooleotsad ja venelased kasutasid päris palju vibusid ja ja neil on täiesti omapärased nooleotste tüübid olemas, mis on siis Tartu linnusel täiesti selgelt esindatud. Kusjuures mis on veel huvitav, nende seas on ka vähemalt kolm viikingite-le, iseloomulik on ole otsa. Jaroslav Targa ajal, tähendab, siis oli, oli vana vene riigil veel viikingite sidemed väga tihedad, nii et Jaroslav Tark kasutas oma vägedes üpriski palju viikingite sõdalasi ja mõne vene uurijate arvates veel Jaroslav Tark tulevad isegi viiki kittervil andamit maksnud, nii et oli nagu nagu selline viimane viimane vene vürst, kes, kes siis jah, Vikingitele, siis andamit võis maksta. Nii, ja nüüd. Kui me vaatame, siis, mis nüüd siis edasi sai siis Jurjevi rajamine, mis nüüd kroonikas märgitakse, see ei tähenda mitte midagi muud. Kui venelased ehitasid uued kindlustused Tartu linnusele miks nad rajasid Jurjevi? Jaroslav Tark, tähendab, noh, tema oli sündinud veel enne vene risti usustamist ja ja temale anti siis ristinimeks, anti Juri. Ja siis selle ristinime järgi siis Antiga Tartule nüüd uus nimi, Jurjev, mida venelased järjekindlalt kasutanud ka järgmistel sajanditel. See Jurjevi rajamine, see tegelikult ei ole mitte selline ühekordne akt, vaid siin võib arvata, tegemist on mingisuguse põhjalikuma plaaniga. Ja kui me Vene kroonikaid edasi sirvima, siis saame ka aru, et tol ajal oli ilmselt plaan siin Eesti ala vana vene riigi külge liita. Kõigepealt, miks siis see esimene sihtpunkt oli siis tartu tartu, ta paiknes ju Emajõe ääres ja paiknes just selle koha peal, kus on Emajõge hea ületada, nii et väga palju, et siis kaupmehed ja niisama liiklejat, kes soovisid Põhja-Eestist Lõuna-Eestisse või Venemaa või Läti aladele või siis kindlasti kvaliteetse tee, mis, mis läks praeguse Tartu kohalt üle. Ja samal ajal kasutati kindlasti ka veeteed ja Tartu paiknesseliste tähtsaks, et vee ja maismaa teede ristumiskohal ja seepärast kindlasti Tartu omandas juba viikingiajal mõnevõrra suurema tähenduse, nii et ta oli üheks kõige olulisemaks keskuseks siis kogusin lõunapoolses Eestis või Kagu-Eestis ja eks seetõttu muidugi Jaroslav põlislõpp-punkti välja, mille ta siis enda võimu alla alistas ja sinna oma tugipunkti ajas. Et siis sealt edasi tulla. Jah, täpselt nii. Tõsi, võib-olla nüüd vene kroonikates kõiki neid sündmusi ei ole kirja pandud, aga meie jaoks väga huvitav, kui võtta on siis sissekanded, mis kroonika järgi on toimunud 1054. aastal 1054. aastal, kõigepealt Jaroslav Tark isa suri ja tema asemikuks siis kiievi suurvürstitroonil sai tema kõige vanem poeg iciaslav. Ja nüüd, 1054. aastal on siis mitmes vana vene kroonikas selline teade, et iciaslav tuli Novgorodi määras seal Ostromiiri pos saatnikuks. Ja läks Ostromiirkos Nov koroodlastegadžuudide vastu Jadžuuditapsita ning koostama, aga langes palju, Novgorod lasi. Ja uuesti läks issi Aslavdžuudide vastu ja vallutas keedepi linnuse. See on päikesekäsi. Nii, seda nüüd peab hakkama vist lahti seletama, mis siia teatesse on kirja pannud. Kõigepealt iciaslav, tema valdusalaks rega Nov kord, kurd oli teine tähtis siis vana vene riigikeskus siis Kiievi kõrval, tema tuli nüüd Novgorodi määrasel Ostromiri bossaadnik, üks nupust saadik oli tähtis tegelane linnast nii-öelda, võiks öelda, et et üks linna kõige kõrgem ametnik ja nüüd paistab, et see Ostrumiir tegi siis sõjakäiku kuhugi Eesti alale. Tartus võis ka olla siis teatud selline garnison venelaste tugipunkte, aga seal oli niivõrd vähe vägesid, et, et sellega ei oleks suudetud midagi teha. Nii et nüüd tuleb Ostramiirgus vägedega siia Eestisse ja tehakse üks sõjakäik see sõja õnnetult, niiet Ostromiil saab ise surma ja paljud rootslased saavad surma. Ja selle peale tuleb nüüd siis vürst iciaslas ise ja teeb uue sõjakäigu. Ja selle sõjakäigu ajal siis vallutatakse üks eestlaste linnus, mis kannab nimetust Dust keedepiv. Seda on meie ajaloolased juba ammu tegelikult paika pannud, mis linnu Soloviis? Nimelt Paul Johansen oli vist üks esimesi ajaloolasi, kes seostas siis kedepivi Keava linnusega. Nimelt 1410. aastal on, on siiski Jaava küla kandnud nime kedemmbee niiet kedepiiv kedel B on ju suhteliselt lähedased. Päris kaugele seda maad, see on päris eestikeskuses Raplast mõnevõrra siis lõuna poole, nii et on selline lõuna Harjumaa. Ja sinna on veel huvitav, tähendab see tõlge vene keelde päikese käsi, kui me hakkame nüüd natukene arutama keedeepiiv keedee, päe käepäev, eks ole, me leiamegi isegi sellise noh, päev on sageli ka päikesetähenduses siis meil olnud kasutusel nii et see keha võib olla ja nüüd probleem on muidugi ausalt öeldes ammu huvitanud tänud ja 2000. aastal koos oma kolleegidega siis Tartu ülikoolist arheoloogidega siis sai nagu see Keava linnust nagu välja valitud ja juba siis esimesel korral, kui me seal käisime ja ümbruskonna põlde ütlesime, siis me avastasime ühe hästi suure, võimsa viikingiaegse asula. Nii et lisaks linnusele on seal ka võimas asula. Noh, hiljem on, on veel lähedusest leitud mitmeid asulaid ja ja nüüd on professor Valter Langi juhatusel, on nüüd juba mitu suve, on Keava linnuse toimunud kaevamisi Jõgeval innustelt Liinusetele leitud ka selleaegseid leide selleks kultuurkihti ka hilisemast ajast leida muidugi kahju küll, jah, et ühtegi vene pärast noole otsa veel ei ole, nii et et need venepärased nooleotsad, vot need oleksid kõige paremaks tõendiks, et jätkuvad sealt. Kajalised jätkuvad ja see kaevanud, mis seda tehtud on suhteliselt väike. Nii et ei ole pruukinud päris õige koha peale sattuda. Nüüd aga mida see näitab? Keava ümbruses, on, need asulad on tõenäoliselt suuremad kui kusagil mujal, tähendab, Keava võis olla kiskisti üks tähtsamaid keskusi. Nii et kui Tartu oli võetud, nüüd liiguti edasi teiste teise tähtsa keskuse juurde. Kui hakata mõtlema, siis Eesti Eestit, eks ole, lõuna- ja põhja-eestit eraldab teatud selline vesine vöönd üldse Kesk-Eesti, kohapeal tuleb Pärnu jõgi ja siis seal Viljandi järve siis Emajõgi ja eks ole vahepeal Võrtsjärve ja siin on sellist kolm head ülekäigukohta, üks on Tartu kohal, teine Viljandi kohal ja kolmas ilmselt on Pärnu jõgi ületatud. Aga ega me nendest omadustest teedist palju ei tea. Aga võib-olla need, mis tulid siia Põhja-Eestisse siia Tallinna külje all, võib-olla need kõik kolm teed võisid seal kokku saada. Ja sel juhul omaaegsete praegu nad ei ole, eks ole, praegu tuleb igaüks eri eri suunast, nii et see võis olla omaaegseks tähtsaks keskuseks. Ja nüüd ise Snap võttis selle ära. Et sellega alistada ka suur osa sellest ümbruskonnast. No muidugi, võib-olla seal ja toimus üsnagi üsnagi äge lahing ja, ja mingis mõttes ka need külad nagu hävitati Aga ei ole võimalik tõtt, mingi traditsiooni järgi on selline Eesti keskus seal veel muinaslõpus edasi olnud nimelt mitte eriti kaugele sealt üle Raikküla ja Henriku kroonikast. Me ju teame, et Raikkülas on toimunud sellised üle-eestilised vanemate kokkutulekud. Nii et mingi traditsioon või seal säilida. Nii hea küll. Siin jah, probleeme muidugi on, eriti aastaarvudes. Kas 200 sõjakäiku tõesti ühel ajal 1054 võisid aset leida? Siin võis olla, et need on erinevatel aastatel on siin vene allikate põhjal arvatud, postromiir ei pruukinud 1054 surma saada ja nii edasi, aga see ei ole nii oluline, tähendab, mis aastal, mis täpselt toimus, aga iseenesest kõik need sündmused on ju küllaltki loogilised. Ja nüüd järgmine teade Vene kroonikates, see leiab aset 1060. Nimelt 1060. aastal on vürst Jaroslav teinud järjekordse retke seekord eestlaste vastu, keda ta nimetas soss olitaks. Ja nüüd Vene kroonika järgi olevat maksustanud Sossoleid 2000 kriimlaga. Aga need Sossolid olevat ajanud maksukogujat minema korraldanud järgmisel kevadel vasturetke Jurjevial, kus nad olevat põletada talud maha ümbruse külad, linnuse ja maja teinud palju kurja ja jõudnud sõdides Pihkvani kuni pihkvalased ja Novgorod laseb neile vastu, astusid ning toimus lahing, kus venelasi langes 1000 Sossoleid arvutu. Nii, kõigepealt esimene probleem kohe, keskkolissarid, Sossolid. No siin on meie ajaloolased pakkunud välja siis sellise nime kõla põhjal väga erinevaid Eesti piirkondasid on pakutud välja siis Sakalasi on pakutud välja ka saarlasi, sest Süsla skandinaaviapäraselt, et siis on sarnane, on pakutud välja ka lihtsalt sellist maarahvast. Nii et noh, kuna saarlased olid ei siis ta siis see süstla soss olla, see on lihtsalt maarahvas, mandrielanikud. Samas muidugi on mõningates Vene kroonikates tõsi, need on nüüd hilisemast ajast pärit kroonikad ja seal on Sussolite kõrval nimetatud ka koluvann. Colomance. Seda me teame, et kolmapäeval on siis jah, 13. sajandi alguses siis olnud venelastel kasutusel Tallinna tähenduses. Ja kui me vaatame, et see teine suurem aktsioon, see oli nüüd siis keskisti vastu, siis tundub, et on üsnagi loogiline, et, et see kolmas aktsioon retsussorit võisid olla eeltegevust harjulased jätta. Kuna siinse Tallinna kohal, noh tol ajal võib-olla oli see oli see veel siis Iru või oli see juba siin Tallinna külje all mingi tähtis sadamakoht. Nii et jah. See on nagu, nagu sobiks praegustel andmetel kõige enam nii neid maksustati kahetuhande kriiblaga aga siis paistab, et nad ajasid maksukogujat minema ja nüüd kogusid väed kokku. Ja siis 1061. aastal läksid ja vallutasid selle venelaste tugipunkti Tartus ära ja sõjakäik jätkus kuni pihconi. Ja seal toimus siis hästi suur lahing. Ma vahepeal, kas need need olidki just nimelt aktsioonid, mitte niimoodi, et nad tulid, tuhanded. 30. aastal jäid nendesse linnustesse, nad aeti vahepeal ka tagasi ja siis nad tulid jälle muudkui uuesti. Tulid päris kaugele siis. Nojah, vaat nüüd, Tartu puhul sellest veel natuke räägib lähemalt just arheoloogilise materjali puhul Tartu puhul on kindlasti olnud, tõenäoliselt see vene karbis on kogu aeg siin. Meil ei ole andmed, tähendab jah, seda on nüüd üleüldse keeruline ette kujutada, kuidas see kõik käis, ütles, et kui selline sõjakäik tehti, siis võidi see elanikkond ja eelkõige muidugi selle elanikkonna kõige ülem nii-öelda valitseja, siis tehti maksu alusel kas ja nõuti, et tuleb nüüd iga teatud siis aastal teatud koguses seda maksu maksma. Ja nüüd paistab, et siis 1060. aastal oli siis Sossorite kätte jõudnud see aeg nii et tehti nende vastu sõja kõik pandimaksu maksta, esialgu olid nõus. Seejärel hakkasid vastu ja nüüd nad siis tulid ilmselt suure malevaga, vallutasid Tartu tagasi ja jõudsid Pihkva niigi otse Pihkvas. See lahingukirjeldus on huvitav, et tuli suur lahing. Venelasi langes 1000, suseleid arvutu. Pidin neid siis ikka palju olema. Ja on esimene mulje, esimene mulje on palju, aga muuseas juba 1000 on hästi palju. Tähendab vene kroonikates seal, kus oma langenute hulga loetakse 1000 see on juba väga väljapaistev arv ja sosserite langenute hulk arvutult. Aga võib-olla see ei olegi tuhandetki? Ega me tea, muuseas lihtsalt kirjeldused jälle selle poolest huvitav märgitakse langenud, kes lahingu võitsid? Pole sõnagi pole sõnagi, aga võid olla lahingu võitsid just Sussonid ehk eestlased sellepärast ei olegi sõnagi. Täpselt nii tähendab see suur katse nüüd Eestit oma võimu alla saada, see muidugi siis lõpes vene vürstide õnnetult ja see, et selle pihku all oleva lahing olid eestlased, võisid võita, sellest räägib ka järgmine fakt. Et nüüd 50 aasta jooksul ei ole teadet ühestki sõjakäigust Eesti alal. Tähendab, on selles suhtes täielik vaikus. Said õppetunni? Tõenäoliselt jah. Aga vesin, pöördusime või pöörduma neid vahepeal Tartu arheoloogilise materjali juurde, sest tegelikult on iseenesest äärmiselt huvitav. Sest jah, kuigi on jah, meil ju olnud inimesi, kes on tõsiselt kahelnud, et kassid, kas see kõik sündmused leidsid nii aset, kas oli Tartus vene tugipunkt ja kas oli seal vene linnusega üldse olemas? Siiski har bioloogilises materjalis on nüüd do linnusest kui Tartu alllinnast, ütleme see suurem asula, mis seal linnuse jalamil on olnud, seal on ikkagi üsnagi palju neid venepäraseid leida. No osaliselt on need venepärased leiut ka, seetõttu seal Eddard, too oli juba enne üheteistkümnendat sajandit tähtis keskus, mida võisid vene kaupmehed külastada. Kindlasti oli ka hiljem tähtis keskus veel ja sellest ajast pärinevad leida. Ega me kõiki neid esemeid ju ajaliselt nii täpselt paika panna ei saa, nii et. Mõningaid mõningaid leide võime küll jah panna sellesse ajavahemikku kaase 1030, kui 1061. Mis on nüüd need huvipärased leiud, no seal Tartu, ütleme Vallikraavi ja siis Ülikooli tänava risti läheduses toimunud kaevamised, seal leiti selliseid huvitavaid, savist tehtud jaa, glasuuritud munade tükk, kahe sellise muna tükid, mida jah, Eestis mujalt ei ole leitud ja tegemist on siis niinimetatud ülestõus, mis munadega, mida on omal ajal valmistatud just Kiievi piirkonnas ja mida on seal siis 11. sajandi esimesel poolel pandud ka kristlikes haudadesse. No peale selle on siis sealt Tartust leitud ka vene kaelaskantavaid riste, üks neist on kiltkivist roosast kiltkivist, mida, mida mujal ei ole, kui Kiievi piirkonnas, siis on roosast kiltkivist Pärtagetraid, mida Tartus 12 koguni kogu mujalt Eestist kolm leitud neid ja nii edasi tähendab kusjuures nüüd just sellest piirkonnast tulid, sealt on leitud ka mõningaid inimluid. Ja ei ole sugugi võimatu, et seal paiknes näiteks siis venelaste kalmistu tol ajal. No kui see tugipunkt linnusel oli siis 31. 31 aasta vältel, eks ole, siis seal neid vene sõjamehi ja võib-olla ka nende kaaskondlasi võib-olla ka käsitöölisi ja nii edasi elas seal mõni ikka suri või mõni sai siin mõne mõnel väiksemal retkel siis eestlaste vastu surma ja nii edasi. Aga noh, need jah, kahjuks need hauad selgelt välja tulnud ainuinimluud ja esemed võib olla muidugi nad hauad suures vihas keerati juba segamini 1061. aastal, ega me, ega me seda ei tea? Et et kokkuvõttes muidugi võiks öelda jah, et see aastat 1030 kuni 1061 on siis Eesti ajaloos hästi tähelepanuväärselt aastad. Sellepärast eestlased suutsid oma jõud koondada ja suutsid Kiievi Vene riigi tõsise vallutuskatse tagasi tõrjuda. Nii et esimene eesti-vene sõda ehk muistse vabadusvõitluse esimene etapp, kas eestlastele täiesti võidukalt ja Pihkva lahing võiks olla nende ajaloo sündmuste nimekirjas, mille üle me võime uhked olla? Jah, võiks küll, kuigi me jah, kahjuks teame sellest üsnagi vähe. Nii et ärgem siis unustagem Pihkva lahing ja aasta oli siis 1006, see on üks. Täna rääkis mäesalu muistsete eestlaste esimesest vabadusvõitlusest. Nädala pärast kohtume arheoloog Tõnno joonuksiga, kes räägib meile, millest mõtles eestlane kiviajal, pronksiajal, rauaaja alguses täpsemalt, mida või keda muistne eestlane uskus. Ja tegelikult võin ja öelda, et me saame tema käest ka teada, kas eestlastel olid kuningad või ei olnud. Minu nimi on Piret Kriivan. Kuulake meid igal laupäeval kell üks päeval ja esmaspäeval kell 11 õhtul vikerraadios ja kolmapäeval kell üks päeval klassikaraadios.