Tervist täna palusin mikrofoni De Gea Kangilaski noore naise, kes viis esinumbrina Tartu volikogusse valimisliidu vabakond, kus Gea koos oma kaaslastega pakub kutseliste poliitikute seltskonnas niisiis vaheldust ja esindab vabakondade häält. Muide keha üksinda sai tartlastelt kokku 670 häält. Mis on rohkem kui kasvõi Jaak Aaviksoo ja Ene Ergma kahepeale kokku. Tere tulemast stuudiosse. Tere. Selles tunnis tahangi kuulajatele tutvustada, kes on Gea Kangilaski ja kuidas siis õnnestus Tartus vabakonnal ikkagi esinduskogusse saada. Ja samuti sellest, kuidas võiks Tartu linnaelu ja linna juhtimine edasi minna. Mina küsitleja rollis olen Arp Müller. Gea, mis tunne sul seoses valimistulemusega täna on ja kas see tunne erineb sellest, mis valdas sind 21. oktoobri esimestel tundidel, kui telekast need tulemused tulid? Ei ole väga palju see tunne muutunud, et hea tunne on ikka veel. Ausalt öeldes. Ega me ei olnud päris kindlad, et me ikka sisse saame, küll lootsime, seadsime selle eesmärgiks ja eesmärgiks oli seatud vist lausa viis kohta, saime kolm ja olime ikkagi väga rahul, et ma ise küll tunnenetest nii palju tööd sai tehtud. Ilmselt sai oldud vahepeal ka üsna oskamatu, sest et ei ei tea ju, kuidas need valimisasjad käivad, näiteks ma kindlasti hindasin üle seda, seda, kui palju tuleb tööd teha, et ja kui hõivatud ma saan olema sellel perioodil et kodusteks asjadeks seal hästi vähe aega. Ja milline väsimus võib nagu vallata mõned päevad enne seda, kui see, see valimispäev käes on, et aga jah, ma olen väga rahul, et, et ma arvan, et selle kolme kohaga seal volikogus saame me ikka ka midagi korda saata küll. Esimene Tartu volikogu istung on ka peetud, see oli siis eelmise nädala neljapäeval, kui sa siis seal enda ümber vaatasid ja, ja nägid enda kõrval teist neljakümmet, kaheksat valituks osutunud saadikut. Mis mõtteid see olukord, situatsioon, need näod tekitasid. Seal oli päris lõbus olla, kohati et ma ilmselt olen seal üks väheseid noori naisi, hakkas väga silma, sellest oli seal ka päris mitmel korral erinevate inimestega juttu. Et, et kes on see keskmine inimene volikogus, et kas ta on 50 aastane, pintsaklipslased härrasmees või ta ei ole ja kas on hea või halb, kas siis olla? No ma eeldaks küll jah, et volikogus võiks olla rohkem erinevaid inimesi esindatud, et ma ei taha nüüd otse öelda, et see halb on, aga, aga ma ise pooldan sellist suuremat esindatust. Kas erakondlased ja need keskealised pintsaku ja lipsuga professionaalsed poliitikud vaatasid sind kuidagi teistmoodi pilguga ka? Ei täheldanud. Ma arvan, et nad on minuga selleks ajaks juba ära harjunud. Enamik inimesi ikkagi ei taha poliitikas osaleda, seda ei erakondade ega ka valimisliitude kaudu kandideerides. Aga mis oli see tõukejõud, mis sind liikuma pani, mis olid need arengud Tartu linnas või mis olid need isiklikud sütikud või mis oli isiklik sütik sinu jaoks? Hästi raske on nimetada nüüd ühte kindlat sütikut, eks ma olen modi vaikselt üha rohkem selle juurde liikunud niimoodi oma elus üldse ja tegelenud sellise selliste asjadega, mis avalikku huvi võib olla pälvivad, et ma ju olen tegelikult ka Eestimaa looduse fondis töötanud varem ja, ja keskkonnaasjadega tegelenud, eks ole, ja, ja ja sealt kuidagi üha rohkem ja rohkem nagu hakanud huvi tundma, et mis, mis riigis tervikuna ja, ja mis tegelikult ka siin kohalikul, Tartu tasandil toimub. Ja, ja no kui sa juba selle huviga nii-öelda sellele nii lähedale lähed, sellele, mis toimub, eks ole, siis näed neid asju, mis võib-olla ei meeldi ja, ja mõtled selle üle, kuidas asjad peaksid olema teisiti. Siis mingi hetk oli selline tunne, et ma võiksin äkki proovida kaasa rääkida rohkem kui lihtsalt näiteks Facebookis või sõpradega. Aga kas oli mingisugune viimane tilk karikas ka, mida sa oskaksid nimetada defineerida? Enda jaoks ma sain aru siis, kui ma seal aitab valeliku poliitikast, asjaga seotakse ainet. Et jah, et nüüd ma olen kuidagi nii-öelda tulnud välja sellest sellest kapist nii-öelda et, et ma enam ei salga, et, et mul selline huvi on. Kuidas vabakond üldse sündis. Tilkhaaval selles mõttes, et olid need inimesed, paljud algul lihtsalt käisime koos, rääkisime, kes me olime, sealt aitab vajalikust poliitikast liikumisest nagu jäänud võib-olla niisugused aktiivsemad ja, ja siis nendega hakkasime liituma inimesi, et ausalt öeldes mina kusjuures ei olnud isegi see, see kõige esimene, kes seal hakkas valimisliidu mõtteid mõlgutama, et pigem siin bataalini Märt Põder ja ja sellised inimesed, mina olin suvepuhkusel lapsega maal ja siis mulle helistas ja küsis, et noh, tõsi on, et kas sa, kas sa ka tuled ja, ja ma ütlesin, et okei, Tartusse tagasi tulen, siis ma tulen, vaatan, mis te teete. Ja noh, siis see asi käis, kuidas sai sinust esinumber. Ju ma siis kehtestasin ennast seal kuidagi ja, ja ma ei tea, inimesed kuidagi olid mu selja taga, ega meil sellist nagu suurt valimisvõitlust sisemist ei olnud ka, et pigem oli, oli isegi vastupidi, et kõigi kõik kuidagi oleks hea meelega olnud lihtsalt kandidaadid ja mitte see esimene number, eks ole, ja siis juhtus nii, et et kuna nii paljud inimesed ütlesid mulle, et noh, keegi peab ju tegema ja sa ilmselt saaksid hakkama veensid mind selles, et ma hakkama saaksin, et siis ma lõpuks on nõus. Oli mingisugune hääletus või lihtsalt istusime koos ja arutasime. Ja. Mis sinu jaoks siis selles kampaanias kõige raskem oli, see juba tegelikult mainisid ka, et sai tehtud vigu, võib olla, aga, aga mis osutus kõige raskemaks. Ütlesid, et aega oli hästi vähe. No just, et mul on ju oma tööga geneetikakeskuses ja, ja nagu ikka september oktoober on sellised ajad, kus kus ülikoolis on hästi palju tööd, hästi, palju tuleb teha, eks ole, ja ja siis nüüd selle kõrvalt teha veel midagi, mis on niisama oluline või, või, või isegi väga oluline, et siis ja aega leida, noh, niimoodi teha väga täpselt neid graafikuid, et et kuidas saab ja siis jõuda veel lapsele lasteaeda järele, et vot see oligi kõige raskem tohutu aja planeerimine, millega ma varem oma elus vist nii palju ei ole pidanud tegelema. Kui kerge või keeruline oli ennast kasvõi selles kõige tähtsamas ETV teledebatis professionaalsete ja aastaid harjutanud poliitikute kõrval end kehtestada. Raske, ja ma arvan, et see on üks neid hetki, millega me üldse rahul ei ole, sellest valimiskampaanias tegelikult, et no kuidagi ei, ei saanud ma seal ei sõna ega, ega ka pildile, võib-olla seal oli ka see, et kogu see debatt kuidagi juhindus hästi-hästi sellest, et koalitsiooni senise koalitsiooni poliitikast, eks ole, ja kuidas siis teised, kas, mis neil selle kohta veel öelda on või noh, nii et väga vähe oli seal tegelikult sellist sellist sisulist võimalust rääkida näiteks meile olulistest asjadest. No küsiti mingisuguseid üsna niisuguseid kummalisi küsimusi kohati no mahetoit, mis te arvate, peaks olema koolitoidu hulgas või mitte? Mingis mõttes, see võib niimoodi küsida, eks ole, või noodi suvalise lausekatke kuskilt programmist välja välja tõmmata muidugi, aga ma ei ole kindel, et see tegelikult on kõige õigem viis tutvustada seda, mis on näiteks valimisliidu põhimõtted või, või, või miks miks me midagi muuta tahame, eks ole, sellises suuremas plaanis. Ma arvan, et see suurem plaan on olulisem. Mida sina sellest valimiskampaaniast õppisid, kas järgmine kord panete selle mahetoidurea näiteks programmi? Ma arvan küll, et paneme, aga see ei ole, asi ei ole selles, et kas seal on need mingid mingid read olemas või ei ole vait vaid pigem ikkagi selles, et kas ma oskan ise nii-öelda distantseeruda ennast sellest ühest lausest, eks ole, ja rääkida sinna juurde seda, seda, miks see oluline on. Et pigem see minu enda oskus kõneleda ennast väljendada oli see, tundsin, et peab veel tööd tegema natuke. Kuidas ikkagi Sabelvisid oma valijate usalduse, kuidas sa jõudsid nende 670 inimeseni olete ise mõelnud või mis kanaleid üldse vaba Kunnanab kasutada? Ütlesite kõige rohkem kasutasime kindlasti Facebooki, me oleme sellised aktiivsed inimesed seal vist juba pikemat aega olnud ja, ja oskame seal nagu tähelepanu tõmmata. Eks me oleme võib-olla vabakonnas paljud inimesed, sellised, kellel on ka väga suur sotsiaalne võrgustik juba olemas. Et ega ega ma arvan, et ikkagi väga paljud inimesed, kes mind valisid, teadsid juba eelnevalt päris hästi, millega ma tegelen ja kes ma olen, et et mida ma tahaksin öelda, et, et kindlasti ei olnud nende hulgas neid, kes tegid otsuse valimiskampaania põhjal, aga, aga noh, mul on selline tunne vähemalt et pigem tõmbasime ikkagi kaasa juba neid inimesi, kes meiega niikuinii on seotud ja noh, erinevate siis võrgustike kaudu, sest me oleme sellised aktiivsed tartlased, siin kõik ikkagi. Räägime sinust endast ka ikka. Sa oled lõpetanud põllumajandusülikooli ettevõtluse ja ökonoomika alal ja praegu oled siis Tartu Ülikooli filosoofia magistrantuuris. Olen jah. Kuidas need kaks valdkonda kokku klapivad, sinu jaoks? Ikka klapivad, miks ei klapi see põllumajandusülikoolis õppimine või nüüd siis maaülikoolis? No see on mulle andnud sellise võimaluse teha seda erialast tööd ja palka teenida, eks ole, päris pikka aega ja ma ei usu, et ma tegelikult hingelt selline majandusinimene või Fefinantsist olen, kuigi ma olen seda tööd teinud. Ja mingil hetkel ma ja hakkasin võib-olla liikuma rohkem selliste teistsuguste küsimuste juurde oma elus, ma ei räägi nüüd siin mingisugust eksistentsiaal nendest küsimustest üleüldse, vaid pigem just sellistest lihtsalt teoreetilisemat laadi asjade üle mõtlemisest kuidagi sinna humanitaaridele ringkonda sai kasvatatud ja ja et selles mõttes hobist ühtäkki sai, siis pigem nagu. Kas nüüd erialane teadis ja millised on silosidemed torte boheeemmlusega? Ma arvan, et ma olen üks neist ikkagi mingil määral. Et otsene side järelikult läbi minu enda, et ma olen. Ma ei tea, mis see Bohemian, Enn Veljesto lane, eks ole, et see on siis Eesti üliõpilaste selts, sellest, kes on ma arvan, võrreldes teiste üliõpilasorganisatsioonidega selline tundmatu peaaegu et põrandaaluseks peetav padu humanitaarid, kamp nagu arvatakse, eks ole, mis ei ole muidugi tõsi, seal on ka seal on ka loodusteadlasi tegelikult. Aga eks ta, eks ta mingil määral meid iseloomustab küll, et me oleme selline ringkond inimesi, kes kui me kokku saame, siis räägime, räägime hästi palju keele ja Kirjanduse ja sellistes küsimustes ja mind see nagu huvitab. Kus ja kuidas toimub üldse praegu Tartu selline vaba ja, ja pohheimlik kultuurielu mõte sellises institutsionaalsest kultuurielust ala Vanemuine. Aga kuidas sina seda kirjeldaksid? Üheksakümnendatel olid ju mingid kogunemispaigad. Kunagi päris alguses oli sinimandri, mina seda aega ei mäleta, aga oli illegaard siis mingi osa 90.-test või mingi aega 90.-test oli, kui hommikud kogu Tartu kultuurirahval saabusid Zavoodis. Aga mis praegu iseloomustada Tartu puhimlikku kultuurielu, ken klubi. Genklubi kindlasti Tartu uus teater, kindlasti elektriteater jah, noh, ma arvan, et kuskil selles selles ringis ikkagi on see, see põhiline, kuigi Genklubi on nagu noh, ta on ikkagi haaranud nii palju inimesi, eks ole, et ega, ega ta ei ole selline Illegaardi mõõduasi pigem palju palju kuidagi suurem nähtus Tartu kultuurimaastikul praegu ja nüüd hästi, nad saavad väga hästi hakkama ja mis Ahto seal näiteks teeb? Väga muljetavaldav. Kirjelda kuulajatele, kes ei ole Tartust või kes on lahkunud nagu mina Tartust ja satuvad siia harva. Mis rolli sellised poeemlikumat saarekesed Tartu kultuurielus mängivad? Riiklike sihtasutuste kõrval? No seda rolli, et seal tõesti inimesed saavad ennast teostada, seal teevad, teevad neid asju, mida nad õigeks peavad ja, ja, ja ma ei tea, maailmas kõige rohkem teha tahavad. Ma arvan, et Genklubi nagu on väga hästi osanud inimesi nii-öelda koondada selliseid inimesi, kellel on selline Mõnusa ägemas tartus vajalikest asjadest, mis peaksid kultuurimaastikul toimuma ja neil läheb minu arust väga hästi. Et publik on nad omaks võtnud, käib seal, meeldib ka kogu see kohvikukultuur, mis sinna juba on tekkinud, eks ole. Et tore nagu oma teine kodu oled igal nädalavahetusel kohale, ei ole, igal nädalavahetusel ka kohale. Ma tean, et ma võiksin olla selles mõttes, et pigem pigem ma ostsin sealt päevasel ajal isegi rohkem läbi. Milline on Tartu kultuurirahva suhtumine poliitilisse ellu, kas pigem hoidutakse sellest eemale? Kas nüüd vabakond oli siis Tartu kultuurirahva aktiviseerimise? Võimalus oli kindlasti ja need päris mitmed inimesed kandideerisid, eks, et ja samal ajal oli neid, kes, kes tegid väga teadlik otsus, et nad ei taha olla poliitikaga sel määral seotud. Eks siin on nagu selline kahetine ka, et kui sa tahad seda kritiseerida, siis, siis kas sa arvad, et see on võimalik seestpoolt või pigem pead vajalikuks seda väljastpoolt analüüsida, kritiseerida? Sina usud, et seda on võimalik ise seestpoolt? Ma usun, et mõlemad on võimalikud ja vajalikud mõlemad peavadki olema, et mul on hea meel. Me suutsime, noh, ütleme nii suure hulga inimesi kokku saada, kes tahavad seda ka seestpoolt teha, sest seda ei ole lihtsalt varem tehtud. Ja ma arvan, et peab tegema niiviisi niiviisi ja sellisel kujul. Et pigem me olime selline tasakaalustav Kuidas sinu abikaasa Akadeemia toimetaja Jaan Kangilaski sinu poliitikasse siirdumisele kaasa on elanud? Noh, eks tal on kindlasti raske olnud, et ma pean talle väga tänulik olema, sellepärast et et näiteks kas või perekondlikud kohustused on olnud sellel valimisperioodil küll hästi palju tema õlul. Aga ta kindlasti valis meid ja pooldas meid, aga ta ei ole ise nagu niivõrd poliitiliselt aktiivne olnud. Aga see ei oleks ka, ma leian kuidagi olnud võimalik, et me oleksime mõlemad saanud nii aktiivselt kaasa lüüa. Küsiks veel natukene Tartu kultuurielu kohta. Siin valimisdebattides oli ka väga oluliselt esil Raadi kultuurilinnaku idee ja nüüd jõudis ka koalitsioonileppesse. Sina oled selle idee suhtes kriitiline. Olen kriitiline ja mitte sellepärast, et, et see, kuidas seda kontseptsiooni seni on, on tutvustatud, see kõlab nii nagu, et et midagi, ma tea, viime kultuuritehase sinna ja, ja, ja viime kultuuri kuskile äärelinna. Ma. Ma lihtsalt ei usu seda, et, et selline kultuuritegemise viise elaks seal Raadil hästi ära või et, et inimesed tahaksid ja saaksid seal nagunii aktiivselt käia, nagu nad näiteks praegu käivad Genialistide klubis. Ma arvan, et sedalaadi kultuur peaks olema kesklinnas. Kui me räägime mingisugustest teistest asjadest, räägime näiteks sellest filmipaviljonist, eks ole, siis otseselt filmipaviljoni vastu see võib-olla sobiks sinna raadile isegi väga hästi on ju. Et noh, küsimus on pigem siis juba selles, et et kas me saame seda endale lubada, siin Tartus on ja kui suur see investeering on, kas me leiame toetust ja kas kas tasuvusuuring, mida ma ei ole näinud veel, mida küll juba ammu lubati ka näitab, et sellel asjal mõtet on. Ehk siis, et see hakkab siis tõesti ennast ära tasuma, kui, siis juba selline loometegevus, eks ole. Ma ei mäleta, kelle tsitaat see oli, aga Tartu postimehest lugesin, et kui nii edasi läheb, siis tartus hakkabki olema. Et inimene, kes tahab midagi osta, peab sõitma lõunakeskuses. Inimene, kes tahab kultuurist osa võtta, peab sõitma kusagile kultuurilinnakusse, raadile ja kesklinna jääb siis ainult joomistegevus kõrtsides. Jah, see on küll üks asi, mille vastu ma kohe kindlasti olen, et, et ma arvan, et et nii ostlemise kui kultuuri tarbimise võimalused võiksid kesklinnas ikkagi säilida ja mulle tundub, praegu säilivad ka, eks ole, meil on siin siin ka kesklinna kaubanduskeskused, et et samamoodi peab ka see kultuur siia alles jääma ja nüüd ongi see küsimus, et noh, ütleme kui palju neid erinevaid kohti Tartu välja kanna pead. Et kas me nõrgestame näiteks kesklinna kultuuri sellega, kui me väga suuname kõik vahendid hoopis nagu teise kohta linnas. Mis sina arvad viimastel aastatel tekkinud rüütlipeotänavast, mis igal reedel ja laupäeva öösel end laotab Rüütli tänava algusest lõpuni peaaegu No mina olen see inimene, kes ütleb, et see on tore. Loomulikult mitte kõik asjad ei ole toredad, mis seal toimuvad, eks ole, aga tore on see, et inimestel noortel inimestel on ajaveetmise võimalusi ja minu arust nagu näha seda üksnes mingisuguse alkoholi tarbimise kultuurina, on ikka sügavalt ekslik. Et Tartu on ju traditsiooniliselt selline kohvikukultuuri, eks ole, linn ja, ja väga suur osa sellistest olulistest vestlustest olulistest ideedest on sündinud kuskil kohvikulaua taga ja ma noh, mulle tundub, et, et see vahepealne vaikne periood, mis Tartus oli, et, et see niimoodi ületatud sai, sellega, et Rüütli tänav elavnenud on, et see on tõesti hästi lahe, ma ütleks lahe selle kohta isegi et kõik turistid, kellega mina olen rääkinud, ütlevad, et see on väga lahe. Et küsimus on selles, et kas, kas me suudame sealsel koristamise probleemid, igasugused muud kaasnevad asjad, eks ole, ära lahendada siin linnas. Aga see, et inimestel on võimalik ja et see toimib nii toredalt sellisel ühel kesksel tänaval see aja veetmine säänest. Äge, ma olen rahul. Kui volikogus peaks selline teema seesamarüütli biotänava teema tõstatuma ega vist enne seda, kui vabakond sai volikokku, ei olekski olnud kedagi, kes sellist seisukohta oleks volikogus väljendanud selle kohta. Ega vist ei olnud, jah, ma mõtlen selle peale, mis meil oli, eks ole Genialistide klubis oli, oli debatt linnapea teda platsis või linnapeakandidaatide debatt kus sai ka seda teemat käsitletud ja, ja siis ka ikka hästi palju alkoholi tarbimise seisukohalt. Kus, kus vist Urmas Kruuse küll oli see, kes ütles, et ei noh, ega üleliia ikka piirata ei saa, et noh, selles mõttes liberaalsetele ideedele ta jäi truuks, aga, aga, aga jah, jah, selles mõttes ma, ma ikkagi arvan, et linnas peab olema koht ka kohvikute, baaride jaoks ja, ja sealse seal käia tahtvate inimeste jaoks, et. Aga räägime poliitilisest reaalsusest. Allkirjad on saanud Tartu uus koalitsioonilepe, mille kohaselt juhtiva rolli Tartu linnas säilitab endiselt Reformierakond, kes on aastaid valitsenud. Ainult koalitsioonipartnerid vahetusid. Kas sellest võib järeldada, et Tartu elanikud ikkagi soovisid senise linna juhtimise viisi jätkumist ja kuigi näiteks vabakond ütles oma manifestis, et usaldus poliitikute vastu on kadunud. Samuti nimetas vabakond Tartu linnavõimu stagneeruks. Tuleb välja, et valijad nii ei arvanud või kuidas sina seda tõlgendad? Kuidas nüüd öelda, osa valijaid ei arvanud, osa kindlasti arvas, osad valisid ju meid, eks, ja, ja valisid ka isamaalist tartu kodanikku, kes tegelikult pisut teisel viisil aga rääkis vähemalt selles valdkonnas üsna sarnast juttu. Ja me saime kokku kuus kohta, eks ole, valimisliitude peale, see on tegelikult alustavad Teie jaoks hästi palju, ma arvan, hästi, paljud inimesed tegelikult ei olnud üldse veendunud, et me sisse saame ja ei julgenud ka meie poolt näiteks hääletada. Viimastel päevadel veel kogu aeg saime küsimus, et kas te olete ikka kindlad, et te saate sealt künnisest üle. Teisalt Ma tunnen küll, et, et nende valimistega Tartus vähemalt see situatsioon muutus hästi palju. Mitte keegi ei saanud ikkagi sellist tõsist ülekaalu praeguses volikogus. Et ka see praegu moodustatud koalitsioon koosneb kolmest partnerist. Et ta ei ole kindlasti sama stabiilne, võib-olla kui selline varasem IRL-i ja Reformierakonna või veel varasem Keskerakonna ja Reformierakonna peale kahekesi tehtud koalitsioon. Et, et see sunnib nagu ilmselt siis palju rohkemate partneritega arvestama sunnib võib-olla volikogu sees rohkem debateerima teatud asjade üle. Muidu muidu võib ju väga kiiresti juhtuda see, et et need nii-öelda, need ühised huvid ei ole kindlasti ka praegusel koalitsioonipartneritel nii suured, et, et et seal arusaamatusi ei tekiks. Tallinnas jäi kodanike valimisliit Vaba Tallinna kodanik napilt valimiskünnise alla. Tartus võib öelda, et vabakunud napilt ületasite valimiskünnise. Sama käib siis vaba tartu kodaniku kohta. Aga miks ikkagi nii läks, sest järjest viimased aastad on toonud skandaale erakondade mustast rahastamisest ja sisedemokraatia puudustest ja võltsimistes sisevalimistel ja jäikadest avalikku arvamust arvestavatest hoiakutest erakondade poolt. Miks erakonnad ikkagi võitsid, miks valijad ikkagi taas usaldasid neid samu erakondasid? No ma olen siin päris mitu erinevat asja peidus, et ühelt poolt see valimisaktiivsus ei ole eks ole, tõeliselt kõrge ja me ei saa sellega väga rahul olla, et on, on ilmselt pettunud inimesi, kes ei vali üldse ja, ja, ja ega siis ei ole nii, et tule nüüd valimisliiduga välja ja, ja automaatselt oled usalduse ära pälvinud kõigilt ainuüksi sellesama faktiga, eks ole. Et mina küll usun, et usalduse väljateenimiseks kulub aega. See, et me selleks praegu võimaluse saime, see on, see on väga hea. Et meil on nüüd võimalus siin neli aastat kõvasti tööd teha, eks ole. Ja näidata, et me saame hakkama, et me oskama, et me meil tõesti on häid ideid, eks ole, ja et me suudame mõndagi ka realiseerida. Vähemalt ma ikkagi praegu küll veel loodan, et suudame mõningaid asju realiseerida mõningates asjades rääkida, eriti, mis puudutavad näiteks osalus küsimusi ja, ja selgelt isegi see praegune koalitsioonilepingu pöörab sellistele asjadele tähelepanu, seal räägitakse sellest, et et volikogu töö tuleks muuta. Ta, et opositsiooni tuleks rohkem kaasata, eks ole, ja, ja räägitakse ka linnarahva kaasamisest rohkem. Vaatame. Igatahes meie oleme valmis kaasatud saama. Ma intrigeerin ikka edasi just nimelt vaba punud, rõhutab, et jah, meil on vaja seda uut osaluskultuuri ja ühisloomet ja kaasamist aga ikkagi valijate enamike ihale ju selle järgi valijate enamik soovib, et keegi ajaks nende eest asjad korda keegi teine otsustaks keegi teine, paneks asjad paika. Valijal läheb valimiskasti juurde üks kord, nelja aasta jooksul annab ühele või teisele parteile mandaadi kätte, edasi tahab valija tegeleda oma pere ja tööasjadega. No kas ta tahab, küsimus on selles, kui palju ta saaks, isegi kui ta tahab, eks ole, osaleda ja mil moel ta saab, et praegu ikkagi minu kogemus ise olnuna on kogu aeg tahtnud osaleda, on see, et ega väga raske on, et esiteks kui sa üldse saad seda infot, milles sa saad kaasa rääkida, pead seda tohutult otsima ja sa oled nagu kogu aeg nii ebasoovitud kaasa rääkima või noh, see see tunne lihtsalt tekib sellepärast et sa oled, sa oled nagu paha kogu aeg, nii kui sa suu lahti teed. Enamasti sest et no loomulikult sa teed suu lahti, siis kui on midagi nagu kritiseerida või, või, või, või muudatusettepanekuid teha, eks ole. Osaluskultuur Eestis on ikka hästi vähe sellist teiste ärakuulamise oskust kas või siukest neutraalsena ärakuulamisoskust, eks ole, et et kas või sellesama ja bussijaama planeeringu osas me tegime, eks ole, meeleavalduse järelikult me oleme igas mõttes sellised vastalised ja nii edasi, aga tegelikult meeleavaldus on ka lihtsalt üks osalemise viise. Lihtsalt võimalus inimestele näidata, mida ei olnud ühest või teisest asjast, arvavad, eks ole. Ja ma arvan, et me peaks hakkama siin siin ühiskonnas nagu selliste selliste asjadega leppima tasapisi, et inimestel on väga palju erinevaid osalemise viise. Esiteks, ja kui nüüd rääkida sellest, milles inimesed tahavad osaleda, siis loomulikult keegi taha pidevalt kuidagi poliitikas kaasa rääkida terve Tartu linna arengus, võib-olla, eks ole, seepärast, et inimesed ei teagi väga paljudest asjadest väga palju, aga millest nad on huvitatud, on see, mis puudutab nende kodutänavat kõrvalmaja, võib-olla parkimiskohti seal või, või seda kas seal on lasteaiakohti, eks ole, et et inimesed tahavad rääkida kaasa ikkagi sellest, mis neid täiesti puudutab. Ja nüüd see on küll linna ma arvaks, et ülesanne mõelda sellele, et iga asja puhul mida linde, et kes on need inimesed, kes tahaksid kaasa rääkida ja kas me ikkagi võimaldame neile seda kaasarääkimist. See on selge, et jah, kogukondlikus, kogukondlik juhtimine, see on võimalik täiesti linnaosades nagu Tartus Karlovas, kus sina elad supilinnas Tallinnas kalamajas. Aga kuidas oleks see võimalik näiteks Tartus annelinnas või Tallinnas Lasnamäel, kus ühes üheksakorruselises kortermajas elab rohkem inimesi ühes majas kui paljudes Eestimaa valdades ja, ja kus inimesed ei tunne ka inimeste oma kõrvalkorterist, ei öelda direga oma trepikoja inimestele. Olen muuseas elanud annelinnas nõlvakul. Korteriühistu on siiski näiteks üks üks selliseid viise, kuidas inimesed teevad koos koos mingisuguseid asju, eks ole. Võib-olla see on natukene põlvkondade vahe ka ja võib-olla täiesti Supilinna ja Karlova asja on kokku kolinud inimesed, kes, kes peavad osalust nii iseenesestmõistetavaks selles selles mõttes, et ma arvestan kogu aeg minu kõrval elavate inimestega ja mulle läheb korda, mida nad asjadest arvavad, eks ole. Et võib-olla võib-olla vanem põlvkond ei oska sellest niimoodi mõelda. Nii palju, kuigi kindlasti on ka sealhulgas selliseid inimesi, minul endal tegelikult ei ole sellest Annelinnaperioodist sellist mälestust, et et, et kortermajas ei oleks inimesed 11 tervitas tänud või et või et ei oleks nagu maja asjad olulised olnud midagi hästi meeles see, kuidas seal toimus mingi suur veeavarii, kuidas, kes kõik üritasid neid asju lahendada sealsest kusjuures juhatuse inimesi saadidel kätte see liik. Et kui on vaja, siis inimesed ikka tegutsevad, et et. Anonüümsus sellistes suurtes kivilinnades on suurem, on on suurem ja mina vähemalt ei ole kuulnud midagi, asume seltsidest Lasnamäel või annelinnas, ma ei tea, kas Tartus annelinnas. Annelinnas vist isegi on Annelinnapäevad ja mingil määral linna selts on olemas. Mai Ma ei tea, kui aktiivselt nad tegutsevad ja kui suurt hulka inimesi, eks ole, nad on suutnud kaasata. Aga, aga see mina ei näe, miks ei, võiks, annelinnas nagu noh, Annelinna nii suur lihtsalt, eks ole, me ei pea tingimata isegi rääkima sellest, et meil on Annelinna selts, eks ole, meil analoogia näiteks, ma ei tea supilinnast, kus teatud tänavad teevad koos lepiku tänav näiteks eksannelinnas, võite see täpselt samamoodi olla võib-olla majarahvas või, või, või ütleme, kõrvalmajadega on mõttekas rääkida sellest, millise mänguplatsi Me teeme nende kolme maja vahele jäävale haljasalale või et kuidas me jagame siin ümber parkimisplatse või, või noh, nii-öelda kui inimesed tegelikult ka tunnetavad seda, et nad saavadki neid asju muuta paremaks enda ümber, eks ole. Rääkides omavahel läbi, siis, siis ma arvan küll, et see koostöö oleks tõhus ja toimiv. Ma ei näe mitte mingisugust takistust sellele, et see on, see on ikkagi inimeste endi hoiak ja ma usun, et et tegelikult on Eestis üha rohkem neid inimesi, kes kes tunnevad, et on vajalik kaasa rääkida enda ümber toimuva suhtes. Aga kas me saame olla kindlad, et selliseid idealistid valimisliidud, kes koosnevad idealistide, sest et kas suudavad reaalses otsustusprotsessis kokku leppida ja midagi ära teha, kasvõi Otepääl on praegu ju näha? Jah, parteidele seal näidata Te koht kätte, aga need kodanike valimisliidud, kes valimised võitsid, ei suuda omavahel kokku leppida? No valimisliidud võivad ju olla väga eriilmelised, eks ole, et ma ei, ma ei ole nii täpselt kursis selle Otepää probleemidega, mis, milles seal konkreetselt kokku ei lepi, aga mina küll ei näe, et, et valimisliit peaks olema nagu kokkuleppimisel kuidagi ebatõhusam vahend tingimata kui erakond, lihtsalt meetodid, kuidas meie omavahel kokku leppima, on jah, teistsugused. Me oleme seni suutnud sellist konsensusliku otsustusprotsessi järgida mis ilmselt erakondades enamasti kõnele kõne alla ei tule. Et meil, jah, ei ole sellist hierarhilise süsteemi, eks ole, valimisliidu sees. Aga samal ajal on meil ilmselt nii palju jagatud ühiseid väärtusi, mille baasilt on see koostöö täiesti võimalik. Me oleme ikka asjad päris selgeks rääkinud omavahel, nii et mina küll ei näe, et me ei võiks olla kellelegi koostööpartneriks või et me ei suudaks omavahel koostööd. Nii idealistid me nüüd ka ei ole, et täiesti võõrad oleks. Ma vaatasin huvi pärast ka Tartu volikogu vanuselist koosseisu, sina oled seal kaheksa noorima saadiku seas kõige noorem on muide 1989. aastal sündinud keskerakondlane Artjom Suvorov. Aga kui sa mõtled nende noorte inimeste peale, kes on enam-vähem sinu põlvkonnakaaslased aga kes siis näevad enda tulevikku läbi sellise erakondlik karjääri läbi erakonna noortekogu ja siis läbi staažikate erakondade abiks olemise abina töötamise siis linnavolikogu, siis tulevikus riigikokku pürgimine läbi erakonna. Kas sa, sa mõistab neid, kas te räägite ühte keelt, kas te, kas elate ühes maailmas? Kas me räägime ühte keelt, võib-olla ei räägi päris ühte keelt, aga kas ma mõistan neid, mõistan küll, jah. Inimeste kuuluvustunne on ikka tugev ja inimesed tahavad kuhugi kuuluda ja, ja osaleda milleski, eks ole, mis on mõtestatud. Ja ma usun, et nad tunnevad, et nad teevad mõtestatud asju seal. Ma ise olen küll kriitiline selliste erakonna noortekogude suhtes ja just sellepärast, et, et mulle tundub, et sealt ei tule nagu uut kvaliteeti, toodetakse seda ühte ja sama asja kogu aeg, eks ole. Et see nii-öelda õpid ära selle oma rolli ja siis sa lähed edasi juba sellesse suurde erakonna poliitikasse. See on midagi, mida mina ise isiklikult teha ei tahaks. Meie valimisliiduna ilmselt võib-olla mida, mida tugevamaks valimisliidud üldse Eestis saavad, eks ole, seda, seda rohkem me suudame muuta, aga tegelikult neid erakondi, et, et ma ei, ma ei, ma ei arva, et erakonnad oleksid tingimata täiesti noh, ütleme niivõrd kivinenud süsteemid, et nüüd erakondades endi sees ka asjad paremaks ei võiks minna. Kõik need asjad, mida hästi palju kritiseeritud on viimasel ajal, eks ole. Kas vabakondi ja teie seisukohad juba on muutnud erakondi, kas miskit on näha juba Tartu praeguse võimukoalitsioonileppes? No retoorikas kindlasti on näha, eks ole, teatud sõnu kasutatakse võib-olla rohkem kui varasemates koalitsioonilepetes räägitakse osalusest hästi palju, need on need teemad, mida meie tegelikult esile tõime. Öelda nüüd, et inimestele ei läinud need teemad korda, on ikkagi vale ja seda tunnevad ka need suured erakonnad läksid ikka küll päris paljudele korda ja et et nad on nüüd sunnitud sellest ka rääkima. Nii et mine tea, võib-olla see rääkimine viib edasi ka asju tasapisi. Aga mis on need teemad, millel sina Tartu volikogus eriti siis hakkad pilku peal hoidma? No ma ise praeguse arvamuse järgi kindlasti osalen kultuurikomisjoni töös me oleme niimoodi jaganud, et, et meil oleks esindus igas komisjonis ja et esindajaid oleks võimalikult palju, et ma ei hakka väga mitmesse komisjoni ilmselt trügima. Valisin selle, mis mulle endale huvi pakub selle valdkonna kaalusin hariduse ja kultuurikomisjoni vahel ja, ja kuna meil neid hariduse valdkonnas tegutsevaid inimesi on mitmeid, siis siis siis sai seekord nii otsustatud. Aga nii et see on üks valdkond, milles ma kindlasti kaasa räägin. Haridus on kindlasti teine asi, mis mulle korda läheb, planeeringud, osalus laiemalt. Et need teemad. On sul lootust, et vabakonna kolm saadikud suudavad midagi järgmise nelja aasta jooksul Tartu volikogus korda saata ja reaalses Tartu linna juhtimises midagi muuta mitte kuuludes Tartu võimuliitu. Ja vähemalt me ikkagi üritame igal moel, et neid asju, mida korda saata saab, on muidugi hästi palju ja erinevaid, et no üks, üks asi on torkida tagant mingisuguseid protsesse, mis, mis juba käivad, eks ole, ja üritada juhtida neid õigele teele. Teine asi on see, et me, et hoolimata sellest, et me oleme opositsioonis saame ka meie ju tulla ikkagi esile eelnõudega ja, ja miks me ei peaks seda tegema näiteks? Ma ei tea, vaba tarkvara valdkonnas milles tahes, eks ole, isegi kui need läbi ei lähe teatud siukest, ütleme diskussiooni ikka tekitab. Mis praegu. Nüüd sõlmitud võimuleppes on selliste, mida vabakond on valmis toetama. No seal on, seal on hästi palju juttu transpordikorraldusest, eks ole. Linna transpordi areng on üks asi, mis on meil hästi oluline olnud kesklinna autovabamaks, see on seal välja toodud jalgrattateedest räägitakse palju, no eks me hoiame pilku peal, et see ei oleks ainult kilomeetrites väljenduv, vaid ka vaid ka sellises paremas jalgrattateede võrgustamises. Siis on olulised kõik need, need osaluse küsimused. Et kuidas see välja kukub ikkagi millal tehakse kaasava linnajuhtimise komisjon ja mis eesmärgid sellele seatakse ja ja nii edasi. Ja lõpuks see, et kuidas siis ikkagi opositsiooni kaasatakse rohkem kaasa arvatud ka komisjonide töösse. Et ma saan aru, et algselt oli, lausa räägiti seal läbi sellest, et kassaseesimehe kohti jagada komisjonidele komisjonides, siis opositsioonile, aga see ei ole täpselt seal nii kirjas, vaatan äkki siis ikka jagatakse mõned kohad ja nii edasi, et noh kaasava linnajuhtimise komisjon, mis peaks olema, ma täpselt ei tea, mis see peaks olema ka, nii palju, kui ma olen uurinud nende inimeste käest, kes selle koalitsioonileppega seotud on siis siis nemad näevad seda sellise ajutise komisjonile, mis sellise osaluse või kaasamise tegevuskava peaks välja töötama, millal siis saab hiljem arutada nii volikogus kui, kui võib-olla ka siis kinnitada, millest siis heal parimal juhul siis linn võiks ka edaspidi hakata nii-öelda lähtuma osalusmeetodite parandamisel. Et praegu on ka ju inimestel õigus, kui üks protsenti inimesi, eks ole, soovib algatada eelnõusid, aga et see, et see teha inimestele lihtsamaks, et see oleks näiteks ega ka digiallkirjade kogumise teel, eks ole, lihtsasti võimalik sealsamas võib olla otse volikogule esitades, eks ole, paljud asjad, mida saaks, tegelikult saaks inimestele lihtsalt seda osalust teha lihtsamaks, et äkki äkki see komisjon võtab arutada mõningaid selliseid teemasid. No elu näitab, kas me kuuleme vabakonnast veel ka nelja aasta pärast ja kas me, Gea Kangilaski sinust kuuleme nelja aasta pärast seoses Tartu poliitikaga. Aga meie saade hakkab läbi saama mõne alata, eriti tegija saate lõputegijal palunud valida ka ühe muusikapala ja see lugu, mille sina pakkusid, et võiks kõlada, on David povi. Chain siis. See oli, see oli pigem see, mille me, mille me nii-öelda ise käisime välja nüüd viimasel päeval vabakonnaga, et et noh, vaatame, kas tulevad need muutused ja see kuidagi kõnetas tol hetkel vabakonna sees ilmselt paljusid inimesi. Sellepärast see valik. Märt Põder oli see, kes, kes selle sinna linkis, tervitame siis teda. Meil on stuudios külas Gea Kangilaski. Saatejuhi küsitleja rollis oli Arp Müller. Aitäh, et kuulasite.