Palju oleme rääkinud kalmetest, mis on arheoloogiliselt ilmselt kõnekas, aga olulisem veel, et kalmeti läbi saame heita pilgu muistse eestlase hingemaailma. Kuidas see nii saab olla, sellest räägime tänases saates ja taas on kirjandusmuuseumi teadur, Tartu Ülikooli arheoloogia doktorant joonuks ja mina, Piret Kriivan. Ja ma võin veel öelda, et me saame tänasest saatest teada, kes olid eestlaste kuningad. Kõigepealt, miks on see nii, et läbi Kalmet saame me nii palju informatsiooni muistse eestlase kohta ja saame isegi informatsiooni tema mõtlemise kohta? Miks nii? See on ennekõike sellepärast, et Eesti inimesed, need inimesed, kes on Eesti aladel elanud ei ole esitanud mingisuguseid selliseid rituaalsed struktuure, mis võiksid rääkida meile midagi sellest, milliseid usundilise liitusin, nad on teinud, milline võis olla nende maailmapilt, mis tavaliselt kajastub Kaselistusliktuaalsete struktuurides. Ja kalmedi matusekohad ongi meie Eesti usundiuurimise põhiallikaks. Just tänu sellele, et inimesi ei ole ju kunagi maetud puhtalt sellepärast, et paneme ta nüüd ära vaid sellega ikkagi kaasas käinud. Lida uskumuslike ideid, mis juhtub inimesega pärast suurima ja kõik, mis sellega seoses on, nii et tänu sellele ongi siis kalmistud ja matusekohad meie Eesti ala elanikke usundi ja sealtkaudu siis ka mõttemaailma põhiallikaks. See näitab, kui tähtis oli surm näiteks muistse inimese heaks. Jah, see kindlasti näitab, kui tähtis oli surm inimese jaoks, aga siin muidugi tuleb arvestada seda, et meiega, arheoloog, kes me suudame näha seda muistse inimese maailmapilti ainult läbi kaalumata näemegi, põhiliselt seda, kui tähtis oli surm ja mida need inimesed ilmselt mõtlesid, et mis selle hinge või sellega saab pärast suurima aga ei suuda näha seda, milline oli see usund ja millised hoidnud rituaalid, mis keerlesid selles elavas ühiskonnas selles ühiskonnas, mis ei olnud nagu nii otseselt selle suurinovi surmaga seotud. Et selle kohta meil on jah, neid andmeid märksa vähem. Aga kas võis olla nii, et põhiline oligi seotud surmaga või siis selle surmal ilmselt on erinevatel aegadel olnud erinev tähenduseta? Ei, nagu ei tähendagi surma tegelikult jah, seda kindlasti ja väga mitmed usundiloolased jaga, arheoloogid ongi seisukohal. Surmauskumused ja sealtkaudu siis ka esivanemate kultus oli muistsete inimeste usundi eks selliseid kesksemaid probleeme üldse ja sellega koos siis lisaks veel viljakus kartust. Et need olid kaks sellist suurt probleemistikku, millega muistne inimene ja tema usund selline maailmapilt üldse tegeles. Aegade algusest kiviajast on meil teada, on meil ka juttu olnud ühest suurest kalmistust Põhja-Lätis veinieki, kalmistu hauaplatsi, kui sellist tegelikult ei olnud, on siis kalmistu, kus on siis palju neid hauaplatse ja šveiniki on tõesti siis Põhja-Euroopa kõige suurem ja kõige rikkalikum, mis poliitiline, või siis keskmise kiviaja kalmistu. Šeinikite on küll kasutatud ka hiljem liitikumis, aga see põhitähtsus ongi jusse Mesoliitiline osa, poliitika, mis tuleb neid kalmistuid ka mujale rohkem kaasa arvatud ka Eestisse. Eesti nooremast kiviajast on neid matuseid ja kalmistuid teada küll vähe. Seni on teada umbes kümmekond kohta. Ja kui tänapäevased arheoloogid teame, Ta on maetud inimesi ja enamasti on need ühe-kahe hauaga kohad välja arvatud siis üks, see on siis Tamula Leoliitiline kalmistu Võru linna külje all kus ta on siis teada 26 hauda ja väga rikkalik ja eriti just usundile ses mõttes väga huvitav leiumaterjal. Ma saan aru, et siin on 26 inimest maetud, siis igaüks oma hauda, igaüks oma maa alla üks haud, kus oli siis kaksikmatus, et mees ja nooruk olid siis maetud koos ühte hauda, aga kõik ülejäänud olid küll eraldi omaenda hauas ja need olid siis ja maa alla maetud küll suhteliselt madalad hauad, mitu pool meetrit, rikkalik usundiline materjal, ütlesid sa jah, mis seal siis oli, mis te sellest arheoloogid välja loete? Nagu eelmises saates Ta oli, siis on see meie, mitte ainult kiviaja, vaid ka kõikide edasiste perioodide esemele materjali, mis räägiks usundi kohta, see on üsna napp. Aga nüüd see Tamula väga uhke ja äärmiselt põnev ütleks, kust on leitud siis matuseid nende inimeste riiete küljes olnud ripatsid ja need ripatsid on just usundiliselt selles mõttes väga põnevad. Et seal on nii hammasripatsid kui on ka luusti kuulikesi, luust ja mõnikord küll harvem ka merevaigust, figuuritisi. Ja figuurid ise on äärmiselt põnevad just tänu sellele, et lisaks loomadele on seal ka üsna palju inimesi inimfiguure, enamasti inimesed on kõik otsevaates sellised kahemõõtmelised luuplaadist välja nikerdatud, hästi stiliseeritud, väga lihtsad ja skemaatilised figuurid. Ja loomad seevastu on kõik küljelt vaates aga on ilmselt pigem selline kunstiline probleem, et, et karu on nagu küljelt vaadata märksa lihtsam kujutada kui otse vaadates. Et see on ilmselt pigem seotud just sellega. Aga Need figuurid tähendasid selle ümber on muidugi palju vaieldud, sest tegemist on meie vanimate inimkujutistega ja võiks isegi öelda, et läbi kogu meie muinasaja on tegemist ainsat inimkujutistega sest hilisematel perioodidel ei ole inimest peetud kas siis nii oluliseks, et teda kuidagi kujutada mingi kujutamise väärilise ja või siis olid need rituaalid ja uskumused inimese või inimsarnaste tegelaste ümber lihtsalt teistsugused ja neid ei olnudki vaja kujutada. Aga jah, need Leoliitilised inimfiguurid on põnevad ja enamasti on meil kõigil küljes kolm sellist kinnitusauku. Ja nii palju, kui on teada, ei ole ükski neist rippunud inimesel kaelas või nad kõik on kinnitatud riiete külge isegi mitte niivõrd palju, lihtsalt kuskile nähtavasse kohta tammulast on teada ka matuslikus. Need inimfiguurid on põlvede kohal ilmselt siis mingisuguse suurema rüü allservas. Samamoodi siis ka hammasripatsid, mis võivad olla ääristatud seda rüüd alt või siis olla olnud ka siin enam-vähem siis varruka kohal õlavarreluu juures. Ilmselgelt nendel ripatsid, tal on olnud mingisugune tähendus, tegemist ei saa olla nüüd lihtsalt mingisuguse suvaliselt tehtud kujukese, mis oleks pidanud seda rüüd kaunistama. Sest kui need kujukesed on pandud ka ikka sinna alla häälda või teinekord on leitud ka luust figuure, mis nende asendi järgi seal kalmes võib arvata, et need figuurid on olnud kinnitatud peakatete külge. Näiteks armastan teada, siis eestikihi aja kõige ilusam luustiguur on üks ujuv kobras, mis leiti mehe otsaesiselt, ilmselt oli siis kinnitatud kas siis mingisuguse mütsi või, või mingisuguse peadeta külge. Nagu ma ütlesin, siis nende kohta on halvatud hästi palju või vähemasti oletatud, et mida need figuurid tähendasid ja ilmselt ei leia ühtegi eesti muinasusundikäsitlust oleks kas siis viidet neile või vähemasti pilti sellistest figuuridest. Aga, aga siiski on nad ikkagi suhteliselt salajased veel meie jaoks. Ja Neid on peetud küll esivanemate kujudeks, on peetud neid ka selle surnu hinge sümboliks ja nii edasi, aga siin on ka veel üks võimalus ja võimalus on see, et tegemist võis olla šamaanide. Ja kui me toome paralleele just ennekõike siis soome-ugri hõimudest, kus šamanism oli 19. ja 20. sajandil praegu kohati täiesti elujõuline usundivorm siis alati on šamaani üheks oluliseks kaaslaseks olnud šamaanide abivaimud. Et kui šamaan läheb siis transis teistesse maailmadesse, et teha, mida ta peab tegema, siis šamaani, hinge abistavad selle alati tema abivaimud. Ja üsna tihti on need abivaimud kas siis inimese või loomakujulised ja küllaltki tihti on neid abivaime Shomaanika mingisuguse figuuri vormis kujud riputavad neid oma sellise rituaalse kostüümi külge et need siis transis olekus, aitaksid teda ja on teada, et ka Siberi šamaan on maetud Nende selles rituaalse kostüümis ja selle kostüümiga koos on siis maetud ka tema abivaimud sest abivaim on igas romaaniga isiklikult seotud. Ja kas seal just selles, et no loogiliselt teadaolevatesse siberi šamanismis on need abivaimud enamasti kujutatud väga stiliseeritud, väga lihtsalt väga skemaatiliselt. Ja need Eesti Tamula ripatsid sarnanevad nii oma stiililt kui ka kandmisviisilt, et nad on olnud kinnitatud just selle rüü külge ja ka mitte just kõige tähelepanu väärsemasse kohta, et mida oleks olnud vaja nagu teistele inimestele näidata vaid pigem olid need kujukesed just seotud selle surnuga. Vähemasti minule tundub üsna tõenäoline, et Nende puhul on tegemist siis Eesti poliitiliste või noorema kiviaja Shomaanidega, kes on siis maetud koos oma rituaalse kostüümi ja ka nende abivaimudega. Jaa, šamaanidel ilmselt oli ühiskonnas oluline koht või, või teistsugune koht kui tavalisel inimesel ja mitte kõiki inimesi ju ei maetud. Jah, kindlasti. Ja see võikski olla see võti seletada, miks me teame mitte ainult kiviajast, vaid ka kõikidest hilisematest perioodidest niivõrd vähe matuseid, mitte kõiki inimesi maetud. Ja siis kiviajal maeti just neid religioosseid liidreid, neid, kes viisid läbi mingisuguseid riitusi, mingisugust usulist praktikat. Esivanemate kultus oli ka üks võimalus. Üks variant, mille peale on mõeldud nende omapärasel kohal paiknevate ripatsete puhul. Järgmisel etapil tõuseb see esivanemate kultus veelgi selgemalt esile, see on siis pronksiajal, kui kalmed maa peale tuuakse pronksiajal just nooremal pronksiajal umbes 1000 1100, enne Kristust. On toimunud selles Eesti ala usundilise pildis mingisugune hästi oluline muutus. Esiteks see, et senised ütleme, kiviaegsed, maa-alused hauad, et kaovad ja selle asemele tekivad maapealsed kivikonstruktsioonid, millest varasemad on siis kivikirstkalmed mis on enamasti üsna kanoonilise ja sellise kindla ehitusega, kus kalm keskel on siis kividest enamasti inimese suurune kirst. Ümber on siis kividest laotud ringmüür ja kirstu ja Müürivahe on täidetud väiksemate kividega, teinekord võib seal ka teisi kyljest olla, aga seal keskne kirst ja ümber olev ringmüür on nagu sellised väga iseloomulikud tunnused, selle kivikirstkalmed, miks kalmed maa peale tuuakse nii-öelda, miks neid hakatakse maa peale ehitama. Tavaliselt on peetud siis kõiki kohti, kus on leitud inimeste luid, neid on peetud matmiskohtadeks ja ka nende kivikalmete puhul räägitud siis enamasti sellest, kuidas inimesed on sinna matnud viimase aastakümne isegi rohkem. Uuringud näitavad esiteks seda, et sellistesse kalmetesse maetud vaid üks osa ja väga väike osa sellest ühiskonnast mis on juhtunud suurem osa ühiskonna surnutega, seda me ei tea, sest sellest ei ole jäänud meile peaaegu et mitte mingeid jälgi. Ilmselt ei olnud ka sellised maa peale toodud kividest konstruktsiooniga kalmed mitte pelgalt matmiskohad, selles mõttes, et, et me paneme selle surnu sinna ära vaid need on olnud ilmselt just sellised rituaalsed kohad, kus nende surnutega tehtud ka igasuguseid edasisi rituaal. Et neid surnuid ei ole sinna mitte rahule jäetud nagu näiteks missuguseid rituaale. Ma mõtlesin siis kivikirstkalmete puhul see keskne kirst on hästi oluline ehitusdetail. Ja ilmselt on see keskne kirstu olnudki kaetud mingisuguste paeplaatidega, kuid on olnud kalme pinnal näha üsna tihti, kui on kalmeid just need kivikirstkalmed kaevatud siis on leitud, et need luustikud on seal kas siis vajalikus positsioonis või ei ole nad luustikud seal üldse täielikult esindatud. Palju selliseid andmeid, kus on näha, et kindlustus on nagu üks matus ja mingisugusest teisest matusest on esindatud üksikud luud. Mõnikord on kirstus ka mitu matust. Ja kõik viitaks just sellele, et seda kirstu on hiljem avatud. Võimalik, et kirst on hiljem kui tühjendatud, et teha ruumi nagu uue matuse jaoks. Ja need Vanamatuse luud on pandud siis kirstu selle kiiresti vahele ja neid rituaale, Nende suurematega märke nendest rituaalidest on, on säilinud nagu jah, seal on palju ja need on ka päris põnevad ka just kivikirstkalmete järgmise perioodi varastate kannete puhul on märke sellest, et neid luid on lihast puhastatud on tähtsustatud inimese koljut, kus on siis tehtud nii üksikuid kolju, matuseid kui on ka neid koljusid siis pandud täiesti eraldi kihina mõnda kalmesse. Üks võimalus on see, et ümber selle kalme võisid olla mingisugused postid, kus siis rippusid need esivanemate koljud, mis hiljem võeti siis posti otsast maha ja pandi sinna kalmes, mis oli selle eesmärk on meil tänapäeval muidugi üsna raske öelda. Aga tõenäoline, et selline kolju ja inimluude tähtsustamine oli seotud just siis esivanemate kultuse ja kõikvõimalike rituaalidega, nagu siin ennem korraks jutuks oli, siis esimene kultus võis olla üks põhilisi ja läbivaid usundi nähtusi kogu muinasaja. Aga see ei pruukinud olla ainus ja näiteks arvatakse, et kalmeti ümber seoses nende vähemate kultuse rituaalidega, seal võib olla räägitud ka loomislugusid loomismüüte. Kuidas sai alguse maailm, kuidas sai alguse see kogukond ja kõikide nende rituaalide eesmärgiks oli siis just tugevdada mingisuguste üksikute indiviidide suhet selle tema kogukonnaga? Ilmselt on paljud ka tänapäeval märganud, et kui käia oma vanavanematega surnuaias, siis ikka räägitakse lastele ja lastelastele lugusid, et, et kes oli see, kes on siia maetud ja kes oli see, kes on sinna risti alla maetud. Protsess või rituaal võis hästi laias laastus välja näha midagi sarnast, et Itaalia eesmärgiks seal just mälestada, meenutada neid suuremaid ja tänu sellele siis tugevdada seda sidet noorema ja vanema ja ka selle lahkunud generatsiooni vahel. Kas esivanemate kultus tähendab ka seda, et lahkunud esivanemale anti üleloomulikke võimeid? Et tal olid muud võimed midagi muuta, korraldada, suunata rohkem kui tavalisel elaval inimesel? See on hästi tõenäoline ja ilmselt olid need kalmed kui sellised rituaalsed kohad ka selles funktsioonis, et seal mitte ainult ei käidud esivanemaid taastamas vaid tõenäoliselt käidi seal toomas esivanematele ohvreid eesmärgiga siis just pälvida nende lahkunud esivanemate rahulolu ja heaolu. Ja ilmselt usuti, et need esivanemad on võimelised mõjutama kas siis ilma, et saada paremat viljasaaki või mida iganes. Esimate hinged olid igal juhul väga tihedasti seotud ka selle elava kogukonnaga, et see suhe ei olnud mitte ainult ühepoolne, elav kogukond püüdis lihtsalt meenutada surnuid, vaid see elava jaoks olid need surnud kui vastupidi, olulised. Et need surnud olid võimelised midagi muutma, tegema elava kogukonna elu paremaks. Kui see kolp sinna kalme kõrvale püsti pandi, selle posti otsa, siis ta pandi juustega ja silmadega ja kaua te seal siis niimoodi võiks sõita, et kas kasutati teda selle läbi igavesi? Pilte ju ei olnud, pilt ei olnud, kuna me kalmetest on leitud koljuluid, millel on peal skalpeerimise jäljed, ehk siis lõikejäljed, millega ilmselt on inimesel peanahk maha võetud siis ilmselt eksponeeritud mitte inimese pead, vaid seda puhast koljut. Ja usundi seal on meile loogiliselt on see ka selles mõttes teistsugune, et inimesed ja on seotud nagu ühe konkreetse inimesega kolju aga, või midagi niivõrd isiklikku, vaid kolju, võib-olla sümbol ka kogu sellele surnud kogukonnale. Et, et ma arvan pigem, et rituaalid toimusid just luude, mitte siis liha ja nahaga. Kolju püsti panemine võib anda märku ka sellest, et kui palju hindasid, et meie eelkäijad hinge ja vaimu meie jaoks on ju kolju, selle sümbol, kas nende jaoks võis ka olla? Jah, kindlasti, sellepärast et koljut on peetud ju väga mitmete rahvaste juures inimese enda sümboliks, samamoodi nagu südant, see on selle inimese organismi nagu see kõige olulisem detail nagu südames hoiad siis inimeste elus kolju see, et ilma milleta siis inimene ei saa elada. Et selles mõttes oli see kindlasti üks olulisemaid luid, teised luud ilmselt olid natuke väiksema tähtsusega, vast rohkem oli seal nendel pikkadel toruluudel siis käe ja jalaluud, neil võis olla suurem tähtsus, kui, siis päris väikestele rebida ja nii edasi. Ja see on ka asi, mida leitud mitmel pool ka Lääne-Euroopas, ka näiteks megaliitkalmete puhul täiesti eraldi on tähtsustatud JUST koljusid ja neid pikki toruluid. Et need ülejäänud väiksem luupuru, et neil ei olegi olnud nagu sellist tugevat sümboolset väärtust, nagu on nendel suurematele tugevamatele kompaktsematel luudel kas surnud esivanema hing sai kokku teiste esivanemate hingega, see ongi siis nüüd see kollektiivne kujutelm, et meie eelkäija ei olnud individualist, tahan ma teada. Kindlasti Ta oli mingis mõttes individualist ja, ja juba enne välja käidud kollektiivse hingekujutluse ja tegelikult ei välista seda individualistlik hinge. Lihtsalt arvamus on selles, et pärast surma Ma need inimesi, individualistlikud, hinged ühinevad kõik üheks suureks kogukonna hingeks ehk siis kollektiivseks hingeks. Ja see väljendub siis kolmetas, seda ennekõike. Tänu sellele kolmetes ei ole neid üksikindiviide üldjuhul helistatud, nad on kas siis kõik segatud või siis on need põlemisjäänused visatud kukk välja arvatud nüüd jah, kivikirstkalmete keskses kirstus olevat matused, mis on nagu just sellised rõhutatult eraldi. Et kui enamus suuremaid on siis pandud kas sinna kirstu ja ringmüüri vahele laibamatuse laasis ilma kiiresti. Mõnikord küll kindlasti ka, aga neid ei ole ikkagi nii tugevasti rõhutatud, kui just seda keskset kirst. Pronksiajal kivikirstkalmete ajal maeti siis laibad või siis luud ja aga siis ühel hetkel otsustati hakata põletama inimest pärast surma jahmatas, pole ka enam nii lihtne, kui see paistab. Sellepärast et põletusmatusest on meil esimesed andmed juba isegi enne seda, kui on hakatud rajama kivikirstkalmed. Tõsine ta on väga vähe ja ilmselt oli nende puhul tegemist siis mingisuguse maapealse põletus matusega ehk siis põletati inimene ära ja põlemisJaanust puistutes lihtsalt maa peal laiali. Tõenäoliselt oli tegemist küll mingisuguse spetsiaalse kohaga, mitte lihtsalt suvaline metsatukk, vaid see oli ikkagi selline ja oluline koht. Aga kuna põlemisjäänused seal maa peal lihtsalt viivad, need ei säili meie jaoks ja, ja meil on neid üsna raske uurida. Seni on näidist Eestist neljast-viiest kohast teada ja nad on kõik hilisemate kivikalmete all, ilmselt on nad tänu sellele üldse säilinudki. See põletusmatus ja laibamatus on eksisteerib paralleelselt väga pikka aega alates siis vanemast pronksiajast ja lõpetades 13. sajandiga, kohati isegi keskajal. Et, et see inimeste matmisviisid ei ole olnud nagu nii väga, väga lihtsalt ja väga ühesed. Aga jah, teinekord on lihtsalt toimunud erinevad rõhuasetused, et kas rohkem pööratud tähelepanu laibamatusele või siis põletus matusele, siis rauaajal hakati tähelepanu pöörama põletamisele? Jah. Jälle, ega me ei tea täpselt ja see on probleem, mille üle on väga paljud Euroopa arheoloogid juba aastakümneid vaielnud miks järsku tuleb põletusmatus ja miks muutub põletusmatus nii kõikehõlmavat, eks, et et meil on perioode ja terveid piirkondi, kus on Andropoloogidel väga raske töötada, sellepärast et ei ole mitte ühtegi laibamatust. On ainult põletatud luud ja olemegi ainult neid väikesi tuus aineid. Üks võimalus seletamaks, miks hakati järsku põletama, on seesama teisenenud hinge uskumused. Tekkis kollektiivse hinge mõiste ja tänu sellele tuli siis inimese hing vabastada tema kehast et ta saaks last kasutades mingisuguseid. Maapealsetes köidikutest lahti, et see hing saaks olla vaba ja miks mitte ühineda siis just selle kollektiivse hingega. Kui inimene põletada, et kas ta siis jõuab kiiremini ühineda teiste hingedega? Võimalik, et see on üks seletusi võimalik seletus on ka see, et see on võimalus, et hing üldse saab ühineda teistega. Ja need üksikud, keda samal perioodil maeti laiba matusena, keda ei põletatud nagu näiteks ka kiviglas kalmeti ajal. Võimalik, et need inimesed olidki sellele elavale kogukonnale olulised just sellepärast, et nad moodustasid kas siis selle ühiskonna, sotsiaalse või ka usundilise eliidi või selle kõrgema klassi ja nemad olid sellele ühiskonnale olulised ka, kui, kui needsamad kehad või siis needsamad luud, millest me ennem rääkisime. Et sellepärast ei saanudki neid põletada. See aeg, kui laibapõletamine moodi läks, kui võib nii öelda, oli siis rauaaega, siis oli meil ka uus kalme tüüp kasutusel tarandkalme. Et kas usundiuurimise seisukohalt on oluline ka, et kas oli tegemist kivikirstkalmed või tarand kal? Jah, kindlasti oli esimesed tarandkalmed, needsamad varased tarandkalmed ilmuvad meie usundilise maailmapilt juba tegelikult kivikirstkalmete lõpuperioodil ja mingisugune aeg, mõned sajandid vanad eksisteerinud kuus paralleelselt. Ja varased tarandkalme tunduvad, et nad kannavad edasi pigem just sellist kivikirstkalmete ideoloogiat, kus on siis tähtsustatud nagu üksikuid suuremaid toodud neid esile. Ja esimestel sajanditel peale Kristust, kui hakkavad levima siis need tüüpilised või liitunud tarandkalmed. Seal on toimunud just selline kollegiaalne muutus, kui peaaegu et kogu ühiskond on põletatud ja seal on siis üksikute inimeste matuseid võimalik küll väga harva helistada kui, siis vaid juhul, kui on selle tarandkalme. Varasemad matused on teinekord olnud laibamatused ja ilmselt mitte sellepärast, et, et need on maetud siis, kui veel vahetatud, vaid pigem olid need esimesed laibamatused olulised just selle kalme seisukohast. Et me paneme need kõige esimesed matused, paneme sinna laibana, et need säiliksid nende luud. Et meil oleks Meie esivanemad, vähemasti need kõige esimesed oleksid seal kolmes nagu luisena olemas ja kõik ülejäänud lähevad siis põletatuna segatuna sinna kalme peale. Kui kivikirstkalmed olid, ma sain aru kõige tähtsam inimene keskel siis tarandkalme sisse niisugust vahetegemist ei olnud, ei ole ja see on selline huvitav probleem, et, et miks ei ole. Et on välja pakutud isegi seda, et ühiskond oli muutunud natukene demokraatlikumaks tõstetud nagu ühte inimeste esile. Enda jaoks tundub nagu kõige tõenäolisem see see, kui tarandkalmetest kas ei tõsteta üldse kedagi esile või tõstetakse esile üksikuid siis see on seotud sellega, et see kollektiivne hinge mõiste oli laienenud nagu kogu sellele eliidi või sellile domineerivale perekonnale. Ja oluline oligi kogu see perekond ja selle perekonna kogukondlik hing. Et mitte enam nagu siis mingisuguse üksiku indiviidi hing, nagu varasemalt oli näha, siis kivigescolmetajaga varastada lakkamatu poolt. Läheme siis hetkeks tagasi nende kivikirstkalmete ja tähtsate inimeste juurde, kivikirstkalme keskel oli maetud kõige tähtsam inimene perekonnas, piirkonnas, mitte kogu tollases Eestimaal. Et kes oli see, kes seal oli peremees? Jah, põhiline osa neist inteldatutsioonidest kivigolme kohta räägivadki seda Kaarma kesksesse kirstu on maetud siis peremees mingisugune kas siis talu peremees mingisuguse külavanem või siis mingisugune kohalik pealik ümber kiirestu, tema lähim kaaskond või tema perekond ja siis kõik need, kes jäid tema perekonnast välja, need siis on maetud kuhugile mujale kuidagi teisiti. Aga mitte alati ei pea paika, sest nagu juba ennem sai öeldud, siis teinekord on kivikirstkalmed mittumatust üsna tihti on seal ka mitte ainult meie naisi, vaid ka lapsi. Ja üsna tihti on seal keskses kirstus see matuseesindatud vaid mõnede üksikute luudega. Et see ei saa olla seletatav mitte nii lihtsalt, et me paneme kõige tähtsam inimesi kõiki keskele ja siis mida kaugemale keskbutistada, seda vähem tähtsad need on. Ja kui me toome siin appinud Cap lingvistika, siis on üsna tõenäoline, et enam-vähem samal ajal on levinud eesti keelde muinasgermaani keeltest selline sõna nagu kuningas ja eestikeelne sõna kuningas iseenesest on selle indoeuroopa keele sõna kõige arhailise kõige varasem vorm üldse kõikides teistes indoeuroopa keeltes. Nii germaani kui skandinaavia keeltes on see sõna, edasi on muutunud, aga Eesti ja, ja soome keeltes on sõna kuningas säilitanud just omasele kõige varasema vormid. Keeleteadlased on siis selle sõna lahutanud ka erinevateks tüvedeks, millest ta on kokku pandud ja on jõutud järeldusele, et kuningas on tähistanud siis kas mingisuguse suure juhi poega või ka kedagi teist, kes on igal juhul olnud väga tihedalt seotud esivanematega ja kes on suur, keda peetakse nagu ühiskonnas oluliseks. Pannes need kaks asja nüüd kokku selle eesti keelde levinud kuninga, selle sõna ja enam-vähem samal ajal alguse saanud kalme vormile, kus on esile tõstetud nagu ühte konkreetset matust siis võikski spekuleerida sel teemal, et nendes kivikirstkalme kesksetes keeldudes on meil maetud eesti kuningad. Nii et need olid olemas ikkagi ja muidugi nad olid olemas selles mõttes, et, et et ühiskond sel ajal oli, oli igal juhul hierarhiline, et ei olnud tegemist mitte mingisuguste vabade ja demokraatlik talupoegade ühiskonnaga, vaid vaid paratamatult olid seal pealikud. Muidugi ei tähenda selleaegne kuningas seda, mida me tänapäeval peame silmas, kui me ütleme, kuningas, et Punane Hermeliin, mantel ja kuldsed valitsus, kepid ja suurriik valitseda seest vaid ilmselt oli tegemist ennekõike mingisuguse pealikuga ja selle pealiku suguvõsaga perekonnaga. Igal juhul oluline on just see, et neile omistati seda sõna kuningas ja nad on maetud sinna kalme kesksesse kirstu, sest niimoodi eraldi tõstes neid nagu kuidagi esile oli nendel kuningatele peale selle, et ma sain aru, et neil oli sotsiaalne roll, väga tugev oli neil ka sakraalne roll ja omistatud mingid niisugused võimed. Ja kindlasti oli kuninga etümoloogia üks võtmepunktidest on ka see, et see kuningas on siis religioosne liider. Kindlasti ei vii kuningas läbi mitte kõiki ühiskonna rituaale, vaid ainult mingit osa. Ennekõike on need rituaalid seotud siis kas viljakuskultusega, kui võtame mingisuguseid näita, siis näiteks võib vaadata sedasama uudsevilja ohvri toomist, mis võiks olla just kuninga roll. Ja kuningal oli kindlasti ka terve rida teisi religioosseid rolle. On arvatud, et kuningas oli oluline ühiskonnale ka selles mõttes. Kuningas tagas selle ühiskonna heaoluühiskonna püsimise üldse. Et ta sellele oligi siis seda kuningat ühiskonnale vaja ja ilmselt oli seda kuningate ühiskonnale vajaga pärastama suurem. Ja see oli siis põhjus, miks tema luud jäeti põletamata mikse kuninga laip jäeti põletamata, vaid need luud olid kolmes ja ilmselt tehti nende luudega ka hiljem mingisuguseid rituaale. Kas kuningal oli palju varandust kaasas? See varandus oli niisugune igapäevane argipäevane asi, vistele kaasa pandi, või oli see seotud ka kuidagi usundiga? Leiud, mis on pärlid kivikirstkalmetest minu meelest ei ole üldse mitte midagi. Kui seal midagi on, siis on tavaliselt savinõukillud enamasti ühest või Kahest savinõust ja ka mõned Esked siis mingisugune rinnanõelluust või ka mõned pronksist pintsetid või ka habemenoad. Aga kindlasti ei ole sellele kuningale sinna kirstu kaasa pandud suuremat varandust. Ja see võiks olla ka üks viide sellele, et neid kivi kalmeid kasutatigi kui selliseid rituaalset keskusi, kus tegevusi lõppenud isiku matmisega vaid tegevus kestis seal pärast edasi. Et tänu sellele ei olnud üldse mingisugust vahet olekski panna seda varandust sinna kuninga kalmesse, kuna perioodiliselt võidi näiteks seda kyljest lahti võtta, seal mingisuguseid asju teha, miks mitte ka kirstu puhastada kuningaluudest, et teha ruumi uuele, sinna ei olnudki tõesti vajadust mingisuguseid asju panna kuninga varandust kaasa. Me oleme rääkinud tee kiviajast pronksiajast rauaaja algusest ja oleme rääkinud sellest, kuidas maeti meie esivanemaid maa alla siis maa pealsetesse, kivi kirstudesse ja tarand kalmetesse. Kas nüüd? Meie ajaarvamise aeg pärast Kristust, kuni ütleme muistse vabadusvõitluse nii, kas seal on midagi uut, ka midagi muutub kuidas seda lühidalt iseloomustada, midagi muutuma usundis kogu aeg selles mõttes, et usund ei ole midagi staatilist, vaid, vaid see on pidevas väikses muutumises seoses nii selle ühiskondlike struktuuride kui, kui kõige muuga mis on oluliselt on siis rõhutada just viikingiaega ja seda hilise rauaaja osa, kui toimub usundis hästi tugev muutus, kui tegijad need eraldatud individuaalsed matused kui varasemad just nendesse tarandkalmetest, mis on tüüpiline näide inimesi maetud Madis segatult, et ei ole helistatud ühte indiviidi siis kusagil viikingiajal toimub just lõplik murrang, kui uuesti helistatakse, inimesi maetakse kas siis S-kivikalmetest põletatuna eraldi väikestes pesades või siis uuesti maa alla. Sellistesse haudadesse ja aastatuhandevahetus on eriline veel selle poolest, et see on just see periood, kui meil on hästi palju esemeid kallas. Ja see on just see periood, mis vastaks sellele kõige klassikalisemal nägemusele muinasusundi hauatagusest maailmast, et kus elu kestis edasi samal moel, nagu ta maa peal oli. Kui haudades on tõesti ka relvi ja tööriistu aga arheoloogilisel vaadates, siis on see periood suhteliselt lühikene ja keskendubki just aastatuhande vahetusel ja saab alguse kusagil umbes üheksa Endal sajandil. Kas arheoloogid on leidnud tunnistusi ka sellest, et haudade peal ehis koos lahkunud esivanematega pidutseti, söödi ja joodi? On küll ja enamus kalmetest on leitud hästi palju loomaluid ja valdav osa neist luudest kuuluvad siis neile klassikalistele söögiloomadele ehk siis siga, kits, lammas ja veis. Ja ilmselt on suurem osa neid luid ja tõenäoliselt ka suurem osa potikilde sattunud sinna kalmetesse just hilisemate peiede käigus Teie töö või mingisuguste mälestusrituaalide käigus. See on ka osa esivanemate kultusest. Jah, kindlasti seda pidada osaks esinejate kultusest. Arheoloog Tõnno jõuluks hea toimetaja Piret Kriivan olid täna saates ja nädala pärast uus lugu Eestimaast ja eesti rahvast.