Head kuulajad, kes te ühtehoidmise, päeva, erutuse ülemuse järel veel jaksate raadioseltsi jääda. Nädala eest ütlesime teile jälle kuulmiseni Lihulas ja sealt ka täna jätkame. Just Lihulas pani kooliõpetaja Jakob Pärn 110 aastat tagasi kirja jutustuse oma tuba, oma luba. Eks väljenda see pealkiri piltlikult ju ka meie tänase itta. Ühtlasi Eestimaa õnn ja õnnetus on läbi aegade olnud soodne geograafiline asend. See on ahvatlenud vallutajaid mitmest suunast, et siin oma luba maksma panna. Kitsamas piirkonnas kehtib see samaga Lihula kohta mis juba kaugel muinasajal oli üks läänlaste keskusi. Matkajuht Veljo Ranniku. Ta oli üsna tähelepanu väärne punkt siin Soela väina lähedal suurte teede sõlmpunktis teed, mis läksid saartele teed, mis läksid põhja, läksid Tallinna ja Haapsalu peale. Temast juhita jääb tohutu soode ja rabade alasoont tagana maa kõrvemaa. Nii et paratamatult kõik teelsed pidid Lihulast läbi minema. Ta oli väga hästi valitud koht. Valime meiegi endale koha võimalikult hästi suurte puude varju linnamäe all, et paigast liikumata tehasel lämbel suvepäeval, eks kurss ajas. Ajendi selleks andis tagasihoidlik must graniit trahv tekstiga. Siin purustasid läänlased ja saarlased kaheksandal augustil 1220 rootslaste väe. Peab ütlema, et muinasajal eestlaste võite nii väga palju ei olnudki, meie esivanemate vastas seisid ja väljaõppega rüütliväed või Euroopas mitmeid sõdu pidanud õppinud palgasulaste väed ja relvad olid neil paremad. Kaitstud olid nad paremini, eestlane põlgas üldiselt kaitsevahendeid. Ta kandis relvi, aga mitte soomussärki. No eks see olnud kani toodud, kallis, et iga mees saab endale lubada ei saanud ja selle tõttu on ikka enamik meie muistse vabadusvõitluse lõpuaastatest kaotatud lahingutega neid võidetud lahingut nii väga palju just pole. Ümera ja veel mõni ja üks nendest on siis Lihula. Nimelt 1220. aastal, taanlased olid juba Põhja-Eestisse kinnitanud ja, ja riiglased tulid juba lõunast. Juba olid alistatud Ugandi ja osad Sakala ja siis maabus siia ka rootslaste vägi võttis ära Lihula eestlaste muinaslinna. Ja seadis ennast siia kenasti siis suuruse väge läks minema CIA keskeltläbi nii 500 meest ja jäiga sõjalaste kuninga vend Karl Karl, jäiga piiskop, kes pidises siinseid eestlasi hakkama risti uskuda, pöörama ja ootamatult. Augustis koondusid siia ola vabade saarlaste väed ja nendega liitusid ka Lihulased ja Ridalased ja läänemaalased. Ning ründasid linnust. Linnust nad kätte ei saanud, kuid rootslastel oli selge, et kaua siin vastu panna võimalik ei ole. Ja nad ise süütasid puidust linnuse ja läksid lahingusse. Noh, vaevalt, et neil usk oli, et nad pääsevad, aga välilahingusse nad läksid ja nad purustati, mõned üksikud jäid elama. Noh, väidetakse, et isegi eestlased ise jätnud mõned mehed elama, et need viiksid sõna Tallinnas olevatele taanlastele Ravalasse. Ja lihtsalt sõna, et siin on ristiusk hävitatud ja, ja siia tulnud võõramaalased on kõik tapetud. Et sama saatus ootab siis nagu ees Tallinnas olevaid taanlasi. Nüüd on siis lahingupaigal mälestuskivi. Tõsi, see tähendas, ei aidanud, sest mõne aja hiljem tulid siia piiskopimehed. Pärnu poolt tulid mõõga venna mehed ja siia rajati siis ühine linnus ordu ja piiskopimeeste poolt saan siis 1200 neljakümnendatel aastatel kusjuures selle linnuse rajamisel oli väga huvitav kokkulepe, tähendab, piiskop oli maaisand ja ta ei riskinud liiga palju õigusi anda ordumeeste kätte. Nad ehitasid kahasse linnusse, mida siis poolitas kuskil mingi müür ja tingimus oli, et piiskop võis ehitada torne. Ordu pool torne ehitada ei tohtinud, tähendab, kui linnuses endas suurt tüli lahti läks, siis piiskopilinnuse pool oli nagu tugevam. See linnus siin kaua niiviisi rahus olla ei saanud. Nimelt et 1863. aastal tulid leedulased oma suure väega Lõuna-Eestisse tegid Pärnus Vana-Pärnu kalmistu kohal olnud piiskopi toomkooli ja, ja muud hooned maatasa, rüüstasid rängalt ka selle ümbruse ja proovisid ära käia siis siin randades ja saarelgi. Ja seetõttu tundus see koht küllaltki ebakindel olevat. Piiskop kolis tasapisi üle Haapsalu poole, rajas oma residentsi hoopis maleva, siin siiski väga tugev kindlus, ümberringi on madalad tasased savimaad, üksikud kõrgemad niuksed pae, kõvikud, Kirblast verel ja noh, siin Lihulas. Ja need siis on ära kasutatud ja sellel astengule oligi linnus koha peal murtud. Taest ja tema vana nimi ongi Steinberg Kivimägi. Tema alla kujunes agul Akielferk. Noh siis see vana Lihula linn siia tulid, mungad ja nunnad rajasid oma kirikukesed ja kloostrid keset siinsamas mõisa taga. Praegu osatakse näidata kohta, kus asus tsistertslaste nunnaklooster. Linnamägi oma järskude pae nõlvadega jätab küll vägeva mulje. Linnusest endast pole suurt midagi järel palju kordi käest kätte käinud, purustati ta Vene-Liivi sõjas täielikult ja hilisematel sajanditel on aeg teinud oma töö. On mõned müürijupid, mis annavad aimu kunagise kindluse piirjoontest. On ka üks vägev kelder aga siin jahutab matkajuht muinsuse otsijate innu kohe maha. Seda ei tasu tõsiselt võtta, on mõisaaegne, möödunud sajandist. Klassitsistliku mõisaansamblisse kuulub ka stiilne sõiduhobuste tall ent selle hoone juures sunnib meid pikemalt peatuma. Üks detail kaugemast minevikust. Sinna portaali on müüritud sisse varasem ilmselt keskaegse päritoluga. Raidkivil son Saare-Lääne piiskopi vapp. Kuidas teile kirjeldada, noh, kõigepealt lapiväljadel on niuke kurge meenutav lind, tiivad laiali, pikad jalad alla niuke, pikk sirge nokk ja pikk kael. Ärge seda kurjaks pidage, see peab olema kotkas. Noh, kunstnik on olnud natukene teise teise arusaamisega, aga kuna Saare-Lääne piiskop Condoli pühendatud Johannesele Johannes atribuut mäletavad, siis tuli Kotkas, siis võtke seda Kuremode lindu ikka ausa kottena. Ja nüüd teisel väljal on selline üüri rinnatis, see on puks internite, vapi põhielement. Nii et tegemist on siis piiskop Vuks ordeni vapiga. Nii, nüüd ülal on mitra piiskopi tunnus ja et ikkagi on tegemist kõrge aadlikuga, siis sinna miitra alla sokutatud kroon näete, ei lepitud sellega, et lihtsalt oleks olnud vaimuliku mehega tegemist, kes on kõigest ilmalikust lahti öelnud ei ole, aadliku kroon on ka veel meitra all. Ja metro taga on ristatult mõõt ja karjusesau sellisena ääretult iseloomulik meie piirkonna piiskopile, mis tema käes oli. Nii vaimuliku sõjaline võim Vihula teatavasti on ikka pead linnahaigustes asulat ja tema kohta on öeldud niiviisi, et suur küll. 100-st tänavast puudub 99. Nimi Lihula on iidne nimi liaal Lealencis Lihulas tan muistne Eesti üks keskusi. Ülejäänud 99-st tänavast pole meil lugugi sellest ainsast hästi pikast aitab asulast läbi sõitmiseks küll sest nüüd on jälle üksainus Sist mere ääres. Ei nüüd enam palavusest Rambeid lonkijaid, suurvesi paistab Matsalu laht. Aga veel enne suurt vett on suured kivid. Me oleme selle koha peal, kust algab aasta ja lõpeb aasta. Tähendab olnud nii, et kord nääriöösel polnud veel laht lahti ja olnud suur torm ja siis murdunud jääpangad lükanud kaldale suure kivi ja hiljem selle kivi pooleks ja sellest saati kutsutakse need kivisid siis näärikivideks, aga on teine ja palju toredam legend, tähendab vanajumal ja vanakurat olid vaidlenud selle aasta alguse ja aastalõpu pärast, sest noh, vanakurat oli tahtnud, et ikka päev oleks kaugemal ja pikk oleks veel pikemalt ja siis tema tahtnud ikka nagu ära nihutada sinna selle eemale selle aasta alguses ta vanajumala oline tagasi tõmmanud ja siis ükskord nad siin olevat kõvasti niiviisi kemplenud ja ja Kivileid pooleks. Ja, ja siis ongi nii kokku lepitud, et siit selle kivi vahelt algab aasta merepoolne põhjapoolne on vana aasta ja maa poole lõuna poole on uus aasta. Et me oleme nüüd aasta alguses. Nüüd võime siis öelda, et oleme aasta algusest ujumas käinud, uhke küll, ja õige veel, pealegi. Siin rannas on peale näärikivide muudki tähelepanuväärsete. See on omamoodi El Dorado matkajuht soovitab otsida kulda. Otsitakse ja leitakse ka tõepoolest kuldse helgiga killukesed. Seal tegelikult Ferru, mis tähendab, kui organismid lagunevad, siis neist vabaneb mitmelaadseid metalle, nende hulgas siis sedasama väävlit ja rauda, need ühinevad ja annavad siis sellise kristalli. Võib piltlikult öelda, et nii palju on kõiges meis ka seda väävlit, rauda ehk et kui me kunagi jääksime siia kivide alla ühte hunnikusse, siis meesteks sõrmküüne suurune kristall kujuneb rohkemast, pole. Kevaditi on need rannaniidud lindude paradiis. Praegu on siin täielik vaikus. Linnud koos poegadega on kõik mere peal ja roostikes. See on saasta lähedane rannaniit, rannaniit on üks selline kooslus, mis tasapisi meil Eestimaal kaduma hakkab, sest rannaniit oli karjamaa, rannaniit oli, oli ka pisut heinama, seda pisut sisika nagu niideti, aga eelkõige käisid tohutud lambakarjad siin peale, need hoidsid ta siis kenasti niiviisi muru all. Nüüd nad kas siis võsastuvad tasapisi või lähevad kadakad alla või veel lepingute alla ja terve kooslus kaugus nii taimed kui linnud, kui, kui loomad siin Matsalu ääres mõnes paigas ikka veel algsed ja noh, nii tuhandeaastase kujunemislooga rannaniite alles just näärikivide ümber on üks taolisi ääretult toreda taimestikuga siin hanerohtu niiviisi kenasti ja need hanesulgi vedeleb ka kohe ümber nagu kinnituseks, et annad siin tõepoolest öösiti tasapisirohtu nokitsemas käivad, praegu on vesi maas ja sellele siin meil jalgele parasjagu kuivamas vetikat. Kui oleks vesi kõrgoleks, seda veti hetki rohkem näha, see on siis meil põldudelt kaduma läinud põllule mis ikka tõsiselt Kasari kaudu alla tuleb ja tasapisi Matsalu lahe ida kallast kinni kasvatab. Aastas ikalis sadakond meetrit nihkub ikka Roo piiri järjest rohkem ja rohkem mere poole. Ja see kunagine kõige kalarikkam laht siin Lääne-Eestis tasapisi hakkab kinni kasvama. Linnumaad tuleks nagu juurde, aga kui me ei hoolitsega piisavalt niitude ees siin rannas, siis ikkagi nad, kui vaesestub. Lihtsalt niidualakooslused kaovad, rohkem, tuleb juurde merekooslust. No ja, ja nüüd siis tõepoolest siin sügiseti ja varakevadeti on sõna otseses mõttes peale linnule saadad, siit lendab üle Lagle Burabaisk Lagle kes siis tohutute parvedega, noh, nii, 6000 8000 10000 lindu, parves käivad siin lähedastel põldudel söömas ja põllumees võib isegi ausalt öeldes küllalt kibedalt öelda, et näed nahka panevad minu orase. Et võiks nagu võtta Pealt mingisuguse arvu linde ära, miks nii palju peab olema, aga samas me ütleme, et see on tegelikult kogu tema populatsioon korraga silme all, koguneme, populatsioon, ta käib siit Eestist läbi, rohkem ta lihtsalt tule. Kus sa võtad sealt mati pead, see peab jääma nii, nagu tema on. Missugune oleks küll meie maa, kui siin poleks kunagi olnud jääaega? Igatahes praegu tundub küll, et kõik huvitavad pinnavormid võlgneme just mandrijääle. Salevere Salumäe kindlasti. Sellele kandile on siis iseloomulik tasandik ning tähelikus kerkivad vaesed rõngad, Need on siis bioHermid, nüüd on kunagises madalas troopilises meres olnud sellised madalad kõrgendikud, kus parasjagu kasvavast lopsakat taimestikku kuni korallideni välja. Kui jää tuli, siis kõik muu läks kuskile sinna kaugele ära lõunasse, tuia kaugemalegi, aga, aga need Küvikuid jäid. Hiljem olid nad mere all ja merest kerkides olid nad siis mere rannaks. Me pärast näeme, kui me mäelt uuesti alla tuleme, koopaid ja Murutus culpasid ja karniis rippumas pea kohal, nii nagu seal kuskil Keila-Joa ja Laulasmaa vahel. Ja noh, eks sinna ülesse paesel avaja tulega vett ja see vesi omakorda tuleks siinsamas astangu jalamilt allikatena välja. Seisamegi ühe allika, õigemini endise allika juures lopsakate puude peidus on vaevalt märgatav rohelist läätse täiskasvanud loom pike. Küllap tol kaugel ajal, kui meie esivanemad siin muinasasulas elasid, oma pisikesi põlde harisid, oli allikas selge ja suurem. Siit on saadud nii tarbevett kui rabi vett. Maaparandus ja väetised on paljudele allikatele sootuks lõpu teinud. Siin veel midagi siiski on. Hilisemad ajad on neid ravimis asju teistmoodi ümber mõtestanud ja siin levib koha peal üks legend, et kas jaanipäeval või veel mingil teisel väga tähtsal päeval kesköösel täpselt üks tund aega peale kellaga teistpidi tulema. Puhas piiritus. Nii nüüd oleks muidugi jah, eriti nii märkimisväärne, ärme nüüd selliste salu mägede eripäraks on siis taimestikku erakordselt suur kontrast. No peab ütlema, et kõike, mida siin Eestimaal leidub, vähem kasvab ka siin jalamil on lai lopsakas leht, bumetsinud sarapuid ja siin on näha tamme saart ja viirpuud ja metsikud õunapuud, pea kohal siin niiviisi, kes linnud toonud metsikuks läinud, aga üles läheme, on tõeline loobiase taimkate, seal on siis jess, hakad, mändi ja, ja lausa nisukest. Puhas kadastiku. Vaat selline tore kontrast. Nende salu mägede juures teeb nad kaunexe võluvaks. Varjulise metsa vahel läheb ilus rada üles. Siit on hea minna ja võid muretult ringi vahtida. Keegi avastakoduaedade dekoratiivse, dollari, puu sugulase, kuidas on veel rohelised? Mets guugress, ehklunaaria rediviiva, tema saigi selle kuuvalguses vilkuva niukse kõdra järgi endale nime, aga tegelikult on tal pisikene tagasihoidlik ilus lilla õis ja tollel ajal nii mahe lõhn, et, et kui mõni noormees selle lilleendal rinnatasku paneb ja pärast pruudi randa läheb vist pruutide, mis seal minu juures käisid, soiulid poriisitorite juurest tulnud. Ülal on pilt tõepoolest hoopis teine tasane, paepealne esimesel pilgul nii vaene ja tegelikult teadja jaoks väga liigirikas. Aga meil on grupis häid taimetundjaid, seletatakse ja vaieldakse, mis on, mis ja kuidas kasutada saab. Ravimtaimi on nii palju, et siit saaks kokku terve apteegi. Pärnaõied on juba pisut äraõitsenud, lõhnavad tugevasti mee järele ja nad on neist madalamal. Puud kasvavad ju mäe jalamil. Aga sinna alla peame me nüüd ka tagasi saama. Kuid see pole üldse nii lihtne, kui ülestulek. Kõik, mida te seal või liit, on paha minna luule minna ja minna, siin ei ole enam okastraati. Hea olla valla tulemas. Ei puudu kinnivate, seal pole viga mäest allaminek, kinni tablette. Proovige veerida mõni, kes ei välista, proovige veereda. Veeretada. Ja keegi ei oska minna. Rada õnneks ta on väga kuiv, kui märg oleks ka siis, siis läheks sõna tõsises mõttes jalad ees ja istulisid alla. Patsiendini. Vea võite küll. Koba ahah, ma lähen sinnapoole, kus Veljo Ranniku räägib Tähendab, see maapind seal üleval, see on nagu paepealne ala, nagu ikka loopealne loom ja ja reklaamide pead vahel ja paepragudest tulevad välja pärnad ja saared ja noh, eriti pärnad on ilusad, eks ole, nad olid ülalõitega kohe otsa jalge all, nüüd alati vaatan ikka mitme mitme meetri, mitme 10 meetri kõrgune puu. Teine oliga tõrgud pirn kooli vanasti püssirohutegemiseks, puu tähendab väävel salpeeter ja Türnpu süsi. Ja nii saadigi kõige parem must püssirohi, seda oskas iga iga jahimees ja metsamees teha omal ajal. Tammed saared, jalakad, mets nagu Karpaatide eelmägedes. Ja puude varjust väljas põuaga praguliseks kuivanud savimaa, tasane ja kidura kattega. See salu mägi on nagu ime. Masso, omaaegne kaunis park ja vilises klassitsistlik häärber mille sarnast teist Eestis ei ole praegu kahjuks üpriski raskemate ja käest lastud olekust Karuse kirik, millele heidame pilgu vaid mööda sõites. Ja siis peatus kopli aia ääres, kus sõbralikus rahus seisab. Kari hobuseid, ainult üks väike uudishimulik varss tunneb meie tulekust suurt elevust. Hobused on muidugi lisaväärtus neist rada mööda. See, mille pärast peatus tehti, asub teise väiksema tee ääres. Siin on siis ridasid hiiekivi paras kivimürakas ta otse maapinnal, tema Allan kohe baas ja sellepärast täies hiilguses meie ees natukene vildakas niiviisi see pealt ja keskeltläbi kõrguseni kaks pool Te olete, aga noh, ikka väga tõsine kivi. Ja temal on siis üks niisugune väike traditsioon. Kunagi on ta olnud selleks, et, et lina pikaks kasvab liulaskmise kivi, sealt tuleb paras paras niuke, liutee tuleb ülevalt alla. Mida pikemale jõugi, mida kindlamad Dallas ajada, seda pikem lina tuli nagu seda paljudes Lõuna-Eesti ohvrikividel. Tuld on seal pääl tehtud jaamast karjaposti niisama naljategemine. Ja sealt käiviga kivi lohkudest nii silmaravivett kogumas. Aga veel üks traditsioon ja tore traditsioon oli, jaanipäeval tehti siia künka otsa jaanituli siis noored läksid sinna peale, sinna olevat mahtunud täpselt 12 paari ja siis läks pulka lahti ja tantsite nii paraja nügimisega niiviisi, et kes alla lendas, oli mängust väljas, siis oma asi, kas jäid luud-kondid Sõrves või mitte. Ja siis küla esimene boss oli see, kes oma tüdrukuga kõik teised maha päält tantsis, nii et see, kes viimasena peale jäi, oli, oli siis tehtud mees, nii et paneme meie noored tantsumehed praegu peale, vaatame, kuidas seal see asi käib. Oli see väga hull, see tantsimine või polkideni väga hulle. YouTuudid ja asju. Kuule, Gaston Need on teada täna õhtul. Kuule, Kaarel, kas lähme? Pallo nurgas tööle ja vaatial seina geena oma ja ma ja nii. Lahkedena. Me ka täna sinna, kuigi Tiina kartma ja voila ukselise rinnuateegid ohtu. Kas need teadeemis meelaatia, meie tuuliteed, kosja poisidemist teete? Ja teil rammib tuludega silmi, et siis meil on rooside selged tsoonidest eelmised puud alli riide selga, ise veel sealjuures nälga, hallide siine Iidee selga veel ja juured. Rahvast mahtus kivi peale parasjagu, aga tants jäi seekord ära, sest puudus muusika. No eks järgmisel korral. Siit Lihula poole jääb Karuse mets ehk koti tammik, väga ilus tammik, ilmselt see andiski kohale nagu nime kotis või karuse karudega küll mingit pistmist paistab, seal nimel ei ole ja seal elanud üks koti Jüri-Kaarel üks hästi kange valetaja. Kord olnud siis niiviisi, et parajasti Tuudi Kustal Stru ennem kamp oli pidu pidanud ja oli oma teistele külalistele kerkinud, et noh, on mul niisugune mees, läheb tal tema juurde, nii valetab sulle suud-silmad täis, et et aruga ei saa, kus on tõde, kus on vale, noh, otsustasime minna vaatama ja parasti mees paneb hobust ette vankrile ja ja noh, ütlevad talle, et ole nüüd hea mees, valeta meile midagi nii, ilmselt kui vähegi saab süüd, et ei, mul ei ole aega, et just praegu tuli rootslaste laev näärikivide juures randa ja kui ma õigel ajal sinna ei saa, rüüstavad teised need päris puht, aga noh, ei olnud siis ka parunite laega, need hüppasid karuta hobuste selge tõldudesse, panid märgivi juurde ja muidugi laeva seal ei olnud. Noh, teine natukene rohkem hambalugu oli vaat seesama Tuudi Kustas, teda kutsuti tups kaarelikse, tema ükskord oli siis sellele koti mehele rääkinud, et et sina ikka oled see salad, ütled sina, oled minu põdrad seal metsas laseb Ma tema küsib, et noh, kes sulle niiviisi räägib. Rahvas räägib, ära usu parune, sest rahvas räägib, et sinuga litapoeg oled, aga maha ei usu ju. Manila kirik kuulub arhitektuuri ja kunstiajaloolaste poolt väga kõrgelt hinnatud Saare- ja Läänemaa 13. sajandi lõpul rajatud kirikute hulka. Üleminek romaani stiilis kootikale. Kui paljude kirikute juures oleme koos Veljo rannikuga neil raadiomatkadel käinud aga ikka, leiab ta midagi uut, millele tähelepanu juhtida. Käime ümber kiriku ja peatume kooli ruumi seina juures. Siin kooriruumi seinast krohvi alt vabanemas üks väike ava. Need on siiski üsna hiljuti alles avatud Eesti kirikutes. Kes vorm siis on käinud, on midagi taolist näinud või kes on käinud Hiiumaal Pühalepataoline asi olemas? Noh, see on niisugune väikene ava seinas, mille taga oli küünal või lambikene. Ja lambi taga oli mingi pühapilt. Noh, kui inimene tuli kuskilt merelt või teed pidi, läks kirikust mööda ja tal oli tahtmine palvetada, siis ta sai tulla siia kooriruumi, juurdasid VEKi valgusse vilkus talle vastu ja pilt oli ka taga ja ta võis nagu paluda. Noh, niisugune omalaadne kiires korras jumala sõna saamine või jumala armusaamine. Nagu teistelgi samaealistel püha kodadel on siingi hiljem toetuseks ehitatud võimsatu diviilerid. Järgmine peatus on ühe niisuguse juures. Trapetsiaalne hauaplaat, noh, ta ei ole päris inimese kõrgunegi meenutab nagu natukene kirstu kaan, taolised avaplaadid tulid Eestisse ka kuskil 13. sajandi lõpul ja noh, siis 1300.-te aastate alguses need veel üksjagu Eestis esines, hiljem nad millegipärast tavaliselt võeti kiriku põrandatelt välja, viidi kas kirikuaeda või kasutati isegi ehitusmaterjaliks ära, kas treppidest kuskil või midagi niisugust ilus plaat ikkagi sättas diatrepiastmel. No siin on ta toodud hiljem välja ja pandud sellesse kontra Forsi. Ja siin on siis peal kõige vanem ratasristi kuju, sest mis meil siin Eestimaal üldse olla saab, see on üldse muide üks Eesti vanimaid trapets plaate, näete, ülal on siis päikesering, mille sees on rist küllaltki suurelt ris, see siis tuleb ristijalg ja tema hargneb juurteks, mis lähevad maa sisse. Juured on siin väga toredalt hästi näha, stiliseeritud niiviisi ja sellest samast maast kasvavad uued lilled nagu ülesse kah nagu ristikujulised lilled, uus elu tõuseb uuesti mullast. Selline suur tohutu optimism, eks ole, ühe inimese elude lõpuga ei pea järgnema kogu maailma kokkuvarisemine, vastupidi selle mehe elutöö jätkub tema järglastes ja tõuseb taas mullast. No see on niisugune lihtsustatud seletus, aga aga sinna lähedale peaks olema siis sümboolika, mida omaaegne kunstnik kivisse raius. Ei mingeid nimesid, ei mingit aatomeid need üldse ei olnud olulised, oluline oli, oli sümbol ise lauaplaadi juures, mille ees me seisame, on isegi üks legend. Noh, nagu ikka niukseid lastel peab olema lugu taga, virtsa heideti linnus ja linnuse pealik olnud niisugune ahne mees, tema olevat hästi kõrged tollid kehtestanud kõikidele laevadele, kes linnuse alt läbi Soela väina läksid. Ja, ja ega ta ei olnud ära põlenud ka väikest mereröövlid, kui pealtnägijaid ei olnud, siis ta oli mõne laeva ära kaaperdanud ja päris tühjaks teinud laeva meeskonna maha nottinud, need riiglastel saadud ükskord sellest villand ringlusse tulnud ja siis suurtükkidest tulistanud tema lossi põlema. Tõepoolest on ära põlenud ja varemetes ja lossipealik pääsenud ise põgenema, põgenedes siia selle Sillakese peale välja, kus me äsja üle tulime. Siin olevat siis kahuri kuuldele järgi jõudnud ja mehe maha löönud, maa sirutanud, siiasamma taga maha maeti, need oleme siis ühe suure mereröövli haua juures. Noh, siiani pärimus seal kindlasti mõne teise väärika mehe haud. Sest olgu öeldud, et vaevalt oli Saaremaa ja Muhumaa alistatud sakslastele kui tulid siia väga raskete rüüsteretked tega leedulased ja ühel niisugusel talvisel rüüsteretkel otsustasid siis kohalik rüütelkond ja ja piiskopkond oma vägedega vastu astuda. Nad tulid vastu talvel jääl juba rüüsteretkelt tagasi tulnud leedulastel, leedulased olid varmad mehed, nemad ehitasid rägedest. Noh, kutsutakse vaagen, burg niukse kindluse kohe kiiresti, ehitasid ülesse ja kaitsesid ennast selle selle regede valli tagant. Ja ühel ilusal hetkel nad tegid siis vägeva läbimurde ja lõid piiskopi ja rüütliväe taganema, langes ordumeister Ottowa nuttenberg, kes maeti karusele, langes suur hulk rüütleid ja noh, loomulikult nendega koos terve rida sõjasulaseid ja leedulased läksid siis oma maale tervelt tagasi ja kes teab, võib-olla seegi hauaplaat on mõne taolise leedulastega peetud lahingus langenud sõdalase haud. Ega me siia kirikusse sisse saada, luutnudki kogudustel enam pole. Rüüstajad on siin teinud oma tööd. Uksed on nüüd küll korralikult lukus, et veel säilinu säiliks. Ent näinud, et suur inimhulk visalt ümber hoone kõnnib ja seevastu tõsist huvi tunneb, tuli üks lahke mees suure võtmega ja tegi ukse lahti. Ise seletas, et ega see elu siin päris välja surnud ka ei ole. Hiljaaegu olnud siin kooli kokkutuleku puhul pidulikkust küllalt. Suletud ruum olnud tükk aega ja kaseid, mis on siin seisnud mitu nädalat, need on nii tugeva lõhnaga. Küll on kahju, et see lõhn ei jäälindi peale. Noh, oleme siis õnnega pooleks sanilas kirikus sees, noh siin on väga rikkalik akantus, lehm ilusti välja lõigatud ääristena seal altaripildi all ja teksida ümber ja altaripildi kohal. Noh, kahjuks kõik muu on siit juba kadunud, figuurid on kadunud, figuuride kadunud ka kantsli haapsalu muuseumil on osa hoiul praegu, aga, aga no ikkagi terve rida elemente on kaduma läinud ikka väga palju. Rüüstateeriti kantsler, nad võtsid kõik pronksesemed kaasa, neil ei jätkunud veel oskustega taipu ära tassida. Akantus, dekoori või rokokoodekoor ja, aga noh, siin on rippornamendid, mis algavad rosetiga, siis keerleb ja keerleb akantusele. Ma lihtsalt tuletan teile meelde, mida Jakartas ikkagi tähendab, see on tegelikult Balkanimaadel mägedes Allikalistes sellistes lõhangutes kasvav Sõnajalg. Lihtne sõnajalg botaanikaaedades on ta täitsa olemas. Eestlased on talle millegipärast andnud selliseid kullegi küllaltki kummalise nime. Karusõrg, karusõrg ei ole. Nimi on nisukene. Teatekullamaa kirikus kirjeldasime hauaplaati, mis oli seina müüritud. Siinse kiriku suurim säilinud kunstiväärtus on tollele kompositsioonist väga sarnane rant kiviplaat ent veelgi paremini säilinud, sest ta pole ilmselt kunagi põrandas olnudki. Vappide rida plaadi servades annab aru. Üks Küllide abielupaari mõlema poole sugupuust. Kesksel kohal kaks figuuri rüütel sarnaneb peaaegu äravahetamiseni oma kullamaa seisusekaaslasega ent siin on kivisse raiutud ka proua. Ei, ma nagu hall varblane kõrval, temal on kõik nii tagasihoidlik, kui üldse olla saab, kõik keha ja kõik muud on kaetud niiviisi kenasti riiete alla. Pikk linik katab juukseid aga nii kergelt kokk, et sõltun selli, nikaani otsmiku kohal lainesse keeratud ja ja siis tema kaela kataksuur, pitsiline krae. Orbiit selline krae käes, hoiatab muidugi piiblit. Aga jalad on kaetud kuni varvasteni, ainult varbad piiluvad sealt kuskilt kleidi alt. Ka mehel on kindlasti mingisugune pitsiline krae peal, mis on siis selle Etsitud metalli peal, mõõk on sama pikk, peaaegu nagu mees mõõga toekas käekaitse, eks ole, noh ikka kirjutan. Selline härra kõndis seen punase ringi ju pea 1600.-te aastate esimesel poolel. No millal olid sellised toredad Elizabethi aegsed pitskraed, eks ole, Elizabeth Elizabeth esimese aegne, eks ole, kusjuures ei ole häbeneta näitamast, et nad olid küllalt toekad, inimesed, ega see proua küllalt sihukese ümara, niisuguse hea toitumusega, noh, tookord oli niisugune aeg, kus mehe riideks kulus vähemalt 25 30 kilogrammi head terast, jäige paar meetrit riiet, eks ole. Ja hiljem tuli selline baroki Aecus. Mõõga peale kulus seal noh, pool kilogrammi, võib-olla head Perastaga, aga vähemalt 30 meetodit riietaks mehel ära küll, eks ole. Noh, ajad muutuvad ja meie koos nendega. Noh, üldtuntud on meie Eestimaa esimene kirjutajaid riisi, reisi Sardiinias, eks ole, araablane. Ja eks tema pidi oma kaarti koostama kindlate korrespondentide jutu järgi. Ega ta ise siia ei tulnud ja tõepoolest millegipärast just hanila ümber ja siin võtlaya karuse ümber on tema kaardi peale hulka hulka punkte pandud ja on pandud ka paeküla peale ja nüüd siis õige mitmed uurijad ja ka Lennart Meri on arvamisel, et embkumb, kas see mees, kes ei Triisi juures, käis seal Sardiinia kuningriigis, seal Vahemerel, oli pärit pae külastest, miks see pisikene paeküla peale pandi Märjamaa juures või oli tema pikka aega elanud siin hanila kandist? Need kannid on kõik tip-top ära kirjeldatud võrdlemisi õigesti rannajoon peale pandud, nii et tundub, et seda võib tinglikult nimetada kuidagi hanila meheks, kes seal kahvlis higis araablase aitas kaarti teha Eestimaa kohta. Nüüd jätame hanila selja taha ja võtame kursi otse selle ranna poole mis 825 aastat tagasi araablase ideisi kaardile sattus. Meie seekordse tähesõidu viimane laagri õhtu oli Virtsu rannas kadakatest piiratud platsilt mereni jäi vaid sadakond meetrit, aga tema hingus polnud kuuldagi. Nii vaikne õhtu enne seitsme vennaga. Mis sai seitsmevennapäeval, sellest räägime seitsmendas ja seekord tõesti viimases saates nädala pärast.