No kui su Kolm suurt laeva seisma. Siin virtsa külje all on üsna õige paik selle laulu meenutamiseks. Kuigi tõsi küll, viirelaid meie rannaäärsele laagriplatsile ei paista nüüdse varjuvad kadakad pilgu eest mere, kuid sadakond meetrit eemal ta on hirmus kivise põhjaga, vaikne ja soe. Ja kui minna nüüd need sadakond meetrit mere äärde, näeme, kes su laiu taha loojumas kolmanda matkapäeva päikest tuleb, hämarus, lühike pimedus, istumine ümber lõkke ja lauludele ei taha kuidagi lõppu tulla, nagu alati neil toredatel laagriöödel, mil tekib suur ühe pere tunne, oma minna ei raatsi. Seda enam, et see öö on üheskoos olla viimane. Ent viimane on ka tänane, arvult seitsmes tähemängu matkasaade öö viib meid vastu seitsme vennapäevale ja päev ise suure ringiga taas koduteele. Oh neid seitset venda. Täpselt kell kaheksa hommikul kärgatas äike ja otsekohe hakkab valama. Paari minutiga on märjad telgid ja matkajad kohviämbrite kohal hoitakse vihmavarje, et vesi üldse saaks keema minna. Aga kui mõelda tagasi eelmistele matkadele ja koos õige valiku omadega, On see nüüd 13. siis pole see esimene kord, kus just viimasel sõidupäeval vihmale keerab. Õnn, et rahvatarkus alati paika ei pea ja seekord seitsmeks nädalaks sajule ei sea. Pealegi öeldakse ju veel, et kui vihmal nii palju vahet on sellel päeval, et mees hobuse selga jõuab hüpata, siis ikka laussadude nii ei lähe. Vihma vahet jagus sel päeval rohkem kui hobuse selga hüppamiseks tarvis. Aga hommik oli küll troostitu. Nõnda siis tuli Virtsu ja tema ajalooga tutvuda bussis, mille plekk-katusel lööb trummivihma. Virtsu suurim ajalooline vaatamisväärsus 15. sajandi keskelt pärineva üks Küllide kindluse varemed on üsna meie ööbimispaiga lähedal mererannal. Tookord, kui siia ehitati ilus neljakandiline paekivimaja kahe diagonaalis asetseva torniga, millest siis üks suurem mere puule arvestatud kahuritele ja teine väiksem, jäi maa poole. Tookord oli Virtsu veel saar, vesi ümbritses linnust, aga nüüd jätkab Veljo Ranniku. Seal võis varjuda küllaltki suur sõjameestesalk ja võistlesin kimbutada lahedal liikujaid tee peal liikunud üsna tõsiselt ja tall pinnuks silmas. Nii et 16 sajandi alguses läks lahti tüli Riia peapiiskopitooli pärast seal iga pool püüdis oma kandidaati läbi suruda. Ordu sekkus ka väga tõsiselt sellesse võitlusse ja, ja läks kodusõjaks, et selle kodusõja käigus linnus hävitati. Ja hiljem, kui sõlmiti rahu Volmaris, siis leiti seda küll taastada ei tohi. Ta on liiga magusa koha peal ja sellest saati on siis linnus varemetes. Nüüd kaevasid Tartu mehed ta kümmekond aastat tagasi enam-vähem välja. Tartu restauraatorid uurisid kogunema kavatise ja tuleb välja, et on meil erakordselt huvitav ehitus ja isegi mõningad mõtted on olnud, õppe tuleks nagu konserveerida ja ja korrastada ja siis on kõik hästi külastatud. Kalasadama kõrval ta on. Eks teinekord sa vaatama minna, meie aga sõidame pisut tuldud teed tagasi ja peatselt keerame pärnupeole. Arstidelt naljalt Kaseküla ei leia kuid Tallinnast Virtsu sõites jääte otse suure tee äärde. Vast kümmekond kilomeetrit enne sadamat. Et madalatest pilvedest ikka veel valab vihma, jääb järgnaudi pussi jutuks. Paeplaat on siin kuskil kohati 10 sentimeetri, kohati 25 sentimeetri sügavusel pähe, on siis natuke Rihvast mulda ja head Niukest pruuni rammusat mulda. Sellepärast on siin olnud siis ka muistsest ajast saadik asustus ja kuskil poolteist 1000 aastat enne meie aja arvamist ulatas siia meri moodustas väga ilusa sügava pika abaja nihukese ja jooda oli vist väga kalarikas nimi meieni säilinud ei ole, noh, võib-olla selles kõmpsis on mingisugust vanad muistset kõnet sees. Praegu tunneme seda kanti Kaseküla nime all ja nüüd on ta kõvasti maastunud, meri on siit taandunud praegu kuskile kilomeetreid viis, kuus. Aga vanast asustusest on jäänud siis väga palju kalmeid. Pea kõik kogume, kalmete kultuur on siin kenasti esindatud. 1900 14 alustati Friedenthal poolt nende väljakaevamistel ja kõige põhilisemad välja kaevasid, on tehtud siin siis 60.-te aastate lõpust kuni 80.-te aastate alguseni seal arheoloogidele olnud niisugune kullaauk. Nii et mis siin siis on, siin on kõigepealt kohe otse tee ääres siin mändide all niukene, kõrge kivist laotud neljakandiline, nii meetrit viis korda kuus või seitse ja oma poolteist meetrit kõrge selline kirst. No see on selline kivikirstkalme, kus keskel põhjas paeplaatidest laotud kestus oli lahkunu, tema ümber ehitati selline suur tara ja see kõik täideti peene kiviklibu plaat pandi hauale peale ja nii me siis seal selle kivihunniku all puhkas. Pisut edasi kaskede all on tarandit üks suurem, teine, väiksem neljakandilised tarandit maakivist laotud niisuguste noh, nagu vundamentidega, tinglikult öeldes olid kah omamoodi surnute majad, surnud paigutati ka sinna sellisesse varasse ning kogu siis tarandi sisu täideti peenemate kividega vanused ja kõik ja siis selle alla selle kiviprahi alla, nüüd on need välja puhastatud ja loomulikult on see küllalt palju leide saadud. Need on siis nüüd juba selle ajaarvamise alguse matused, milles me praegu elame. Noh, on ka hilisemaid matuseid, kus surnud põletati seal siis muistse vabadusvõitluse eelsel ajal. Kusjuures just viimastest matustest on saadud siis küllalt rikkalikult leide, varasematele lahkunut oli just väga palju kaasa ei antud. Joosis uskumused, et inimene peale surma kindlasti elab veel teist ja võib-olla paremat elu edasi, ikka sedavõrd kinnistunud, et, et püüti anda siis teistele ja parematele jahimaadele minevatele, meestele ja naistele võimalikult palju töö- ja tarbe ja sõjaasju kaasa, et neil seal kitsas kätte ei tuleks. Tahtsime ära käia ka Vatla linnusel, see asub juba paarkümmend kilomeetrit Pärnu pool. Ent vihma tummad istab juba lausa staatiliselt. No mis seal ikka, bussi katus peab vett suurepäraselt. Meie aga loome taas vihmakardinate taga oma fantaasiapilte. Me oleme nüüd vana rand valli jalamil meri taandus ja tungis peale ja siis korpasis Kaldis ära. Ta uuesti akumuleerib rannavalle siia. Ja siin on väga kaunis moodustist on kümnete kilomeetrite pikkuselt, hakkab linnamäega peale ja läheb sinna taha kaugele võlla alla välja. Siin on tema jalamil küll kivikülve, kell on siin lihtsalt lahtist rannaliiva ja peaaegu luiteid kiir ning tema taha muidugi siis hiljem kujunenud võimas raba, mida praegu ning aruse taga EPT mehed peavad ära lautodesse põldudele. Neemiku, otsal luitevallide ja siis rannavallide otsal on Vatla linnus. Noh, kuna see ots on niisugune kolmnurka, siis linnus on ka kolmnurkne, tähendab ta ei ole isegi päris tavaline nisugune neemik linnus, vaid ta natuke maa linna moodi, tal on kunstlikult kuhjatud valle ümber linna kõrvale kaevatud kaev. Ja noh, seda kaev on siis hiljem korduvad nagu kohendatud ka tänapäeval on ta veel alles suured rasked Kiviracker on tal ümber noh, linnuse kõrval oleval tasandikul oli muiste kasula ja üks asula ilmselt on olnud siin allpool ka, kus tänapäeval siis on linnuse küla pääle kaevu on siin ohvrikive paljude lohukestega väikeste lohukestega. Siis ühe ohvrikivi juures on suurejooneline vana lubjapõletamise ahju põhi, kus kivi ahjupoolel on lausa kattunud glasuuriga. No teda on veel alles, nii paar meetrit, eks Tanodeks nelja-viie meetri kõrgune ehitus, ülemine osa on muidugi tänaseks kadunud. Küllaltki unikaalne asi, kus moreenis saadud lubjas mitte kuskilt lahti murtud lubjastuda, ainult moreenist ja rand valis saadud lubjakividest. Lucia. Aga kahjuks me muidugi praegu sinna põõsastikku minna ei saa, siis meil oleksid kurguni märjad ja praegu on bussi katusel tundamis rihm. Meiega teeb tõenäoselt Idreesi korrespondent. Seda kanti tundis hästi, sest ta räägib vanilast ja räägib sellest Vatla kaldest ja need on kindlalt käis seal kaardi peal olemas need tõenäoliselt oli siin tegemist selle piirkonna noh, nagu administratiivse ja sõjalise keskusega, kõik teed tõepoolest siit läbi tule valla- ja linnamägi valvas selle kohal. Seal, kus on Haapsalu ja Pärnu rajooni piir, tabab neid tõeline üllatus. Täpseid sildi juures. Lõpped vihmamärg nagu lõigatult ja teisel pool piiri on maapindkuiv ilma lompideta. Nüüd kulub tõesti väike metsa peatuski ära. Aga niisugused peatused toovad alati kaasa botaanilisi leide. Praegu ilusa roosa õielise orhidee. Tööde hulgas on siis üks niisugune orhidee, mille on täitsa tõsise sõjamehe nägu peas. Tema üksik kössis näeb välja niiviisi kaks jalga ja siis soomustatud niisugune rinnaesine ja siis natukene nii üksik ka natuke soomustatud jalas kirjunat soomusplaatidega, siis on siin kübaraga pea, niuke sõjakübar peas, seal on kuskilt silmad, suu ja kõik muu ära varjatud ja siis on veel suletutt peas ilusti kaks kätt kõrval. Ja et tegemist ikka sõjamehega edendab meestlus mehega, sihuke kena noku on ka siin kahe jala vahel olemas. Mis selle asja nimi on? Orfismilitaarisse on niisugune kohe tõsine sõjamaakeeles. Tema kuradi. Siin nüüd Koonga poole ja Oidermaa taha jäävad kõrged vaesemad maad ja nende taha tohutud tohutud rabad. Aga siis ranna poole tulles on madalad maad üldiselt kaetud savidega. Ja ega neid ei ole läbi aegade eriti palju haritud, kuid maanälg oli kolmkümmend-ndatel aastatel ikka üsna tõsine ja siis võeti riigi poolt maaparandus ja tekkisid asundustalud. Need tehti kindlate projektide järgi, kui enne seda talu ehitati traditsioonide järgi, kas agulimaja oli seal eeskujuks või veel varem kindlalt rehielamu, siis nüüd siis juba arhitektid valmistasid taludele projektid, riik nad ehitas ja siis paarikümneaastase järelmaksuga pidid siis inimesed nad välja ostma. No kahjuks hilisemad ajad ei ole neid maid ikka pidanud päris harimiskõlblik, eks nad on siis kas lausmaaparanduse alla läinud, niiet ei ühtki metsatukka või isegi maju pole enam alles jäänud. Või siis on taas metsa kasvanud, siin Oidermaa all on ka üsna palju juba metsa kasvanud taolisi talusid. Nüüd mõned on ostetud isegi suvilateks nii suvekodudeks osadesse hakkab elu tasapisi tagasi tulema. Eks me kõik ootame külade taastärkamist elule. Eksisin suuskadel sõidetud radadel tabasin Eesti varjatud valu valgetel lumistel nõlvadel. Üksikud hüljatud talukatused, längus neil õued, meil hangetun, jänesed koorinud, muidu huvina puudki, mustasid aknad kui eide, suud ammuli, Tuud märtsi do hõngu. Kus need eided on, kus need Tiido hommikul käisid, kes laudas, kes kaevul. Tüüp, onu tare. Kui kummuli paadid on randturud meede raevu. Tase toitjate, eks käes varem neist vari Tõmul ta linnade tuule käes hoidvate. Naabrimehe. Uksele. Riga. Lõi lauga. Nüüd vaid bussis silmagi loojalasse sest enne teatada ei kavatse, kui Audrus väga kolmöödmis matkal seljataha jäänud on olnud tõepoolest üpris. Väike järeleaitamistund kulub tõesti ära, kuid me ei tahaks, et saate kuulajad seda kaasa tegema hakkavad. Ja parem meenutame siinkohal seda, mis neil päevil olnud. On saanud kenaks tavaks, et rahvas matkamuljed lauludes jäädvustab. Ja nüüd üks nendest lindistatud esiettekandel virtsus laagrilõkke ääres. Abidule päike. Kes tähemänge jälginud, küllap see sai nõketest hästi aru, kes mitte. Eks neile, jäägu siis mõni asi mõistatuseks. Ja on veel teinegi laul, mille jõuame enne Audrusse jõudmist ära kuulata. Kui eelmise puhul võib eeldada mõneti kollektiivset loomingut, siis siin on ainuautor liia võõras. Laulavad kaasa. Laulu laulu. Nii raadiopillid hüüdsid klarnet tuuba kontraavat rahvamassid leida püüdsid, kus on nothelmit. Valleri. Kes sai kätte kontrabassi, tundis ära sarvede pakud, kaaluti akvaarium bussi otse läände viigis. Juttu vaata oma kätte võttis Veljo Ranniku praadis meid ja kastis vetepäeval tuleb hommikuni. Sekka näitas mitut mõisat linnuseid jaganud nõudeid, vorstirohtu andis kaitsta ja akantud läänele. Eesti Raadio päikest võttis kaasas makkia mikroPaal Edgar Mac'i randa jäeti tumedamaks. Rahvaküsitlustest selgus Eesti raadiopopimees pole üldse Edgar Selberg maid, kaks Avandiga nuppe. Peeennolbuuksi reide kargas arstiabi, vajas ta loomaarst talle appi, tormas puuki välja. Dirhamis kõik rannaliivad meie jalajälgi täis piirivalvega vahtlus piinas mööda randa ringi. See on ju see muuda vanne virtu rannas, võtame, toidulauarohkeid on rõõmsalt sööma. Töötame. Nulikute sõitjad nüüd ümber jälle ka uuel aastal sõitu võita on meie kõigi üüris. Viimase matkapäeva muljed arusaadavatel põhjustel laulu ei mahtunud kuid nendega jätkame kohe, kui buss Audus seisma jääb. Audru karusloomakasvatuse pargis viib ranniku meid võrega ümbritsetud basseini juurde. Vett siin täna pole ja selle üle näid kurvastavad parajalt küürakas sorakil vurrudega basseini elanik. Tere, jõudu. Teie loomakene on kuidagi kuivale jäänud tänave kuivale, meil oli plaanis remontima hakata, tiik on. Ahne aeg-ajalt tuleb vett vahetada, sellepärast on veel rahasid, kui vana ta on ikka üle paarikümne aastaga. Ikka. Ja kui naine ei domeen lisandmees ja ta isegi ei vaata natukene liiga vana juba? Jah, on küll, aga, aga nad on niuksed, niuksed, haruldased loomad all üles seda loomaaias on, millega teda looduses enam eriti ei olegi. Vähemalt siin saab tema rahulikult oma pensioni ära oodata ja rohkemgi. No ja ma ei oskagi öelda, kui vanaks nad üldse elavad, aga nõuab palju kala, aga üks, 30 kilovatt või, või niimoodi päevas umbes. Nii et tema pidamine ei ole sugugi odav, mitte kala hankimine ei ole tänapäeval vist ka kõige meil ega kaladeks ta rebaste kõrvalt natuke näpistab, debasi toidetakse meil ka kalaga, on tal liimiga? Ei, vist ei ole. Noh, eks siin käib palju rahvast ja eks ole meist üksega tüdinenud, kaasani viskab vaelucked pea selga. Oleksin vesi sees, siis ta lihtsalt ujuks jäänud aeg-ajalt pistaks pea veest välja ja teeks natuke rahva hirmutamiseks ainult Niukest. Ütleme niimoodi, et ta on omajagu ohtlik ka praegu väga heatahtliku mulje. Ega ta võõraid eriti ei lase kedagi. Inimeste hirmu peale, kui ka vesi sees on, tuleb aeg-ajalt ääreväele, pistab pea välja ja küllaltki küllaltki ähvardavas poosis inimeste suunas, eks tal on nüüd ka natukene ähvardamis poos. Veljo Ranniku räägib ka praegusel ajal hüljestega seotud probleemidest Soome, Rootsi ja Norra rannikul. Kul hukkuvad nada ohtliku viirushaiguse tõttu. Hüljeste päästmiseks on seal tehtud isegi haiglaid. Ja mul oli võimalus just nüüd Soomeline konverentsil näha videofilme taolistest haiglatesse on kohutav, keeruline ettevõtte neid küllaltki tigedaid ja enesekaitsel väljas olevaid loomi siis niiviisi kinni püüda ja ravid süstidega ja toiduga see haigus veel Eestisse tõenäoliselt välja jõudnud ei ole, aga meie oleme praegu valmis selleks, et et kohe asuda tõrjele roosse. Eriteadlased on Eestis juba käinud ja oma soovitused andnud, see näitab seda, et meie hülgekari viiger ja hallil, kes ilmselt ei ole ühenduses Rootsi ja Botnia lahe ja Soome randade hülge ega muidu oleks muidugi sel aastal tööga Meyerantes ära käinud. Meie Randlased ja saarte mehed, eriti rootslased, olid kuulsad hülgekütid. Hüljeste arvu kiire langus tingis vajaduse kehtestada Balti meres absoluutne küttimiskeeld. Nüüd teevad nad kaluritele võrgu lõhkujatena üsnagi suurt tuska. Aga eks sellest peab üle saama. Muidugi, siinse Audru loomakasvatuse ülesse on ikka super vaatamisväärsustest, kus sa ikka hüljes mujal näed leedulaste Klaipeda juures akvaarium. Tokanaariume, seal on klaasseina taga ujumas oled seal kuskil alla, sinu pea kohal või kõrval siis ujuvad, jõllitas läbi klaasi vastu Elenud nisukene nägu pääseb, tuleks ja võtaks kinni ja nii katsuksin. Muidu ma meres on nad küllaltki rahumeelsed loomad, kartlikud loomad. Ja noh, see vana hülgeküttide aeg oli ikka niisugune aeg, kus meetilin tundide kaupa külmetamagi jääpankade vahel ja ootama seda õiget hetke, millal siis õnnestus lasta hüljest ja ja hülgenahk oli omal ajal ikka väga hinnas, on selline nahk, mis vett läbi ei lase. Ja veel rääkis matkajuht soomlaste öisest võitlusest selle nimel, et inimene lepi, kui siiski iseenda nahaga järgus himustab võõrast, olgu see võõras kass või kauni karvaga. Valgele püssid käksi paadi peale ja. Ehk ka targu? Vaevu ja saab jäärelgata jõuallastmegi luurata, sudden kasvaga kaasuka haavade naise mehena kallale teevad väikseks. Tuntud fakt on nähtud vastu õlga. Audru on küllaltki keeruka ajalooga paik. Keskajal oli siin väike kabelikene olemas, üks oli seal nagu mere ääres ja on andmeid, et on olnud ka keske lõpul väike kihelkond siin. Pikki randu paiknevate mõisakestega tagamaadel on suured rabad võlla raba ja mitmed teisedki siin. Ainult see rannaäär on olnud tihedasti asustatud. Ja nüüd meie ees on selline küllaltki massiivsete müüridega. Quite ümar, haaraliste akendega, avarate akendega kirik. See pärineb Rootsi ajastat, Rootsi aeg andis Eestimaale Liivimaale, niisuguse hingetõmbeaja küll, kuid ta eriti palju tähelepanu väärset ehitusi meelde ei jätnud. Linnadesse küll terve Narva linn oli selline Rootsi barokiga linn, aga maale äärmiselt vähe. Vast kõige suurem ongi Audru kirik. Selline pikk hoone, mille ühel otsa mõnevõrra kitsam kooriruum aknad siis niukse paaris Acentena väga väiksete ruutudega ja nagu kohalik rahvas ütleb, et kindlalt mõned ruudud on siit pärit lausa rootsi ajast. Kooriruumi akendel praegu siit nii väljast vaadates hästi ei paista, aga seal on parasjagu värvilisi klaase ja sinna on siis ka sisse paigutatud. Audru hilisemate omanike Pilar von Pill haude perekonna vapid. Nüüd tahaks teha huvitava kõrvalepõike. Lausa Rootsi Gustav Adolfi, Vallenz Steini ja nendesse kaugetesse sõdadesse, mis toimusid seal kuskil Saksa Böömi Tšehhi aladel. Seal olid ka võitlemas kaks parteid, ühed pooled hoidsid Austria poolele, teine pool Rootsi poolele. Rootsi poole eestvedajaks. Liidriks oli krahv Turn Krahv Turner ja tema pool jäi kaotajaks. Ning Gustav Adolf sky langes seal üldse nii all 1632. Noh, mõni päev enne seda oli ta andnud allkirja Tartu Ülikooli asutamiseks ja järgnevaid langes lahingus. Nii ja nüüd Rootsi pooli tahtnud ikkagi oma teenekad mees kuidagi päris nii maadeta ja tiitli deta jätta. Ja siis siin kauges põhjas, Eestimaal leidis ta tüki maad, mis andis krahh turnile krahh, tur moodustas siia krahvkonna keskusega, kuskil on kas ja Audru kuulus selle alla. Need niisugune kauge side on meil tsehhimaaga olemas, noh olgu öeldud, isegi Hussiitidega on Eestimaal side olemas. Usside liikumisest osa võtnud, asustasid Kolga-Jaani kahe endale väikese kogukonna. Nii et, kuid tsehhid sõbratele külla tulevad siis. Neid kahte nime tasub ja neid kahte kohta tasub meeles pidada. Ja sama kivikiriku kohal oligi siis Krafturni pood, krahvinna poolt juba asutatud kunagi väike puuskabelikene ka, nii et selline kauge seos on olemas. Nii see hoone on siis ehitatud 1677. Muidugi on ta tehtud palju kordi ümber. 1834 oli suur remont, tollest ajast pärinevad need praegused vitraažid akendel ja tornikiivri parandused ja kõik muu niisugune. Autoga on seotud mitmedki meie kultuuriloos tähtsad mehed. 1845 sündis siinse köstri peres hilisem helilooja ja koorijuht Aleksander Karel Peeter seedelmann kulleid. Siin on õppinud ja mõned ajad töötanud põllumehest Kirjamees matš, mõtlane, kodanikunimega matš, kiirats. Siin on olnud kästriks kultuuri- ja poliitikategelane ajakirjanik ja luuletaja Ado Grenzsteini piirideni. Ja siinses kihelkonnakoolis on õppinud Mihkel Kampmann kampmaa meie suurepärast omaaegsete kooli lugemisraamatute koostaja. Ja nüüd oleme kiriku juurest jõudnud Audru mõisa. Audru viimased parunid olid Pilar von pilk kaudu pikka aega siin. Ja neil oli eriline kiindumus, klassitsismi. Nad oma mõisa kõrvalhooned, kõrtsid ja kirikukõrtsi ja siis päris suure kuldlõvi ja ja mitmed teised hooned varustasid kaunite sammastega fassaadid. Kas siis kogu hoone pikkused kogule aastastele sammastele või siis oli keskel seina pind natuke taandatud, ikka sambad ees, see siin on siis ilmselt piinameistrimaja, tema selja taha jääb viinaköök ja siin on huvitavat näha, kuidas üks stiil kaob ja annab ruumi teisele. Tegemist on siis kuskil nii 1800 neljakümned Nendel aastatel püstitatud hoonega proportsioonid, et välimuselt on ta veel üsna niisugune klassitsistlik, kõrge kelpkatus ja nurkadel pilastrid ja ees siis sambad. Aga aknad on juba kuti aknad. Juba midagi pidi tulema niisugust, mis, mis tookordne romantiline aeg nõudis uusgootika oli teistes mõisades juba moes ja siin siis sellesse klassitsistlikus hoonesse ehitati ehtsad gooti aknad. Aegade muutumisele osutab ka materjali muutus, enam ei ole ainuvalitseja kivi, tarvitusele tuleb ka metal. Olgu siis samba kapiteedi kohal oleva raudplaadina või metallist valatud terve kapitali või samba baasina. Audru mõisa viinaköök on ilus näide Peipsi-äärsete ehitusmeistrite suurepärasest teest millega oleme kokku puutunud nii Viru kui Võrumaal. Värviliste maakivide ja telliste maitsekas ühendus vääriks hinnangut. See on poeem heale käsitööle. Noh, nagu ikka viinaköögile omane masinasaal masinasaali aknad on läbi, kahe korruse kõrged aknad jätavad natukene niukse lossi akende mulje ja nende kohal kuskil viilus on veel üks väike paarisaken ja kui nüüd tähelepanelikult vaadata, siis seal näete ühte paekivist välja tahutud sambad, kest. No mis te pakute, kui vana see sammas võib olla või kust ajastu pärit on? Kui ma ei saanud 1000 902901? Jaheda ei ole täpselt niisuguse sambaid on siin kaks tükki, üks on lautade juures ühe maja teise korruse akende vahel ja siis siin see on keskaeg, seal gootika, puhas ja aus gootika. Kas ta pärineb siis nüüd Pärnu linnast või on ta toodud veel kuskilt mujalt, seda oskab keegi öelda. No tõenäoliselt üks Pärnu keskaegne hoone lammutati sealt, midagi jäi üle ja, ja see on lammuta Ta ja siis raha saamise eesmärgil müüsta parunile maha Joosis Parun teadis tema kunstiväärtust ja paigutas nad oma ehitamisse olevate majandushoonete akendesse. See on tüüpiline akende vahe. Selline samasugune. Samas nagu need Tallinnas üsna palju on jooned, siis oli ka gooti perioodil kasutatud Pärnus. Seal on hiliskootikas tõenäoliselt kuskil 1500 või toode nelja sajandite lõppu, ühesõnaga 15-st või 16-st sajand. Nisukest kurssi mälestades kohatan. Hästi kosutav, eks ole siin tavalises ümbruses kas või viinaköögiseinas. See endine viinaköök on kohandatud Audru sovhoosi klubiks ja oma soliidsuse ning pidulikkusega annab ta kümnekordselt silmad ette paljudele nimelt klubideks ehitatud hoonetele. Nii väljast kui seest. See on muusikatoimetusel olnud mitmeid lõbusaid kohtumisi sovhoosi rahvaga. Audru on ju meie sõprusregioon, siit on tulnud 10 lauluvõistluste mehed, maa ja merimaateemaliste laulude auhinnad. Sel korral me küll tuttavaid üles ei otsinud. Olgu nüüd edasi antud tervitusi Tallinnast ja neile on ju see laul pühendatud. Tarja. Tame tale. Ka. On mäed rakendada? No aga ma ei ole ka eaka Karjaga. Me saame öelda nihkarjaga Aitame. Ütlesime vist juba esimeses saates, et seekordsel sõidul saatsid meie suurt bussi kaks pisikest poega abieluga armilson lahkus meist küll juba eile oma autoga. Teine auto on aga siiani truult kaasa sõitnud, nüüd valmistub ära minema. Helve tükenen on kaasa teinud ka mõlemad eelmised tähesõidud, aga tema roolihoidja nime pole meie mängutabelites siiani olnud. Faili tammi kuidas siis juhtus niimoodi, te hakkasite meile satelliidiga? Helve võlus mind ära, aga muidu ma olen teie saateid kuulanud, Nad on mulle meeldinud, aga ise ei ole seda ettevõtmist olnud, et kaasa mängida, aga nüüd ma kindlasti hakkan seda tegema. No teie jäite seekord loosimisel nii taha lõppu, et ega lootust ei olnud, et nii kaugele järjekord jõuab, nii et hakkasite varakult endale varuvõimalust valima ja see sõit, soov oli niivõrd suur, et pidi pidi leidma võimaluse. Nonii, ma loodan, et te ei kahetse, et ega ei mulle see sõit meeldis ja ma loodan tuleval aastal kas siis teiega koos või niisamuti taga sõita ja me teeme selle matka ikka lõpuni, otsustasime praegu niimoodi. No vaat kui tore. Matka lõpp-punktiks Jäpparnud tõsi just nimelt lõpp-punktiks, sest kõigist paigust, mida maksaks koos matkajuhiga üle vaadata valistavaid Ühe rahuliku vooluga Sauga jõgi kaldasse kinnitatud kaluripaatidega ja otsesele kõrgelt pervel. Kahe armastatud luuletaja viimne puhkepaik. Me seisame August Sanga ja tema abikaasa Kersti sanga, Kersti Merilase kalmul. August Sang on Pärnu poiss, tema sünnikodu oli siin Sauga jõe kaldal. See oli siis tema soov. Hätta ei maetaks mitte kirjanike mäele Tallinnasse, vaid ta jõuaks oma vanemate kodupaika ja oma lapsepõlvepaika otse Sauga jõe kaldale. Tema hauakivile on kirjutatud üks tema luuletusest võetud värsirida. Oh üürikese elu haprus, inimlapse. Püha papp, Russ. Tuletagem meelde. Tema kirjutas viiekümnendatel aastatel. Teda püüdis mõtestada oma põlvkonna arusaami selles raskes ajas oma kõhklusi, oma arusaamisi, tookordsest võidust. Ta kahtles, kas ta oli võitja või ta ei olnud võitja. Selles põlvkonnas, kes astus ülikoolist sõtta tegi kaasa rahvuskorpuse sõjatee lahinguteed ja tuli tagasi Eestisse, nägi siin, kuidas ootamatult Eesti kodusid purustati kuidas inimesed läksid pikale teele. Kõik need rasked meeleolude kõhklused kajastasid tema luules. Ja Kersti Merilaas on meile, looduse inimestele üks neid luuletajaid, kes Eesti looduse on kirjutanud ja laulnud meile kauniks. Tema on meelega jätnud luuletuse metskuugressist. Kuivõrd meie tee Pärnus saab otsa siis mõne sõnaga sellest linnast see on üks neid linnu, mis 1154 araablase heid riisikaardile jõudis. Noh, tol ajal siis eestlaste asulana embeke Emajõe suudmes, niisugune oli siis muistne Pärnu jõe nimi. Hiljem, kui see maa jaotati ordu ja piiskopi vahel 1234, siis Pärnu jõgi jäigi piiriks ja siia Sauga jõe ja Pärnu jõe neemikule. Tipu püüdis siis Saare-Lääne piiskop rajada oma residentsi, sellepärast et nii tähtsaks pidas tema Pärnu sadamat ja Pärnu jõge ennast. Noh, see oli midagi nagu Riia jõetaoline, tähendab pauga veetaoline Riia rajateritsiene väikese jõekese äärde suure Daugava kaldale. Siia hakati rajama toomkooli ja paljudel juhtudel Euroopas juhtus niiviisi, et toomkoolid said hiljem ülikoolide alguseks need, kes teab, võib-olla alles keskajal siia isegi ülikool tekkinud, kui poleks 1263. aastal tulnud leedulaste väed kes tookord meeleheitlikku ja vihast sõda pidasid ordumeeste vastu. Ja oma sõjakäigul Läänemaale. Nad tulid ka üle Pärnu ja muidugi hävitasid alustatud ehitused hävitasid kõik kuni maani ning pärast seda kauaks-kauaks ajaks hääbus. See kant, see vana Pärnu kant ja ainult ordu pool hakkas siis teisel pool jõge lõuna pool Pärnut Emajõge püstitama tasapisi oma linnust, mille ta kasvatas võimsaks, tugevaks kindluseks ja kui tõepoolest hiljem kolis üle vana Rootsi poolt rajatud Tartu ülikool ja tegi Pärnu linna ülikoolilinnaks. Pärnu ajalugu on pikk ja seda me kindlasti peaksime mõnel teisel reisil läbi vaatama külastama, kõik need toredad ja kaunid paigad, vaatamisväärsed paigad Pärnus ja võib-olla siit saab siis alguse järgmine matk. No kui mind veel tahetakse kaasa võtta, sest mina ei ole osanud siiamaani võistelda, ei õiges valikkusega sõidus, sest mina olen ainult ühe poole muusikatundi enne olnud maale, kas klassikat natuke mõistnud ja kõik see teine poole mune natukene kaugeks jäänud ja ma ei suuda lihtsalt kaasa teha. No ma ütlen, et meie helvega olen täpselt samas seisus, me ei ole ka ühtegi lahendanud. Head kuulajad, head reisikaaslased, tere mängu signatuuriga, Suleme matkapäeviku ja loodame, et see signatuur hakkab sügisel ette valmistama juba järgmist matka. Taaskohtumiseni Tähemängus.