Algas see esimese juuli hommikul. Seose tähemänguga ütles ära muusikalise tunni kuulajaile kahel sügis-talve perioodil tuttavaks saanud signatuur. Veel pole põhjust hakata mängima pala, mille tingnimetuseks saab sõidumuusika. Kuid oodata ei tule kuigi kaua. Ainult traditsioonilise tervituse võrra. Tore, et kõik tulijad on kohal. Ja meid on ees ootamas Viljandis kell neli inimest. Ja meid ootavad kindlasti ka kõik Lõuna-Eesti parmud, sääsed, puugid juba pikisilmi. Aga eks me oleme neid ikka igal aastal söötmas käinud ja teeme seda ka edaspidi. Nii et. Meile kõigile head reisi, kas Veljo Ranniku ka ütleb teile mõned südamlikud sõnad juurde? Ma ütlen praegu juba natukene marsruudi. Ja kui me siiamaani oleme enam-vähem tiirutanud oma kodumaa pinnal krambi lähme siis oma lõunanaabrite maadele ja käime läbi muistse Sakala see osa, mis kunagi vaat et oli veel nende eestlaste maa, nüüd võtame põhja Läti linna, aga kindlasti teeme selle reisi hulka tõsised jalakäigud Karula kuklistiku, Karula järvede peale, nii et pead vaatame pool päeva puhtalt jala matka. Praegu on tohutult palavad ajad olnud, ma kujutan endale ette, et üks kolmandik ajast istume kaelapidi vees, ma püüan siis rääkida, niiviisi veest ka rääkida saab, eks ole. Ees on neli rännupäeva buss tulvil matkavarustust ja tähemängijaid. Inimesed, kellel olid kõik raadioviktoriinivoorud väga hästi vastatud ja kellele loosiõnn pai tegi. Kuid tänasest alates laieneb matkaseltskond kõigi nende võrra, kes meid kuulavad ja nyyd teele. Veljo Ranniku ei kuulu nende meeste hulka, kes arvavad, et kõige suuremad kalad on ikka kaugemal ja kõige huvitavamad paigad asuvad kuskil eemal. Oh ei, oleme alles Ülemiste järve ääres, metsad. Vanasti oli linna piiriksid, jagus ristmikust tublisti linna poole vanu heinamaid ja linna karjamaid, nüüd on ta kõik täis hoonestatud ja ometi on siin alles üks väga tore mets tema silmast ees vasakut kätt. See mets on istutatud luidetele. Ja noh, kui me muidu aru ei saanud, mereäärne linn oleme, siis vaadake, kuidas mets on kenasti kaldu kõik ühele poole tuuled ikka alati natuke tugevamad kui vana tuule. Ja kuigi siin on suuline ette kasvanud vanasti üle Mustamäe lahtiste luidete tuli tuul painutas metsa kenasti ära. Selle metsa istutas tookordne Metsavas Hansen. See on meie, Anton Hansen Tammsaare vest. Metsavahile muidugi suurt midagi sellest antud metsaülem sai mingisuguse tähtsa tsaari, on peaaegu et anna kaela ordeni niisuguse vahva ettevõtmise eest, et ta tahtis, et järve luiteid suutis pigistada männikuga. Muidu tõepoolest siin olid kunagi loited kuni Ülemiste järveni. Samal ajal rännumehed käisid ja kaupmehed ja muidumehed tantsid linnast väljudes maanteedele nimed mitte sihtpunkti järele ja me oleme Viljandi maanteel, vaid andsid kõrtside järele seal rauda. Mitte sellepärast, et esimene korralik niisugune kehakinnitamise ja noh, niiviisi õnnestunud äri sissehelistamise kohta on hea, mõnus raudalu kõrts. Need raudalu maantee. Vana hea eelmisest suvest tuttav laul kõlab bussis, kui ootame tõkkepuud, aga rongi möödumist. Hea tuttav kõigile neile, kes tähematka, alustasid juba teist korda. Aga neid on siin bussis umbes pooled. Kui me siin vahele kolinetsi, vaatame stena õhtuni vanu rohtunud kaevikuid, raudteetamme ja vasteid, lausa raudbetooni. Et seal niiviisi sammandumas need kõik on Tallinna ümber rajatud Peeter suure nimelise merekindluse maakindlustuse vööndi osad kavade järgi pidi siis linn embritsetama lausa kahe kuni kolmekordsete kindlustuste võrranditega. Ladude tõenditega alustati siin kuskil 1911. aastal, siis töödega 1912 14 algas esimene maailmasõda, taktilise tulid mürina kärinal riiale välja. Ei nagu rahulikult ehitati. Aga siis tuli revolutsioon ja siis enam muidugi ei esitatud, jäävad jäidki pooleli nende õigupoolest mitte kunagi. Õnneks ei ole sõda peetud. Võib-olla mõni lõik ja läks käiku 41. aasta kaitselahingutes. Muidugi kõige rohkem jõudu tõepoolest ehitada mere ääres valmis ja lääneküljel siin lõunaküljel. Enam-vähem piirduti mullatöödega. Tunnete ära need kaevikud ega iseloomulikust. Sellisest planeeringust, kui seda võib öelda, tähendab lihtsalt siksakki vaid nad on selliste neljakandiliste 90 kraadise nurkadega kaevatud. Möödume metsa varju peidetud männiku, kruusa, liiva, karjääridest, mille kohta matkajuhil on teada, et sinna kavatsetakse tulevikus tehisjärvedega puhkepaik tallinlastele. Aga selleni läheb veel mõnevõrra aega. Ja kui buss möödub sousti bussipeatusest, meenutab Veljo Ranniku. Kunagi olnud siinse sousti mõisa omanikuks keegi verend Heinrich von Tiesenhausen kellele omistatakse laulu Tiiu tasane ja helde kirjutamise aumullaga, meenub selle miniatuurne teisend pist Jüri üdilt. Tiiu tasane ja helde luges läbi vande välde. Natukene tõsisemalt, pooled Tallinna hakkab jääma paekillustiku. Vanale Lasnamäe pae oleme linna peale ehitanud. Maardu hakkab ka otsa saama, Maardus lõpetaja eraldus ära 93.-ks aastaks, aga linn vajab aastas miljon miljon 200000 kantmeetrit paasi. Ja nüüd siis otsitakse meeleheitlikult, kus baasis leida linnale nüüd ühe variandina välja pakutud seid pisut maad edasi vasakule nende mägede ja nende madalate kiikuda küngaste taha linna Nabala metsa, seal on kuskil 100 miljonit kant, Need printinud Nabala lademe. Kuni 25 30 paks ja suur mure, kas ikka saab seda sinna panna? Me kõik teame v alanemises fosforiitide juures ka siin läheks 30 meetreid vähemalt esialla. Viie-kuue kilomeetri raadiuses tuleb iga talu üks kord üle lugeda ja nemad näevad üle lugeda. Et muret ja mõtlen, et kui palju seal ei saa ju jääda ilma killustikku. Mis tahes teised kohad, taine pool, kõik olnud suvilaid, lautu. Maailm pakub kummalisi seoseid. Mulle jäi mõista, miks siin Eestimaareisil äkki mängitakse pärsia turgu. Aga vaat miks meie tee viib mööda Lokuta lautades, kus omal ajal Iraani šahh tollal veel Nõukogude riigiga heades suhetes käis eestimaa lehmi vaatamas. Nii et miks mitte pärsia turg. Traani teeristilt, kus omal ajal oli ka kõrts, nüüd on kauplus, pöördub üks teeharu kiisale, millest juba kolmekümnendatel aastatel sai suvitusasula. Minu meelest on siin ka üks väga huvitav ettevõtmine aset leidnud, nimelt Kiisa, kallid inimesed on otsustanud hakata taimetoitlaseks, seal asub siis üks nende pidevate staape. Ja nemad siis on vist sõlmimas praegu aianduskooperatiivi rahvaga niisuguse lepinguid. Et need oleksid siis ilma keemiata. Rohelist, nemad oleksid kindlad tarbijad. Mina olen raudne lihasööja inimene, mina muidugi austan väga taimetoitlasi, aga, aga kui ükskord nende seltskond pakkus mulle matka välja Nad tahtsid teha kolmepäevase matka siis mina ütlesin, mina olen nõus tulema küll, ainult tingimusel, et mina võin süüa lõkke ääres, tee keskel vorsti. Ja siis nad põlgasid mu ära. Ja siin on salutaguse hõberebasekasvatus. 44. aastal allutati, tundub, et siin on tõuaretusega küpsega imet tehtud ebahäbelik loom ja, ja, ja tema elutoimingutega tuleb väga delikaatselt ümber käia. Vaatetorni on tehtud sellisesse kaevandusse, kus siis see kõige aktiivsemad asjad ära vaadatakse, et mitte segada ja nii edasi ja nii edasi, muidu võivad seal väga halvasti lõppeda, pojad tapetakse ära ja kõik need juhtuvad. Aga siin on jõutud isegi pisukest hõberebastele, kes üldse pole agressiivsed ja inimest ei karda. Ja noh, tõuaretuse nimetus. Meie tänaste juttude enamik tuledki rataste veeremise ja bussimürina saatel sest olgu küll Eestimaa pisikene, ühest äärest teise sõites on tal suurust kohe üks jahuda. Aga õhtuks peame tõesti Hummulisse jõudma. Vast tuleb meie laagrisse seal ka külalisi nende seast, kellel loosiga ei vedanud. Nii et jalasirutuse ja ega praegu pole ja ikka ikka lõuna poole. Tuleb kummalise nimega paik urge. Veljo Ranniku selgitab, et meie all on kastunud paelade, mille Surked ja sellest on ka nimi tulnud. Ja vanarahvas ütleb, et eesolevat eriti siis olnud kunagi. Varaste ja muidu niisuguste kurjategijate hukkamise Haitist vorm ja määr olnud vägi. Seal on siis võllas keskajal ikka täiesti nii et pandi valla suurde teeristi ülesse ja pärast siis ei maetud ka nende kottide niinimetatud pühitsetud kaaslaseid, maeti sedasama põlle alla ja kõik sünged muistendid räägivad Sisveeuu karjuvad poltides, kes nõuavad et nad ikka maetakse Venemaa sisse ja see hulgemägi olnud siis üks taolistes mägedes, kus mõnigi mees rikkaks saanud, kui mõne sellise Ungru ja verist vahtu välja ajava koti Moldovat pärast kodu minnes leidnud süsteemi peasse kodu juurest kuskilt suure kullahunnikut. Seda väga kenasti korduvad legedes ristima teeristis enam-vähem täis. Karnitteri. Lubage Karliteri. Kuigi tee veeres teatab, et jõudsime Harju rajoonist Rapla rajooni siis ajaloo vaatevinklist jõudsime hoopis Revalast muistsele Harjumaale, mille rahvarikkamad keskused olid loving Raikküla ja Varbola. Peatselt on põhjust juttu teha Kohilast, tema paberitööstusest ja siin elanud meestest rootslasest insenerist Erik fon Nurbekist. 19. sajandi alguses oli üks Tallinna sõjasadama ja patareide planeerijaist. Siinsamas Kohilas aga täiustas viinapõletamise tehnoloogiat. Ja teine on eesti soost kirjamees Philips tramm, kes siin õpetlikke rahvaraamatuid kirjutas. 1000 905. aastal oli Kohila revolutsiooniliste sündmuste üheks sõlmpunktiks Tallinnast tulevad töölistest salgad kahtlaselt siin kohalikes alkadega, siit algas suurem mõisa põletas joon. Kohila mõis oli üks, mis tuleohvriks läks. Ja muidugi ridamisi läksid siis nad kõik. Muidugimõista pärast kindral pessabraasovi karistussalgad Sigoyas tegite julma tööd oinapargis, praegu on ta ilus männikparkmets. Näideldakse puud, mille juures inimesi peksnud ja kus inimesi maha lastud. Praegu väga harva Salesin niiviisi ta jäi õnneks suurest maanteest kõrvale. Nüüd kahel pool teed paraja kauguse peal kenad ühepereelamud. Ma ei ole, ma saaks Noormets ja baas. Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Ükskord prahvatab vimm, mis kogunenud soolo ju. Sohost põlema mu surevad. Lohulinnusega seoses meenutas saatejuht, et hiljaaegu avastasid arheoloogid selle läheduses veelgi vanem asulakoha, mis kinnitab, et siinseid häid põllumaid hariti juba paari 1000 aasta eest. Lohu mõisa restaureerimisel aga tulid vanade pilt tapeetide alt nähtavale dresskood 18. sajandi teisest poolest aga 99 aastat tagasi sündis siinkandis Anton Starkopf kes sai üheks Pallase asutajaks ja selles skulptuuri koolkonna loojaks. Ta vend oli väga nõukas, mees oli selle kandi vallavanemaks ja siis Anton Starkopf hotena hauale raiunud väga toredalt põllumehe kujutisega hauaplaadi, Hageri kalmistul. Enda sõrme jõudnud kodukandi kalmistule ta ise pakkus väljavõimaluseta, maetakse oma aja ja oma koduaia hoovile Tartus Jaama kodumajakida. Ärandas muuseumiks. Saksad, siis mees, kes on saanud sajandi alguses Pariisi ja nõidzeni kunstihariduse. Nüüd aga varsti möödume ühest vanast ostnud alustades kunagi oli teeorusalu. Ja selle teo talu omanikuks oli Jüri. Jüri Kork oli mees, kes, Praktiliselt esimese mehena alustas Mahtra sõda esimesena haaras mõisa hoovil sõduripüssist, tõmbas esimene Mahtra sõja ohver Mahtra sõja kullerid, kes kutsusid mehi mõisa. Kokku käisid kõik need ümberkaudsed majad läbi ja kohe möödume kesi alastangi kõrtsist mida peetakse ka siis üheks Mahtra sõjatähiseks. Näete teest vasakule, ta jääb. Kus hüvitisi, sõjahüüd Seli Puriga mõisarahvale. Hagudi mõisaga meenutab vist küll kõigile ühte kuulsat suguvõsa. 770 sundisi agudis admiral Adam Johann von Rosen Stern, kes 1803 kuni 1806 viis siis ümber maailma esimest korda Vene lipud Andrease sinise risti oman kahel laeval. Seal teadlase ekspeditsioon ja ka tema poeg. Sai meremeheks. Arktika uurijaks Otto Paul Stern ja möödunud aastal üks nendest rusesternidest külastas ka Eestit. Praegu teadlane Moskva juures ja osales filmis mida vändati tema kuulsast esiisast. Ühesõnaga perekonna rajas keegi Filipp Kruus, jus. Jurist kes kuidagi teenete eest juristid, kavalad mehed ja nõukad. Mehed osutasid riigile vajalikke teenuseid ja aadeldati. Sellest sugupuust kasvas välja kaks admirali kaks viitseadmirali kümmekond kindralid, kaks teadlast. Nojah, üks on siis nüüd praegu Moskvas. Ja muuhulgas tegeleb raadiga bulgaariakeelsete raadiosaadete toimetajaks. Me läheneme juba rajoone keskusele. Rattale ravdan tore rajoon, siis pole ühtegi linnarikkana asulat. Asi tee teljel on siis kahe torniga Rapla kirik k meisterlik paekivi. Näitab, kuidas paekivist heast kohalikust paekivist võib ehitada kapitaalseid kauneid hooneid. Nimelt siin oli väike armetu tornita keskaegne kirik, ukene, mis aegade jooksul sedavõrd lagunes sajandi alguses, vaatamata tol ajal juba valitsenud tõsisest austusest keskaegse gootika vastu võeti vastu otsus maani maha ja uus maja asemele. Niukene romaani uus romaani stiilis võimas kahe torniga loss tähendab kiriksid teeristi kuid tema ees on toredaid rootsiaegseid eestlaste ratasriste põrandatõsteületamisi Konovere jõe jõe kaldale pargi sisse jääb vana pastoraadihoone. Siin õpetaja koolmeistreid ja vaeslastemaja isa pojana sündis 1955 Johan kapell. Meie esimene kõrgema muusikaharidusega eestlane man Rapla mees. Aga aga meil on Ka kehv draama ja meer. Kala seal ja ka jääre aula. Miks heebrea ja vool niigi viima aia ääres üles nagu ta mütsi kaelaaastasi? Ja kas kõige olulisem seoses vana pastoraadi hoonega on kuni surmani töötanud koolikirjanik Karl Malone kes tegi õige toredaid laulusõnu? Küll on kena kelguga umbes selles vaimus asjad kelle juures käis haigena juba Juhan Liiv. Peatus tema katuse all. Nimetaksin veel Raimond Valgre. Kelle isa siis Kingissepa ametit pidas? Ja lapsepõlves siis poiss tema juures elas? Ja isegi veel üks. Kas helilooja Eduard Oja? Muidugi, jah, on siin tohutult palju ka teisi kuulsaid nimesid rohkem kirjanduse poole pealt vaid ühe, Timema nimetaksin veel ära. 1905. aastal toimus siin restõusnute miiting. Koosolek. Revolutsioonilist indu täis riide, Pärt, Douglas tuli ja esines ka siin Raplas tulise üleskutsega ja kõnega. Siit läks läbi muidugi ka siis põletajate Tallinna tööliste ja talupoegade salgad Besobraasovi karistussalk, et olid ka siitkandist läbinterata juures lasti maha 12 inimest. Kehavas oli põhjust nimetada sealset linnamäge, mille ehituses on kasutatud kivivalle. Selliseid on teisigi Eestis ja Keava linnust olevat mainitud juba 1054.-st aastast ühes letopissis seoses Novgorodi vürsti, vihje slaavi sõjakäiguga. Ja kuna muusika poole pealt ka midagi põnevat peab siis olema, siis tõstame Romojorigi raha. Jürist sai väga vahva. Rahva. Juba sajandi esimesel poolel ja viiekümnendatel aastatel tehti temast veel vahvamad projekt või laulumänge. Tema nimitegelane on siis sündinud ühe väga väikese sauna naise aiakesest ja Valeri külje all. Ja muidugi ega ta nii romantiline kangelane just ei olnud, kui hilisemad kirjamehed ja muusikamehed temast teinud on. Tavaline hobusevaras, aga väga osav hobusevaras oli tema eripäraks pidi olema see, et ta oskas igalt poolt jalga lasta, ükskõik kui tema vallamajas kinni võeti, kinni pandi, tema ikka ära, kadus. Välja saadeti ja temale tema sugu enam järge jätnud. Kuigi hobusevargad olid nii kõvad mehed. Kodanlikul ajal tuli nende vastu võitlemiseks anda välja hobuse passi, hobuse pass alles omale meelepärased isikupassiga ja see sõja ajal keerulistes olukordades, nii mõnegi mehe aitas välja, kui muud dokumendi käes ei olnud, võttis hobuse passi kätte ja sõjamees pidas seda isiku passiks. Soliidne, ilus passori. Muutus, millele mõtlesin, et vaatan, mis ka uudist on, pereema seal arvasse jätma, lehe näpan peksis keelt ja asjast teada saime. Siis läks alles maru hästi minna, tallivitsad pandi soola, ootas sugu. Aga igaühe loomana partina ei lase, tulgu või. Nüüd läbime Kehtna, on pika ajalooga mitmeid kunstiväärtusi omav koht ilus mõis, arhitektuuriga kuulsam park ja siin on olnud mitmed koolid. Siin on õpetatud kodumajandust, siin on õpetatud kolhoosi esimehi ja Kehtna taluperest pärinevad ka luuletaja Paul Rummo ja tema vend Jaan Rumma. Tunnustatud haridustegelane ja esimeste lastesaadete algataja Eesti raadios. Me läbime vana peru, pargi kant on savine. Ja sellepärast siin on väga palju jõgesid. Sügavas sängis. Savimaadel ikka. Leidsin ja käru ja Tiiu metsa ja toredate nimedega jõed. Ekslikud, üksikud põlised targid käru ja kolu mõõtmatult metsad ümber see on Eesti veelahkme, ala tähendab rebaseid täis ja nendes rabades oleme me teinud praegu soo kaitseala. Veelahkmel tuleb vett hoida Keava palade Kuusalu laugesoo, Erika sihukeste nimedega kihis rabaalas. Kus algab suur hulk Kesk-Eesti jõgesid? Need on praegu kaitse all. Küll on mõnus pika palavas bussis istumise järel korraks ka oma jalgu kõndimiseks pruukida. Selleks pakub matkajuht meile võimaluse kolu mõisa juures, mille häärber läbi pargipuude uhkelt kätte paistab. Arhitekt Erwin Bernhard 1800 üheksakümnendates aastates oli siis Colo mõisa autoriks ja siin on siis kasutatud nii ehe maa, tüvi, lõhutud, põsetatud, paika pandud maakivi, kui punane tellis, kena valge lubjakivi mördil tehtud Voogiga ja mitmed laseb profiil tellis seal ja niiviisi on siis majaks saanud maja hästi sihuke sakiline, tal oli kunagi isegi tornpealse torman kaduma hilisemates aastates läinud ja kõige selle suure Telliskivi ja maakivi hoone lõpetaksin laiade Räslastega karneesidega katusendeline tore element, mis läks moodi kah möödunud sajandi lõpupoole. Puit, tehispits tähendab Sablooniga joonistati laudade peale valmis muster ja siis usinasti sätti välja ja, ja siis pandi kord Räslastes sõjakord rõdudesse ja niiviisi kahjuks see puitspets, eks ole, ta ei ole eriti pika eaga, tükib pragunema ja mädanema ja sellepärast ma ütlen, et see on omamoodi rariteet, ta kaob praegu meie arhitektuuripildist. Vaat siin on ta kenasti olemas. Nii, ja nüüd on väga kaunis park kasutanud maastikumaastiku selle vähesega reljeefi, mida siin, kes kes pakub ja see on siis istutatud üldiselt tammedest, nulgudest ja üksikutes seedri mängida siis selline heas lahenduses inglise park niiduda sajandi lõpul ja selle sajandi alguses moes oli ütleme, külakiigele. Lynci jõgi on küll kitsukene, aga sügavas sängis ja uhkete luugetega. Kiigele jõudmiseks ületame kraatsilisegaaria Sillakese, mis oma puit võredega meenutab jaapani kra müüre. Peab, ütleme kohalike meeste kiituseks, nad on läinud moega kaasa, praegu on moes natuke jaapanipärane, niisukene puiduga mängimine ja vaadake seda silda, see on ehtne jaapani maa, eks ole, või vähemalt kuskilt sealt budistliku või siis tõesti kultuuri poolt üle võetud arhitektuur. Ega kiigele pole vaja kedagi sundida. Juba on kohad sisse võetud. Juba kingad kukuvad. See kiik on hästi määritud, söögiks. Aitab. Geeneedeenelgi kiitusena ei, ära tee ja, ja mida rohkem Viru rannale lähemale läheme varjurannale lähemale. On kiiged. Suured on ikka kaheksale paarile, kohe lausa, mis võttis pool küla peale. Läheme Lõuna-Eestisse kahele kiigeda, veidi kitsamad ja vedentiimsemaid niiviisi, aga me oleme siin, keset testiti paras kiik neljale Kesk-Eesti keskmine, nagu öeldakse. Palun, daamid, daamid, ootame. On tore traditsioon, kui me saaksime kõikidesse külaparkidesse tagasi. Meie vahvad kiiged. Sina, kulla, kulla ristmik, siin juhatas üks tähelepanuväärne lugu. 1863 langes kulla kõrtsmiku sealauta meteoriit vaid endale ette kujutada, millise segaduse tekitas suur susiseb auru välja ja Celi sealaudas. No igatahes siia kohale kutsutud pelistele pastor taipas kohe ära haritud mees ikkagi, et, et tegemist on taevakiviga. Ja nüüd on meil siis Eesti kauneim nisugune. Meteoriit olemas Elistvere meteoriidi nime all. Arp maal sündisid ja Kabalas õppisid hilisemad fotograafid, Eesti kultuurfilmi alguse juures tegevad olnud vennad Parikased kelle pärand sisaldab 120000 klaasnegatiivi. Kabalastan päriga omaaegne maratoni kuulsus Jüri lossmann. 1920. aasta Antwerpeni olümpiamängude hõbemedalimees. Eksale vahva nimi, pahajänesepostijaam ja kõrts. Siinse kõrtsmiku peres sündis 1872. aastal Aleksander Ferdinand Tombak kes hiljem Kalju valla nime all tõlkis esimesena eesti keelde seikspiri tragöödia. Taani prints Hamlet. Me läheme kohe üle vana ja uue jõe vana ja uus Navesti, oleme Navesti poldril. See kunagi oli muistne maa on väike väike kihelkond, õigupoolest Nurmägu, aitäh. Ja Navesti sai omale nime siin ülal olnud väikesest Navesti mõisa ja kaua aega arvatigi, et see on kohapõline neli. Ja kui otsite muistse a'la lahingut, siis arvate peaaegu, et seal Põltsamaal toimunud, sest võrdseva nimetada saksa keeles Acoversaale ja Põltsamaa jõel ka niisugune liivi olnud skaala. Nii et alles mõni aeg tagasi tõestati küllaltki veenvalt ära aresti vana nimi. Tegelikult skaala ja Paalo lahingu kohta tuleb otsida ikka siitkandist. Praegu oli seal nagu kokku lepitud, mitte rohkem kui ainult kokku lepitud, et see toimus värsti ligidal. Praegu juba kõrval teeks jäänud väikesel teel, kus asub väikene kabeliase. Ja kui oli vaja püsside, tagala, lahingule monument siis tehti tõepoolest ainuõige otsus ning monument püstitati Lehola Lembitu linnamäe jalamile lõha verre. Siia ta jäi, jääb kõrvale vana Olustvere vana põlisküla mõisaga ja alleedega ja toredat pargiga ja praeguse põllumajandustehnikumiga. Kui hakati laiendama tehnikumi, tehti vundamentidele buldooseritöid, lükati seal maha müüre ja, ja lükati seal veel mulda. Natuke laiemale hakkasid tulema kummalised leiud kõigile kaks rahamatust suured, luksuslikud leiud. Nii, ja see järgi tulid ka välja nagu põlenud kohtadega nii asemeid ning algasid mitmeid-mitmeid aastaid kestnud põhjalikud väljakaevamistööd mine tulemusel kaevati välja muinasasula, tõenäoliselt Lembitu-aegne, tema eellaste ja tõenäoliselt ka tema järglaste muinasküla linnamägilinnamäeks eelkõige ümber linna põliskülad ja kõige rikkam ja kõige tuntum küla oli Olustvereallikate ümber olev küla. Praegune Olustvere, noh, tõenäoliselt oligi küla, mille vanemaks oli muistne eestlaste tuli peenejuht. Linnamäe ansamblit, kui nii võiks öelda, juhatab sisse üks kivi kahe tüseda mõõgaga. Jääb mulje, nagu mõõk oleks eestlaste noh, see kõige põhilisem taplus, riist olnud. Nii rikkad me tol ajal ei olnud. Mõõk oli kole kallis asi ja eestlase tookordne põhirelv oli ikka hea oda lühikeseks varrega jalamehe oda millegagi hobusemees hobuse seljast maha võeti ja tapper. Mark oli rohkem lülikumate meeste ja nagu tähtsamate meeste relv, maksis palju raha, mitu head härga. Aga noh, siin on siiski üliku linnus ja kogu Lehola kandi rahvalinnus siis väga sobilik sissejuhatus mõõga näol. Kogu aeg on kroonikates teada Lehola Lembitu-st ja tema linnusest. Ja kust ta võib-olla igavesi oletusi tehakse, kuni tuli Jaan Jung lõi labida maasse, ütles, et siin ta on. Jaan Jung, meie esimene eestlasest arheoloog koolmeister, kes arendas suure kirjavahetuse Eesti teiste koolmeistritega ja hankis tohutu huvitava arheoloogilise ja muinasloolise niisukese kogu, mida ta siis oma kulu ja kirjadega trükis kolmes väljaandes ja tema esimesena tõestas ära kultuurikihi järgi selle linnamäe olemasolu, seda hiljem kaevasid siis juba mitmed teised arheoloogid. Sakslasest arheoloog käis siin ning 30.-te aastate lõpul võeti linnus korralikult pette, kaevati teda tookord rabakohad, kaevukohad, hiljem on teda kaevatud väga paljudes kohtades peaaegu pool temast läbi kaevatud ja praegu arheoloogid on niisugusel arvamisel, et kuni ei parane väljakaevamise tehnoloogia nad isegi hea meelega enam edasi kaevata ei tahaks, sest see koht, mis on läbi kaevatud, on praktiliselt jäägitult hukkunud, sinna ei jää mitte midagi järgi muud, kui segi pööratud liin. Leitud on siin üsna palju esemeid, relvi, tarbeesemeid, rahaguni, araabia müttideni välja. Kuid põnevam on, et on välja selgitatud ka mingil määral ehituslugu. Tähendab ehitatud on ta siis noh, omalaadsete kärgkastidena tähendab palgist kärgkastid, mis on siis väljas fotonud, kaetud turbamätaste ka liivaga ja mille taha jääb siis sisehoov. Kusjuures nende värk kastide või nende puitkonstruktsioonide hoovipoolne külm moodustab siis niukse toreda kaitseringi ja siis sees on lihtsalt väiksed nelinurksed hoonekesed nii looma pidamiseks kui elamiseks. Ja, ja muidugi on leitud ka teravilja leitud ka tarbeid, mis näitab, et siin on siiski ka mingisugune osa ümbruse elanikkonnast elanud alaliselt. Praegu viivad linnamäele mugavad trepid. Omal ajal aga tuli siia läheneda vasakule jääva allikasoo poolt. Värav ja juurdepääs väravale pandi ühe niisuguse huvitava reegli järgi paika. Linnus pidi jääma parema käe poole peale. See tähendas seda, et ründaja, kes tahtis sisse, pääseb linnuse väravasse pidi kilbi vasakult käelt tõstma, paremasse kätte, oma ründerelvad tõstma vasakusse kätte kilbiga ta kaitses siis ennast üleval ehk kaela kallatava kuuma vee ja kõigi kivide ja muu prahi eest, eks ole. Ja sellisel juhul oli tema passiivne ründaja, ta ei saanud ise nii väga aktiivselt kaasa lüüa lahingus. Vot sellised siis siit altpoolt ka niukse parema käe reegli järgi toodi kaldtee sinna madalama koha peale, kus on praegu linnuse kaev seal isegi näha. Sellel kohal oli siis niisugune kitsas läbikäik. Jaagu. Ootus. Lina. Oleme harjunud nägema monumenti soliidsele, graniitalusele paigutatud skulptuurgrupi või skulptuuriga. Niisugune oli Amandus Adamsoni Lembitu mälestussammas Suure-Jaanis, mis nüüd varsti taas oma endisele kohale peaks asuma. Muistse vabadusvõitluse monument lõha vere linnamäe servas seisab siin 1969. aasta madisepäevast peale. Autorid on arhitekt Ülo stüür ja skulptor Renaldo Veeber. See on omalaadne ja väga mõjuv mälestusmärk. Hulk Steele kohalikust töötlemata kivist ja need siis niukse toreda grupina mille ees seisab üks suurem Steele, lihvitud kivi pinnaga. Nagu oleks siia kogunenud hulk sõdalasi oma juhi selja taha juht lihvitud, tahukas, suur tahuka sees. Teistpidi oleks see ka nagu mälestussammast. Kalale tähendab tahukas Sakalale, kes juhtis tookordset muistset vabadusvõitlust Taali piirimaa vastu. Kallide liivlaste ja riiglaste maid ja ülejäänud kivitahukad, nagu sümboliseeriksid teisi kihelkondi, kes koondusid Sakalaste juurde Lembitu juurde, Lembitu selja taha ja kes ühiselt astusid siis sissetungijate vastu välja. Kahel Stahlil on kivisse raiutud kirjad Läti Henriku kroonikast vasakul ladina paremal eestikeelsed. Lembitu kutse peale tulid Paala jõe äärde kokku ridaalased läänlased, harjulased, Revalased, Järvalased ja Sakalased. Veel väga oluline on siin üks teine tekstirida, nimelt sakslased, tuginedes Läti Hendrikule püüdsid tõestada möödunud sajandi lõpul, et see eestimaa enne tema rististamist risti unustamist oli üsna paganlik maa, et siin esines kannibalism. Sööd inimesi ja peeti väga palju naisi, ühel mehel võis neid väga palju olla, mõlemad tekstid on ta siin vaikselt ära toodud, on öeldud. Nii, ja Sakalased läkitasid saadikud Riiga, kes ütlesid, et nad küll rahu uuendamise heaks kiidavad, kuid edaspidi enam kunagi ristiusku vastu ei võta. Niikaua kui maal on veel järele jäänud aasta vanune või küünlapikkune poisikene ja siin on öeldud nii, et nad võtsid eneste juurde tagasi oma naised keda nad ristiusu ajal olid ära saatma, vot need ongi need liignaised, need tõepoolest eestlased pidasid tol korral korraliku pere üleval, ühel mehel ikka oli ja mitu naist, kes tema suurt majapidamist hooldasid ja veel on siin öeldud, üks niisugune asi, see on 1223. aasta kohta, pärast seda läksid Needsamad Sakalased Järvamaale, võtsid sealt Heede kinni, kes oli nende foogt ja viisid ta koos teiste taanlastega oma linnusesse ning piinasid teda ja teisi julmalt, rebisid nendest sisikonnad lõhki, kiskusid veel elusa Ebe südamekehast välja. Nad praadisid seda tulel ja jaganud endi vahel, sõid selle muutuda tugevaks kristlaste vastu. Vaat sedasama rida on kasutatud tõestamaks, et eestlased olid inimsööjad. Noh, inimesed nad ei olnud, aga Joosis ikka uskumustes oli selline niukene joon olemas, et kui ikka vahenduse südamenahka paneme, joome siis ikka tema vastu ka tugevaks muutume. Vega vahva. Viljandi mehed on selle lause selle suure ajaloolise vaidluse pannud Siieszteelile ja lugegu ja mõistke seda igaüks, kuidas tahab. See on üks esimees Eesti mälestussambaid mis ei loodud mitte lihtsalt riigi poolt antud rahadest ja riigi poolt palgatud meistrite poolt. Vaid selle mälestussamba loomisel osalesid Viljandi rajooni eriti lähikonna majandid, kelle maadelt kivi leiti, kelle transpordiga need siia kohale toodi ja paika pandi. See on esimene iseendile ja oma esiisadele püstitatud mälestussammas Eestis. Siin nagu selline kroonulik lähenemine, mõtlemine puudus. Selle mõjuva monumendi juures lõpetamegi tänase saate Sõit aga jätkus ja saated jätkuvad. Kohtumiseni nädala pärast.