Paneelis õhtuse kirjandus, saate kellaaeg, seda saadet toimetanud Mari Tarand. Hiljuti tuli raadiomajja meie toimetusse näitleja Sulev Luik ja avaldas soovi lugeda Juhan Liivi luulet. Tulemus on meie ees. Head kuulamist. Mis mu põues pakitseb? Mis mu meele nukraks teeb? Mis mind ära ehmatab? Kogunstik kohutab. Et nõnda palju ilu on suure ilma sees. On armusilmades Et nõnda palju soojust on noores südames. Et nõnda palju elu on rinnas sügavas Valu nii palju ilma sees. Ja selles kõik nii vähe on teie lauludes. Tihane lendab mu aknale. Kaela alt valge kõht kollane. Hõlpsamalt mägesid tõsta, kergemaid kaljusid kanda. Hõlpsam on ilmasid hoida, kui südametunnistust halba jõuad, saan või ei jõua, sa sured sa või ei sure, sa. Päike paistab kui päikene. Koit on süütuse läikene. Südametunnistus aga sööb sind, südametunnistus maha, lööb sind. Tumedas, elad sa? Kumedas, kõnnid sa? Südamekoormaga? Naised kangast seadvad kambris akna all mõttes jääma seisma nende ligidal. Minu mõte, kangas, ilmaareta, minu mõte, kangas ilma otsata. Ükskord oli tema veripunane. Teinekord ta oli valge lilleke. Punane ja valge taevas sinine. Südamesse paistsid tähed, päikene. 1000 korda temas süda värisenud tükid katki kistud Lendmas tuuladel õnnelik neist leides pisemat veel. Vaikne talveõhtuehapunapeet. Töö on lõpetatud. Lauba õhtu eel. Hämariku Jumi kaab koomale. Korst natest, suits tõuseb otse üles. Tõuseb mustast umbus, seisab õhu sees. Vaikus. Ümberringi. Kõigis taludes. Üks õunapuu akna kohal, kui valge siidi sees vaikib tema üle. Ja tema oksades. Ei leidnud kusagilt. Lumesadu. Tulukene siiski vilgub, viimati koputan ja astun sisse. Lahkelt lahti tehakse. Tüdruk võtab ahjust leiba. Tühi kõht. Kas soovite, külamees? Vast sooja leiba? Murdis tüki minule suure tüki sooja leiba? Oh küll, maitses magus. Säält ma tulen. Sinna, lähen, olen vaene rändurmees. Mitu venda sul, õde, isa, ema, elavad, mina üksi, kibe tõde. Kõik nad ära surivad. Tibi-tibi-tibi tyypi, suurem neist ohib kukeke. Mul on neli kanapoega jutt, neid ajas ülesse. Nii armas, armas, mulle ta silm paremat ei kannata. Ja välimust ja murelik. See vanemate minevik. 600 aastat läinud ta ei ainust tähte näha saa. 600 aastat. Tuse Mesi. Hoidke oma kiitus tagasi. Andke vaesel eksijale varju, andke andeks, nõdrameelsele, kellel paremat ei olnud teha vaeva teistel häbise endale. Nõmm on sügisele langenud kaenlasse. Oh, sõbrad ei lase öelda, et oleks nii haigema jätma, terve oleks. Seda ei ütlegi ka. Ma olen nõnda terve, et rahvas kõik minu ees, kes nõnda vigane, haige, enda vigu näeb. Minu sees. Ennegi. Ja mängis liputas saba. Kiil kasvab kapsale alla. Ekaalikale kiil. Kui liig palju vihma või kuiva kasvavad mõlematele kiil. Keel kasvab kaalikal alla ja ajalehele kiil ja ajale. Kiil kasvab alla. Ja kirjandusele kiil. See keel on viha ja mõru. Ei lastele kõlba, ta ei kõlba ka vanadele pääd võimastab üksinda. Ongeelisid igal ajal on keelisid alati. Kuid ainult kiilid, meil ikka. Eikaalikaid kunagi. Kui mina olin veel väikene mees üks helin mul helises rinna sees. Ja kui mina sirgusin suuremaks läks helingi rinna sees kangemaks. Nüüd. Mu ilus kullakene mis mõtled jälle sa, pääd kummardad armsast alla ja naeratad salaja. Oilos kullakene, mis teenmas sinuga? Sul on nii ilusad silmad? On Ritsikaid, prussakaid ka. See on kurbline laul. Laul sellest kaduvast elust. See on kurblisem laul. Närtsivast noorusest laulan kurbline laul. Laul sellest rusutud vast kurblisem laul. Jah, sellest loodusest surest kurba on laul. Ja sellest südame murest kaebab laul. Puud haljendavad seal siint, pilvetuuled, täikene, kõik vanad tuttavad on kas olgu suur või väikene. Kõik. Koer jookseb. Õueväraval kask varjab oja vee. Siin väljad nõnda seljakad ja armas päiksele heik. Siin väljad nõnda briljakat, hea kraavi kaldal käik. Sink, hari tuleb karjamaal. Metslaulust kõliseb. Ja ikka ikka igalt fraat. Mu noorus heliseb. Siin kodu, õhk mind teretab, kui siidi käega tuul teele tervist vastu toob. Nii õnnis olen ma siin, olen nõnda vaene maa. Ja nõnda rikas ka. Oh lilleke. Nii kõle, kõle sügise. Nii väsinud. Nii kurb on meel. Oh, kanarbik. Oh lilleke. Mind kurbus rõhub rängasti, seal arm, seal surm, seal sügise, su silm nii taevas sinine, oh lilleke. Ma lillesideme võtaks sind köidaks sellega, sind köidaks sellega ühte, oh õnnetu Eestimaa. Ma taevasina võtaks, võtaks päikese, särava, võtaks eha, võtaks koidu, sind köidaks sellega. Ja armastuse ma võtaks, võtaks truuduse aususega ja köidaks sellega ühte sind kallis kodumaa. Ja peresideme võtaks, võtaks venna südamega ja köidaks sellega. Jõe ääres aurab lokkav ein siit tagapool mets, mäesein kust läheb linnade ja kaob puude vahele. Just nagu tänav silmale. Seal tuleb naaberkoormaga ja süütab piibu põlema. Käis veskil. Valgel kübaral käib mölder veskitiiva all. Kuid väljal kõnnib põllumees muld, muhe, must tal jalge ees. Läheb üle vee ja lainete. Kui valge loik. Ja lainet. Mu armuke kullake, läks üle tee ja lainet. Silm kaugele. Kui tume veel kauaks ka sinu maa ja raske su koorem kanda. Kui enam ei jõuaks, ei jõuakski sa su soovide siniranda. Täht süttib ehk taevasse üle veel. Lill tärkab su hauapinnast. Ja siin on mõte. Ja siin on meel kortuksuks rahva rinnast. Ja liigub ja loob ja lehvitab ja kauneid radasid rajab. Surra Akodada ehitab. Ja põlvest põlveni kajad. Juhan Liivi luulet luges Sulev Luik.