Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Saime teada, et üks kükk maksab üks rubla ehk umbes kaks senti. 30-ga saab juba midagi eluliselt olulist. Nagu näiteks sõita Moskva metrooga. Moskvas näituste paviljoni peatusesse paigutatud spetsiaalne seade annab 30 rubla maksva sõidupileti kodanikele, kes teevad masina kontrollimisel 30 kükki. Mõteldes baarsem edasi, siis võiks ju mõni noorsportlane teha päev otsa pensionäridele tasuta sõitu kõigil kasud sees, sest sportlasel läheb töö trenni ette. Seltsis üks võimalik lahendus meie tasuta transpordi juurutamist kaaluvatele, maakondadele lahendusi, olles ühtlasi siis ka noorte vähese füüsilise aktiivsuse projekti. Igal perel oleks siis kohustus panna lapselapsed vändaga küki masinasse, et kõik saaksid tasuta sõita. Masina toodetud elektrienergiajuhiks, aga tagasi elektrivõrku. Kõrvalepõikena meenub mõne aasta tagune innovatsiooniprojekt, mille mõtteks oli sundida lapsi spetsiaalne, see mõõtseadme kontrolliva pilgu all tegema füüsilisi harjutusi, mis siis muudeti arvuti või mängukonsooli kasutamise ajaks. Paraku ei saanud projekte nutitelefonide ja tahvlite levik. Kuule majanduslike jalgu alla aga kuna probleeme ei ole kusagile kadunud ja see pigem süveneb, võib-olla uute ja huvitavate katsetuste saabumises päris kindlad tulles. Tagasi kükkide valuuta juurde siis võib-olla demonstreerib lastekaitse liit tahtmatult tagurlust, pakkudes alternatiivseteks lahenduseks, kuidas võiks riiklikul tasandil taolise eri võimled, mis efekti paigutada hoopiski tervishoiukulutuste mudelisse et hinnata puusa ja põlveliigeste ning atropeerunud jalalihaste mõju südame ja veresoonkonna haiguste valitsemisele tehtud kulutustele. Tasuvuspunkti leidmine on täiesti reaalne. Võimalik, et 30 küki piiri peab vastavalt indiviidile kergitama treenima efety tasemele. Kõikide strateegia kõrval on tehnoloogia areng loomas transpordimaastikule uusi ja huvitavaid alternatiivlahendusi. Kindlasti tasub planeerida Mandeeringut Suurbritanniasse Milton klinsi linnakesse, mille juhid toovad linnad tänavatele juhita taksoload, sõidukid. Kaks inimest mahutav sõiduk hakkab liikuma mööda spetsiaalset rada. Umbes paarikümne kilomeetrise tunnikiirusega. Sõidukis on loomulikult ka ekraan e-kirjade lugemiseks ja internetis surfamiseks. Mõneti üllatav peatuur, arvestades, et igal kodanikul on selleks ajaks nutitelefon või tahvel aga ilma ekraani tuju samuti ei saa. Selle olemasolu peab hetkel kuidagi põhjendama. Reaalsuses aga hakkab see, mida ilmsemalt näitama tajatele. Treklaame kuna masinate sõiduskeem on mõeldud liikuma kaubanduskeskuste Cap, alistatud linnaosasse, kus põhimarsruudid saab olema rongijaama ja poodide vahelise ala katmine. Kuigi me esialgu räägitakse umbes kolmeeurosest piletitasust, võib arvata, et Milton Clintsi automatiseeritud transpordiskeemi majandusmudel ammida ilmsemalt seotud siiski kaupmeestelt kogutavate teenustasude ja lina sponserlusega puhtama keskkonnaprojekti raadest. Võrreldes need Moskvat on Milton kiintsi projektis täiesti vastupidine alusidee. Nimelt on tee rongijaamast kaubanduskeskuseni kergelt vastumäge ja selle läbimiseks kulub keskeltläbi umbes 20 minutit. Seal omavalitsus kulgeb seega mööda aegumise märkidega tehnilise progressi rada, mille sisuks on olnud inimese vabastamine füüsilisest pingutusest. Moskvalased aga tabanud modernse inimese elukvaliteedile suunatud hoovuse sest elust saadakse ju osa läbi füüsilise suutlikkuse. Inimese elukvaliteet on kõige otsesemas mõttes ka seotud kulutatud kilokalorite arvuga. Seetõttu lootkem, et ka meie poliitikud valivad kõige progressiivsemaks.