Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Eestis käivitati mõne aasta eest talentide kojumeelitamise programm. Üles nägulub raskete kilda, sest eemal olemise põhjustel on mitmeid tegureid, mida peab edu lootuses ju lahendama komple. Ilmselt. Kuna aga meie võimalused on piiratud, tasub iga kauge abi üle vaid rõõmu tunda nagu näiteks selle üle, et tänu järjekordsele miljardäride sünnile on räniorus tegutsevatel nutikamatele inimestel üha raskem öömaja leida. Riskikapitalikultuuri jälgiv vingherbiit küsib otse, et kas pärast börsile läinud twitteri asutajate rikastamist jätkub räniorus lootust tavalistele Juhanitele. Vaadates autoparklaid, täitvaid, kalleid sõidukeid, röögatuid Kinnisvara noh, hindu ja seda, kuidas õnnestujad loovad enda ümber üha kallimaks muutuvat maailma muutuvad töömesilaste väljavaated üha lootusetamateks. Isenesest rikkus ju halb, kuna see moodustab olulise osa andekust räniorgu Melitavast tõmbejõust olgu see siis sidemete või võimaluste rikkus, unustamata loomulikult horisondile kirjutatud personaalse rikkuse võimalust. Ühtedeks kirjeldatud põllu harjataks on just riskikapitalistid, kelle kapitalipaigutust ja huvides on hoida mõtteline põld rammu sõna. See tähendab jätkuvat ideede ja neid teostavate töömesilaste pealevoolu. Töömesilaste etapp on ülioluline, kuna enamus väärtuste loomise töömahust tehakse just siis peamiselt tehes ületunde ja saades Tagasihoidlikku palka mõnikord ka ilma palgata, sest just nii on omal ajal alustanud paljud tänased tähed. Paraku peab tööle lisaks sööma ja magama vajadused, mille omahind jätkab aga kasvamist iga suure õnnestujaga. Olukord on paradoksaalne, kuna arendatavate projektide eesmärk on muuta maailma samm-sammult paremaks kohaks kuigi iga õnnestumine muudab selle maailma üha kätte saamata. Tahaks pakkuda siis suurt meelehead vaid vähestele. Seejuures on oluline osa loodud. Väärtustest spekulatiivne ja siin on peidus järgmine paradoks. Vaadates nimelt, millised innovatiivsete ideede teostamisega ettevõtted on viimaste aastate jooksul jõudnud Nirvana ehk börsile sisenemise faasi siis häirivalt. Paljud ei tootnud enne ega ka pärast mitte mingit kasumit. Värskelt Ta on kindlasti Twitter ise, kus toodetakse igas kuus jätkuvalt kümnete miljonite dollarite suurust kahjumit. Ameti hinnati firma koguväärtuseks ligemale 30 miljardit dollarit. Ja teine näide on vaid mõned sekundid sõprade vahel pilte edastades. SnapChat teenus, sest keegi kindlasti midagi maksaks, kuigi kasutaks investorite raha, küsides ja saades hinnatakse aga null tuluga firma väärtuseks juba täna üle kolme miljardi dollari. Tõenäoline stsenaarium on firma üles osta. Mine näiteks Facebooki poolt ja nii see rikkus majja toodi, võiks nähtuse kokku võtta. Kahju ainult, et me. Loeme seda muinasjutust ja see lugu algab sõnadega. Elas kord räniorus. Huvitab, kui kaua suudab spekulatiivne suhtumine hoida ränioru lugu ilusana. Milline on see koll või tont, kes teeb järjekordsele mullile augu sisse. Vendžebeeti loo kirjutanud Marcust Nelson peab oluliseks, et muutus tuleks reni orust endast kellel siis veerand raha ja oskuseid maailma ja iseenda muutmiseks. Aeg on lihtsalt teha midagi tõeliselt kasulikku. Mitte pildi vahetamise programme, vaid midagi sellist, mida tahaksid, et võiksid luua, kui sul on jäänud elada vaid üks tund. Lobiseda mõtteharjutust ja võib-olla pääsed külmast eestist räniorgu.