Tere, kallid raadiokuulajad. Nädalake sellest reaalsest illusioonist ehk meie elust on taas igavikku tiksunud ning on aeg võtta vaatluse alla see imetabane maailm meie sees ja meie ümber algab saade hallo, kosmos ja mina olen Ingrid Peek. Minu tänaseks saatekülaliseks on elukutseline elu uurija ja muinasjutuvestja Erki kaikkonen. End eluaegseks õppuriks nimetav Erki kaikunendudeerib Tallinna Ülikoolis ühiskonnateadusi ja on kaks aastat tegelenud ka erinevate haridusuuringutega. Lisaks on ta täiendanud Tartu Ülikoolis ja Viljandi kunstiakadeemias. Talle pakuvad huvi pedagoogika, antropoloogia, semiootika, kommunikatsioon ning mäng kui sotsiaalne fenomen. Erki õpiska Taani kuninglikus mereväe allohvitseride koolis ning Rootsis intuitiivse pedagoogikat ja mentori koolitust koos mõttekaaslastega anda vägivallatu suhtlemise maaletooja ja edendaja. Erki kaikkonen on end täiendanud väga mitmetes teemavaldkondades, näiteks sisemine ökoloogia, permakultuur, tuutori, koolitus, transpersonaalne, hüpnoteraapia ja palju muud. Ta on osalenud eesti etnolaagrite ja kandlekoja pärimusmuusikalaagrikorralduses. Eesti ökokogukondade ühenduse töös olnud Eesti õpilasesinduste liidus avaliku poliitikanõunik, töötanud noorte huvijuhina nõustaja ja koolitajana toonud Haale tinglaagrite kultuuri. Kaikkonen lööb aktiivselt kaasa ka ühiskondlikus tegevuses, osaledes Gaia haridusprogrammis ning olles Eesti noorteühenduste liidu nõukogu liige ja arendades ühiskonna väärtusarendusprogrammi. Erki kaikkonen on ka portaali Telegram kolumnist. Nii et sealt saate tema mõttearendusi ja lugusid lähemalt lugeda. Panen mõned lingid ka tänase teema alla kosmonautide klubi seinale Facebookis viida sinna ning foorumisse ja kõikide saadete arhiivi. Raadio kahe kodulehel leiate aadressilt hallo, kosmos, poee. Üks põnev teema, mida Erki kaikunen on uurinud ja õppinud, on sotsiaalne disain. Mida see täpselt tähendab ja kuidas ühiskonna arhitektid suuri sotsiaalseid protsesse disainivad selleks näiteks ka propagandat kasutades sellest räägimegi täna lähemalt nagu ka reaalsusloomest ja lugude jutustamise eest, mis on ka väga oluline teema, sest mingis mõttes moodustub ja koosnebki meie elu ju erinevatest lugudest. Enne jutustama asumist kuulamegi ühe loo ühe muusikalise pala, sest kogu tänase saatemuusikavalik tuleb Erkki kaikkoneni poolt. Ja esimesena kõlab tema üks suur lemmik spirituaalne muusik, šimsay, kes oma loomingus kasutab India iidseid sanskritikeelseid mantraid, vanu heebrea palveid, Lõuna-Ameerika põlisrahvaste folkmuusika, et ja muud materjali, mida läbi ajaloo on kasutatud kõrgema teadvuse poole pöördumiseks. Et jagada ühtsuse ja armastuse sõnumit. Kuulamegi Shay laulu sud Hossipud Hossi. Meil on tänaseks saatekülaliseks, on elukutseline elu uurija, muinasjutuvestja ja vägivallatu suhtlemise maaletooja Erki kaikkonen. Tere, Erkki. Suur tänu, et tulid saatesse külla, sina oled armastatud muinasjutuvestja, pead seda väga oluliseks lugusid ja nende jutustamist, et miks ja muidugi tahaks teada, et milline on sinu lugu. Võib-olla see, see taust saab alguse kõigepealt sealt, et noh, mingis mõttes me ju kõik armastame muinasjutte selles mõttes, et tänapäeva muinasjutt, et miks muinasjututraditsioon sellisena on ära kadunud, on ju kuskil tingitud sellest, et tänapäeva muinasjutuvestja näiteks on meediafilmid, saalid, mida inimesed armastavad, vaata me kõik vajame lugusid, vajame midagi, millega samastuda ja nii edasi. Aga noh, eks minu selline armastus sai alguse sellest, et mul oli selline vanavanaema, kes iga õhtu mõttes mulle muinasjutte välja. Aga siis ma nagu ei tundnud nagu seda, et ma peaksin hakata neid hakkama neid vestma, aga ma õppisin sotsiaalteadusi ülikoolis aastaid, siis siis selle sees tekkis selline arusaam omamoodi sotsiaalsest. Sest kui mängust ja igale mängule selleks, et ta saaks toimuda, on oma näidatud legend ehk teatud lugu, mida me jutustame kõik koos. Ja noh, see algab sellest iseenda loo jutustamiseks, tekkis mingis mõttes, meil ei ole kellelegi vabadust mitte jutustada lugu ehk iga uus kogemus, mille me saame, me kuidagi peame selle ratsionaliseerima siduma ära kõige sellega, mida me enne oleme, oleme kogenud ja noh, minu keskne huvi on tegelikult sellise kultuurilise kollektiivse juttu vestlemise vastu, aga selle sees kunagi Piret, rääkisime sellise loo indiaani muinasjutuvestlust siin blogis, kes ka ise on Eestis käinud, praeguseks sein lõik siis rääkinud sellise loo, et kui tema oli väike tüdruk siis nendel oli selles indiaani kogukonnas selline traditsioon, et kui lapsed tegid midagi sellist, mis ei olnud täiskasvanute arust päris õige siis ei mindud lapsel ütlema, et mis sa tegid või hakkad temaga tõrelema, vaid selle asemel hoopis öeldi, et tule siia, ma räägin sulle ühe loo, kes tahaks kuulda lugusid ja ilmselt neid lugusid palju olema või kuidas neid lugusid kokku panid, aga, aga selles loos oli alati sees seesama käitumine või käitumismuster. Ja nii need lapsed kuulsid lugusid, nii et kui tema oli 12 kolmeteistaastane, teadis ta 200 lugu, sest need lood olid ju kõik seotud reaalset eluolukordadega. Ja, ja see põhineb, millel siis põhineb sellel, kus siis nemad nendesse tarkus on, aga ju siis noh, väga vana kultuur ehk vaata nagu arengupsühholoogia, see kaussaalsete ehk põhjuslike seoste taju tekib inimesel kuskil 14 10. eluaastal. Ehk juba tundub nagu päris täiskasvanud arukas nagu suur inimene, aga vahest teeb asju, mis on täiesti jutud täiskasvanute arvust ja see on just seesama, et tihti ei nähta põhjuslikke seoseid. Aga muinasjuttudes on need kõik sees, eks ole seal alati mingit kaks peategelast, kelle vahel on välja mingisugune pinge ja lugu lõpeb selle pinge lahenemisega. Nüüd oleneb kultuurist, kultuurikontekstis, kuidas pinge lahendatakse. Aga sinu elu muinaset novot, et eks oli karda, aer oli kord aeg jah, et ütleks meile kõigile, tundub, et me oleme sündinud väga huvitaval ajal, me räägime. Ilmselt on see ajalooliselt nii alati olnud, et me kõik oleme alati arvanud inimesed, et me elame küllalt erilisel ajal. Noh, eriti kui meil on huvi elu vastu niimoodi natuke rohkem. Ehk nii tundub mullegi, et üsna sihuke pöördeline aeg on. Minul oli võimalus sündida ja nii-öelda Nõukogude Eestisse 77. aastal ja ma olen mingis mõttes tänulik selle kogemuse eest, et mul on selline erinevus nagu tajuda ja näha. Aga nagu ma ütlesin, et mul oli küllalt eriline vanavanema, ma arvan, et tema mängis, meil on elus kõigil sihukseid olulised teised inimesed kes mängivad meie elus üsna olulist rolli ja mõjutavad meid. Ja, ja tema oli kindlasti see inimene, kes avas minu jaoks ega seda teispoolset maailma, et ta oli niisugune noh, niisugune vägev naine, kes nägi unes unes ette kõiksuguseid, sõdu ja, ja surmasid ja igasugu asju. Et ma juba siis oli nagu kuidagi teadlik mingitest asjadest mingil viisil, mida nii-öelda argiteadvus ei, ei tunnista. Ma olin vist umbes 15 16 koma, hakkasin mediteerima ja selle põhjuseks oli üks väga sügav kogemus. Tingis selle, et ma tahtsin seda uuesti kogeda, hakkasin otsima. Ja selleks kogemuseks oli midagi sellist, mida me kõik tahame kogeda, see on armastuse tunne. Kõlab võib-olla poeetiliselt lakooniliselt, aga, aga ma usun, et kõik, kes me oleme seda kogenud, me tahaksime seda alati kogeda. Ja see viis mind teele, sest et meid teenimisega on üks selline asi, et ma arvan, et ma ei suudaks kunagi küllalt rõhutada mehitatud meditatsiooni kasulikkuse olulisust, et et tihti räägitakse siin, et olge teadlikud või räägitakse teadlikkusest märkamisest. Et inimesed ärkavad ärkamine ja mis see siis tähendab, et meditatsioon on see asi, kus me ta võimaldab väga palju teadlikum seda võimaldab hakata märkama, ära tundma kõigepealt iseendas toimuvat, et meil, inimestel on ju see, et ega me ei mõista tihti endas toimuvat. Me ei pane tähele, kuidas meie sisendus reageerib erinevatele sündmustele, mis toimuvad väljapoole ka, kui sa hakkad märkama neid asju märkama põhjuslikke seoseid, tekitab mõistmise ja mõistmine, võtab ära hirmu ja võimaldab kogeda, astunud ehk siis mitte kannatust. Aga kuidas mediteerida, et sellele on nii palju arutletud, et mis see meditatsioon üldse on, osad nimetad seda võrdluseks, et sa mõtiskleb mingisuguse tööle teised, et sa pead olema täiesti tühimeel vaibunud mitte midagi tühjus. Ja siis on tohutult praktikaid, eks kuidas mediteerida, kas kogu aeg olla hetkes, micro meditatsioonis, olla mingis asendis, öelda mantraid ja mida iganes, et see on selline lõputu võimaluste jada, aga mis sinu jaoks on seal meditatsiooni tuum ja anna mingi praktiline nõu ka, et kuidas mediteerida, et inimese meel on rahutu. Et ma eelmine aasta läksin seda teed, et ma talvetegin lähematele, sõpradele ja nendele, kes nagu sattusid, mõjuvad erinevate inimeste kaudu, tegime korra nädalas, menteerisime koodeksis kui vaadata seda teed inimestele, ega mina ka ei tea, mis on tõde ja kui selles maailmas ringi vaadata nii-öelda meditatsiooni maailmas, siis see mitmekesisus on väga suuri nagu kultuurilises maailmas inimeste hulgas. Ja me hakkame nüüd jälle tegema meditatsiooni Toompeal, aga noh, ma ütleksin ise niimoodi, et ma ütlen ka, et ma ei tea ka tõde, et, et ma hiljuti jõudsin ise sügavamale äratundmisele, et et meditatsioon on kahtlemata ta on, ta võiks sellele kõigele kroonilisemat, öeldes, et võib öelda niimoodi, et on keskendumine, osaline samastumine, täielik samastumine, eks see on, seda võiks nagu kirjeldab, et mis siis nagu toimub, eks ole. Võib-olla see keskne, mis seal on, on see, et võiks öelda nii, et, et meil on noh, tehakse selliseid meditatsiooni rändame nii-öelda seespool, see on ka, seisis Rõuges tuntud, eks ole, erinevat rännaku meetodit ja kõik selline muu kus me siis lähen oma sisemisse nii-öelda meelemaailma. Ja, ja see on üks võimalus. Aga kui me võtame näiteks zen-budistliku meditatsiooni, siis võib-olla budistlik meditatsioon on, on kõige radikas reaalsem. Et teda iseloomustab see, et sa, sa ei lähe nii-öelda seiklema meelemaailmas on nagu seiklemine universumis, seal lõputu sa võidki sinna jääda, see ei lõpe mitte kunagi, see on alati huvitav, kahtlemata. Aga kas sa jõuad selleni, milleni sa tahad jõuda? See on nagu see küsimus, ehk siis küsimus on ka eesmärgiks. Et mis on eesmärk, et eesmärk pühitseb abinõu, eks ole. Tsentristliku meditatsiooni puhul on, on põhimõtteliselt kohalolu ei minda kuskile ära. Et täielik kohalolu, meditatsioon, mis toimub niimoodi pooleni avatud ehk osas on tähelepanu pööratud sissepoole, osa väljapoole saad täielikult kohal 100-na hinnanguid, sa lihtsalt oled koged, kõike kogu aeg hetkes olemine. Ja see annab ühe väga sellise, noh kõigepealt sa kohtad iseennast, sa kohtad oma mõtte täitsa kohtades seda tohutut, mis su sees on, mis tahab sinu, sinu sisemist vaatlejad kogu aeg kaasa viia igale poole ja, ja eks see protsess on selle sisemise, selle mõttevoo, selle kõige selline vaigistamine või tekib see vaikelu ja tekib sisemine rahu, tekib seal ruum, mille pinnale jääda, rahulikuks, mille pinnale jääda teadlikuks rahulikuks vaatlejaks. Aga kui me läheme nüüd tagasi sinu eluloo juurde, sinu elu muinasjutu juurde, mida sa vestad 15 16 aastaselt tabas sind suur armastuse tunne, et kuidas elu sealt edasi kujunes. Noh, ma arvan, et eks ta muutis päris palju, et kuma mediteerima hakkasin, siis ma saan, öeldakse algaja õnn, et ma sain väga palju selliseid sisemisi kogemusi kohe kätte, et ma sain kätte mingi sellise kogemuse, mille kohta võiks öelda, et ühtsustunne. Et ta on niisugune sõnaline teoreetiline kontseptsioon ja, ja see on asi, mida ma olen siiamaani veendunud. Et seda ei ole võimalik öelda sõnade abil kirjeldada, mis see on, sest et see on sõnad iseenesest, mõistus eksisteerib duaalsuses ja edasi võimaldav käsitleda ühtsust, me võime kiirelt nagu tavaõpetus kirjeldab olevat, läbi selle, mis ei ole, et see oleks umbes midagi sarnast. Ja see ühtlase kogemus selle kätte sain, oli midagi sellist alge, sõidu frustreeriv, sest sa koged midagi tohutult ilusat, tohutut, võimsat. Aga sul ei ole ühelgi viisil võimalik seda kellegagi jagada, sellepärast isa jagades on nagu kogemust, nagu Ülo Voog ütleb, kogemust ei saa jagada. Seda võid kirjeldada, jagada ei saa. Eks see on miski, mis muudab väga tugevalt maailmatunnetust, see, see muudab seda kuidagi, et sa saad aru, et kõik, mis su ümber on, on mingis mõttes osa sinust, sulle läheb korda see, kuidas teistel läheb. Aga see pisik, kuidas see teekond edasi on läinud, et noh, selle kohta võiks öelda nii, et ega ta ei ole kerge olnud ja see on asi, mida me välja ei näita. Tavaliselt tahame ennast näidata selliste rõõmsate positiivsete ja sellist hästi toime tulevad täna, sest see on, see on see trend, see on niisugune, nagu peaksime välja nägema, naeratama ja nii edasi ja see ei ole see, et ma ei ole rõõmus ja et minu ümber ei ole ilu ja ma arvan, et ma olen väga õnnelikku elu elanud. Aga et eks ta on olnud selline väljakutseterikas ja sisemine otsimine ja, ja see sisemus on tulnud väga palju esile küsimusi. Ja ma näen, et, et need asjad, mis on sees esile tulnud, on tegelikult viinud mind väga paljude mõistmisteni vastusteni igaühe seisund, vastused ainulaadsed ja seal ei ole ühte tõde. Need mõistmised on aastate jooksul, mida ma näen, on aina rohkem inimeste, nagu ma seda jaganud on, osutunud kasulikuks, väga paljudele. Ja eks nad viisid mind ka lõpuks nagu ülikoolid, et ma tundsin, et minu tee siiski ei ole eraldumine, eks ole. Et noh, kui ma 18 sain, siis ma tundsin enda jaoks väga sügavalt selle ära, et see on, on teenida elu mida see tähendab, eks ole, et ma olen selle sõna ütlen siis iga üksik mõista seda omal viisil, eks mina mõistan seda omal viisil. Ja et vaadata siis, et mis on see, mida mina saan teha tulenevalt minu enda võimetest ja võimalustest ja, ja elujõust selleks, et teistel oleks parem, et mul oleks hea Abike, teistel oleks ja kuidas sa seda elu teenid. Ma arvan, et üks selline viis on nagu budismis öeldakse, kannatuse vähendamine. Ehk ma olen ilmselt tegelenud enda elus üksjagu sellega, et oleks vähem kannatust ja uurinud seda, et milles see kannatus siis tingitud on jaganud seda ka oma sõpradega, kes on kannatust kogenud ja, ja noh, see on toonud nii mulle kui teistele. Eks ole, kergendust ta umbes nagu Ameerika indiaanlastel on selline nende tseremooniatel olles, ma olen kogenud seda, et nad alustavad tseremooniaid ja lõpetavad ühe sellise palvega taotlusega. Ja see on see, et kõikides maailmades kõik olendid oleksid õnnelikud. Ja, ja kui ma olen aastate jooksul vaadanud enda jaoks püüdnud kirja panna nagu neid olulisi soove siis paar aastat tagasi ma jõudsin selleni, et ma ei tea paremat Soogi. Et minu jaoks on see soovid, soov, et lihtsalt ma noh, siiamaani me oleme leidnud paremat ütleme siis nii. Sest et kui see oleks nii, siis siis ilmselt ei oleks muid muid küsimusi. Loomulikult on ta väga idealistlik, aga suunana ja taotlusenud oluline. Sinu ress mees on ka üks huvitav selline lõik nagu õpingu Taani kuninglikus mereväe allohvitseride koolis, et ma arvan, et kui inimesed, kes jälgivad sinu tegemised, neil tekitab see kindlasti hämmingut. Ohoo, et mis seal siis seal. Vaata, kui ma ülikoolis õppisin, olin üliõpilaskonna volikogus ja mujale, siis kui teised kuulsid seda aeg-ajalt, siis nad olid nagu hämmingus, et sina, mina tegid. Ma tunnen, et mu Teeaa inditanud värvikas, et kuhu tee on mind viinud ja noh, eks selle ajateenistusega niisugune asi, et sinna nagu, kui sa just kuidagi sealt ära ei saa, siis sa sinna vead nagu sattuma. Noh, ma alguses nagu sain nagu ühe aasta pikendust ja tegin mingi psühholoogilised testid ja tõsteti, et ma ei ole see inimene, kes peaks seal olema, aga siis siis ikkagi selgus, et oli puudu ja aasta pärast võeti siis mulle anti valida, mis oli tegelikult väga suur kingitus, sest ma olin enda sees nagu soovinud, et kui ma üldse peaks sinna minema, siis olgu see merevägi, et meri on see, mis võimaldab mul kõik kogemused, nagu ära pehmendada, on avardanud ravimatut hingel puhata. Ja ma sattusin sinna, ma tundsin, et tegelikult terve selle aasta mind kanti kätel, et ma sain nagu üsna nagu ilusa kogemuse ja tuli see seal väga hästi välja. Aga minu jaoks oli ikkagi mäng, mida ma ei taha mitte kunagi mängida rohkem. Ja mul avanes võimalus minna õppida Taani Kuningliku mereväe allohvitseride kooli kolmeks kuuks ja. Ma arvan, et nii kummaline kui see ei ole, et elu on alati täis üllatusi. Et mul oli siiamaani tundunud, et et ma olen vist nagu kuskil, ma ei tea, nagu, et ma vist vales kohas mingi vales maailmas siin on midagi nagu väga valesti paistab midagi läinud. Aga taanlaste juures õppides õppisin siis ma sain küllalt erilise kogemuse ja see oli see, et noh, vaata, sõjaväelased on inimestena tavaliselt sellised sellised kinnisemad, sellised, et seal on omad väga kindlad iki ketid, koodikute suheldakse ja see kõik on kuidagi sihuke pingeline omal viisil ja ja südamlikus seal nagu väga ei ole väga hierarhilised suhted. Siis need Taani Kuningliku mereväe allohvitseride kooli džiis, selline juht oli üks kõige suuremaid diplomaati, keda ma kindlasti minu jaoks nii Lennart Meri ohtu mees ja väga soe ja väga inimlik ja kõik need teised, et nii-öelda ohvitserid olid Nad, on ikka meile samal ajal sõbrad ja kogu see alluvussüsteemid töötus nimelt ei kasutanud, ei teinud mitte jõuga. Seda tegi tarkusega. Ja nagu hollandlased, nii on ka taanlased ilmselt maailmas ühed silmapaistvamad koostöö mõista ja praktikavaldajad ja nii nad olid ka seda ja nad õpetasid seda ka meile. Kui aus olla, siis ma sain seal õppida. Ma ei õppinud seal nii-öelda sõdimist, vaid õppisin seal keskastmejuhtimist. Õppisin seal Androloogikat, täiskasvanute koolitamist, õppisin sotsiaalteadusi, sotsiaalpsühholoogiat, juhtimispsühholoogiat, noh, kõiki väga põnevaid asju, mis tegelikult võimaldas mulle, aga mis mulle huvi pakub, mis mind inspireerib, mind vaimustab. Ja noh, mingis mõttes, kui ma tagasi tulin, siis ma hakkasin väga palju tähelepanu pöörama haridusvaldkonnale ja otsisin neid kokkupuuted ja Eestis olid tol ajal õitseb niisugune siin ka haridusfoorumi ajal käisin, rääkisin seal kaasa, sest see kogemus võimaldas mul kaasa rääkida. Ja noh, võiks siiamaani öelda nii, et Taani kuninglik mereväe allohvitseride kool oli kordi humaanselt kui kogu Eesti haridussüsteem. Et Eesti haridussüsteem sellega võrreldes on, on ikkagi minu vaatepunktist sõjavägi. See on päris jõuline väide. On on aga, aga ma olen endiselt veendunud, et loomulikult on, on selliseid väga ilusaid asju siin ka süsteemina. Aga mis siis meie süsteemi peamine viga on? Ma arvan, et inimesekäsitlus ja see, kuidas me mõistame seda, mis koolis toimub, noh, ma siinkohal tsiteeriksin, Ülo Vooglaidu Ülo on, on väga hästi öelnud asjade kohta minu arust, mida tihti ei taheta kuulda või, või siis ollakse abitud selles suhtes midagi ette võtma. Et noh, kas siis vahel, kui ütleb, et koolistanud aine õpetamine, aine andmine ja õppekava täitmine ja, ja kõik sellised asjad või õpetamine. Et üks selline huvitav paradoks, et noh, mis kõlab inimestel alati nagu kummalised, kui seda öelda, et öeldud, aga õpetaja võime ju võimalik. Kuidas ei ole, kõik õpetavad ju. Et siis näiteks taanlaste puhul oli väga selge nüanss ka, et me ei saa teile midagi õpetada, et me toetame teil õppimist. Me oleme teie jaoks olemas. Me loomeruumi ja sedasama, mida Ülo räägib, eks ole. Ehk siis saab luua ruumi õppimiseks, sest kui õpetada saaks, siis piltlikult öeldes oleks koolis kõik viielised. Et küsimus on, on selle keskkonna loomises kuma Rootsis õppisin hiljem kolm aastat intensiivpedagoogikat, siis seal oldi väga terane asi, et õpetaja, esimene ülesanne on kõigepealt olla inimene. Ja see esimesest, see järgmine, esimene on hoolitseda selle eest, et oleks turvaline. Noh, mis turvalisus tähendab, me mõistame, et keegi üks kedagi või ei, see on see emotsionaalne turvalisus, see on see, et see on oskus reageerida, julgus reageerida isegi siis, kui sa ei tea, mis on lahendus. Aga sellest, kui reageeritakse, tekib turvalisus, sest et nähakse, reageeritakse ja mida nemad kasutasid tihti nad otsisid koos lastega lahendust, lahendusi tulla alati koheselt ka inimesed kogemuse, sellist lahendust ei ole. Lahendus tuli tihti hiljem. Ei pea alati teadma. Mis on intuitiivne pedagoogika, kui sa võtad selle õpetuse tuumakokku kuidagi? Noh, võib-olla esiteks, et see, mis seal toimus, ei olnud üldsegi tava mõttes nagu õppimine, me läksime sinna ju kõik kogema, meile anti võimalus kogeda iseennast erinevatel viisidel, et see oli seal kurjus, mis oli suunatud inimestele, kes tegelevad ise inimestega. Ja see oli iseenda tundmaõppimise kursus, kus me mängisime, kus me joonistasime, kus me esitasime küsimusi ja taime, neile vastuseid, kus me laulsime, õppisime tundma häält, mis on tihti väga hirmutav, muide, mängimine võib olla täiskasvanute jaoks väga hirmutav. Sest kõik need lapsepõlve hirmud tulevad, eks ole esile. Muidugi need mängud ei olnud, vaid hoopis teistmoodi mängud ja palju sellist muud toredat, aga antroposoofilises maailmas on intuitsioon üks inimesele üks kõrgemaid võimeid. See on, võime kuulata iseennast, võime noh, ütleme täna poolitame, on rahvale on juba tuntud seened kõhutunnet või südamehäält. Et hakata eristama ja toimida selle järgi, et eks ta on selline, ta on üsna üsna suur ja lai teema, aga võiks niimoodi lihtsustada, et meil on valida, kas me käitume ratsionaalselt peksis, püüame loogiliselt leida nii-öelda selle parima võimaliku, kui käitumisviisi mingi olukorra jaoks või teinud me teeme seda intuitsiooniga. Tajume ära selle õige liigutuse. Ja see on nagu seal maailm, kus, kus tegeletakse sellega ja ema küsisin seal peo käest, et seal niuke meetod rütmi, et no mida te olete sellest nagu saanud, milles on teile andnud, on aastaid teinud ja vaata imelised inimesed väga kõrges eas, väga vitaalsed, nii füüsiliselt kui vaimselt. Ütlesid, et, et see on andnud kõige rohkem selle võime tunda igas hetkes ära see õige sõna, õige liigutus, mis harmoniseerib selle situatsiooni ja ma arvan, et see on nagu võib-olla isegi ei ole oluline öelda, et mis on intuitsioon, vaid, mis on selle vili. Vili on vis tähtsam. Ja see minu enda tee on, on nagu teinud selliseid erinevaid hüppeid, et mingi hetk ma tundsin väga selgelt ära, et ma tahan edasi õppida ja ma läksin ju tegelikult ülikooli 10 aastat hiljem kui minu eakaaslased, millest mul on tegelikult väga tänulik, sellepärast et võib-olla minu elukogemus oli sellevõrra mul oli nagu teine vaatepunkt, kus seda kõike kuulata. Ja teaduslik maailmatunnetus on üks maailmatunnetusviisidest, mis on tänapäeval, eks ole, domine eriti justkui enesestmõistetav maailmatunnetus, kui me vaatame meie varasemat, meie lähiajalugu sihukest aega, siis seal domineeris, eks ole religioon kui, kui maailmatunnetus viis noh, oleme selle argitunnetus ja nii edasi, ehk siis tunnetusviis on erinevaid ja teaduslik, maailma tunnetuslik, üks neist aga mitte ainuke. Ja ma tunnen, et ta on mulle väga palju andnud. Kui ma ülikoolis käisin, siis ma liikusin, see on nagu selle järgi ma läksin õppima sotsioloogiat, aga ma õppisin kõike, mis mulle tundus südamelähedane, ma ei saanudki alati alusel hetkel miks meil seda vaja on, aga ma usaldasin seda tunnet, et kui see tunne on õige, siis järelikult mul on seda vaja. Ja see oli tohutult inspireeriv aeg, see oli tegelikult, ma arvan, minu haridustees peale sellist kogu nagu seda kohustuslikku haridust tohutu nagu senini vabaduse rõõmuperiood, kus ma sain õppida kõike seda, mida ma nagu tegelikult ihaldas, mis võikski olla õppimine ju tegelikult. Eks see viiska mind omamoodi seaduse nagu, nagu piiridele ehk siis teadusfilosoofias teatud teaduskriitikasse, kus ma ühel hetkel nägin, et, et nii haridus- kui religioon on tegelikult väga sarnased institutsioonid, seal on omad kardinalid, kes ütlevad, kehtestavad, eks ole, piirid ütlevad, mis siis kuulub mis on ortodoksne ja mis ei ole, eks ole, mis kuulub sinna sisse, mis ei ole. Ja see ei tähenda, et teadus oleks kuidagi nagu mitteoluline. Praeguseks olen sellest maailmast välja astunud, kuigi ma olin seal üsna sees ja ma nagu isegi nägin ennast seal nagu et minu edasine elu võiks olla sellega seotud, see pakkus nagu väga palju naudingut, õppimine ja mõistmine. Tegin teadustööd üks, kaks pool aastat, sest erinevaid haridusuuringuid. Aga ühel hetkel ma tundsin seda, et neid uuringuid tehes, et vaadates, et kuhu see siis viib, mis on selle tähendus. Et ma nägin, et see ei jõua väga kuhugi. Et teadurid ja teadlased teevad erinevaid uuringuid, nad saavad neid esitada erinevatel konverentsidel, saavad tunnustust ja saavad omavahel rääkida, saavad eneseteostust. Aga ega siis sellest ei sõltu mitte midagi. Ja see kogemus sellest, et sellest, mida tehakse, ei sõltu midagi, pani mind sealt välja astuma sellest maailmast, teadmata tegin kummastun. Ja ma sain aru, et ma ei taha elada oma elu, nii et ühel päeval päev, kus ma vaatan tagasi oma elule ja saan aru, et nüüd mul pole enam elujõudu, et midagi teha. Ja siis ma saan aru, et ma olen teinud midagi sellist, millest ei ole midagi eriti sõltunutesse, oleks ju väga kahetsusväärne. Mis seal siis edasi tegema hakkasid. Ülikooliõpingute ajal ma käisin Rootsis õppimas ja see, need Rootsi õpingute, millest ma siin enne rääkisin, muutsid väga palju mind, et seal eksisteerib niisugune mõiste nagu autonoomses sümbioos. Et selle kohaselt minu üks põhiõpetajaid Rootsis oli täielik autist sünnilt autist, üks kolmest autistist maailmas, kes siis on kommunikatsioonivõimeline ja kellega on toimunud midagi sellist, et ta saab inimestel väga kasulik olla läbi selle. Ja siis tema kirjeldas seda, et mingis mõttes on kõik inimesed planeedil sümbioosis, et me teeme asju nagu, olles kaotanud, kontakti endaga reageerides koguvad, püüdes teiste tunnet luua, eks ole. Kuidas teised oleksid nagu selles seisundis, mis on meile soodne, et meil oleks turvaline. Ja autonoomia on see, et õpime ennast kuulama. Me hoolime samamoodi nii iseendast kui teistest. Üsna tavaline on see, et me teeme kompromisse. Aga see on see, et me õpime iseennast kuulama ja, ja see, see protsess, kui ma käisin Rootsis õppimas, oli selline, et ega, ega seal ei räägitud meile seda kogu aeg teoreetiliselt, vaid see juhtus. Sest need asjad, mida me tegime, see keskkond oli niimoodi üles ehitatud, et et iga kord, kui ma Rootsist tagasi tulin, ma sain aru, et ma oleks nagu sinna minnes võtnud maha turvavöö, mida ma ei näe. Arusaamatu, et ma selle maha võtan. Ja kui ma tagasi tulin, siis ma ei osanud seda tagasi peale panna. Ehk motivatsioonisüsteem muutus nii totaalselt, kui sa saad endaga kontakti, siis tahad, me teeme asju sellepärast, et väga tihti, et, et olla nagu keegi teiste silmis omada mingisugust sotsiaalset nägu ja nii edasi ja nii edasi. Kas ära kaduma? Ma olin erinevatel koosolekutel erinevates ülikooli mingisugustes üliõpilasorganisatsioonides ja, ja ma tulin sealt uksest väljuma mitmeid kordi ja ma küsisin nende käest, et mitte, et see kõik oleks nagu ebaoluline, mida nad teevad. Aga et mis seos mul sellega on? Ei, ma ei, ma ei saanud üldse enam aru. Ja, ja ma sain aru, et midagi on kardinaalselt muutunud, ehk siis umbes poolteist aastat sellest õpingust iga kord, kui ma tagasi tulin, ma pidin kaks kuud, ehitame iga kord üles uuesti seda, miks ma teen neid asju, mida ma teen ja see muutis väga palju mu elu. Tegelikult ma hakkasin valikuid tegema teistmoodi. Ma hakkasin vaatama enda sisse küsima, miks ma teen seda, miks ma vajan seda, kas ma päriselt vajan seda. Et see on selline sihuke pidev muutumine olnud ja, ja noh, see on selline. Selle kohta võiks öelda niimoodi, et elu täis imesid tihti inimesed on, küsib mu käest, et kuidas sa neid asju kõiki olles asjadest ma ei räägi, on just, et ei jõua kõigest rääkida ja ei olegi vaja. Aga et kuidas sa nagu nende asjadeni jõudsid nagu sinitiib nagu ikka kursis ja nii edasi. Ma arvan. Me mõistan, küsimine, õppisin maast madalast küsima. Õppisin kirja panema küsimusi ja tegema taotlusi. Et kui mul on küsimus, muidugi taotlesime, vaata, mul oli üks aasta oli selline, kus ma tundsin ise, ma lähen hulluks. Et mul oli päevas umbes, arvan selgelt paarkümmend küsimust, mis jooksid kogu aeg sisse, tulid uued küsimused, uued küsimused. Ja selle tagajärjeks hakkas tulema tohutult vastuseid. Sest vastus saab tulla ainult nagu küsimusega. Küsimust ei ole siis sai, ei märka, see on umbes sama nagu sa lähed metsa otsima linnupesi, ega sa sisendeid mustikaid ei pruugi märgata ja kui sa mustikaid otsid, siis sain linnupesi. Et kui sul ei ole taotluste sihti, siis sa ei saa kuhugi jõuda. Kas sa oled rahul sellega, kuhu tänaseks jõudnud oled, on sul nii-öelda sihttulevikku ka suunatud, et kuhu sa siit edasi tahad kalikuda? Ma arvan, et ma olen rahul. Ma olen väga paljudes oma eluhetkedes, iga nädal on neid hetki, kus ma olen kogenud, et, et ma olen nii väga õnnelik. Ma nii väga õnnelik nende inimeste üle, kes mu ümber on sellega see muusika või mille iganes ülemis mu ümber ilmneb nagu selle ilu üle. Et ma saan samal ajal, kui paljud inimesed ei saa sellest osa ja miks ma sellest osa saanud, sest ma olen kuidagi seda valinud. Ehk siis minu jaoks selline võib-olla et mis on minu siht. Et tihti, nagu küsitakse inimeste käest, kelleks tahad saada. Et minu jaoks on, on see, et ei pea kellekski saama. Et kui me vaatame last ootavat ema, siis ei ole kahtlustki, seal kõhus on keegi, ta juba on keegi. Ja kui me sünnime, siis me juba oleme keegi. Et see on pigem üks sotsiaalne nagu lugu, et me peame kellekski saama. Läksime nagu kellekski teiseks saama. Aga pigem on nagu see, et me peame iseennast avastama, peame saama kontakti sellega, mis meile meeldib. Me igaüks oleme ainulaadne. Et see lugu demokraatias või kapitalismi sellest, et me kõik oleme võrdsed ja kõigil on võrdsed võimalused, see ei vasta tõele, see on üks suurimaid müüte. Et igaüks on oma ainulaadne Sinime ainulaadsesse, sotsiaalsesse keskkonda, kooslusesse omama teatud andekusi ja võimeid. Ja see on see, millega me tahame elama. Mina, mingi hetk tabasin selle ära, et oluline olla, nagu ta elama ütleb, elu eesmärk olla õnnelik. Lihti elame niimoodi, et, et elame selleks, et saada kunagi õnnelikuks. Aga me saame õnnelikud olla ainult praegu, sest et aeg mul endal on nagu niisugune nagu väga sügav kogemus tekkinud juba paar aastat tagasi, et aeg, selles mõttes nagu on illusioon, et on meie virtuaalne maailm. Ta, meie virtuaalne maailm, mis on, mis on meie enda teadvuses nagu Eckhart tolle ütleb, et käige seal tulevikus või minevikus, aga tulge tagasi, olge teadlikud. Me ei ole tihti teadlikud ja siis on ka see, et me ei suuda tunda rõõmu elust. Kui me kõnnime ühest kohast teise, näiteks päev siis me oleme mõtetega tihti neid inimesi, kes, kes on mõtetega mõtlikud, need on kuskil juba seal järgmises kohas, ei näe seda elu, mis on nende ümber. Ja, ja miks siis on vaja seda elu näha, see on, küsimus on ilus. Ilu avaldub hetkes. Ja kui me kogemiiluusis, me kogeme rõõmu, lihtsalt selline elukvaliteedi küsimus. Teine selline suunis minu jaoks on, eks siis on teha kogu aeg neid asju, mis mulle meeldivad ja see muutub kogu aeg, kõik muutub ja sellega olla avatud, sellele kõik muutub toetuda, sellele kõik muutub, sellele saab toetuda. Me püüame tavalist toetuda, sellele miski püsib. Ja see on see, mis toob meie ellu väga palju kannatust. Kui me toetume sellele, kõik muutub, siis me oleme avatud sellele, me oleme tänulikud selle eest, mis on püsinud kartmata täitsa muutub, sest me teame, tõenäoliselt millalgi muutub. Aja küsimus on kas või selles mõttes, et me ühel hetkel ise lahkume siit sellest kehas, sellest maailmast, aga kolmas selline oluline printsiip, mis on minu jaoks aastaid olnud, on see, et ole koos nende inimestega ja nendes kohtades, mis on sulle kingituseks ja nende inimestega ja nendes kohtades, kelle ja mille jaoks sa oled ise kingitus. Me vajame erinevaid asju ja inimesed on erinevad ja inimesed ei pea mõtlema ühtemoodi, olema alati eelistama samu asju. Seal on loomulik harjume raiskama iseendale aeg-ajalt, kui me nii-öelda oleme keskkondades ja inimestega, kelle jaoks ei ole kingituseks, kes ei ole meile kingituseks, on keegi, ei ole hea või halb, õige või vale. Ma saan erinevat teed ja, ja see, nagu öeldakse, ökosüsteemis on jätkusuutlikkuse aluseks on mitmekesisus. Nii on samamoodi inimestega Lähme Trega. Velge alles. Tänapäeval räägitakse palju sellest, et me loome ise oma maailmaloome ise oma reaalsust samal ajal räägitakse paralleelreaalsusest ja millest kõigest veel, aga jätame need hetkel vist kõrvale ja keskendume sellele reaalsusele, kus me siis hetkel arvame end olevat. Kuidas seda meie reaalsust siis igapäevaselt luuakse nende lugude jutustamist nende nii-öelda muinasjuttude tänapäeva moodsate muinasjuttude vanaaegsete võlumuinasjuttude abil meie poolt väljaspoolt, kas meie tänapäeva infoühiskonna liikmetena enam üldse adume, oleme teadlikud, et millised on meie enda unistused ja millised on meile sisse programmeeritud sellised standard unistused, et kuidas selle reaalsuse loomega siis täpselt on, et kui me vaatame sellist suurt pilti? Kinnisu viimasest osast selles küsimuses et on üks vahe, ma olin väga palju nagu rääkima sellest, et et on selline mõiste nagu question, riim ehk lääne unistus ja see on üsna levinud mõiste maailmas teatud ringkondades, mis räägib sellest, et see on see, mida rägi jutustavad Hollywoodi filmid näitavad inimesi, kellel on teatud elustiil, kellel on teatud eesmärgid, inimesed neid vaadates nad samastuvad nendega ja tunnevad ja märkamatult tahavad nendest asjadest osa saada. Ja noh, võiks öelda niimoodi samamoodi nagu ühiskond annab meile ette mingid haridusteed, eks ole, öeldakse CD CD ja siis me lähme neid teid mööda seda turvaliselt. Lihtne öelda, ma õpin seda. Sa oled see nagu ikka, väga lihtne. Ehk siis väga tihti on, mida mina olen tähele pannud ka iseenda puhul olen näinud ja selle läbi elanud, et unistused, mida ma olen pidanud enda unistuseks, ei ole minu unistused, vaid need on sotsiaalselt aktsepteeritud unistused. Need on need, mis on teiste jaoks mõistetavad ja turvaliselt. See oli üks kaks aastat mu elus, kus ma vaatasin seda ja ega selliste asjade vaata, mine ei ole kerge, et see on noh, võiks öelda, et see on tee olnud, kus ma olen pidevalt omale vaipa alt ära tõmmanud ja kõndinud sellise noatera peal, eks ole. Loogiliselt aga jäänud nagu püsti selle sees ja vaadanud enda sisse, sest ega neid unistusi saab leida ikkagi ainult enda seest, mitte väljastpoolt. Ei ole mõtet ennast võrrelda teistega, igaüks on erinev. Aga kui sa küsid, et kuidas seda reaalsust luuakse küsid siis ilmselt sa eeldad, et ma arvan, et luuakse jahmuda? Ma arvan nii. Ja, ja kui ma õppisin sotsioloogiat, siis tõesti ka seal oli väga palju erinevaid teooriaid sellest, mis kirjeldasid seda tegelikult teised õppijad ei pööranud sellele sellist tähelepanu, aga minu jaoks see pälvis tähelepanu. Ja muidugi ma pean tõdema, et noh, eks ju, paljud püüavad sellest rääkida, sellest rääkimine ei ole lihtne. Miks ta ei ole lihtne? Sest et ta on mingis mõttes teadmusmahukas? Ta eeldab nagu mingit asjade mõistmist argitunnetuse pinnale raske mõista, sest seda ei looda argitunnetuse tasandil. Mul on siin praegu üks selline raamat, kunagi võtsin, sain õppida, Viljandi kultuuriakadeemia juures oli selline kingitus tõesti sattuda ühele kursusele, mida viis läbi Hollandist üks professor Jan klapers kes on sinu multidistsiplinaarne teadlane, kes oli tegelenud süsteemi, teooriate ja psühholoogia, mille kõigega tema oli Hollandi sotsiaalsüsteemi muutuse disaininud, et see võimalikult pehmelt läheks, sest igasugune muutus on alati kriis, eks ole, see on hirmutav ja nii edasi. Ja ta näitas meile, kuidas NATO ja kõik siuksed, mis iganes siuksed ka sotsiaalsete suuremate organisatsioonide edasi. See kõik on mäng. Ja ma olin enne ka sellega kokku puutunud oma õpingute käigus. Sotsiaalne reaalsus on mäng, kultuurmäng, see kõlab jälle nagu selliselt poeetiliselt ilus. Aga et sealt vaatepunktist on see nähtav, see on tõesti nähtav. Me saame rääkida mingis mõttes reaalsuse loomisest kahel viisil. Mina vähemalt räägiksin kahel viisil. Et üks on selline, nimetan tinglikult siis nagu sina oled, keemiline loomine, kuidas me igaüks saame oma reaalsust luua ja saame kogeda neid tagajärgi nii-öelda kuidas, nagu töötab. Aga teine on selline kui akadeemiline viis millest mingis mõttes räägib Ülo Vooglaid omal viisil, eks ole, et selleks, et teha võimalikke parimaid otsuseid, on mul vaja piisavalt palju erinevaid vaatepunkte näha, selgelt. Aga Jan klapers. Tema tegi meile lahti hulga erinevaid maatrikseid, selliseid mudeleid näitas, millistele küsimustele tuleb vastata, milliseid tingimusi täitub. Õppisime lihtsalt mängude loomist. Ja et ja siis ta nägi küllalt olulist, mida ma tahaksin siin ka nagu ära mainib, et mingis mõttes ma tunnen, et see, mida ma praegu ütlen, on et see on nagu relv, kui sa teada ja oleks hea, et see jõuab õigete inimeste kätte. Ta küsis meie käest, et kui te õpite nii-öelda mängude disainerit, eks siis te peate aru saama, mis on inimeste jaoks reaalsus. Noh, üsna selline ambitsioonikas küsimus tegelikult defineerida, mis on inimeste jaoks reaalsus. Ja siis ta lasi meil arutleda mõnda aega selle üle. Kuulas ära, mis me arvasime ja siis ütles, nii et vaadake, et mina olen jõudnud selleni, et inimeste jaoks reaalsus on see, mida nad tunnevad Est ainult see, mida inimesed tunnevad, paneb neid muutma nende väärtusi, hoiakuid, hinnangute käitumist, mitte see, mida nad mõtlevad, mida nad mõtlevad, selle võivad nad unustada. Kui me kogeme sümpaatiat, siis me tahame, kogeme sümpaatia, jõudu ehk seda, mis meile meeldib. Kui kogeme meeldivaid emotsioone, siis me tahame seda korrata. Me tahame veeta aega nende inimestega koos, kellega meil oli tore. Me tahame olla nendes nendes kohtades, kus meil oli hea olla. Kes käivad kohvikutes, neile meeldivad mingid kohvikud, kus meeldib istuda, siis seal on õige tunne. Kui me kogeme midagi, mis meile ei meeldi, kogeme antipaatiad, siis me püüame seda vältida. Ja see on see alus, ehk siis teisisõnu ütles, me peame looma keskkondi, kus inimesed kogevad tugevaid tundeid. Ja kui nüüd sellest perspektiivist hakata vaatama maailma, kas ma tegin ütleme nii-öelda lahti ühe sihukese väikse aspekti, et meil on tegelikult väga palju, mida oleks teada siis juba ainuüksi see teadmine, kui hakata vaatama näiteks sõjapropagandat, millest kasvas välja kommunikatsiooniteadus, sai alguse sõjapropagandateadvusest. Ja et me võime näha seda, kuidas mida seapropagandat teeb, eks ole, tema olemas on see, et ta loob kultuurilist teist semiootika, skulptuuri, semiootika selleks sõja eelduseks on teise loomine nii-öelda kultuurilise teise loomine, eks ta ei ole, meie. Iga konflikt eeldab, et me määratleme kellelegi kui mitte meie vastase nii-öelda vastase. Kui me võtame näiteks Iraagi sõda, on ju pool aastat enne Ameerika Ühendriigid püüdsid kogu lääne üldsusele selgeks teha, et see on ohtlik ja nii edasi, et spüüdi luua seda, seda teist, keda võib rünnata. Ehk siis teisisõnu, et kuidas on võimalik, et tänapäeval toimuvad endiselt väga hirmsat sõjakuriteod, kuidas me kuuleme endiselt, kuidas Ameerika sõdurid teevad asju, mida me arvaksime, et tänapäeva inimene, vana idee noh, ikka tilgub läbi mingid asjad, eks ole. Et see on seesama, et on loodud kultuuriline, teine inimeste sees lihtsalt inimeste sees nagu sõjaväelane, lihtsalt inimene. Ja see võimaldab inimestel käituda mitte inimlikult dist, ainult meile, taju, meile kehtivad inimõigused, aga teised ohtlikud nendega või teistmoodi käituda. Ehk see on see umbes kuidas toimib ja selles mõttes on väga oluline jälgida, noh, mina ise olen hoidnud eemale meediast peale kommunikatsiooni meediaõpingute juba üle 10 aasta, selles mõttes, et ma vahest ikka vaatan ajalehte ja jälgin pigem sihukeste alternatiivmeediat üle maailma. Aga televisioonist kindlasti, sest ma panin tähele, näiteks kui ma lõpetasin televiisori vaatamise, siis minu selline turvatunne kasvas märkimisväärselt. Ehk siis näitan, ma võin öelda, et mu vanaema vaatab iga päev politseiuudiseid ja kui läheb pimedaks, siis ta helistab mulle, ütleb ära minu õhtul välja, sest et väljas on ohtlik. Kus sa siis tuled nendest väljas on ohtlik Vik ju, kes me liigume palju ringi, me näeme, et ei, ei ole nii ohtlik, eks ole. Ehk see on jälle nagu konstrueeritud mingisugune reaalsus ja et noh, vaadakem seda, kuidas konstrueeritakse vastandumist. Kas vastandumist, eestlased, venelased Eesti-Venemaa, Tartu, Tallinn, kõik erinevad vastandumised, vastandumised ühe ühiskonna sees, teevad selle ühiskonna nõrgaks viimade, sellel ühiskonnal teha koostööd, võimalda sellel ühiskonnal seista oma vajaduste eest. Ja see on see, mis teeb inimese manipuleeritavaks. Aga mis või kes on selle taga, et kui me vaatame suures plaanis seda mehhanismi, mida sa kirjeldasid, selline ütleme, pigem konkurentsi või siis vastandumise loomine koostöö asemel, et hea näide ongi tõesti eestlased ja venelased, et nad elavad ju siinsamas, meie riigis meie kõrval ja ometi nad on nii-öelda tulnukad võõrad, et sellist kontakti integratsiooni tegelikult ju eriti ei toimu. Või siis võtta globaalsemalt ida ja lääs seal ju ka. Nüüd tegelikult globaliseerumise ajastul on näha sellist nii-öelda vastaspoole liikumist, et lääs otsib vaimsust, ida, otsib lääne heaoluühiskonna hüvesid kes seda konstrueerib, kes on need ühiskonna arhitektid, et palju on räägitud sellest, et uued illuminaadid või pankureid või siis illuminaadid ja pankurid üritavad kehtestada uut maailmakorda, et neil on mingi oma agenda, kuidas saada kõik kontrolli all, aga kui me vaatame globaalselt, et kes juhib neid protsesse? Üsna selline, selline ohtlik küsimus, eks ole. Et noh, mina olen ka vaadanud ja, ja ma olen asjast aru saanud, et esiteks selleks, et midagi näha, peame kõigepealt kuulama ja vaatama niimoodi, et ma vaatan kriitikavabalt. Ma kuulan ära. Ma ei hakka kohe kritiseerima. Ja noh, minu selline käsitlus reaalsusest kui mängust ja kõigest sellest loost, mis meie ümber on kui muinasjutust ja maailmast kui unenäost. Ja kui hinduismi öeldakse, et maailm on, on Višnu unenägu, ma olen püüdnud neid erinevaid käsitlusi kuulata, vaadata ja võtta nad enda sisse ja lasteaiad nagu liikum lastanud lahti ja vaadata, mis juhtub. Ja tõesti on, on tekkinud väga palju seoseid. Ja noh, minu arust on väga ilmne üks selline tõitma üks hopi indiaanlaste vanematest. Noh, kui mina olen puutunud kokku indiaanlaste vanematega, siis ma pean siiralt ütlema, siin see suvi puutusin kokku Eestis käib Rupert sihuke imeline Jaani vanem, kes on hallo kosmos, saarte kuuletlejaga Tutena, vot mina tundsin, et Robertiga kokku puutudes, et ma nägin esimest korda meest selle suure algustähega. Neid iseloomustab nende kõnekunstiolemist iseloomustab see, et nad räägivad alati südamest. Nende kõne istub, aga eriline, ütlevad, et kui üldse midagi öelda, siis südamest seda üles kirjutama, meelde see puudutab hopi, indiaanlaste vanem ütles ühes oma avalikus esinemises selliselt, et, et noh, see võis olla üks, 10 aastat tagasi, ma ei tea, mis siis praegu on ja ma ei arva, et see seis on helgem. Oli see, et mõelge selle peale, et 100-st suurimast majandusüksusest maailmas 49 on riigid ja 51 on suurkorporatsioonid masinaid. Mida see tähendab, ma arvan, seda ei ole nagu liiga raske oletada, mida see tähendab. See tähendab seda, et globaalsetes erinevatel korporatsioonide me näeme erinevaid sihukesi väikesi firmasid, brände on erinevaid mudeleid tehtud sellest kellel huvi võib neid leida internetist või kuskilt üles, kuidas tegelikult eksisteerivad mingisugused mingi kümmekond või isegi vähem suurkorporatsiooni, kelle alla kuuluvad kõik ülejäänud erinevalt brändid. Ehk siis tegemist on väga nagu mingitest kindlatest alguspunktidest alguse saavate liikumistega. Ehk siis kui küsida, et noh, tihti kui öeldakse, et ülikoolis, kui küsisin õpetaja käest, et kas on võimalik nagu sotsiaalne disain kunagi ja nii edasi, see oli ta ise ei ole võimalik seal ikka keeruline, et keegi vallased asjalike inimeste käitumine sandiga, liiga peened kommunikatsioonid öeldakse, et see mustkastet infolad sisse sa ei tea, mis sealt välja tuleb. Aga kui me võtame näiteks ühtluskooliharidust ja seda kõike, kuidas, mida koolis õpetatakse, mida meedia räägib, inimestel tekib juurde viisil sarnane teadvusväli? Noh, tead mis väliskommunikatsiooniteaduste termin, aga, aga nii-öelda näiteks väärtusruum, see, milliseid tähendusi inimesed omistavad, kuidas nad tõlgendavad reaalsust, millisena tajuvad seda, milliseid tähendusi nad omistavad, millistes müütides nad elavad ilma teadmata müüdid. Ja see kõik, praeguseks võin öelda yanglobersiga kokku puutudes, et see on võimalik on võimalik konstrueerida reaalsest väga kõrgel tasemel, siis on väga teadusmahukas, see ei ole midagi sellist, mis on argitunnetuse mõtlemise tasandil võimalik, seda isegi ei ole võimalik mõista sel tasandil naljalt noh, selle eelduseks piltlikult öeldes öelda niimoodi, et seal seks tuleb alata sotsioloogiat, sotsiaalpsühholoogiat. Kindlasti loogia ei jookse mööda külge maha, kindlasti kasvatusteadused on vaja ja nii edasi ja nii edasi. Noh, angaar ütles näiteks, et tema ei rääkinud sellest, nagu ta ütelda, et maailma juhitakse nii, onju, aga ta rääkis Nataste õigesti, ta, ta pidas oma piiridest kinni Akadeemikuna. Aga, aga ta ikkagi vihjas sellele ja ütles, et ühe sellise suure nagu protsessi disainimine võtab kuskil üks, üheksa inimeseni sel seltskonnal kuskil poolteist kuni kaks aastat. Ja arvata, et meil ei ole nii intelligentseid inimesi ja ei ole nii, kes on valmis selle eest maksma, oleks väga naiivne. See, et meie seda ülikoolis õppida ei saa. See, et seda teadmust meil ei ole kättesaadav, ei tähenda, et seda teadvust ei ole olemas. Noh, minu ees on siin praegu raamat, on ju, mis on kirjutatud saksa valiku mõtteviisiga ja, ja see ei ole üldse mitte lihtne lugemine. Ja siis on see siis yanglappesse kirjutatud raamat Kein temäeczipsourcal printsi poolsof geimingi, andsimulation. Ma ei teagi, selliseid tekste on veel olemas, aga, aga need kirjeldavad seda öelda, et kas mina suudaksin seda teha, see on minu jaoks on kõik asi üle jõu. Aga kui sa koondad veel ütleme, 10 15 eksperti, siis sa võid juba palju suuremat ampsu hauganud ta nii-öelda ja hakata kujundama suuri sotsiaalseid protsesse. Kas see, kuhu me oma jutuga oleme jõudnud, mahub nii-öelda pealkirja alla sotsiaalne disain? Jah, see mahub selle mõiste alla, sotsiaalne disain. Defineerise korra veel lühidalt ja selgelt lahti, sest et enne kui ma valmistusin selleks intervjuuks arutasin mõne tuttava sõbraga, et oo, sotsiaalne disain, põnev ühiskonna arhitektid, siis enamus inimestel kulmud kerkisid juuksepiirini, ohoo, sotsiaalne disain. Mis mõttes, mida see tähendab, mida see tähendab? Kõige lihtsamalt öeldes ütleme, et kus ta võiks olla meile tunnetatav, eks ole, on selline valdkond nagu regratsioon, ehk kui öeldakse, mängustamine ja nii edasi, et ehk see on valdkond, kus luuakse mänge, on organisatsioonidele, tehakse erinevaid mänge ja ehitatakse üles koolituskeskkondi, kus inimesed saavad mingeid kogemusi, õpivad läbi selle midagi, et see on esimene tasand, kus tegelikult me võime näha, et luuakse keskkond, kus inimesed saavad kogeda midagi, tekib mingi mõistmine ja sellest lähtuvalt tekib käitumise muutus. Ehk see on, mis on meile kõigile kättesaadav, paljud on sellega kokku puutunud. Sotsiaalne disain on, on kõik see, mis meid ümbritseb. Ja et juba selle mõistmiseks on oluline mõista, et sotsiaalsete olenditena. Me oleme keskkondlikud olendid. Me oleme ülitundlikud keskkonnale ja on suur illusioon, et, et me olemegi oma keskkonnast üle. Ja see on väga kahetsusväärne visioon, sest sellega me oleme ohtlikud iseendale. Sest me oleme ohtlikud oma keskkonnale. Ja ma ise olen teadlikult nii-öelda viskunud erinevatesse keskkondadesse, väljaspool oma tavakeskkonda käinud ühes skandinaavia laagrisse, toonud seda Eestisse, seda, seda laagrit kui fenomeni ja joobunud Indias elanud kahel aastal niimoodi mäega ühes paigas vaadates, mis minuga toimub ja näinud seda, kuidas erinevates sotsiaalsetes keskkondades meie enda identiteet, enese määratlus ja mis on oluline, kuidas see kõik muutub. Juhul kui me oleme elame ühes riigis, oleme ühes kindlas mugavustsoonist, siis me peame seda kõike normaalseks. Ja vahest me kaitseme ennast sellega, et mõned lähevad kindlasti, ütlevad, et see on nagu liikuma ei lähe kunagi mustjani jõudis, on kõik, on nii ebanormaalne. Aga kui natuke Albida olla avatud ja küsida, et miks, mis on hea põhjus, et seal nii seal on täpselt samasugused ja põhiliselt nagu meil siin igas kultuuris on. Ja see raputab meid natukene lahti meie enda kultuurist, selle kohta öeldakse sotsiaalteadustesse emantsipatsiooni, siis on see, et kõik see, mis me oleme sotsialiseerumise käigus ehk ühiskonnastumise käigus sisse elades nagu sündides tabula osa nagu valge lehena noh, niivõrd-kuivõrd, et me omandame nagu sellised enesestmõistetavused on ju igaühel omamoodi. Ja siis teismeiga ja see hilisteismeiga on nagu see, kus me hakkame neid üle vaatama, et mis on nagu, kas vähem teadlikult rohkem teadlikud, kuidas siis meie enda jaoks on? Ei tea küll, et noh, nii öeldakse, et nii on, aga, aga kuidas see minu jaoks on? Et sellega on niisugune hästi sihuke hea näitlik lugu. Emontsipatsioonid on see, et kuidas. Ta näeb, et ema küpsetab kala ja lõikab kalal araabia saba pannile, siis ta küsib, et aga miks sa lõikad ära pea saba. Ema ütleb, et ma ei tea, ningult tehtud. Mina küsi vanaema käest vanema juurde, ütleb, et vanaema küpsetas seal kala ja lõikas pea saba ära öelda, miks lõigatakse pea ja saba ära. Vana ma ütlesin, mina ei tea. Tehtud, mine küsi vanavanema käest, läheb vanavanaema juurde ja vanavanaema ütleb, et noh, räägib sama asja ära ja vanana ütleb, et no meil oli pann, oli väike minimahtu, panin talle ära. Et see on seesama, et me oleme kaotanud nagu selle kontakti sellega, miks mingeid asju tehakse. See nõuab julgust, tegelikult see nõuab julgust neid asju vaadata. Me peame suutma ka, kui me teiste hakkame käituma, peame suutma ka teistele ära põhjendada, miks me käitume nii muidugi tunduma juhtikud. Me peame suutma põhjendada, miks me käitume nii, kui teil on teistel aru saada, siis nad tunnevad, et hästi turvaline. Et kes siis ikkagi juhivad seda maailma? Selge pean ütlema, et ega ma tõde ei tea, pole isiklikult kellegagi kohtunud, kes ütleks, tere. Mina. Ma juhin seda maailma ja kui sa avatult vaatad, siis on olnud praeguseks päris palju informatsiooni selle kohta. Ja inimesi, kes on tulnud nii-öelda kastist välja ja kes on tulnud ja hakanud rääkima. Ja neid on päris palju praeguseks. Ja see kõik kokku moodustab mingi tervikpildi, mis on väga sarnane. Ja selle kohta on siis niisugune, noh, ma ei tea, aga räägitakse. Ja mulle kõlab see nii, et öeldakse, et umbes 6000 inimest on maailmas kes tegelikult nii-öelda jagavad matsu, kes teavad, mis toimub. Ja kui ma siin enne ütlesin ka, et näed, et meedia ütleb 11 ja meedia teeb umbes nii, et noh, et siis nagu ma eeldaksin justkui, et, et kõik vandenõusse kaasatud mingi mingisugune tohutu vandenõu käib. Ma ei arva nii võib kasvõi sellise hästi lihtsa näite tuua, et me võtame Euroopa liitu siis see, mida rahastatakse, see, kuidas praegu eksisteerimise projekti ajastul, eks ole, kus kõik kirjutavad lakkamatult projekte, sihuke tohutu ebakindlus, mis saab edasi, mis saab jälle, kui see projekt läbi saada, eks ole pidanud niisugune nagu kuklas on niukene kõhe. Siis kui vaadata neid tingimusi, mille jaoks antakse raha siis need on väga kindlalt suunatud. Ja iga sellise asja taga on omaette ideoloogia, mis teatud asju toetub. Võtab jõu ära, ehk on niisugune, ütles, et raha on nagu inimorganismis nagu ühiskonnas vereringe, eks ole, need institutsioonid ja neid aspektid, mis on toetatud, saavad verd, teised kärbivad selgelt loob see midagi, ehk ütleme, rahastamisinstrumendid, kui sellised on, on kindlasti ühed disainivahendid. Ja alati on inimesi, kes tahavad elada, kes tegelevad sellega pahaaimamatult. Mingis mõttes me kõik osaleme selle disaini loomisesse. Me oleme kaasosalised selles pahaaimamatult. Me peame seda maailma, kuhu me oleme sündinud, enesestmõistetavaks ja normaalseks, teised jagavad meiega samu aru saama. Et see on nagu see subjektiivsuse objektiivsuse teema, et kas on olemas objektiivsus. Ma väidan, et mingis mõttes ei ole, see lihtsalt on pika aja jooksul kujunenud jagatud arusaamine. Ja kui te tahate mõista seda, et mida ma ütlen, siis minge mõnda väga teise kultuuri saate aru, et kuidas seal asjad täiesti teistpidi olla. Aga ikkagi, kui sa seda mõtet edasi arendada, et väga intrigeeriv on see Euroopa Liidu projekti ajastu jutt ehk siis rahastamise instrumendid ja seal taga peituv ideoloogia, et kui sa vaatad neid trende praegu just selles ideoloogilises võtmes nii läänes kui idas, et kas seal on üks selline globaalne suur plaan või mis need trendid on, et kuhu suunas siis kogu seda globaalsusega. Kuhu see liigub? Et võib-olla siin tuleb tulla nagu selle juurde, milleks on see eelnev võistlemis, ma ütlesin uuesti triimik, lääne unistus ja nagu inglise keeles öeldakse, Consulting seal saeti ehk tarbimisühiskond. Ehk me kõik liigume tohutu kiirusega seina poole, nägemata, et seal on siin. Ja noh, väidetakse, et me liigume praegu päris suure kokkupõrke poole pahaaimamatult. Kasvuneksponsiivne, noh, see on niisugune niisugune mõiste missugune inimestele palju, aga, aga see nagu korrutub iseendaga kogu aeg ja kiirenev noh, on selliseid mustemaid, stsenaariume ja helgemaid stsenaariume, aga. Ütleme enne helgem peale mingi lootus säilib. Jah, võib-olla ma isegi nendest mustadest selles mõttes ei räägiks, kes tahab, leiab nad ise, ülesanne on tegelikult kõik kättesaadavad. Et ma pigem ütleksin kuidagi seda niimoodi üldisemalt. Selge on see, et noh, tundub nii, et kontroll kipub käest ära libisema ja me näeme seda, kuidas nagu räägitakse, al-Quaeda ja nii edasi, et väga paljud sellised organisatsioonid on loodud erinevate nende nende jõudude noh, tegelikult siis valitsevate domineerivate jõudude endi poolt, et tekitada hirmu, mis võimaldab vist mitte, hirm on ju, et noh, see on see, et me kõik inimesed oleme silmitsi oma elus nii kaua kui inimene eksisteerinud kahe sellise olulise paradoksi turvalisus, vabadus. Ja need kaks asja on nagu natuke nagu konfliktis. Kui me valime turvalisus, siis me anname ära vabadust, kui me valime vabaduse, siis me peame õppima usaldust ja see on mingis mõttes see, mida minutitega sihukeseks vaimseks keemiliseks teeks. Ehk võime hakkame toetuma millelegi muule ja mida siis luuakse hirmu kaudu. Piltlikult öeldes võibki öelda, et see, mis teeb Meid inimesi manipuleeritavaks, on hirm. Me kõik tahame tunda ennast turvaliselt ja see paneb meid ära andma vabadust, see paneb meid nõustuma otsustega ütleme kasvõi väga lihtsa sellise näite. Eesti meedias on aasta vähemalt üks artikkel Venemaa ohtlikkusest sõjanduses ja mis seal toimub, ja vägede liikumisest ja ehk siis tuuakse inimeste teadvusesse kogu aeg sellist olemas kogu aeg, see hirm seal ja milleks on see hea pinnas, see on hea pinnas näiteks selleks, et Eesti vabariigi president Toomas Hendrik Ilves, kes peaks kaitsma justkui põhiseadust, kes peaks vaatama, et seadused oleks kooskõlas põhiseadusega, ütleb järsku ühel hetkel välja, et Eesti peab ühinema Euroopa Ühendriikidega selle Venemaa ohu pärast ja sellel on väga raske midagi vastu välja, sest igaüks, kes, kes tahaks sellega vastanduda, noh, väga raske võitjaks jääda selles mängus. Sest et inimestesse on see hirm juba istutatud. Ja mis on see tegelikkus, eks ole, noh, ei ole see päris nii täpselt üks ühele. Et aga neid, kes seda lugu tahavad edasi jutustada ja keskel noh, emotsionaalselt ja kes on sellest hirmust kaasa haaratud ja koguvad fakte. Me võime kõike tõestada, põhimõtteliselt on võimalik kõike tulistada. Loogiline tõestus iseenesest ei ütle mitte midagi tõe kohta. Et selle kohta on selline ütlus, et iga tõeväärtus on pöördvõrdeline selle tõestamise vajadusega. Ehk mida rohkem mingi asi on teema, seda vähem seal tõesemad. Sest et see, mis on, mis on tõene, see tõesti ei ole vaja isegi rääkida. Kuidas selle hirmuga siis hakkama saada, et vaadates Ameerika meediasse ja nende ühiskonna regulatsiooni, siis sa kuuled sellist hõisete foie, round, fifty sinu enda turvalisuse huvides ja üha rohkem ja rohkem ja rohkem regul ratsioone kõik, et kaitsta meid selle suure vaenlase eest, kes kohe-kohe tuleb ja ründab. Et selline hirm läbi massimeedia näiteks vaatab vastu igalt poolt kogu aeg kultiveeritakse kogu aeg, et okei, üks variante ma ei vaata kõiki programme, valin, olen teadlik. Aga teistpidi, et mida siis tavainimene peaks tegema, et mitte kogu aeg seda hirmu tunda, et appi, appi, appi, äkki äkki läheb nii-öelda karmiks kätte ära, et paremini öelda, karta kuskil? Kuidas olla kartma? Noh, sellega on nagu seesama, et olge nendes keskkondades, mis on teile kingituseks, eks see, mis tekitab hirmu, eemaldage oma elust. Ehk teisisõnu, mitte midagi ei juhtu, kui ta seda argimeediat ei jälgi, teie elu läheb ilusti edasi. Ei jää millestki ilma, tegelikult see on illusioon. Infot on ka mujal ja teistsugust infot. Selle peale öeldakse kohe, et siis ei ole adekvaatne ja reaalne, sest et see on reaalsed sündmused, et siin maailmas otsas on sõda, seal on katastroofid, seal tapetakse, seal vägistatakse, igal pool on mingisugune õudus, käib ringi, et seenior reaalset sündmusi, mis toimub. Ja ei, no ma ei mõtle nagu päris seda, et nüüd täiesti tõmbuge eraldatusesse pigem teadlikkust valida neid kanaleid, kust te midagi kuulete, leidke need inimesed meedias, kes on teie jaoks usaldusväärsed. On erinevaid arutlussaateid väga intelligentsete arukate inimestega erinevate saadetes, kus tehakse nädalat kokkuvõtet, kullake, neid asju. Et ja, ja see on väga kriitiliselt, kes käsitletakse asju, mul on endal sõpru, kes kes on riigi koguski nõudlikud olnud edasi, kes, kes just sellisel viisil suhestuvad meediaga olles sellest teadlikud. Ja, ja ma arvan, et teine aspekt on see, et maailmas toimub väga palju imelisi asju. Lisaks veel, millest ei räägita, miks sellest ei räägita, huvitav küll. Ja need asjad ei ületa meediakünnist, sest need ei müü. Ühest küljest nad ei müü, teisest küljest nad räägivad alternatiivist ja parem on, vaata, kui inimestel on alternatiiv, siis neil ei ole hirmu. Et alati, kui me näeme teisi võimalusi oma vajaduste rahuldamiseks, ei ole me nii lihtsalt manipuleeritavad. Mingis mõttes hoolitsetakse selle eest, et me näeme mingeid kindlaid strateegiaid, onju ja siis pakutakse ka abinõusid nende nii-öelda lahendamiseks. Aga just see, et maailmas on väga palju imelisi asju toimumas. Niisugune asi nagu ta on siis taon Muument vaadake, leidke džige, guugeldage niisugune suurlinnade liikumine, kus inimesed ja noh, kui sinna oma raha loomiseni välja, mis tundub inimestele arutu, et miks see vajalik on ja nii edasi. Aga noh, see on seotud finantssüsteemiga seotud pangandusega selles mõttes tõesti, et ma olen seda vaadanud nii ja naa ja mu ümber arukaid inimesi ja, ja noh, selge on see, et see kogu see panganduses rahasi lakooniliselt öeldes on üks uhku täis ja illusoorne asi. Ja see on üks asi, mille kaudu toimub väga palju seda, mis meile tegelikult ei meeldi. Aga kas see, et me teeme siis oma külas oma raha, et me saaks seal nii-öelda õunu, vilja ja leiva ja mille iganes vastu vahetada? Ega see ei muuda ju maailma majandus, mis on konkreetselt, võlab sellesse. Selles mõttes ma olen ma teinud selle raha näite on ju, et, et noh, mida tehakse inimesed. Esiteks teenused ei osteta väljapoolt, vaid teenused hakkavad osutama kohalikud inimesed see tähendab, et raharessurssi sissepoole ei voola välja. Et noh, piltlikult öeldes mäletan taasmäe koondühenduse ühel suvepäevadel pidas ühe väga toreda avaliku loengu, kus ta ütles, et Eesti riigi rahakotil on augud seespool tohutult välja. Ja sellest on ta üks tehnikaülikooli minust üks akadeemik või teadlane, kirjeldas seda. Nimelt meil on tohutu usk välisinvestorite sisse seda lugu jutustada väga palju, sedasama muidugi jutustatakse lugu sellest, et, et konkurents on edasiviiv jõud. Aga kas me teadvustame, et konkurents on koostöö vastand väga tugevalt? Aga see ongi selline individualistlik pürgimine üle laipade tippu üksi üksi tahan olla parim. Ja nojah, just nimelt Hardo Aasmäe tõi esile selle, et välisinvestorid, mida nad sõitsid, said odava tööjõu, eks ole. Noh, inimesed said nagu leiva endale koju ja saivad veel oma oma põhivajadused kaetud. Aga kogu see kasum viiakse välja. Ja see on tohutu kasum. Vaadake iga aasta seda, mida viiakse Eestist välja kasumina. Võtame pankasid näiteks ja nii edasi. Ja võtame nüüd teise aspekti selle puhul, millele ei pöörata eriti tähelepanu, kes on need, kasutame kas maakonniti valmis kohaliku elu toetama. Need on kohalikud ettevõtjad, välisettevõtja toetab kohalikku elu ainult siis kui see on talle reklaam, kui see võimaldab tal veel rohkem teenida kasumit, mida välja viia. Ehk siis teisisõnu sellest seisukohast on välisinvestorid augud riigi rahakotis ja kogu see maksupoliitika, mis on, mille kohta öeldakse, õigustas ennast praeguse vabariigi algusaegadel, et luua soodsat majanduskliimat. Aga see ei olnud ette nähtud, et see jääb kestma. See mudel nägi ette, et muudetakse varsti ära ja seda ei muudetud. Ja, ja see on üks nendest paljudest põhjustest, miks ühiskond kidub. Miks väga palju seda raha, mis, mis võiks teenida inimesi, mis võiks teenida inimeste heaolu, ei ole. Mis on teised põhjused, miks Eesti elu ja areng kidub? Võib-olla selline üks selliseid asju on selline ütlus, et kõige suurem patt on unustamine ja noh, räägitakse sellise võimu ja rahva võõrandumisest, võimu, võrdumisest, rahvast. Ehk ma arvan, et see on hirm ja kõik inimesed näeme siin ühiskonnas, kui me võrdleme Eesti ühiskonna, Skandinaavia ühiskonnaga, tunned seal on nagu raskem kukkuda, siin püütakse kinni. Siis meie ühiskonnas on võimalik kukkuda väga-väga sügavale ja mitte keegi ei püüa sind kinni. Kui sul ei ole just seda sotsiaalset ringi ümber, kes sind toetab nii-öelda Eestis on väga palju, ainuke, mis sind kaitseb, on sinu sotsiaalne võrgustik, inimesed, kes sinust hoolivad. Ja see on see hirm eksis. Ja teiseks me Me oleme nagu mingis mõttes kultuur, kes tajub kogu aeg kuklas seda, et kõik on ajutine, ma pean, nagu me oleme kogu aeg olnud nagu mingis ajutises kogu aeg, kõik muutub, miski pole stabiilne, riigikorrad, kõik muutuvadki jätavad seda nagu vanemad generatsioonid, vähemalt. Viis, kui keegi saab siis nii-öelda selle selle nii-öelda hüvede ligi siis püütakse nii palju kokku kraapida, kui veel saab nii kaua kui saab noh, võib-olla seal natuke niuke hinnanguliselt öeldud umbes selline vaatepilt jääb, kui seda vaadata, ehk siis me oleme unustanud selle ära, et me ei saa iialgi tunda ennast päris hästi, kui teised veel õnnelikud, miks, sest kui teised ei ole õnnelikud inimesed tunnevad hirmu, kuidas käitub hirmunud inimene, inimene muutub vihaseks ja ta muutub agressiivseks. Tähendab seda, et autonoomine mõista seda, et mis on asjade head põhjused, kui keegi on agressiivne, keegi on nii-öelda ärritunud, siis selle taga on alati hirm. Ja kuidas teha nii, et me peaks, võiksime tunda vähem hirmu kuidas toimida niimoodi, et me hooliksime samamoodi iseenda vajadusi kui teiste vajadustest. Ma arvan, et see hakkab, mis ta sellest, kuidas meie inimesed on kasvanud, millistes keskkondades nad on, noh, eks ole, praegune poliitiline põlvkond, kes ikkagi valitseb, onju lugude ajast pärit ja see on kõik seotud tegelikult sellise teemaga, milleks on kuulamine. Kuulamine on väga tugevalt seotud koostööga, näiteks kui mina õppisin taanlaste juures, siis üks esimesi asju, mida nad meile õpetasid, oli üksteise kuulamine aktiivne kuulamine ja nii edasi. Sest et me ei saa teha koostööd kummikuule, 11. Sest et vaevu-vaevu hakkab teine kõnelema, kui meil juba tekivad oma mõtted. Ja see on fundamentaalse tähtsusega ka meie hariduskeskkond ei õpeta meid 11 kuulama, õpetajat konkureerima ja see ei toeta tegelikult koostajaid. See toetab hirmu. Sest kui meil ei ole kindlustunnet, et Me oleme kuuldud, kui meil ei ole seda tunnet, siis meil ei teki tunnet, et meiega arvestatakse, nii nähakse, meie vajadusi tajutakse. Ja see ei ole turvaline keskkond. Ehk ma lähen võib-olla sellisele hästi sellisele nagu ühe inimese tasandile, aga igasugune muutus hakkabki sealt. Ja see on osa ka sellisest sotsiaalsest disainist. Reaalsus meie ümber on üks paha, kuidas ta kujunenud on, ei ole ta igal juhul meile praegu kasulik. Vähemalt sellisel viisil. Et ma tahaksin selle peale öelda, et kui midagi teha, siis tuleks võimalikult ruttu alustada igal tasandil selle õppimisega, kuidas 11 kuulata ja see on väga ilus kogemus, väga ilus, kui ta ennast. Kui me tõesti tajuma, et keegi Rääkisime siin sellest, et kes valitseb maailma, kes on ühiskonna arhitektid, kes loovad seda sotsiaalset disaini, millest me täna räägime globaalsel tasandil siis kas ja kui palju tegelikult meist endist sõltub, et hästi palju räägitakse, et ja ikka rohujuure tasandil ja kõike vaimset teemat jälgivad inimesed teavad, et maailma saab muuta ainult läbi enda. Kuidas see siis tegelikult ikkagi on, et mina olen väga hea, teen kõik, et oleks kõik kõige parem. Aga kogu see nii-öelda suurte ühiskonna arhitektide kamp tuleb oma sellist massiivset teerulli sõidab sellest rohujuurest lihtsalt ludinal üle. Noh, näiteks ütleme niimoodi, et on selline tore programm, mille ma kunagi isegi ööd Tallinnas tudengipäevade raames sai Eestisse toodud või sa sain sellest Taanis osa. Selle nimi on vaikinud, hõimu vaikinud võimega sümpoosion kuue tunnine, mida on viidud ka läbitud juhtide konverentsidel ja nii mõnedki näiteks ühe suurima maailma reklaamikontserni juht, nagu tegi väga suure kannapöörde, et ma teen kõik selleks, et seda projekti toetada, et me teeme küll neid asju teeme, aga me tahame seda toetada. Ja seal just näidatakse seda, kuidas see illusioon on tekkinud. Tarbimisühiskond ja kõik, kõik see, mis toimub, et näha nii-öelda, mis toimub ja, aga, aga see ei ole ainult selline nutulaul, vaid, vaid seal näidatakse ka, et ilusat, mis toimub ja mis on võimalik, millised on alternatiivid. Ja näidatakse seda, et, et, et meist sõltub midagi. Aga lihtsalt see ongi see, et üldine ideoloogia, mis meie ümber on, tekitab meist täiesti abitu tunde, meil tekibki tunne, et meist ei sõltu midagi. Muidugi ma pean ütlema, et ega, ega mina lasin nagu mingit põdenud ei valdaid täpselt, mida teha ja nii kuidas. Aga, aga ma olen saanud kogemuse, sellest sõltub küll. Loomulikult ei ole see selline emotsionaalne pea hüppamine enne enese kuhugi ketti panemine ja põlema panemine, et keegi vaja, märteleid ei ole ühtegi sellist jumalat, kes vajaks. Me oleme märtrid ja kannatame. Pigem see tahab väga teadliku ja arukad lähenemist. Ja mina olen, et Eestis on neid inimesi praegugi olemas vähemalt minu ümber. Kelles on see võimekus olemas, niimoodi liikuda ja niimoodi mõelda ja tegutseda ja nad on tegutsemas. See, et nad ei ole avalikkusele veel nähtavad, ma arvan, see on see on lihtsalt aastate küsimus. Et see toimub ja, ja kui seda liikumist siis arusaamine, mis, mis nendes ringkondades võib-olla on, on see, et riik on hakkama toimuma altpoolt ülespoole, mitte ülaltpoolt allapoole. Ja kui sa tahad süsteemi muuta, siis ühtegi süsteemi ei saa muuta väljapoolt. Noh, see, et ma lähen sinna sinna riigikogu ette, siis, siis on juba tahame muuta, siis on siis peab olema nagu revolutsioon. Noh, me keegi ei taha ju vägivald, eks ole, me tahaks, et kõik oleks rahumeelne, toimuks nagu ilusti. Et see tähendab seda, et tuleb sisse minna. Aga siin on alati see oht nagu Orwelli loomade farmis, et need, kes sisse lähevad püha eesmärgi nimel, istuvad seal troonile hapuks piip hambus. Ma olen sellega nõus ja see on väga paljudega juhtunud, seda on väga paljudega juhtunud ja vaatan, kuidas Toomas Trapido ütles seda peale seda rohelistega juhtunud asja mulle ükskord, et erakonna sellisesse disaini on juba sisse kirjutatud sisekonflikt ise vigane disain. Ehk siis teisisõnu ei sa uut asja panna nagu vana sisse ja see nõuab nendelt inimestelt väga suurt teadlikkust, selget sihti, sellest, mida nad teevad ja kuidas nad liiguvad. Ja ma arvan, et neid inimesi on olemas. Et kindlasti ei, ei saa see toimuda sellisel viisil, et ma kandideerin riigikokku ja siis ma nagu lähen ja teen seal mingi muutuse tähendab seda, et peab olema päriselt toetuspind, peab olema nagu päriselt ette näidata, mida ma olen teinud, et ma olen päriselt midagi teinud. Mitte et ma kleebin sildi, meie tegime ju vaid päriselt. Et mida on inimesed nagu, nagu saanud. Tihti on see, mida tänapäeval näidatakse, et me tegime ära kui tehakse suuri asju, näiteks võtame praegust Eestit, kui me vaatame suuri asju, mis on ära tehtud mingit Euroopa liidu või jumal teab mis rahadega ja siis öeldakse, et rahva hüvanguks siis alati on seal taga mingisugused ärilised ringkonnad, kes saavad põhikasu, sellest on need siis näiteks teedeehitus, transport, eks ole, logistika läbivool, eks ole, kaupade võtame sellesama, see Rail Balticu nagu teema, et nüüd on nagu selgelt välja tulnud, et noh, tegelikult on seal taga hoopis laevandushuvide ja, ja mis, mis kaaslased oli isegi et hakata Eestis parandama ja noh, seal on nagu väga tugevad ärihuvid Taga näidatakse alati asju selleks, et saavutada nagu legitiimsust saavutada heakskiitmine öeldakse, et see on inimeste hüvanguks, aga inimeste hüvanguks ainult pisku sellest, kes tegelikult saab kasu. Ja väga palju neid asju, mida vajatakse ühiskonnas tehakse, neid ei tehta. Sest et kasusaaja on ainult inimene. Ja, ja seal ei ole seda suuremat jõudu taga, kes oleks kasusaaja. Ja see ei ole mitte ainult Eestis, nii, see on ka mujal maailmas, nii igal riigil on omad iseärasused ja omad hädad. Noh, kahjuks on meie olukord selles mõttes nagu üsna nukker, et noh, siin oli juba eelmine aasta, öeldi see protsent, kui palju lapsi elab allapoole vaesuspiiri on ikkagi väga suur. Ja see olukord on tegelikult päris hull ja see on kahetsusväärne Aga ikkagi, kuidas me siis saame ise oma maailma muuta, massimeedia kujundab meid teadlikult mingi käputäietüüpide või noh, mis kuu käputäis 6000 mainisid, sain nõnda misse, nende agenda täpselt on, kuhu nad tahavad siis jõuda, mis see lõppeesmärk on, et kogu sellel nii-öelda praegusel kehtivale ideoloogial vestlen Triin Lääne ühiskond tarbimisühiskond, et mis nende lõppeesmärk on? No ma ei tea, et me tarbime kõik ära. Me ei tea, mis seal õppe eesmärk, et selle kohta vaata, need on erinevad teooriad ja selles mõttes see, kui me lähme nagu seda teed. Siis me hakkame nagu mingis mõttes spekuleerima, mitte planeedi teaks ja mitte, et ma suhtuksin neisse ükskõikselt, seda kindlasti mitte. Et noh, see lihtsalt tekitab hästi palju emotsioone, noh, räägitakse seal rahvastiku vähendamisest tohutult, on ju ja, ja kui me vaatame seda, mis toimub, jälle hirm, jah, mis toimub toiduainetööstuses ja ehk siis kõik see, mida me tahame, tarbime kuidas meile kinnitatakse selle kasulikkust ja see ei ole üldse meile kasulik ja inimestel võtab ikka väga kaua aega saada sellest, mis on meile hea ja mis ei ole, et, et mitte lasta kellelgil teisel väljapoolt öelda, võid hakata iseenda keha kuulama, hakata ennast kuulama, mis on sulle hea näha, kuidas su keha käitub, kuidas ta reageerib, proovige, proovige, te näete. Proovige erinevaid situatsioone, sest iga asi muutub nähtavaks. Üks kui te lähete teise olukorda, sööte midagi muud, mõnda aega vaadata, mis, mis tunne on. Üsna selge on, et on, on väga palju asju, mis on meile väga kahjulikud. Kust me üldse teame, et mis on siis meie enda nii öelda tõde, meile sobiv, mis on meile nii sügavalt pähe istutatud, sellised sotsiaalse disaininähtused, mingisugused uskumussüsteemid, mõttemustrid, kust me teame, et see, mida meie arvame, et on hea, tahame head teha, ei ole tegelikult osavalt esile kutsutud vastandamise strateegia. Küsimuse point on ilmselt selles, et kuidas olla teadlike, kuidas muuta maailma. Mulle endale tundub, et ma olen nagu enda jaoks pannud mingisuguseid väärtuspositsiooni paika, mis, mis on nagu ja ma olen nagu testinud näide, kas nad jäävad püsima. Et üks selline väga lihtne asi, noh mis on, on see, et proovige toimida niimoodi. Ta volitas ühtemoodi nii iseenda kui teiste vajadustest. Me ei saa anda, kui meil ei ole anda, eks ole. Ja kui me hoolime ainult oma vajadustest, siis varem või hiljem see hind on kõrge, see tekitab pahameelt. Tekitab vastuseisu. Vaadake meid, me ei tekita vastuseisu, ei tooda ise vastu seisvaid mei, ei kultiveeriseda, ei mängi seda mängu kaasa, noh, väga lihtne on kaasa minna, sest võtame näiteks rahvuslus. Ma ei taha seda teemat väga palju puudutada, sest et see on emotsionaalselt meil väga-väga sügavalt sees. Aga kui me vaatame rahvusluse ajalugu noh, eriti bioloogias on see nähtav, lahti tehtav, kuidas rahvuseid konstrueeritakse piltlikult öeldes, eks ole, ju, või kuidas rahvuses on väga, erinevatel alustel toimib, on kas ta on meil näiteks sinul, ta maa ja keelepõhine kuskil on ta üldsegi mitte pigem kas keelepõhine ja, ja mingisuguste püha kihvedel ja nii edasi. Et neid aluseid on väga erinevaid, kuidas see toimib. Et rahvuslus on samamoodi üks kollektiivne identiteet, mis on teatud mõttes nagu konstrueeritud mis võimaldab õigustada väga paljusi asju, panema inimesi ohverdama ja peituma mingisuguste aadete nimel viisil, mis, mis ei ole tegelikult kõigile head, see on nii-öelda nii-öelda sõdade maailm. Kunagi plaanin ühel hetkel sõpradega koos kirjutada artikli sel teemal, sest et see teemat ei ole kerge käsitleda, justkui öelda, et rahuldus on konstrueeritud, tekitab tegelikult paksu verd, sest et me ei saa aru sellest, kuidas ja see tundub niisugune väga metaväide. Aga ma võin kinnitada oma oma õpingukogemustest, et see ei ole mitte ainult mulle nähtav, vaid see on väga paljudele inimestele nähtav, et see nii on. Ja sellest ei ole jälle lihtne rääkida. Et sellest tuleb rääkida, nii et see on arusaadav. Mulle tundub, et see teadlikkuse teema on see teema, mis viib meid tegelikult sinna maastikule, mida paljud nimetavad vaimseks. Ja siis nad seda, et me peame hakkama rohkem vaatama sissepoole vähemalt sama palju, kui me vaatame väljapoole. Me ju tunneme ära selles mõttes, et kas me oma marjaktsioonidega põhjustame seda, et see, mis meie selja taha jääb nii-öelda eilsesse, kas on ilus või inetu. Ehk siis mida see meie liigutus, meie sõna, meie otsus, meie tegu, käitumine paneb siia maailma liikuma, milliseid tunded teised inimesed kogevad, see ei tähenda seda, et me peaksime liiga palju muretsema, sellepärast et tõesti inimestel on erinevad ootused, jama, pettume oma ootustes ja selles, kui meie ootused vajadused ei täitunud, noh, mis on, lootsin vajaduste strateegiat. Et noh, me ei saa alati sellest nagu vastutada. Aga põhimõtteliselt meie valida on, et kas me ikkagi põhjustame kannatust või, või pigem proovime teha niimoodi, et seda kannatust oleks vähem. Et see on nagu see, mis me igaüks teha saame. Muidugi tõsiasi on see, mis on jälle suurem teema. Et igaüks meist on omaette universum. Ja kui me muudame oma suhtumist, siis muutub maailm meie ümber ja noh, minu isiklikus elus on see väga pikaaegne kogemus, on see, et pigem nagu otsingu aeg, seda, mida ma saan muuta Ta enda sees. Sest ma näen kohe, kuidas väljendub muutusena minu ümber. Ja, ja seda räägitakse siis kriitilisest massist ehk teadlikkusest. Et mida rohkem inimesi on teadlikud, mida rohkem inimesi ei toeta sellist vastandumist, seda rohkem hakkab tegelikult maailm muutuma. Ehk see on vastutuse võtmine omaenda tunnete eest, mitte süüdistada teisi selle pärast, mida me tunneme vaid saad aru, et, et see on ikkagi meie enda ootuste ja vajaduste küsimus meie sees toimub pettuma, et ikkagi oma ootustes. Palju räägitakse praegu ka uuest ajast või sellisest ärkamise ajast. Mis sina sellest arvad? Kust ja kuhu märkame? Ma ikka olen ka elanud sellel ärkamisel oma arust. Aga vaadata siis nagu ajalugu ja kultuuri, siis ma saan aru, et eks vähemalt erinevatel perioodidel on kõik inimesed varantnud, elavad mingil viisil ärkamisajal kogu aeg toimubki muutus ja kui ma nüüd nagu jätan kõrvale sellise teadusliku diskursuse, siis ma tõesti tajun ka seda toimub muutus, miks enamus inimesi seda ei näe, sellepärast et meedia sellest ei räägi, aga kui me paneme tähele, siis me näeme, et meedia on hakanud rääkima asjadest, millest veel poolteist aastat tagasi räägitud. Räägitakse viisil, kuidas enne ei ole räägitud, nagu näiteks siin hiljuti oli üks juba midagi täiesti tavalist, eks ole. Eesti Ekspressis oli üks artikkel, vaata kes autor oli, kus väga täpselt toodi välja nii-öelda see, mis, mis Eestis on, mis nihu läinud, kus on tehtud ikkagi väga rumalaid otsuseid, mis otsuseid, mis ei ole selgelt nagu ei riigi ega rahva hüvanguks väga täpselt toodi välja. Ja seal ei olnud ühtegi nagu siukest üleliigset sõna, üsna pikk artikkel. Ja ma ei oleks kujutanud ette, et kaks aastat tagasi selline artikkel oleks ilmunud. Eksis, palju on hakatud nagu rääkima ja see on hea. See on hea sellepärast, et järk-järgult hakkavad inimesed nagu läbi nägema sellest ohvrist, mis nende Silmeti luuakse. Noh, et kui keegi veel räägib nagu meedias, siis ilmselt ilmselt midagi ikkagi on. Et tekib see, see julgus kahelda, noh, selge on see, et et see ei ole mugav. Kogu see teadmine sellest nagu mina ja paljud inimesed mu ümber ja kellega ma olen kokku puutunud Eestis maailmas selleks, et leppida selle kõigega, nende teadmistega, mida me oleme omandanud selle kohta, mis maailmas väidetavalt Aktuaalse sealses tegelikult toimub. Me oleme pidanud kõik läbi käima sellise emotsionaalse madalseisu erinevates etappides. See informatsioon ei ole ilus, ei ole tore ja see idee rõõmu. Aga selge on see. Me ei saa midagi muuta, kui me ei oska kirjeldada maastikku, mille me liigume, me ei saa sellele orienteeruda, ei saa jõuda kuhugi välja, kui ma ei saa aru, kus me oleme. Noh, mis seal on, on ju. Ehk me peame suutma adekvaatselt kirjeldada olukorda kõigepealt, ja selle jaoks on see vajalik ja see tahab selle vastuvõtmist. Et see on see maailm, kus me elame. Eestis on ka viimasel ajal palju kuulda olnud selliseid lootusrikkaid väljendeid, et partnerluskultuur, osalusdemokraatia, kodanikuühiskond, kas need on siis nii-öelda selle uue ärkamisaja märgid, kas neile sõnadele tekib taha Ühel hetkel mingi selline laiem taipamine või mõistmine, et mida need tegelikult tähendavad, kaua selleks aega läheb, et noh, mingi aeg nad ju käivad meediast läbi, kui sellised kõlksud, eksju nad ei. Kui inimesel ei ole isiklikku kontakti, siis ta ei mõista, et mida see mõiste tegelikult tähendab. Võib-olla on see, et mida rohkem sellest räägitakse, seda vähem seda on. Ja noh, paljud asjad, mis on nagu selliseid retooriliselt eesmärgid nagu näiteks koostöö ja või siis näiteks kaasamine on ju, et kaasamine on ikkagi meil siin selles riigis ikkagi paljuski retooriline fenomen. Et sellest on väga täpseid näiteid erinevates valdkondades, räägime kas või metsaseaduse loomisest, kas kõiki gruppe justkui kaasata ja siis see seadus on siis asi, mis välja tuli, oli selgelt metsatöösturite huvides ja, ja noh, neid, neid asju on küll ja küll kui võtta nagu ühel teisel tasandil olemata, mis mõistet me sinna taha paneme, siis ma mäletan, et üks, 15 aastat tagasi 20 aastat tagasi kirjeldati erinevates kohtades seda, et hakkab toimuma see, et inimesed hakkavad nagu leidma 11, nad hakkavad nagu kuidagi koonduma mingi mingil uutel alustel. Siis ma olen näinud seda protsessi kõrvalt seda läbi elanud, selle sees olnud, see on tõesti toimunud. Väga palju imelisi inimesi on on koondunud täiesti teiste väärtuste alusel ja neid ei ole dogmaatilised religioossed ringkonnad. Inimesed jagavad jah, juba teistsugust maailmapilti, mille osa on see, et me kõik oleme ühendatud ja mille osa on see, et loodus ei ole kuidagi meist eraldi, meie ei ole loodusest kõrgemale, midagi sellist. Ma näen ise, ma olen vaadanud kõrvalt noh, olles erinevate selliste koostöiste ringringide juures nagu erinevatel aastatel olnud, olen ma näinud nagu seda, kuidas me kõik õpime koostööd tegema, sest et noh, väga lihtsal põhjusel me ei oska sega. Ma ei oska seda sellepärast, et meie sotsiaalkultuuriline keskkond ei ole loonud neid eeldusi kõige lihtsamal tasandil. Ei, nagu ma ütlesin, see algab kuulamisest ja see ei ole kerge, see on emotsionaalselt, et noh, nagu öeldakse, et plaan ise on nagu üks, aga kui me hakkame seda tegema, siis see, millega me siis kohtume, on natuke teine asi. Lõputu kompromisside kunst, jah, lõputu kompromisside kunst, aga ka see, et noh, seal on, nagu öeldakse, saavad organisatsioonipsühholoogias on, et need faasid tuleme kokku, mis tähendab, et oh, meil on see ühine asi. Ja et nüüd me liigume poole, siis me avastame ühel hetkel, et kuidas meil igalühel on täiesti erinev nägemus sellest, kuidas sinnapoole liikudes on see konfliktifaas. Ja siis, kui läheb õnneks siis me jõuame selleni, et me vaatame, et mis on iga tugevad omadused ja me räägime läbi, me võtame aega selle jooksja, leiame selle ühisosa, kuidas liikuda. Kas need ühiskonna arhitektid, kes globaalseid suuri mastaapseid, sotsiaalseid struktuure ja protsess nii-öelda välja mõtlevad, disainivad suunavad, kui palju on seal seda nii-öelda spontaansuse võimalused, et ma ei tea, kas seda üldse on teada, kui palju sellest reaalselt teame, aga ma mõtlen, et mingid tüübid istuvad, mõtled oht disainiks, nyyd sai miks naa siis hakkad hoopis mingisugused iseeneslikud, muutused toimivad tänapäeva infoühiskonnas, me kõik teame araabia kevad ok, juba liikumine, et võib võtta need nagu näidiseks, et kuidas mingisugused protsessid hakkavad opole isiklik. Ma olen küsinud sedasama küsimust sina palju kordi ja oma selliste vaatluste tulemusena leidnud oma sellisele subjektiivsele arvamusele, mida ma olen jaganud inimestega, kes ka vaatavad ja näevad mingeid asju. Ja, ja noh, on ka selle ära tundnud, et, et mingis mõttes võib öelda, et ka kõik see kõige hirmsam, mis toimub, õõnestab iseenda jalgealust. Ja, ja nüüd öelda seda, et kui palju selles on vaba ruumi ma tõesti ei oska, tõesti ei oska, sest et ma noh, minu taotlus on olnud maast madalast nahakultuurist läbi, aga ma pean tunnistama, et ma olen ise selle kultuuri sees, ma olen teinud erinevaid vangerdusi nii-öelda erinevatesse riikidesse elama siin-seal. Et natukene raputada ennast ja oma seda sisemist vaatlejat. Aga et eks minagi olen nagu determineeritud ehk piiratud selle keskkonna poolt minu vabadus näha on, on piiratud ja see on pingutus seal alati pingutus püüda näha. Minu arust on üks selline küllalt sky andekas inimene siin maa peal meie hulgas kõndinud, kelle nimi on Alan Watts. Kes inglise keelt mõistavad, võib Youtube'ist leida väga põnevaid, selliseid tema loenguid ja selliseid ta väga tabavalt kirjeldab, inimestega toimuvad ja ma arvan, sellist vaatepunkti mina vähemalt väga igatseks inetuid oleks seda võimet näha märgata sellisel viisil, mis ta ütleb, ta näiteks räägib sellest, et kuidas me iga päev, eks ole, et me lähme tööle ja me elame selle mustri sisse, kõik elavad selle sees, me teenime raha, siis me läheme koju. No me lähme poodi, ostame seda, mida me tahame, nädalavahetusel käisin just väga harva käin suurtes kaubanduskeskustes, läksin plokkamale keskusesse, sain sõbraga kukkuda, võtsime auto peale. Ütles mulle, ma leidsin, kui siin, kus sa oled, ütles et ma ei tea, mis siin toimuma, siis on tohutult rahvast, siin, ma ei tea, kõik tundub, et kogu Tallinn on siin ja inimesed ostlevadki ja see ei ole nagu kriitika, selles mõttes. Püüavad seda tunnet saada, see on ja, ja samas on ka neil vajadused. Ja, ja ma ei saa öelda, et see on halb koht, loomulikult kuskilt meil on vaja neid asju osta, eks ole. Ja nii see asi, kui palju meil neid asju vaja on. Aga see noh, kõige lakooniliselt öeldes Me, või nii-öelda tarbime, sest me tunneme, et me oleme selleks võimelised, me tunneme, oleme väärtuslikud läbi selle, et me suudame tarbida. Ja nagu ma hakatakse veelgi rohkem tarbima ja kõik see, mida me tarbime, on ehitatud väga tihti sellisel viisil, et see laguneb võimalikult kiiresti. Ehk siis me ajame planeedi ressurssi nagu sellisest suurest torust läbi aina kiiremini, mille teises otsas on, on kaos. Ja see, mida Alan Watts kirjeldab i oskan nii heade sõnadega öelda nagu tema, sest tema sõnastus, täpsus on väga-väga eriline. Aga kirjeldab, stats, me läheme koju, istume sinna teleka ette. Ma ei tea, kui palju tundeinimene istub teleka ees, kui vaatame nagu mingi generatsiooni enda ümber siis inimesed jäävad magama teleka ees. Ja mis seal telekas siis tuleb, selle asemel, et noh, võiks arvata. Võib-olla mats ütleb, et kui me saame, siis nagu osa sellest vahenditest nagu raha vaja, keegi, me vajame seda selleks, et et võimaldada endale kõike seda, mida me vajame, et võiks arvata, et siis nagu tantsivad või tegelevad kõige sellega, mis neile väga-väga meeldib, mängivad, teevad muusikat, tegelevad millegi luu, aga. Aga mida siis inimesed teevad, lähevad koju, istuvad televiisorite ja hakkavad vaatama maailma läbi selle maailma, mis ei ole ju tegelikult päris, see on konstrueeritud. Muinasjutt on üks tohutu muinasjutu jutustamine. Siis on turvaline, sest seda on sellelt distantsilt väga turvaline jälgida ja, ja väga tihti ma ise panin kunagi tähele, et vaatasin ka väga palju filme. Vaatasin nädal aega hiljem, et ma ei mäleta, mis nädal aega tagasi vaatasin. Sain aru mingi hetkel sellest, see on ainult üks emotsionaalne vajadus, ma toidan tal hetkel, ma vaatama jälgin seda, ma olen täielikult keskendunud nädala pärast, ei mäleta kõiki neid asju, mida me oleme filmige. Mõtlesin, sain aru, et selle minu elukvaliteeti, et minu teadlikkus ei tõuse sellest nagu sentigi. Loomulikult on väga häid filmi asju, näiteks välisilm, kes on ju väga tõesti tehakse nähtavaks, mingeid asju. Ja väga palju häid asju on ka, aga see nõuab teadlikkust. Ehk nii-öelda väga tihti me tahame maailma selle kohta öelda, nagu panevad skaalale hea või halb. Aga samas on ju veega võtame, vestleme kõik vähem. Kui me jooksime 10 liitrit vett päevas siis üsna kiiresti kujuneks meie elule ohtlikuks. Ehk siis küsimus on teadlikkuses kõigega kokkupuutumisest. Et see on, ma arvan, võtmeküsimus ja see teadlikkus on, on ka see, et noh, sama vaatad enda siis kuidas su sisemus reageerib katseta proovi muuda midagi. Sinu kohta öeldakse ka, et sa oled vägivallatu suhtlemise maaletooja vägivallatus või vägi, valdsusetus ei ole ju uus kontseptsioon, et selle elav eeskuju olime Hatma kandi, kelle raamat maailm on väsinud vihkamast just, ka eesti keeles uues trükis ilmus, et soovitan kuulajatele seda kindlasti lugeda. Ükskõik loogiline, loomulik see mõte meile ka ei tunduks, siis millegipärast tänases maailmas eriti populaarne ei ole, et miks me oleme vägivaldsed. Kõigepealt lisaks, et jah, öeldakse, et nimetatakse räägivad suhtlemise Moldova kuidagi tahetakse nimetada, et tegelikult oli grupp inimesi, kes seda tõi ja mina olin, olin lihtsalt nende hulgas. Praeguseks kahjuks keegi veel tegeleb ka selle koolitamisega, mina käin ka aeg-ajalt siin-seal rääkimas, varsti lähen Sänna kultuurimõisa sellest rääkima. Vaata, suhtlemine, selle kontseptsiooni looja Martin Rosenberg, selline teadlane Ameerika ühendriikidest, kes kasvas ise üles piirkonnas, mis ei olnud väga sõbralik, seal tekkis küsimus, et millest Vägivald saab alguse, uuris religioone antropoloogia, psühholoogia oli tema, tema enda taust. Ja ta jõudis erinevate mõistmisteni, mida mitmed loodusrahvaste kultuurid, kes on endised loodusega vahetus kontaktis nagu kinnitasid nii-öelda, et on olemas mitmeid selliseid kultuure, kes on Meie kasvõi meie Eesti või, või nii-öelda lääne ühiskonna võrreldes palju vägi, vallatumaid kui meie toredad lood. Et noh, vägivald, kust alguse saab, kui sellele vastata, siis ta saab alguse selle järgi mõtlemisest. Ja see mõtlemine, mille kohaselt keegi väärib karistust teine asi on, on seesama, et noh, võib öelda niimoodi, et on staatiline, keele dünaamiline keel, staatiline keel nagu semantikat on seda siis uurinud, on see, kus me anname hinnanguid, dünaaminime, keel on see, kus me räägime tunnetest, protsessi, keel. Hinnangut tähendab seda, et me noh, maailm on oma loomult muutuv, muutub hinnangu andmine, tähendab Me fikseerime, kiindunud me jääme selle külge, ütleme nii, on see inimene on selline, võtame võimalused, muutume stigmatiseerime, ta nagu kinnistame sinna nagu ära ja mida rohkem neid inimesi on, kes nii arvavad siis Me sunnime teda sinna jääma. Mingis mõttes. Et selle kohta võib öelda niimoodi, et iga hinnang, mille me anname maailmale, räägib tegelikult meist endist. Ehk siis õppige kuulama hinnanguid, kui mitte süüdistusi vaid õppigem nägema, mis on need head põhjused, miks inimesed neid hinnanguid annavad? Mida nad tegelikult vajavad, mida nad tunnevad. Et selle taga on meie sisemine elu, mis kõneleb tegelikult väga selgelt. Aga see, et meil ei ole haridus, mis õpetab meid, mõistma meie meie sisemist elu, mõistma seda, millest räägivad meie tunded, mida nad kõnelevad, loomulikult on seal taga see, mida nimetatakse lapsepõlvehaavadega. Kas selline, kus tekivad meie tugevad reaktsioonid mingites väga ootamatutes kohtades oma ettetemaatika aga siis igapäevasel tasandil tunded? Vägivallatu suhtlemise seisukohast on nagu puul viljad või lehed mis on, kui need on positiivsed, siis nad kirjeldavad vajadusi, mis on saanud rahuldatud. Kui need tunded on negatiivsed, kantipaatiaga seotud tunded siis kirjeldavad vajadusi ja ootusi, mis ei ole, see on rahuldatud. Ehk siis mingis mõttes võib öelda niimoodi, et selline k sin altruism. Me anname teistele midagi, siis siis jagamise vajadus on ise vajadus. Kui meil on midagi nagu üle. Vahest me tahame aidata, sellepärast et iseennast mitte tund süüdi tunda ennast hea ja ehk siis vägivallatu suhtlemise kontseptsiooni olemas. Üks osa on see, et me ei tee mitte midagi, mitte ainsamatki liigutust ilma et selle taga oleks mingi vajadus. Tõsi, me ei ole vajadustest teadlikud, heal juhul südamena tundeid ka harva, me suudame neid nimetada, jämedamaks, praktiliselt nimetada, kõiget on viha, rõõm, kurbus ja nii edasi. Aga tihti on nii, et inimene, kes tunneb viha, ei suuda sel hetkel tuvastamata, tunneb viha ja öelda, et kui ta ütleks välja, ma olen praegu väga ärritunud ta vabaneks nii mõnestki agressiivset käitumismustrist sel hetkel vajadusest käituda, siis tegelikult on vajadus ju öelda, et see olukord ei sobi mulle. Tihti tekib ju küsimus, et hea küll, hea küll, et vägivallatu suhtlus ja maailmavaadet ja juba Jeesus rääkis sellest, et et kui sind lüüakse vastu ühte põske, keera teine ette, aga noh, nii võib peksa saada. Ei, ma ei mõtle nagu sellist asja, eks ole, et vägivallatu suhtlemisel, noh, kui ma ennist rääkisin staatilist ja dünaamilist keelest, et siis, kui seda nagu jätkata, siis ongi see, et ma ise olen seda kogenud ja nii edasi, et vaata, kui me anname hinnanguid, Me kellelegi ei meeldi, kui meile antakse Jakondakse positiivset, siis meile meeldib. Aga üldjuhul, ega ega neid ka ei kirjelda, meid kirjeldavad arvamus neist tegelikult enne seda, kui me sealt uksest sisse läksime, välja läksime, enne kui me selle hinnangu saime, kas oli positiivne, negatiivne Me oleme ikka see inimene, kes me oleme võib-olla meie, meie sotsiaalne nägu. Et see inimese või mingite inimeste silmis muutus lihtsalt nüüd see, kui palju nendest inimestest sõltub meie elus nii palju, meil läheb korda see hinnang, aga olulisem on see, et noh, inimesed alati küsivad siis, aga kuidas siis anda üldiselt noh, meil on ju vaja öelda, tagasisidet anda. Loomulikult loomulikult on vaja tagasisidet anda. Tagasiside ei tähenda seda, et me peame ütlema teisele, kes ta on. Et on tubli või tark või. Tegelikult me räägime sel hetkel oma vajadustest, ütleme lihtsalt seda, et et mulle väga meeldis see, mis sa ütlesid. Sest et see vastas minu vajadusele selguse järgi näiteks. Ja, ja ma tunnen nagu ennast inspireerituna nagu kummaliselt ma räägin siis iseendast. Aga, aga see ongi tegelikult ainuke põhjus, miks ma reageerin ja inimestena. Me vajame tagasisidet sellele, kuidas see, mida me tegime, mõjust teistele, kas see oli teistele kingituseks või olnud. Ja, ja see tagasiside on meile kõigile väga tähtis. Ja siis ta tagasi tuleb anda, aga me ei pea selle pärast teistele hinnanguid andma. Need on need, kes nad on algusest peale. Kanna veel häid nippe, kuidas vägivallatult suhelda. Vägivallatu suhtlemise olemas puhul on see, et hakatakse vaatama ikkagi seda, kust vägivaldselt üldse alguse. Et nagu selle nii-öelda see ennetamis nagu teema, aga vaatan roodiscosmiks, õpetaja ütles, et kui teile tundub, et keegi inimene võib olla vägivaldne, siis hoolitsege, et sinu ja tema vahel võiks laud. Päris hea soovitus, mida Martin Rosenberg ise tõi esile, kui ma tema koolitustel käisin, mehed on Ungaris ja Eestisse tõime ta ka kunagi. Siis ta ütles, et tema kogemus näiteks vanglates töötanud inimestega, püüdes aidata neil näha oma hälbivad käitumised tegelikke põhjuseid, näha neid ilusaid vajadusi seal taga, näha, kuidas nende strateegiat nende vajaduste rahuldamiseks olid ebaõnnestunud, sest kui inimesed seda mõistavad see käib nii sügavalt, seest läbi, et hakkab nägema, tegelikult vajas. Ja see muudab sest et 85 protsenti inimestest, kes siis on käitunud viisil, mis ei ole teistega arvestanud 85 protsenti, kes satuvad kinnipidamisasutustesse, satuvad sinna tagasi. Sest et ega nende ellujäämisstrateegiad ei muutu satuvad ikka sinnasamasse sotsiaalsesse keskkonda tagasi, kus nad ju sattusid sinna kinnipidamisasutusse. Ja, ja see oli see mars Rosenbergi pingutus nii-öelda aidata seda muuta. On noh, mis ta ütles, oli see, et näiteks, et kui keegi on agressiivne nagu ütleme, reaalselt tuleb, ründab sind verbaalselt siis esimene asi ei ole tõesti kasu sellest, kui sa niimoodi hästi leebe häälega nii moditud, et ma saan aru, et sa oled väga ärritunud, noh siis see ärritab seda inimestele veel rohkem seda, et sa pead nagu samadonaalselt kasutamas oli tema töös nii-öelda tänaval. Ta koges seda, eks ole, sa pead samma keelt kasutama alati on, kui sa tahad kellelegagi ühendust saada, siis sa pead rääkima selles keeles, millest ta räägib. Keel ei ole mitte ainult see kultuurina keel, vaid need on ka erinevad kultuurid, keeled või, või erinevate diskursuste mõttes. Eks siis tulebki öelda, et nii-öelda väga valjult samamoodi vastata. Ma arvan, et sa tõeliselt ärritunud. Sellepärast et see olukord nii nagu sa tahaksid praegu ütlen hästi lakooniliselt, sest et ei ole konkreetset situatsiooni, eks ole. Öeldakse ka väga hea näide selleks, et seda mõista. Varr Rosenberg kutsuti Malaisia vihmametsadesse ühele himule appi, et pidada dialoogi nii-öelda linnaühiskonna ja siis selle loodusega sihuksed täielikus kooskõlas elava hõimu vahel, kes meie perspektiivist olid korilased, eks ole, taheti nende metsa ära osta ja nemad ei saanud aru, sest nende jaoks on umbes sama nagu kõigile jalga ära osta. Ja üldse nagu äraostmine oli nende jaoks väga arusaamatu kontseptsioon. Ja siis ta pidi nagu aitama nii-öelda hundimaailma keelt tõlkida nagu vägivald suhtes, öeldakse kaelkirjakumaailma. Ja siis ta sattus sinna ja siis küsiti, see tõlk ütles talle kohe niimoodi, et vaata, et sa pead aru saama sellest, et neil puudub tegusõna olema. Et sa oled keegi. Siis marssal ei mõtlema, et ta on nagu mõelnud selle peale, sellest tuleb vägivaldne asja ka, et nad on reaalne rahvas siin. Et kuidas nad siis ütlevad, et sa oled kade näiteks tõlk mõtlesin natuke aega, nad ütlevad umbes nii, et kui ma näen, et sa tegid seda, mida sa teed tegid seda tegid siis ma tunnen muret, sest mulle tundub, et sa hoolid oma vajadustest rohkem kui teiste vajadustest. Protsess keelevad minule tundub et sa tõid. Ja see kultuur oli, oli meiega võrreldes ikkagi palju vägi, valatum üks, teine selline, selline lugu, mis võib-olla noh, Loodmata selles mõttes hästi head. Ma ei mäleta, kus see konkreetne rahvas või hõim elasid, nemad olid siis juba või siis natuke karjakasvatajad ja kämblaga Maharjad. Tegemist oli siis sellise kultuuriga, kes nende arust ei olemas häid ega halbu inimesi. Et igasugune niisugune hinnang iseenesest juba loob vägivalda, vaid on inimesed, kes mäletavad, mis tunne on teha head inimesed, kes on selle unustanud. Mida nad siis tegid. Kui üks varastas äratiivse lehma, juhtus niisugune asi, siis see, see, kelle lehma ära varastati, läks, külavanema juurde, rääkis, et niisugune asi juhtus. Siis kutsuti see inimene, kelle ema ära varastas, sinna külaplatsi keskele kogu küla kutsuti kokku ja nüüd on küsimus, mida nad tegid. Pea meeles, et tegemist on vägivallatu kultuuriga. Meie mõttes kindlasti nad ei hakata kividega loopima, ei hakka süüdistama, ei hakanud isegi mitte lehmast rääkima, sest lehm kutsute, kuidas ühes kultuuris on nii palju nagu tarkust. See lehm ei olnud probleem. See lehm oli indikaator lihtsalt näitas, et see inimene on unustanud, mis tunne on head. Nüüd tuli talle seda meelde tuletada, kuidas kõige kaunival viisil nad läksid igaüks tema juurde. Igaüks rääkis talle tänastada isiklikult selle eest kes, mida see inimene oli talle nagu andnud või tähendanud. Ja niimoodi käis igaüks tema juures ja läks ära. Ja loomulikult talle tuli meelde see tunne. Ja tegemist ei ole süütunde kultuurialad. Esimene asi, mis ta sai teha ta viise lehma tagasi, mitte süütundest, vaid seal tõesti, esimene asi, mida sa ei taha. Siis on jällegi selline lugu, mille kaudu on nagu täiesti teistsugune mõtteruum, täiesti teistsugune viis, kuidas suhtuda asjadesse? Loomulikult see toimib paremini, kui see on jagatud pilt ja vaatad, arusaamine. Minu jaoks isiklikult on olnud kõige suurem kingitus üks selliseid kingitusi, vägivald suhtlemisest on olnud see, et hakata küsima hinnangu asemel loomuliku mina annan. Ma ei suuda olla päris hinnanguvaba. Praeguseni mitte. Neid on erinevaid perioode, aga nii palju, kui mul on teadlikkust küsida enda käest, mis on see hea põhjused, silmneb, mida ma mõtlen, kui ma ütlen, hea põhjus peetakse silmas seda, et hea põhjus on see vajadus, ilu saladus, iga käitumisakti asja taga, mingi ilus vajadus, kui son hälbib, kui seal on midagi sellist, mis arvestab iseendaga rohkem kui teistega, siis selle taga on hirm. Piltlikult öeldes, püüdke näha siis, mida see inimene kardab. See ei õigusta tema käitumist, aga see võimaldab mõista ise mitte tunda hirmu võimaldab olla kaastundlik võib-olla isegi kuidagi toetada ja aidata sellele olukorda lahendada. Aga et miks see on oluline individuaalsel tasandil mõista, mis on hea põhjus? Väga lihtne see vähendab hirmu, sest alati, kui me ei mõista kellegi käitumist, siis see on meile hirmutav. Kui me mõistame, siis me ei tunne hirmu seal üks selline küllalt oluline koht. Kui mina ka seda küsimust hakkasin küsima, siis arvata, et ma nüüd kohe mõistsin alati ei ole tõsi. Aga igasugune vastus saab meie ellu tulla siis, kui me hakkame seda küsimust küsima, et niuke sellega et hakata vajadusi nägema, sest kõigepealt tuleb hakata iseendas vajadusi nägema. Näiteks inimesed küsivad aeg-ajalt, aga et kättemaks, et kas siis on kättemaksuvajadus ei kätte maksnud strateegia. Strateegia ebaõnnestunud strateegia, turvatunde vajadusele kommunikatsioon ebaõnnestunud kommunikatsiooni jätkus, tahetakse teistele öelda, et meiega ei käituta niimoodi. Ja siis teised teevad seda täpselt sama astu, et see on selline üsna ebaõnnestunud kommunikatsiooniakt seal taga on väga ilus vajadus. Vajadus on, turvalisuse vajadus on nagu väljendada seda. Eks ole, aga ebaõnnestunult. Kuidas näiteks selline mentaliteet või selline maailmavaade, suhtumine ellu, inimestesse, oma kaaslastesse ümbrusesse keskkonda, see, mida sa kirjeldasid näiteks selline vägivallatu suhtlemine kuidas selline asi viia massidesse. Et kohe, kui sa hakkad nii-öelda massidega manipuleerima, võtame nüüd kõik vägivallatu suhtlemise printsiibid, taod seda vägivaldselt pähe, siis sa ju nii-öelda tühistad selle asja olemas. Noh, ega seda vägivaldselt ei saa ju pähe taguda ja noh, Eestis ka me mingi hetk, me tegime mingeid lastekoduprojekte, laste noorte kaudu projekte ja oli mitmeid õpetajaid, kes said, kes said sellest osa ja erinevates ringkondades. Aga ma tean seda Iisraelis, noh, me näeme, mis seal toimub, on ju need asjakesed, on ilusaid asju, mida ei nähta ja ja seal on terve treening ka inimesed, kes püüavad tegelikult muutust viia sisse teiste asjade kaudu. Üks neist on see, et minu arust oli sealne haridusminister kunagi kuus aastat tagasi, oli, oli inimene, kes korraldab seda, et koolidesse tulid inimesed nii-öelda, kes olid selle valdkonna teadlikkusega ja kes hakkasid seda koolidesse juurutama. Ehk siis seda on kasutatud sealsete konfliktide puhul ja imelisi asju toimunud ka selle kõige taustal. Aga sellised muutused on väga aeglased. Et selleks on kõigepealt vaja sellist üldist tahet, selle suhtes on ju. Ja meiega kogesime, et ega see ei ole nii lihtne, et esiteks selle õpetamine noh, esiteks õpetada onju, aga selleks, et luua keskkonda selle õppimiseks selleks, et saada näiteks vägivallatu suhtlemise treeneriks, ei ole nii et ma olen mingi raamatu läbi. Nüüd ma olen. Ma pean tõesti olema kontaktis omaenda vajaduste tunnetega, ma pean aru saama, peab olema võimeline pidama entaatilist kommunikatsioonivõimeline, olema, peegeldama olles teine ütleb peegeldama, et kas ma saan aru, et sa tunned seda. Sa vajad seda. Ja ma olen näinud inimesi, kes on selles väga head, noh, mujal maailmas see on imeline kogemus, see on selline kogemused ennast täielikult mõistetuna. Uskumatult ilus kogemus. Lapsed näiteks õpivad, mida noorem on inimene. Kiiremini ära õpivad lasteaialapsed, näiteks lasteaiaealised õpivad väga kiiresti niimoodi kõhele, vaatan ühel Helsingi ülikoolis oli üks konverents, rahvusvaheline vägivald suhtlemise konverentsil üks stani reapolitseinik. Kes, kui tema sai tütre, siis täpselt tema oma naisega õppis vägivallatut, suhtlemist. Ja siis ta ütles, et kui see tütar oli tolleks ajaks kolmeaastane, siis näiteks väga loomulik kommunikatsioonil kodus lapsega püüdsid suhelda sellisel viisil. Ja siis, kui ema oleks näiteks, panin, oli ta vaatab, ema tuvastab temaat näitasinud küsib ema ema, et kas sa tunned ennast väsinuna, kas sa vajad puhkust? Ehk laps oli väga empaatiline olemas, et ja nüüd on küsitud väga tihti Masha Rosenbergi enda käest, kuidas lapsed maailmas hakkama saama, et maailm on karm, huntide maailm, kas ikkagi pead 11? Ma tean ise, noored, ma käisin kunagi rääkimas õnnelikkusest või kuidas olla õnnelik, millest sõltub õnnelik õnn. Vaata mingi hetk ja need sadakond noort tunnistasid, et aga me oleme hundid. Me kardame 11, oleme kasvanud üles konkurentsi, nad ise ütlesid seda oli, see oli väga huvitav kogemus. Saavad hakkama küll sellepärast, et nad ei usu. Nad ei näe hinnanguid, nad ei usu hinnanguid. Kui nad, kui keegi annab neile hinnangu, siis nad kuulevad hoopis midagi muud. Kuulevad seal inimesi tundeid, kuulevad sisemisi vajadusi. Nad on empaatilised ja saavad hakkama ilusti. Rosenberg tõi oma pojast mitmeid näiteid. Kuidas sai hakkama ehk võib-olla veel öelda Sapir Whorf ütleb, et keel on keskkond, milles me mõtleme, mis tütremineerib meid, mis oma loomult on duaalne, mis on hinnanguline igale mõistele, on olemas selle vastandmõiste ja keel on fenomen. Kaudu öeldakse tõde ei ole võimalik. Sümbolismi öeldakse need lood, et tõde ei ole võimalik mõista, seda võib tunda. Alati hätta sattunud valistlik oma loomult Ladze päita kuidagi vastupidist. Aga et vägivald hakkab pihta sellest viisist, kuidas me mõtleme, seal on need juured, kui me muudame seda aru saama, et kui me hakkame küsima seda, mis on see hea põhjus selle asemel me anname hinnangu, püüame mõista, kui me vaatame kõigepealt enda sisse, et me ei hakka mitte, noh, väga lihtne on, et kui me õpime midagi ära, siis me hakkame kohe teistele, ütleme keegi ja minagi hakkame teistelt nõudma seda. See ei ole mitte see jutt, hakake teistelt tundma neid asju ikkagi iseendale saab tegeleda, iseennast, saab muuta, see kõik ei ole selleks, et nüüd hakata teisi süüdistama ja nii edasi. Et vaadata enda sisse. Kui mul tekib hinnang, siis mida ma tegelikult vajan? Mida ma tunnen sel hetkel vaatan kunagi indiaanlaste mingeid tarkusi lugedes tuli üks väga tore asi, et kui sa tunned, et sa oled väga kaotsi läinud nii-öelda enda sees. Ta on niisugune suur stress ja emotsionaalne langus. Kõigepealt nad ütlevad, et nendel on selline ütlus, et ma saan aru vähemalt nende kultuuriruumis, et tunneksin olulisi asju, on kujuneda raja leidjaks ja ütlevad, et sa ei saa olla rajaleidja, kui sa ise oled kaotanud kodutee. Mis tähendab, kui sa oled kaotanud ühenduses oma südamega ja kuidas seda taastada, see on väga lihtne. Vaata, mida sa tunned. Vaata, mida sa tunned ja kui sa oled vaadanud, mida sa tunned, siis vaata, kuidas sinu jaoks on, mis sulle sobib ja mis ei sobi. See on niisugune hästi lihtne selline abivahend, aga eks neid on nagu palju ja mina olen kogenud, et seal on väga hästi toiminud. Et ikkagi see sissepoole vaatamine, selle iseenda ilu sisemise maailma adekvaatne, nagu unistamine praegu tunnen hirmu või praegu, mul on ärevus, ärevus, mis asi on ärevuse ärevust on alati tulevikuga seotud hirm. Kuidas ärevust lahendada. No siis ilmselt tuleb vaadata, nagu, kuidas teha mingeid plaane või näha mingeid võimalusi või kus see hirm tuleb korrastada natuke oma plaane, elu. Kõik on seotud vajadustega, mitte ühtegi liigutust, ilma, et selle taga oleks mingi vajadus leida erinevaid võimalusi oma vajaduste rahuldamiseks. Jah, seal on kindlasti oluline ka vastutuse võtmise teadvustamine, et see on see, millega inimesed tihtipeale nii-öelda võitlevad või pimesiku mängivad. Palju mugavam on tunda hirmu ja mitte võtta vastutust mingite aspektide eest. Kas see on ka, mis on vägivald suhtlemises, on küll trooniast öeldakse see vastutuse võtmine oma oma tunnete vajaduste eest, et see on ikkagi sinu sisemine autonoomne keskkond, miks sa tunned seda ja tunnete tagan, sinu vajadused, mitte teiste tihedanud stiimuliks, lihtsalt siis ta sidusid oma vajaduse ära kellegi teisega kui strateegiaga. Ja sellised, noh, kõik muutub ümberringi. Irina otsustas ümber. Eks ole. Ja siis me petame ainult omaeneseootustes. Me oleme jõudnud lõpusirgele, nagu ikka, on iga saate lõpus selline rubriik nagu ankeet, kus ma kõikidelt saatekülalistelt küsin, järgnevad viis küsimust. Nii ka sinult ja esimene neist võib-olla isegi kõige suurem, mis on elu mõte. Noh, nagu ma ennist ütlesin, et ma arvan, et elu mõte on olla õnnelik ja olla õnnelik, teha iga päev midagi selleks, mitte lükata seda kuhugi kaugesse tulevikku. Et siis, kui on kõik vahendid olemas, et lõpuks saada õnnelik olema ka selleks muidugi õnnelikkus seisneb tegelikult väga väikestes asjades väga väikses asjas. Mida ootad homselt, kuhu ja kuidas edasi indiviidina ühiskonnana tahaks sellist kollektiivse tuleviku nägemise maatriks. Noh, ma arvan, individuaalselt ma mul on selline kogemus sellest, et juhul kui ma aktsepteerin seda, et kõik muutub, siis üks on kindel, kõik muutub ilusamaks. Tsiteeri, seda, et kõik muutub, aga siis mul on raske siis ei muutu vähemaks, sest et ma ootan jõuetuse, püsib et need on nagu omavahel nagu seotud. Et ma ootan homset aina suuremat ilu ja vähemalt kõik minu eelnevad päevad on näidanud, et homne läheb ilusamaks suuremat maatriksit. Ma olen loomult optimist. Ma usun seda, et on võimalik positiivne muutus. See ei käi üleöö. Ma olen kogenud seda näiteks haridusvaldkonnas, et see on institutsioon, mis on nii pika hoovaga seotud kõige suuremate hirmudega. Seal muutused on vaja visad, aeglased ja ta on alati maas haridusinstitutsioon nagu ülejäänud ühiskonnast reaalsetest vajadustest, ainult nii on seda kirjeldatud. Aga ma usun sellesse, mida lakooniliselt nimetada siis nagu kodanikuühiskonnaks, et et sellesse, et altpoolt ülespoole liikumine ja, ja sellised valitsemisstruktuurides need on võimalikud. Ja ma usun, et see muutus toimub järk-järgult. Ma usun sellisesse noh, ma ütlengi, et ma usun, ma usun sellisesse revolutsioonilist evolutsiooni, mida ma loodan, et ei näe kunagi minu lapselapsed, vaid et võib-olla isegi mina. Nii kaua, kui ma siin maa peal käin, näen midagi positiivset, aga samas ma näen ka väga ebameeldivat tendentsi, mis toimuvad, aga ma näen seda, et maailmas toimub väga palju ilusaid asju. Ja ma ise tunnen, et telegrammis kirjutades ma tahaksin nendest rohkem kirjutada. Sellepärast et esiteks annavad lootust, teiseks tähendavad seda tunnet, et asi läheb ainult hullemaks. Saame aru, et maailmas on asjad tasakaalus mingis mõttes. Et on, on väga palju ilusaid asju, mida rohkem me oleme neist teadlikud, seda paremmaks läheb meil kõigil. Kas sa mainid sellist väljendit nagu revolutsiooniline evolutsioon, siis ma ikkagi tahaks teada, mida tähendab harmooniline anarhism, hormoonid, mis on sinu Facebooki lehel sinu maania laatena kirjas. Arhip seotud inimestel tavatähenduses tihti sihukeste agressiivselt paate purjus pankaritega. Aga et see on selline subkultuuri väljendus, et ju sellised kõige kuulsamad anarhistid on erinevates maailma ülikoolides tegutsevad professorid, väga-väga intelligentsed inimesed. See on see asi, mis ei, kahtlemata ei toeta sellist kontrolli ühiskonda ja seda maailma, eks ole, harmooninahhism, see tähendab ja et selle harmoonia mõistega. Ma tähistan seda, et ma ei mõtle arhismi vastandumist ja ma pigem mõtlen, pean silmas seda, et kui nagu Ülo Vooglaid ütleb, et meil on, on, on kadunud selline peremehe haridus nagu õpime, spetsialiseerub Virumaa. Et ei, mis meist ei kujune välja selliseid, kes näeksid, nagu mitte kujuneks nagu töötajatakse, kui oleksid ise tööandjateks. Minu jaoks tähendab sellist autonoomiat, et inimesed on autonoomsemad, inimesed on selles mõttes haritud, kriitiliselt mõtlevad, et on keskkond, mis mis toetab seda võtta, et inimesed oleksid lihtsalt kuulekad. Kui ma näen väga kuulekad last, kes on nii-öelda väga kuulekas ja viisakas, siis mul tekib hirm. Sest vana on sümbioosist, ta reageerib sellele, et teistel oleks hea olla, et tal endal oleks turvaline. Ja ta on kaotanud kontakti endaga. See tähendab seda, et igaüks suudab kõneleda iseendast, olla aus iseenda suhtes, sest et kõigest nagu valetamine indiaanlaste jaoks kõige suurem kuritegu on valetamine. Sest sealt algavad kõik sellised asjad ja, ja see on nagu valetamine iseendale. Et anarhism tähendab, see tähendab seda, et ei ole sellist ülereguleeritud väljapoolt. Selle vastand on niisugune ratsionaliseeritud, kus kõik on väga reguleeritud, me näeme ka, et maailm liigub praegu sind tohutuse globaalsesse, Euroopa Liidu tasandil reguleeritud ja nii edasi, see tähendab, et asju otsustatakse rohkem kohalikul tasandil, tajudes neid vajadusi, mis on seal noh, ma ütleksin niimoodi. Riigivalitsemise seisukohast võiks umbes midagi sellist olla. Tagasi ankeedi juurde minnes siis kolmas küsimus on mida peaks inimene teadma või tegema, et olla õnnelik. Õnnelikud me oleme siis, kui me saame teha seda, mida me soovime teha eks ole, kui meil on võimalus teha seda, mida me soovime teha. Noh, see on üks 500 öelda õnnelik, kus on, on see, kui meil on elus vähem hirmu? Õnnelikult me oleme siis, kui me vabadus mõista, kui me mõistame, teadlikkus sest noh, siis me ei tunne hirmu ja siis meil on vabadustunde kaastunud. Õnnelikus on palju seotud sellega, mida budismis nimetatakse kiindumatuseks tingimata ei tähenda minu jaoks, et me ei tunne kingimates on see minu jaoks, et ma tunnen miks mitte minu jaoks, ma saan öelda, ma ei tea, tõde nagu selle koha pealt, eks ole. Et ma tunnen kõiki tundeid ka väga ilusaid ja vähem ilusaid, aga ma tean, et lähevad mööda. Kui ma tean, et nad lähevad, kõik läheb mööda, kõik muutub siis ma ei pea muretsema tundma hirmu selle pärast, et nad lähevad mööda vaid ma saan olla tänulik Sõrkud täpselt sellepärast, et nad kestavad ja vaesemad kestavadki väga pikalt. Ja see on üks selline nagu kiindumatus on kindlasti üks selliseid õnnevalemeid, et ütleme, kui päikeselaama diskunagi mitmeid aastaid tagasi Eestis, siis ta ütles, et ta on erinevaid viise, kuidas kannatusest vabaneda. Aga üks, üks võtmeküsimusi kiindumatus ei tähenda, et kaotaksime eluga seose tähendab olla igasugustes seostes, aga me samas tainas sellega, mis seoses. Me oleme näiteks, ega ma ise ju ei, ei ütle väga palju, et ma olen muinasjutuvestjad Ma armastan muinasjutt, mis mulle meeldib sellega tegeleda. Sest et see on, see pakub mulle rõõmu. Mulle meeldib see, see, see, mis inimeste silmis tekib ja mida nad kogevad. Õnnelikkus on, on see, kui, kui sa saad olla nende inimeste keskel, kes on sulle kingituseks, kellele sina oled kingituseks ja see on tegelikult meie enda valik, et aru saada, et on väga palju selliseid väikesi asju, mida me saame iga päev teha selleks, et meil oleks parem. Näiteks kui sul on ta, tunned, et saad frustreeritud. Sa oled kaotanud nii-öelda kompass on nagu see sassi läinud ei saa üldse nagu aru. Siis ära jää koju vaatama seina tavaliselt kätt ja mida me tavaliselt siis teeksime, võib-olla? Või tee midagi muud, mis sind lõhub, vaid mine, mine, jalutamine, kõnni, mine lihtsalt linna minegi vanalinnas väga kaunis. Ilus linn ja liiguks ümber nagu maailm liigub, siis hakkab seal seisma, liikuma ja juhtuvad imelised asjad, kohtad inimesi, kohtad tuttavaid, inimesi, kes ütlevad sulle täpselt neid asju, mida sul vaja kuulda, ilma et nad teaksid, kus sa ise tegelikult nende sees oled. Ehk see on ka noh, selline elumaagia avastamine, imed juhtuvad ja on olemas. Jah, üks raamat räägib sellest, et tegelikult igapäevased imed peaksid olema elementaarsed, et imelik on see imesid meie elus iga päev ei juhtu või et me neid ei märka. Ja sellega on üks küllalt väike tore lugu, mis ma tahaksin jagada, et väga armas sõbranna, kes oli meiega kaasas Indias. Ja siis noh, ta koges seal, et elu juhtub selline väga edukas noor naisterahvas. Siis ta tuli Eestisse tagasi ja siis kohtume. Siis ta ütleb mulle, et Ma ei tea, ma tahan tagasi minna, ma tahan Eestist ära minna, sest ma tunnen, et siin elujuhtu. Küsisin, et räägi mulle oma päevast, millesse päev koosnenud ma käin tööl, siis ma lähen trenni. Siis ma võin magama. Selge, kui palju sul päevas on ruumi, sellist ruumi, kus on nagu selline vabaduseruum, noh kui sul ei ole midagi planeeritud, see on niisugune, see on selline mittemidagitegemise ruum, kus sa vaatad isend sisse ja teed seda, mis sulle täpselt siis tundub. Hästi. Ja siis ma võtsin ta kaasa endaga Lõuna-Eestisse läksime sinna sõpradele, Sänna kultuurimõisakülla, käisime ringi ja noh, osad meie seda ei planeerita, hästi, palju oli spontaansust, imelised asjad juhtusid ja siis juba teisipäeval ütles mulle, et ja ma saan aru, aga mõistan, elu juhtub ka siin. Ehk selleks, et elu saaks meid kõnetada, peame me ise oleme sellele avatud, me peame natukene astuma kõrvale oma turvalistelt, iga päeva trajektooridelt. Selleks et tunda ennast elus. Mugavustsoonist välja astuda seal diivanil, siis nii-öelda püsti tõusma ja astume sammukese tundmatusse ja me ei pea alati teadma, meil ei pea alati olema siht, kui me linnas kõnnime. Täiesti okei, et meil seda ei ole. Kui sulle antakse ülesanne tervitada inimkonna nimel tegelasi kosmosest, mida sa neile ütleksid? Ja see on väga huvitav teema. Ma arvan, et ma ju ei tea, kes need tegelased täpselt on ju? Igaühega sa suhtled vastavalt sellele, kes ta on noh, vähemalt talle jõuaks kohale. Niimoodi, abstraktselt öeldes ma arvan, et mõtlesin inimkonnaga on see häda, et ta ei ole ju tervice ühtne, niimoodi oma tajus vähemalt. Globaalne identiteet on meil praegu tekkinud, selles mõttes on nagu tore ajastul teadvustama ennast kui planeedi kodanik aina rohkemad. Aga millegipärast esimene reaktsioon, mis mul tekib, ma tahaksin vabandada. Ja öelda, et juhul, kui te tulete heas juhul kui te tulete hoolimises siis õpetage meid. Ma arvan, et igalt ühelt on midagi õppida ja kõik, kes vaatavad kõrvalt, näevad hiljemalt. Kui nad ei tule heas hoolimises Siis ma paluksin, tuleks öeldakse niimoodi, et et on olemas olema ka, kui püüdnud mõista, mis on tõde, onju, aga see on keeruline teema, et tõde ei ole siis nagu mõistetav või toetatavad, on kaks asja, mis ma olen saanud aru. Et noh, esimene suurem unustus, mis on meile, et oleme unustanud, on see, et kõik nõks loomulikult kogemuses on ka eraldatus olemas ja me elame reaalses maailmas ja sellega tuleb noh, nagu see tuleb ka vastu võtta. Aga Elizabeth, sahta Orson kirjutanud sihukese raamatu nagu maailmatants, soovitan väga-väga lugeda Toomas Trapido tõlkimisega kus ta räägib planeedi loo nagu uuesti, nagu plandi, arenguloo, bioloogia, pianisti väga hästi kirjutab seda raamatut. Tema kirjeldab ka seda sellisest, noh, teadus nimetatakse tänapäeval holismiks. Holistiline lähenemine, ehk see on ühtsuse, kus kõik on omavahel seotud. Kõige esimene selline printsiip on see, et kõik on ükskõik, ühendatud omavahel, kõik on seotud. Mida rohkem vaatame, seda rohkem me näeme, seda teine on vaba tahte seadus. Ja mulle tundub, et eriti kui sellest teisest ka lähtuda siis ja kui me kõik sellest lähtuksime, siis võib juhtuda, et meil hakkab kõigil parem. Et kui me õpime austama üksteise vaba tahet mõtleme, kuulame, õpime vaatama, et mis on teisele nagu okei. Kuidas tal on hästi, mis talle sobib ja ma ei sõida üle. Ja samamoodi väljendama iseennast, julgema väljendada seda, mida ma vajan. Siin on küllalt ja neid inimesi, kes ütlevad, et mina, mina tihti sellise religioosse eetika seisukohast nagu enesemidagi esiletõstmine, enese armastamine nagu midagi patu või keha on kuidagi patune, siis. No kuulge, ma arvan, et pigem vastupidi, keha on hinge tempel, jah, just nimelt, et see ongi tempel. Et vaba tahe on üks küllalt oluline asi selleks, et leida harmooniat iseenda ja teistega. Kui me sellel tasandil kompromisse teeme ja ei arvesta sellega, siis on, on väga pahasti ja inimesed, kellel on kokkupuude või, või millegagi, mis võib öelda, nagu teised maailmad ja teiste maailmade olendid, siis ka minul on omal viisil selle sellest kogemust olnud ja see toimib. Teiste maailmade olendid austavad meie vaba tahet. Noh, mitte et eksisteeriks kuskil mingisugune kosmiline politsei, aga, aga kuna kõik on üks siis selles kogemuses on see, et lihtsalt ei ole mõistlik astuda vaba tahte vastu. Ja vaba tahte vastu on võimalik astuda ainult ühel väga lihtsal viisil läbi manipulatsiooni, kui inimesed annavad ise üks võimaluse annad oma väära, ulatad käe nii-öelda seda nimetataksegi tihti selleks konksuks, mille taha seda konksu annab panna, on meiega. Samamoodi on inimlikul tasandil niimoodi, et me anname oma nii-öelda abikäe selle tegemiseks, mis meil on, kahjulik. Ja see on see, mis on manipulatsioon noh, mis on nagu negatiivses tähenduses manipulatsioonid. Meil ei ole kellelegi vabadust. Et selline manipulatsioon on ka positiivsel viisil aeg, et kui ma ütlen sulle, et kas sa saaksid mulle anda tassi vett siis see on ka manipulatsioon. Aga minu motiiv on sulle nähtav, eks ju, et ma sooviksin juua. Aga noh, negatiivses tähenduses aitäh. Et negatiivses tähenduses on see, kus ma, kus ma näitan välja ühte motiivi, tegelik motiiv on teine asi on seesama, kui me rääkisime siin eesti poliitilisest maastikust, et tehakse mingeid suuri asju ja näidatakse välja ühte mõtet, Ivi, aga tegelik motiiv on hoopis mujal. Ja see on üsna ebameeldiv. Ma olen paljudel on tekkinud see asi, et kui midagi jälle tuleb esile midagi suurt tahetakse teha, siis juba võtad niimoodi, tunned, kuidas karvad lähevad, turri, vaatad, et mis seal taga siis tegelikult on, kelle huvides see nüüd on, et seda nii tugevalt aetakse presidendi järsku võivanguks on vaja teha raudtee Euroopasse, kuidas see siis nüüd nagu niimoodi tahetakse teha, kelle huvid tagant? Sa oled lihtsalt paranoiline ja näete kõiges kurja hunti. Ja see ei ole isegi nagu kurja hundi nägemine, võtsin heale põhjuste nägemine, et kui sa saad aru, et ühes kultuurikontekstis on teatud tendentsid ja, ja see on ennast ära tõestanud, et see nii on siis nagu orienteerumiseks on nagu vaja näha, et noh, nagu Marju Lauristin ütles, mäletan loengus, et meil on vaja meedia ökoloogiat. Nõukogudeaegsel ajal inimesetel oli võime lugeda, ridade vahelt tuli vajadus lugeda ridade vahelt ja tänapäeva inimene usaldab meediat, et ta ei oska lugeda ridade vahelt. Ja on vaja seda meedia lugemis oskust. Kui me oleme täna rääkinud sotsiaalsest disainist ja küsimus oli, et tervitada tegelasi kosmosest, siis üks selline põnev idee on kontseptsioon või spekulatsioon nimega Iiline Kenda, ehk siis see süstemaatiliselt alates siis Roswelli juhtumist on kõik need viimased mitukümmend aastat meid nii-öelda töödeldud, et noh, siin on mitmeid selliseid teooriaid, et kas see on siis nii-öelda ettevalmistuskontaktiks, maavälise, mõistusliku eluga või on see jällegi mingi sellise võimueliidi salaplaan selleks, et inimene kartes midagi temast kõrgemat, midagi inimesest võimsamat maavälist, siis annaks oma õigused ära, et nii-öelda ellu jääda, et mis sina, selle nii-öelda sotsiaalse disaini valguses arvad kogu sellest maavälise mõistusliku elu, ufod, tulnukad kogu sellest teemast. Noh, jälle pean ütlema, et ma ei tea tõde, aga mul on üks oma arvamus sellest, mida ma võin küll nagu see parim kuum on jõudnud, ma olen pidanud enda jaoks kuidagi püüdma seda seletada, sama me teeme nagu mingit lugu, mingi teadmise saame. Mulle on tundunud see selliselt ja seda on ka mitmed, kes on seda valdkonda uurinud ja sellest on tehtud filme ja seda kirjeldatud. Näete, mis film see oli hiljuti siin pool aastat tagasi või aasta tagasi ilmus kus toodi esile seda, et, et piltlikult öeldes on üks väike ringkond planeedil inimesi, kelle käes on tehnoloogiat kes väidetavalt ammuli reisivad planeetide vahel ja jumal teab, kus Aganid tehnoloogid ka kontrollitud hoitakse väga salajas. Ja nii-öelda see, millega meie näeme nagu tehnoloogiatena tehnoloogilise arenguga, on täiesti teine lugu. See, et kas see on usutav, see ehe näide on sellest, et loomulikult on olemas kõikvõimalikud tehnoloogiat selleks, et asendada fossiilkütuseid hulk erinevaid näiteid, võtame näiteks Tesla. See ei ole mingi müüt. Kui hakkad lähemalt vaatama igaüks, et need asjad on toiminud päriselt mida Tesla on avastanud ja mida ta suutis tegelikult, eks ole. Et küsimus on ikkagi kontrollis. Sest et kui kogu sotsiaalne reaalsus toimib fossiilkütuste peale, on ju kahjuks on see, et selle ökoloogiline jalajälg on väga kõrge. Aga selle kaudu on inimene ju kontrollitav. Sest see, kelle käes on fossiilkütused, kontrollib seda voogu ja väga paljud sõjad toimuvad. Üks motivatsioonidest on needsamad fossiilkütused, eks ole. Et noh, et üks, mida näidatakse ja teine, mis on. Kujutagem nüüd ette, et kui meie iga pere oleks nii vaba, et ta suudaks oma majapidamises vajamineva energia ja oma sõiduvahendi energia nagu ei pea ostma seda suudab tal mingi, et seadmed, mingid oskused, kuidas seda genereerida, siis me oleksime vabad, palju vabamad sellest keskkonnast. Me oleme piiratud sellega et me peame ostma lennupileti sellepärast, et seal palju kütust ja ja kõik ei saa niimoodi vabalt reisida, nagu mõned saavad, eks ole, ma tahaks ka palju rohkem reisida, muidu ostan neid pileteid. Et üks selline kontrolli instrument on energia ja väidetavalt see, mis toimuski, oli see, et oli kaks kontakti pakkumist. Näete neid aastaid ja üks oli selline, kus eriti nii-öelda sellist noh nii-öelda mittetehnoloogilist teadmist pakuti nagu võimalust luua harmooniat ja see lükati tagasi. Aga võeti vastu c rass või lähenemine, vähemalt see lugu räägib nii kes pakkus tehnoloogiat ja vastu anti siis õigus teha katsed inimestega ja nii edasi ja nii edasi, noh need on, need on need lood, mida sellest räägitakse, on ju mulle millegipärast tundub see mingil tasandil usutav. Selline käsitlus, mis katseid siis meiega tehakse? Noh, selles mõttes, et on ju tohutult palju neid inimkaaperdamise lugusid on ikka väga palju, ma kunagi olin sellesse valdkonda nagu rohkem süüvinud, lugesin neid raamatuid ja asju ja seda on ikka niipalju et väita, et see kõik on väljamõeldis. No ei saa. Seal on ka väidetud ju, et see on nii-öelda kollektiivne programmeerimine, et see on eksperimendi piirkond, kus siis inimesed näevad sellist ühtset mingisugust noh, nii-öelda luulud või, või meelekontrolli asja on ju. Noh, eks selles mõttes ongi see, et tõesti ta on võimalik mida iganes. Et minu lähtekoht on see olnud alati, et ma püüan iseenda jaoks reaalsuses orienteerumiseks kasutada erinevaid maailmatunnetusviise. Ja ma püüan kuulata ära erinevaid käsitlusi ja usaldada ka enda kogemusi. Ja ma pean ütlema, et minu isiklikus elus on väga palju nii-öelda neid kogemusi, mille kohta võiks öelda imed või juhused mida ma kahtlemata selleks praeguseks enam pidada ei saa. Ja neid on ka väga tihti olnud mitmete inimestega koos jagatud. Ehk ma selgelt olen saanud, kogemused on võimalikud asjad, eriti kuskil linde seisis niisugustes kohtades, kus öeldakse, sabki, millega nad kõik on võimalik Evitingis basse, põlisJuvand kõik on võimalik, kui sa tõeliselt tahad. Ja seal on see igale inimesele nagu selge sõna kasutatakse väga palju. Maailm on, on palju värvikam ja palju imelisem, kui me seda näeme igapäevaselt ja ja palju sügavam ja arvata, et nüüd selles universumis on meie ainukesed mõistuslikud olendid väga ignorantne väga. Kas sul on olnud isiklikke, selliseid üleloomulikke kogemusi? Noh, ikka on, ma arvan, paljudel on, tahad jagada mõnd? Ma arvan, need on sellised lood, mis mis on jagamiseks neile, kes oskavad nende väärtust mõista. On hulk lugusid, mis on vaata nagu Sven Grünberg küsiti nagu kunagi, et, et mis on sinu suhe jumalaga siis ta ütles, et see on, see on väga isiklik asi. Minu ja jumala vaheline asi ja mul ei ole seda, ma võin nagu kõigest rääkida. Aga, aga ma tunnen, et see on hulk asju, mis on nagu rääkimiseks siis, kui need on kellelegi kingituseks. Lähme siis ankeedi viimase küsimuse juurde, milleks on, mida soovitad inimesel veel lisaks uurida? Sotsiaalse disainiteema on nagu üsna keeruline ja ja selle mõistmine on, nagu ta on ka sinu frustreeriv. Aga kindlasti, kellel huvi muidugi mida mina ise soovitan, võib-olla on see isegi täiesti üllatuslik, et ma soovitan igalühel päevas paar korda küsida enda käest, et kes vaatab, kes mõtleb. Ehk kõlab paranoilised klappe rahaliselt, aga ma ei mõtle siin teiste kohta. Ma mõtlen selle kohta, et kui pigem soovitan inimestel pöörata pilk sissepoole, mulle endale väga meeldivad müstikud, kuidagi sümpaatsed on erinevates kultuurides läbivalt erinevatest ülikoolidest välja kasvanud. Ja on erinevaid selliseid ütlusi, et et tark selleks, et, et tunda maailma ei pea isegi oma koduuksest väljuma. Ehk siis kõik see, mis on väljaspool olemas, on ka teie sees olemas. Ja, ja see liikumine peaks olema ikkagi pigem sissepoole ja liikumine suurema lõdvestumise poole teadlikuks saamine iseendast Indias. Üks selline Paavo, kes meil seal sõber on, ütles niimoodi, et kõige olulisem on mäletada iseennast. Eks te nüüd igaüks mõelge, mida see tähendab, noh, me tahame kohe öelda, et mõistuseta, kes ma olen juured ja mida see, et ta mainib ta tegelikult niivõrd seda. Jah, ning võib-olla on hea teadvustama neid asju kõiki aga ma pean silmas, nagu sa pead rohkem tundmist. Noh, see on niisugune teed, kes hakkab seda teed käima, see, see leiab, siin ei olegi võib-olla liiga palju vaja öelda. Kuidas inimene sinu tegemistega saab kursis olla? See, kus minu nagu sellised märkamised ja, ja mõtted on nähtavad, on, on telegramm e-tegemistest, kus ma kulumistina kirjutan, võib-olla see ongi see koht ja siis veel, kui ma kuskil lugusid pestame, keegi kutsub mind lugusid vestma, siis siis ka kellel on, on juhust sattuda meditatsioonidele, mida ma sõpradele ja nende ümbritsevatele läbi viinud. Selle kohta võib vist vihjet leida siuksel lehel, nagu see on küll Facebookis, et see on piiratud maailm, selles mõttes nendele, kes sinna seal on on niisugune asi nagu meditatsiooni sõbrad. Kui sa oled muinasjutuvestja, kas sul on ka üks oma lemmikmuinasjutt ja Praegu ma olen selle Telegrami sähkorrisega ära kirjutanud. Kunagi väga ammu, prints prints sündis oma isa kuningriiki ja väiksest peale oli seal kõik olnud, nimelt nii. Seal teadsid kõik inimesed, et ei ole olemas ühtegi printsessi. Ei olemas ka saari. Ja loomulikult ei ole olemas ka jumalat. Elas sirgus nooreks meheks, kasvas suureks ja, ja veri hakkas vemmeldama nagu noortel ikka, et vaja maailmas ringi vaadata. Siis on hobuse ja võttis oma Teeemmuunoya, läks teele, ratsutab mitu päeva, jõuab suure mere äärde, pole kunagi midagi sellist näinud, ainult kuulnud. Ja näeb, et seal on mingid sellised maatükid mere peal. Ja seal on mingid väga kaunid olendid, paistavad. Ja siis näeb, randa tuleb üks hõbedases rüüs mees ja mees küsib ta käest ikka pealt, kes sa oled. Aga küsib vastusele mehe käest, et kas sa oskad öelda, mis need seal on, näitab näpuga saarte poole ja millised need on saared? Saarte peal on ja too mees ütleb, et need, need on loomulikud printsessid. Prints on täiesti segaduses, ütleb, et kui need on saared ja neid on printsessid, mis sa tahad öelda, et siin on jumal ka veel või? Meeselt veel suured imestunud silmad ütleb, et loomulikult mina olengi. Prints on täiesti nagu väga-väga segaduses, võtab hobuse, kihutab koju tagasi, läheb otse isa juurde, ütleb isa, isa. Saad valetanud mulle. Ma ratsutasin sinna mere äärde. Seal olid saared, saate peale printsessid. Jumal ka. Isa teda muigab, niimoodi ütleb mu poeg. See et sind on petetud olemas, mingit tsaari ei ole olemas mingit printsesse ega jumalat. Kas see mees jumal, et kas ta oli hõbedases rüüs ja oli küll poeg, see ei olnud jumal, see oli maak. See, et on olemas saared ja see tulemas printsessid, ei ole midagi muud, kui tema poolt loodud maagia. Ei ole kõike olemas. Ja muidugi printsil hakkas ikkagi nagu kuidagi kripeldama, et printsessid ja kõik, see nagu ju nagu oleks olnud, päriselt. Kogesin seda ja sõitsin hobusega tagasi, sinna aega võltsimis võttis jõudis meralda mägi saari mingi printsesse ja nägi seda hõbedases rüüs meest. Läks tule meie juurde ja ütles, et minu isa ütleb, et sa oled maak, see pole mingi jumal. Ja see, et siin on saared ja sõitsin, on printsessid, on sinu poolt loodud maagia, see on illusioon, seda ei ole tegelikult olemas. Mees vaatab teda naeratades pea, vaata, sina võid uskuda seda, mida sina tahad. Aga mina ütlen sulle hoopis sinu isamaaga, see, et ei ole olemas Saari seedee olemas printsesse ja see, et ei ole olemas jumalat, ei ole midagi muud kui tema poolt loodud maagia. See ei ole tõsi. Printsil lähevad ja täiesti nõrgaks. Hobuse selga kihutab tuhatnelja koju tagasi, jõuab kuningriigi piiridele, näeb, kõik on alles. Lossis olles ja läheb otse troonisaali, seal on koosolek, ministritega. Tormab sisse, ütleb isa, isa, see mees, jumal. Maag ütles, et hoopis sina oled maag, see teolanassaariet olemas, printsessid on jumalad on sinu peas lood maani. Jabad võiks, vaata, mina olen kuningas. Ja mina ütlen, kuidas siin on ja täitsa tõsi muidugi, poeg selle peale läheb täiesti, läheb näost valgeks. Piss tuli, ütleb isa. Ma ei saa niimoodi elada. No ma ei saa mitte millestki aru, ma ei saa aru, mis on tõsi ja mis ei ole. Kuidas ma üldse niimodi elan? Ma tahan surra, ei saa käsi. Surm hakkab lähenema, päike läheb pilvede taha ajada, Ta tunneb, kuidas vanadus tuleb tal seespoolt, juuksed lähevad halliks, nägemine ja kuulmine taanduvad ja pintsakud kiiresti mõtlema. Saared printsessid, jumal saared, printsid printsessid. Kuule, isa, isa, isa, ma arvan, et ma saan sellega kuidagi hakkama. Kas ma saan kuidagi sellega hakkama, et kõik on nii, nagu on? Tahan elada. Ja kõik taastub natukene nooreks. Surm taandub. Ja isa-poega naeratab, ütleb ja poeg. Ma näen, et ühel päeval võib sinust saada maag. See on küllalt oluline lugu, see on nagu lugu, mis on praeguses maailmas minu arust et kui hakata nagu avatult, vaatame neid, sest kõigest, millest me siin rääkinud oleme. Või, või see, millest näiteks Telegram, kirjutage, mis tundub osadele nagu, et mis reisil täitsa kreisi kõiki tundunud täitsa kreisi. Või millest ulmefilm räägib. Et kui seal asja hakata vaatama, siis ongi täpselt see koht kus me oleme sellise sellise dilemma ees, mingi hetk. Ja, ja ma arvan, seda on väga paljud läbi elanud. Kus sa pead ise hakkama otsustama, mis on reaalsus sinu jaoks ja eks selle arusaama osakogud päev-päevalt kogemus kogemuse kaupa pidevalt edasi. Et see on seal teekond selles mõttes. Aitäh väga ilus lugu kuulda muinasjutu ja aitäh, et sa meiega oma mõtteid ja visioone ja teadmisi jagasid, et sotsiaalne disain ja see, mis meie ühiskonnas toimub ja kuidas, kelle poolt Norkestreeritud on väga intrigeeriv teema. Ning muidugi tänu teile, kallid raadiokuulajad, et meiega kaasa kulgesite loodetavasti ka kaasama ütlesite, et loodan tõesti, et saite tänasest saatest mõtteainet inspiratsiooni selleks, et uurida ja puurida ja püüda aru saada, et kuidas meie ümber konstrueeritud reaalsus siis välja näeb või kuidas ta teie jaoks on kujunenud ja ja võib-olla mõelda ka selle peale, et mida siis teha, et oleks endale teistel parem elada siin planeedil. Kõik vajalikud viidad Cyber kosmoseavarustesse, sealhulgas ka portaali alkeemia poee, mis tähistab novembrikuus oma kaheaastast sünnipäeva ja kus saatele hallo kosmos on oma sektsioon ning kõikide saadete arhiivi raadio kahe kodulehel kosmonautide klubisse Facebookis leiate, nagu ikka aadressilt hallo kosmos punkt e. Kohtumiseni taas nädala pärast, samal ajal samal sagedusel kell kaks raadio kaks. Seniks aga head lugude leidmist, jutustamist ja kuulamist.