Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Oled ilmselt kuulnud ütlust mõtlemisest väljaspool kasti või karpi. Ütluse eesmärgiks on suunata otsima mõtteid väljaspool tavalisi piire teisest perspektiivist või lihtsalt teistmoodi. Ütluse algupära kohta puudub faktiline teave, aga enamlevinud seletus on seotud nuputamisülesandega, millest tuleb kolm korda kolmest punktist maatriksis tõmmata läbi joon nii et selle iga punkti Aga seda ainult üks kord. Kes need sobivad proovida, teadku, et lahendamiseks on vaja mõtelda väljaspool üheksapunktilist kasti. Tuntud ütlusele on vaikselt lisandumas uus dimensioon. Seekord on tegemist lausa füüsiliselt kastiga, milles möödub miljonite inimeste igapäevane mõttetöö. Ja selle mõistatuse lahendusele avastab igaüks, kes on viibinud kaasaegses avatud planeeringuga bürooruumis. Edasi on siis kolm võimalust. Kas büroorumis on hulk laudade ja toolidega töökohti, kus igaüks näeb oma kolleege või ümbritseb töötajad privaatset ruumi markeerib madalatest kergseintest karpe. Ja kolmas versioon on seotud seinte kõrgusega, mis erinevalt eelmisest siis ei võimalda püsti seistes üle serva kiigata. Ulatuvad seega peaaegu laeni. Büroodes käivast mõttetööst sõltub ettevõtte edukus. Seetõttu on oluline hinnata, kui hästi mõtlemine õnnestub kergseintega kastis. Ja kas oleks põhjust minna oma mõtetega. Kastist välja ettevõtete elu puudutavate uuringute vahendamisega tegelev ajakiri Harvard Business Review avaldas hiljuti Austraalias Sydney ülikoolis läbi viidud bürood koham formaati käsitleva uuringu tulemusi. Tuleb välja, et bürooboks on kõige kehvem töötamise paik. Võrdluses olid individuaalsed ja suletumad. Tööruumid samad ruumidega jagatuna mõne kolleegiga ja siis juba nimetatud avatud planeeringuga ilma vahesein deta ning madalate ja kõrgete eraldusbarjääridega ruumid. Hinnati töötajate rahulolu, näiteks õhutemperatuuri, mürapindala suhtlus kerguse ning isegi puhtuse ja hooldatavuse koha pealt kokku 15. kategoorias. Et aimatavalt olid töökohaga. Kõige enam rahul oma privaatse tööruumi kasutajad. Samas olin rahul kõigis viies töökoha formaadis tegutsevatel paljudes hinnangutes kokku langevad. Eraldi väärib äramärkimist näiteks erisuse puudumine kolleegidega kontakteerumise kerguses kuigi oleks võinud arvata, et oma kabineti sulgunutel on selles osas kehvem positsioon. Avatud planeeringuga tööruumides, töötajatel rahulolematus joonistus aga selgelt välja seoses. Privaatsuse puudumisega mõtle ise, kas tunned vajadust vaadata mõnikord üle õla, enne kui avad mõne e-kirja. Kas tunned mõnikord ebamugavust, kui pead rääkima telefoniga ega saa vältida. Tulevimist kolleegide kõrvadeni või siis vastupidi. Kas sooviksid mõnikord mõtelda vaikuses ilma kaugelt? Kostvate helinat ja muu inimtekkelise mürata. Avatud ruumis on oluliselt raskem hallata omaette olemist ja kontrollida segamisi. Praktiliselt iga kolmas boksist töötaja pidaski müra tõsiseks häirivaks teguriks. Kuid kõige hääletamateks töötajateks olid kõrgete vaeseid ega boksides töötavad inimesed, hinnates omakorda teistega võrreldes 15-st mõõdikust süstemaatiliselt kehvemaks 13-l korral. Mõnedel andmetel. Viibib aga büroo töötaja oma laua taga tänapäeval 35 protsenti tööajast. Ja ühtlasi langeb töökoha pindala, mis oli. 1994. aastal avatud büroos ühe töötaja kohta umbes kaheksa ja pool ruutmeetrit ja täna on sellest alles keskmiselt umbes kuus ja pool ruutmeetrit. Järelikult oleks kõigil boksis töötavatel inimestel vaja mõtelda väljaspool kasti. Ja seda nii traditsioonilises kui ka täiesti otseses mõttes.