Lahkusime teiste lugupeetud kuulajad, nädala eest tähesõidu teise matkapäeva õhtupoolikul. Taaskohtumiseni soovisime kauennas ehk eesti keeli koivalinnas. Sealt siis jätkamegi enne edasisõitu pilguga kaugesse minevikku. Direktiivi ja Eesti alade allutamine mõõgavendadele ja piiskoppide rõiglastele läks väga visalt, ei olnudki nii ropsuga kümmekond aastat vabadusvõitlust ja oligi kõik nagu ühel pool. No kõigepealt alistati Koiva liivlased. See on 1206, kui viimane liivi ülik ja tema rahvas oli nagu ristitud, tõsi, liivlased tõusid üles korduvalt desele linnuse ülestõus, väga tõsine ülestõus Koiva ääres, kuid liivlased läksid ka kokkuleppele ja kaup oli ometi niisugune mees, kes viidi nagu näidiseksemplar ristitud paganast Rooma, Rooma paavsti enda palge, et sinna teatavasti ükski eestlane tol ajal ei jõudnud. Kaupa siiski sinna jõudis, Latgalid alistati mõnevõrra hiljem 1214. Selleks ajaks on lihtsalt ikka seelid. Agazemgaleid ja kurelased pidasid väga kaua vastu. Eestimaa oli tolleks ajaks juba põhjalikult mõõga ja tulega üle käidud ja alistatud. Viimased kurelased ja Semgalid süütasid oma külad, süütasid oma linnussed tervete rakti sidrabeni ning lahkusid 1290. aastal Leetu. Kogu rahvas 100000 inimest leidis endale uue kodumaa leedus. Leedu vürstide juures, kes olid veel vabad ja rahvad olid veel vabad. Muidu eesti ja liivi ja läti saatus on läbi aegade olnud üks, nii nagu tulid sõjad läti ninad tulid ka Eestisse. Nii nagu tulid Saaride kuningad Lätti ning nad tulid ka Eestisse mõne koha peal olla lahknemisi. Nimelt Kuramaal loodi 1561. aastal hertsogiriik loodida Poola kuninga vasallina ja see hõlmas ka osalisedzemgale, et see oli väga omanäoline riik, praegu sealsetes kirikutes on säilinud kunsti, mis näitab, et ta majanduslikult oli kaugelt ees liivi muudest aladest ja see püsis kokku 234 aastat. Sellel hertsogi riigil oli isegi oma laevastik ja, ja nad käisid ka omale maid avastamas. Naljakas küll, aga lätlased on siis madrustena sattunud tabago saarel ei olnud seal lausa kolonistideks, nimelt Kuramaa hertsogile oli ameerika randadel tabago saared kuulutatud asumaaks. Kuni Katariina teine 1795. aastal liitis selle oma krooniga ja temast sai ka Kuramaa hertsoginna. Ja nüüd taas bussi ning meie kaks juhti võivad matka edasi viia. Bussijuht Sergei Wohla roolis ja matkajuht Veljo Ranniku oma mikrofoniga. Ei pannud tähele, ma ei olnud juhtida tähelepanu toredale asjale elektripostiotsale, kulutanud pesa. Nii, aga kas te panite tähele allüürnike pesa alumistes kordades olid tuvid endale pesa teinud Toila tihedalt ümber selle kurepesa, nii et mitmekordne Atonornikutega korter, elektriposti otsas mehine, edelast kohanimest siin kohtame? Väga tihti sõna munni saab. See on seesama, mis eesti keeles mais. Mis vene keeles mõelda. Ühesõnaga, Eestis, Lätis, Leedus ja meiega piirnevate vene aladel. Levis see Eestist pärit sõna mis tähistas kunagi põlistalu. Ja õunapõõsana uus mõis, midagi niisugust oli see tee ääres uuemõisa. Siis esineb siin sõnakoloogs seal kõrts. Saksakeelsest sõnast muidugi meie keelte põlemite keelde tolmad saksa keeles ja siin varsti tulevas teeristis üks nendest nimedest tekitab alati eestlastest kerget hämmingut. Tolle nimi on lihtsa krooks, kusjuures ta ei tähenda hoopiski seda, mis meie keeles. Oi. Mõnupaari maati ka ja. Kaunista käegi kuuski ja. Ja. Oi, külad, oi kortiku, hulkusin korraga. Ega Tanja hääbi muutma. Ta lakka, kuus Armando koostiga haka. Sõidame üle jõe, mille nimesilt ütleb olevat Meld nuppe. See peaks siis olema mustjõgi. Tuleb välja, et siiski mitte meie mustjõgi, mis siin teisel pool piiriloole. Siinne meil nuppe muutub Eesti poolel Peetri jõeks. Veel pisut sõitnud ja siis hakkab paistma roheline park, mille seest Valendab siinse alllinnamaju. Ka kolme munaga veetorn kõrgub puudest üle. Kirikutorn ilmus, see on rajooni linn, Aluksne eesti keeles alu linn, saksa keeles Mariemburg. Aspektis lakkalide poisse kindluse kohale juba 13. sajandil noh, pakuvad välja 1284. Õnnistati ta sisse María päeva, sellest siis ka Riia. Mul oli ordu linnas muidugi kontuuristus siin residentsis. Hiljem tuli siia juurde kihelkond ja muidugi linnus läbi kõik liivi sõja Poola-Rootsi, sõja ja lõplikud lakkas siis kindlus mõlemas põhjasõjas pärast sõda. Alates kuni selle sajandi alguses sai kõva hoo sisse ja praegu on ta nõks latti niukse keskmise suurusega linnud nagu Paide või midagi niisugust. Tee on meil sellest suurest kuumast täitsa üles sulanud. Huvitav, kuidas me ise vastu peame? No anname siis alu järve suplema. Teel parkimisplatsilt ujumispaika ei saa õieti arugi, kus siin on tiigid, kus järve purskkaevud paiskavad kõrged joad üles, päike mängib veetolmus. Järv on sakiline ja maaliline järskude kalda nõlvadega suurtest puudest piiratud. Pan, 11. järv, oma suurused Lätis, need mitte just kõige suurem, aga pead küll üks ilusamaid ta on 15,9 noh, circa 16 ruutkilomeetrit suur ja seda ta just eriti pole kuskil 15 meetrit ning riit jookseb siis väljaga jõekene Aluksne jõgi, mis kuulub Koiva vesikonda ja legend selle järve kohta on nimelt üks neiu jäi hüljatuna oma peigmeest oma peigmehele siis kättemaksumõtted ihuma ja lõpuks ta sai oma poole peale lätlaste kõige tähtsama jumaluse Berkunase piksejumala, meie pikeri, kes siis tuli ja pulmaõhtul uputas teda petnud peiukuust pulmaliste ja juba uue pruudiga. Sellepärast Aluksne järves pidid olema näkid ja pidi öösiti olema, kuuldes kurba pulmaliste laulu, selle poolest on järvel kuulus, et meile niisugune väga armas kalake Rääbis, mida me ikka Peipsist aeg-ajalt küllaltki ilusti saame. Lätis on asustanud ainult ühe järve sn Aluksne järve Alu linnajärv, noh ju ta siis niukse hea, puhta ja, ja mineraliseerunud veega on, et hiiglane siin elada saab reppis läti keeles. Nii et ta ikka meie lõunanaabritel täitsa olemas. Näkke ja rääbiseid me järves ei kohanud, aga tühja nendest rohkem imustasime karastavate. Karastust saanud tähesõitjad vallutavad poolsaarel asuva linnuse mille müürid ei tundugi teab kui kõrged. Aga nii see paistab, ainult väljastpoolt. Muldbastionid varjavad kivikindluse alumise osa ära. Seestpoolt tunduvad müürid hoopis vägevamad. Ja kindluse õu on peaaegu ringikujuline. Peaaegu ringikujuline jah, sest selline oli saar ja saadik keeris juba müüre joone ja niisugusi. Kindlasti tõepoolest 13. sajandi lõpule 14-l sajandil, nii Eestis kui Lätis püstitati nad nagu loodusega seotud turge, Bundene niiviisi nende kohta väljendati, aga siis muidugi niuksed. Teravad nurgad on ja nurkades tornid nagu ikka päris ümarat müüri oli raske kaitsta ikka tornist torni pidi näha oleva müüri külge, et saaks flankeerivad tuld anda või flankeerivad siis nooltega lasta ja tõrjuda müürli roninud mehi. Nii et ka siin on Flankeerivate tornidega suurepäraselt niiviisi loss kaitstud. Tema ümber on olnud palju võitlusi, sest ta on küllaltki nii Pihkva ja Novgorodi ma ukse all, siit tulevad läbi tähtsad sõjateed ja kaubateed. Ja noh, sellepärast siis teda on korduvalt niiviisi piiratud ja püütud vallutada ja vallutatudki. Purustava hoobi sai ta näiteks 1560. aastal Vene-Liivi sõjas peale esimesi piiramisi, mis ebaõnnestusid, Ivan, neljas tema väed peale pikka piiramist vallutasid tormijooksuga vallutada, eks ole, muide vürst Suiski nüüd aga palju olulisem on 1702. aasta kui Cherry Media ühe oma pealöökidest Pihkva suunalt juhtis Marian purgi peale linna sisse piiras ja kestis piiramine 10 päeva. Mõistagi, selle 10 päeva jooksul oli küllaltki laastavat lahingud ja küllaltki laastav rüüste ümbrusele ning algasid lõpuks läbirääkimised Rootsi ja Vene väejuhatuse vahel alistumisele just siis, kui läbirääkimised olid, noh, nagu õnnelikult lõppemas, kui garnison otsustas alistada endale välja tingides terve rea privileege ja ja võimalusi lahkuda, pead relvadega kaks kindluses viibinud ohvitseri ühe nimi oli Wolf, teine mehe nimi oli Kotlik. Õhkassid püssirohuvarud keldris hukkus suur hulk lossis viibivaid inimesi. Ka vene sõdureid, kes selleks ajaks lossi lähedal olid, sai surma varisevatest kindlustistest. Ning loomulikult siis olid ka läbirääkimised ebaõnnestunud. Vangistati üle 400 Rootslase, vangistati seal kindluses harjunud elanikkond ning üks nendest õhkijatest oli surma saanud teine õhk ja hiljem siiski pidi astuma kohtu ette ja hukati. Riias. Nüüd sellesama piiramisega tuleb ka teine huvitav ajalooline seik nimelt. Sellel ajal pidas pastoriametit Aluksne kirikus pastor Glück tuntud haridustegelane ja kirjamees ning tema juures elas kasu tütrena Marta skafander, aga kes siis sattus vene sõjavangi ja küllaltki keerukaid teid pidi lõpuks Peeter Esimese lähikonda. Peeter esimene hindas selle hästi kasvatatud ja, ja sisemise kultuuriga tütar voorusi ning võttis tema lõpeks endale naiseks ning edaspidi kandis tema Katariina esimese nime. Marta sai Katariina omavatorina, kellele Kadriorg on pühendatud Kadri Katariina, kellele Peeter nüüd juba Eestimaal, eks ole, siis püüdis püstitada ka niisuguse väikse meelepärase vaikse lossikese linna külje all tammikusse mis nagu meenutas tema lapsepõlvemaid Aluksne kanti, kus ka Tamme siin väga rikkalikult kasvab. Pürgi kohta ütleks nii palju, et tema 1625. aastal asutas rahvakooli selle koha peal praegu kirikut taga on paigutatud mälestuskivi ning siin kasvavad kuulsad Glücki tammed. Nimelt tema tõlkis läti keelde vana ja uue testamendi esimene valmistud 685 ja teine 1689. Vahetult enne Põhjasõda ja nende tõlget mitteilmumise puhul istutati tammed, mis siis tänaseni veel on täitsa tugevasti elujõus. Ja siin Aluksnes on üks latti vanemaid käsikirju, nimelt ühes Vessomendi käsikiri asub Aluksnest kuulus Aluksne käsikiri. Oleks argipäev, siis kohtaksime siin arvatavasti nii, restauraator, eiku arheolooge. Mõlemil näib tööjärg käsilolevat. Siin tuleb välja ikka head vana gooti tellist kohaliku põletusega oma kindlate standarditega tellis 31 senti pikk ja 15 senti lai üheksa senti vaks. Tubli standard, mida siis nüüd ka Lätis toodetakse ja millega lausa Kremli müüre remonditakse ja mis ka meile peab Eestimaale tulema, et me oma koti ehitusi remontida saaks. Vanade müüride vahele on ehitatud soliidne laululava punased ning valged riidelaiud. Millest ühel tervitus, kust saame aru sõnadest Isamaa ja päike ütlevad, et siin on alles hiljaaegu pidu peetud. Küllap liigo õhtul. Sellest pole veel kümmet päevagi möödas. Pealegi on Aluksnest suured laulutraditsioonid. Siinne lauluselts asutati 102 aasta eest. Nagu öeldud, on alujärv sopiline ja mitmel poolsaarega. Lahkume kontuuri linnusevare meist. Kõnnime purskkaevude vulina saartel pisut maad edasi ja seisame kauni pitsilise gooti lossi ees. Nagu väikest viisi kunstiajaloo õpik heast inglise Neukootikast on paarisaknaid ja on üksiti aknad, on terav, Carrelisi on, on Juudor kaarega ja siis siin kõikvõimalike konsoole konsoolid, case'i ja lõpuks siis iga nurga kohalt läheb ülesse saale sale Turp ja turb otsast tornikene peaukse kohal on alles papp, kus kolm merikarpi pealsel viitinkohvide vapp. Sedasama koha peal annab mitmeid mõisu, esimene korralik loss püstitati näiteks siia 1078. Siis tehti inimesed tammemõist 1800, aga see on 1861 ühesõnaga perioodil kui endise pseudogootika uusgootika, see oli meil kogu Baltikumis valitsev. Ja see on üks ilusamaid selle laadi loss Liivimaal üks ilusamaid, mitte eriti suur, aga siiski inimesi hästi ilusti liigendatud ja vaateid järvele, vaatajaid vanale keskaegsele, kindlusele, järve ja lossi vahele jääb avar park väga paljude paviljonidega. Ja kuna koht oli võrdlemisi kuulus oma ilu poolest, siis seda küllatasid omal ajal isegi kroonitud pääd. Aleksander esimene näiteks on siin omal ajal teinud. Siis tema siin käigu puhul on ehitatud mitmed templid passi, see on ka nagu poolsaar, parandasin kah ümber. Allikalised, tiigid, purskkaevud ja väga keeruline niisugune süsteem. Nüüd natukene ajaloost veel tõsisemalt, nimelt võrust taandus siia välja koduse Eesti Töörahva Kommuuni nõukogu. See oli ka tema viimaseks asukohaks enne lõplikku taandumist Baltikumist. Marjenburgi võrurindel võitlesid Eesti kommuunid salgad. Punakaardiväesalgad võitlesid läti kütivägede koosseisus ja kaks võrdlemisi õõnestanud operatsioonile Võru suunas. Võru oli peaaegu langemas veebruaris uuesti pea kooli langemas Võru 19. aasta aprillis. Aluksne jäeti maha mail keskel võrdlemisi rasketes lahingutes. Siis huvitav on see, et just vastaspoole pealt Porfwell taanlane räägib mingist komissari sma Russell, kes siin oli juhtinud väga edukalt punavägesid. Tõepoolest, selline kangelanna oli olemas, kes hiljem ilmus välja kah ohka väljadel, kellele on pühendatud kuulus laul kahowcast samale revolutsionäärile naisvõitjale, kes siit alustas oma sõjateed. Lossis on praegu muuseum, park selle ümber on kujundatud skulptuuride aiaks. Ja ikka saadab meid purskkaevude mahevulin. Väga tore on, et siia nii tiikidesse, mõnele on paigutatud ulgased purskkaeve. Eks need ole küllaltki kulukad asjad, need puhast energiat ja head läbimõtlemist ja, ja noh, siin on nad siis kujundatud. Sagdaga Sacta on Läti naise rinnaehe niisugune prees kaks saksad keset tiiki, millest siis purskub välja vesi nende out, Ma arvan, ka naine ruttas viile. Skulptor ruttas viile. Nüüd üks läti skulptuuri oli hästi iseloomulik motiiv, ema ja tema jalge juures olev laps. Ema hellitab ema põlvede ümber väga harrastatud motiiv letis skulptuuris ja, ja üldistus, lapse käsi, ema käsi, lapse nägu, ema nägu, rätt kõik. Ja ometi on olemas meile see ema hellus ja veidi nukrameelne motiiv. Tõepoolest, siin on küll aga ka pronksskulptuure ja püste kuid nendest rohkem kutsuvad end imetlema just graniidist taiesed. See, kuidas on kunstnik osanud ära kasutada materjali enda omapära värvitoonid, aga sageli ka kivirahnu vormi. Kellelgi meie sõitjaist leidus taskus midagi suupärast julgetele, luikedele, kes tulevad peaaegu kaldale. Praegu ridamisi meie parkides ka taastatakse luik pargielemendina alt, õnnetus on selles, et nad muutuvad ülbeks, tigedaks. Mõnes kohas on ka lause hädalendaga, vaata tulevad turistidele kallale. Noh, see on, kui loomalt võtad ära hirmu, siis jääb järgi tema ründaja ja isegi niisugune kaunis graatsiline lind nagu luik võib muutuda riiakaks. Nii kuna klassitsism oli ka natuke nostalgiline, armastati ehitada parkidesse nagu varemeid, noh, on selline sammaskäik kus kaunite tooria sammaste peal jookseb natukene talastikud ja kuna siin mingi kindlate tuulte suundadega pidi kenasti ülal pallustraadis ja, ja siis sammaste vahel helisema tuul, siis anti talle hiljem ka tore nimi eoluse temperson tuulte jumala tempel kenasti peegeldub vees templi juurest olevat trepid veeni välja ja kui seal ees kah luiged ujuvad ja siis on noh, täitsa kohe niukene, 1840.-te aastate sentimentaalse kunsti iseloomulik mälestis. Riivi. Ja ma. Loodan. Sprint ebakindlal sammul mööda sirget põrandalauda imeilusa printsessi suudles ta Elevandiluu kahvatut õrna kätt ja ütles näppuval hääled. Ajaloolised. Printsess aadress käimas mulgiust. Teel bussi juurde saatis meidki muusika. Ei mitte tuulte jumala templi kurglikud helinat, vaid. Ise tehtud, hästi tehtud akaatsia kaun läks moepilliks. Buss pöörab oma nina kodu poole, kuigi rataste all on veel pisut Lätimaa teed. Ristsõnade tüüpküsimus linn Lätis kolme tähega. Õige vastus Ape võrukeste keele soppa samuti kolm tähte, aga seda ei küsi ristsõnades keegi. Tere, kus näiteks kolmes keeles eesti keeles läti keele ja vene keeles Eestimaa peale peal on näiteks metsale allusid muidu ei pääsegi võidule sõita. Päris korralikke täitmisse. Jõuame Teieni konti ja tõstke käed üles, need, kes esimest korda ületavad praeguseid akna kohalt, häirib. Aga väga tore. Pärast läbirääkimisi otsustati bussi alt läbi tõmbamisest siiski loobuda ning piirduda üksnes helilise tervitusega. Möödume vasse roosast paigast, mis kunagi kuulus happe alla kuid. Kõikide piiriajamisega tänu eestlastest elanikkonnale arvati Eesti külge ilus vana veski küla väikese mõisa ja pargiga. No see on siis niisugune maa eelmaania paremale jäävad Haanja kuplid ja suur kopli vasakule veidi andureid, särus andureid. Ja algab Karula minust suure koperala vahemikus. Ees paistab, päris tase oli suurem keskus, juba keskajast saati. On meil Eestimaal, on tuntud, eks. Aadlike sugupuu üks Küllid Nende põlvenemist kodudeks antaks paiguta kaadrema palade norm ja maniste metse. Noh, siin ta siis seal ees on. Olgu öeldud, et siin oli isegi kindlustatud. Põhjasõja paiku Väike-Rootsi garnison kaitsmas, külg teed, Marie purgi poolt põhja, Eestisse käisid lahingud. Kõrged ülemused ei tahetud jätta asjade pärast väikest oli ka Rootsi garnisoni külje alla ning Vene väesalk tuli piiranud sisse Aniste kindluse lahti ja muidugi peale väikest lahingusse kindlus alistus. Hiljem ehitati siia luksuslik klassitsistlik loss aga see sai varemeiks esimese maailmasõja lahingutes. Küllase kevavikke tee liikuda sellepärast, et ühele poole ja maanteega teisele poole ja kostiveres oma lopsakate luhaheinamaadega, allikatega ega nõlva allika peale, siis ta siinkandis oli kogu elu nagu elatud lusti elannale. Soomurraar, luhamaa, mida kevadel ujutas vesi jõle. Ja kus saadi matsakas luha. Ei. See oli nagu suur pidu, kui sadula all ostja oluse algasid heina tegemise päevad. Eks osa luht kaugemate külade heinamaad, mitte ainult Saru rahva oma. See oli aeg, kus siis saadi heinamaal pakuvad noored kaugete külade noored, kogunesid õhtuti siis mõne sarajooga ja kosmeeti maha. Toredate kohtumiste elad ja, ja lõkked ja kas seda kaasa võetud? Väike valukest head ja paremat oli ja nii mõnigi noorpaar. Kaugemate külade kuistest Veigudest neidudest sai kosilasi või elukaaslase nisugune ori, heinapidu taro all nurgas. 100 aastat tagasi sündis Saru külas hilisem matemaatikaprofessor mansard kelle sünnimaja on tähistatud mälestustahvliga. Tema lapsed ja lapselapsed on mitmel rindel meie kultuurielus kaasa löömas. Mõelgem või ansamblitele Hellero? Jah, liigajus. Üks meie matkakaaslastest hakkab praegu kodupaika jõudma Arnold Tiits, kes meid reede õhtul Hummulis kohtas ja Läti päeva kaasa sõitis. Mul on hästi meeles, kuidas me möödunud aastal teie tehtud sõira seal sõime ja ja kuidas seda õpetuse juurde ütlesite, kuidas seda sõira teha? Nii eile rõdulite murakamoosiga tõite külakostiks seda ja ma käisin pulmapäev hine seal soos. Neljapäeva ei, keetsin siis moosi valmis, niiet reedeseid sain juba kaasa võtta. Talukauplusest. Siin on meie lugupeetud seltsilise jalgratast põõsas juba kohta arvavad, et arutamas On ka. Meiega laagris koos enam ei aplaus talle. Vaja. Toreda seltskonna ees. Aga see nii on ja homme lähen jälle soe ja nii edasi. Varsti tuleb siin tee kõrval väike kalmistu, olgu öeldud, et sellel kalmistul on matuseid mõlemilt keele poolelt nii hästi kui Eestis. Kõigepealt siis on aga üks unikaalne asi ka nimetada kuulsad Hargla muumiad. 1700 seitsmekümnendatel aastatel rajati kena lihtne barokne kabelikene Taheva vaidlikele, et maha siin lausa lill. See on niisugune hästi kuiv liiv siis ilmsesse mikrokliima, seal kabeli vare all kujunes niivõrd soodsaks kadunukese kõdu väänudki ära ja neid said valmis kuulsad Hargla muumiad. Olgu öeldud, et Hargla oli kunagi tõepoolest Haatseli hüljes tähendab koivalinna küljes ja ta alles hiljem eraldati iseseisvaks konnaks just keelepärastest vastast taludes ta oskas kolme kohalikku keelt, tähendab saksa, läti, eesti keelt seda natuke palju laiali, siis siia kujuneski suhteliselt hiline väikene kihelkond. See juhtus 1694. aastal. Nii et juba siis oli keeleküsimus teravalt päevakorral. Praegune esinduslik uusgooti stiilis kirik on hilisem valminud 1821. Seega just ajal, mil siin pidas pastori ametit Georg Heinrichi Annov kelle sulest ilmus kirjutisi eesti keele ja Liivimaa ajaloo kohta. Siis veel üks nukker mälestus on kirja pannud sind Kaldist ava ajanud oli kohutavaks nuhtluseks marutaud. Võtmetsas marutaudi. Kui ta viimases kohutavates piinades, unustades kõik, tormas läbi metsa inimeste juurde, hammustas kahele ole loov meie vastutulevaid inimesi siis minge pääsu. Ei olnud inimesel surmast, kohutavas piinarikkast surmast mingit pääsu ja on säilinud ülestähendusi, kuidas Harglas müüdi neli või viis talupoega, keda Koit oli kuskil siin teeristil hammustanud teede- ja pandi kinni mõisavestluste. Ja anti neile kätte hirved vastastega 11 ära tapaksid. Selle kohutava haiguse vastu, kui ta juba peres noh, nagu enam rohtu pole ja siis kiirendatakse nende õnnetute inimeste poolt. Rehe talastiku kuskil laealuse ja kuidas mõned siis olid võtvad süda tarenta ja vastastikku 11 puruks raiunud. Eks ta Maruda komissar meid tänapäevani. Ja need on väga tore sõita, vasakut kätt jääb ikka kogu aeg, must org, mis märkamatult üle koiva, Oroksin menteeriti kaugel mustegi soo, Kuki, kuivas. Kui 44. aastal siia jõudsid punaarmee väeosad siis nad marjaburgeliini purustamiseks valisid just nimelt koha, kus tuli ületada ainult üks seos postiani. Tol ajal ja liiga kiirevooluline, natukene ebameeldiv jõgi ja siis just siit kuskilt mõõtide läbi. Muidugi raskete lahingutega soojena peale piiluti sakslaste kaitsesse, mis pärast seda varises kokku. Ees paistab juba vasakul natukene mõnus pargi kehar. Männimetsa kõrval seal Taheva. Tal oli väga ilus saksakeelne nimi. Taiwala paigola. Seal oli luksuslik juugendloss sõna otseses mõttes loss. Kahjuks sakslased taandades süütasid selle sellest tallanud üksikud varemete riismed järgi. Eks ma seda lastele eriti rõhutan. Kodanlikul ajal oli seal väga nii hea mainega vea nimega lastekodule. Taheva lastekodu edasi traditsioone jätkav Tammemäe vastasematoorio. Metsade rüppe. Ja Eestimaa vaieldamatult kõige kaunim järve ela Soffeline järve ümbritsetud madalatest kõrgetest maadesse. Ah jaa, see on niisugune järv, mis meenutab ilusat laulu, põlismetsa ja raskesti kättesaadav. Ainult metsateed viivad juurde, aga kalameeste keskel erakordselt kuulus temast voolab välja pisikene pisikene jõest laanemetsoja. Noh, oli aeg, kus see oli üks Lõuna-Eesti vähirikkamaid jõgesid. Vähikatk, selle jõekese läbi käinud ja jõgi on praktiliselt tühi. Järves oli ilusti vähke. Praegu räägitavad, et ka sinna jäänud enam ei ole. Ja otse Koit küla alla Koiva kallastele selle peale ja tamme puisniit siin kasvab Euroopas ikka 100 säärses niukseid, ilusate roheliste kandiliste võrsetega ja mürgiste marjadega. Punakaskollased marjad, seemned sees, kollane, punane sellest ikka saba. Natukene kütab end Sveni ja on isegi tehtud palju kahtlaselt võiks temast hakata tootma kujutelmi. Noh, kes teab, kui me ei oleks leidnud Kolstlikuga võib-olla oleks praeguseks aretanudki välja sellise kummitoeta? Kihvt kagu. Kuulus koiva kui mehikesed, no sinna ööbima läheme meil arvel nagu botaaniline kaitseala, kuid seal lisatakse juurde Soloogiline täitsa ja ma ütlen endale ka meile pärast invest, see on kõige parim koht room aiatele. Ma kuulsin pettunud hääli, tähendab aastal rästikud ja nastikud ja niiviisi senistest kõige lahkem kohal. Siin räägivad ühtelugu, see oli üks seltskond tunud kaldale, selgitanud ülesse seal õiendanud edasi ja siis oli üks mees läinud lastel mäega telki ja telgis trassid. Ja siis olid tõusnud vaiadega puhas õhk oli jooksnud jõkke. Ilmad, mees välja läks tulnud. Nii elamusrikas olevate elamutega kohta, ma ei ole teile ööbimiseks veel välja pakkunud. No vast telgikoha valikul uuriti ehk tõesti maad rohkem kui tavaliselt, sest mine sa tea, mida sellest jutust ja, ja kui palju uskuda või mitte. Ta uskuda väga ilus laagriplats, oli meil jõekäärus kõrge ja kuiv. Kui sina ehk Märjamaal ajal tõesti neid pärisperemehi kuskil ohust ookeamas võib näha, siis sellel õhtul ei läinud ussisõnu küll kellelgi vaja. Veel kord saime veenduda, et koiva on tõesti kiire vooluga isegi siis, kui vett allapoole vööd. Matkade segasupp on kõige parem supp maailmas ja tuha Lemmetega maitsestatud piparmünditee parim jook. Et Tähemängijad on kõige toredam seltskond Ja et suvine öö on ikka liiga lühike. Selles lüürilises lõkkemeeleolus lahkume teist kuulajatena, et kohtuda saates taas nädala pärast.