Nyyd ööd on nii valged ja kuluvad ruttu, et hommiku eel alles minna saab tuttu. Ja kuigi iialgi ei jõua ära laulda kõiki tuttavaid laule, sünnib neile ikka lisa. Igal tähemängumatkal. See on nagu helisev matkakroonika. Mängijate poolt. Eestimaa kaart koos kõikide tähele või nende tuletorkega. Palun. Lugupeetud raadiumi mul anda üle üks väikene praktilise väärtusega suveni. Et ei tekiks selliseid ootamatusi, nagu näiteks reede hommikul. Et nende ajal ei tulekohtade puudus platsile kaasa võtta. Me hakkame seda nüüd igal aastal kaasas kandma meie lugupeetud juhtivale jõule, millest me kõik oleme ots ja kes on väga hästi oma kohustusi täitnud väikele mälestus meie poolt ei tule kohale. Aga ma ei. Ma ei valeta, kui ma kõigile võin öelda, et ta tegi oma töö ülimalt kvaliteetseid, mis siin sees. Parimad tööriistad, et veelgi paremini välja. Saanud kvaliteete muide teha võimud Marek Sadam nii häid abilisi, tagasihoidlikkus kaunistab inimest. Meie viimane öö möödus Viitina küla järve ääres telgid parajalt veerial niidetud kultuurheinapõllul. Aga ega sealkandis ju tasast kohta naljalt leidugi. Ja kui hommikul ei oleks üllatanud tubli vihmasagara, oleks seegi ainus pisikene mure, kuidas riidest majakesed kuivaks saada ära jäänud. Aga küllap põuane loodus tänas taevast. Selleks õhtuks lagunenud meie TORE mattub Eestimaad mööda jälle laiali. Lahkuda on alati kahju, aga kivist kahju olema. Siit tuleb ju järgmiste matkade ihalus. Meie matkajuht Veljo Ranniku vastas eile küsimusele, kust ta võtab selle jõu ja energia niimoodi matku juhtida. Et seda annab teadmine. Inimesed tahavad oma maad rohkem tundma õppida, et osata seda rohkem ja õigemini armastada. Ja et. Ja et see tore Mõnisti mees, 10. kaasaldamise tõenäolised ta eelmiste aastate mehed on valmis kaasa pesema, neid ühiseid sõite ja nad üldiselt kuuluvad mehe juurde. Ja vot sellepärast tartlastele, kes suures vihmas ja poris ja tolmus ikka meie taga kuni tänase päevani välja tulid, seal tore, eks ole, võib-olla, nii et, ja järgmine aasta tõesti, põnn tulebki välja Landodes. Tähendab järgi tuleks ta ju ka kaasa võetakse järgmine aasta. Kuid asugem teele viimane matkapäev on ju veel ees. Riiklinad. Neli pärinev miiting ohvridest ei olegi üldse eestikeelne nimi ja ajalukku on läinud siin üks küllaltki odioosne kuju seal partuaarayuljaania konkurödener sündinud pidi. See tänav oli Euroopa kirjandusringkondades haritlaste ringkondades ja õukondades küllaltki tuntud nimi. Suur seikleja, ta isegi üht-teist jõudis Euroopas viibides kirjutada nii või teisiti, ühel ilusal ajal sattus ta siis siia riiki, näete, mitte ei olnud enam nii noore daamina. Siis pidi nagu rahunema, kuid ei, naine sarnases kihutas teda tagasi hinge, temast sai siin omalaadse ususekti asutaja alguses naisi meelitada, tema kodukabelisse ütles mõisa valmistas ta neile tasuta söögi. Loomulikult peoliste naised millegipärast olid valmis paruniproua juurde minema. Pärast tasapisi hakkas ta siis nende keskel õhutama samalaadset usku, näiteks ta kutsus esile sellise massilise ekstaasi. Kõik inimesed nutsid hobuseid pisaraid ja laskis vastastikku ära juua ja mõtles välja igast vigureid. Kusjuures paistsid teisi oskus ka sellesse mingil määral. Igatahes ta sattus tänavasse vastuollu kirikuga ja kuna tema tegevus viis kaanel rõhutas ta talupoegade keskel, nad enam ei tulnud tihti välja laupäeval pühapäeval tööle, vaid läksid hoopiski Raua juurde paluma. Noh siis igatahes sekule see riigivõimud ja ta saadeti nagu oma mõisast välja. Aga kaotas oma kohaga Rõuge pastor, sest vastane toime tulnud sellise kummalise uue usuvooluga. Niisugune kummaline kuju oli siiamaani kohalik rahvas, räägib legendid põrmuks varisenud valitseja majas nime all on alledel keldreid, mida selle sõja aegu sakslased käsutasid. Väikse vangilaagrimasinaid ja punaarmeenlasi keldris vangis. Tegime esimese peatuse üsna kohe, et jäta mällu ja fotodele üks kõige Haanja maalikumaid tüüp pilte Viitina järve peegelduvast Meego mäest. Mäekuppel on läbi aegade teeninud mitmeid jumalaid. Olnud muinaseestlaste pühapaik, nagu ikka, rajasid orduvennad sinna kabeli mis aegades ja sõdades kadus. Kui juba reformatsiooni läbi teinud Lõuna-Eesti sattus Poola võimu alla, ehitasid jesuiidid siia taas katoliku kabeli. Et maad regatoliseerida, kadus. Poola võim, kadus ka kabel. Kopli tipul põlispuude vahel olev tasane välu sai kohalike noorte tantsuplatsiks. Ja seal ta on haruldane ja vaatad Viitina järvele, viitena metsale, kus praegu on laululavaeelarvest osa mees, kes seal seiklemas ka, kes laula, vajus ära ja nii ja siis kus vastas on viitiline pargis koolimaja ja endine mõisahoone. Kui taastati Viitina kolhoos, siis taastati ka Viitina kool, noh, kahte nime tahaks siiski ka veel nimetada riitinaga seosest Rudolf Sepp, meie keskmise põlve kunstnik on siit pärit siit mõisast ja koolikirjanik, Peter org. Temaga mitmed paigad seotud eelkõige rõuge, aga tema kasvõi kodu on siin twitinas. Möödusime kahest suurest põlises männist millest seal ei lõigatud väikseid ristid. Need on siis risti pettaid, niukene, omalaadne komme või lahkun, aga sõidetakse tema koduväravast välja pooge kihelkonnakalmistu poole. Siis kalmistu teele jäävale põlisele puule lõigatakse rist. Sellega arvati Kinnipeetavad siis kodu tagasi ihkama surnu hinge. Näib, et see trump on pärit veel kuskilt lausa paganaaegsetest päevadest muinasajast ja just Võrumaal ja siin Kagu-Eestis ja Põlva kandis on ta kenasti säilinud, mõnes kohas pole nii, et ristimetslauses on enne kanepit näiteks erastane poos seal metsa sees pea igal igal noorel puul niukene Ruslikele peas. Millegipärast eelistatakse just mände, sest männikoor ei kasvata riste jälge kinni. See on seesama kummaline proov. Et koduväravasse või surnud viiakse välja, pannakse kuused, kuused on meie leinakulud. Just nimelt kuused on meie leinakuud läbi aegade olnud diagnoose laps, murdunud tahaks maha selleks, et kuusehing ära tappa, sest kõik, mis surnuga kaasa peab minema, peab olema ka ise surnud. Kaunis Rõuge maastik, kauni Rõuge järved, siin ka Eesti sügavaim, Rõuge Suurjärv. Omal ajal tegid neil mail ilma vennastekogudused, kelle eestvedajaks oli jutlustaja nimega Tallinna paak. Talupoegade vastu hakkude kartuses keelas Vene keisrinna Jelizaveta hern Huutluse ära. No aga andsid siiski küllaltki huvitava panuse, nimelt Nederland muutmas, et meie kultuurina tõlkisid eesti keelde hulka vaimuliku, vaimuliku ja isegi peaaegu ilmalikku kirjavara, nad edelasid üsna oluliselt kirjaoskust ja lugemis oskust. Ja eelkõige nad ikkagi väljendasid protesti mõisnike tegevuse lasknud. Ma räägin loo, kuidas maania valmis sai väga palju tegeleda tema kaupa ja väga vanu, hästi tõepärase seletusega, minu arvates kõige tõepärasem seletus on niisugune. Tähendab siin Rõuges tindiorus või seal põrguoru koht ka elas vanapagan. Aga plaanil seal, kus kiriku kenal seal elas, jumal, kohalikud moli, kohalik pagani, kohalik jumal. Siis kui päike tõusis, siis jumal tõmbas maa enda poole niiviisi kenasti, et oleks maa ja rahvas rohkem teravamad. Aga kui õhtutulija päike, loojus siis vanapagan tõmbas jälle sealt põrguolukorda tindiorumaa enda poole niiviisi, et rohkem inimesi ja ma tema poole peal oleks ja nii nad siis kogu aeg taseme tegid. Aga ühel niisugusel väga lühikesel suveõhtul, kui pikalt valge oli, juhtus, et mõlemat korraga sikutasid ja võtsid asja tõsiselt, noh nii et kohe-kohe väga sikutasid ja siis kires kukk. Ja kui siis vanapagan peab kaduma ja nafta ja laskis siis korraga lahti selle omapoolse otsa ja nii see maa meik uperkuuti lendas, kortsu läks ja osamäed ja orud tekkisid ja, ja ongi niisugune Haanjamaa valmis kahe mehe tõsisest võistlusest tõkkest tekkinud viga. Ja siis esimene pikem peatus tänasel päeva teekonnal Võru kalmistu. Kuna siin on väga palju Eesti kultuurilooga seotud haudu, peatume kõigepealt surnuaiaskeemi ees sest kõiki tähelepanu väärivaid kalme me täna külastada ei jõua. Kõigepealt Räppo tan märgitud Sibriotaarseks luuletajaks, noh ta ei ole ainult seda, ta on olnud. Punaarmee võitlejad on olnud Ukraina riigitegelane, kuid temale omistatakse laulu Kuulsast, Tiganiku poest ja Haanja miis, kes siis oma oma leivale lisa hankis sellega, et heeringa soola sisse leiba kastis rohkemaks raha ei jätkunud. Siis krossade Mahanya tütar Maria hotelli ja on maetud siia kalmistule, siis Tiganikese k. Populaarsele olgu ka Haanja miis veidi Lucia givest seotud isik. Ja siis eraldi nimetaksin Teppo pillimeistrit kes omandas väga suure meisterlikkuse, hea kõlaliste lõõtspillide tegemise, kusjuures sest pillid ei olnud mitte lihtsalt pillid, vaid need olid kunstiteosed iga kandi pealt. Nad olid hea viimistlusega nadolid. Hea kujundusega, neis oli metalli, neis oli nahka, oli puitehistööd. Ja praegu. On olemas väga range komisjon, kes hindab kõikvõimalikke uuesti avastatud ja väljatulevaid Teppo lõõtsi. Kui mu mälu ei peta, neid on kuskil 100 piirides 100 ehtsaid depokaid. Siin on meie lauluisa Kreutzwaldi ema ja ühe tütre kalmud. Tema enda haud on Tartus, sinna on maetud ka tema abikaasa, tema isa haud Rakveres. Tema ema haud on siin Võrus ja siia on maetud ka üks tema tütardest, kes väga noorelt surnud Marie hotellie. Ann Kreutzwald on sündinud ju pärisorjana ja surnud juba vaba inimesena. Kreutzwaldi perekonna elus üks niukseks omamoodi raskeks nähtuseks on tema lastesaksastumine sest abiellus sakslanna, aga, ja eks ikka emakeel ole lastekeel ja seetõttu ikka järeltulijad lugesid ennast mitte-eestlasteks ja nad lahkusid eestimaalt. Kui suur sakslaste lahkumine oli enne suurt sõda. Ja siis oli üsna konfliktne, kui näiteks väljaviimisel avastati tema tütarde riiete alla peidetud näiteks hõbelusikaid monogrammidega. Noh, kui nii võtta, tuleb mõlemat poolt mõista, meie jaoks olid nad meie kultuuriväärtus. Aga tütar, tal olid nad lihtsalt pärandama vanematest. Niisugune traagika oli selles mõneti saksastunud perekonnas. Seisata hetkeks ka Heinrich Himmleri hauaplatsi juures. Gründmer oli paljudele baltlastele hariduse andnud kuulsa erakooli direktor. Siin õppis sakslaste kõrval ka mitmeid vene aadli noorukeid. Kas või luuletaja kanassifedžanšin. Kreutzwald on aga olnud selles õppeasutuses kooliarst. Kool lõpetas tegevuse alles esimese maailmasõja päevil. Ent mingem siit natukene edasi. Me seisame nüüd küllaltki huvitava kalmu välja juures on lausa kalmude väli mis jaanilaupäeval sellisel kujul nagu taasavati siia maetud kodusõjas valgete poolel langenud mehed seal taamal on nii veebruari lahingut, et kui aprilli, mai lahingute ohvreid neist lahingutes me rääkisime, kui me Aluksnes olime ja kui me olime Rõuges need olid ägedad lahingud, kus mõlemal poolel osalesid eestlased. Ja noh, Võrus olid siis valge poole haiglad siia toodi haavatuid, satud siis kes surid maetigi siia kalmistule. See monument avati 23. juunil siis jaanilaupäeva õhtul õhtupoolikul ja seal on väga lakooniline tekst au Isamaa eest langenutele. Ka nii tuleb mõista ajalugu ja tuleb olla tolerantne kõikide sõjas langenute suhtes. Mulle meeldis Eesti televisiooni kommentaar, kes ütles niiviisi, et kui need erinevatesse kalmistu nurkadesse maetud mehed oleksid olnud elusad, nad oleksid olnud vihavaenlased. Aga nüüd on nad kõik jõudnud ühte mulda koos oma ajalooga. Kes meie eelmist saadet kuulis, mäletab, et saime enne samad kõva vihma, valingu ja äikesepagi oma bussi katusele. Aga seesama tornil oli võrus teinud kõvasti kurja, murdnud puid, tõstuda katuseid ja vihma valingu uhtunud laiali teepeenraid. Ka kalmistu värava juures algasid suured Uhte olud. Liivapinnases. Kui olime taas ratastel, jutustas Veljo Ranniku Võru linna ja tema lähikonna ökoloogilisest ohuseisundist. Võru on pikka aega saatnud oma heitvete läbi kolele jõed võrandusse ja ka väga pikka aega ehitas ta siis endale puhastusseadmed, nüüd aga on olemas nad töötavad, nendega juhtub ka õnnetusi. Tänavu aasta kevadine õnnetus tähendas järjekordselt Võhandu jõel väljasuremist, kalu hukkus palju, aga isegi puhastusseadmed ei anna meile täit efekti, kuna nad puhastavad mehaaniliselt ja bioloogiliselt. Reoained muudetakse toiduaineteks sõna otseses mõttes veeorganismidele, tähendab fosforist. Kaalium võiks Rämmastikuks ja Võhandu kasvab rängalt kinni. Ja suurte vihmade aegu on alati see oht. Enam jõest vesi läbi ei mahu. Jõgi on kõrgemaid taimi niivõrd paksult täis möllaste sügise suurte vetega, siis oli esimene tõsine katastroof käes, kõigi maaparandusmehed olid seda ammu ennustanud. Jäävad need madalad majad messil Kümnenda poolel. Teest paremal paistavad, oli vee all, olid pikad ka vee all. Ma tegin ühe ülelennu, et noh, nagu ka mõningaid kohtlesid veel üle vaadata ja teha ettekanne siis oli vaadata nisukesi pilte, kuidas trepist maja trepipaati, ainult paadiga sai sõita ja nüüd olemegi Vana-Võhandu peal. Näete, milline ta on, kui rikkaliku taimkattega v lemm andav tehase vana parandu eestlasele puus vohanud, aga seegi targem oled. Võru päästmise projekt on ulatuslik ja tohutu kallis kuid ellu teda tuleb viia. Nädal enne meie sõitu alustati Võhandu süvendamist. Ees seisab Tamula ja Vagula järvede veerežiimi korrigeerimine. Jutus meenutab see pisut ehk Siberi jõgede pööramist, kuid tahaks loota, et ellu viiduna tuleb ta lõpuks siiski kasuks. Mitte kahjuks. Võib-olla õnnestub siiski reguleerida Tammole mingile kindlale veetasemele kuigi siin annab ennast tunda juba Katariina teise aegne viga, võlu jaoks ei jätku maad. Katariina Ma arvasin, et ega tast tühjast suurt linnasaaja ja, ja siis ühe paraja kelpkatus nagu siis ostis ära vene kroonu Väimela mõisa käest. Need, aga linn valgub üle äärte ja tal pole enam mujale kuhugi linnaga võrusoo peale. Võrusoo on peaaegu järvega tasa. Meeletult kallis ehitamisest võru soku tohutule paksule kõrvale. Tuleb rajada kanalisatsioon, trassid, teed, majad, noh, peaaegu et pool maja maksumusest tuleb kõigepealt maa sisse taguda, siis saad maja peale ehitada. Vanade vigade kõrvaldamine lihtsalt maksab järjest rohkem raha. 14 paremini äratab tähelepanu metsatukas paistev kirikutele asuta otse Võru ja Põlva rajooni piiril. Kui hakata otsima purske kihelkonnakirikute või eestlaste kabelisse või, või abikirikute nimistust, seda ei leia. Nimelt Sõmerpalu omaaegne palun otsustas tuua siia Eestimaale sisse uut masti poolakaid nimelt Volga maadelt ja, ja Lõuna-Venemaalt Saksa koloniste. Kuna eestlaslik parasjagu laisad olema ja nendestki luiged muide moonakati saavad. Ja nii õige mitmed paruness siis leppisid kokku kolonistid, ega nad sisse ka lõid ja hiljem samamoodi anekdoodid oma rahvusest moonakad olid 10 korda nõudlikumad parunile, töötingimusi ja nõudeid esitama ja kavalaid pärast enese, kuidas neist lahti saada ja kuidas ikka tõsine eestlasest murakas tagasi saada, kes Ta ei küsinud ja tööd tegi ja noh, parajas muidugi vilta jalkuma, Farunivele vaatas aga väike osakene läbi sajandite toime tulla, mingisugune vana kuulekus oli veel kuskil eestlaste veres olemas. No ja siis üks niisugune suurem saksa kolonistide küla kujuneski siia praeguse kahe rajooni piirimaile. Ja et nad ennast pidasid oma laadseteks aristokraatide veidi kõrgemaks klassiks tavalise talupoja keskel. Ta ei läinud kihelkonna kirikusse, vaid ehitasid endale ise siia. Niukene pretsedenditu. Väike kabel sajandivahetusel tekkinud mõistagi nüüdseks on ta tühjaks jäänud, sellest kogusest oli ju enam ei ole. Läheneme kanepile, millega on seotud palju silmapaistvaid eestikul. Tuuri tegelasi. Kanepi kihelkonna kooli õpetajaks ja köstri abiks oli ka väga tähtis amet tol ajal oli 1853 kuni 56 Andreas Herlemad Natalja ühiskonnategelane, muusikategelane ja tema tahtis kirja pandud muusikaõpetus. Seda loetakse üheks esimeseks eestikeelseks täiuslikuks muusikaõpetajast ema väljaandmisaastal 1864. Ja siis kirikus oli organistiks tema vend Robert Giulio, särlama kahvli kihelkonnakooli õpetaja, aga tema poolt asutati kuulus kanepimeeskoor ja meeskvartett. Ja need, mis peaksid olema, tegi esimesed eesti laulumehed, kes sooritasid välisreisi Soome ja esindasid seisuga meie tookordset tõusu muusikakultuuriväljakul meierei keele piire. Kanepi kooris laulis ka muusikategelane Hans kann kanepi köstri pojana. Sündis siis 1008 45. Helisel Tartu suure ela gümnaasiumi asutaja ja juhataja Hugo Herman vürst egot Treffner. Vald kõlavat eesnime. Me oleme teda kõik Hugo Treffneri nime all ja pigem isegi Maurusena nii kuulsaks tegi teda tema endine õpilane Hansen Tammsaare. Sõidame kanepi siia sisse. Paremale jääb kalmistu väga paljude nimekate meeste viimane puhkepaik, kui teised on maetud siia kohe. Pääle oma lahkumist siis üks mees on toodud siia hiljem seal luuletaja Vaidzemperk, kelle kalmukoht oli Narvas Tiibeti surnuaial. Ta ähvardas seal jääda teele ja muule ehitustegevusele jalgu. Ja Põlva ning kanepimehed olid sedavõrd Raprades, tõid oma poja tagasi oma sõnni mulda, kanepisse. Inimene on küll üks kummaline elukas, kes vigadest ei õpi. Kas ärkab südametunnistuse hääl nendes, kes ihuvad hammast Tallinna siselinna kalmistule, jällegi tee laienduseks? Või on tõsiselt võtnud omal ajal instantside poolt vägisi tormide lamda sisse surutud Petrovi aaria sõnu, siis hobused, trumpi tampida, et ärkasin uuesti üles? Laskem lahku noil puhata. Me läheme piidusele. Ah, siin on ridamisi kauneid järvi, ühes neist algab Elva muidugi, siin on kõrge Savimägi, mis nime sai sellest et ülalases väikene tellise löö sealt ülalt mäe otsas, kus peaks olema kruus ja liiv, saadi hoopis head savi. Kõik need toredad kopterid on tekkinud kunagi jäär sisse sulanud järvedest järvedesse kandis sulavesi, ei saviliiva kruusaveeriseid, suuremaid kive ja hiljem, kui jää sulas, siis endise järve kohale tekkis kena nisukene mõõk. Linnagatsiaalne pelgus Vana-Otepää ja üldse selle kandis sümboliks tamme vastav pilgus järve kõrgel neljandikul tema foto tutvunud paljude väljaannete kaanes valdkonnana, Saaremaa aasa üksikuna keset põldu ilusa suuresaarega ja pisikese pisikeses arekesega selle kõrval. Ja kohe otse ees meil oti pää linnuse. No niisugune kiilaspäine, küngas ja lagenõlv osalemas tantsis madalam osa kaetud põlise kuusikuga lapsel õlaorg, keskaegse Tartu piiskopilinnus, seal areneb osas veel välja kaevamata, osad juba konserveeritud. Ja sealsamas kõrval täitsa osa barokne Otepää kirikutorn. Kuna praegu me räägime oma rahvusfarmide taastamisest, siis rahvusvärvid lipuna eestlastest seltsi lipuna pühitseti selles kirikus ka lasteaed, reljeefiga oli kiriku seintel. Täidis. Kas üliõpilased kavatsevad ka nende reljeefide taastamist? Päev on lõunasse jõudnud ja et Otepääl on kõik varem korduvalt käinud, siis me siin tavapärast tuuri ei tee. Siin ootab meid ees midagi hoopis avatumat. Järgmine episood võiks kanda pealkirja õpi tundma tähemängija tööpaika. Otepää juustutööstuses hakkas meile giidiks selle asutuse juhataja Peeter Toompere. Kas piimanduse inimesi kohanud? Sööme ainult? Ahaa, tan, tarbija on rohkem, siis on tore. Tore, siis ma võtan seda arvesse siin ühtegi piimadustegelaski olema, võin valetada ka. Vahele jääda niimoodi ja Otepää üldjuht on olemas ja mina siis võtan tänasele piimanduse asi oma peale. Otepää meiereis on 1912.-st aastast saadik piima läbi aetud, siin selle sama koha peal. Alguses piimast kõigepealt hakati võid tegema. Ja juustu hakati tööstuslikult Eestis tegema hiljem, kui võib, sellepärast et juustu tegemine keerukas töö selleks pidi tooma juustumeistrid Hollandisse Saksamaalt. Ja need siis parandasid kõigepealt mõisamaid, et saaksid juustukõlbulikku piima ja tehti suuri Šveitsi juustu, mina ise vil sain kunagi Koongas teha ühe vanameistri käe all ka seda, seda päris õiget Šveitsi juustu mõni ratas pidi, sealt oli see aasta välja, kas oli hea küll, aga suurema kui ei tule, sellepärast et see on väga nõudlik piima kvaliteedile tahab naturaalset piima saada. Aga tänapäeval nagu ajakirjanduses kuulutuse piim ei ole enam mitte kuigi reaalne pidamine, lehmad lüpsavad, söötade vahekorrad ei ole päris õiged ja peale selle on igasugused kemikaalid ja muud asjad ja pesemise vahendid tulevad hiljem Ilgar karjafarmis juurde. Nii et piimades ei taha piimhappebakterit kasvada, aga Yousson puhas bakteri bioloogiline produkt. Nii võid saab teha maitsvat ja head, aga juustu ja päris neid vanu, traditsioonilisi, kus need vanad head bakterid kasvama ja aasta aega laagri juustust isa ütleb kiiremini ära teha. Ühe sõnans intensiivtehnoloogiaga. Juuste on umbes samasugune asi nagu konjak või veini, mida vanem, seda parem. Jah, aga meie valmistame siin maailmas kõige kiiremini valmivat juustu. Senini just selle juustunimi on tulnud päris ehtsast Ivansussaaninist, aga mitte otsekohe jälle see Ivanzuzzanina ei olnud juustumeister teps mitte. Aga tema Jaroslavli oblastis kuskile Susanit külas. Mis küla sai ka muidugi tema järgi nime enne ei teagi, mis elu seal oli, kus tema elas. Ja, ja selles oli siis üks väike juustuvabrik ja seal meie juustuinstituut on huvid, siis jäävad selle läheduse siis hakati esmakordselt seda juustu tega, mida meie valmistame ja sealt niisuguse keerulise saigi sisse sussanini juustu. Tegelikult see juustutehnoloogia on pärit Prantsusmaalt, aga nimede sai siis sealt niimoodi. No kui rahvuskangelase nimi peeti sobivaks juustule anda, siis sobib meil ka juustuvabriku juurde Glinka Ivansussaaninit mängida ikkagi täiesti temaatiline muusika. Pealegi on kehv piim ja kiirtehnoloogia ju meie juustutööstuses umbes sama osa etendanud misiganes Usanin poolakate sõjakäigul. Saame veel teada, et Otepää juustutööstus on siiani oma jääkpesuvetega loodust reostamata toime tulnud. Et piima võetakse siin suvel vastu 40 50 tonni päevas, talvel poole vähem. Et 15 kuni 20 tonni sellest tarbib oma juustutööstus, ülejäänu saadetakse Võrru. Et koor läheb põlva või tööstusse, sest kõik on ju neid väga rangelt ära spetsialiseeritud. Meie juustutööstus on siis vabariigi mastaapides võttes on kõige suurem väiketööstus ja kõige väiksem suur tööstusplaanis on hakata kuni 600 tonni tegemata, ütleme üle 505, poolsada umbes. Teeme seda juustu aastas. Nii, no vot seal siis nagu sisse, vaata jutt ja nüüd läheme siis kohe juustu tegema. Veel parasjagu suve ongi rahvas puhkusele tööjõupuudus. Ruum. Kajab meelsust laulma ei kipu, siin praegu on vaikne, siin masinatega seisab masina fundasimetakse autode 6000 pööret minutis, siis on päris saundamise. Kuulen päält õieti. No näed nüüd puhulate siia ringi ümber koorelahutaja. Võib-olla mõned vanemad inimesed mäletavad veel, koorelahutaja oli väike käsivändaga ja siis tehti küllalt suur käsivändaga koeralaudtee ja ka oli juba tööstus selleks otstarbeks niimoodi, et inimesed läksid sinna piimaühingusse omal ajal siis kokku piima, soojendati seal kumale, kata sära ja ise pidi läbi väntama ja järgmine piimatoojale tuli, anti vänt tema pihku ja siis need olid seal umbes ligi 200 300 liitrit tunnis, võtsid läbi, kuni pooletonnised, no siis hakkas aurujõud tulema aurujõud, siis oli meie suur pikk transmissioon välja üles ja selle pealt õitsis rihmade rihmade ajasid sistes koore lahutajaid pastörisaatorisse pumpasid ja kõikemasinad visi vaja ajasid ringi. Noh, aeg läks edasi, aurujõud hakkas väikestes tööstustes asendama elektrijõuga ja nüüd te näetegi siis praegu siin ühte Nõukogude Liidu kõige suurema võimsusega koorelahutajad seal 10000 liitrit tunnis. Kirju liigub friisi tõugu natuke lüsaatorit, piim, pastoriseeritakse, tähendab kuumutatakse kuni 100 kraadi temperatuurini vastavalt, kuidas tehnoloogia nõuab seal mikroobid, saad kuumana rabanduse ja koorelahutajad suure seisuga lõugas lahutab piima lossiks ja kooreks ja peale selle veel tuleb üks niisugune šlam. Seal on kõik, mis veel raskemalt viskab välja, puhastena töötab, tahtis, on ta küllaltki puhas vedelik, pärast tsiviil. See oli siis need meiereiruum väga puhas ja peenike masinavärk, kõik särav ja kiiskab. Piim liigub aina roostevabast terasest torudes ja isegi kogusite kindlaks vooluhulga lugeja mitte tavaline kaal. Avatud uksest näeme laborit, kus saab teha kõikvõimalikke analüüse piima partiidest väga kiiresti. Ainus asi, mis võtab päeva aega, on antibiootikumide kindlakstegemine ja nende sisaldus piimas ongi juustumeistritele kõige suurem kurjajuur. Need ei lase piimhappebakteritel toimida. Nii nüüd me jõudsime siis juustuvalmistamise ruumi kulinal kahe juustu valmistamise vanni vahelt läbi, sealt kunagisse mahub neli pool 1000 liitrit piima. Ei näegi Need vannid nii kohutavalt suured välja. Aga et 100 grammi juuretist suudab kõik selle neli ja pool tonni paksuks juustumassiks kalgendada. See paneb küll nende mikroskoopilise bakterite elujõu ees aukartust tundma. Edasi rändab mass vormidesse, siis pressi alla siis parajate Pätsidena kile sisse ja laagerdama külma ruumi ja kaheks nädalaks Niinak tehnoloogia sussaanini jaoks ette. Ei mingeid selliseid tülinaid, nagu oli juustuga raamatus kolm meest paadis. Varemalt kui juhtusi laagatute kaua, nii kui ma rääkisin sedasama juustude emas šveitsi juustu laagerdatud aasta aega siis pidi seda juustu ikka pesema vahepeal ja soolalappidega hõõruma ja see oli töömahukas töö, siis olid suured riiulid siin sees laene, riiuli naised pidid siis valima sinna üles, juustu saad käruga laadima ja, ja vedama pesuruumi seal ära pesema, siis ära kuivatama, riiuli peal panema see töömahukas töö, aga inimene on loomult laisk, ta mõtles välja selle lihvi. Aga sellega muidugi võidetakse väga palju tööviljakuse siis, aga tegelikult maitses kaotatakse. Sellel ajal oli siis sedasuguseid lõhnasi, võisin juustu keldrist leida, eriti kui sattus suhteliselt pehme juustutööstusse, kus tehti läti juustu või prantsuse tamme vääri või rokkpoori või juustu siis seal olid eriti hullud sõnad olid ja noh, öeldakse, et kusi soe oli, siis võis isegi naaber kahtlustama hakataksegi pükstega kõik asi korras. Ja siis on praegu puhas lõhn ja kõik need pahad haisud mis siis tulid ja läksid vabasse loodusesse, juustu käärimise juures jäävad siia kotti see skulptuur ja gaasid välja jäävad pidama selle pinnaalusesse ja ja seal on ja sellepärast on siis jälle kapitalistid, need on igavesed eputajateni järgutad ei ole. On on läinud sinnamaale, et hakanud uuesti parafineerima, juustusid ja paremad selle juustul kuni 25 kuni 30 protsenti kõrgem hinna ütlevad, et see on traditsionaalne valmitamise viis töömahukam ja ostetakse ja ostetakse ja ostetakse nii hullusti, et hollandlased, taanlased, suured juustu valmistajad, nemad nägid seda asja, Etti ja nemad jäid maailmas sellest kilebuumist üldse kõrvale ja teevad kogu aeg traditsionaalse kriisi. Aga meie muidugi võtame alad uuest kinni, hoiame kaua kinni katma, et meil lihtsalt ei ole võimelised meie tööviljakus, madal, ei ole kuskilt võtta. Niisugust saaks tegema hakata. Nii. Ja Akkadi maitsvat maitsvat. Ega see polnud suusoojaks öeldud, meid ootasid kenad juustulõigud ja saime rüübata klaasist ka piimhappebakterite puhas skulptuuri. Sedasama, mis teedki massist juustu. Hea maitses. Ja mis oli kogu grupi ühine imestus, kuidas Susani nii maitsev on poest teda justkui väga ost mõõdiku. Osutub, et Väike-Maarja sussaanil tuleb kehvem välja, aga toodang on neil poole suurem. Sellepärast jätke meelde. Kui kussussaanini juust on sileda pinnaga ja märgitud numbriga 82, siis ostke julgesti seon Otepäält. Meie ekskursioon lõpeb Tähemängija Hiie Uibo igapäevases tööruumis. Nonii panebki, siis sisenesin kartongi sissiga igast. Ootav tehnika lubab naisterahval päevas pesta, kui paljukest? Mitu tonni kaal kogunenud, antud küll 15 kilo, 15 kilo korraga, aga kui palju vahetuses on kirjas, aga ei ole lahatud endi levitada, sest et ega siis see nõukogude naine kord Medüloom peale seitse tonni ainult seitse tonni päevas Sul on nord? Tõstab kindlasti palju, rohkem ei tõsta. Temal hakkabki seda piirile minema. Nii et temal üksinda pakime selleaastase Liiso diskussiooni kõik ära. Viimane sõidupäev tähendab ikka tasapisi seltskonna pudenema hakkamist. Olime toonud Hiie Uibo koju ja siin ta nüüd meile järele lehvitama jäi andnud kaasa kõike head ja ilusat, mida hästi hoolitsetud koduaed. Juuli algul. Aitäh ja uute kohtumisteni. Nüüd on juba kindel siht ees Tartu suurem pereheitmist paik. Ei enam peatusi, vaid pead käivad kahene puuleid bussiaknast mööda vilksatavad kilu ahmida. Lõuni järved. Kaunis kaasik Valga ja Tartu rajooni piiril Kodijärve Pangodi. Talvel on kõrged mäed, mida kasutavad alalõpmata mitmelaadsed. Kokkutulekut kõlasin koorid kokku tulnud küll on neil ametialaselt vastu telekast, Beetlas on maavõistlusi peetud. Tuleb meelde, mina olen ikkagi lauludes, Kristjan raud, enamuses. Haudejaamas sai kokku lätlastest Absalorettidegooriga. Ja seitse paljude võistluste sees oli ette nähtud kalapüük. Aga ausalt öeldes väga täpselt seda Klementi määratud ja siis me siis usinasti köitsime. Ja oli näha, et lätlased püüavad rohkem. Ja noh, ei tahtnud kaotajaks jääda, käisime poest läbi, ostsime, Vaadati ja kokku lepitud nii, et mõõdetakse pakku kala pikkust, kala püüeldakse täita ja mõõdetakse Paco kala pikkust, pikem kala, paar ahvenat ja särge ja siis Me ladusime kaks karpi kilu, kaneeli kenasti meiega Bulasgori kuskil 25 30 senti pike. Muidugi teenisin augustis esimese koha ja diplomi, kuigi et seda kätte andes märkisid, et kalad padjast kõige värskemad. Nüüd oleme siis ringiga lätlaste teema juurde tagasi jõudnud ja siinkohal ongi õige sellele reisile punkt panna sest ükskord peab see ju ometi tulema. Aga päris punkti paneb saatele matkajate laul, milles on kokku võetud nii olnu kui ees ootab sest uus hooaeg toob uue tähemänguga. Jälle kohtumiseni tuttavad, tundmatud tähemängusõbrad.