Tere kuulama ei kellelegi mu muusikat sõnaste kellelegi maad ja meie muusikat kaunistama oma kaudse kohaloluga eelmise sajandi teise poole. Üks mõlemaid võluva häälseid Pub tiibasid briti lauljatar tasti Springfield. Minu nimi on Tiit, kus mets. Ma panen ette möönda, kohe saate hakatuseks esimese loo järel kaht asja. Kuuldud lugu. Gon back oli esiteks küll mitmes mõttes nostalgiline. Ja ometi üks asi, mida tastist Springfield oma muusikalise karjääri jooksul enamasti keeldus tegemast, oli just nimelt too tagasiminek. Vanade radade üle käimine, millest küll mõnes muus mõttes meie oma lugu pajatas tõstis printfilms maastusele aastatesse 1000 939999. Tema muusikukarjäär kolle aastakümnesse viimasesse 10-sse aastasse tema elust. Eikellelegi uusima muusika. Kui uskuda kõikvõimalike populaarmuusikalise nostalgia, müügimehi ja tagasitoojaid ja taas ennustajaid ja uskuge neid selleks korraks siis 1900 kuuekümnendaid annab maha müüa ikka ja jälle ja tolle kuldseks kõneldud kümnendi üks embleem valasid vähemalt briti popmuusikas, aga ka üleilmselt oli kuuldud lugu. Oleme pritsimäel ja preestri poeg just nimelt tahtis Springfieldi esituses. 1968.-le Vastu salvestatud pala võibki olla tahtis Springfieldi kogu karjääri üks kuulsamaid lugusid tänini ja ilmsesti tolle loo, millest eksisteerib ka teisi versioone, hoone parem versioon ehk 1000 968. aastal hoopistükkis Memphises Tennessees USAs rütmibluusi ja suul muusikutega salvestatud lugu leidis endale uue elu veerand sajandit hiljem. Quentin Tarantino filmis Pulp Fiction tõstis Springfieldi lauldud palasid, on taasavastatud filmimuusikas mitmel puhulgi puhul hiljem aga silla mentisesse aastasse 1968. Kui võtta aluseks lugude salvestamise aeg. Menüüd eikellegimaal pidama natukeseks veel ja siis hiljem, pärast jälle ja jälle päris mitmes loos. Erialbum, millelt salve pritsima pärineb, kallab nimetastin lombis ja on kujunenud tagantjärele üheks talle kuldseks kõneldud kuuenda kümnendi 20. sajandi oma üheks austatamaks legendaarse maks kriitiliselt pärje peretamaks laadiks. Ja ometi, kui välja arvatud kuuldud sale printsi pääl siis plaadil enesel ei läinud ilmudes 1969. aasta jaanuarikuus tervenisti sugugi mitte hästi. Kommentslikus mõttes. Lähme nüüd tagasi veel kord Mehhisesse kostastispring Fildiga, kus serveeritakse meile samalt plaadilt hommikueine otse voodisse serveerivad, kus ta siis Springfieldi ka selle meile. Produtsent hundid, oranžeerijad, Tom taotheri, Veksler jaarifmaardel ning hulk nagu märgitud ekstraklassi mentises stuudio pillimehi. Melu on iseenesest väga vahva asi aga rumal oleks arvata või loota, et minu popmuusikas võiks kaua kesta. Seesugused kadunud tahtis Springfieldi tsiteeritumas sõnad püüti mikrofoni ja magnetlindile ja ilmselt telepiltigi 1963. aasta lõpukuudel, kui ilmunud oli populaarseks saanud äsjakuuldud lugu. Olen Piivi Tiiu, see oli, tõstis Springfieldi soolokarjääri. Esimene läbilööginumber. Tollele soolokarjääri algusele oli eelnenud paar aastat päris arvestatavat populaarsust. Folk popduo Spleemfiils liikmena. Tollesse vabandust, Riiasse mitte duumasse kuulusid koostastiga tema vend ja veel üks lapsepõlvesõber kaasa laulja. Ainult et ainult tegelikult ei olnudki tasti venna nimi, Tom ja tasti nimi ei olnudki tegelikult Asti. Selge, keda hiljem tunti tasti Springfieldi na sündis siia ilma aprillikuus 1939 ja nimesid oli tal õigupoolest mitu. Vööri kährin asja tõlbernadet, Obrin. Seesuguse nime sai tütar lapsuke Londonis, kes noorest peast toitus muusikalise menüü mõttes kummalisel kombel nii kantrist kui klassikalisest muusikast kui Tšassist. Tollal Londoni koolitüdruku jaoks kõige tavalisem helidieet. Spring Filsi folk poptrio saabus aastaid hiljem, 1960.-te alguses oli nende lühike siiski juba lõpukorral ning taste Spring Fildile. Isegi pärast toda esmast ja väga ärksad Fils Filspektarliku kõlaga pala ajunud jumala piibli ju ei osatud suuremalt jaolt ennustada. Soolokarjäär, sealt ta õigupoolest õige hoo sisse Joy ja kestis karjäär küll rohkem või vähem rambivalguses. Läbi tahtis mänghildi jaoks küllalt raskete 70 lendate 80.-tesse välja, kui oli ehk esimene taasavastamine ning siis vahelduva eduga taaskord jälle elu lõpuni. Eelmise sajandi lõpus tõstis Springfieldi repertuaar hõlmas tegelikult nii Briti autorite lugusid kui hästi ameerika tunnustatud lööklaulu meisterdajad palasid, aga sinna mahtusid lõppeks ka üsna ootamatud laulud itaaliakeelsest repertuaarist, mis tema tarbeks ümber tõlgiti ja toola Wells võrdlemisi Noorte Brasiilia autorite tööd. Siinkohal üks kaunimaid versioone rändi Neumanni laulus I think it's going to Reintidei mis rändi Neumanni kirjutatud oli juba üsna noorest peast ja sellelgi puhul eksisteerib teisigi versioone peale taste Springfieldi oma, aga paljude tuntud meloodiate puhul tollest ajast on minu arvates vähemasti nõnda, et Springfieldi lauldud tema poolt rüütatud lood kõlavad kuidagi tükk mas hinge tungivamat, kui mitmed muud versioonid samadest paladest. 1968. aastal, kui Springfield salvestas noorukese New Orleansi mehe Randy Newman loo I think it's going to renti they ilmus jumalalt eneselt alles tema esimene sooloplaat, kuigi suurtele plaadifirmadele oli ta laule kirjutanud teiste artistide tarbeks juba vaata et seitsmeteistaastasest vanusest peale. Seega aastaid varem tõesti Springfield oli ilmsesti suurepärasemaid tõlgendajaid ehk interpreet, sest nõnda nagu toona veel paljudele naislauljatele, aga ka meesterahvastele popareenil oli tavaks lauldi repertuaari, mis neile kõrvalt poolt asjaajajate ja teadjumate rahategijate meeste naiste poolt enamasti meeste poolt ette söödeti võetagu ja lauldagu, ja üleüldse, mis seal salata, 1960.-te keskpaigaks veel oli briti Saartegi naisartistide hulgas pupp lauljataride seas malliks ikka pigem kaunis väljanägemine ja hea, kui sinna ka hea hääl juurde käis. Tõesti, Springfieldi puhul oli, õnneks võib öelda tegemist mõlemaga. Springfieldi hääle diapasooni toonia stiililine hõlmavus oli arvatavasti mitmekesisem tema kaasa täpsetest, kes laulsid küll ka kenasid lugusid nagu sendist soovis silla black või mõnigi teine. Ent tema tahtmine muutuda teiseneda ja atistlikus mõttes areneda oli ilmsesti suurem vastu pandamatu ja ka rohkem konflikte kaasa toob kui mõnelgi tema kaasaegsel konkurendil. Pöördume tagasi sinna Memphises ennast sisse, kus 1968. aastal salvestati kahvanäolise briti naissoulilaulja eestlaulmisel ementise meestekaaslasel mängimisel ja mitmete New Yorgi meesteranžeerimisele produtseerimisel legendaarseks kõneldud heliplaat, legendaarseks lauldud mängitud heliplaat, tastim järgnegi lugu sellelt on Randy Newman kirjutatud Von Small. Kuuldud lauluga, mis praegusaegsele kõrvale võib küll kõlada just nagu ammu, unustatud aegade ekstraklassi estraad lõpeb heliplaat nimega tahstin Memphis mis on üks peasüüdlasi selles, et arstist Springfieldi juba eluajal nimetati, kutsutakse nõnda praegugi ajastu väljapaistvamaks, valgeks, souli, hääleks. Tõesti, Springfield oli kahtlemata muudki kui vaid erakordselt valge soulilaulja. Tema stiilina maa oli ütlemata lai, ometigi tahstin. Memphis on ilmsesti üks põhilisi põhjusi ka selles, miks teda oma lemmikuks ja valgeks lemmik reeglitariks nimetustega Grif lihtsalt peavad veel peale seal Richardi nii Elton John kui Elvis Costello Marco all mond, see Agnetafeltskokk ja üpris mitmedki teised. Springfieldi ennast ei rahuldanud enam lihtsalt poplep Thori laulmine selle kõige keskteenimises emase tavalisemas mõttes ilmsesti juba 1960.-te keskpaigast peale. Mõnda aega aga pidasid aga telešõu saatejuhi ametit. Aga küllalt sai sellestki ning varsti järgnesid tema jaoks üsna vastuoluliseks vaevaliseks kujunenud 1900 seitsmekümnendad aastad, mil vääri edendada. Sisulisest küljest tõesti mitte ei väsinud ikka tolles lepetooria laiendamise süvendamise mõttes, kus aga publikum ei rahvusvahelisel areenil ega Briti saartel ei olnud küllalt kärmas talle järele tulema. Minutise järel andis Springfield välja koodi bränd New, nii, aga tollest täiesti uuest lastist ei tahtnud publikum just nagu mitte eriti midagi teada. Kaunis kõhe palas puuki on üks neid lugusid taste Springfieldi 70.-te repertuaarist mis pärast oma esimest sündimist äratati taas uuele elule rohkem kui veerand sajandit hiljem. Kinolinatöös filmis, mis meie ekraanidel jooksnud all hunnik pappi ja suitsev kaheraudne ilmustas puuki ja taaskord kuuldavale 1998. aastal. Salvestis pärines aga 1970.-st nii mõnestki tahtis Springfieldi 70.-te albumid on nende jaoks, kes neid kuulnud vähemasti sama huvitavad, ehkki teistsuguse kõla varjundiga kui tema 60.-te levinum ja ometi erilist populaarsust pehmelt öeldes lood seitsmekümnendatel pardid ei pälvinud. Nende hulka sattus üsna imelikke töid ja üks põhiliselt elektrodiskot sisaldav album vait, hiit hiljem. Aga paremad ajad vähemalt mõneks taastaks, ootasid ees. Tegelikult 1900 kaheksakümnendates tõstis Springfieldi heas mõttes püsimatus muusikaliselt muutuda, tahtmine avaldas ennast praktiliselt igal sammul, nagu selleski 60.-te lõpusalvestuses, kus toda nutikust ja stiili vaheldust on päris piisavalt palju, lausa ühe loo piires. Püüdlikult viimistletud ja lausa pärlendamiseni silutud heakõlaline popmuusika võib ometi olla üsna väga, lausa kuuldavalt intelligentne. Küsimusega, mida asja ma siis nüüd tegin, et mulle niiviisi seda esitasite, sellega vastasid Pet Shop Boys koos, tahtis bling filiga aasta 1987 tuua Pet Shop Boys aitas Dusty Springfieldi veel järgmisi kümnendi vabanes 1990. aasta albumil Repitation kus peaaegu poole plaadi materjal kaaskirjutati või kaasprodutseeriti ning korraks niisiis Serastasti Springfieldi karjääri kohal jälle veidi suurem eredam ja soojem päike. Küll olid hädad tulemas, samal algaval, küll Nendel edaspidi Mil Stat rinnavähiga võidelnud lauljatar tõvele lõpuks 99. aastal alla jäi. Järelhüüdes kirjutati erinevaid asju. Ajakirja rekordkollektor, kriitik Piiteri dogid ei oma sümpaatset pikemas kirjatöös arvamuse juurde tõstis Springfield, arvatavasti jäigi. Nii muusikas kui oma surmajärgses sääs maines ikka endistviisi suuresti mõistatuseks. Dogid väitis seda väidet tasub tähele panna, et Springfield näol oli ilmselt tegemist briti popmuusikas ja vähemasti lauljataride hulgas ühe märkimisväärsema näitlejaanniga muusikuga eksistentsist lovskilikult väljendades. Springfield võis enda rolli sisse laulda lausa erakordse sisse ja kaasaelamisvõimega samas nagu juhib tähelepanu oma järelhüüdes globiitel Tagit. Näitlemise kunsti juures kahtlemata ka millegi varjamise moment. Sest kes lõpuks tahtis, Springfield oli ta naisterahvas, kes teadupärast kunagi ei olnud abielus küll kunagi polnud lapsi. Lehti võis laulda muuhulgas väga veenvalt üksildast ja koduperenaiste ja mahajäetud armukeste hingehädadest, kes võis kehastuda androgüünset kostüüme kandvaks disko diivaks seda oma karjääri lõpu poole, mõnelgi puhul, kes võis laulda nii kantrit oma lähedastest muredest kui mitmeid muid stiile, nagu võis kuulda eelpool bigbändide ees esineva tasti Springfieldi puhul. Ehk kurist tahtis pring fil üks neid õnnelikke oma eraelu kogu selle rambivalguse käes vaatamata rentsli pressi jätkuvale huvile. Tema elu lõpuaastatel õnnestus ikkagi suuresti varjata. Igal juhul kui tahtis Springfieldi maisest kehast alles ainult tuhk. Teisel märtsil 1999 tema kodulinnakeses mõneks ajaks seiskus selle sündmuse tõttu kui Suurbritannia ja Põhja-Iiri kuningriigi kuninganna üks esimeste hulgas, kes väljendas oma isiklikku kurbust juhtunu puhul. Ega midagi, meil on veel mõni minutike aega selles saates ei kellelegi mälestada sümpaatiaga suurepärast häält tarsti Springfieldi. Head kaasmaalased jõuab lõpule muusikasaade, ei kellelegi ma seda saadet kaunistus tänama kaudse kohaloluga eelmise sajandi lõpust tolleaegseid võõratamaid potivasid tahtis Springfield. Aitäh teile kuulamast, saatemuusika valistid, kus mets jälle kohtumiseni.