Tuntud eetrihääl Hillar Palamets kuulajatele laiemat tutvustamist ei vaja. Meeldiv on aga tõdeda ette vahetult nüüd, just jõulude eel on näinud taastrükivalgust üks huvitav raamat lugusid vanaste tiigist. Hillar Palamets mäletame, et kaks aastat tagasi ilmus lugusid toonasest Tartust, mis ajendas siis kirjutama raamatut ühest ühiselamust eluga olen nii kaugele jõudnud ja minu põlvkonda tuleb otsad pakkuvat lugusid toonasest Tartust lõppes teise maailmasõja lõppu ka 1945. aastaga. Mina tulin aasta hiljem Tartu linn 1946. aasta augusti lõpus ja siis sõjajärgses purustatud linnas algasid ülikooli aasta. Kõige teravam probleem oli, kuhu elama saad. Erakord, patareid oli aga toiduained teest maa lastele kättesaadavad. Ma olin Tallinna poiss, meile mitte. Aga ülikoolilt olid ära võetud enamik korporatsioonide hooneid. Ja Eesti vabariigi seal ei olnud ju ühtegi ühiselamut olnud. Meie mõistes mõned väiksed pansionaadi olid ja siis pandi meid Tallinna seitsmenda keskkooli poisid elama. See oli Veski tänav 13 endise korporatsiooni Livonia mai, mis oli imekombel jäetud ülikoolile. See pidi minema järgmisel aastal ruumideks, siis koliti meid ümber aasta hiljem vanasse tiiki. Tol ajal oli ta lihtsalt tiiksest tiiki. Veel ei olnud intrina ja septembri lõpust 1947 kuni suur kooli lõpetamiseni. 1951. aasta suvel elasin vanastigi intress, nii et nägin, kuidas kaalsest hakkas svingi kord kujunema. Olmetingimused olid vägagi rasked. Arvestage osa, poiss oli tulnud sõjast sõjaväest, osa vangilaagrites, need ütlesid, et kuule, päris päris normaalne elu. Meie oleme eelmistel aastatel midagi taolist proovinud ja siis, kui oli ülikooli 350. aastapäev ja mulle tehti selline kohustus hakata mälestusi koguma nende asjade kohta, mis dokument tedes ei peegeldunud, siis ma hakkasin nendelt küsitlema ja ka ise meelde tule. Nii oli meil alles jäänud toapäevik pööratava kalendrilehtedega iga päeva kohta pöördele oli kirjutatud selle päeva suursündmused, jutu märg kedes, mis kaartidega poest oli saadud elekteri ups siis kui me käisime kartuleid raadil võtmas, kui toodi, taburetid dub. Ja vaat selline abimaterjal võimaldas väga täpselt taastada olustik. Kas me võime öelda, et see on ka ühe põlvkonna ajalugu? Ta on ja enam-vähem esimene sõjajärgne põlvkond, need, kes olid sõja läbi teinud osa otse sõjakeerises, noh, meie olime koolipoisid pisut eemal seisnud. See oli see põlvkond, kes lõpetas 1950.-te aastate esimesel poolel. Stalin veel elas, siis oli 53. aasta, tuli Hruštšov, tuli võimule ja midagi hakkas juba muud, ütleme nii, et poliitiliselt oli see väga sünge ajast, kui kaua Tiigi inter oli majutusasutusena kasutusel täpselt 25 Ast. Nii et 1947 sügisel tulid esimesed asukad sisse ja 1972 73, kui valmisid need kõrgühiselamut teispool jõge viidi viimased üliõpilased välja ja siis ta muud tus noorte õppejõudude korterelamut, kas perekonna pääl anti terve tuba, kes varem olid ühiselamutes kuidagi köögerdanud seal ja siis ta muudeti õppehooneks ja nüüd on tehtud siis selline euroremont, et vaata ja imesta, ainult ta õuepoolne välisilme on jäänud selliseks. Räämas ma ei kirjuta mitte ainult vana tiigi mälestusi, seal on tüdrukute ühiselamud linna mööda laiali ja see osa peatükk kannab kena Pealkirja Hušinuses ja kasinuses vooruslikust elus tütarlaste ühiselamus, kusjuures vooruslik ei ole sugugi jutumärkides. Kirjutan, mida me sõime, kuidas me sõime, üliõpilassöökla töötajate mälestus, no seal on ka vemmalvärsse, aga ka vist päris tõelisi luulet, tõusi Ain Kaalep on sonett tüdrukutele pühendanud. No temal oli tänapäeva arr koos öeldesse nagu käpas, tal tuli neid heas vormis luuletusi, nii nagu tuleb Fordi konveierilt uusi autosid. Ainult et iga luuletus oli täiesti teistmoodi. Kui nüüd lugeja võtab selle raamatu too kätte, siis küll võib-olla mälestustele tasuks tähelepanu pöörata nimesid, kes siin Tartus on olnud ja kes hiljem tuntuks saanud Eesti kultuurielus on üsnagi palju, see oleneb mis teaduskonnas õppisid, mis intress Ale elanud sellest siin on vist ka kauaaegse ülikooli raamatukogu direktrissi Laine Peebu mälestused. Peebu mälestusi ei ole, on Peebu toavihik, kus nad kirjutasid iga päev toimunust ja Peep oli seal, üks tüdruk oli vist toa vanem koguni, nii et tema tolleaegsed mõtted ja juhi isiksus kuidas välja kujunes, aga nüüd ma loeks, kes on benud? Ei, kes on elanud vanas tiigis, 1952. aasta kevadsemestri nimekirja ma leidsin. Valeri Pesubov, Valmen Hallap, Sergei Sakkov, Allan Liim, Lennart Meri haaralt p. Aleksei Peterson, Eno raud, Ülo Tonts, Vaino väljas õigusteaduskonnast Olaf-Mihkel, Klaassen, Vilma Kelder, Valner Krinal, Ardi Liives, Johannes Loit, Heino Siigur ja matemaatika-loodusteaduskonnast Endel Jürimäe, Erich Kukk, Tõnis Loit, Frans ooper Ants pilt Ola pri Priinits, Ants Raik-Karl, Samuel Rebane. Õige paljud neist on saanud teaduste doktoriks silma paistnud kirjameestena, see oli põlvkond, mille ees oli peaaegu tühi koht meie teaduses ja kultuurielus. Sõda oli neid paisanud laiali, osa oli saadetud teadlasi, kirjanikke, vangilaagritesse, aga nüüd uus põlvkond tuli peale, mida on tänasel noorel põlvkonnal õpetlikku võib-olla üle, kuidas ta raamatut loeb? No ühte asja selleks, et elada ja kuidas süsteemselt, ülikoolis peab sul režiim olema enam-vähem semester läbi ja siin on kirjeldusi, kuidas toas poisid lõid korra, May, aga põhiline on see eessel tuleb magada, ei saa lällutada kella neljani, viieni välja, siis magada, hommikused loengud maha jõuda, midagit kell 12, kell kaks loengut. Seda on vast õppida, aga praegu on olukord hoopis teine. Süsteem on teine, situatsioon on teine, arvestage. Meile maksti stipendiumi vähe, küll aga maksti. Aga praegu peab ta ise kinni maksma. Nii õppetöö kui õige kalli elamise ühiselamu. Teda tahaks Hillar Palamets tänada, et see raamat kaante vahele sai, kes olid head abilised? No põhiliselt aitas miini kirjastuskleia, mis ülikoolis annab välja ajalooalast kirjandust, on sellele spetsialiseerunud. Tal on head suhted Võru trükikojaga Võrru täht ja see teeb kvaliteetset tööd. Kleia leidis need, kes lõid arvutes. Ma ise kirjutan tinten Pennyga käsikirja ja mis teistel olid seal masinkirjas ja Kleio tuli sellega ka turule saatmiseks viimasel hetkel toime. Ses öeldi, kasutage võimalust, jõulueelne turg. Paljudel on olnud tuttavaid-sugulasi vanastigi intress. Ja kuna hind on tehtud, taskukohane, tähendab, raamat on ilmunud ilma autor ja koostaja honoraride jätta, mistõttu tema kirjastuse väljamüügi hind ligi kolmesajaleheküljeline kõvas köites raamat on 110 kraadi aga selle raha eest võib raamatut saada Tartu linnamuuseumist ja Tartu Ülikooli muuseumist. Muuseumid müüvad ilma suurema vaheltkasu.