Muusikaline Dunn kutsub teid taas seekord juba viiendat korda kaasa tähemängu matkaradadele. Eelmise saate lõpul lahkusime teist teel Märjamaa. Tänase alguseks oleme sinna juba kohale jõudnud. Kena puhas ja rahulik Kalev võidupüha jaanilaupäeva auks pidulikult lipuehtes. Aga palju on siin seda, mis meenutab, sõdasid ränki lahinguid. Juba enne Märjamaad on rangu nõmm botaaniliselt väga rikas ala, kus enne sõda viis taimestiku kaardistamist läbi meie kuulus botaanik Teodor Lippmaa. Nüüd on seal nõmmel mälestustahvel Tartus oma kodus pommirünnaku ohvriks langenud teadlasele. 1941. aastal toimusid ägedad lahingud mida kirjeldab Paul Kuusberg romaani südasuvi. Nende lahingute käigus põles kirik, mis praeguseks kenasti taastatud umbes kahtesadat punaste poolel langenud, meenutab mälestuskivikiriku esisel platsil. Kirikuaiavärav on monument eelmistes sõdades langenud Märjamaa kihelkonna meestele vasakul värava tulbal tahvel esimese maailmasõja paremal vabadussõjaohvrite nimedega. Ja siia on märgitud ka 1924. aasta esimesel detsembril langenud meheni. Värava kohal on vabadusrist ja mälestussamba esialgse avamise aeg 1932. Siseneme kirikuaeda ja siin on tee ääres ilmatu pikk mälestustahvlite rivi igaühel nimed, mitmesõjas, need langenud tapetud hukatud laagrites ja asumisel surnud aastail 1940 kuni 54. Keegi teab, et neid nimesid olevat siin 299 võib-olla üle jõudnud lugeda. Aga vaevalt seegi pikk nimekiri täielik on. Vahest tuleb teateid veel nendest kõigele. Saatus on seni teadmata. Selletahvlite rivi kõrval on veel üks omapärane ja nukker mälestusmärk purunenud kirikukell, mis tulekahju ajal tornist alla kukkus. Huvitav on see, et kiriku kellaalaosa on säilunud välja kaevatud ja, ja nüüd taas siia toodud. Me näeme siin ühte sõnaselgelt seal jumala jumala au, olgu jumalale siiski tegeleda isegi on siis olema, tuleb sealgi alale ja kõrgpaistab. See on tore, et ta on toodud siia hukkunuid ja kadunuid mälestatavate tahvlite juurde, see on siis ka nagu hukkunud kirikule. Monument. VV kuna kõikjal mulla On su ja Snei keeta. On soo ja kes tahab? Nüüd, kes une Naiicinu. Seal piisas eesliinil. So ja kestab haava on so ja Snei. Kurvaks kiskus meie saate algus, aga mis teha, niisugune on meie ajalugu. Kiriku ümber on ka õige vanuriste sest siin on olnud vanaeestlaste kalmistu. Ja kuigi kalmistu iseenesest ei saa kunagi olla lustiline paik parandab aeg haavad ja neid enam kui sajandivanuseid. Riste võib vaadata üsna rahulikult, kui kunstimälestisi ja ajastudokumente. Sellel kalmistul on mõnede omaaegsed rikkamad mehed suutnud oma hauale püstitada suured valatud raudristid ja siis rikkaligutange teksti peal. Noh, me oleme ühe risti ees, kus tekst algab, nii et siin jumala rahuga vaimõisast metsa ja ülevaataja Johan Johanson vaimu seas metsaülevaataja ühesõnaga metsavaht. Aga teiselt poolt selle väljavõtte küll piiblist, aga minu arvates väga elurõõmus teksti on kirjutatud niiviisi. Siis ärata mind haua seest ja vasta kohtus minu eest mu patud ära mäleta, mul rõõmu armu on aga väga meeldiv, eks ole. Kohtus kosta minu eest ja mu patud ära mäleta. José selles niisuguse päris elurõõmsa elu ega ta muidu ei oleks niisugust teksti ristijaks lasknud malmi valada, Põlva kalmistul on veel põnevam, seal on üks mees, lugenud üles laenud kolme tsaari aegu ja ja kahe kirikuõpetaja aegu ja näinud suurt sõda ja Eesti vabariigi algust ja ja veel mõned niisugused toredad asjad minna, ise mõtlesin, et kui mina lasen endale risti panna, siis ma kirjutan veel juurde, et ma olen üle, seal on kuus rahareformi. Oh, seda meie matkajuhti Veljo rannikut ikka oskab ta mõne viguri tagataskust välja võtta, et kõigi meeleolu paugupealt mõnusaks teha. Oleme nüüd ümber kiriku tükk aega tuuritanud, on aeg asuda ka ehitise enda juurde. Sellel kirikul on rida niisuguseid huvitavaid eripärasid, kõigepealt põhjaküljel tavaliselt ei ole uss. Aga siin on uks olemas põhjaküljel ja ilmselt see uks oli naiste kasutada. Naisteuks on tavaliselt lõunaküljel. Siin paigutati ta kena profileeritud alestikuga, ilus, terav, kare, luks, paigutati siia ootamatult teise külge ja nüüd põhja üle ei ole samas mitte ühtegi akent. Ja see on väga huvitav põhjendus meile, kui meestele see põhjendus isegi natuke meeldib, tähendab üldiselt usuti, et kõik alt tuli põhjast. Sellepärast ei saanud teha aknaid, akendest oleks võinud seal kohe kirikusse sisse tulla. Vallad ja külmad ja katkud, eks ole. Siis lasti naistel ka põhjast tulla. Torn, see on üks suursugusus tunnus nagu kuninga torn, kus kuningas sisse läks. Noh, meil niukseid kuningaid siin ei olnud ja, ja eestimaa ajas ilma tornideta läbi. Ainult need kirikud, millel oli mingi sõjaline eesmärk, oli, need, said juba varasel keskajal tornid. Noh, Tallinn nagu keskaegne linn ikka, tema sai ka varakult juba endale tornid. Ja Märjamaal ehitati Turn kirikule ette kui tublisti peale kiriku valmimist. Kirik valmis ise kuskil 1300.-te aastate algupoolel. Aga torn pärineb hoopis keskaja lõpust ja see on näha ka, et on mitmel korral ümber ehitatud kõrgendatud, pikendatud isegi veidi viltu on see ülemine ots, seal võiks nurga all ja muidugi on kaduma läinud algsed portaalid, kuid tornis on niisugune väikene lihtne niššikene veelauaga või veekiviga, kus siis võis kunagi asuda mingi lihtne pühabeldikene, püha kujukene, need inimesed, kes kirikusse sisenesid, võisid siis enne juba risti ette lüüa, sest tegemist on ikkagi katoliku kirik. Nüüd on ehitatud katoliku ajal ka torn katoliku ajal. No me saame kohe praegu sisse. Olemegi tornialuses ruumis, kust oli võimalik kella tõmmata, siin te näete väga peas küpses kootikas 14. sajandi keskpaik kiskus juba meil ikka päris ilusasse küpsesse perioodi, näete portaali ümarmaid asja siis kaks süvaRihva Need loovad valguse-varju mängu ümar vorm ja õõnesvorm niukene vastandatud üksteisele ja kui see oli päikese käes portaalne Küldiste tundus kaugelt laiem, see sein, kui tegelikult on hilisem torniuks on hoopis lihtsam. Tabase lameda kaarega näitab, et see on juba pääle kootikat tehtud. Ma julgeks öelda, et me oleme seesti kaunimate proportsioonidega gooti kirikus maakirikus nimel. Erakordselt kõrge peaaegu vaata et kaks kõrguste laiusele muidugi päris nii täpselt ta ei ole, aga erakordselt kõrge ja selle tõttu kaja on erakordselt pikk ja see võlvide laad ja siis konsoolid ja talumit, need viitavad just 14, sajandi vormidele ega tema kohta ürikulist materjali Varasemast õigupoolest polegi olemas vist kuskil alles 1000 viiesajandatel aastatel on tema kirjalikult kuskil mainitud aga rohkem kunstikriitiline analüüs või ehituskriitiline analüüs on siis loonud ta siis kuskile 14-sse sajandisse. Kullamaa Haapsalu lossikirik jääs ja Märjamaa need on siis noh, Eesti kaunimate proportsioonidega suured ühe löövelised kirikud. Mina küll see võib olla ääretult subjektiivne, aga mina küll kaldun pidama seda Märjamaa kirikut kõige kaunimaks nende hulgast nüüd vennat ühte huvitavat momenti seintes näete kahte terav korralist kummalist missi, mis mitte kuhugi ei vii. Meenutab veel noid kaugeid aegu, kui romaani kirikutes oli rist, löö. Ristleri siin välja ehitatud ei ole, kuid missidki külgedel on nii, et siin kuskil ees peaks olema siis kõige püham paik nelitisadesse, löövide ristumise koht ja kooriruum muidugi oma täies hiilguses ja ilusam vene võrra kitsam ja on peaaegu kupeljas lauda kividega, see näitab, et see on kõige varasem. Kui ma olen nagu natukene kalaseva moodi laudad, siis seal on kohe kenasti välkoni ringidena alustatud võlvi ladumist ja väga on suuremad varaselt säilunud aken koos paekivist välja raiutud palestikuga raamistikuga. Noh, selline aken sümboliseeris vaadet paradiisi ja sellepärast olid seal tihti värvilisi klaase ja kõike muud, et see vaade oleks eriti mõjus. Siin on, üllatas see, et ainult koorile, kui meil on niukene, päiskivilaadne lukk, mis lukustas roided, mujal on luku asemel auke. Auk on niisugune asi, mis hoiab kivid koos auto aknaklaas hakkab pragunema. No kuidas prao seisma panna, puurid Brauadze augu, eks ole, ja siis pragu sinna auku sumbub, midagi taolist on siis oma ideelt insenerlikku ideelt kese. Roiete ristmik lõpeb auguga. Selles kirikus on kõik muu nii värske ja korras aga ometi on ka siin seinad niiskusest, rohelised. Kass jookseb katus läbi. Või on see pärandus hoopis katuseta oldud ajast. See ei tähenda, et nüüd kuskilt katus oleks läbi jooksnud, Seiust tähendab niiskuse liikumist krohvi all ja, ja seinte halba hingamist. Ja selle vastu ei aita miski, sest ei ole lihtsalt ütleme isolatsiooni ei saa seina üles tõsta, sinna alla, midagi valada. Selle kiriku puhul oli kahjuks üllatuslik avastus, tema elas üle ka Vene-Liivi sõjas kõik korduvad põletamised ja räägitakse, et ta vahepeal täitsa võssa kasvanud ja ja inimeste poolt maha jäätud ja unustatud ja peaaegu et jahimeeste poolt juhuslikult leitud. Aga siis ka räägiti sellest, et viimased selle kandi inimesed olid otsinud kaitset kiriku võlvidelt, olid põlenud, kus kirikukatusega. Ja tõepoolest siin nähti krohvimisel, et nendes tagumistes võlvi kandadest krohvleb kollakaks ei jää valgeks nagu mujal. Ja alles nüüd viimase suure remondi või õieti ülesehitamise ajal mõtlesin, et võlvikannad tuhast tühjaks ja nendest võlvi kandades leiti sinna kukkunud pool põnevad luukered. Nii et noh, see oli siis inimestest nõrgunud ihurass, mis seal nööridest püsis läbi pika aja ja veel mõjutas tänaseni veel mõjutas müüri krohvi värvi. Nii et tõepoolest need õnnetute jäänused kas siis vereli sõdadest või Poola, Rootsi sõdade aegadest veel olid seal nendes võlvi kandade sülal kuskil alles. 1941. aasta põlemisel sai tuleroaks selle kiriku hinnaline sisustus. Ka siin olid meie baroki suurmeistri Christian Ackermanni tööd. Siia on toodud siis niisugune hilisbarokne lihtne altarikene kuskilt kabelist, mille peal on säilunud voolus, 12. vana raudtee Carly monogramm. Kaks seed ja selle keskel 12 pilti iseenesestannetesse uus ja ja kujutab tõepoolest Märjamaa kirikut, kus tormiga natuke isegi nagu naivistlik selle pildi peal. On hulk pühakuid ja nende hulgas ka mõned mungad. Aga ikkagi kiriku pilt koos Kristuse näoga ja õlal pelikan oma kolme pojaga kroonimassis taolisi altareid, kuid see altar on selles mõttes hea altari peades täpsemalt, töötab akna vabaks akna vabaks ja sealt võib langeda kirikusse valgus läbi värviliste klaaside. Ja see algne idee, valgus ja ruum, Need kõlavad siin, meie Eesti kirikud on paekivist, Põhja-Eestis maakivist ja tellistest Lõuna-Eestis. Ja kuna nad on kõik natukene kindluslikud, siis nendel on hästi paksud müürid ja sellepärast Eesti kirikutel väljas naljalt tugipiilarid või tugikontra Fors Pole vaja müürid võtavad kõik seda raskuse vastu. See on suur eripära euroopades kirikutes, kus seest niux skeletti ei ole skelett Ta on väljas sees, on siis niisugune ilusam osa, nisukene, ta nagu, nagu putukas, millel on kest ümber ja kõik kandekonstruktsioonid on nagu väljapool sees on ainult see sisu, eks ole. Eesti kirikutel näete, on sees nii siuksed, piilarid ja sees on liseeneid ja konsoolid juhivad raskuse võlvidelt otse seintesse ise. Kirikud on väga lihtsad. Me oleme Bütsantsi kultuuri ja ladina kultuuri piiril ja siin ei olnud aega mängida liigset illustistega. Siin tehti see kõige lihtsam, kõige selgem, kõige loogilisem tehti sellest kohalikust kivist valmis ja tänu sellele ei sega midagi, et siin kõik on mõistetav ja, ja selge. Mis oli ladinakultuur. 13. sajandi 14-l 15-l sajandil on valgus, on ruumi mõju, on akustika hääl, kõik need elemendid, mis pidid looma inimesel tunded, tal jumala majas. Kui Märjamaale sõites võis pilvisesse taevasse vaadates veel loota, et õhtuks klaarib ära siis Märjamaalt lahkudes oli selge, et peale vihmaladina suurt midagi sel päeval enam oodata ei ole. Aga meil on ju ees kohtumine kell viis pealelõunal Varbola maalinna juures. Kas keegi sinnaga tuleb niisuguse ilmaga, kes teab? Meie buss võtab küll suuna otse sinnapoole. Praegu oleme jälle, oli ta saksakeelne, nimi on väga põnev roosa roosimõis ja seal oli suur kahekordne maja, mis põles maha 41. aasta lahingute paiku ja sellega põles maha üks Läänemaa tore haridusasutus, pruutide kool. Tütarlastekodumajanduskool orgitas. Tüdrukud õppisid siin natukene aiandust ja lillendust, kuni võiks öelda ja, ja õmblemist ja pitsi tegemist ja kõiki toredaid kunste, mida oli vaja hea kasvatuse saanud abielunaisel niisugustega. Selline traditsioon on Eestis võrdlemisi püsiv, üks esimesi taolisi teadaolevaid Venemaal üldse asutati võndu Tartumaale. Hiljem võib-olla vast nii. Tuntumad olidki Kehtna ja orgiga koolid. Neid näidati ka 40. aastal siia meile sõitnud Nõukogude Liidu kirjanike delegatsioonile, keda juhtis tookord Zolotko ja Solo. Kui veel ausalt öeldes see asi hirmsast, ei meeldinud ta tükk aega valijast maal pahameelt, aga lõpuks ütles halvasti kohe välja kulaku tüdrukute kool, kus valmistatakse ette jumala eest niisugusi. Mitte inimesi ühiskondlikuks ja kollektiivseks tööks, vaid tööks kulaku talus. Noh, eks nad likvideerisid 40. aastal ja õigupoolest ei taastunudki ja näid, mis siis edasi saab? Need on tüüpilised metsad ja me olemegi niukse kivise panga peal. Kunagine saar meres kohatasin millal üldse mul puudub ja paljastavad karrid ja lõhed ja niuksed vihisele koopakesed. Tegemist on siis sellise metsaalaga, kus lageraiet üldse teha ei tohigi. Siis kaob viimanegi õhukene, mulla kinnikene ja kõik metsades kahel pool on kaitsemetsad hõredad segus mändi, kuuske ja tugevast tamme varadi, metskonna metsa. Ja need kohe lepanule teenuse jõe seinad, Antsukene kitsukene, aga temast Sillaste maanteest läände jääb tohutu suur luhaala, mida isegi vanal ajal ka maanälg pigistas, ei kuivendatud. Ja kui sellepärast otsast otsani allikaid täis Needsamad alad kogu oma sajuvee puhuvad samadest allikatest teenuse jõkke. Erakordselt põnev maastikualaga, noh, raskesti läbitav tõelistele matkahulludele ainult kättesaadav. Meie ristis me keeramised sisse varsti. Ja mis puudutab mardi, siis see on väga pika ja põneva arengulooga asula Varbola külje all kunagi Johan, kolmas Rootsi kuningas kinkis siinset maad kellegile šartile. Selles nimes kujunes saksakeelne Sparts ja omakorda sellest eestipärane Vardi. Siin tegutses 1780 väga tuntud balti publitsist Johann Christoph Petri. Aga siin kodukooli õpetajaks ja nakata kas mõnes teises eesti mõisas ja tema on siis kirjutatud Tallinast ja ümbrusest ja Liivimaalt nakkus, ta küllaltki kriitiliselt vaatav tookordseid olusid ja, ja tunneb kaasa meie tookordset pärisorjastatud rahvale. Ja nemad on siis pärit hiljem, kui ta juba lahkunud Baltikumist kolm köidet Estland on etem eestimaa eestlased. Üks küllaltki asjalik ülevaade meie jaoks väga kapitaalse tähtsusega teos. Aga palju põnevam koju August von Kotzebue, keda tunti luuletajana näitejuhina kes korduvalt saatus paiskas tippu ja siis uuesti pärapõrgu, kes, eks see oli saadetud välja isegi Siberisse, kuid Katariina ajal vaid Paul, esimene tõi tema sealt tagasi andis talle voore mõisas Nonii, ta omandas hiljem ka sedasama Vardi mõisa. Ning, ja alguses asjaarmastajalik hiljem päris kutselise teatri Tallinnasse 1784. Ja ise kirjutas sellega näidendeid ja leidis vajaliku kirjutada näidend ikka linnas töötavatele eestlastele ja tema teeneks peetakse Eestimaale kartul sisse tooma ruumist. Just nimelt meie põhileib kartul. 1070.-te aastate lõpul võib-olla siis nywardi kandis, kui, kui voore kandis Viljandimaal esimest korda mulda pandud ja ja sai väga kiiresti omaseks. Me kõikidele mõistetele ja kiiremini sai omaseks ka meie talupoegadele. Mardiga seondub veel üks tore peatükk, nimelt siia rajati erakunstikoolis, kus terve rida andekaid helisemalt balti kunstnike õppimas käis, nende hulgas siis hipios Gustav Adolf peos ja Otto Riidresignatsius tuntud kunstnikud ja litograafiaid, kui tuleb parkimispassi märtsis, peame kinni ninapidi sisse. Ja vaatame, mis siis edasi saab. Peale meie pole parkimisplatsilt kedagi aga kohtamisajani on ka veel ületunnis, nii et mine tea. Kui vihm sutsukese hõredamaks jääb, võtame vihmavarjud ja muud kaitsevahendit kaasa ning suundume vilkuvate puude alt läbi otse siinsamas ootavale Varbola linnusele. Nagu näha hiiglasuurest tuleasemest ja kõigest muust materiaalsest, mida meie tänapäeva inimene kahjuks ikka oma pidudest maha jätab siis siin, eelmisel õhtul on tehtud kõva jaanituld. Ei tea, kas praeguseks on see kaunis paik korrastatud või jääd kõik sinna unustatud tulevastele arheoloogidele leiurõõmuks. Meid aga huvitavad eilsest õhtuks sootuks vanemad ajad. Tegemist on siis Mandri-Eestis suurema maalinnaga üldse siin hiljemgi oli sees lausa kolm talu kohta paarsada aastat tagasi need mahtusid siia kenasti ära. Siin asi kontses külakalmistu ja palju muidki asju. Ja esimene, kes sellele juhtis tähelepanu, oli Tuhala, parun krahh, neil liin, kes joonistas selle päris korralikult üles, mõõtis ta sammudega ära ja ütles, et see ongi Bauer, Murb tähendab eestlaste kindlus. Hiljem, kui hakati Letopisse ja kroonikud uurima, siis pandi ta väga täpselt paika, nimelt 1212. Muistse vabadusvõitluse algu algu tulite manulisteks Eestimaale mitanud taanlased, rootslased, sakslased, vaid tulid ka Novgorodi mehed ja vürst siis tuli kuni 15000 mehega suudide vastu hävitas ja põletas alistas Järv alasi ning jõudis Järva laste juures siis ka harilaste manu voroviimi Noss nimelise linnuse alla. Sedasama Vorobiini nost tõenäoliselt ongi siis meie Varbola tänapäevane. Noh, hiljem on ka siin olnud. No mitte just heitlusi vabadusvõitluse ajal. Vallutajad küll ja see on siis üks koht, kus taanlased ilmselt saite lepinguga kätte, kus taanlased õpetasid eestlastele kirjeti masinaid ja hiljem eestlased üles tõusnud, täna kasutasid seda väga edukalt sakslaste vastu ära ja 1343 eestlaste ülestõusu aegu. Mõnede vanad muinaslinnused taastati, üks nendest linnustas, mis taastati ja tuli sakslastel vallutada ja pärast uuesti põletada oliga Varbola. Siin te näete päris head nööri ladu, tähendab eestlased nööri muinasladuda juba oskasid, kuid lupja põletada ei osanud ja sellepärast laoti kuivmüüri lihtsalt lauda kivi kivi peale oma loomuliku raskusega ja ankurdatud ja tõenäoliselt palkidega niiviisi ära. Nii et ikkagi tegemist on tõelise ehituskunstiga valli kõrgus võib olla oma kuus, seitse meetrit, noh, praegu on ta kõike madalamaks, lamedamaks vajunud, eks ole. Aga vähemalt ehe müüritis on näha. Müür näeb välja väga ilus ja ühtlane. Enamik sellest on muidugi praegugi maa peidus, vaid osa on arheoloogid kultuurikihi alt välja kaevanud. Siin on veel mingid omapärased kaevis augud, mille põhjas kivikuhjad osutub, et arheoloogidele olid need vaated kõige tähtsamad leiud. Kes lastel, kes hakkasid maha Pillelustega kuskil siis 11. 10. sajand üheksasse. Kui viljakas ikka rohkem tulema, siis otsiti võimalusi, kuidas ikkagi see vili kätte saada, kui tuleb tõepoolest kui ootamatult peale vihk tuleb ootamatult peale. Ja leiutati üks ülivõimas vahend, mis te välja pakute? Räsi just nimelt leiutati rehireha alune, tähendab tavalisest tarest, kus elati ja kus oli Lee oli nurgas sellele tehti barretsesse panni partele vili ja oligi rehi valmis, tähendab, endisest lihtsast koldega korstnate majast saadi rehi. Rehi oli niivõrd tore leiutis, et see läks ka lätlastele üle nimega riiks läks ja vene keelde üle Riga läks ka üle baltisakslastele ringe, seda nime mujal niisugusel kujul kohatud ja vot siit kaevas Tõnisson välja niukseid, algelisemad rehed, kõige vanemad meile praegu teadaolevat selgelt rehielamule ehitatud hooned. Mida see tähendas siis enam ei lugenud see ilm, mis väljas oli, miskit igal juhul vili kätte saadi. Vaata sellega kuskilt 1000 taastat majandasime oma põlde edukalt, lahendasime ja, ja Eesti mase rikkaks Essemmani vilja aidsitleti vilja välja. Siit lifti rootsi ajal vilja välja, see oli rootslastele väga oluline nagu viljavarumise paik. Nüüd mõtlesime rehason välja kuivati siis mõtlesime välja rehepeksumasina, sellest hetkest seal hakkas juba asi untsu minema ja nüüd lõpuks mõtlesime välja kombaini kombainis, onu peksab, aga mis teda kütab ja soojaks teeb ja ära kuivatab, seda kombainis ei ole. Ja ongi 1000-ni, vastasel kultuuril lõpp. Kuidas me nüüd edasi toime tuleme, seda ei tea, vaatamistalunikud tegema hakkab. Taastavad Rehe võid aasta. Igatahes siin Varbolas elati alaliselt alaliselt siin elavatel taludel, muinas, seal olid juba, see on väga oluline avastus, loomulikult elasid siin ülikud, muud külad olid kaugemal ja sõjahäda korral tulid siis ka külarahvas siia. Väljakaevamised algasid siin juba enne sõda Harri Moora juhtimisel. Üks olulisi leide oli linnuse kaev sügav, osalt loodusliku paekiviseinaga osalt laotud müüriga. Mis kaevu kukub, kes seda sealt enam kätte saak? Rohketest leidudest annab ülevaate kaevu lähedale paigutatud stend. Kaevust leiti ka inimese luustik. Noh, ei tea, kas nad on siis hiljem sinna kuidagi visatud ja mattunud kihtide alla või olid nad suisa muinasajast piiramist ajas, seda ei oska praegu nii-öelda, aga, aga kuskil seal muinaslõpul mõned inimesed kaevu sattus. Noh, siin on sõjakirvekatkeid jaa, jaa, Gazett ohust vakasid ja mitmeid muid asju, kuid väga oluliseks peetakse, et on leitud tapitud puiduosi, see tähendab seda, et eestlased tol korral ikka tundsid hästi kirvetööd ja puutööd ja oskasid puitkonstruktsioone päris korralikult tappide korralikult risk nurka teha. Nüüd, kui te maa linna hoovi vaatate, siis näete Sarapu tukkasid siin, mõned künkad on käimas sarapuudeta. Need on muinaspõldudelt korjatud kivid, nimelt. Hiljem, kui siia üks kaks tallu rajati, siis linnuse hoov künti üles, temast sai tavaline põllumaa ja tookordne maaparandus tähendas kivide kogumist sellistes Kohilatesse põllutükkide vahele ja nad on siis nagu tänaseni niiviisi siin kuhilatest. Nii et need on musse, põllunduse jäljed vanal kultuurikihil tähendab sellel kultuurikihil, kus kunagi oli olnud siis linnuses elanud rahvas. Siin linnusel on kaks väravat, küllaltki üllatuslik, tavaliselt peaks olema ainult üks on kõige nõrgem koht, seda tuleb alati kõige rohkem kaitsta, aga noh, suur suur linnus oli. Ja see oli ka üks esimesi väravaid, mis Eestimaal põhjalikult uuriti ja lõpuks taastati, nii palju, kui seda suudeti välja kaevatud, detailide järgi teha. Ühesõnaga taastatud on see osa, mis ajaprotsendilt on kindlaks tehtud. Konstruktsioonid ja materjalid. Palgid on muidugi uued Nende omal põlenud või, või seal ära mädanenud, palkide jäljed olid müüritisest täitsa näha ja müüritise korralik ladu ja seega kõik kaevati puhtalt välja. Ega nendest konstruktsioonidest suurt midagi ei teatud, varem etendab piisavalt lai, et sealt ikka hobusega ja lohistiga hobuse taga sisse pääseb. Eestlane ju ratast ei tundnud ja sellepärast tal vankrit ei olnud. Kuigi ma ei oska öelda, miks see nii oli, eestlased käisid ju merd, käisid kaubo hoovides, käisid Rootsis, käisid Novgorodis, aga rataste omaks ei võtnud, ajasid selle odavama riistapuuga läbi, lõid kase maha ja sidusid kaks kaske hobuse taha ja panid kraamisele kaskede peale. Kui kased ära kulusid, järgmisega see maha ja sõitsid niiviisi lohistiga, aga nagu te näete, laius on piisavalt suur, et ikka sõit korralikult koormaga läbi pääseb. Toekamat seal peal oli, kui lihtsalt piht ära. Lähme vastkäigule lähemale. Palgid on parajalt toekad puud, eks ole, mida ikka saab kirvega maha ja paaris või ühekaupa pandud ja noh, nad tõenäoliselt olid siin meetri-paari jagu veel kõrgemad. See käigukõrgus võis siin olla kuskil ikka nii oma neli-viis meetrit. Ja siis omakorda Nende vahel on kivimüüritis, tähendab palk oli nagu ankruks. Ja palgi peale toetasid siis ülemised konstruktsioonid. Müür oli jäänute kaitsekäigu toeks ja see paeplaatidest põrand, mille peal me seisame, on suures osas ka 13. 12. sajandi põrand. Me tookordsete harjulastesse esivanemate poolt käsitsi laotud kivid on kenasti sobitatud, mõni üksikkuus on siia vahele pandud, elanik on kõik väljakaevamise käigus kätte satud. Originaalpõrand. Ja nüüd siis alla mööda teed mille ääres on ka kaitserinnatis täitsa ilusti kaarega tuledesse tee. Mis vihm on ülejäänud, oi kui armas. Udu tuleb natukene. Nonii me oleme siis need siis selle värava kindlustatumas pooles kõigepealt nagu te näete, on püütud vältida otse käiku. Tähendab, et vaenlane võis värava purustamise järel otse sisse nagu lasta ammu nooltega. Kõigepealt on püüdnud seda vältida, vaid on tehtud paralleelselt valliga kulgev käiti, niukene kena. Ja siin on vahe Astangud. Ja siis läheb siis alla jalgtee arvestama, et siin käidi loomadega ju ka sisse ja välja siis kui selline poolemeetrine, astang või isegi kõrgem astang siin vahepeal on, see näitab seda loomi siit üles. Järelikult pidid olema mingid tõstesillad, pidid olema, muidu on selline astang põhjendamatu. Millise kujuga nad olid, seda ei oska niisama lihtsalt öelda, aga ilmselt oli kaks mingisugust silda, et sillad võisid olla ka väravateks, mis tõsteti üles, tõmmati aval ette ja pärast lasti alludes nad siin kaldu all need neid pidi sai ülesse, aga kindlalt nad olid olemas, on küllalt oluline avastus, sest et meil ei ole mingit, kirjeldas, et tõenäoliselt nende sildade kohal võis olla midagi kõrgemat siin kuskil pihta ras, kui, kui pihta raise, noh, ma julgeks öelda. Ühesõnaga, aga mingisugune platvorm, kus sai igasugust kallist kraami kive ja, ja, ja muid kaikaid pilduda neile kaela, kes värava all olid välja jõudnud jah, terve ja kõike muud ja tõepoolest peale selle tavalise inventari, mis igal pool leitakse, potikillud ja kõik muud on siit ammunoole otse leitud ja selliseid noole otsimis piirajatest siia jäi. Nii et see, mida te siin näete, on küllaltki unikaalne asi need kaks suurt unikaalset leidu, üks on värav ja teine On algelised rehielamud, noh, tõenäoliselt midagi sellelähedast oli kõikidel teistel vähemalt põhjaeestlaste linnustel, linnamägedel mujal ka kahjuks Saaremaa omad on niivõrd maa peal, et taolisi jälgi ei leia nad kõik varisenud ja kadunud sinika oli kultuurikihti kõvasti peal ja, ja võimaldas kultuurkihi alt, vot niisugused toredad asjad välja kaevata. Need oma kaugete esivanemate ehituskunstile ja arheoloogide suurele tööle lahkusime maa linnast mööda sedasama käänulised teed, mis väravast välja viib. Parkimisplatsil ootas meid aga ootustest hoolimata midagi täiesti ootamatut. Autod muudkui tulid, poitasid endast välja aina uusi tähemängijaid, kes ühel või teisel põhjusel algusest peale kaasa ei sõitnud. Selles tervituste ja õnnitluste saginas unustas mikrofon Kienda vaikima. Aga õnnitleda oli põhjust mitmeid juurdetulijaid. Jaanika, kes seni oli olnud Waaks, tõi tähe perre kaasa oma abikaasa, kellelt alles üleeile uue nime sai. Kai Tomingas võttis alles eelmisel päeval vastu konservatooriumi diplomi. Nüüd tulid nad kõik värskelt diplomeeritud pianist, tema ema, õde, mees ja pisike tähepoissi. Anno. Mäletate, kaks aastat tagasi oli raadiolehes pilt, kus üks noormees vis lindi kõrgele palivere kurepuu otsa valge lindi nagu poisi sünniks tarvis. Aitas küll. Juba olid kärmed naised jõudnud, korjatasid Samost Varbola maa linnast üheksat sorti lilli ja punuda neist pärjad, millega nüüd ehiti tänase päeva kangelased Jaania, Jaanika Väike-Janno libergamise ajaks juba tuttu jäänud. Nii täienes meie tähe pere 16 inimese võrra ja muutus isegi rahvusvaheliseks matkajuht. Veljo rannikule toodi järele kolm külla tulnud soomlast. Ainult kuhu kogu see suur pere panna, kui ilm on lausa nurjatud vesine. Ei tähemängijad hätta jää, kui kaasas on üks omakandi inimene ja matkajuht kellele kogu Eesti on oma kant. Juba nad tulevadki väikeselt luurekäigult ja teatavad, et jaaniõhtu veedame Vaimõisa lossis. Väga stiilne selle sõidu jaoks, mis ongi ju kulgenud suuremas osas mööda uhkeid mõisu. Tõsi küll, enne pidulaua püsti panemist tuleb lossisaalidest kanda välja paarkümmend ämbritäit, ehitusprahti ja püüda pooleldi remonditud ruumides pisut keerusust luua. Aga see käib kähku, kui käed on kärmed. Kaminas praksub tuli, perenaised on laua hea-paremaga katnud. Ent sinna ligi veel ei lasta. On ju meie sõidu viimane õhtu ja selle juurde kuuluvad omad rituaalid. Kohe kuuleme vastse laulu esiettekannet. Koolist mõisa kõrval asuva talu juures. Tuli nii hele ja valus tuli. Et vihm ei tee sellele kohe mitte midagi. Peremees, kes meile sõna saatis, et tulgu rahvas, Jaanikule seisab siinsamas kõrval. Mis teid on juba oma talu või? Kuule pool nagu heledalt poole makstud poole ei ole, ju see teine pool ka saab, kuidas on meie heaperemehe nimi haigla Artur. Ja mis on Anett olnud enne kui oma talu tuli metsamees siiamaale metsamees? No suur tänu Leio rannikut vaadates ma olen alati öelnud, et metsamehed on teadjad tähendab mehed ja teie ainult kinnitate, seda igatahes suur-suur tänu selle selle ilusa elava tule eest kaminatuli pole ikka õige jäänud. Ei ole. Ja poolteistaastased printsi põlved, näike, mets kutsub, noh, jõuda jääbki kutsuma, ega sellest lihtsalt lahti ei saa. No aitäh ja ilusat õhtut. Sellest kujunes tõepoolest väga ilus õhtu, nii ilusat, jätame ta kestma terveks nädalaks ja jätkame siitkohalt järgmise neljapäeva muusikalises tunnis.