Tere eetris on eikellegimaa soode ja tänasel ei kellelegi ma, muusikal on muu hulgas õigus laste pääle kuulajail meil õigupoolest kõigil, nii suurtel kui väikestel, on võimalus saates kuulda lapsemeelset elektroonikaduot Boonzov käänada, mis vaatamata oma nimele on ansambel Šotimaalt. Mina olen teid, kus need eikellelegi endiselt ei kellelegi ma muusikaks meil on ansambli pool saab käänada debüütalbum Music Wraithe, Julian kui hästi ka nende teine pikk plaat nimega Geo Kädi. Ehk siis teisisõnu muusikat selle kellelegi maal, nii siit kui sealtpoolt sajandivahetuse joont. Osalusmüsteerium seesuguse kummalise liitsõnaga panustanud, viidates kunagisele kommunikatsiooni- ja globaalkülateooria gurule Marshalli plaanile, briti muusikakriitik, üks teravama sulega elektroonilisest muusikast kirjutajaid Asjon, iseloomustades Boonzukeanada muusikat, millest Ta lühikest winiti poolset lugu, pisipala meniatuuri oleme ses saates juba kuulnud too osalus müsteeriumiks, nimetatud osalemine siis koduasju nii väitel ja Marshalli plaanile, piirates poosund kõlada muusika puhul sugu, seesugune ühtteist jääb mõistatuslikuks. Nii selle piibli mitte üksnes palun Nende teemade nimede juures, vaid ansambli enesegi nimes, enne kui seda lahti pole seletatud, kõnelemata sellest, kuis viisi käitub selles enamasti elektroonilises suhteliselt pealispinnal sunnilt kõla ent oma põhjakihtides ka ühtteist ähvardavalt sisaldavas muusikas inimhääl kõige juures või mis on sellest uuest üle pea täpsemalt teada. Nõnda siis too osalemis müstika sümpatiseerib kuulaja jaoks tähendab suuresti kõikvõimalike ühikute ise ära täitmist. Ansambel, kes pikkade püüdi salvestas 1998. aastal, sellelt olid ka kõik senikuuldud kolm lühemalt Padarit ta debüüt kallis nime Music Wraithe children ehk siis muusikal on õigus laste pääle on juba ennemgi tegutsenud väidetavalt pikka aega isegi kuidagi kahtlaselt pikka aega, sest nende kohta üksikasjalikumat informatsiooni ei leia mitte ansambli Internetileheküljel, vaid pigem plaadifirma leheküljel. Vähemasti firma nimega mata tor, mis puudub Kanada plaate, annab Ameerika poole välja kinnitanud küll ansambli biograafias, mida netist lugeda võib, justkui oleksid maiustused, andisson, Marcus juhin enam-vähem ansambli aluse pannud juba aastal 1976, mis tundub äärmiselt julge väide sest et Mikeli sünniaastaks peaks olema 1971 ja Marcus Iiain peaks olema ja veelgi kolm või kaks aastat noorem. Seega siis viie ja kolmeaastane poiss justkui olevat vaikselt hakanud laduma alusmüüri selleks, mida me praegu kuuleme moodsa Ugala nime all muusikas. Mulle tundub, et see ei ole mitte ainus kummaline väide selle grupi kohta, mis tegelikult oma nime tegemisteni šotlastega on laenanud. Kanada rahvusliku filmikunstinõukogult. Vähemasti nõnda võiks olla siis tõlgituna meie keelde tule institutsiooni nimi, mis inglise keeles kõlab National film wood hääleda. Ja viide filmikunstile kahtlemata pole tühine, sest pootsu kalade all nüüdseks kahtlemata oma muusikal lasknud helindada nii mõningaid valitud reklaame kui veel enam populaarteaduslikke filme. Ning just nimelt seesugused loodusi. Populaarteaduslikud filmid olid muusikaga kahtlemata üheks inspiratsiooniallikaks nooremaikneja Markuse jaoks väidetavalt siis juba varasemast east kui teisme-east. Hüva, me võime neid tühikuid täita, kui seda soovime, nõnda ja teist moodi. Me võtame nüüd minna siis muusikaga matemaatikasse, sest poolso kalade järgi kõneleb järgmine lugu sellest, kuis A suhtub peesse nii nagu p suhtuktsesse. Akvaariuse nimeline Pala moodul kõlada pikalt plaadide püüdilt albumilt nimega Music children võiks olla üks seesuguseid pilvitu vaid ja Läbi läbivalt helgema koega lugusid kogu poodud kalada diskograafias seni üldsegi. Samas kogu see justkui naiivne või naivistlik suuresti sünteetiline Bostoraalsus peidab eneses tunduvalt kurje kuulutavamaidiooni, kui mõne selgemast palas ehk paistab. Mitte asjata pole üks ingliskeelseid muusikakriitikuid Espoos Ugala ta varasemaid salvestusi varasemaid, kui need, mis selles saates kõlavad, on iseloomustanud kirjeldanud neid kui veidi kurje kuulutavaid hällilaule aga samas ka no väga osavasti osutanud, tõsi, mitte ainsa seisusekriitikuna efektile, mida poodsab kalada muusika tõepoolest üsna kergesti, justkui ka nende kuulajatega, kes samas keeles ei kõnele. Ikkagi saavutab. Sunnis postraalsus, olgu see sunnidussis petlik või mitte, tõepoolest mähib hellalt-hellalt kuulaja oma nostalgia kookonisse ja ühekorraga võib kuulaja ainult üllatusega märgata, et see pehme kookon on paljastatud või vooderdatud hoopiski kellegi teiste mälestustega. Nõnda siis ühtepidi lapsemeelsus kui armas nostalgia või lapsepõlve nostalgia. Aga teisalt ka võib see lapsepõlvemeenutus olla pigem lapsepõlv kui Luubaine. Seda mõlemat, mitte väga pealetükkivalt kujul, kenasti viimistletud ja heliliselt vooderdatult pootsuv kalada vägagi erinevates salvestustes. Tõsi, varasemaid päris varasemaid on selles saates vähe kuulda, sest poosuv kalada tegevus kui nüüd välja arvata nud viited kolme ja viieaastase poisi Romney alustusele siis tegelik aktiivsus algas ikka pigem 1990.-te alguses, kui poosub kõlada Ma kirde Šotimaa rannikul asuva helistuudio läheduses. Varemeis hakkas organiseerima põhiliselt öösiti eksakonsoni nimelise seltskond on, aga ei saa öelda, et tantsuõhtuid, vaid pigem muusikalisi pool, müstilisi üritusi. Sealt edasi tulid esimesed salvestused, kõigepealt Tiisaartel Manchesteri eksperimentaalelektroonikafirmas skem märgi all ja sealt edasi juba jõuame me nende salvestuste miljon küljes. Sheffieldi elektroonikafirma voor. Vägagi hinnatav. No siiani väga head renomed omab muusikamärk. Kui Kanada luua Šotimaalt, kellest tegelikult sai tuua, kuid Riiast üks mees lahkus 1990.-te keskel hakkas tegema oma esimesi pisikesi kontserttuur ja võib lausa öelda multimeediaetteasteid koos siis nende jaoks uue plaadifirma voorp teiste artistidega olid nendeks kaas hindajateks seesugused Avalwardistlikuma moega rütmikat ja tämbrit käsitlev duo oot ekre. Ja samas hoopis teises äärmuses siis vähemalt sama sunnilt kui poosund Kanada pealispinnal kõlab teine duo nimega Blaid. Kõige enam ehk võivad moodsad kalada pilvitamat palad lubada end võrrelda hoopiski prantsuse tuua r. Ja sealt see vahe ja väike mõra sisse jooksebki seal, kus r all tahtlikult ikka üsna pilvitu ja paradiisikõlaline on Woodsuv Kanada justkui mitmekihiline ookeanihoovus kus alumistes ladestustes võib leiduda pagan teab mis Eletisi koletisi, hirme, kõhklusi ja kahtlusi, ehkki need kogu aeg just täies pikkuses end pinnale Jupita. Me lähme edasi šoti tuumaga moodul kanada lapsemeelse muusikaga. Eikellegimaad. Aastatuhande vahetuse veerel 1999. aasta alguses siis kui vaadati tagasi muusika-aastale 1998, muuhulgas neitsid terve rida muusikaväljaandeid nii poole kui nädalakirju ja iseäranis muidugi Suurbritannias Ansambli poosuv kalada esikalbumi Music Children olevat ühe parema üllitise tollest 98.-st aastast esile tõstsid teda nii hästi ennemini kui Chokislat kui mehega siin, mis riik ja mitmed teised väljaspool Suurbritanniat Mandri-Euroopa poolgi võeti juba kuulda, pootsub kalada Maivistliku sünteetiliste kuidagi kõheda Endrist postraalset elektroonikat. Seega on siis üsna mõistetav, et kui tuua võttis tublisti aega järgmise pika plaadi meisterdamiseks kippus heausklike ja kaasaelajate kannatus välja venima viimase piirini. Lõpuks ilmus järgmine pikk plaat aastal 2002 ja eks siis nagu oligi nii pika ootuse peale korvata. Pärast kõike seda kihelust ja kaudselt kaasaelamist kuuldes järgmist albumit oli muidugi nii pettujaid kui õlistajaid vaatelt võrdsel hulgal. Eelmine pala oli meil pärit nende debüüdil. Järgmine on pärit 2002. albumi aasta albumilt Geo Kädi Jukurphy. Umbes Sky on see pala. Jõgud juures ka ei, sa suudaksid puudutada taevast, oli üks näide, eks pala Woodvokaalada šoti tuua teiselt pikalt plaadilt 2002 ilmunud Geo kärilt. Aga siis, kui tuleplaadijärgsed vaidlused pöidlahoidjate ja pöidlahoidjate ehk pöidlamäärajate vahel võiks öelda veel edasi kestsid ikka jumal, et kas vool suv kalada ime tabasest, lapsemeelsusest, lapsemeelsest leidlikkusest ja ilmutuslikkusest. Ei ehk teisisõnu alles jäänud pelgalt tuttavlik infantiine, heli, arheoloogia, kui kõik need siuksed väitlused sarnastel teemadel ja teemaarendustele veel kestsid, jõudis peagi kätte juba aastal 2003 ning tol aastaringil jõudis, tahab teha muuhulgas sedagi, et lasta London Sinfoniettaga ühel kommerliku koosseisuga klassikalisel orkestrile, kes ometi on juba aastaid olnud üsna ses mõttes edumeelne, et vähemalt katsetuste eksperimentide aldis etendada ette kanda mängida muusikat. London Sinfoniettaga asi, kus kakstuhatkolm mängis veel muidki Sheffieldi elektroonikafirma voolp all tegutsevate artistide helitöid. Seisugusegi teisenduse. Pealtnägijate kinnitusel kallatas Woodrow garada naivistlik ja mitmeti tõlgendatav elektroonika kenasti välja. Meie kuulama siit edasi. No nii kui normann, mida mina söandan tõlkida kui kotkas sinu hirmas ja sedapuhku ei võtagi ühenda, milliselt voolsukalada plaadilt see pala päritav, liigume ka kellelegi maa teise serva poole edasi. Seal oli üks kõhedama kõlaga näiteid Šoti tuua Kanada elektro sellisest mängutoosi minimalismist seal kõhedusel on ka võrdlemisi kõnekas pealiskiri tiiteil. Seda võiks tõlgendada meie keelde ümber mõlkida kui esiteks võimalust, et vanakuri on peidus pisiasjades või teiseks, et kõige keerukamad mingi pisiasjad. Nii või teisiti, pisiasjadest moodustavad nad mitmed tühikud, millesse kuulaja võib Woodsuv Kanada muusika puhul oma sisu asetada ja seda tehes. Mind on väga hästi selle muusikapaistel tunda pisiasjadest, mida poosub Kanada muusika puhul on mõtet kõnelda ja mis nende pealispinnal lihtsast pastoraadist elektroonikast teevad seesuguse külgetõmbejõuga heli ilma, nagu ta tihtipeale parematel juhtudel. Vaevalt et kõiki neid detaile selles saades saates suudeti mainida või nende peale isegi tulla. Aga mõningast sai kõneldud küll ja nagu ennemgi olnud põhjust öelda, kui ka pool suv kala ta ei tea eriti palju meist, siis meie nendest teame ehk nüüd vähemalt natukenegi aitäh kõigile kuulamast. Saade oli kellegi maa, mina, Tiit, kus need jälle kuulmiseni.