Tänane muusikaline tund kutsub veel kord käima tähenengu matkaradu seitsmendat ja sedapuhku viimast korda. Matkapäevik viib meid tagasi jaanipäeva lõunasse. Oleme jõudnud oma lõpp-punktile Tallinnale juba üsna lähedale Keila külje alla. Bussis on palju tallinlasi ja mis siinkandis ikka nii väga tundmatut võiks olla. Aga ikka on. Teelt keerab üks tee ja sealt paistab võta või jäta, suur lennuk kohe päris. Kas sõidame mööda? Vaadata? Selle asja otsustasin nüüd peamiselt meie kõige nooremad sõitjad aga vanematel ja tagasihoidlikumate oli põhjust neile ainult tänulik olla sest ka lennukiperemees juhtus kohal olema. Saagem tuttavaks, kuidas on nimi ja amet? Laado Salumäe ja ma olen praegu veel noorte tehnikute majamudeli mingi juhataja, aga kõige lähemal päevil saab sellest juriidiline isik Keila mudellennuklubi. See lennuk kõigepealt tõmbas muidugi meie kõige väiksemate sõidukaaslaste tähelepanu, rääkige siis tema siiasaamise loost ja mis lennuk ta on? Jah? Selle lennuki siiatoomisega saamise idee oli noote, tehnikud, maja, direktori idee ja ta oli esialgselt mõeldud viia Tallinnasse lootuse tehnikute maja juurde taksopargi juures Endla tänaval lennuk siis ükskord Tallinnasse jõudis, siis selgus, et ta on nii suur, et teda ei ole võimalik viia üldse sinna, see tähendab, et teda ei olnud võimalik läbi viia trollibussiliinidelt. Kas see on nõukogude armee transpordilennuk An 12, mis on 30 aastat vana ja oma lennud kõik lennanud. Ühesõnaga ta oleks muidu läinud utiili. Aga nüüd siis ta anti üle noortetreeningutele, ta lendas ise oma viimase lennuga hoovis Tallinnasse, see oli nüüd juba kaks aastat tagasi ja siis hõri brigaad võttis ta koost lahti, tiivad küljest ära, mootorid küljest ära ja mööda maanteed toodi ta siia siis Tallinnasse, mis omaette, suur töö, selle koha. Me leidsime end pärast suurt otsimist, sest et sellega oli palju tegemist ja lõpuks siiski Vasalemma sovhoos eraldas meile selle maa, mis ei sobi põllumajanduslikuks kasutamiseks. Keila linna seisukohalt oli see siis selline rajoon, kus ei tuletööstustega ehitust, sest et see on mõeldud puhketsooniks. Ja nii siis lõpuks kõikide asjameeste jahiinstantside kooskõlastusele siiski sai tere toodud siia. Selle järele on siin muidugi see ümbruskond palju muutunud, sest mehitsimisi ette veel selle lennukite lendamise patsi ja siin on palju noh, mullatöid ja teed tehtud ja noh, ümbrus on meil nüüd peaaegu juba korras ja noh, siin ümber patsi veel vaja muru teha ja kõik siuksed asjad need siia nüüd kaks aastat peaaegu läinud tööd. Kus on see maakoht siis niisuguse seisu jõudnud, miks see lennuk on dilemmat väljast vaatamiseks käiakse siin siis see nüüd on ikkagi mõeldud kohe tõsiselt mudeleid ringile tööruumiks. See tähendab, et siin suure lennuki sees tehakse väikseid lennukeid. Meil on käinud palju külalisi ja meil on andmeid, ühesõnaga Soome ja Rootsi mudeli juhtide, kes on väga palju maailmas ringi käinud, et teistsugust juust maailmas praegu ei ole teada, lennukeid kasutatakse küll bensiini omadeks kohvikuteks ja Tartu mänguautomaadid, aga nii otseselt selliseks eesmärgiks praegustel andmetel kasutatud ei ole. Aga ma arvan, et see on vana lennuki jaoks kõige õilsam eesmärk. Pilt? Jah, ilmselt küll kulud ei tule peaaegu kõne alla, sest oleks nagu neutiil läinud. Ja noh, nii-öelda, et ta on siiski ka meie rahadest ehitatud ja tehtud kunagi ta on 60 aastate alguses tehtud ja tema algmaksumus oli olnud viis miljonit rubla tolleaegsete hindadega. Nüüd tuleb kõik vähemalt 10-ga korrusi, jah. No vot, just nimelt ja keegi võib-olla kahju ei saanud siis sellest, et noh, hästi tore ja palju teil on siin neid noori mudelist, meil on klubis praegu 32 maksnud liiget, see tähendab see, need, kes tõsiselt tegelevad kuigi mitte aktiivselt neil noortele praegusel ajal on vist ilmselt neid teisi tegemisi väga palju või või mis see on aga, aga üldiselt meie nii-öelda noh, kogu Eestimaal kõigepealt on nende osavõtjate arv viimastel aastatel tunduvalt väiksem kui varem teistel spordialadel ilmselt ka mõõnaperiood, võib-olla nüüd on inimesed üldse vähe harjunud ise midagi tegema, nüüd on mugavustega korteri, kus poistelgi ei ole noh, peaaegu vaja üldse midagi teha. Nagu vanasti, kus oli vaja tuua ja puid lõhkuda, muid asju teha, mida nüüd peaaegu et vaja teha. Ja sellega märgata teatud niisuguse tööoskuste vähenemist noortel ja, ja, ja siukseid probleeme. Noh, see oleks siin üks koht, kus neid oskusi saaks just omandada. Nojah eks ta ka selleks on mõeldud tegevus. Noh, igatahes ettevõte on tore, aitäh teile. Väljaspoolt olid meie matkajad sellele suurele hallile tehislinnule juba mitu ringi ümber teinud. Ja kui Aadu Salumäe nüüd jutuajamisest pääses ning ukse luugi lahti tegi, siis kadusid kõik Joonas, et üksteise järel suure vallas kala kõhtu. Lõpmata vahva. See on nagu üks tikk, suur saal, siin on oma elektriagregaadid, on kraan, on kõik töölauad ja värgid räämas, väga ilusasti korda tehtud, seda peab nende noortemudelist jaoks küll ütlema. Mõnus jah, eks ole ju? Kes sind reisilennukil nii kalada laseb, istud oma toolis ja ongi kõik. Väga oskuslikult on see küllalt väike ruum, ära kasutatud laesem kõik riiulid, kuhu peale tähendab korralikult need asjad ja. Siin on isegi kenade linadega kaetud toidulauad ja. Leia lennukisaamise lugu, terve stend. Naljakas, ta on nagu suur kala, kui tiivad maha on võetud, kuidas teda tuuakse väga põnev. Ja, ja nüüd lõpuks on tal siis jälle kõik korralikult tiivad küljes ja ja propellerid ja jänes päris lennuki moodi välja, nii nagu ta siin seisab. Aga jah, see vaatorist, lennuk, ilma tiibadeta ta valaskala. Kogu lennuki keskosa, selle, kus ilmselt on olnud lastiruum, on mudelistid oma käe järgi sisustanud ja seadnud siis pilootide ruum esiosas on üsna niisugune, nagu ta vist töös oleval lennukelgi välja näeb. Ja muidugi on meil juba oma piloodidki paigas. Oi-oi, õhku lennata ma hästi ei tahaks. A, meil on piloot ka juba seal. Oh, kus on meeletu armatuurlaud, kui palju seal igasuguseid vidinaid on? Üks raadio stereopult on selle kõrval täitsa tühiasi ja see on siis tüürimehekamber vist. Või kuidas? Viia lennuki rool on siis niisugune nagu poolik rooliratas ja natuke Lotterbunerinugaks rooliratast küllane mõtted, lahku lähevad, teine läheb teisele. Täitsa ja muidugi siis ei teki aru, saamatusi. Toode, sõna vaata teeb pilte, 100 salata. Toode. Ja võimalik, võimalik. Nüüd näeb toode ise ka lõpuks, mis siis välja tuleb. Vägede haaval teevad, ulatuvad mustri. Kas pidi tegelikult oranž olevaga? Võimas majapidamine küll? Et tegemist on ikkagi sõjaväe transpordilennukiga, siis oli siin ju ka relvastus, kuulipildujad, nende paik on olnud lennuki sabaosas. Nüüd me läheme siis tema saba peale. Mööda niisugused toredad oih, madalaks läks, asi see kolks oli minu peamis vastu lõid. Oi päris hakkama vist ei hakkagi minema. Seal meie väiksed noormehed ees ja ma tunnen juba mu pea ei mahu siia hästi ära. Seal igatahes koolitund on küllalt, ma ei tea, kas kuulipildujad ka kuulipildur jalutasin. Haavavärv. Belver, laena r. Kujundati saine. Raam peale päikse muud ei paistnud. Kaberni ara Tahtu VHS. Vaikselt nurgas. Küsis äkki kurval toonil. Kas kas reisijate seas? Põski. Ruumi siirdus varsti. Juuerressi miski vaeva, nii kurvad silmad peas? Küsis, peitus nutunooti. Kas reisijate seas ehk leiduks mõni pilooti. Alaver kadus teadmata arv. Selle kujundati saine. Karl Haava ver talus teadmata, üks laine. Koos sädeme. Selle kujundas disainer härg. Võite isegi arvata, et ühte osa meie grupist oli päris raske lennukist välja saada. Aga ega seda mitte muusikalist peatust kahetsenud, küll keegi, ka naised olid täie innuga asja juures. Aga lõpuks oleme siiski jälle kõik täies koosseisus bussis ja tee viib meid mööda karjakülast kus Eduard Vilde isa juures külas olles sai materjali oma mäeküla piimamehe jaoks. Prototüübid olid nii äratuntavad, et isal oli poja romaani pärast tublisti pahandusi. Vene sõjaajalooga nimelt Tallinna sõjakola nendeks Peeter Esimese, Ta ei ole, pandi Ibrahim Hannibal sõjalisi teadlane teadlane, kellega tutvus Peeter Rästas ringides ja tõi targa ja nutika ja taibuga mehena kaasa ristis ta õigeusku Vilniuses sealses väikses Vene kirikus. Ja hiljem määras ta Paldiski sadama ehitajaks ja ütles, et ega siis Tallinna sõja komandandiks pale. Praegu ja segastel aegadel sattus ta kuidagi pahaks, siis otse troonipärijale leige sunnitud venelastele varjama, ühesõnaga, mis need lahjem, aga ta tuli ise vaikselt pealinnast ära ja ta oli ka Tallinnast ära ja varjas ennast siis kahes siinses temale kuuluvas mõisas rahula mais jagaja kõla, Maicine. Rääkisime golfiklubist hõredam siis see niitväljal Me möödume ka ühest ost ehitusse läinud suurest naljakas kaasas kandma hektarit sooja. Kevad kerkivad maapind valmistatakse ette sealsesse raudteejaama lähedal. Vislamistas isegi ära. Maantee teada nähtavasse glühega naisluuletaja nimest sellise eesti keelde mugandatud paik, mille saksakeelne nimi oli midagi lodijärve. Loodan see. Seal siis praegu ja sind Piimameister ja mõisaametit pidanud mehe pojana. Helilooja ja dirigent ja muusikamees ja meestelaulujuhataja. Seesama paremale metsa endale talu talu isa ei pidanud maad, need olid. Aga ise elasin välja ja töötas sein ja ja noh, see oli temasugune marjuline. Suleti Praegusele toad ning kui kate Talviste läks likvideerimisele, siis meestelaulu seltsi Laulumehed tõid ära tema hõlma, koli tema kalmu läinud kalmu vana mändi, sõita oma talumetsa ümber, noh, see on nagu kõikidele muusikameestele laulumeestele niukene, omalaadne pühapaik. Nüüd jõuame juba üsna Kloogaranna lähedale. Enne teeristi algavad juba paari viimase aastakümne keskel kerkinud aianduskooperatiivide tillukesed tihedalt paigutatud majakesed. Kunagi oli siin ilusate suurte puudega karjamaa. Tule all on üsna ilusat liivaranda, looduslikku liivaranda. Teeme tippude poole lähtume hilisemaks, aga siin lae põhjas hästi lauljad ja sümpaatsed soojad veed ja Mare või ja selle tõttu lahedal seal töötas pahade saksad. Võtsid selle ranna omaks ja ostsin metsas köite ja rajasid toredaid suvemaju või suvel ussikesi lausa. Enamik sellest õpetajatest oli varakamast rahvas sakslaste hulgas. Ja tol korral siis metsa all kõlas rohkem saksa saksa keel, eestlastele jäi nagu rakke teenindamisega. Eks ole siis näha seda, mis lammutati, ära taludeks oligi talusid hävitada ja siis neid ka üksjagu lammutati, aga üksjagu säilis ja neid ei mõisastatud ära. Männi juuritatega tee läheksin oja kallast mööda. Eestimaal on igat masti jugasid on kuni üheksa meetri kõrguseid ja viie-kuue meetri kõrgused, kus vesi kohe ühe diasse kord kahiseb alla tulla, aga on ka niukseid toredaid tagasihoidlikke treppe Usbeki vudinal ühelt astmelt teisele laskub ja ma isegi arvaksid, et need, need trepid on paljud toredamad kuidagi nagu mõtlikumad, et tuled ja istud siin langevad, kusjuures ta ei jäta võimas pilti, aga aga vesi otsib teed kord ühe kivi, kord teise kivi tagant ja kuidagi on intiimsem ja kuidagi hubasem istuda siin selle sulisema vee juures. Treppoja taolisi on meil näiteks Toila oru lähistel lõks, samalaadne asi. Nonii eksami daamidest kasutas juba selle astus sisse. Lastele on ta väga võimas, kevadel kogu laiuses tuleb kohinal ja pahinal vesi alla ta õieti vesikonda suurt taga ei ole, natukene soisid niukse metsa Ducakesi siin ja Neite ja sellepärast suvel kuivata üsna ära, niriseb ainult mõnes kohas siin vesi alla, aga nii kui Sulev vihmani ta jälle ennast üles paisuda, nüüd paar päeva imest olnud ja näed, juba on päris korralikud siin selles juhaska vett sees. Muidugi vetikaid täis ja, ja sellepärast tükita kenasti rohetamaga, just kevade, tulge siia vaatama kõik Keila Joalat ma suurt jõge, aga see on kaugelt kaugelt kaunim. Siinsamas paeastang lõpeb ja tuleb sügav org lahe põhi savidel ja, ja liivakividel ja puhtast liivadel. Et see on nagu viimane astang siin sellel joonel. Sean, paistab üsna noor jõgi, muidu oleks see ammu suure kanjoni sisse kulutanud ja ei oleks enam sellist toredat pikka astakut. Treppoja on pakkunud välja, et 14 suuremat astet on ja langus on ka siin oma paar meetrit. Tahan siin pioneerlaagrite ja suvilate vahel. Need lastel tore sulistada, ainult kahju, et nad siin õlivärviga käivad, kivides kõvasti üle. Kah mingisugune aastaarv kollase värviga sisse maalitud. Noh, meie omad muutuvad kaaned kenasti lasteks lähevad ka. Ja mäkke on siin mitme karvalisi meil nüüd mees mäkke janai snäkke ja kõige suuremad on muidugi need väikse poisina, mis meil siin on. Loeme koos. See kõige suurem vetevaim on meie teeneline meistrimees, pillimees ja fotograaf, kes seal praegu ehitab endale sundida. Treppojal käid katkestus meie jutu suvelossidest, nüüd oleme taas bussis, jutt jätkub nagu poolelt sõnalt. Ega vabariigi aja ja üks kõige tähtsamaid kuulus Tallinna pankuritele õlidele. Selle suvemaja arhitektuur on ikka väga tore ja silmatorkav. Me sõidame praegu temast lasti mööda tema ninad Belle. Laine mais ning mõni aeg tagasi, kui siinsed mõned omanikud, pioneer, laagrivaldajad kaevasid veetrassi jaoks kraavi leidsid nad sealt Tähelepanuväärse leiu, leidsid raha vaja, nagu öeldakse, leidsid savikannud või keraamilised kannukas pühenduse omanikele sees. Ning selles kõige täiuslikuma liivimaa, müntide olude, maaja, piiskopina, müntide kogu noh, sõjale siis eelmistest omanikest ilmselt sinna peidetud näeb, igal juhul täita lõi, võib ka tänapäeval kalanduse leida. Vaadake klassikaline paistab roheline ja tornidega. Vasakut. Laulis jalgade alla, et nüüd enam ei ole. Siia peale kevadel, suvel või, või hilissügisel, kui võõral pühendanud leiva ikkagi enam sellist seal igalt poolt ei saa nagu seal. Ja siis ma olin seal, anname Peipsi põhjarannikul sõjal, lee laulab siinite, aga vini on jäänud Laulasmaa. Seal on üks hästi suur maa tarnima juures, anne, kerid lähta, üsna tüüpiline lävend eesti magad kaebadest alla, vanad soluudak seal maal, nii et head andeks kanne tale kuidagi üksinda siin külas elanud ja siis käinud laulmas igas osas tegime seda järele selle suure kivi otsas. Aga ükskord olevat tema laule kuulnud põrki kaugemal samuti üksi jäänud noormees. Ümbrus oli Kasema kaku ja see noormees oli siis selle lauale järgi, tollal oli see Anne kiri on ta jõudnud ja nüüd on siis hästi palju sugu tehtud ja kõik see rahvas pärineb siis sellest. Hannes ja tema ei ole tulnud noormehest. Nüüd keerab meie buss sisse parkimisplatsile, kus juba palju mitmes suuruses autosid on ees. Oleme jõudnud ühe Tallinna-lähedase vaatamisväärsuseni, kuhu ikka tuuakse külalisi ja kus linlane ka ise armastab käia. No jõudsime siis, ela tähendab Keila joale praegu peale vihmasemaid päevi on joas vett peaaegu nagu kevadel. Tiga siia tuleb tulla tõepoolest kevadel hetk enne jääminekut, talvel see kõik muutub, jää koseks jäätorudes müriseb vesi nii kenasti nagu oreli. Jää, kui see kõik hakkab liikuma meie, kui see jää murduda mühinal alla, vot see on tõeline vaatepilt. Aga nad praegugi on v tolm kose kohal ja pea kogu ulatuses langeb vesi Allasid kuskilt nii kuue-poole seitsme meetri pealt ja alljõgi valge ja vahune ülalpool koske ja juga, no on saared. Ja veel kulumata baas, allapoole on kuni liivakivini juba baas ära kantud ja pikk-pikk kanjon paar kilomeetrit pikk kanjon ja võib-olla kuskil nii kahe-kolmesaja, võib-olla 500 aasta pärast seda jube enam ei olegi, see juga on kogu aeg kulunud, kulunud, langenud fant, pangad talla ja, ja tema asemele on kanjoni, annan lihtsalt kärestik. Kui minna mere poole, siis me näeme seal hiiu kurnasid, kus kunagi vesi mõnda kivi hõõrus, liivakivi sees seda võrdeid tekkisid niuksed, kummalised anumad kiviga põhjas, need on kõik poolkuivale juba jäänud. Noh, siin praegu on üsna õhukene veel see ülemine paekiht kohe all on roheline glaukoniit liiv ja kuskil veel kollakatisk ladet, nii et põrand on juba liivakivist. Noh, mida nüüd lõuna poolegi jura kulub, seda paksemaks baas läheb ja seda aeglasemalt hakkavad need protsessid käima. Ei ole halba ilma heata. Vihmased päevad pisut rikkusid meie sõitu aga selle eest, milline vaatepilt nüüd siin eriti mühab ja kobrutab vesi otse meie vastas tegelikust joast kõrval. Kunstlik nimelt seal on kalakasvatus, kunagi oli ka väike jõujaam ja üsna ammu aega tagasi, kuskil 1500 aastate lõpul oli teada, et seal asus vesiveski ja see ongi esimene teade nii omanikest kui Keila-Joa mõisakesest teade koos siinse vesiveskiga tõenäoliselt mõiskases kunagi siin selle vesiveski juures hiljem juba ehitati luksus loss mõnevõrra mere poole poole kõrgele jõe kaldale, mida me pärast pargis katsume ka natuke vaadata. Nii, nüüd praegu seda vesiveskit muidugi enam ei ole, ei ole ka jõujaama, õieti küll, aga endiselt on alles kanaleid ja väikene vesiveskimajakene, seal te näete sinetamas niisuguseid kummalisi vann. Need on aparaadid, niukene kena Nemineil kus aretatakse lõheliste marja ja merisiia marja ja sellega lihtsalt uuendatakse. Lõhevarusid meile Soome lahes. Muidugi, looduslik lõhe käib siia ülesse kuni Joani kudemas ja sügisel on siin üsna põnevat vaate Vellid ikka lõhe, seljad paistavad siit veest välja, kui tulevad ülesse kuni Astanguni välja. Aga eelkõige muidugi Läheb siit merre tõsine täiendus meie lõhevarudele ja nagu kinnitavad soomlased väga palju Soome rannast püütud lõhet pärineb meie kalakasvatusest, nii ta ikka täitsa oma funktsiooni täidab. Kõik, mis ei oleks aeg-ajalt vesi liiga reostunud ülevalpool praegu Me hoolega puhastav jõe reostusobjektidest seal autodest ja, või laudtee, sõnnikuhoidlatest ja keemiahoidlatest ja vesi muutus puhtamaks. See värv, mis praegu veel on pruunikas, see on soovetest ja see ei ole saastest otseselt tingitud värv. Kose kohin jääb meid saatma ka siis, kui läheme parki jalutama. Veljo Ranniku ikka kiire sammuga ees ja teised riburada järel. Siis jäta paigale, otsib midagi pisut rohu sees ja kaks on mõned ilusad lehekesed pihku. Pahatahtlik inimene, kui te nüüd kodu lähete, siis tõid kõik mehed ja peigmehed ja ja mõnel pruudid ootavad. Ainult mina tahan teha nii, et neile väike üllatus oleks, katsuge nüüd igaüks närida neid lehtimatu. Ja pärast seda huuga öelda täpselt. Küüslaugu küüslaua kuri, olen sellega rahul. Sellega on lugu niiviisi, et kui karu kevadel üles ärkab pikast magamisest, siis ta endale aset täis ei teeks, on ta niisugune punn pandud ette Baraka punn, nisugune tehtud seal nii samblast ja tõrvast ja ja nüüd ta tahab selles punnis kiiresti lahti saada, tahab, et kõht hakkas kergesti läbi käima ja siis ta otsib sellise koha ülesse, kus Tassabeks lauke. Näete, kui ilus tagasihoidlik õis on seal laugul. Lõhnab mee järele ja vot siis karusõda ahmib kahe suupoolega sisse, siis hakkavad niuksed imelikud hääled kõhust, kostmaska käibeks ilmus jurakas sisse, punn lendab kauguse peale. Need vaat sedasama asja tee nüüd sööte osake teiega tee peale teostuda. Aga aga lõhn saab vägev olema, kui ta kodu lähete ühise Alugiga, öelge siis guugo oma mehele. Ta hüppaks meetritest eemale. Ainult et kui päris aus olla, see on väga hinnatud ravim. Venemaal tuntakse teda nimega Tšeremtša, mis pidi olema kas Baskeeri või tatari keeles pärit, sõnab ja väikseid kimpe müüakse seal lausa hingehinnaga turule, sest see on kõige kindlam. Noh, nagu verepuhastaja, nagu öeldi vanasti ja peale selle väga tugev ravim või niukene grippi ärahoidmisele. Nonii, et vaadake, kui kenad õied tal seal laugul veel on, tagatipuks. Nii et või, või see võib ka süüa. Haisevad täpselt samuti. Igatahes, see oli seal suurepäraselt, Charentsiaal küll jõle. Aga noh, öeldakse ju, et mida kibedam rohi, seda suurem mõju. Kord, kui külmal talveajal metsas lumi söökaal sammus vana karuott kodu poole nagu. Reinuvader liialt hell, karjub uus, kuid kull karu, kus sellest nii. Viskas ikaali männi otsast DDR tuuli. Karu peale oli, ütles sina karuott, oled. Sellest kaanest karu Oit magab koopas kunn. Ei ta liigu, metsad ei magab oma bosovo. Aga? Vahel. Möödunud sajandi alguses neid kante käis külastamas Aleksander Grastankendor tookordne tsaari armee kindralnädalase, sedavõrd hakkas meeldima looduse poolest, et. Ta pöördus Nikolai esimese poole palvega võimaldada talle suurt laenu. Need maad siin ära osta, nendest küsiti kõrget hinda ja Saarsele laenuga tegi ja osa isegi tegi Kinkena mehele, kes oli veel Aleksander esimesega koos käinud Pariisis ja moon maanteel seisnud Pariisi linna torne, vaadanud koos vene sõjaväega. Nii, ja hiljem siis kui siia midagi ehitada, tooli tuli isegi Nikolai esimene vaatav, mis siis selle kroonu raha ja kingitusega tehtud oli ja jäi väga rahule, sest et tõesti siin oli nii seitse, 80 hektarit loodusliku metsa kujundatud pargiks ja lossist avanes imepärane vaade joale jõele, metsale ainukene, mis ei avanenud pärimuse järgi ei avanenud meri lossi aknast ja seda ta siis oligi öelnud bänkendorfele, et need kõik on muidu kena. Aga meri nagu ei paista kuulda on, et lähedal meri on, aga näha ei ole. Ja siis pärimus ütleb, et järgmisel päeval, aga hommikul sama akna alla viidi siis tsaar ja näidata, et noh, nüüd sinu jaoks on meil siis meri avatud ja tõepoolest oli siis nagu raiutud sirge siht sealt lossi aknast mereni. No kas see päris just nii on, aga üks selline aken tõepoolest kabelimäelt mereni omal ajal raiutud oli? Kabelimäelt, meri paistis. Lendur rajas endale suhteliselt tagasihoidliku väikse mõisa, kuid hiljem tellis Peterburi tuntud arhitektil Stackenshnaiderilt luksusliku gooti lossi esimese uusgooti loss. Eestimaa see tema enda elupäevil valmis, ei saanud. See valmis mõnevõrra hiljem peale tema surma juba ja tema ainus tütar abiellus folkonsketega ning nii läks tema siis väga vene aadlike perekonna valdusse, kelle valduses oli ta praktiliselt kuni revolutsioonini, kes elasid siin veel ka mõnevõrra hiljem. Ja ka nüüd on siin käinud, eks ole, vähemalt meie lugupeetud näitleja on ikkagi selle soo üks järeltulijaid ja tal on täielik õigus minu arvates isegi nõuda see loss praegu endaga, kuigi ta on praegu haiglana kasutusel. Muidugi, siin on hilisemad ehitused, rõngad seda kõike kahjustanud, mis kunagi oli ja osanga loodus minema viinud, siin jõekaldajoonel oli kunagi kaaristu ja niisugune salapärane käik vee äärt pidi võlvi laega kaaristu all. Noh, selle on jõgi ära viinud. Ikka nii sihukesi luksust endale lubada ei saa. Pinnasevee vastu. Park, milles me seisame, on siis üks paremaid maastikuparke Eestis? Noh, öeldakse veel, et inglise stiilis park ja ta koosneb erinevatelt Vassil paiknevates väljakutest mida ääristab looduslik puistu, mida siin-seal õige pisut on nagu täiendatud või õige pisut korrigeerib, võitjad on pandud alla alumisse rindesse põõsaid või mõned eksoodid, mõni põhjatamm või mägivaher või midagi taolist on üksikute väljakute tagakülgedel, aga põhiliselt orienteerutakse põlistele tammidele. Me seisame ka siin kahe tamme vahel ja need siis on nagu hästi-hästi maastikus nähtavad ja ilmestavad neid väljakuid. Ja tegelikult ju pargid ongi ju puisniidud või niuksed, toredad aasad. Noh, praegu on see aaskoerputke ja kõike muud täis, mõjub ikka hästi rahustavalt sealt kuidagi siin jalutavale inimesele muidugi siin pargis õliga kunstlikke varemeid ja grot mälestuskive ja tahvleid ja sambaid ja kõike muud taolist ja oli ka tiiki veel eraldi. Osa neist on säilinud tänaseni muidugi sambad, kõik on kadunud, aeg on need ära viinud. Ja tänapäeval on siis põhiline pargi küljes kevadine karulaugukorjaja, kes seda siin siis suuresti sisse söönud ja kohe suurelt siit teda ära viivad. Ja muidugi sügiseti on siis lõhe ja forellipüüdjad, kas neil luba on või ei ole, aga no kirg on kerge, siis siin käivad niuksed, kenad väiksed intiimsed, lahingud siinsamas jões nende püüdjate vahel ja püüdjate püüdjate vahel, nii et küllaltki põnev paik. Taas kaob Veljo Ranniku kord teerajalt kõrvale ja juba ta tuleb tagasi kõrrekese tappus. Vanasti eesti tütarlastele selline kena kommet, nad korjasid jaanipäeva ajal jaanirohtu jaaniheina Jaan on meil siin ees ka, Me annetamegi temale selle. Ja, ja siis panid seda pesu vahele ja, ja pesu alla ja taskurätikute vahele ja meie voodisse padja alla ja ja siis see eriliselt nii meeldivat lõhnas, see oligi meie küla neidude sajandite pikku hobune, lõhnarohi. Temal on väga tagasihoidlik nimi lääs, lõhnhein ja siis veel. Kuna tuntud niiviisi kassas üldiselt Põhja-Eestis ja tunnete hästi ära niukene salkus väljanägemisega, natukene hõbedase helgiga mitte segi ajada veriheinaga ja tema kõige parem nimi ei ole mitte eestikeelne nimi, kõige paremini on suu Rovka. Poolas müüakse siis viinad, millel natuke kollakas rohekas varjund juures ja kolm üritun sees, rohkem ei ole nagu ikka meie korjamis paneme peotäie kohe, siis on ikka kohe tunda mõne aja pärast, et juba on tal juures, aga muidugi mina ikka soovitaksin noortel neidudel panna tema nagu kohta niisuguse koha peale, kus pärast on tahtmine tulla kohe nuusutada, niiviisi aga siis siruli andmas, soovitan panna tema kenasti valge sinna sisse ja siis kutsume külla kahe nädala pärast. Vaadake, missugune tema välja näed, ära ta juba muutsin, korjati selja tagantmaalastele näidanud. Ei, see ei ole värihein. Siin ta mul juba seljataga. Ühesõnaga, vaadake siin kuskile ta ikka leiate. Jaani käest käigi malli võtmas. Nii. Nüüd. Maarjaheina. Ja algabki meie neljapäevase matka viimane etapp. Nüüd on kurss Tallina. Tasapisi hakkab tähe pere pudenema, kust kellelgi lähen koju pääseda. Sest eks ole neli huvitavat koosveedetud päeva olnud ka parasjagu väsitavad. Kõiki, keda tänada tahaks, ei jõua nimepidi ette lugeda, muidu kujuneks samasuguseks nagu nimekiri iga tähemängu kokkuvõtete lõpus. Aga ikkagi, ütleme eraldi tänu meie toredale bussijuhile Volli sammule väsimatult matkajuhile Veljo rannikule ja helioperaator Mai Sepling, kuule kes on kõik meie matkasaated oma kääridega siledaks lõiganud ja kokkumänginud. Matkasarja lõpuks on meil varuks veel üks reisil tehtud laul, mis kinnitab, et tähemängijad moodustavad tõepoolest tähedele.