Tänane saade viib meid tagasi 16.-sse juulisse teise päeva meie toredast sõidust, mis sai teoks tänu aktsiaselts helitoetussummale ja firma Ellen Ring soodsa hinnaga bussile. Eelmise saate lõpus jäime pilvitu taeval Kalvi ranna sooja vette mõnulema. Seda mõnuga ei jätkunud aga kuigi pikaks ajaks, sest äikesepilv kerkis uskumatu kiirusega ja meie bussijuht ütles, et kui enne vihma niigi libedas Allikalises teekäänust üles ei jõua, siis võib juhtuda, et ei peagi välja. Jõudsime enne vihma ja nüüd vurame taas maanteel ida poole. Ümberringi müriseb ja sähviv välke. Vihmahood on lühikesed, kuid ägedad. Ja see kõik harmoneerub väga hästi nende paikadega, kust nüüd läbi sõidan. Edu tsemendi tootmisel nagu tiivustas siin teisi mehi ka, kes omasid maid, mõisu, peki paljendavat sinisavi ja siis aseris. Ka üks osaühistu otsustas rajada korraliku tsemenditootmise. Tehased ehitati valmis, aga erilist edu ei olnud isegi noh, räägivad nagu kohalikud, et kuskil olla nagu sellest aseri tsemendist valmistatud sild välismaal kokku varisenud. Nose näib olevat nagu legendi tasemel asi, aga noh, niisugune jutt on igatahes mingil ajal aseris otsustati üle minna tsemendi tootmisel, toopis, telliskivile ja hiidsuured. Aseri tsemenditehaste korpused jäid kõik juba maailmasõja ajal pooliti varemetesse. Ega nad elustanud ka eesti ajal. Ning alles pääle sõda kujunes siis aseris, see, mis ta tähendab tavaks saanud on, tähendab drenaazi torude tootmine ja punase tellisetootmine. Klinker enesin päris jõutud veel ei ole. Küllaltki kvaliteetset tellist tehakse nii, et isegi rootsi läheb pakituna kilesse. Nii nagu normaalne pakend välismaal välja näeb. Põhiliselt muidugi andis aseri mitme kümnete aastate jooksul drenaažitoru. Me võime öelda, et kogu Eestimaa kuivendus on aseri savil asetorudel ja sellega ehitati välja ka linn, et noh, töölisasula ütleme niiviisi ühtses stiilis 50.-te aastate stiilis paar tänavat, siis kuuekümnete aastate stiilis tänav siis 70. aastate stiilist elav tähendab igal tänaval on oma Kindla aja pitser peal. Ta on kohe vahetus vastu Mertsi asula, kuid ega mere ääres Dalaid niukesi supelpuhkerandu ei ole, seal on karjäärid. Sealt ammutatakse sinisavi ja seda jätkub see lõputult. Rannu nimelisi kohti on Eestis õige mitmel pool. Üks neist on siinsamas astangu peal. Sellest sõitsime praegu läbi. Me sõidame kohe mööda suurest kiviristist, tee kaldal selle risti üks haara murdunud. Ja seal oli peal nii venekeelne saksakeelne tekst. Arhailisest laadis kirjutatud tekst. Et siin on keegi Vassili roslaadin. Summ, toote Schlaagen tähendab surnuks löödud. Tegemist on küllaltki huvitava juhtumiga Vene-Liivi sõjas, nimelt Purtses. Selle järsul leedulise jõe kallastele kogunes kaks vaenupoolt ühele poole rootsi ja teisele poole vene vägi ja 1590 oli siis oodata siin tõsist kokkupõrget, seda hiljem sellisel kujul ei järgnenud, kuid enne tuli vene leerist üle kolm bojaari vene printsina juba toimis nii, et aadlikud põgenesid ja tuli üle kolm poja rüksnesdoleurošlaadin. Teine linna saakin ja kolmas oli Baranov. Baranov olgu öeldud, et oli mees, kelle esivanemad olid juba kord Krimmis tatari poole pealt üle jooksnud vene poole peale, nüüd nad jooksid siis kõik üle Rootsi poole peal, et ellu jääda. Kaks neist meestest jäiki rootsiaatikeks, aga nüüd roslaanil tema SAISis õnnetul kombel otsa, sest öösel ikkagi vene väesalgad üritasid Rootsi laagrit rünnata ja Rootsi laagri härra peale, siis olid need üle jooksnud Meerumadroseinadega. Ja selles naginad õnnestus siis vähemalt roslaadin kuidagimoodi hukata, noh temale siis need Rootsi poolele jäänud mehed hiljem toreda kiviristi tee kaldasse asetasidki. See rist on niivõrd imposantne, ta on vastav Kerge ja vastu taevast visi joonestav rist. Et kui vändati siinkandis Hamletit kunagises Magdonovski osavõtul tehtud film, siis see motiiv kasutati ära ja mäletate ka seal filmis oli risk tee kalda suur murdunud risttee kaldas. Möödunud nädala ajalehed teatasid Innocentius Magdonovski surmast. Olgu see neli sajandit siin paerannikul seisnud rist, siis ka selle suure näitleja meenutuseks. Vaid korraks vilksatab pilvepraost päikesekiir ja lööb särama üle lageda välja suurele teele paistva valge lossi ning selle vihmamärja punasegi liigatuse. Sinna me läheme nagu ennem tuletan meelde, et see suue oli Viru lastele üks väga tähtis sadamakoht muiste siin Jabara külas või aparaat küla piirkonnas üldse on vanu muinasasulaid, kalmed ja ka linnamägesid jõkke kiiluvatel neemikutel ja siin kohe praeguse sillakoha kõrval pisut paremal on üks taara kallas. Eks toreda nimega Darra kallas, taara kallas ja Tee äärde jääb veel ilus suur männik praegu välgud löövad sähke selle männiku kohal ja just siin kurtse juures kasvav männik kannab nime Kannik. See on nüüd juba uus nimi. Siin nii 41 kuni 44 aasta lahingute ajal oli haavatuid keda maeti, kelles surnud kohe vahetult maeti siis siia männiku alla mõlema poole mehi erinevatel aegadel maetud need oskagi keegi nüüd vahet teha, kus on keegi. Ainult rahvas hoiab seda männikud niukse nimega. Siit edasi tuleb suur hiiemägi mere poole Purtse lossi paar kilomeetrit pikk ja lõpeb ühe ilusa hiie pärnaga. Nüüd siis Ida-Virurahvas täis ja istutas mõni aasta tagasi siia mäele Tammiku kõikide sõdade ja sõdade vahede ohvrite mälestustammik, pere ohvrite daamika, nagu kordab siis selle männiku nime. Nüüd seisame kenasti kiviplaatidega sillutatud lossi õuel vägeva Rataskaevu kõrval. Siia paistavad mälestustammed, millest üks on Rootsi kuninga Karl Gustavi istutatud ja seda juba kindlasti tema kauge esiisa Gustav Adolfi nimega seovad rahvajutud Eestimaal juhise, paljusid puid. Aga need võivad olla ka ainult legendid. Puud puudeks, aga ehitis, mida enda ees näeme, tundub küll nagu tõeks saanud muinaslugu. Võrreldes selle aher Varega mööda me täpselt samas paigas 11 aastat tagasi ühel õige valikusõidul ronisime. Kunagi asus selle koha peal veel paarkümmend aastat tagasi vare suur kivikolakas ja selle kõrval ütleme, väikene madar, tagasihoidlik puumajakene, mis ongi tegelikult mõisahoone. Ja vanemates allikates mainiti, et selle väikese vana Purtse ehk Alt iisem ohvi mõisa juures on üks suur aidahoone ja tööliselamut, mis võis olla ka kindlus ja mitte midagi rohkemat selle enesele. Selle viimase sõja alguses käis siin Armyntuurse, kes ütles ja raudselt, et see on kindlus. See on väga ilus kindlus, aga edenema ka eriti teda analüüsima, jätkanud seda huvitavat, suurimad asjasse tundus liiga väike olevat ja nii tema siis oli siin kuni nüüd juba Villem raam võttis asja tõsiselt ülesse ja ütles, et ei, see on praktiliselt eesti ainus renessansskindlus. Ja kui nüüd on valmista saanud, on kõik aru saanud, kui suurejoonelisi asja tegelikult siin Virumaa mehed püssi panid. Millise toreda arhitektuurimälestisena sind taastasid, et enne, kui üles läheme, vaatame natukene neid arhitektuurseid elemente, mis selle torni juures on. Sissepääs oli viidud teisele korrusele ja sissepääs omakorda on niukses taandatud seina osas. Et teda saab nagu kahelt poolt ikka natukene nagu tule all ka hoida või, või midagi sinna kaela visata, nendele, kes siia trepile liiga ligi tulnud on üks puu, mis konks on, seal ei ole, see ei ole paavst Onksion kauba ülestõstmiseks, sest niisugune maja peale. On ikka kaubaladu ka tasulise suure sõjatee ääres, eks ole. Nii et kaubalaoluuk on üleval ja tüüpiline tali ja niisugune poom minema kaudu sai kaup üles tõsta. Kusjuures seal sees on ka veel niuke väike lõks. Nii et kui sa sealt tahad kuskilt kohe uksest sisse minna ja, ja üritad ülesse minna laukorrusele, siis on võimalik ka seadel trepp üles tõsta ja sind lasta alla kukkuda, see suurde sügavusse šahti ukse kohal on siis juba nüüd tänapäeval taastatud tau pede vappe. Nimelt siitkandist pärinevad tuubed Tuuve, hiljem see nimi võrra muutunud on muutunud tarbeks. Nende vapp on juurtega üles kistud, tärn, kahe lehega murdunud ladvaga ja kaks okse kahel okse kahel oksal kaks ilusat suurt pärnalehti küljest. See on siis nende tuubede vapp ja see on selle lossi vapimärgiks, sellepärast et on seda esmaehitajad ikka austatud. Võime end tõepoolest tunda lossi külalistena, sest peakorruse suures saalis võtab meid vastu peremees Raivo Pihlak. Et kolm aastat oleme nüüd siin sees nagu sellist tööd teinud ja põhiliselt on nii, et me tegeleme siin kontsertide korraldamisega nagu ongi tagultuuri kultuurisellise firma nime all koostöös Eesti kontserdiga. Me kutsume siia esinejad ja nüüd ka on tänu selle saali heale akustikale hakanud käima väliskülalist. Ja selles saalis, kus me praegu asume, ongi siis kontserdisaal. Ülemine saal on meil siis näitustesaali tarvis ja all on, siis võib öelda restorani osa, kuigi ettetellimise peale publikuks tuleb publikuks, võib öelda, on siitkandi inimeseks, käivad hoolega käivad ja üle Eestiga. Saal mahutab sadakond kontserdikülastajat, istmed on rasked ja soliidsed, ruumiga hästi kooskõlas toekat alal aed, ilmatu paksud müürid. Akna taga on ootamatult suured. See on juba renessansi, tundus keskaeg, niisugust asja ei oleks endale lubanud seal kitsa pilu aknaksed ja ruumidesse võrsunud üsna Samara renessanss vajas valgust ja siin on hästi suured avarad aknad akende juures juhin kohele huvitavale detailile tähelepanu, tähendab akende kõrval on istekohad, niuksed nagu pingikesel niiviisi. Paistab, et ikkagi peaaegu et kogu elu istuti seal akende all, loeti ja toimetati ja tehti käsitööd. See on ka Tallinnas paljudes hoonetes, sest niiviisi üsna iseloomulik kootikast üle tulnud motiiv. Pingid kahelt poolt palestiku. Ja selle pearuumi põrandas ühes nurgas on kesküte. Noh, teistmoodi seda nimetada ei saa just nimelt kesküte, tähendab põranda all on suur küttekolle ris kus kivid aeti hõõguvkuumaks ja siis selle kerise kohal olevas plaadis olevad avad noh, tehti lahti ja sealt tulikuum, õhk, ruumi levis ruumis. Hüpokaustsüsteem siin on siis näha kaks suurt tavapäraselt poiss, mõni kukub alla isi kivide peale. Noh, tavaliselt nad avad väiksemad niuksed, topsike siis sinna peale, siin on sihukesed suuremad. Jah, noh, selline lahendus ilmselt arheoloogiat tehes leiti, minnes suure saali kõrvale, jääb kohe kaks intiivsemat ruumi. Need on siis eluruumid, sõna otseses mõttes magamistoad või noh, elamiseks toad. Me lähme käime nakale. Nii nüüd me oleme siis ühes hästi hea akustikaga ruumist, ruum pole just eriti suur, aga need, need võlvikannad on hästi madalale asetatud, siis siis helisin, rändab ruumis kaua aega ringi, enne kui kustu oleks võlvid kõrgemad. Võib-olla nii head akustikat polekski. Ja Nende kenasti servi on võlvid, tähendab ilma raieteta reisi kenasti keskosas pehmenevad mis näitab ka juba nende hilist päritolu ja need, ütleme välja siis selle kindluse või lossi või mõisa või ühe perekonna elamu, ükskõik kuidas ta võtta tahate selle ehitamise ajast 1000 tõenäoliselt 1530. No siis, kui luteri usk oli Eestimaal juba kinnistunud ja just just just oli algamas kohutaga laastav Vene-Liivi sõda. Naispere oli meil kangesti uudishimulik ja läks kohe ühte nurka uurima, tegigi kohe ukse lahti ja sattus väljakäiku muidugi. Sest et niuksed asjad olid ka seinte sees olemas ja nad olid just välisseinas ventilatsioon hea oleks, et kõik halvad haisud ja kõik muud läheksid kenasti üles õhku ära. Siis nad asetati välisseina ja nagu te näete ühest kiviplaadist välja raiutud niukene uks või tähendab ukse raam, vägev puituks ka seal ja prilllauad ja kõik, mis vaja. Tol ajal osad hügieenist lugu pidada sees, keskaeg teadis, mis asjad taudid on, et sellised asjad on ka siin kenasti säilunud, päris originaalis. Muidugi kaminer, kõik on tehtud nagu uudse kujundusega või tähendab püütud teha nii, nagu ta võis vanasti olla. Ja nüüd ma juhiksin tähelepanu sellele kivile. Kivi, onukene, kodune paekivi küll, kuid kergelt lillakas toon on temas sees. Need Lasnamäe lademe paekivi nagu teisenevad natuke nagu ida poole minna, mida Peterburi poole edasi, seda enam sellistele katoon, jah, ja ta on hästi puhtalt töödeldav ja raiuta. Nii et ja selle juures väga tugev kivi. Muidugi see kujundus praegu siin on hästi lihtne, rustikaalne, kõik raske ja mehine ja rauast ja puha. Tõtt-öelda, ega sised renessanss, et meil ei olnud ka omal ajal eriti rikkaliku sisekujundusega. Tol ajal mööbel alles hakkas muutuma moeasjaks, tol ajal mööbli osas aeti nii lihtsalt läbi, kui saade pikem olid vaibad ja gobel läänide muud niuksed asjad, majuta, karusnahad, eks ole. Ja nüüd siin keset saali on veel üks paekivist toode, lihvitud laud, sellega oli kaasas, oli veel see lillepostament ja peegli alus ja siia siis käis juurde veel kolm sellist istet ka, aga istmed ei ole meil ka veel valmis. Ja see kivi on võetud ka siit seal Saka karjääris. Ja see alumine osa on siis Tallinnast. Arno joodsa tõi meile selle siia, tema nendegi portaalid, autor ka siia, ütlesin, et selles mõttes seal näide, mida kõik meie enda istkümne paekivist teha, saate teda sa üldse mitte häbeneda. Kui tal ikka hea lihtne anda, siis ta naist Realis sõbraatne materjal ja sobib lausa noh, niisugust laadi ruumi tavaliseks tarbeesemeks. Kõrvaltuba on peaaegu täpselt samasugune kamin, peegel seinal, samasugune kõrval ruumika koos pesemisvõimalusega. Siin on niimoodi homme sõnade huumoriga võetud, et vot seal naistetuba meestetoas nagu täitsa eks ole ja näed, naistetoas on madu ja hobune. Et see pidi olema nii, et noh, huumoriga võttes, et naised on kavalad nagu maod, teevad tööd nagu hobused. Aga muidugi võid olevat alustatud mao vastel lõpetatud hobuse aasta sisse. Peale selle on siin keskel ikkagi vooruse sümbol, liilia. Need midagi vaielda ei ole, tõepoolest, me oleme naiste toas, noh niiviisi eeldatavasti need kaks tubas niukse kõrval olid need juba tollel kaugel. Keskajal lõpul elati inglise abielu, härra oli omas toas, proua oli omas toas. Selle lossiga käib kaasas nagu iga lossiga igasugust masti legendid pidid ilmuma aeg-ajalt all söögisaalis istudes, kuskilt uksest. Üks mees, närviline mees, vanas riides, näha kohe niiviisi, et üks kolm-nelisada aastat tagasi niisugust riiet ja ja ta ei rääkivat ühtegi sõnaga, ta tahab midagi nagu edasi öelda ja tungivad, kui tahab edasi öelda, et tal on mingisugune paberirull, käes on nagu näitab seal paberirulli peal midagi, aga keegi teda ei mõista, ta ei oska ennast ise mõistetavaks teha. Ja siis ta läheb jälle ära. Olete kohtunud? Ei, mehega ei ole kohtunud. Ta võib olla nii, et midagi väga põnevat on tal meile öelda ja jääb lihtsalt loota, et kunagi ta õpib eesti keeles keeleseaduse järgi ja ütleb, et me oleme aja ära kõik. Ja teine lugu natukene lõbusam lugu. Teine lugu on niisugune, et vaat siin need ruum on hästi palju ja ja nad on küllaltki kenasti loogiliselt üksteise kõrvale paigutatud, ühes neis elas lossi lesk ja lossiproua oli neiupõlvest läbi põdenud. Rõuged Ta ei olnud üldsegi mitte ilus. Aga Nakam lahke inimene igati ja siis, kui külalised tema majja tulid, siis ta paigutas need kuskile magama, aga mitte oma toa kõrvale kuskile palkas magama, siis öösel hakkasid need ruumid seal abisi ümber käima. Ühtpidi ja teistpidi, igatahes lõpp on alati niiviisi, et see kena härrasmeesküllane lossiproua toas. Kas praegu seisavad ruumid paigalt, praegu seisavad külva, olete ööbinud siin, proua, mina ei ole, aga, aga meil on. Aga kõik on paigas. Noh, huvitav, huvitav, miks need huvitavad asjata vaev, jupasid. Kus on siis üksiti lao korruseks olnud ja üksiti teenis ka kaitseülesandeid, nagu ikka, kõrgemad korrused. Ja noh, jällegi juhin teie tähelepanu vägevatele palk lagedale vägevatele palkide, mis siin tõepoolest üle vaatorit kaetud paeplaatidega, see on siis tulekaitse ja, ja sõjakaitse-eesmärk, et vaat niisama lihtsalt läbi murraks ja kui ka üleval katas põlema läheb, ei tuleks kohe tuli otse alla ruumidesse. Et keskajal võis tõesti nii olla, et katus põles küll maha, aga maja all oli üsna terve ja puutumatu, sest tol ajal ei olnud neid tuletõrjujaid, kes uputasid pärast seda veel maja korralikult üle, eks ole. Praegu on siin näitusesaal vitriin, tutvustab selle ja ümberkaudsete samadele omanikele kuulunud mõisate ajalugu. Seintel on aga ilus akvarelli väljapanek. Raivo Pihlak kommenteerib. No näitusi käib, meil võib öelda, andis sageli ja praegu on üleval Eesti akverealistid, ühendas. Ka meil on näitusmüük ja üldiselt on ostetud siin hulk hulk maale ju paha. Ja ma arvan, et üks, kaks nädalat on see näitus oli üleval, siis tuleb uus näitus. Kas on ostjad ka põhiliselt kohalikud või need, kes mööda sõidavad. Kohalikult ostjaid on vähe, aga poisiga, kes mööda sõidab Standel ka täita palju rahvast sees või on ta põhiliselt suvehooajal talvelgi vähenenud, sest talvel on siin ikka külma vaid siin on maalinäitus ja On korraldatud, eks ole. Ja Ülle Meister on pärit siitkandist ja tema nagu aitas seda ikkagi Eesti akvaristid. Nagu ühenduse näitas siia meile saada. Ja käsitöö näitus on meil olnud väga huvitav näitus oli tarkus, tartu naiste käsitöö näitus. Ja kohaliku ja kui ikka võimalus siis ikka pidevalt vahetama. Üles tulemine oli lihtne, avar trepp on ehitatud sinna, kus omal ajal oli vaid ülestõmmatav puudret ning selle all haigutav tühjus. Luks. All laskume kitsast müürikäigust, kus on palju muhu pähe saamise võimalusi astme taga hästi ahtad ja kõrged. Nüüd me oleme siis keldrites ja nagu te näete, renessansiaegne võeti kenasti omaks, tavaline Niukest silindervõlv siin keldris ka lihtne silindervõlv ja seinad on krohvitud muidugi siin dekoratiivsuse mõttes, eks ole, on jäetud osa kive avatuks krohvi all. Paljud mõtlevad, et keskajal ja hiljemgi olid niuksed trussikud, reaalsed mehised lahtise kiviga seinad olnud nad ühtegi neil peegele krohvikate peal. Lihtne kellu, krohv oli peal, mitte eriti silutud krohv ja siinsamas keldris samuti. Siin on praegu siis tantsuruum, ma saan aru ja muusikaruum ja siin pidi olema, on väga niisugune salapärane akustika. Kui orkester ühes seinas on ja mõni armastajapaar seal teises seerias omavahel sosistavad, siis helise see armusõnad ilusti üle lae suure kaarega minema, sinna orkestrisse, need positses mõnuga kuulavad peadmise Tollusitesse räägin, see efekt täitsa olemas. Tiina näideerid ja. Nüüd me siis olime teiega ühes Ida-Virumaad kindlustatud mõisas suure sõja- ja kaubatee ääres, aga tegelikult tuli neid kohe ridamisi õige mitu. Kõigepealt läänepoolsem oli Viru-Nigula kirik, kindluskirik siis kohe tema taha jäi Kalvi Kalvi kindlus oli väga suur, võrreldes siis nüüd sellest vasalllinnusest vast teist topelt suurem. Siis tuli Purtse Eisenhoweri vasall-linnus. Siis tuli järve vasall-linnus saksa keeles kandis huvitavat nimed Türk, saal, Türk salu või midagi taolist. Sest järve seal ei ole, ma ei tea, kus eestikeelse järve nimi tulnud on. Nii, ja nüüd veel edasi ida poole tuli Edise vasallilinnus, tema küll polnud suur kutele väga kõrge. Kuulge tali, kõrge torn. Ja endise vasalllinnusele järgnes omakorda jõhvi kindluskirik. Ja siis on tükk tühja maad ja siis tulime, suur Narva linnus. Need seesama suur sõjatee oli ääristatud nii kindlus, kirikute kui kantsideks ehitaja neetud vasallide mõisatega. Ju ta siis ikka nii tähtis sõjateena oli, nagu te nägite, ülemisel korrusel olid väga suured laoruumid. Joogakaupa käis nendest linnustest üksjagu läbi. Põige lähimineviku siinsamas Lüganuse lähedal asus üks raketi taas, mis pidi valvama suure kodumaa puutumatut piire. Ja just siit lendas ülemati asurust oma teel Moskva punasele väljakule Šeremetjevo kolmele nagu lõuapooliku trusti maandumispaiga riskisid. Mõtlesin varia taga paremale vaadates paistab veidi kõrgem metsa tukakene sele ühtlase madala metsa taustal. See on alu linn, kilomeetri jagu on ta siis lõunas veidi kõrgem, liivane seljandik inimkätega natukene nagu üle kohendatud ka. Ja hiljem rikutud ka omakorda inimkäte poolt. Ja kõik, mis alu linna taha jäi, oligi Alutaguse seitse nimi tuli, Allen tacken saksa keeles Alutaguse. Nii et see oli väga suure piirkonna omalaadseks piiriks. Ja väga legendiderohke linnus mõnede legendide järgi siit hakkaski. Päris põrgusse, kus kalevipojal tuli need vaesed vangistatud neitsid vabaks lasta vabaks tuua. Igatahes siin on käinud Otto Villem Masing, kes Lüganuses ka kirikuõpetaja kohta pidas siin linna peal käinud Kreutzwald, kui ta käis Viru-Nigulas ja paljud teised hilisematki kirja ja, ja, ja luulemehed külastanud Alut. Ja siit on ka väljakaevamistel tehtavate hulka unikaalseid leide. Üks üks leid on kuskil üle 80 eseme leitud veel enne viimast sõda väga rikkalikke muinasaja leida. Tänu sellele Alutagusele on meil üks huvitav probleemid, ring, see on riigipiir. Nimelt Rootsi aeg vaatas, et sinna neemani jäi hulk suur tükk tühja maad ja siis ta liitis Ida-Virumaa omaette kobermanguks mille külge Ingermann landi Kupermanguks meile külge liideti. Alutaguse ja piirijooneks sai kuskil Purtse jõgi, Aburd seegi on ka sõdadest palju kordi hiljem piir olnud. Vene-Liivi sõja aegu, alati, kui Vene väed Eestisse siit põhja poolt olid, siis esimese Robiniga tulid välja Purtse jõe äärde lõid laagri üles, siis otseses, kuhu poole edasi minna. Ja need madinadki käisid just nimelt Purtse jõe joonel. Nii nüüd kui läks lahti kuulsataks 19. aasta lõpu ja 20. aasta Tartu rahuläbirääkimisteks, siis mõlemad pooled valmistasid usinalt ettuma ettepanekud. Ja üks teine ettepanek oli, et miks ka mitte terves hingerman Land oli ju vene järelikult Peterburi piirkond, järelikult tema piir võiks olla ka Eesti riigi ja vene riigipiiriks. Ja siis pakuti selleks välja just nimelt Purtse jõe joont. Läks kuidagi teisiti, nihkus hoopis üle Narva jõe. Saka asub mere ääres, otse Kohtla järve kohal. Et tööstuslinna heitveed valutumalt merre juhtida. Lõhati klindi Astangusse paraja lauge kaldega tee ja seda mööda menüüd sammumegi kergelt tibutab vihma käes geoloogia õppetundi. Mees kenasti siis pallindubki, see kuulus Põhja-Eesti klindikompleks üleval, kuskil seal on Aseri lade, see on niisugune korralik tihke paekivi. Siis laseri lademe all tuleb natukene savikam, ladesi on Kunda lade ja siis kohe selle all tulevad alam-kambriumi liiva, kivid, seon, glaukoniit, liiv, ta niukene, ilusa roheka tooniga. Seda panjendubka, kõike, mida te siin näete Tallinnas Tallinnast, millele lisandub veel Lasnamäe lademe, mis siin üleval on kulunud ja kuhugi lõunasse kandunud. Nii seda glaukoniitliivakihi all omakorda tuleb kiltkivi, niisugune ilus pruunkilta paljudele tasin paistab olevat meetrite järgi oma kaks pool kolm meetrit, see on diktüoneemakilt. Ja see on siis see kilta, mis sisaldab kõike muud ja selle muuhulgas ka uraani, kes teab, kas nüüd just väga palju, aga tonni kilta kohta siin vaata et oma kolm-nelikümmend grammi tuleb uraani küll. Nii ja siis selle all omakorda tulevad veel teised liivakivid ja kuskil siis päris alla on peidetud fosforiit natukene oobulusliivakivi, nii et kogu see kompleks on korraga meil siin õhku lastuna silme ees. Hiljem, kui me mere äärde läheme, siis ta on meil kõik 100-ks, saada jaks. Aga ta on nagu natuke mattunud rusukalde all või siis ta on lihtsalt metsakass, on teile nii kenasti näha, aga siin noh, tõsi küll, Segib asjatult lõhangutest, aga, aga kenasti on silme eest kõik näha. Siin süve lasu lõhendik ossa juures on väga ilus liivarand, seda jagub siin yks paar kilomeetrit kahele poole aga muidu see kallas väga kiviseks, kohati on ainult lauskiviklibu, st või siis kohati tuleb nagu põrand tuleb kambriumi sinisavi, et kõnnid puhtalt sinisavi peal ja sinisavi ehk kohati siis ka siia astangu alla, siis on siin väga võimsad maanihked, aeg-ajalt tuleb paarsada meetrit nagu rinnakuna tuleb alla, kallas mereni smeri murrutata ja kannab laiali ja siis jälle kuskilt mujalt tuleb. Ja nüüd siis selja taha, kuni astangu jääb niukene rusukalle kõrgusega oma 10 15 meetrit ja selle kohal siis juba puhas kalju kahtteist, nii 15 20 meetrit. Siin kõige kõrgem koht ei ole siin kuskil, ta nii kolmekümnemeetrine on merepinnast kuni sinna ülesse astangu servani. Aga mida eriti tahaksin, et õigeti nagu olemust mõistaksite, on see laialehine mets. Just vastu põhja kus peaks olema kõige külmem ja kõige niisugune võikam, see kliimakassa Kesk-Euroopale iseloomulik laialehine mets tähendab, kasvab jalakas. Noh, loomulikult sedasama Sangla must lepp, mis tahab sad allikavette, mida siin astangu alt väga rikkalikult tuleb, kastab Vaher. No isegi natuke tamme on, eks ole, ja kõige selle all on erakordselt lopsakas kõrge taimkate. Noh, siin on siis väga palju erinevat sõnajalaliike, neid sõnajalgu, mis ainult klindi kalju seinapragudes kasvavad või siis need, mis selle laialehise metsa all kasvavad laanesõna jalge ja maarjasõnajalga ja põdrakeelte kliimaasju, mida siin kas või peaaegu kõik Eestimaa sõnajalad on siin sellel kitsal lõigul ülevat Astanguks kuni mereni esindatud, need botaanikutele on see ka mitte ainult geoloogidelevaid nendele botaanikutele kaanda üks imemaa. Ja muidugi ma vaatangi juba esimesed kivistised on siin leitud neid vanu, kus sõna otseses mõttes kunagisi ordoviitsiumi meres elanud mitmesuguseid elukaid, kalu. Nii et ma usun, et kui me jõuame sinna teise otsa, siis me oleme kõik suure kivikoorma all. Kõige õnnestunum kleitide saate siit mõned triolopiidi triloobiit. Ta oli mitte ainult põlevkivis, vaid ka enne seda, põlevkivi, tähendab enne niivõrd noh, nagu vetikarikka mere tekkimist veidi karmimas meres ka leidus Treolobiite. Need on meie täna taset, keldri kakandid, ta elab täna vaevalt see kuulus selle orbiit edasi natuke moondunud kujul. Et neid kivistisi leiutasin nüüd ka piisavalt, palju see mets merre siin all näete, on praktiliselt ürgmets. Alati olnud ürgmets, kunagised õitjale majandatud, keegi siit endale küttepuid ei toonud, sellepärast selle ülesse viimine käib üle mõistuse, eks ole ju. Nii et me kõnnime ürgmetsas ja ürgrannas, kus vähemalt 50 aastat eestlastel asja ei olnud, mis mulle eriti selle väikse matkameeleolud kaks teeb, minu arvates on need Jendrikud juured läbi alt ära uhutud pinnasega kividesse klammerduvad ja isegi need surnud puud, mis siin rannas on fantastilise kujuga juured, fantastilise kujuga jändrikud puud, mis otse nagu sellest veest ja sellest kivist välja kasvavad. Täna on ikka olnud mesi meri niivõrd soe, et näete, kuidas vetikas tuleb randa, need on niisugune kummaline veepiir, kõigepealt on hall meri, eks ole, siis on roheline lai linte, siis tuleb kollane liilia, siis tuleb valge klibu ja siis hakkab tuleb suur rohelus Lähme ülesse kaljusse minema astuma ka edasi. Valged jänesed olid mere peale ja üldse mingisugust tuult natukene tõuseb ja siis hakkame siit suure kiviklobin. Aga liikuma. Raivo aeg, mil kõik see rusukalle on siin. Igasugusel kujul meil jala mere peale on ilmunud väike valgejänes. Välgud löövad mürts ja mürts. Ja tegelikult on see ideaalne kõndimise ilm, sellepärast et palav ei ole. Külm ei ole, need paar piiska vihma, need on ainult nagu väga väike meeldiv tus. Tähendab kambriumi sinisavi tee ülemist Ordoviitsiumi paekivide setteaegade vahele jääb umbes 200 250 miljonit aastat, nii et oleme ikkagi kohutavalt pika ajavahemiku keskel kõndimas Nonii viisi kambramon kõige vanem, mis üldse välja setis ja ja maailma meredes välja setis ja see oli see, kusjuures elu hakkas tekkima või õieti juurde tekkinud esse tekkimise aeg, näe, kus tüdruk tõimele põnevaid elukaid näha. Temalangi Jubatrjolo, Piite ka näed see samani, patriolopitsin peal nad sellise koorikuga ja see on mingisugune sünge uss siin ja temal tuleb kõige ilusam kollektsioon, mul on niisugune tunne. Vaene ema, kes peab kõik need pärast kodus kuskile raamaturiiulisse ja parem on on igalühel midagit juba nisukest kollektsiooni näha selle eest paljud maailma geoloogid annaksid palju, et korraga näha nii suurt läbilõiget jätk, et oma käega katsuda kambriumi. Mul on olnud elus niisugune võimalus. Ma käisin rannamõisa panga all ja siis üks mees ütles mulle Vii, et ma saaksin käega katsuda seda kõige vanemad maailmas ette. Ja noh siis õnnelik nägu pääs pareneb kambriumi. Härra näinud, et see on nii, kui Hiina müüri oleks ära näinud, umbes selline samasugune erakordne elamus. Erakordne elamus oli see käik meile kõigile. Metsikult ilus. Ma ei tea, kas meie matkajuhil oli ilmataadiga kokku lepitud. Enne meie rannast lahkumist olid äikesepilved korraga kadunud tuul nendega kuus, päike ja meri särasid võiduidülli iliselt ilus. Vaevumärgatavat rada mööda järsust kaldast üles ronimine oli küll nagu Hiina müüri vallutamine. Siiski jätkus veel jaksu, et ronida nõukogude piirivalvest mahajäetud kõrgesse vaatetorni. Oh, oleksid nad ometega oma käärpikksilma maha jätnud. Palja silmaga Ki paistsid sellest kõrgusest tütar saared. Või oli see vaid soovunelm? Majesteetlik avarus? Seda vaadet jäämegi nüüd imetlema kuni järgmise saateni. Kohtumiseni nädala pärast. Ammega. Mary.