See laul on reisijutu alguseks ehk pisut ebatavaline aga sisult sobita väga täpselt. Kõik need reisisellid, kes matkast osa võtsid, on ju liitnud just nimelt muusika sügisest kevadeni kestvad viktoriinid. Ja kui 17 korda on matkajad oma telkide, kottide, toidukastide ja lõkkeämbritega mahutanud end raadiomaja ees tagasihoidlikumas või luksusliku masse bussi siis kaheksanda juuli hommikul lauti kogu see tarvilik kraam Tallinna lennusadamas riikliku mereinspektsiooni laevale Triinu. Ja me võime 36-st suust kinnitada, et mereinspektsioon on maailma parim inspektsioon. Triinu on kõige kenam laev ja selle kapten ning meeskond kõige toredamad meremehed. Ilm on just niisugune nagu oodatud. Soe päike ja värske tuul. Ei külm, ei palav, imemõnus on meie seas neid, kellele see on elu esimene meresõit. On neid, kel kogemusi küllaga. Aga sellest sadamast otse Patarei vangla kõrvalt pole keegi meist kunagi välja sõitnud. Nii et uudistamist on igaühele. Esialgu olemegi enam-vähem kõik ahtritekil, kes mõnusasti kummist päästepaatidel istumas, kes reelingu ääres seismas, pilgud kinni linna silueti küljes, otsimas tuttavaid kohti ja avastamas neid uues vaates. Libiseme mööda Paljassaare otsast nähtavale tulevad Õismäe ja Tabasalu kõrged majad. Ja siis on juba aeg pöörata pilgud ettepoole, kus reisisiht. Naissaar pole enam lihtsalt silmapiiril kerkiv kõrgem kiht vaid saab järjest selgemini nähtavaks. Juba eraldab silm metsa servas üksikuid puid, suuremaid ja väiksemaid. Hyvin rahne rannavees. Olemegi sadamas kintsud konksud kai peale suurenenud. Triinu meeskonnale, kellega kohtume jälle homme õhtul. Jäägrid kontrollivad grupiluba ja loevad meid üle. Kõik klapib, õnn kaasa pandud selga ja avastusretkele. No. Midagi. Teha. Pikakai teises otsas paneme oma kandamid jälle maha ja nüüd teeb matkajuht Veljo Ranniku jutuotsa lahti. Nii et tere tulemast saare pääle, Me oleme naissaarel. See reis on meil natuke eriline, tavaliselt me oleme sõitnud bussiga vurr-vurr ja siis kuskil maha läinud, natuke ringi vaatanud, maasikaid söönud ja bussi peale tagasi tulnud ja jälle edasi sõita. Ja, ja alati on missis saatnud tee peal see bussihääl mikrofoni hääle kõrvale ja nüüd on puhtalt jala käimine, sest raudtee kahjuks arvel praegu ei tööta. Mina olen viimase sõidu siin veel saanud, teha päev-paar enne vene sõjaväe lahkumist, raudtee töötas, nüüd kahjuks ei ole teda veel tööle saadud, et kõik teha jala tähendab kõik hooned, kõik raudteed. Kõik need, mis siin püsti risti on, on Viimsi valla omand. Maa on veel riigi oma ja mets on riigi oma. Oh, mis kena ootamatus metsa poolt ilmub kaile maastikuauto järelkäruga. Jäägritel sadamas natuke asja ja seejärel on nad lahkelt nõus meie kraami tulevasse laagripaika sõidutama. Väike tubli auto saab vägeva koorma peale. Lausa uskumatu, et see kõik ära mahub. 1000 tänu neile abi eest käed vabad ja süda kerge võime hakata ringi vaatama, kus me siis õieti oleme. Lausa keset vanaraual asusid. Selle sadamakai rajasid juba tsaari, et Vene sõdurid, aga praegu on seal eestikeelne kiri suurt kahe vähemalt kahe korraliku kirjaveaga ja sinna on kirjutatud peale, et see on vene kaitseministeeriumi omand. See oli siis, kui laulev revolutsioon oli alanud ja kui piirid põlve kadus. See endine Nõukogude Liidu piirivalve, kes väga valvsalt seda saart kaitses Põlvas siis hakkasid siia muidugi uudishimulikult sisse pressima ja, ja siis neid aetasite ära ja siis igaks juhuks kirjutati kohe kai peale, et olete võõral maal, mitte üldse Eestimaad. Kuigi on tegemist ikka tõepoolest olnud läbi aegade, Eestimaaga. Sadamasse veeti kokku raudteed pidi kõik see, mida taheti siit ära akueerida ja nagu te näete pääle tavalise klassikalise ohvitseride perekonna vara taheti vanametallijoode tassis, üks ego veeti ära, aga, aga üksjagu jäi alles need, mille keskel me siin praegu oleme, on miiniankrud suured, tohutud raudkappide kuhilad, miiniankrud ja muidugi on jäänud siis siia see n, see puutumatu tagavara, kus oli diiselkütus, vaadid, mis tasapisi veel imbuvad siia pinnasesse. Pinnas on küllalt sügavalt reostatud. Eks seda saart ole uuritud siit ja sealt, arvatavasti on ka siin lõhkekehi veel siin-seal alles. Aga kõige põhilisem mure on meil lihtsalt nende samade maha jäänud nafta ja bensiinivaatide pärast muu, kõik on siin parasjagu rüüstatud, sest uut elu veel alatud siin ei ole. Kuid selle jaoks on kah omad plaanid olemas ja sellest räägime natukene hiljem. Aga nüüd lähme nutetud rikkuma. Kes mäletab eelmisi matkasaateid, siis seal on meie edasiliikumist tähistanud niinimetatud sõidumuusika ja suur osa jutustan aetud bussimürina saatel. Seekord olgu siis käigumuusika, aga mürinat. Pääseme ometi tahes-tahtmata tuul aeg-ajalt mikrofoni sisse nende pankade pärast, palun vabandust, aga kus sa mere ääres tuulise ilmaga siis tuule eest pääsed? Sumptomi otse luite liivas. Nüüd me oleme siis saare lõunaotsale lähenemas, oleme veel idakaldal. Ja nagu te näete praegu meres, on sellised protsessid saart nagu uhutakse veidi vähemaks kogu aeg, kogu aeg meri kannab nagu randa ära. No ilmselt on seda Dust põhjustanud viimased viis aastat neli aastat ja vaata pikemat jääta meri ja talvetormid, jaanuaritormid, veebruari tormid, pääsenud purustama randa ja noh, nii meil küll on ilus kõndida, üleval liivad ja luited ja männikud ja all on siis alla varisenud kivid ja peenklibu ja, ja siis niuksed, ürgsed maha kukkunud vanad puud ladvaga meres. Aga muidugi protsess iseenesest natukene murettekitav, sest on ennustatud üldse maailma meretõusu ja selliste Abratsiooni protsesside süvenemist Eestimaal ka Eestimaal tähendab, mida mujal maailmamerel. Nüüd, kui me läheme lõuna poole, seal tulevad suurejoonelised luiterannaga, seal teeme siis väikse supluspeatuse, kui on julgeid inimesi, aga noh, siin on lihtsalt liiga kivine. Kivide vahel kevadel siinsamas metsa all on nahka, mida me oleme harjunud kirjeldama, rääkima Vilsandil ja kuskil seal Väinamere laidude veel ja lause Läänemeres, aga siin ka on, sest On ikka peaaegu inimtühi saar. Kuigi nüüd sadamas oli laeva täna üsna palju, see ei tähenda seda, et, et siin nüüd olles ka niukene suur elanikkond, need on ikkagi sisse sõitnud, kes pool päeva või päeva veedavad, saadavad, välja lähevad. Alaline elanikkond on praegu mõne mehega esindatud lõunakülas ja, ja siis põhjakülas, kus on piirivalve ja metsavaht ja tuletorni mehed, nii et see on kogu see saare elanikkond, saar tegelikult on ürgne, puutumatu loodusega saar. Viis ja vii piiril tohutu palju kive. Ribake liiva kõrgemal liivapallil tumeroosad kurdlehised roosid madalal maadligi, aga selle eest mitmemeetrise läbimõõduga ringidena ja oma 10 meetri pikkuste peenardena. Metsin samas esimesed seeneleiud, ilusad puravikud, suured ja puhtad. Ja mis kummalised kuused, oksad otse maa peal nagu lehvikud laiali. Latva õieti polegi, rootsuke ainult. Kui kaeviku põhja on hakanud kasvama kuusk, siis nagu ta nina natuke kõrgemas kaevikus pistab jätta tuulte meelevalda ja siis need kuuseoksad hakkavad pikki maad roomama, mingisugune üks latt ronib ülesse ka ikkagi kuidagi muud niukene, hõredakene meeter kaks, kolm kõrge, aga pikimaada viis, kuus seitse meetrit laiuvad nisukest toredate Kuuse rohelust. Ma kujutan endale ette, kui kadedad on majaperenaised, kelle koduaed on, kui saaks kah kudu aeglane kuuse roomama panna, eks olevat, ei saa, tuut ei ole nii palju mere ääres saab, eks ole nüüd Ma juhin veel kord tähelepanu sele rannataimkattele tulite metsa pidi ja roosilõhn oli minas, eks ole, puhangutena tuli mõnusat roosile, no eks ole see siia kunagi istutatud, aga eks merre heidetud rannaroos kartuliroos nagu proosalisel ranna päevas kutsub teda roosaru koosa. Kurdlehine roos on hästi palju ilusaid nimesid, eks need ole ka siia randa kandunud ja liivadele kinnistunud. Ja nüüd siin mitme kilomeetri pikkuselt on rand ainult kaetud kurdlehise roosiga ja selle tõttu seal uide nii kõrge on, siis see hoiab luid Te kinni, ta läheb ka metsa alla, aga noh, seal ta nagu kängub, aga siin päikese käes on ta siis kenasti lahti ja roosatab, eks ole, kui siia tulla sügisel. Mul on olnud võimalus möödunud aasta sügisel selle kõige magusamal marjaajal siin olla, siis punetab, ma ei ole kuskil nii palju näinud seda suurt rannaroosiseemet suurt punetavad seemet ja siis noh, siin inimesed korjasid, kes meil kaasas olid. No poole tunniga olid neil viis, kuus liitrit korjatud, ütles, et no nüüd koduvein tuleb. Ja koduvein tuleb nüüd kui ranna poole vaadata, seal on siis seda luite kaera võistelda. Niukest varaks kaera, palju nimesid, täpselt samuti, mis ka kinnistab luiteid, aga allpool meri teeb oma töö siin hakanud ilus pläs. Me hakkame lähenema hülgekari nukale. Nüüd kui liiva vaadata, siis aeg-ajalt liiva sees niuksed, imepisikesed, niuksed, silinder ja niisugused või mittekoonused koonilised augud augu põhjas on niuke väike mulkene, eks ole. Seal panime optimistid. Nimelt need sipelgalõvid tema uuristab augu sisse augu põhja ja tõmbab endale veidi liiva peale ja siis siis istuge, võtab terve elu aega, ootab, et mõni sipelgas sinna sisse kukuks, eks ole. Ja no vot see on optimism, eks ole, ka veel ei tule, sest last ikka mõni kukub täna või homme või ülehomme või kuu aja pärast ja et neid auke nii palju on see näideebees sisse kukutanud, on alati olemas. Nii et need alati keegi kuskil libega sisse kukub, ta võidakse nahka panna või, või kuidagi nii, et need, need sipelgalõvid, eriti seal eespool, kui me läheme õrnadele liivadele. No lihtsalt vaimustav on näha, kui palju optimism maailmas. Ühine optimistlikult klaasi poole. Ootamatult kerkib meie ette keset liiva luidet tammepuust rist. Ristol see hiljuti pandud ja näete siia hiljuti toodud roosidega. Märg ja kaks ankrut on selle risti jalamil ja peal on prantsuse saatkonnalt ja prantslase trikoloor on pärja lindiks. Me olemegi tõepoolest prantslaste haual. Vaat selle saarega on olnud lugu nii, et saareperemeesteks on olnud eestlased ja rootslased, rannarootslased eestirootslased. Aga pere mehetsejaid on siin olnud hulkamad teisi. No kõigepealt Põhjasõjaeelsel ja järgsel ajal veel peremehetsesid siin Rootsi sõjaväelased, kuni Tallinn alistus Peeter Suurele siis 1710. Pärast seda käisid ka veel Rootsi laevad siin ümber tiirutamas ja käisid ka rannas järgmised peremehetses siin saarel olid inglased, prantslased ja seda Vene Krimmi sõja ajal. Krimmi sõda mäletatavasti algas 1853 ja 1854 tiirutasid siin saare ümber siis juba tookordsed liitlaste laevad ja maabusid ka siin. Ja 1855 olid samuti veel siin inglise eskaader koos sinna kuuluvate prantsuse laevadega. Ja meremeestel. Õnnetus sõjalaevadel vanasti olnud. Rända nad ju niisama lihtsalt ei saanud ja toit oli vana. Toit oli konserveeritud või soolatud ja laevadel oli Scurbuut. Ümberringi võisid olla rohelised saared, rohelised metsad ja rannad. Aga laevalt maale ju ei saanud. Maal oli vaenlane ja Scurbuutori tavaline külaline nihukeses laevastikus vanas purjelaevastikus. Ja ka need laevad kannatasid veeskonnatkendaskurbuudi all ja kui nad siis tulid ja blokeerisid Viru ranna Eesti lääneranna ja tegelikult blokeerisid ka Tallinna siis siia saarele atrasid laatsaret ja ravisid oma haigeid, madrus, seid ja surnud maeti Saarele. Mitte sõjas langenud, vaid skur puute või mõnda muusse haigusse surnud mehed. Kuna ka saarel oli luteri usk rannarootslastel siis inglased homi surnud. Riskisid sinna matta, katoliku kombe järgi sinna südamata ei saanud ja, ja katoliku kalmistu madruste kalmistu rajati siia saare lõunakaldale luitesse. Ja siin oli kunagi siis ristmis, hiljem kustus ja kadus, aga rahvas seda kohta teadis. Ja nüüd siis, kui saar taas avatud on, kõigile, kui siin enam ei ole pere Meetsemas venelaisi. Nemad olid siis selle saare kõige suuremad ja pikemaajalisemad isandad siin. Pärast seda tuli prantsuse saatkond ja pani siia tammise risti ja kord aastas, kui on prantsuse vabariigi aastapäev. Saatkonna esindaja tuleb ja toob siia rahvus värvides pärija. Nii kaua ja tagant mäletatakse oma langenuid kadunud kaasmaalasi. Mina olen 30. Kaks aastat juhtinud ekskursioone aga möödunud aastal mulle tehti selgeks, kuidas tuleb ekskursiooni juhtida. On olemas kolmest paragrahvis seadus. Paragrahv üks, igal grupil peab olema juht. Bar, kaks, juht teab kõike. Ja juhil on alati õigus. Paragrahv kolm grupil võib ka vahel olla õigus, aga sellisel juhul rakendada paragrahv kahte. Igatahes praegu langevad paragrahvid kaks ja kolm kokku. Üksmeelselt otsustatakse teha ilusal liivarannal puhkepeatus, kus soovijad saavad aega ka ujuma minna. Lesijanud jahedavõitu, tuul veel jahedam, aga päike on kuum. Nüüd me oleme siis jõudnud saare lõunatippu ja temal oli õige pikk nimi küll karinukk, hülgekari pipe, kari. Ta on lühem vorm ja kõik karid on siis niiviisi nüüd Eestimaal enam-vähem kirja pandud. Liitsõna kari, Õlcari ots, kui tahate, võime selle veel juurde luuletada, sest me oleme täitsa otsa peal praegu ja meie pea kohal on siis lõunamajakas millel on praegu, nagu te näete päikesepatareid eraldi need kaks paneeli siis nagu niuksed, lillakad, paneelid need siis tassis nagu toidavad mina ausalt öeldes päris hästi ei kujuta ette, kui sajab lund ja vihma, kuidas vaat päiksepatareid töötavad, Jonas ikka töötavad. Nii, nüüd. Mõnusalt ringi sumasime siis ikka natuke varvaste vahele kive ka. Ja no siin saare peal võib teha erakordse ekskursiooni kivide ajalukku. No mina sain kõigepealt kõige noorema kivi, panen käe peale või on selle see, see on selle kevade kivi. Sündinud sel kevadel sündinud kivi, palun võtke kätte laskeringi, ettevaatusmuidu pritsib selle ühesõnaga see on, eks ta siis ole tuulega suure tuulega pesa pealt ära puhunud, linnualt ära puhunud, eks seal ütlesin vee ääres hulpisid niiviisi kenasti. Noh, mõni mõni väike rannalinnukene, nii ma julgegi öelda millisega, kui ta just parajasti on. Aga nüüd ma korjasin siia, meie, lugupeetud kolleegid, istuge seal alla huvitavaid kive, vabandanud vahiks Pumaatidele peale ja ajaloos olnud juureski. Tähendab punakad, kivid, mida siin igal pool näed, tassi kõvad ja tugevad graniidid. Noh, need on siis vast maailma vanemad kivid, kui koorik peale kasvama hakkas, eks ole, mustemad, kivid, need on siis natuke nooremalt, kui see korrick ära praegune see sealt ikka midagi jälle välja voolas. Nakeneissid ja Pegmatiidid ja kõike muud. Ja siis ikka maa oli natukene kuivem ja natuke märjem ka ja siis tekkisid liivad. Ja need omakorda vajusid selle selle hõõtsuva kamaraga, nagu öeldakse, õitseva koorikuga uuesti sügavusse ja tegid läbi metamorfoosi ja muutusid ka niukses graniidseteks asjadeks, aga tegelikult noh, neid tuntakse liivakivide nime all. Kvartsiidid just nimelt ja sellisena on nad erakordselt dekoratiivsed ja maailm arhitektuuris väga hinnatud. Näiteks Mul on siin üks niukene, punane liivakivi, eks ole, kvartsiidne. See kivi on Rootsi parlamendi müürideks, nemad on valinud just liivakivimite, mingi punase graniidi, laseme ringi. Siis näete, kui kena roheline, mõni olla. Janositamat Krurpsalt pinnaga selgelt säravad üksikud. Ja kristallid sees need Crystalsemat kivid, niuke, ilus roheline. Noh, nii see ei ole nii huvitav. Näete, kuidas korraga on kaks värvi. Ühes sellises. Liivakivis sees lillakas ja siis roosa, kui seda jah nüüd oleks, saaks lihvida, saaksime haruldasi, ilusaid kivipindu ja seda ka maailmas tehakse niukseid, lihvituid, asju. Noh, siin on nüüd natukene hõredama olemisega seda vaatata, isegi, mis pärit juba seal siis hoopis hilisem, kui see meil siinse maapind juba niivõrd rahunenud oli, midagi pursanud ega ei voolanud enam. 570 550 miljonit aastat tagasi, ainult natukene natuke raske on vaielda. Nii ja järgneskambrio kambrio ka tõi merre liiva ja näed, see on lihtsalt ainult sementeerunud. See on siis tahk, mille pääl saab natukene natukene isegi teritada nuga ja midagi muud. Ja nüüd kõige viimased kivid, mida, mida siis looduses leidub, on meie armas, tore punane telliskivi, mis merest läbi käinud, jätab mulje mingist väga arhailisest kivistunud. Ja et see meri toob ka muud kivi maapinnale ja ma olen kolleegee hirm, et ma olin võlgu, ma ütlesin, paekivi, siin ei ole ma juba ette teadsin, niikuinii liivast mõne paekivikillu leiab, näed, siin siiski on, tõenäoliselt see on siis ordoviitsiumi. Ja ja ta on siia muidugi juba inimese tegevuse tulemuse sattunud. Ja tõenäoliselt on kuskilt merre visatud siia ehituse pealt visatud siia kaldale kuskil kive sinna Tõllima pääsenud rand on tohutud, eks ole, kivigandoffet pidin kaupa edasi. Nii et kivististe poolest on ülimalt põnev. Kivide ja kivide poolest kivistisi tõenäoliselt ei ole, kuigi mu kolleeg pakkus kivistisi, näete, siin tema on, nüüd on, ta ütles, et see on nüüd seesama lind klaase, mina ütlen, et see ongi 15 seal. Üsna ilusad kaasaegne, näed, siin oleks nagu mingi elukas, pea, tegemist on siin ehitusmehe poolt betooni unustatud riidetükiga. Kivistisi ja kivistunud element inimtegevus inimtegevusest. Nii et need kiht kihilt, see maailma kultuur ladestub, hakkavad nüüd kolleeg räägib, miks on siin niukene põnev, alustähendab meil jalge all, nagu jutuks oli, on lause kambriumi, sa võid selle pääl, vaata natuke viirsavi ja siis tulevad lopsakad mureenid, mis ei tohiks teoreetiliselt siin olla, vaid peaksid olema kuskil seal Lätis või võib-olla seal valdai kõrgustik. Kuule otsaga väljas, eks ole, tähendab eriti mõte. Kogu aeg kummitab, miks nii pehme kivinägu sinisavi on ikka sellise saare tuumiku moodustanud. Ja miks aeg ei ole teda ära kulutanud? Eksaratsiooni tulemusel. Ja selle tõttu tekib ikkagi niisugune kahtlus, et ilmselt oli jääaja eel naissaarel oma paekivist müts peas. Tähendab, nii nagu me näeme, paekaldas ütleme Toompeal ümberringi on ka praktiliselt juba kulutatud ära, aga vaevlava on seal ülemine ja see hoiab seda kõiki kulutamast. Terve see Põhja-Eesti paekallas Allon ja liivakivid kulutavad kergemini on kuulutatavad ja selle tõttu üldse see paekallast neil on tekkinud, et kõige kõvemad kihid on kõige peal. Ja võib arvata, et sõja eel oli siin ka paemüts peas ja see oli üsna kõrge. Aga kuna ta oli kitsas ja mõlemilt poolt juba sügavalt kuulutatud olgudena, nagu see soomelaht on, et siis jää lükkas selle mütsi peast ära. Te kuulsite siin saare geoloogilisest ehitusest rääkimas geoloog Rein Einasto kes on sellel matkal meie grupiga liitunud. Tema põhiline uurimisala on paekivi. Inimene käib loitel, öeldakse temast, mingeid jälgi ärge jää, et mõne aja pärast, kas tuul tuleb ja kõik silub ära. Ei ole ühte, nii lihtne see asi, inimene on ikka küllalt raske, siin on üks eriti raske isend ainult üle liiva ja tema jala all on tihenenud ja nüüd tugev tuul, mujalt, kus taimed ei suuda liiva kaitsta, on liiv ära puhutud, aga inimese jalajälgede asemel on jäänud niisugused huvitavad müstilised tornid ja eks ole muidu mõnes kohas oli näha ka veidi suuremaid jälgi, aga, aga need püsivad siin ikka sügiseni välja, need lähevad sügiseni on inimesed liiva pähe jäänud, mälestus, et need laulud, mis räägivad, et kõik tul viib ära tuul, Heikka õiged ei ole. Inimesest jääb ikka üsna sügav jälg, isegi lahtisest luiteliiva See magusam luiterand jääb nagu lõunasse, siit hakkab hästi madal männik. Ja, ja kohe võiks küsida, et rääkisime alguses, et ürgne mets puhaga siin niisugune noor, suhteliselt noor männik, vast 50 aastane männik. Põhjus on lihtne, siin natuke maad edasi, te näete tõusvat nagu väikest mäge, seal olid esimese maailmasõjaaegsed patareid ja patareidel pidi olema avatud laskeväli midagi ESTpla nadi taolist ja siis muidugi kõik mets raiuti maha. Need rannas oli siin siis suur raieala ja tollest vanast raidest ongi need luited siin Rannas pääsenud liikuma. Selle tõttu näete mitu vahepealset luitevalli. Kunagi oli siin nendel luite vallidel analoogiline mets läänerannikul, aga tänu patareidele vajalikele raietele kadus metsa turve liivadel ja liivad läksid liikuma ja liiguvad tänapäevani. Kuigi noh, on siiski siin niivõrd vähe inimesi liikumas ja teletõttu taimestik seal nagu uuesti kida. Aga noh, ikkagi on lahtist liiva palju, eks ole, ja need protsessid ikkagi veel jätkuvad ja nii et me põhimõtteliselt nautisime praegu nagu kaunist loodust. Loodus on siiski olemuselt inimtekkeline ja näete siia sama luite jalamile on kaevatud esimese maailmasõja-tüüpi kaevikud. Tähendab, siksak küll, aga mitte mitte niisugune nüri nurgaga, vaid 90 kraadist nurkadega Kaszekitsakid, eks ole, see on tüüpiline esimese maailmasõjaaegne sõdurite töö ja siin metsas te näete seda vana kännustikugi üksjagu mis omaaegsed sõdurite raietest siia jäi, aga nüüd lähme siis kuuma metsa, aitab teleküll. Mina olen seda meelt, et rannas käia, hiigla tore, tema puhub nagu hinge tühjaks ja siis on kerge astuda tühi hinge. Niisugune vaba olemine on, eks ole. Aga no metsast ootab meid palavus, nüüd. Metsas on palav jah, sest tuul meile siia järele ei tule. Küll aga ilmuvad kohe sääsed, kui oleme ühe puruks lastud, betoonkolaka juurde roninud. Ümbertalina rajati selle sajandi alguses, noh alates 1911 uuriti projekteeriti, 1912 urgitseb esimesed augud ja ikka veel uuriti eriti ja selliseid päris vahetult enne esimeste aukude tegemist Sarajevos. Seal suur paugutamise linn olnud läbi aegade, eks ole. Hakati rajama merekindlust ümber Tallina. Ja talle anti kõlav nimi Peeter suure nimeline merekindlus. See kõik oli mõeldud selleks, et kaitsta Peterburi, Need on sisulised, Peterburi eelkindlused. Nad algasid sisuliselt Saaremaalt. Saaremaa rannikut, tulid kõiki Hiiumaale, rannikut tulid üle Dirhami juba siis Mandri-Eestis ja muidugi eriti võimsat, kujundati need siis ümber Tallinna, aga kuna nimi oli merekindlus siis tenda kõige tähtsamad raskemad torud pandi Tallinna lähistel saartele. Ja selle saare ülesanne oligi siis ühelt poolt sulgeda Suurupi ja siis Naissaare vaheline läbisõit paar paater ja kõige jämedamad torud mitmekordsetes tornides paigutati siis hoopis saare põhjatippu ja tolle torude grupi ülesanne sulgeda üldse läbisõit läbi Soome lahe, sest ka vastaskaldale Kallas ja, ja, ja sealkandis vastu Helsingit olid samasugused kindlust siis. Tol korral suleti Soome laht ja suletiga siis siin need vahepealsed läbikäigud. Ka aednasse pandi sellist raudbetooni kõvasti ka ja pandi sinna torud püsti, mis sulgesid siis Naissaare ja Aegna vahelise läbikäigu. Nii et Tallinna ei olnud tol ajal lihtne vallutada. Õnneks ei läinud neid torusid tarvis ja kui ega jõutudki kõik lõpuni valmis ehitada ka ja kui, kui siis Vene riik kokku varises siis loodud punakaart üldse neid suuri torne ja müüre siin kasutama ei hakanud. Osa jõuti õhku lasta, osa jäi isegi õhku laskmata, küll aga tulid siia kohe keisrimehed, keisrimehed taastasid nii raudtee kui, kui taastasid siis osa kindlusi ja tõid juba oma torud sõja peale ja kavatses kõvasti istuma jääda. Ano nende aeg-ajalt ka eriti pikk ka keiser kukkus ja, ja siis juba sakslased lahkudes eht saksa liku põhjalikkusega lasid kõik selle värgi pidulikult vastu taevast. Nii et see, mis te siin nüüd näete, see, see, see segane, kokkuvarisenud heid, suur laskemoona, nukker on põhimõtteliselt sakslaste poolt õhku lastud. See on siis juba 19. aastal. Muinsuskaitseamet on no praegu juba need kindlustused siin kõik kaitse alla. Ja viib läbi siin põhjaliku uurimise ning alles peale ajalooliste õiendite kirjutamist saavad nemad ajaloolise tähendab alalise kaitse alalise kaitse. Praegu on ta muidugi parasjagu müstiline, siin on igasuguseid raua, jurakaid ja, ja raudtee betoonist seinu. Ja siin on ka üks niisugune looduslik huvitav momente looduse poole pealt. Me mainisime, et lubjakivi siin saarel nagu ei ole. Tegelikult siin on tehtud graniidi-betooni. Ka tol ajal tehti natuke haltuurat ja segati graniidi hulka, natuke paekivi. Ja nüüd tänu sellele on siin üks. Liigsamblikke siin olla ei tohi. Kuna siin on kõik see pinnas happeline, niisugune hapupinnas hapupinnas, eks ole, aga järsku lubjakivilembeseid, samblaid ja need on kõik siin punkrite seinte peal, nii et näed, kui kaugele sealt kaugelt lõunast, nüüd võib tuul tuua eoseid lubjakivi lembe elempsete tähendab taimede eoseid ja need väga suurepäraselt siin nende seinte peal siis uuesti kasvavad. Muide, siin te lähete, kast alad, miitest, alat, Tiit, see ongi just nimelt lubjakivist killustikust läbi betooni imbunud vesi välja uhtunud lubi ja kenasti nagu habe. Abesin, ripuksin sinna alumisele korrusel, eks ole. See on siis Aastast 1918. Sellest ajast saati on siia mets peale kasvanud, mitte kellelegi vaja ei ole läinud. Lihtsalt ma tahaks sellega rõhutada, kui palju, kohutavalt mõttetud tööd on alati sõja nimel tehtud. Seda sõja nimel tehtud mõttetud tööd, õigemini selle jäänuseid näeme ilusa metsa all, palju jõuame raudteeni ja siis ilmuvad nähtavale esimesed hooned, mida sel saarel näeme. Veel jubedamad, kui vanad punkrid. Nüüd me oleme jõudnud selle saare ühe kõige sürrealistliku omasse kohta. Tähendab, siin on siis raudteejaam ja raudtee lõpp-peatus lõpp-peatuse juures me praegus SMS, ehk kujutab endast ühte suurt õlist maha ala, praegu selja taha jääb siis elektrijaam, kahjam, eks ole, kõrvale jäävad tom, kultuur, skulptuuri tehti ja, ja siis sportimine ei sall ja niisugused toredad kohad, kus kõike seda tehti, et hinges püsida ja kostika korras oleksid, aga seal on peal ja see on pealinn, saare pealinn. Millel nüüd uueks nimeks on Männiku tagasihoidlik eestikeelne nimi männiku. Noh, ta on üsna sünge kohta reostatud pinnasega, sest hoolimatult selle õliga siin omal ajal ikka ringi käidi ja siitkaudu siis viidi kõike paremat sadamasse ja püüti evakueerida ka midagi, aga ikka midagi järgijäänud, vähemalt kaks vedurit seisab, näete seal ja, ja siis reisijatevagun ka, ilus sinine vagun seal reisijatevagun, eks ole. Ja siis siit siis sai ka loksutada keraste piki raudteed peaaegu sadamani välja, seal tuli ronida, taha keerata raudtee ise ümber ja siis sõita uuesti edasisest sadama poole ja me loodame, et see raudtee hakkab toimima. Sest muud sõiduvahendit õigupoolest. Ma ei ole küll piiripoisid, sõidavad ringi ühe Willisega, ukerdavad liivade sees, aga teid ei ole saare peal muid. Raudtee on praktiliselt ainus noh, nagu tsiviilisikutele liikumiseks sobilik tee ja vahet. Meie rahvas kasutab agaralt võimalust tutvuda raudteel seisvate vagunite ja veduri sisemusega. Ronin minagi neis rauakulusid mööda ringi. Vagun vagun, milles on sees laud ja pingid ja isegi kušett, nii umbes seda tüüpi nagu vanasti kabinetitasand, valge linapuudus pealt. Komme ja linnumädad. Mis te arvate, tahate siin elada? Ta? Võtaks suvilasse, selle täiutab soni moodi magama, ilusasti tuulega, kiigub ilusasti. Raudteerass on ukse ees ja. Midagi ai ai ei läinud või. Kuhu sa taga sõitnud oleksid, Leo, kas sa juhtida oskad? Sünniga, raudtee läheb sinna kuhugi. Ahah, siin isegi mõned kangid ja värgid on alla kahemehesaag. Mõni mõõterist ja. Vedurit me siiski käima ei lükka selles samas garnisoni külas, mis nüüd on garnison. Aiast jälle männikuks saanud, leiame oma maise vara kenasti tee veerde murule, tõstetuna. Lõunaaeg on käes ja pool tundi puhkus ning pruugost kulub ära. Saates jätkame oma matka naissaarel täpselt nädala pärast, samal ajal, kel huvi seda mõttes kaasa teha, kuulake meid taas neljapäeval kell 21 10. Head isu. Vabandust kuulmiseni.