Selle loo saatel, mis kannab pealkirja suvine tuur jäine nädalaid naist saare pealinna veneaegse garnison ja nüüd taas Männiku külaväljakule einet võtma. Ohvitseride elumajad on suhteliselt lõbusad. Osas nendest elavad praegu eesti noorsõdurid. Meie peatuspaik on olnud laste mänguväljak, liiva, Kasti, ronimisredelid, teie kiikedega. Neid viimaseid pruukisid noorima ka sellik päris innukalt ja pidasid vastu kyll. Kõik niinimetatud ühiskondlikud hooned on aga just niisugused, nagu neid eelmisteski vene väest mahajäetud paikades oleme näinud. Usteta akendeta, puruks pekstud Erisakil aga silte, kuulutusi näitagitatsiooni ja sotsialistliku kodumaa kaitsele. Innustavaid plakatid pole keegi lahkudes maha võtnud. Lisame veel praegugi, teades toidule ost, müüdi kord nädalas poole tunni vältel leiba. Et klubi nimelises majas näidati mõnikord kino ja mõnikord köeti sauna ka. Nüüd vohavad nii hinge kui ihuharimise majade ümber mööniule. Militaarküla lõpeb ära ja kogu pilt muutub. Ees on päikesest sätendav meri selle taga aimatav mandri kallas Kakumäe neeme, nii peaksid olema vaid kaheksa kilomeetrit, aga ega suurt ei paista küll. Ilm on niisugune, vines. Siinsamas rannas on tihedalt lautrigile. Jätame nüüd merele vasakule, ei, astume edasi mööda siledat lagedat heinamaad mis on üleni õites. Kassiristik, Tedre, Maran, maksa, rohi, Mailane, nõmm-liivatee ilu ja apteek kõik üheskoos. Ja suurte laikudena erksat roosakat, nõmme, nelki. Aga siin-seal kasvab mõni õunapuu on sireleid, marjapõõsaid. Pika rohu seest võib leida kaevu vundamendijupi mõni keldrikühm või kõrgem trepp, dubrohust väljagi paistma. Jõudsime esimesse põliskülla ja see on söderby või lõunat ülasee oli selle saare kõige suurem küla. Teine suur küla on Norby või põhjaküla. Ja noh, kui te siin maas maad vaatatega siin põldu suurt olla ei saanud, liivane siis on, eks ole. Väga liivane ja hapumaa igal pool, punakas toon lööb läbi, tähendab oblikat kõvasti kasvamas. Nii et tegelikult seda saart toitis meri. Ta toitis meri ja saar elas umbes sama nagu öeldakse sammuga, nagu elas Vormsi noored, algasid meremehe tööd ka lasteaiatööd. Siis läksid siit välja kas maja teenijateks Tallinnasse, see oli halvem suund, parem võimalus Helsingisse või sadamatööliste Stockholmi ja Helsingisse. Ja siis seal kasvasid siis normaalseteks töömeesteks, kuid sinna nad arva, jäid, nad tulid kõik oma kodusaarele küpsete meestena tagasi ja jätkasin siin isade tööd juba kaluritena ja ja, ja meremeestena ja laevaehitajad. Ja selle küla kõige kuulsam mees on kuulus optiks mitt kes oli noh, nagu öeldakse, looduse poolt antud andekus ilma teoreetiliselt põhjendamata suutis tema käsitsi lihvida, koma vaba. Tähendab teleskoobi klaasid, vaat mina kahjuks olen sellest optika poolest niivõrd kaugel, kui keegi püüaks mulle seda selgeks teha, mis asi see koma vaba asi on, siis mina tõenäoliselt siis ka aru ei saaks. See on midagi väga-väga põnevat, igatahes see on lausa sisetunde asi, mida vist isegi ei olnud võimalik mehaaniliselt õppida ja valemitega tõestada. Igatahes tema töötas Saksamaal ja, ja noh, tema selle süsteemi nagu kujundas ja tema Schmidti Smitty need, need kuulsad optilised peeglid ja, ja need on tänaseni ainsad tunnustatud tunnustatud, sellised optilised, vaatlusriistad. Tema kodu on siinsamas külas lõunakülas, kuid ka kadunud, nii nagu kõik lõunaküla hooned. Ja see oli ainulaadne juhtum, kui aastat 15 tagasi tuldi tähistama Smitty sünnikodu, see oli katse pääseda saarele ja tõepoolest siis piiratud tarneid tähistas Saarele pääses. Ja siis nad ühele seinajupile seemnest seinajupile, selle, selle mälestustahvliga Parikut üldse või ei ole kindel, et see tõeline koht oli, sest et lihtsalt muud järgi ei olnud, aga nüüd on see kadunud, nii et tegelikult ei ole enam tema sünnikodust suurt midagi säilinud, see küla, näete, on maa pealt kadunud ainult tühjad keldri silmad on siin-seal näha, kuid tagasi taotlejaid on juba tulnud. Kaks meest taotlevat maa ka tagasi kokku on endast elumärki ja nõnda kuni 30 inimest valdavat, elavad nad Rootsis. Kuid nendel ei ole veel selget seisukohta, kas nad koguvamatavad tagasi või tahavad ainult suvemaja alust tagasi või on valmis müüma ta maha või võtma välja veel mingisuguseid teisi obligatsioone, see meie need kuulsad obligatsioonid, mis Maest antakse rootslase jaoks tühi paber, eks ole, noh, mälestus lihtsalt tulevikule. Aga, aga kaks inimest tahavad siia tagasi tulla ja siia sisse ka mõned inimesed juba, nagu öeldakse, registreeritud võitud Viimsi valla mehed, kes tahavad ka siia saarele oma kodu rajada. Tegelikult muidugi niisugust suurt aastaringse elamise perspektiivi seal saarel tõenäoliselt nii pea ei tule. Nii nüüd kui me selja taha vaatama metsana kõrge Kint otse mere kaldal vana sadama Atkese kohal, see on niukene tähtkindlus ja selle kohta esimesed andmed on 1705. No tõenäoliselt raatide varem rootslaste poolt ja seal üks näid Tallinna lähised kaitsnud. Kahuripositsioone. Näete nüüd vines paistab kassas Randeks ole taoline oli ka Miidurannas tah rootslaste poolt juba ehitatud ja see kujutab tüüpilist niukseid viie harulist tähte kus iga tähearu on siis bastion ja harude vahel on väiksed Raveliinid ja neid omavahel, kes siis nagu veel eraldavad sügavad kraavid, sügavad valli hauad, eks ole, vetsin sees ei olnud, loomulikult kui sügavad on nad ikkagi selle poolest, et ma kujutan ette, kui meil olime hakkamist vannute, tulist kurja, sellepärast on tõesti küllaltki küllaltki kõrge asi. Lähme sinna ülespoole. Ei saa. Seal. Sale. Lokaali. Ega? Ole. Olemas. See küngas on ainuke Rootsi võimu ajast säilinud kaitserajatis. Kõik muud muistse võimsuse varemed, mis siin saarel leida on vene võimu eri aegadest. See kants võeti vene vägede poolt Peeter Esimese poolt rangelt arvele ja kui eestimaa langes vene vägedega, et siis asuti usinasti seda kantsi uuendama ja täiendama. Ja ta oli kogu aeg arvel, kui üks Tallinnat kaitsev nisukene punkt. Stern täht. Hiljem peeti seda liiga kaugeks ja raskesti kaitstava, ühesõnaga garnisoni mehed on natuke liiga laisad, tahtsid kõik käia Tallinnas pallidele vastastikku külas. Ohvitserid protestisid ja vaidlesid selle kindluse maha vaidlesite nimekirjast välja ja pidasid õigemaks ainult neid, mis vahetult Tallinna ümber oli, nii et garnison Sarbaik nii-öelda Tallinnas ja ohvitseridel oli siis niiviisi kena seal Tallinna linna peal lõbutseda ja, ja, ja kroonu rahadega ära elada. Et vene Krimmi sõja aegu oli see mahajäetud ja vene krimisõja aegu saigi sellest saarest sisuliselt inglaste ja prantslaste nagu asumaa. Nemad seadsid siia üles telklinnakut siis seal 1855 ja varusid endale metsa ja tegid siin 100 imet. Ravitsesid oma inimesi, kaevasid kaevud, et saada omaette joogivett, nad usaldad kohalikke kahele ja mingil hetkel nad pissi pisikesele metsa põlema. Ei oska nüüd öelda, kas see metsis läks põlema nende hooletusest või tahtlikult, aga umbes üks kolmandik metsa põles maha. Väidetavalt olevat see toss nii suur olnud, et kui tuul oli Tallinna peale, siis Tallinnas oli nagu udus tänaval käidud, tollel ajal, kui Naissaar põles. Nii et me võime öelda, et kõige vanemad puud siin lõunaküla taga ei ole vanemad siis kui 1855 sellel ajal põles selles saare metsast maha. Ja siinkohal ma tahangi rõhutada, et selle saaremets tähistab meil looduskaitse algust, noh, ütleme siis käsumajandusega looduskaitse algust. Nimelt Tallinna lähedal olevatel saartel tuli mets, säilib teda kui meremärk. Et ilma kompossitagi oleks võimalik Tallinnasse sisse sõita tol ajal kompassi kaugel ajal ei tuntud. Ja Eerik memmed Taani kuningas andis välja selliseid käsukirja. 1297 astun juubel käes, meil kus loetleti üles saared lage raiu keeluga. Nende hulgas on siis Nargen Nargen on Naissaar rootsikeelse nimega kus samuti keelati metsa raieloomade tarbepuu võeti ja lihtsalt ei võetud lagedaks suuri metsaalasid. Vahepeal sellist erilist keeldu peale ei olnud ja möödunud sajandil see mets sobrate sedavõrd hullusti läbi, et, et ilusat korraga, kui metsasaare peal öeldi, et üldse peaaegu ei ole, kuigi see saar, see märk. Teel Peterburi teel Helsingisse kotka kanti ja teel Tallinnasse tal nagu meremärk. Ja siis pandi väga pahaks, et saare elanikkond on metsaga äritsenud ja natuke liiale läinud. No nüüd on 50 aastat mets kasvanud praktiliselt ürgmetsaseisundis metsakorraldajate arvestuse järgi umbes 60 protsenti metsadest on praegu täiesti ürgmetsaseisundis metsad. No üks 40 protsenti on natukene siis niiviisi palki võetud või kütet võetud, aga, aga peaaegu üldse siin seda, seda, seda suurt metsamajandust ei ole. Nii et me näeme edaspidi ilusaid mitme vanuselise erivanuselise metsi küllaltki looduslikus seisundis. No ja. Siis. Et sa lähed metsa, oli, Sain. Mina. Mina. Rally. 11. sajandil aastail 1075 kuni 80 kirjutatud Bremeni Adama kroonikas on nimetatud terrasse nina arumit. Küllalt mõeldi selle all Naissaar. 13.-st sajandist kuulus saar Tallinna rae-le. Kas seal tollal alalisi elanikke oli, see pole teada. Esimene märge selle kohta, et naissaarel elavad eestlased. Rannarootslased on aastast 1469. Üle 500 aasta tagasi. Vene võimud on saare korduvalt põlisrahvast tühjaks löönud esimest korda 1734. Aga, et sõjaliste ehitiste rajamine tollal soikus, lubati sajandi teisel poolel nii kümne-viieteistkümne aasta pärast kaluritel ja hülgeküttidele Oma Saarele tagasi tulla. Ja nad tulid. Seoses Peeter suure merekindluse rajamisega aeti elanikud kodusaarelt minema 1914. aasta juulikuus kui sead olid läbi, leidsid koju pöördujateist rüüstatud ja lõhutud majad. Palju oli maha põletatud, sealhulgas ka saare, mõlemad kirikud õigeusu oma läänerannas ja luteri usu oma siin lõunaosas. Aga visad saarlased panid elu jälle korda ja ehitasid ka uue kabeli. See ongi praeguseks ainuke hoone saarel, mis tunnistab, et kuni 1940. aasta suveni oli siin rahulike töökate inimeste kodupaik. Uksi, aknaid ei ole, põrandalaudu ka mitte. Sügisesel saarel käigul leidsingi, kui eeskojas kasvamas perekonna suuri sõrmikuid. Nüüd istume tugevatel põrandad aladel nagu kirikupinkidel. See siin aga on siis vana kabeli koht läbi aegade olnud? Ilmselt see kabel oli juba katoliku ajal olemas, aga noh, eks ta korduvalt ümber ehitatud. Ja nüüd see hoone, millest me praegusel hetkel oleme, on ehitatud kahe suure sõja vahel korralikus palgist põsetatud palgist, eks ole, üles laotud pingutitega veel need seinad, tugevdatud nurgad, ristnurgad siin on olnud üleval ka oma rõdukene ja, ja suur kumera kaarega lagi, torn ja Haust, tsink, plekk-katus, pealse tsink, plekk-katusel selle hoone päästnud. Vähemalt selle osa, kus plekki veel peal on ja, ja noh, niukene luukere on praegu temast siis järgi jäänud. Rootslased, kes siit saarelt pärit on, peavad loomulikult seda kohta pühaks, sest nende vanaisad ja vanemad laulatatud ristitud on nemad ise võib-olla siin või või siis noh, ühesõnaga nende järeltulijate mälus on see kirik täiesti olemas, on julge pääste öelda tema pühaku nime ma ei julge öelda, et ta nüüd just Olavi kirik on, kuigi kross rannakirikut Eestis mon, uluki kirikud. Ja, ja nüüd nad kahjuks ja ei suuda, nad on arutanud seda kogukond, Eesti kogu eestirootslaste kogukond, ka selle kiriku taastamise võimalusi, aga nad on sellest vist praegu loobunud. Suur ruumikas kirik selle järgi te võite siis arvata, kui palju võis olla sellel saar rahvast. Alalist rahvasteta mahtus sellesse kirikusse ära. Päikesekirik ei ole tal pikkust on siin oma noh, üks kaks, kolm, neli akna vahet, kolm meetrit, neli meetrit vähemalt üks akna väheneb üsna üsna ja üsna ruumikas asi rõdu peale selle. Ja kõik muud algupärased hooned on saarelt kadunud, ainult militaar Arne arhitektuur on säilinud alates raudbetoonist. No ütleme isegi alates nendest Mulcanssidest kuni tänapäevase jumal teab milleni, millest üldse Vene sõja maju kokku ehitas. Muidugi ta kasutas usinasti ära siia jäänud üksikuid palkhoonet, mida tassiti ka algselt sinna sõjaväelinnakusse üle ja vähemat lautu ja, ja kitsemaju ehitati siis selle vana rootsi küla palkidest ja vetega, siit on usinasti viidud ära seinte puhast voodrilauda jooda läks siis käiku seal sõjaväelinnakus. Niisama nukker kui see, mis on järele jäänud kabelist on sealsamas kõrval see, mis järele jäänud. Kalmistud. Just jõudsime selle saare ainsale kalmistule kus Ja siis kogu saarerahvas, tavalised saarlased tagasihoidlike inimestena ei teinud suuri luksuslikke hauapiirdeid ega väga palju metallriste või kiviriste, piisas männipuust tahutud korralikust palk ristis, meil oli katus peal, kolmnurkne, katus peal ääre peal on üks selline puit, Tristikene veel täitsa olemas. Noh, siiski mõned rikkamad mehed juba linnalikust, Kalmust lugu ja ka sepisaedu teinud ja sepise vallatud riste. Aga nagu te näete hooldatud auto üksi, kuid digi-Freiberg on siin oma hauaomaste haua taastanud ja, ja muud asjad on kõik metsa kasvanud. Siiski seda kalmistut puhastatud, püütud siiski nagu kalmu kohanna korda teha. Ainus korralik uus rist koos mälestuskivi ja tekstidega on inglastel. Siis Krimmi sõja ajast kestis kor puute või mõnesse muusse hädasse surnud, siin on siis tavaliselt nimi ja siis amet ja lõpuks ka laev, kust ta pärit on. Ja selle mälestuskivi on pannud ka. No näiteks üks leitnant on läinud siin jumala kirja ja siis on läinud ka keegi pootsman siia Eestimaa maamulda laevalt tseesar ja leitnant laevalt Kressi või kuidagi nii. Ühesõnaga jälle üks osa eestimaa kummalisest ajaloost on talletunud siin sellel saarel. Pöörame taas mere äärde kabeli kare neemele ja jätkame ideed rannas, kus liiva pole enam ollagi, aina kivid suured rahnud niikuinii, aga nende vahel aina suuremad ja väiksemad munakad Adruga segamini. Geoloog Rein Einasto seletab Siin võib jälgida mõnikümmend meetrit, et mere poole anna nallil vere sorteerivad tegevust, kus kaugemal meres on suured Ran rändrahnud, aga selle murdlainetuse valli moodustavad hästi sorteeritud kahe kuni 80 sentimeetri läbimõõduga siis kõik peaaegu eranditult graniidsest koostisest muna. Nii et see on tormilainetuse vall, mida me siin kalmistu vastas näeme. Taotlusega. Ja kui ta korda Niisugust maastikku mööda astumine on päris vaev. Meie rivi venib järjest pikemaks. Juba kabeli karest peale on rannakividel tohutu palju palke, kõik kenasti ühes suunas piki randa, nii nagu oleks mõni hiiglane siit põhjata makaronikarbiga läbi kõndinud. Lõpuks on meie väsimatu veljo leidnud kellegi poolt kokku kantud palgihunniku ja sinna vajub nüüd iga kohalejõudnu õndsus tundes istuma. Me istume palgihunniku otsas, mina nimetaks kogu selle ranna, mis nüüd edasi läheb palgi rannaks, tähendab siit alates on siis meri randa toonud ühe koorma laevalt. Kuskil kevadtalvel läks põhja kuskil Hanko kandis üks transportlaev Eesti metsaga paberipuudega. See laev vist oli vene lipu all sõitev laev ja mingi osa urmast läks Soome, mingi osa koormast läks luidi alla hiidu. Hiiumaa vallavalitsus kuulutas selle kohe oma omandiks, aga et mingi osa tuli nüüd siia ja siit edasi, kui me läheme, on kogu rand mitme laiuselt kaetud valgete ilusti ära kooritud haava pakkudega või haava palkidega, nii et vaba 500 tihumeetrit on siin rannas küll, ainult et seda asja siit kätte, eks ole, nii, ajalooliselt on siis nüüd siin olnud natukene isevärki küla, tähendab mittena tüüpiline rannaküla tihedalt õues vaid hajutatult ja siis oli temal ka nimi, Väikeheinamaa küla. Ilmselt oli siis siin kunagi vaadatud paar ilusat heinamaalapi ja lõpuks nende lappide omanikud kolisid siia üle ja rajasid siia alaliselt kodud ja me oleme niukses ilusas lookas. Need on kahel pool ja nüüd meist pisut põhjapooluse kivine neem on väga ilusa nimega apels Uuden. Ma ei ole kindel, et see apelsin tähendab just õunaga kangesti sinnapoole kisub. Võimalik, et seal oli see üks igavene õunapidaja mees oma taluga ja siis tuli see nimigi sellele kohale juurde. Ja siin on vanad vanad mustad lepad, sest asi on selles, et, et siia taha jääb niukene soine vana juba ja soode veed imbuvad läbi nende randade kruusade ning Allikalistel soonikutel kasvab must lepp. Must lepp on juba kord selline puu, et tema tahab, et jalad oleksid külmas vees ja nina kuival. Nii et näete, kas see must lepleb peaaegu randa välja, tema juured on lausa lausa lausa otsapidi merevees väljas. Ja meri siis aeg-ajalt rebib sealt siis kive vahelt välja, need puu jääb juurtega lause õhku külmisel äppe suudeni tagant Läheme veel taolisi kauneid musta lepa loodusid, mis otse merre välja lähevad ja istamise kohe me valisime ka väga õnnestunult, ümberringi oli meil enne punased kartuli või rannaroosid, nüüd on valged juba ees. Me nägime seal kuskil selliseid, selliseid albiin, alpinoosseid vorme, nüüd siin on imeilus suur pikk peenar kohe piki randa siis valgeid rannaroose taga, palun siis koer-kibuvitsa, mis siis tähistab nagu endiseid inimeste eluasemed mujal kasvagi vanadel varemetel, mis siia kuskile rohtu rohukamara alla on jäänud. Ja siia on siis meri ajanud viimase maailmasõjamiine välja, üks kolakas on siinsamas puu taga, sarved ammu maas, teisel juba. Aga, aga siin ta siis rannas niiviisi ilutseb. Ma olen alati imetlenud neid suvilaomanikke, see miini endale hoovi peale tirivad, et oleks tore kah olla suur kõmisev rauast asi nagu hoovi peal. Mõistlikum oleks hoopis konnast lõigata pooleks, teha nendest mingisugust põnevat ahjud või midagi niisugust. Ei ole sellel mõnusal palgi diivanil pikka istumise aega jälle teele, selg mere poole ja otse ürgmetsa, kus jalad nii mõnusasti ja vesitavalt pehmesse samblasse vajuvad. Nii et vaat need ongi selle saare kontrastid ühelt poolt absoluutselt puutumatu loodus, ürgmets, ürgsed rannad, teise koha peal rannat, mis on ainult palkidest, eks ole. Ja kolmandad on siis sellised, kus nagu põrsad, suured roostetavad miinikestad. Ja nüüd me olemegi kohas, kus õhati selle saare suure miinile, enamik miine. Lugu oli selles, et kroonuvärk kontrollitakse, ärad, kindlad tähtajad, millal miin lõpuks peab kaotama oma. Tähendab, kasutamisaeg saab läbi, laoks enam seista ei tohi, siis tuleb komisjon, kus sa neid ikka viis, igavesed kolakad asjad, eks ole, siis komisjon teeb rotarg otsused viis aastat peavad vastu veel, küll siis vihastab, uus komisjon arutab läbi, katsub siit teatide täitsa head asjad veel veel viis aastat ja nii need sind pikendati, pikendati kuni nüüd oli aeg ära minna ja siis vaadata, teavet kaasa võtta ei riski, siis läheb kõik see värk vastu taevast, kui laeva peale hakkad laadima ja siis oldi küllaltki nõutas olukorra ees tähendab siruli sügavee pommikus keskeltläbi 30 kilogrammi seda paukuvat sees. Ja siis olid need suured kolakad, nagu te näete. Maailmasõja omad olid veel ilusad, kenad ümmargused munakese niuksed, aga selle kolmanda maailmasõja jaoks valmistati ette juba tehti parajad suured. No need on ikka üle meetri kõrged asjad, eks ole, kõvasti üle meetri kõrged asjad. Ja neis on siis 300 kilo vähemalt sees. Ja nad viisakad mehed siis helistavad keskkonnaministeerium ja küsivad, et mis me peame tegema, kas laseme nad õhku või paneme nad põlema. Ja me siis küsisime tarkadel meestelt järgi, et noh, kui niimoodi siis rohkem õhku, seda halba asja läheb igast põlemist produkte ja niiviisi. Aga niikaua, kui need mehed arutasid, Nad tahtsid proovida. Mul jäi niuke tunne, et teadlased oleks hea meelega tulnud ja hakkad ise põletama ja õhku laskma, siis mõõtma, kuidas õhkunud läheb, kõik vahepeal vene mehed hakkasid ise tasapisi meid hävitama, vedasid siit ülevalt metsast autodega siia alla randa. Suurem osa Nad põletasid ära ka osalejad tõepoolest lasid õhku, sellepärast on need järgi ja niukene tõeline Tõngermae, vaadake metsa, ümberringi niukene puude latvu pole ja, ja noh, praegu küll on kõik juba rohtu kasvanud, aga veel kevadel, kui siia tulla, siis see asi läheb ikka üsna üsna sünge, üsna hull välja. Aga nüüd ma räägin palju ilusamast asjast piki randa tulime, nägite, kui palju oli linnusulgi rannas ja parklaste sulgi seal igasuguseid. See on see õnnetu aeg, kui isalinnud Lähevad jätavad emad ilusti lastest hoolitsema, nemad on oma töö teinud ja lähevad siis parves suurele merele jakkavad sulgima. Vaevalt kõikuva uhke tund, suled seljast maha ja siis natukene aega, täitsa lennuvõimetut on suures parves ja no üsna hädised, eks ole, sellepärast sulgi selles pole, võiks uhke värk on läinud. Ja, ja noh, siis nüüd meri toob need suled uuesti randa ja siis mõne aja pärast lendavad juba uute sulgedega kenasti ringi. Ja nüüd ma näitan teile veel ühed ilusad suled, tulen ainult korraks, näidatakse hiljem, neid ei ole lihtsalt. Need on aha, suled, aha sulgi seal ema aha aha tiiva alt kuskilt sealt nokitsetud poegadele, soojem oleks seal munadel täpsemalt soojem, sest nii nagu pojad kooruvad ja kuivavad nii tema eest materdab kohe mere poole ja kogu siis see seltskond ubast sündinud seltskond materdab talle ilusti järele ja järgmine osa elust läheb ainult merele. Kaldasse tema enam ei tule, aga siis maha jäävad tema pesale, vot niukesed küll. Pehmed, ma isegi ei kaalu mitte midagi. Need on suled, millest tehakse polaar. Noh, mis asi on polaarjah, kasukaid, polaarteadlastele ja meremeestele kasukaid. Ainult, et noh, taastanud niivõrd prahti täis, nende puhastamine on kohutav töö. Tehti kunagi rannamõisas seal kämpingus Vilsandi pealt korjatud raha, sulgedest, magamiskotid, mina ka sai, mul on selline olemas, noh pisikene. Ja, ja siis need tegijad vandusid maa põhjapuhastajad ja kõik lendab õhus, eks ole, kogu see tuba sulgi täis, kõik õhkunsulgi täis, eks ole, siis ta ei kaalu mitte midagi, eks ole, ilusad asjad, imekena, hallil soe vool, see vooder, mis. Seda latva deta ala on õnneks siiski vähe. Aga vaatepilt on kummastav küll. Vesised lohud ja tohutud miinikestad hundinuiad vahel lohu kaldal kõhutamas suure torikad kärsad vee poole. Ent maastik muutub siin kiiresti, jalgealune läheb kuivemaks. Nüüd ma arvan, et me oleme selle saare kõiges vaatamisväärsuste juures, Me oleme ürgmetsas peaaegu et ürgmetsas, tähendab ma mainisin, et inglased seda põletasid kunagi 1855 pärast seda saare mehed raiusid teda müügiks, kuna meri ilmselt nii palju raha ei andnud, kuivõrd Tallinnasse müüdud ehituspalk. Aga ikkagi see, mis nüüd pärast neid jäi sajandi algusest saadik, siis kui elanikke viidi siit välja Vene tsaariarmee poolt ja hakati ehitama kindlust, merekindlust sellest ajast saati on see mets ikka püsinud täiesti puutumatuna. No kujutage endale ette, kunagi oli siin algselt korralik männimets. Kui jätad Männile isi kenasti puutuma, vaata siis tuleb kuusk alla keskeltläbi kasvukohatüübil. Nüüd edasise kuusk ronib sinna ülesse välja, aga ega temast päris õiget puud ei saa ja siis hakkab üks suur tormi vaalumine, tekivad häilu, tormi häilud, kus mets mädaneb. Sealt omakorda hakkab tõusma kask järgi jälle seesama kuusk või mänd ja niiviisi põlvkond põlvkonna järgi vahelduv suksessioon toimub. See osa, kus me praegu oleme, on ehtne laanemets. Siin on valitseb kuusk, teises rindes välja kasvanud kuusk ja natukene on siis siin ilusat mändjalga. Meil on paar tükki siin, et siis nüüd eraldi kohe laane kuusikutena kaitse alla see päris laane kuusik ei ole, siin on ka nad ilusti mändi hulgas vana põlismändi. Kuid keskmine vanus selles puistus on 120 aastat, vanematel puudel. Laanemetsa nagu mere poole ja nüüd me hakkame tõusma siis sugusele saare kõrgemale poolele saareharjale. Nii, ja siin metskague muutub, pinnas on siin ääretult nigel ja niukene väheviljakas ja siis see, see männik muutub ka nagu kiduramaks ja nii, aga ikkagi on ta põline, ikkagi on ta kuskil 80 100 120 aastane männik mis enam kuuske kah alla ei võta. Nüüd siinsamas kõrval, raudtee kõrval on metsaalgsed kummalised kivi, riidad, metsa kasvanud, vaat see on jällegi siis kindluse ehitamise aeg, need on kivis üllad, mis tuli vastu võtta mingisugusel putratsikul või või veel töödejuhataja peal ja siis siin metsa all, siis olid usinad poksijad, kes raiusid puruks suuri metsale jäänud rändrahne ja kindluse mitmesuguste punkrite ja betoneeritud kasemattide ja nende ehitamise jaoks siis ladusid siia kivid kenasti Ta ja ootasin, millal ta raudteega ära veetakse, aga noh, vahepeal sai jälle sõda otsa tegemine otsa, nii et need riided olid siin metsas. Eriti suured riided on sellel saare kõige kõrgemal mäel. Kõrged mäed või kuidagi nii neid nimetatakse. Sinna kavatseti rajada suur staar ja tulejuhtimiskeskus ja noh, tõenäoliselt mitmekordne maa-alune niisugune linnak ja sinna siis veeti juba kivid kohale, aga jällegi sai ennem siis seda otsa ja need kivid on kõik kenasti seal riidas, siin on mitu, sündasin võib-olla siin võib-olla oma 50 60 sülda kive või 100 sülda vaatajat ei ole, eks ole. Vaatamata sellele, et siin saare peal elasid, nagu öeldakse, omad inimesed suitsupekk, eks ole, kes oli ideoloogitsiski, Potkov on, või kuidas see siis nüüd eesti keeles kõlaks, eks ole. Ideoloogiliselt raudtee aetud isik oli ikkagi vaja veel eraldi teha, mitu alatsooni tegemist oli muidugi tõesti üliohtlikke lõhkeainetega ja ülisuurtes kogustes siis on tehtud siin esimene tsoon, me oleme selle esimese tsooni piiril, vaat enne seda oli veel silt, et, et algab mingisugune postivaatus ala. Ja siis tuleb edasi õige mitut tsooni nisu, positsioone, aga mis mulle eriti meeldib. Noh, siin oli igasugune elektroonika valvamas ja siin olid sõdurid valvamas ja kõik need asjad olid valvamas seda, seda ala. Aga kindluse mõttes pandi ikkagi vanad tühjad konservipurgid peale, et kui keegi läbi ronib, siis need kolisevad. Et kolin annaks vähemalt selle rahvavaenlase üles läbi, eks ole, hunnikus või no näed, siin on kohe varutud neid konservikarp, eks ole, nii nagu kive metsal varuti, varuti, tühje konservikarpe sinna, kõik rivistati kenasti üles, need mõned üsna hiljutised silgumetssigade nagu metssigade vastu, nii et ega see vaatamata siis igasugusele igasugusele rangele valvele ikka see kõige lihtsam asi on konservikarp traadi otsas. No lähme, helistame neid ka, siis kuuleme seda suurt signaali, aga siis ma olin kaugel. Sihuke klõbin, polegi suurem asi. Alarmi ei mõju. Sellelt naturaalselt saate muusikalt olemegi jõudnud tänase saate lõpumuusikani. Meie matk naissaarel jätkub saates järgmisel neljapäeval kell 21 10. Kohtumiseni. Minu point. Anina. Ei looda? Tollane Taev Ruutmeetri. Tore meil on. Meil.