Eelmise saate lõpul jäi see meloodia tähistama õhtu laagri asutamist muuksis Linda pere kodutaluv. Kähku kassosid õunaaeda telgid nagu suurelt kirjud imelilled kuulus ja alati kordumatu subõige. Valik, mille esmane autoriõigus kuulub just Linda perele võtab aga isegi suurel talu pliidil. Valin valimiseks mõningase aja. Seda jätkus parajasti nii paljuks, et grupp matkamehi ja naisi, kes veel pikemast jalutuskäigust hoolisid jõudis ära käia naaberkülas. Uus talunike tuul. Ekskursioonidel pööratakse tahes-tahtmatult ikka enam tähele, palun minevikule see oli matk olevikku ja veel enam tulevikku. Juhatused olid umbes niisugused siit otse siis vasakule, siis paremale. Korsten jääb meie kohale siis otse üle tullu. Kui järv paistma hakkab, siis kolmas talu, mille juures söövad neli lehma. Jõime küll kõik klappisin otse üle põllu ja ühelt künkakeselt, mida, nagu siinkandis ikka tähistab ka valge muinsuskaitse sildike paistabki Kahale järg peegelsile ja vaikne. Siin teeme pisikese peatuse, sest selle järve kohta on veel rannikul ühtteist. Pajatada selgub, et, Juba legendide hämarusse kadunud ajal toimisid karistused looduse reostamise eest hoopis rängemini ja otsesemalt kui mistahes kaasaegne trahv. Nimelt asunud see järv algselt hoopis Viru-Jaagupist ja olnud seal pühaks peetud. Aga kui kord pühapäeva hommikul üks tüdruk, sel ajal, kui teised inimesed kirikus olid läinud pühasse järve lapse mähkmeid pesema, siis. Järv vihastas ennast seaks, vot sealt ongi see väljend päritel vihastas ennast seaks, tähendab, kõigepealt tuli järvest välja suur must orikas ja siis kogu järglastele järgimudes pilveks ja siis hakkas taina poole minema ja tuli ja tuli ja siis kuskil siin olid pärast inimesed heina teinud ja näevad, et tootumus, pill tuleb taevas ja kõik panid siis jooksu nagu sealt heinamaalt, aga, aga üks oli veel riibunud, riibunud, riibunud ja ja keegi oli järsku hüüdnud pilvest, et reha püsti. No ja seal reha, püstilendi järv oligi maha sadanud, kõik visalt järvestati välja kukkunud ennem igasuguseid vanu asju, seal oli vana, äkki oli välja kukkunud ja vanaader ja siis Olisse järve kohinal järgi tulnud, see õnnetu heina line oligi see järv jäänud sinna selle järve alla. Ja nüüd siis osa järv nagu ka edasi läinud ja see oli jõudnud disTallinnasse ja siis sinna maha jäänud ülemisteks ja ja nüüd olevat niukene kena pruukinud, kui õhtu hilja suvel sõita, et selle järve kaldalt mööda Tallinna poole siis järves tüütakse, vii minu veljele terviseid ja, ja siis kui need terviseid saab edasi antud kenasti, siis siis olevat mõni hõberubla või vana hõberaha olevat siis vankris niiviisi ja vahel siis saadab kaluse järv sinna ülemisse poole tuleb üks vana halli peaga mees järvest välja viskab siis sinna vankri peale nagu terviseks siis oma teisele veljele viskab mõned kalad ja siis, kui sa need kalad kenasti ilusti ülemistesse sisse lased, siis jälle on sul pärast manni rublakene niiviisi seal olemas. Nii pakutakse välja, et seejärel väärivad tõsist arheoloogilist uurimist, kuna siin kuskil järve põhjas kombatud nagu palke ja ja eeldatakse, et see võib-olla on olnud siis ka niisugune asula, kus kunagi nagu parvedele ja palkidel on ehitatud mingid hooned peale midagi taolist, nagu lammas järves või nagu Valgjärves päris Läti piiri ääres. Nii et see inimene seisab nagu arheoloogia ees, aga hilisemast ajast on näete siukseid mõnusaid kivikangrud kohe ridamisi. Need on siis kalmed maaviljeluse alguses ilmselt hakata seda maatsinike harima juba kuskil meie ajaarvamise vahetusel, ütleme austusega null ja ta praeguseni siin kenasti talude all. Kusjuures noh, talud nagu on koondunud ikka allikate peale. Lavamaal olid põllud tol ajal ainult heinamaad. Karjamaad järv on siit jah, kenasti näha. Kahala järve siia alla ja puuri küla, mille me otsime seda kolmandat talu. Eestimaal talu. Helge. Nõudvanaloog nüüd. Pereloo tahaks teeta. Ja lao Viima. Ja ongi neli lehma söömas ja ongi õige talu, kuhu paari aasta eest asusid elama Mare ja Väino Veersalu oma nelja lapsega mõlemad vanemad, kõrgharidusega töötanud ja elanud nii Tallinnas kui kolhoosi keskasulas. Perenaine pealegi sünnist tallinlanna. Temaga koos lähengi kõigepealt majja sisse, sest lisaks tavalistele talutöödele koob Mare Veersalu telgedel see on ühtlasi hobi ja ka lisasissetulek rajamisel olevasse majapidamisse. Kust te seda ametit õppisite õppinud otseselt ei ole ma teda kuskil, kui ma pisikene olin, siis vanaema üleval pööningul paar suve natukene kodus sealt äärest maadelda, natukene vaatasin, aga noh, praktiliselt ikka ise õppinud, aga käsitöö vastu on põlvest põlve huvi olnud ja ja eks see ole sissi emale, tas teljed olid siin majas olemas, ei, need said kavustetud siia majja. Paar-kolm aastat tagasi, siis tulime, tahtsin osta ja ulatasin koduda, siin on praegu ka üks kangas peal, ega see kudumine ise siis need mingi keeruline asi ei ole, kui ta juba peal on vastase peale käärimine ja see on niisugune, niisugune keerulisem töö natukene, aga mina teen põhiliselt kaltsuvaipasid. Siit tuleb põranda Riia ja neid ma teen, põrand, riiet ja, ja need on Tallinnas on sukavabrik, millest nasid, kust ma siis ostan ketel lõikeid. Ja neid ma siis värvin ja nendest ma siis teen. Nad soovitasid, aga tulevikus on plaanis, kuna siia tuleb lambakasvatus rohkem siis püüda mustast ja pruunist lambavillast ja, ja valgest lambavillast ja looduslike värvidega hakata kuduma salle ja plaanid on sinnapoole, aga laudtee on veel pooleli ja praegu on ehitamisel seal väljas oli näha suurt lambalaut. Sinna tuleb üks 50 põhikarja ute sisse ja tahan osta just musti ja pruune ja hästi valgeid ja et oleks niisugust looduslikku. Olen püüdnud juba juba tükk aega niimoodi värvida sibulakoorte ja, ja mõningate taimedega, ega ma neid väga palju ei tunne veel, aga loodan, et ehk see tuleb ka siis töö käigus. See on ilmselt väga suur, aga väga huvitav töö, see on tõesti väga huvitav, sest tulemus on alati erinev. Mõtled küll, et, et teine pruuni, aga ta tuleb hoopis rohekas? Nojah, aga, aga ikka on huvitav ja siis annab neid jälle klapitada, nii nagu nad omavahel sobivad. Looduslik värv sobib alati omavahel kokku. Kas mustrid mõtlete ka ise või, või võtate kuskilt eeskujudest? Ma arvan, et ma püüan ise hakata mõtlema ja mul oleks väga hea tuttav üks vaibakunstnik ja ta lubas mind natukene aidata. Tuba on pisike. G toas on suur voodi ja suur kapp ja nii et siis te ise poeti sinna telgede taha üle voodi ja sealse kitsukene pragu akna juurest. See ongi see teie töö. Koht, see on minu töölaud, nagu öeldakse aga tulevikus on plaanis ehitada niisugune ait, garaaz ja kõik töötuba. Ja asjal on abikaasa töötuba ja eraldi ette nähtud ka minu töötuba, kus on siis kangasteljed ja lõngad ja väike pliit, kus ma värvi magan ja tulevikku roosiline, aga sinna peab jõudma. Peremees Väino Veersalu on õuel meie rahvast piiratud ja jagab teavet kohaliku elu kohta. Niimoodi poole jutu pealt maa oma mikrofoni sinna vahele pistangi. Olla meile ei tohiks, meil on rahva peale töö, peab ikka midagi muud olema, kellega aega viita. Ainult töö ei ole ikkagi, kus see rühm koos käia hulgas, juhendaja on küll Kuusalust. Nii nagu on ka kohalikul kammerkoorile juhendaja Kuusalust omal vist. Kas need ei ole sellised eestvedajaid, aga nii on välja kujunenud, aga kammerkooris laulab siinne rahvas. Ja põhiliselt, aga on ka muidugi siis palju olema siin ikka niukseid, nooremaid. Siin just eriti Kiirovi aastatel tuli väga palju noori koolimaja ehitati, eks see tõmbas noori õpetajaid juba väga hea luksusliku orel ka. Et tulite perega siia, pere oli alles loodud, tulid siia, said kohe korteri ja eks see soodustas just seda siin kunagi tehti statistikat. Just just just laste arvukuse poolest tuli Volga ka heade näitajatega puua küla ja, ja see läheb pudi seal osaliselt jookseb välja. Et need on kõik vanad nagu põlistalud, need vanad talud sisse, vastu kohale, siin see naabertalu on kunagi kaheksa läinud, kaheksa ja vennad jagasid omavahel ära augu. Ovoga siin järgmised, no nüüd kakskolm, järgmistel talunen suvitajate käes juba ära teinud, see on esivanemate oma. Vahepeal rändasin ringi ja tulin tagasi. Noh, ega midagi, näe nüüd koer leppis kah meiega ära juba selles mõttes sa pead oma ametit pidama auku märja tee. See maja nagu nüüd lilli meid, et kui see vana vanajoone ja see nagu lagunes vahepeal ära, siis see sai valmis 58. aastal, aga nüüd kui saab tootmishooned enam-vähem ühele poole ja tekib rohkem võimalusi, ehk siis hakkab mujale laiendama, projektid on olemas ja. Ma vaatan, et ümbertalu on kalmed reas, kohe lausa südamete peale, ongi nii. Seitse Kalmet on selle talu talu maadel ja sinnapoole lähevad õline vana põline. Kui palju seal? Jah, ega need pered võivad olla siin toetast vanad peret küll, eks ole. No ei olegi kunagi kohe uurinudki seda. Nüüd tuleb suvel juuli lõpus selle suguseltsi kokkutulek, naabertalu, mis seal on, sealt hakkas nagu hargnema, seal oli. Kas teate, mitmendat põlve, teie siin olete omasuguseid siis? Ei oska tõesti öelda niivõrd nii palju, ma tean, et vanaisa kunagi 1905. aastal ostis selle ei ja ja tema vanemate kohta on mul ka andmed olemas, aga kaugemalt ei oska midagi öelda. Need kirikuraamatud tulevad külla, tulevad, kui oleks. Ummikul alamad hooled, laager kokku, paar laulusõprusringis koos pererahvaga marati uhke põsk läheksid nii, nagu poleks iialgi porise viima sõitnud ning bussijuht Vladimir, kellest eelmisel õhtul kodus, et volli on saanud, naeratab. Esimene sõiduots on lühike. Siinsamas on muuksi linnamägi. Peatume kõigepealt kolmekümnendaist aastaist säilinud vasksildi juures, nagu neid paljudel teistelgi muinasinnustel oleme näinud. Seal, kus nõukogude võim neid maha võtta ei märganud. Sest Tartu rahuga määratud piirid ei meeldinud, neile ei meeldi ka uue võimuesindajatele. Me oleme sisuliselt Harju kõige idapoolsema linnusepealne siin Kuusalu Paju linn ja, ja siis siin muuksi linnamägi siis siin jõel tähendab Jägala jõel Linnamägi, need olid need viimased kolm suurt linnust ida harjus, siis on tükk tühja maad, sood ja rabad, mis siin vahepeal siis olid metsad enne viruti ja, ja siis hästi tihe linnuste rühme, virus pada jõel näiteks kolm tükki kohe reas lause ja Ida-Eesti oli praktiliselt tühi linnustest kuna kahjale suured soode alad ja, ja piiriäärsed alad ka. Valitses, millise lustile andureid maksti? No see oleks tüüpiline geneemik linnus Põhja-Eestis neid andis ehitada klindi neemikut, kitsad neemikud, läksid siis selle rannatasandiku kohale, lõigati niukse madala gravikesega ära, siit üks sadakond meetrit. On siis niisugune kraavikene selles siia poolanduslike vall kuhjatud need niisugune ilus neemik linnus ja ega need siis nüüd nagu alaliseks elamiseks olnudki, need ikkagi olid mõeldud selle kandi rahvale sõja ajal nagu pelgu ja kaitsepaigaks ja ega nende kohta ürikutes midagi teada ei ole, need on ainult noh, nagu rahvapärimustes ja teiseks siis need need vallid ja, ja, ja kunagiste kindlustuste jäljed. Ega ta ei olnud eriti tugevalt kindlustatud, selline linnamägi. Ja siis edasi sa taha kadastik, kesse maa poole jääb hulgaliselt kalmeid? Need tähistavad, et ümber selle linnuse oli siis kunagi haritav maa. Noh, see just see paepealne, see oli hästi, haritasin muld, õhukene, aga pruun ja hästi rammus. Ja siin siis võime öelda julgelt, et 2000 aastat on põllumees põline olnud. Nüüd seisame otse klindi serval. Vaade Kolga lahele siia alla mere äärde, jätsitre omaaegne Tallinna rahva väljasõidukoht. Hugo Lepnurme sünnikoht. Kaugel paremal ulatub pikalt merre. Juminda. See on siis nüüd meie lahema esimene neem ja nendest neemidesse lahtedes lahema oma nime on saanud. See nimi pärineb salakaubavedajalt ühelt poolt, Nemad ei ütelnud adressaati, kuhu nemad piirituse toovad, kust nad viivad, nad ütlesid lahemaale. No see tähendas, et siit kuskilt Citrest kuni kuskile Vergini välja. Ja teine, kes seda nime juba teaduslikult kasutas, oli professor kraane. Ta oli siis veel noormees, tuli Soomest või Eesti ülikoolis maateadust rajama tol korral mitmeid soomlasi meil niiviisi noores Tartu eestikeelses ülikoolis ja tema nimetas seda kanti ka juba lahemaaks. Nonii, nüüd siin on niukene tore kontrastne maastik all, eks ole, niukene euroopa laialehine, eks ole siis seal all kuskil musta leppa loodud ja siin üleval siis niukene, haruldane kadastik. Kui olid siin lambad peale, eks ta siis natukene selle kadastiku eest hoolt kandsid, lehtpuud nagu hulgas ei olnud, see näitab, et ta ei ole primaarne või sekundaarne kadastik. Aga nüüd on juba nagu selle viljaga maapragudesse tulnud juurde saart ja natuke Vahert ja nii. Aga ometi siin all on säilinud unikaalne taimkate sinus stepi, laini mõnu käes on praegu näiteks niisugune, mis te pakute välja, mis divisjon timuti, eks ole. Aga see pole meie madi mõtte meie madimata veidi ümara peaga peaga ja kui need kallutate teda niiviisi näed, siis temal tekkinud niuksed sakid peale, eks ole, niiviisi sakiline paid ühtlaselt seal stepi Timut, tema õige kasvukoht on seal kuskilt sellest seliino kraadist ja selle kandi steppides, aga näed, siin ta nüüd on, eks ole. Niisuguses ekstreemses olukorras on need kauged eksoodid sõna otseses mõttes eksootiline kasvukoha leidnud ja läbi aegade püsinud ja sügisel on siin hästi ilus sügisel, kui kõik kõike Baboritskid ja kõik muud Marius, eks ole siis siin ja siis värvid, sellised värvid, tumeroheline kadakas ja, ja muud põõsad hästi heledates punastes ja muudes kirjutas lehtedes siis õige aeg on tulla siia sügisel. Nüüd on siin pikka aega olnud Jaaniku kohti, kui lahe ma oma esimesed jaanipäevad korraldas, siis ta korraldas jussiiv uksi linnamäel ja ühe jaanipäeva jaoks ehitati siia Kiige tõeline Põhja-Eesti kiige tähendab mitte niisugune kahele liikumiseks, vaid kohe tervele külale ikka kaks, kolm vahet ja ja, ja nüüd sinu piire pealesunnitud, muidu lased üle võlli, eks ole see kah kena komme üle võlli lasta. Ja siis kui seda kiike sai nagu avatud. Siin olid väga tugevad konsultandid, siin oli Hugo Lepnurme, oli konsultant selle kiige tegemise juures ja Veljo Tormis oli ja ja siis avajaks oligi Veljo Tormis ja tema nagu põhjendus ja miks need kiigelaulude niukse aeglase ja niukse raske käiguga läks selle kõige peale, siis lükati ta seal siis niiviisi kenasti käima selle kiige peal ja see kiik ei käi ju kiirelt, nähta on ikka suur ja massiivne kõik ja siis sellest siis need aeglase rütmiga kiigelaulud põhjarannikul. Me läheme kiigele Kiigega kena inimene, muidu me seda õiget. Järgmine vaatus ei laiene ilusti lausega samal meelel. Tere, uuesti. Kordan. Kiigelaulud on uus meeskond peal. Kuulge, head daamid, laulge veel seda ilusat keegi laulu. Ma loen sedasama algusest. Nii on see ju Lõuna-Eesti laulu ubin ja puha, ennem ikka Põhja-Eesti laul ka. Tormis. Seid lähemal väiksed jõekesed, mis algavad Lahemaa lõunaküljest või isegi natukene lõuna poolt. Polügoni Maarja, teatan, puhtad jõed ja isegi väga puhtad ja me tulemegi pudisoole. Siin on pärlijõgi, vuliseb jõgi, naaseb, nimi juba ütleb, et kui ebapärlikarp jões elada sai, siis vesi pidi olema kristalselt puhas vesi. Ja me vahepeal arvasime, et tõepoolest noh, põllumajandus ja kõik muu tasapisi selle mehe sedavõrd ära rikkunud värviga enam ei ole. Aga juba üks, kümmekond aastat tagasi meil nende loomade uurijad avastasid siin päris kenasti ebapärlikarpi, tähendab, vesi on puhas, aga kõige muu on see siis üks kuulsamaid lõhe ja forellijõgesid. Ja just forell tõuseb kenasti tekeseda jõge üles kõrgele kõik vanad saeveskid ja muidu jahuveskid ja paisada maas. Ja, ja selle tõttu noh, kala rassib kohe päris kõrgele ja päris ilusti annab tena sisse noorkala ka. Lõhe on ju üks maailma suurim hulkuja. Kes käibesuurtel ookeanidel ära ja pärast oma kodujõe vee maitse ja lõhna järgi siis niiviisi uuesti leiab oma kodujõe üles ei kuskile mujale tema kudema ei tule ikka samasse ikka samasse jõkke. Tahad uut jõge asustada, saimane jõgi reostatud puhtamaks, siis tuleb lihtsalt noorkala lausa sisse viia sinna ja seal üles kasvatada uus põlvkond, inkubeeritud gaas. Aga omal ajal olid siin mõned väga kuulsad piiritusekuningad uudisa piiritusekuningad ja, ja Sibedasi Aabla mehed. Kelle kohta nüüd on ka ajalugu kokku kirjutatud? Pollati uurimused hiljuti leheski avaldatud? See oli ka kirjeldavad, kuidas selle kandi mehed läksid suure riskiga endale suurt raha toomas ja oli ka võimalus ratsa rikkaks saada. Mehed siinkohal ütleksin niiviisi, et kui sa käisid 10 korda edukalt piiritust viimas Soome kuiva seaduse aegu siis Üheteistkümnendal korral võisid vahele jääda, olid igal juhul kasumis ja vilets mees, vahe juba kolmandal korral ja siis mees muidugi puruvaene ka, sest need maksud löödi ääretult kõrge. 10 korda oli siis kaks pluss, alates olid sinna ratsarikas mees. Uut merevees ja kui Hannes, tema noor ja õitsevad ja Darra on küllalt jälle utiili meel, mida neiuke paremad veel. Räägi ta ostab meremees ja et kartus Kaadu, ta ei tule ja neiu minu rinnale lange heady suud anda nii palavalt, mulle ta vôi. Ja üks minu peale nii armsad piimaadi ja teine enni palavat pilgud murdaadi. Aga kolmatumal alluga mento loid ja neljalt oma kambri mind ära ta ei näinud. Üldklaveri kenasti mängi mulline mind tantsima aga kultuuride all viile ei tantsimine enam vait, lahkun jal. Võib-olla et nõllova Meeerrele jään. Mul vaenlat hektar puid ja ma arvan idee jõu teadmata on merene. Ei merenneteinavamad kellegi rin FRA iga armastab mind. Nii, ja nüüd me suundume edasi Leesi poole. Siin te näete kohati üsna värskeid luiteid. Need on just just just nagu öeldakse, tekkinud mõni 1000 aastat tagasi ja, ja niuksed luike seal varju on siis ehitatud küla kaks Aablat võib-olla ostetaksegi a'la rannas, üks Haabla kuulus Kolga mõisale sealses Kolgaabla ja teine kuulus Kiiu maisele vaabla. Kuigi nad mõlemad on peaaegu naabrid. Sinaablates oli juba kahekümnendatel aastatel suvitajad Tallinnast, tulid ja võtsid kuskil ühe toakese odava toakese kaluriperest. Tol korral ehk rahvas ei pidanud seda soovitamist tuluallikaks, nende midagi spetsiaalselt nagu ei ehitanud nagu Võsu Käsmu seaks. Puhtalt puhkajate jaoks. Aga odavalt sain ära sulistada ja, ja siis kuna rand ja maastik oli maaliline, siis siia tuli ka kunstnike Kristjan raud. Valis endale Esku talu ja õige mitu tema graafilist lehte kuulsat graafilist lehte pärineb just sõitmast rannas seid rannaperedest ja liivalõõtsa naguna failisem, seal oli säilunud üsna palju selliseid vanu võlgu ja, ja aitu ja elamutest lahku ehitatud väikesena üheseid. Leesil kenasti kõrvuti siis erinevate aegade laemajad, kõigepealt Leisi kabel, siis Leesi rahvamaja ja siis lõpuks vahepeale kolhoosikeskus. Oled sa alati nagu praegu veel elutus tühjad. Eks millisesse naistelt uuesti elu tagasi tuled? Juminda tipu poole oleme jõudnud siis mäe üritame ikka sinna päris tippu välja minna, näete, metsad Moldovas seal ikka juba üsna metsikuks ja nagu süngema poolsemaks. Kui maa meres tõuseb, siis üheks niisuguseks esimeseks pioneerhooks on kuuske. Eks ikka nii palju seda aluse ja kivide ja muude muldade vahele jääb, et etama viljakaks saab. Ja valdavalt on ta ikka suur kivi köhida. Ja mets on kohe selline tihe ja, ja üsna üsna niisugune sümboolne asi on selles, et rannametsa kuskil ei ole tüüpilised metsa talle kõik natukene natukene Nendest Tartu meeskonna poolt välja pakkunud metsatüüpides erinevad. Ja tiheda peab olema muidu Testorandama tasane. See on ka üks põhjus, miks just rannametsad selliseks kasvavad, jazz hakkaks jändrikuks. Aga mets on tõesti siin nisugune, öine sõit randa minna kohe Annabeli metsa mulda, randa sõita, sadakond meetrit tagakohana ringlusesse läbi minna. Niivõrd tihe mitme mitme tugeva endaga võrreldav siin metsas ka hiid, suuri rahne ja imeilusaid kivi külla. Sellest kitsukesest maaribast annab tõepoolest läbi murda aga vaatepilt asub seda vaeva. Küll on sind tuul ja külm meri kohiseb. Improviseerimine tuulajakidest mikrofonile varju, et peale loodushäältega Veljo Ranniku hääl sinna pidama jääks. Nagu me teised Kolga lahe pealt kilomeetri jagu läbi neeme sõitsime, oleme teisel pool ja siin tõesti mets on puutumata, metsa tuleb nagu eriti hoiduda nagu pinnase kaitsemets peale kõige muu. Ja kui me seda randa pidi praegu kõndisime, te nägite alla merre vajunud puid, need on maa lihked. Me oleme harjunud kuidagi mõtlema niiviisi, et noh, see mererand kassa laugjas või kaljune ja tõuseb otse merest natuke verest taandunud kaljune seene olgu pealsele liivakivist või olgu ta siis paekivist, aga siin te olete saviseina see Jessecon kambriumi savides. Seda saviseina jätkub sinna kuskile nii 10 meetri kõrguselt ja selle peal on alles natukene moreen ja kõike muud kohatise savi on lausa kohe niiviisi 10 15 meetrit kõrge. Ja loomulikult siis aeg-ajalt siin on maa lihked, kui see kallas alla läheb, eks meri viitama jälle kuskile sinna lahe põhja minema. Kogu aeg see järsak ikka säilub. Ja tõesti mets kasako järsaku serval natukese kalde peal ka ja siis, kui järjekordne maalihe tuleb, siis läheb ka metsmerre. Ja siis rannas on eriti metsikud lõigud, niuksed, lausa puud turritavad merest meile vastu. Ja noh, me oleme nüüd niukesed lõikes lookas, eks ole, ja nagu päris sealt Juminda tipu poolt meid natukene nagu varjab ära üks neeme serv, siit on need kenasti vaated üle ära lahe, teiselt poolt. On pärispea ja paistab ka päris kõige kaugem ots Purekkari Purekkari tipp kaugele merre minema, niisugune väike neemik ja pisut siia varju alla jääb veel üks kena neemik, kus on küla, see on Taburla küla, kirjutatakse kurss Taburla kord, Taburla noh, loetakse siin kohapeal ikka Taburla sellepärast et selle kandi rahvas natukene teist keelt rääkiv rahvas kui muu Harjumaa sil natukene Pohjan keelt räägitakse, see on nagu natuke soome keelega segakeel ja eks siinkandis elas omal ajal ka üsna parasjagu rannarootslasi. Need olid siis Loviisa poolt sealt Soomest Eesti randadesse asunud rootslased, kes olid kaasa toonud siis oma rahvalaulud ja omad vanad rahvatantsud ja eks neid siin käis uurimas siis omal ajal kahekümnendatel aastatel noor üliõpilaskond, nende hulgas siis ka Ullo Toomi ja tema väite kohaselt, et nii mõnigi meile rahva keskel eesti rahvatantsuks Petar rahvatants pärineb siit Kolga ja, ja tabula rannast ja oma algupära päris eesti tants polegi õige asend kohta on niiviisi öeldud ja mõnegi teise asja kohta. Ühesõnaga see oli kuldne maa filoloogidele ja folkturistidele ja muudele sellistele sellistele uurijatele. Ja nagu ma juba ütlesin, alates Kuusalust kuni siiani see on kirja pandud suur hulk Kalevipoja lugusid siin metsades on väga palju suuri kive ja kivikülve seotud siis pärimusega kalevipojas, sest päris kalevipojas mitte, sest kunstmuinasjutus, mis hiljem meile siis niiviisi peale on tulnud. See kant on veel põnev selle poolest, et ära vaht on väga sügav, laht erakordselt sügav lahti ja selle tõttu too on seda lahte alati omaks pidanud. Sõjamehel sarjas saate on sõjalaevastik käinud siin lahes ja, ja Loksa all on olnud 41. aastal küllalt tõsiseid sõja sündmusi. Ja ta nüüd oli siin terve rida instituute, kes uurisid mere- ja sõjaasjandust ja siia lahti, siis tihti allveelaevad sisse ja siis muidugi need siin siis vajalik teenistus registreeris. Veel mõnikümmend aastat tagasi juhtusin suur segadus, üks vaal ujus sisse ja see ka ilus ekraanidele võite endale ette kujutada, kui te istute nüüd kuskil tähtsa niukse vastutava mehena ekraani taga ja ilmumiseks seletamatu objekt, eks ole mitte ufo, vaid mingisugune veealune objekt. Lahte aga õnneks osati ära määrata, et seal suur kala ja, ja sügale pomme käiku ei lastud, aga muidu on niisugune oht. Samas ma nimetaksin Taburla kohta veel nii palju laborlast natukene lõuna poole jääb virva kõrveküla. Ja on mõningaid nihukesi. Loojad ei tulnud mitte lõunast, ei tulnud sealt Läti poole pealt, vaid ka Rootsi ja Soome poole pealt on teada niinimetatud hulkomissioon. Tähendab üks rahu meile, misjonär astus siia virva ja tabula randa ja püüdis siis siin rahvast natukene siis teise usku pöörata. Sellest põhisest oli sest kohaliku rahva looduslähedasest usust siis seda ristiusku pöörata, nii et selline missioon on olemas, on see missioon tõenäoliselt mingeid tulemusi, mingeid jälgi rahvasse jätnud? Siin kevadeti võib näha ääretult huvitavat loodus, lähed, kohalik rahvas seda imeks ei pane, aga kes esimest korda seda vaatama tuleb, imestab küll. Nimelt metsast läheb loendamatuid Piresid alla mere poole ja siis nagu liiva alt selle savijoone pealt nagu allikad mürisevad siis merre, aga kuna mere poolt on tugev tuul tavaliselt kevadeti, siis ta lööb selle valesti üles tagasi ja vesi ulatub siia madalate puude eksteni ja siis on jääpurikad pesti. Kujutage seda vaatepilti ette ei ole mitte alla, nagu me oleme harjunud nägema, tõsti niiviisi Nelward ilusti hambulised, kohati on siis niuksed purikate hulgad, neid näeb ka Toila kandis ja seal Valaste oja suudles seal kavadele ola püsti niiviisi. Ja siis on jääpurikad niiviisi kenasti nagu hambad püsti, siin on ka just selle savikihi pealt alla nurisevad, ojad läheb ülesse. Läheneme Juminda tipule enam-vähem sellel joonel. Läksid põhjamiini otsa sätades või kahuritulest tabatuna need laevad suurest karavanist, mis 41. aasta augusti lõpul viimaseid mobiliseeriti, õitseja Väkueerujaid Tallinnast Leningradi üritasid viia. Siit edasi pääses vaid üks transpordilaev. Me oleme siis nüüd üsna süniumi taldrikult, läheb järjest kitsamaks kitsamaks, seal päris tipp on suur kivilasu sinna tippu lahema mehed rammisid siis sisse ühesse kivisse teksti. 28. august 1941. Noh, see oli selleks, et siis mälestada siin sellel joonel hukkunud mehi. Märkimisväärne oli see, et kui see tekst oli meil siin laevameeste poolt kivisse raiutud siis tulid väga tähtsad mehed seisukohta võtma, kuidas ikka suhtuda ühe niisuguse aastaarvu ja kuupäeva ja ja siis arvati teiega, seda ei tasu ikka afišeerida. Las ta siis olla omal käel ta selle tegid ilma luba küsimata ja kooskõlastamata, aga see on ikka niisugune kaudu see asi, aga me ikka peame patriootliku kasvatusega tegelema ja räägime saavutustest võitudest. Ja nii ongi, nii et seda teksti praegu mina lahti vaatame, ei viida, on siis niisugune paha tekst, nagu öeldakse. Selles kandis oli veel kena komme. Kui mindi merele, singi jättimaale tehti niuksed hingekivihunnikud, seda kohe väga tõsimeelselt ja neemetippudest, siis on ka tänapäeval kenaks kombeks Käsmus ja, ja, ja Altjas selliseid hingekivihunnikuid teha, et oma hing lahemaale jätta, Siinaga jäeti hing maale, kui mindi merele ja tuldi tagasi, siis nähti seda oma hinge seal kivihunnikus. Kuidagi nii rahvas neid tõlgendab. Ja need on üsna muistsed asjad oma viis-kuussada aastat vast pääle meie ajaarvamist tekkinud sellised ohvripaigad ja need on ka siin randades kenasti olemas. Seal kaugel? On purjeta Maadna laev, kaal naabraat. Ja löödal. Ei tea temaga. Ta joob tuhkrule, ma ei tia temaga taas. Ta ema tuim ja. Hea olla vaata Teida Nurva vermeeremi. Nemage raat rab. Haava. Aeva Uubaylist A, B. Ja jood? La. Leenu kreeni hüüda, olgu tuuma nüüd noormehed. Ott. Kuidas see kaluriküla tekkis? Tee oli kõver, tee käis pikki talu piire ja pikki kõrgemaid künkaid, eks ole, siin selle ranna moodustajate vaheline soised lohk hästi palju. Ja sellepärast on need uss murrab ka selgroo ära, kui roomama hakkab. Ja siis majad korda olid need siis tee ääres veidi taandunud ikka selle järgi, kus kõige paremini kaevuvesi kätte saadi ja, ja siis niiviisi hajutatuse küla siia randa tuli. Midagi taolist on ka soome külad, need vaat siin ma ütleks, et külade planeering on kahel pool lahte enam-vähem ühesugune. Mõnusalt hajutatud. Naabri aknast, tule, näed ära, eks ole. Vot Käsmu ja Võsu, need on tänavkülad, need on hoopis midagi muud. Aga vaat need rannakülad siin on jah, niisuguse kahel pool lahte väljanägemisega maja ei ole suured, sest ega kalur rikas ei olnud, kala oli odavõrgud, maksid palju ja lausa ihu Rämmaga tuli paat merele viia. Millal need mootorid veel tulid? Mootorid tulid siis, kui hakkas piiritus liikuma ja siis lausa osteti lennukimootoreid sisse, eks ole siis see meie vaene piirivalve saadama küksidega jaole järelegi mehed tuiskas teest mingisuguste mingist suurte saksa lennukimootorite käest ära. Aga enne seda elati vaeselt ja, ja õnneks see siin neeme tipus, see küla ei ole ka suvitajate poolt ära narritud. Noh, võrreldavgi näiteks Kaberneeme ka, eks ole, Kaberneeme Rossidega, kui ongi mõni siis mõni siin natukene kohendab ühte seina natuke teistseinaga majadel on algne välimus, venelasest metsik tuul oli, eks ole, natsikülast uut ei ole kuigi piisavalt lage. Tähendab noh, nagu sellele Randlasele omaselt alati pandi puid maja juurde maja Pilimatunud puudesse, sest Randlane teab, mida meri tähendab. Ega rannale vee äärde ei ehita, teevad, et natukene ikka tahapoole, natukene puude alla, natuke harjusest. Kaua seda ilusat aega on kolm kuud, kaks pool kuud ja siis hakkab tuul viskama ja siis lõhkeb, nii et aknad värisevad, eks ole, ja sellepärast peab olema metsa ees, sest mets on vaese mehe kasukas. Kolga lahele on ring ümber tehtud. Järgmises saates jätkame Juminda poolsaare Harama lahepoolselt kaldalt. Kohtume jälle nädala pärast.