See muusika jättis nüüd eelmise saate lõpus tuulisest mälest vaevalt 100 meetri kaugusel asuvasse üsna tuulevaiksesse kalurikülla. Sealt nüüd oma teekonda jätkamegi. Tee on kitsas ja käänuline, aga marati ilus suur buss tuleb siiski kenasti toime. Meri on siinsamas, vasakul, ent seda varjab meie pilgu eest liigne kääsmatuna tunduv ürgne. See varjab meie eest ta Hara küla ja harasa. Ei varja aga keset metsa asuvast sara rahvamaja, millele omalajal küla kitsal rannaribal ruumi ei leidunud. Ei maksa minna üle, ise on väga pikk. Vilsandil seal rannariba põleb ridamisi siis mitu väiksemat küla, üks nendest ja, ja lõhe. Stenbocki seal oli kilbid, kes tavalistest pere käsid sisse lõhejõgedel ja vedasid seda raudselt oma eesõiguseks ja käisid merel. Kala ja Nemad asustasid levila järve kala. Ilusa suure peegeldabi. Ära unustatud, sest viimane Steinberg lahkus Eestist kuskile peale esimest maailmasõda. Ja üldiselt eestlane ka ei tunne nii, ja nüüd siis ka teadlased ütlesid, et see on väga hea. Teeme temast forelli, järvedes, ema elutsesse, paisutab järve kenasti üles, magedad vaevalt seal sees elada saaksid, tuleks nagu kõik senine kalastik järve särada, kaks siis külvati sinna järve vee peale ühte niisugust preparaati, mis võttis hetkeks vaba hapnikku, näete, kalad tõusid peale ja lämbusid metsa korjata, seal peal nad langemisel varaski kalal täitsa söödav. Ja kõikidele üllatuslikutada särgede ja haugid ja ahvenad õhka ilmusid seal 10 kilosed ja üks ütleb, et 12 kilose karbi kätte saanud sammal seljas lausa ilusaid sõjale suured tarbekas seal 50 aastat oli see rohkem kui 50 isegi täitsa mudas vaikselt ära elanud, ilmselt tagasi. Aga, aga noh, eks need teised ka sõid siis selle järeltuleva põlve rehastaja laanil edetabeli hakkavad ka välja tulnud kõik lasse siis forelli ja lõhe, vaidlesime järve sisse. Ja kolme aasta pärast paksult kala täis. Ühtegi paksud brigaad kala täis, tähendab, osakarpe oskas ikka, kuidas minna seal selle raske hetke ära oodata, kuni kuni tagasi tuli. Ja ja siis nad jätsid selle varju, venestus. Kuulsate karpkalad ära, aga pärast oli täiesti mehi, kes siis käisid lausa kuusikutes seda kala püüdmas, kes oskasid seda kala püüda, aga ütlen ette, et eestlased ei ole, need olid tavalised lõuna poolt pärit ukrainlase piirikas tantsib valijale selleks mees seal külas juba seal järvest välja ja otsustas teha endale isikliku karpkalakasvatuse ja püüdis siis saadjärvest keevis ettevaatlikult välja viis kärpeid paisata sõnakese ülesse. Ja kasvaldasega viis neile siis saia ja leiba ja ka toite, mis ta sinna hommikul sisse reisijale sinna. Snii nautis seda oma tulevaste praadi ja karvased kaheksa nagu jäänud, valvas medõed, et kas seal käimas ei käinud ja ikka vaatad järjest vähemaks vähemaks. Ühel hommikul elanud üks suur kala käsia silla juures ja kas tema sellel leipäraks kariskama seda leivakest, sellele kalale siis pistis pea veest välja saarmas. Me oleme nüüd ära lahe ääres Loksal Loksal suubub merre valgejõgi ja nagu ikka piki jõesuu, et kuidagimoodi ikkagi pääses sügavast merest peaaegu rända välja ja siia kujunes Kolga mõisa sadamakoht ja, ja kuna Kolga mõisal oli külluses võtta head sinisavi astangu all, mida me vaatamas käisime siis siia rajati väga kuulus tellisetehas, siin sai väga head kvaliteetset punast tellist, mida jätkus Tallinnasse, mida jätkus ka üle lahe otse põhja Helsingisse. Kotkas ja mida jätkus hästi palju Peterburi, nii et siin kasvas siis välja kohalik rannalaevastike kaptenite ja tüürmanide pere, kes ühe silmaga niiviisi randa silmas pidades tasapisi siis sõitsid ilma paberit. Ta nii nagu junn kuskil seal seikles Riia lahes sõitsid siis Peterburi vahet ja sõitsid siit ka otse üle lahe, vedasid pidev noh, nagu ikka niisugustel ranna asulatel oli vaja oma kabelit, oma kalmistut, et mitte sõita kaugele sinna üles metsade ja põldude taha Kuusallu kihelkonna kirikusse ja nii siis siia klassitsismi perioodil ehitatigi küllaltki ilus väikene kabel või ta ei olegi päris kabedalt peaaegu nagu väike paras kirik, eks ole, ja tema ümber siis selline kena rahuline kalmistu kujunes, kus on segiläbi rauast ja kivist ja kõigest muust möödunud sajandi paiga ja lõpupoole head sepist ja Kiviraide tööd. Nii, ja selles kabelis on ka niukene veic, arvas orelikene, mida siinkandis kah koolis allutanud mees lepp onu kunagi mängimas käinud ja hiljemgi kätt proovinud, seda oreli peal, nii et et väike küll, aga häälekas. Mööda sepistest ja raidkividest kindlal sammul ja otsejoones suundub Veljo Ranniku ühe hauaplatsi juurde kus kalmu lankurjagit haua Kivilaga vaid jälg küllaltki suurest pronksplaadist. Plaat, mis need haavalt kadunud on, on väga kahju, et ta seda näha ei saa, seal oli seal väga tuttava la pilt oli peal. Nimelt Aurora. Meie oleme praegu mehe haual, kes tegelikult juhtis Aurora trikki Neevat talvepalee lähistele, tema oli normaalne mereväe ohvitser, laeva komandör viitseadmiral ja tema täitis laeva kajutit. Tee käsku, sest vahepeal oli olnud, ega demokraatlik riik Vene vahel ja komiteed juhtisid ja tema sõitis kenasti, nii nagu komitee tahtis selle kuulsa ristlejaga sinna talvepalee lähedale ja tema mehed tegid selle kuulsa paugu ära ka, eks ole. Aga kuidagi naljakas on mõelda, et seda laeva juhtis tegelikult parun ja, ja pealegi eestima parun Ferzan. Peale revolutsiooni helistas siiski, kui ta sealt riigist ja ta tuli siia ja siin lähedal oli tal suvekodu. Nüüd on ta endistele omanikele fersonitele tagasi läinud, siin essis personitele ja siis tema järeltulijad panid tema kalmule niukesed toredad ankrud ja ketid ja tõesti, karistusi on ka keegi ära paindunud. Aga sellel kaduma läinud või võib-olla remonti viidud plaadil oli tõepoolest Aurora kujutis. Loksa koosneb kahest teineteisest sõltumatust teineteisele võõrast asulast mis ilmekalt näitavad rahva erinevaid elulaade ühelt poolt aedade, roheluse ja puude peidus ühe peremajalt, teiselt poolt nõukoguliku tööliskasarmud. Viimastes näib olevat palju tühje kortereid. Eks sellepärast, et omaaegse tellisetehase kohale ehitatud lihtri tehase tulevik on tume ja tööd ei jätku. Nende majade elanikud, aga just see tehas Loksale tõmbas. Enne kui Loksalt päris läbi jõuame, meenutame veel, et siit on pärit vennaksid, Mikiverid, jääd, Jaan Kruusvalli näidend pilvede värvid, mis Mikk Mikiveri lavastuses nii väga iga eestlase hinge puudutas. Selle näidendi tegevus hargneb just siinsetes randades. Lapsest natukene, mida pole ilusad rannad, aga sõbrannad mere või üsna kivine jaa? Jaa. Noh, mitte just kõige parem supluskohta. Edasi tulevad juba leebemad väiksed liiva, joomade rannad, jälle kivist, Vämbele liivaranda, näed nagu kõike ka ja need paluks seda ka siin eespool väga paljud kaluritalud ostetud ära suvilateks. Et mis hakkas seintele kohe silma, kui tema vaatajate heledad värvid. Kui mandri rahvas värvimaju äärmisel juhul tumepunaseks, noh nüüd on meil nagu rahvusvärv, suur kollane värv, see on ainukene värvis maja seal, tõsi mõni on küsinud, et kas see ongi meie rahvusarhitektuuril oma näide, eks ole, aga noh, on lihtsalt ja siis siin ei põlata ära valget värvitooniks, segatakse midagi juurde. Naerdi Käsmu kutsutaksegi rahvakeeli kohati käest valgeks. Selles Andres ehitati laevu ja laevnik värvis oma laeva heledaks, ta pidi merega näha olema ka Venemaa olema, eks ole, sõjalaevadel tavaliselt tumedat ja mereväe või kõike seda kilkad, erksad värvid. Nii, ja loomulikult laevnik andis selle traditsiooni siis üle ka oma kodule, ta kodus värviti heledaks säravatesse värvidesse õrnas toonis, kas kollakas-rohekat või midagi taolist lõikas või sinekat. Nii, ja peab ütlema, et seal on olemas üldse väga hoolas oma kodu suhtes. Näiteks paljudes kodudes eriti käsna pole minnes ei peetud õigeks põrandat, värviti selle ema naise põrandale, värv, see tähendab seda kerge pesta ja noh, nagu laiavõitu on, aga kui põranda värvimata, siis ta tuleb nõnda niukse lauaga puhastada, Sykeldada, Sykeldatud põrandal ja puhta mereliivaga, hõõruda, valge mereliiva hõõruda ja nii edasi, nii edasi, ühesõnaga usina perenaise tunnus on värvimata, aga valge. Siin põhjarannikul valitsevad tugevates tuultes kas ida-läänetuules õigemini luule luule ja sellepärast kõik niimoodi imbuda natukene ussikeeletaoliselt, tähendab nagu kivi ja rihmavallide siis neemele lastele kahele poole Jähklassis keskele susse, lõika või lauka ja, ja siis lõikad hiljem maastuvad, tekivad lahe või lihtsalt sood või madalad soised, lohud ja närve. Tehke pikenevad nagu tantsis niiviisi iga neeme tipus kaks ärinagu ussikeel. Muidu nad pinna poole, siin on kõik natuke loode-kagusuunalised, jää sulama, sääst seljandikke alusel nagu tekkinud sellised poole kagu suunaliselt seljandikul. Ja eks need tiriti pärine nendest sellele, kes tähendab, kui noh, nagu meri alanes maadel, siis siis need selleni sattusid, naljata, mõjupiirkonda lainet tasapisi peksitlusest liiva lahti ja viisid kuskile sügavusse ja nüansse lehekülgedele jäi järgi. Kive jää sahtlis kah kenasti läbi, pakkis ümber ja pressis isegi kenasti randa sisse ja nagu põranda alla niukse siledale. Tähendab ja Niineneeme tipud kujunesidki ääretult romantilised kohad. Noh, eriti meie lõunanaabritele, leedulastel, eestlastele, kellel taolisi Kivirähk tuleb üldse ei ole. Et me oleme väga ilusas neljandiku männikus seal pinnasega metslane lõõtskaid seal ka sellisena päriste neeme tipus. Neid me ei saa puutuda ühtegi puud. Kohe läheb rääkima, siin vahepeal oli sõjameestele punkreid ja taldrikult ja selle koha peal on kohe suur liivakõrb, paremal. Väga raske maha ajada ärimeestest sea lahtised liivad. Saatan. Tooksin UFC jäädi. Nii nüüd siin meie selja taga on igasugused vahvad ehitused, üks väikene, aga oma laadid tööprojekti järgi tehtud monteeritava riistapuu siin kohe minu selja taga kuskil valmis valatud, kõik raud ja kõik on talle sisse pandud pisikene kitsas uks ja siis jälle kolm kolm aknakest nisukest. Need on siis mõeldud piirivalvuritele, kes teevad üle elama ka neutronpommirünnaku. Kõik sellepärast tema seinad, meisi, raskest rauast ja betoonist ja taolisi tüüpe punkreid jõuti Eestimaale eriti Saaremaale monteerida, Lääne-Saare randas üsna palju kohe maha, siin põhjarannikul õnneks on neid vähem, aga see on ka üks ajaloomälestis, ma arvan, et kui need muud tornid ja kõik ehitised maha lammutatakse, neid ju enam kellelegi vaja ei ole. Siis vähemalt mõni nisuke punker peaks järgi jääma. Meenutab meile siis kuulsat neutronpommiaega, kui käis ajakirjanduse suur sõda, et ei tohi, ei tohi, ei tohi, aga noh, kõik tegid ikkagi pommiks. Sedasi. Et asjad huvide lahkelt läheksid ja vankrit toidaks ära anda ja ta ära ju v torganud nõutud ja kaputajato käele. Mure ja hinge jäätega keelel ei käi päid. Ega ta. Et mees sotid sirgeks, saaksid piiripostid paika, saaksid puu laadeeveeguumantaksid valetada ja lubab Antarktika keelde, et ka ette äraandja häbene. Joonkäijatega keelelgi käitlejad päid jäätmetega. Need piirivalvepunkrid on nüüd tühjad ja mis puruks peksta, andis seega puruks pekstud. Vahitornis kannatavad siiski veel üles ronida ja seda võimalust kasutavad meie seast paljud. Seesama kõrge savikallas, millel eelmise saate lõpuks ronisime, on nüüd peaaegu meie vastas vahel kogu Hara laht oma liivaste kiviste metslaste randadega. Aga siinsamas, liivarannal, otse nende sõjaliste ehitiste kõrval vohab elav loodus. Ja siis on rand-seahernes tal on pärast küljes niukesed kitsalt Kaunakesed ja öeldi pidi kõlbama hästi, kusjuures eales, no minu arvates isegi poisikesed võivad neid süüa tasapisi, kui nad valmis on. Mina olen küll söönud ja ma ütlen, et niisugune huvitav maitse on neil. Ta on looduskaitsja, kuigi ta siin põhjarannikul ei olegi nii väga haruldane põhjarannikul kus natukenegi niisugust head liiva graniitliiva, annan ta kohe üsna tavaline, nagu suur suur suur lilla vaip, eks ole. Selle rannale kartuli Roosi tagasi sea herneb väljad lausa. Lilla vaiba naabrus, valge karikakravaip. See tähendab, et üks tugev taim sai kunagi siin alguse, sellest taimest on saanud palju tugev kloon kuskil kõrval, mõni teine ka samas seemnest või nõrgemast seemnest ja kadus, aga see on ühe krooni järglane vahel metsas, te näete mõni viis, kuus, 10 meetrit. Läbimõõdus Ta on maikellukesed, hästi rammusa, rohelised tihedad lehed koos on ikkagi üks tugev kloon, mis on sellel alu saanud ja seesama ril ka siin. Aga siin on veel üks, teine lillekene, ta ei ole päris valmis seal see kassiristik, eks ole. Vaat kui tema nüüd valmis saab, see on üks ilusamaid talveks hoitavaid niukesi taimi, mis talvel annab ilusti sinna raamaturiiulisse kuskile, mis säilitab oma niuksed, erksad, toredad lillakas, kollakad, toonid ka talveks. Ja on nende ike, Paanede tegijate lemmiktaime. Ja vot just niuksed liivastel nõmmedel seda kassi ristikut igal pool on pehme nagu kassi käpad, just seesama ristik, pehme nagu pissi kassiga. Siinsamas päris peal on ka üks esimesel pilgul üsna vabriku moodi ehitis. Kirovi kolhoosi ajal rajatud kalamajand. Põhiosa sellest suurest majapidamisest moodustavad kümned tiigid hoonete taga. Enamiku tiitli katab meeti pooleteistkõrgusel võrk. Selle all löövad lupsu ja hüppavad kõrgele veest välja. Forellid võrgu kohal saalivad usinasti kajakad. Siin on meie ekskursioonijuhiks vanem kalakasvataja Jaan Paesüld. No meie kasvatame kala üldiselt nii-öelda peremehe baasil vabariigis rohkem nagu merevaasid, ei ole peale Saaremaa praegu ülejäänud mageda vee peal vajama seal ees vesi pumbatakse meres pumpadega üles pideva läbivoolu ja. Me oleme viimases tsüklis, kala on kolmas tsükli peale. Esimene taastandaa. Roosna-Allikul. Veedetakse marjast. Järgmine kevad läheb käru veskisse. Seal on aasta, kevadel tuleb siia ühesõnaga viimane aasta, ainult kevadel sügisel peaks välja minema juba kaubakalana. Ja siis tuleb ta nagu poole kilo ringis välja lähed keskmiselt nii kuskil poolteist kilo. Siis nad söövad. Praegu söövad enam-vähem puhtalt räime. Kuna granuleeritud sööta ei ole, vabariigis ei tehta Venemaalt, ei saa. Söövad küll palju väljamaalt saab mingil määral ka sööta, aga ta on niivõrd kallis ja räim on odavat räim, tuleb igatepidi odavam praegu. Ja noh, eks ta ole parem ka tallaga looduslik toit enam. Räime söövad. Hommikul toome, ei värsket enam, ei ole vajadust olnud külmutatud eemale. Me saame värskelt iga päev. Otse kalurite tuuakse. Niisugune tunne on, kui vaadata siit basseini kaldalt ette, et ta on neid väga tihedalt täis, kui palju neid siin on? Keskeltläbi ühes basseinis. Basseinid on erinevad ka, oleneb basseinist, oleneb, kuidas pandud on. Aga see näiteks, see on kõige suurem tiik siin 10000 ringis, ütleme niimoodi, seest. Korrutage kroonidega, läbiti sealt ettekujutuse, kui palju rahasin ringi, ujub ja praegu hüppab niiviisi veest välja. Sihuke kullavihm, siin ootused on suured kulud, seda metsikut, kindlasti velokäru ehk siis maksab juba nii suurt raha, et mis maksab praegu hapnik ja kõik. Helphdik ilma võrguta. See suurem siin suurema kalaga, et need sõnad kajakenemitega. Aga. Ma ikka, nad püüavad õhus ka midagit järglasele tiigi kohal, siin ikka lendab ka midagi, nii et see päris forelli. Ma usun, ikka alles jäänud luud on alles vastu õhtut siin, enne seda oli kõik kaunis kõvassima. Kaldale ka päris kallale hüppaga. Armeede tõusul oli talle midagi, hüppab küll. Sabades on igal pool need valged närimise jälginud on ikka üsna agressiivsed, aga agressiivsus on selles ka, et nad on üldiselt nagu koosnevad isaduse teemasid. Koos on l. Siin kuu aega tagasi olles lõppes nende puhul vaegeks nad siis isased üldiselt kaklevad omavahel väga kõvasti, nii et sellepärast on märgid küljes. Tagantjärgi veel ja arveid poole suveni, need paranevad ja osa kala läheb isegi välja, sellepärast kukuvad täitsa. Ometi, 400 korraliku granuleeritud toitu saada. Meie turg ei luba, nii seda asja on. Tõstab kalaina liiga suureks. Muidugi inimene jõuast. Soomes ma olen näinud kesksemaks. Noh, see muidugi on suurem kui need tavaliselt kehvema kalakasvatuse taga seal nemad just suudavad selle granuleeritud toiduga kuidagi kõik haigused ära hoida, neil ei ole vähenenud pikka aega desinfitseerida ja vee kvaliteedi suhtes ei ole nad nii nõudlikud, aga eks ta meil seesama desinfitseerimine ja, ja haiguste vältimine seal keerukam. Tugevamale järele ja nad on mees lisatees mingil määral. Aga nii et nüüd siis, kui, kui nemad on oma kasvu täiskasvanud, siis võetakse koguseid korraga tühjaks ja siis töödeldakse ta ära jälle ja ei, need ajavad, need jäävad jäädavalt möödas, et elavdada kuhugi niimoodi veedeegolmutega konservida ei lähe ja eksiga jupikaupa parasjagu nii nagu vaja on. Enam nii ei ole korraga tühjaks. Kasaka tonni või paarikaupa võtma, aga tasapisi. Seda tuleb ise lõigata ja hakati koha pealt ütlema, jah. Suund on ikka sinnapoole. Prae rumalam, pane need käest ära anda kolm aastat tööta ja siis on valmis toorene käest või on ikka tihe kala. Küll aitäh teile. Me laename veenistule juba uue lahe ääres ja eru lahe äärde aga siin tulevad need meil kohe tee äärde välja kaks väga põnevat lahte. Ulg, laht ja maalaht. Need nimed on väga täpsed nimed, tähendab Need on ainult aeg-ajalt merega ühenduses, aeg, ajatena, meri ja aeg-ajalt on nad siis niuksed, Järvikud ja juba lausa mageda veega või meri väga tõuseb siis kuskilt kaela, pääste oma bet nagu sisse. Kui meri alla läheb, siis laka sisse veel kuskil hakkab ka väljavoolu sisse kujunevad siuksed laht ja ulg laht. See on ja vastu ka kõige nooremad järved, mis mõnesaja, võib-olla 1000 aasta pärast moodustavad täitsa iseseisvalt magevee järvi. Aga praegu just lahkuvad merest seal maakerke Mare taandumise nihuke, ilus etalonala. Kohe nad tulevad, mõned võimsad tülid, nagu ikka randades on jäänud lahe põhja. Ja mõnes kohas suveti saab lausa lehma karjatada lahe põhjas. Ja kohe selja taga kerkimises viliste kõlastele ilus, tihe rannaküla. Mitte seda tüüpi, nagu me nägime, juhindal või siin päris peal, vaid juba peaaegu et ära küla, nii nagu need tänavküla. Tähendab on hoone kõrval väiksed krundid ja need laskuvad pärased merenimed ühelt poolt ja teise poole pealt laskuvad siis siia ulgema lahte ja piirisse kohta peaks ütlema nii et see oli omal ajal väga ja ikka rahvaküla, aga rikkus ei tulnud mitte lihtsalt merest, vaid tuli. Vaata pooleks natuke salakaubast. Nafta niisugune ja varjuline sadama kohtunud ja kiirabi aitas tema omalaadsete välja, tegi siia ka tootmisettevõtteid. Keel oli, lehed olid küllalt andekad mehed, nemad tootsid nendeks tursanahast väga kallist liini, peaaegu Davy oliini. Lennunduses kasutati ja seadus just üks selline tehaseid. Kallastel suure suuri rändrahne näide oleme matkanud metsade ja muude sätete alla. Meri veel hiljuti lahkunud nende külge, sellepärast nad hästi kenasti. Vastas on Sissa Mohni saar, tuletorniga, tema rootsikeelne nimi EK kolm ja see siis tähendab tammesaar ja nüüd praegu metskond, kes selle saareperemeheks sai meeskond, tema on siis sinnaga tammesid, ta lihtsalt taastuks nime kohane poiss taimestik saare peal. Tegelikult elu vahel on olnud ka teine, nendel on ala ja Mohni saar omakorda mõnkadest muga saar. Asi on nimelt selles, et, et need maad siin läksid kunagi jagamisele Kolga tsistertslaste Kade ja Tallinna Mihkli kloostri tsistertslaste nunnade vahel, täpsemalt nende kloostri talupoegade vahel, kellele ühele kuulus Palmse mõisa teisele Kolga mõis. Igal sellest need nimed, need hiljem on ikka jäänud pidama kuidagi eestipärane. Aga seal on ikkagi Mohni moon, insel munkade saar koige vanades merega son tarveteks. Iseenesest on väga sügav ja kui on torm siis on suurte tormide aeg on ilus vaadata, kuidas täitub tormi laiutanud tankerite muude niisuguste mere laevadega. Et siis te näete ridamisi roos Ja osastanud pepu püsti ja pea kuskil sügaval vee all ja osalisama valvamas. Luiged on ikka ilusti vallutamas meie randu tänu Soome randadele, kus lõikonnal kaua aega juba kaitstu ja ta Matsalule on hakanud luiged levima ja Nadal tunneta no ära, et neid keegi ei puuduta. Suur valge linnakest ikkagi juhtuma hakkab. Ja, ja nad on veninud, julged juba kohalikud rannad ridamisi on juba pesitsevaid luiki ja nende pesija niiviisi täis. Varem olid nad ainult kuskil sügaval eru lahe saartel algolm laidu, noh, need on nagu linnulaiud, vot seal kuidagimoodi. Koordid. Töid teevad suves. No ta ei ta tee ta luiged val. Ma näen hunti ei kõneta, ma näen isegi mõnda hundipoega ei näe või. Vaat metsameeste keeli on hunt, nisugune, jändrik mänd, nagu te siin ees näete nagu põõsas kasvab maast välja ja see lämmatab end ümber. No ühesõnaga, üks selline jändrik puu, seal palju latt, võib-olla ma 15 latva või liis teist aru ei anna palki, eks ole, kõikum kõverida jändrikud ja okslikud, aga ümber tema on vähemalt, et 20 25 meetrit surnud maad, kus teised männid ka sirguda ei saa. Ja see on üks ilusamaid näidiseid meil siis Lahemaa sellisest hundist metsa hundist ja kui nüüd tärminid vaatades niuksed, väiksed pojad, kes on siin teisigi metsa all seal kaugemale niiviisi, noh, reeglina on need hästi põlised puud. Jaa, jaa kuskil siin lõhe luite metsas kasvama hakanud kunagi võib-olla on tal see latt mingi haigusega või ära vigastatud või kitsa ära napsanud, eks ole, ja nii ta siis niukseks põõsaks kasvanud, aga aga efektne on ta igal juhul, noh, niiviisi tavalisele inimesele on ta nauditav. Aga üldiselt metsas püütakse selliseid hundid välja raiuda, sest et noh, tõesti palkidest ei saa, aga, aga samas ka hulka noort ja ilusat metsa tapab ära. Kes hunti kardab, ärgu metsamängu. Seda hunti pole vaja karta vaid ainult imetleda. Ja metsagi pole, tead, kui palju ees kohe läheb lagedamaks. Siin on siis Jaani-Tooma suur kivi ja noh, siin on suur osatest juba varem käinud igasugustel teistel ekskursioonidel, aga me täna tulime ka siia, sest minul on niisugune mõttekäik, kuidas ta seda tähendab, igal rahval on mõned niuksed pühad asjad, jaapanlastel on see putsi jaama ja ja ameeriklastel on Grand Canyon ja, ja kuradid Turn ja veel mõned niuksed loodusmälestised, millele nad lisavad ette sõna- rahvuslikult loodusmälestised. No meil nagu seda ei ole kasutatud. Sellepärast esse stsena rahvusi kõlanud omal ajal natukene hästi või halvasti isegi kõlas. Aga siiski sellised mõttekäigud käisid juba eestlaste peades juba enne suurt sõda. Ja minu arvates Jaani-Tooma suur kivi on just nimelt rahvuslik loodusmälestis. Ta on eesti kõigega ruunim, rändranda pole kõige suurem ja, ja, ja niiviisi, aga ta on kindlasti kõige kaunim suur, otse maa peal, mitte maa sisse vajunud või mattunud lõhenenud niukses, vahva kallakuga ja hästi püsti ja see puud kasvavad tal sees, lõhedes, seal põldudel kõrgus, siin tuleb oma seitse meetrit, tuleb ära, eks ole, niisugune kolmnurkne või niukene püramiidis kivi. Tema on lausa meil nagu Lahemaa sümboliks. Sest lahemaal on tõesti suuri rahne ja eriti tore tuua siia lõunanaabreid, lätlasi ja leedulasi, kes siis käivad alati imetlemas, et siinsamas, Jaani-Tooma talu põldude peal olevat kivid oleks nende jaoks juba suured loodusharuldused ja looduskaitsealused kivid. Ja kui ma lähen küll aga isegi Soome poole peale ei tulda, nagu esialgu selle pealegi, et mõni rahm võib-olla eraldi niisugune põnev mälestis ja kui nad on siin ära käinud, siis hakkad kohe arutama, et võtaks enda juures ka mõne niisukese seal Helsingi lähedal kaitse alla, et et seal on kõik jää kuidagi ära viinud, aga niiviisi vabalt looduses kuskil kivi pääl niukse kive ei ole. Võiks olla tõesti rahvuslik loodus, mälest ta on ikka ütlemata ilus. Ta on tõesti ütlemata ilus. Juba on osa meie nooremaid kivi otsas. Ja laiast praost üle hüppaminegi pole mingi küsimus. Teine osa sätib end kivi längus külje alla ritta. Siia võiks ligemale bussitäie rahvast vihmavarju saada. Aga päev on õnneks ilus ja päikeseline. See on siis rabakivi ja see on niisugune nimi, mis pärineb Soomest ühest külast, kus seda kivi on kirjeldatud tud ta ei ole üldse mitte rabas, aga millegipärast on jah see küla siis niisuguse nimega ja see nimi on tõlkimata tundnud siis rahvusvahelisse käibesse. Tema tunnuseks on selline pruunias punakas toon. Ja siis on sellised kristalsed munakese nagu sees, millel on kristalne helevööga ümber. Kah on niiviisi kenasti ümber ja tõsine tardkivim, millest annab teha kõikvõimalikke ausammaste aluseid ja igasuguseid lihvitud plaate ja ja vot just Peterburi igasugused graniit tööd reeglina tehtud rabakivist Ta on väga dekoratiivse pinnaga, niiviisi annab hästi lihvida. Aga see tohutu lõhe kivi sees. Kas see on ka vihmade ja metsatulekahjude ühistöö? Praegu on vanem kui, kui jääaeg, kui ta nüüd tähelepanelikult vaadata, siis see on ikka päris selle kivi enda tardumise aegne praegusesse ja sellesse büroosse on nagu mägi Crystallidena jäänud kvartsi lausa mägi kristallidega ja sellesse Brasbon siis sissekasvanud mitmesugused sõnajalad kolm lehte siis on kaske siia tulnud ja samblikke ja ja need teemad ta niukseks omalaadseks, osakese meie kivides võib leida seda tüüpi kivides võib leida lausa kalliskive, krühata võib leida, kuigi nad ei ole niuksed, ilusad punased, läbipaistvad, väga tõmmud on, eks ole. Aga nihukesi, väikesi granaadi kraanil terakesi on sellistes kohtades praegu siin leida, seda mööda jookseb nüüd vesi ka kenasti alles, peseb nagu puhtaks selle selle, aga siin on kenasti sees kvarts maastikuvaade, nii viisasid kivide vahelt oleks me nagu Soomes või Skandinaavias, eks ole, kadakaid mände ja, ja siis lausa kaljune maastik ja kuskil seal inimeste näoka, nende kivide vahel midagi taolist on meil seal kloostrikivide juures Palmses, eks ole. Et siin need pildiga inimese ilusti ära petta. Öeldes, et oled tõesti kuskil Põhja-Skandinaavias. Siinses praos on siis ühte huvitavat sõnajalga, tema nimi on imar kivi imar tema kasvab praktiliselt ju ainult kivide peal, vaata kuidagi niiviisi lahtise maa peal ta kuidagimoodi kasvada ei taha, üks sõnajalg. Ja tema on igihaljas, tähendab, talve elab tema tumerohelisena üle. Temal siin lehe all on nagu niukse teos kotikesed ja siis nüüd praegu hakkab temale sügist saabuma kuskil nii juunis vastu Juulitia jaka vajame uued, järgmise aasta lehekesed välja, kus ei ole veel neid eos kotikesi all niiviisi, nii et et tegemist on siis Eestimaal väga erinevate taimedega, kelle sügis algab nüüd, kelle sügis hakkab veelgi hiljem, eks ole, ja kelle sügis hakkab siis tõepoolest seal kuskil alles oktoobris? On, ta on väga dekoratiivne ja ta kasvab ainult meil niiviisi gramiitide peal kuskil siin sambla sees on ta siis siia tulnud kivi, kivi, kivipraos. Ja muidugi siin näeb igat masti ilusaid kadakaid, näeb büromiduaalseid. Oleme jäävad peaaegu nagu leinavorm on, et ta tõesti on nagu tore niisugune kompleks, kus on kõik, on sõnajalga, kadakad, mändi ja kaljut ja eks see ole kõikunud kunagi üks kivi, mis riburadapidi põlde pidi läheb sinna loode suunas. Ikka seesama Jaani-Tooma suur kivi, eks ole, siin kuskil jää sees rullitud ja kui siis jää sulas, siis jäi tema siia niiviisi ritta maha ja see on üks neid kive, mille abielu on võimalik ikkagi tõepoolest, kui mõelda, et, et noh, et need jää tõi need suured graniidirahnud Eestimaale, aga veel sadakond aastat tagasi sellesse väga tõsiselt väldi kõikvõimalikke muid teooriaid oli olemas ja alles Helmersi on kah festival võrsunud geograaf. Üheselt tõestas ära just nihukeste kiviridade järgi, kus üks graniidi rahnali pudistatud pika maa peale lausa kivikülviks või noh, nagu Helmersoni kivikülvid Hiiumaal või nii ja ka see on üks selliseid kive, mis suurepäraselt tõestab ikka jää rullis meil selle maa kõik enam-vähem tasa ja lahkudes jättis siis selle kena pärandi meele maha. Kivi külvidena või väljapestud kivi põldudena või üksikute suurte rahnudega. Ja haaras poole röövis Muuga hall ja maailma hommiku soojaskeeri. Rändasin vangis oli ju see koos. Ja sant ja ta imelisi asju koosi. Siia Jaani-Tooma suur kivi juurde jäämegi nüüd oma saates tervelt nädalaks peatuma. Ja tõesti, miks ei võiks olla rahvuslik loodusmälestis? Ehk mõte idaneb ja kannab vilja. Millal, ei tea? Aga matkapäevik jätkub nädala pärast, kohtumiseni. Oriaalid. Eestimaa taevas see on ja need ja ma.