Tere eetris portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Alustagem signaaliga päris elust. Testisin just ühe inimese arvamust küsimusega, kas kõikus sõdade tõenäosus? Ja ma jõudnud küsimust lõpetadagi, kui sain vastuseks, resoluutse suureneb. Aga mida arvad sina? Hinnang sõdade perspektiivile võiks olla informatiivne lisaks siis karjäärivalikule ka pereloomise ja muude tulevikuplaanide kontekstis. Seetõttu tasuks olukorda tõsiselt vaagida ning ühe seisukoha kõrval ka ise midagi arvata. Näiteks võiks küsimuse püstitada inimkonna vananemise trendi kaudu ja mängida mõttega Alzheimeri ja Parkinsoni vahelise militaarse konflikti näosusest. Ehkas vananev, krooniliste haiguste poolt räsitud kogukond oleks kaldu rohkem rahumeelsete või sõjaliste konflikti lahendite poole. Või kuidas mõjutaks sõjalise konflikti riskielu kallinemine? Seni on ju iga sendi kasutust kalkuleerib ja kõikide vahenditega tõhusust kasvatab elukorraldus sünnitanud piiriüleseid suurfirmasid, kuna nii on kapitalikasutus kõige tõhusam. Sõjaline vägivald vitaks aga olulise osa saavutatud edusammudest ja muudaks isegi võitjate elu endisest kallimaks. Ja sama hooga võiks sõdade tõenäosust hinnata kõikjal maailmas jätkuvalt paraneva hariduse foonil ning küsida, kas haridus mõjutab inimeste valmidust teiste massiliseks ja vägivaldseks hävitamiseks. Kindlasti on veel mitmeid sõdade tõena. See jah, ei tasakaalu mõjutavaid vaateid mida paraku ilmselt ei taheta ebamugava teema tõttu vaagida, aga võiks, sest ainult nii oskame märgata ja hinnata tänaseid sündmuseid näiteks kevadist USA toimunud rösterite sõja-nimelist häkkimisvõistlust, mille korraldajate eesmärk oli arendada koolilastest rappa järgmise põlvkonna sõdureid. Kuuenda kuni 12. klassi õpilastele mõeldud häkkimisvõistluse sisuks oli kujundada ning motiveerida noorte häkkerite maailmavaadet. Valmistu maks järgmise maailmasõja ehk siis kübersõjasõduriteks. Omaette küsimuseks jääb tulevase sõjalise konflikti formaadis kokkuleppimine. Ehk kas see toimuks abstraktselt ja pool varretult mööda infokanaleid vastase elu segades või mõne kokkulepitud arvutimängu päris lahingulaadses virtuaalruumis võitja väljaselgitamise kaudu. Aga mis saab siis tänastest päris sõduritest? Värske arvamuse järgi on juba 10 aasta pärast USA armees inimese sõduri kohta ametis 10 robot sõdurit. Hiljutisel demonstratsioonesinemisel näidati sõjaväe juhtkonnale automaatrelvadega varustatud roboteid mis suutsid tabada 800 meetri kaugusel asuvaid vastaseid. Tulevikus on need siis, mida ilmsemalt. Samuti robotid. Hetkel juhiti robotite tegevust kaugjuhtimise teel aga edaspidi on reaalne, et ühe inimese tuuri ümber tegutseb juba pool tosinat osalise autonoomsusega robot sõdurit. Robotsõdurite stsenaariumi realiseerumine mõjutab aga omakorda sõdade tõenäosust. Sõjaline konflikt võib muutuda tõenäolisemaks. Sest lahingusse läheksid ja surma saaksid ju kõigest robotid. Võimalik, et siin peame sõnavaraga uuendama, sest robot ei saa surra. Suremiseks peata esmalt elama. Robotid lähevad lihtsalt rikki, mis laiendab teemat endisest, sest rikki läks ka Lõuna-Aafrika sõjaväeteenistuses olnud kiiresti liikuvate objektide. Nagu rakettide ja lennukite jälgimise suhtes inimest, võimetelt ületav robot Kaarlikond keedep null null viis. Too hullunud robot tappis kuulirahega. Saksa sõdurid ning vigastas veel neljateistkümned kabuhirmus ringi jooksjat. Kusagil peab aga olema midagi valesti. Sest kui sõjalised konfliktid sagenevad, on militaarrobotite arendamine täiesti mõttekas. Samas on aga sõjaliste konfliktide arv jätkuvalt vähenenud, hoolimata, et meedia jätab vastupidise mulje. Mõnedel hinnangutel langeb sõdade sagedus sajandi keskpaigaks tänasega võrreldes veel koguni poole võrra. Ja miks peaks siis innovatsiooni abil? Tema töötuid sõdureid. Seega mida arvad sina, kas sõdu jääb vähemaks ja peaksid? Pima näiteks õpetajaks või lähed siis sõjaväkke? Roboteid õlitama?