Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Kõik on läinud kindlasti filme, milles tiksub, vajab nutika kangelase kiiret ning otsusekindlad arvatavasti siis punase juhtme katkilõikamist. Harvemini on aga süžee seotud õige koodi sisestamises. Ilmselt on viimases vähenenud raamat ja valede nuppude vajutamise olukord meenutab rohkem tühja rapsimist kui kangelaslikku keskendumist. Eriti mage oleks, kui. Kangelane sisestab neli nulli ning sellest piisab maailma päästmiseks. Ometi oli tuumasõja vallandamise kõrgema tõenäosusega perioodil. Eelmise sajandi 60.-test alates kümneid aastaid kõikide USA tuumarelvade käivitamise võtmekoodiks nullide rida, täpsemalt kaheksa nulli koodiga tõkend oli tuumapommidele seatud juhuks, kui vastased peaksid mõne neist enda valdusesse saama. Selliseks juhuks olnuks istugu maailma rahu viimaseks kaitseks. Huvitab, kui võõrväe esindaja püüdnuks taolist koodi lahti muukida, siis millisest kombinatsioonist ta oleks? Tänud ja lisaks oli ülisalajane kood kirjas veel regulaarse tehnilise kontrolli dokumendi mapis igaks juhuks, kui peaks kellelgi meelest minema. Erinevalt filmides nähtust, kus hirmsa pommi vallapäästmise vastutuse kandja ootab presidendilt salajast koodi võis päriselus tuumapommi teele läkitada peaaegu suvaline. Pommijaamas töötav neljaliikmeline raketiväelaste grupp mis toob meid interneti juurde. Nullide rida polnud otseselt mugavuse või lohakus järg, vaid oli selline põhjusega põhjusega kõikide tuumapeadega varustatud rakettide juures juhuks, kui sõjaolukorras peaks mingil põhjusel side katkema ja pommi omamine muutub mõttetuks. Kõikjal sama ning lihtne kood ja kohaliku meeskonna juhitav päästik mehhanism pidid tagama kriisi Rasa autonoomse tegutsemise võimaluse interneti loomise lähteideeks, aga oligi ju luua tuumasõjaga purustamatu andmesidesüsteem. Ja nüüd siis oleme ülemaailmse koodi kriisitunnis. Ühest küljest tänu suurriikide jõustruktuuride andmeturvalisust õõnestavad tegevuse tulemusele mida valgustab siis üha uute lekete abil Edward Snowden. Teisalt on kriisi põhjuseks aga inimesed, sest inimestel on üha rohkem põhjuseid inforuumis andmete ja teenuste turvalise kasutamise tõttu võtmekoodi kasutada. Aga nende mälu pole sellise ülesande jaoks sobilik, mistõttu olukord meenutab ülikallija turvalise panga seifi, suletud ust. Ja selle kõrval seinale kleebitud kollast sildikest mingi imeliku koodiga kes metafoorilis silt ei näe, vaadaku aga näiteks veebiteenuse logo. Kui see on sinine, avab paljude kasutajate konto salasõna, mis on samuti sinine. Kuna sinine logo värv on üks pop. Pulaarsemaid siis vastavalt BBC koostatud ülevaatele kohtab seda salasena häirivalt tihti, nagu kajastuvad lugudes võtavad ülejäänud vihjet samuti väga paljudes võtmesõnades. Lisaks lugudele sõltub siis õnneks või kahjuks andmete turvalisus veel ka näiteks inimese juuste värvist ja soengustiilist. Suuremate andmevarguste tulemusel avalikkuse ja uurijate kätte sattunud võtmesõnade analüüsi põhjal võib väita, et punapeadest naisterahvad kasutavad Turvalisemaid ja kasimata habeme ning salkus juustega mehed omakorda kõige kehvemaid võtmesõnu. Ning naised kipuvad üldiselt valima pikemaid ja mehed jällegi. Külgsemaid võtmesõnu mõtlemapanevaid erisusi on veelgi, aga neid kõiki kipub trump oma üks suur. Sarnasus inimesed on lihtsalt võtmesõnade väljamõtlemisel ja kasutamisel väga saama. Näiteks neljakohaliste PIN-koodide numbri kombinatsioonidest moodustab 80 protsenti kõigest 100 tüüpilisemad numbrijada. Kuigi kombinatsioone oleks ju 100 korda rohkem ehk 10000. Ja kahjuks pole siit mitte midagi muud järeldada, sest kui tuuma pommi saab käivitada nulli ja taga siis vist ainukene inimesele alles jäänud. Turvalisust edendab meede oleks enne võtmesõna valimist värvida juuksed punaseks, ajada habe ja sooritada soovahetusoperatsioon.