Aasta 2004 heategu niisugust ehk annab tunnustus mille Kuressaare linnapea andis Liina Haamer vallarile ja Andres kaamerile kunstnik Eerik Haameri kunstigalerii ehitamisest Kuressaarde. Maja ehitati haamrite platsile. Rajal sündisid siin kolm kuulsat meest. Eugen, Harri ja Eerik Haamer. Eugen, siis insener Harri kirikutegelane ja Eerik kunstnik Teie Liina Haamer. Valler. Tulite mõttele, et rajada siia oma isa ja tema vendade kodupaika kunstigalerii ja otsustasite Stockholmist kolida Kuressaarde. Millal see idee sündis? See idee sündis siis, kui me saime tagasi selle, meie vanavanemate kodu krundi. Meile tagastati see ja kui me leidsime pärast isa surma ühe kasti täis joonistusi, mis lapsed, pärisime need joonistused ja kuna meil oli omal kah maalisi, siis me mõtlesime, et meil oleks küllaltki materjali seda luua. Seda galeriid nende joonistuste põhjal ja ka nende maalide põhjal. Siis me tahtsime teha, ehitada midagi siia. Ja nüüd see ehitis on valmis kaunis maja. Ja kui siia siseneda, on need ruumid siin kõik väga lummavad, siin seintel on taiesed, nendest me ka edaspidi räägime Kuressaare linna peolt, Jaanus Tamkivilt võttis tunnuskirja vastu Andres Haamer, Harri Haameri poeg. Teie toetasite Liina ideed kohe algusest peale ja olete siin kaasosaline, et selline kena hoone Kuressaares vallimaa tänaval valmis sai. Jah, seda ma tõesti toetasin seda algusest peale. Ma isegi toetasin seda siis, kui linnal ei olnud veel päris kindel, kas ta ikka tuleb Saaremaale või ei tule. Ja ma aeg-ajalt võtsime sel teema jälle üles, kuni ta andis mulle kindla sõna ja ütles, et ta tuleb Saaremaale sest ei ole võimalik teha ühte niisugust väga personaalset, väga intiimselt väga hingelähedast kohta. Kui meist keegi, kes me oleme seotud oma vanaisa vanaisa ja vanaemaga siin selle koha peal, kuhu see maja on ehitatud. Et kui meist keegi ei, oleksime isiklikult kohal. Ja kui Liina selle otsuse lõpuks tegijad, jah, ta tuleb, jah, ta tahab seda, et see teha. Siis oli see taust loodud. Ja loomulikult sellest hetkest peale ma ei mõelnud enam ühtegi hetkelt siia, Saaremaale, Kuressaarde pallima, tänavale aidata, ehitada see maja. Heaks toetajaks oli kindlasti ka Kaia Haamer, Andrese abikaasa, kunstiteadlane. Nüüd, kus te olete siin galeriis ja vaatate neid pilte, mis on siia üles pandud ja olete tuttav ka Saaremaa kunstieluga? Tunnustust on jagatud Kuressaare linnavalitsus ja tunnustussõnu on öelnud väga paljud külalised, kes siin on juba käinud neid häid soove, häid sõnu võib lugeda külalisteraamatust. Kaia, missugune on teie hinnang, kui te ise kõige selle keskel praegu siin viibite? Ma ei saa nii päris objektiivselt öelda, sest et minuni sihukese läbinisti positiivse tunnustuse kogu sellele ettevõttele annab juba see, et Eerik Haamer oli vilu ristiisa. Et valem deva kunstiga päris pisikesest lapsest juba harjunud. Ja see, mida ta tegi eksiilis, sellest me nagu tükk aega midagi ei teadnud ja kui need esimesed kokkupuuted tekkisid. Kui Eerik Haameri esimene näitus oli Tallinna kunstimuuseumis Kadriorus siis oli see fantastiline üllatus, et kogu tema loomelaad oli täiesti muutunud. Ja nüüd, et just seda uuemat osa saab siin Kuressaares vaadata see on meile kõigile nii suur rõõm ja õnn, et vahel on niisugune tunne, et keegi ei saagi siin halva tujuga olla ja vaadata, sest see on niivõrd optimistlik ja elujaatav kunst. Tõepoolest, nii see on ja kui me praegu siin kunstigaleriis ringi vaataksime, siis siin on ju väga palju töid, mida Eestis ei ole eksponeeritud, mida Eerik Haamer on teinud siis võõrsil Rootsis elades ja üks suure formaadiline maal, Vasaloppeti köidab sind kohe pilke ja teame ju seda, et Eerik Haamer läks kõigepealt Tartusse õppima kehakultuuri, nii et see spordipisik jäi talle külge ilmselt elu lõpuni. Jah, tema ikka vaatas kõik ja spordivõistlusi ja oli vaimustatud sellest, kuna ta maalis ju tihti inimese massi loodusest, siis passis talle see ju väga hästi suur Vasaloppeti pilt, selle ma olen laenanud oma vennast. Ma leidsin, et, et see nagu passib Eestisse, kuna eestlased Raul Olle on seda Vasaloppeti võitnud, nii et Eestis nagu noorem põlv, nagu teaks sellest Vasaloppetile midagi. Ma leidsin, et see oli nii tähtis, et seda siin näitaksin. Kui tähtis, kui ma kordaksin veel üle, on üldse nüüd teie jaoks, et elati, olete siin, Kuressaares, Saaremaal tulnud Stockholmist, kas te olete sellega juba harjunud? Teame seda, et teie isa urn tuhaga on maetud ka Kuressaare lähedale Kudjape kalmistule. Ilmselt oli see lisasoov siis tagasi sünnisaarele tulla. Ma ei tea, kas feizzafoor tegelikult oli ta ju kunagi ütlenud välja, selles pidin tema tegudest aru saama, kuna kui me ükskord siin Saaremaal olime temaga viimane kord, siis ta viis meid sinna Kudjape kalmistule oma vanemate hauda vaatama ja kuidagi see oli nii ilus seal. Ja kui olime seal tükk aega, enne kui vaikselt keegi midagi ei ütlenud. Aga seda otsust, et isa sinna tema urni sinna kudia peale viia, oli tegelikult tema abikaasa kaitsta. Aga nüüd teie ise, kas te olete juba Kuressaarega harjunud? Olete siin juba mõnda aega elanud ja nüüd, kus teil on siin oma kodu ja selle te siis ehitasite niisugusena nagu siin tuleb välja. Nagu oli isal Rootsis. Tarnale on tegelikult võib-olla ainult värv, rootsipunane värv, mis ma nagu tahtsin üle viia ja et see oli nagu puidust see ja valgete akendega niiviisi. Aga ma olin just siin võrdlemisi tihti, olen käinud siin Kuressaares ja siia ma tulin ju kunagi kevadel juba maja hakati ehitama aprillikuus ja valmis septembris ja siis ma terve suvi olin just siin ja käisin siis selle ehituskoha peal umbes iga päev edasi-tagasi. Kuressaare on fantastiline väike linn ja ma mõtlen, et ma katsusin üle elada selle talve. Ei, mulle meeldivad siuksed, uued asjad ja kui ma olen ju elanud 60 aastat Rootsis mis on kuidagi väga huvitav, on seda, nagu võrrelda seda ühiskonda ja Lians siis mis on sarnased ja mis ei ole sarnased. Iga päev on põnev kuidagi.