Eesti lugu, mehed ja naised, Muinas-Eestis või naised ja mehed Muinas-Eestis kumb peaks olema täna õigem saate alapealkiri, see selgub saate käigus. Arheoloog Ain Mäesalu ja Piret Kriivan on saates. Räägime muinaseesti inimesest, perekonnast, ühiskonnast, kes oli kes 1000, et aastaid tagasi Eestimaal ja algatuseks ma tahaksin lugeda ühe mees arheoloogi väidet ja ühe naisarheoloogi väidet. Nimelt Valter Lang on kirjutanud, et 1000 aastat tagasi, kuidas eestlane mitmest põlvkonnast koosnevate suurperedeni. Üks naistest oli domineeriv taluemand, kes kavandas ja juhtis kodutöid. Naise väärtus sõltus tema viljakusest. Samas on öelnud naisarheoloog Marika Mägi. Ettekujutus mitme naise pidamisest kui muinasaja eestlaste üldlevinud perekonnakorraldusest kuulub siiski pigem rahvusromantika valdkonda. Kuigi konkubiinide pidamist esineb igas ühiskonnas ning esines kahtlemata ka muinasaja lõpu Eestis, pole mingit alust arvata, nagu olnuks siin üldlevinud seaduslikult reguleeritud mitme naise pidamise süsteem. Ain Mäesalu. Ma ei taha nüüd öelda, et nüüd kõik mees, arheoloogid arvavad ühtemoodi ja naisarheoloogid arvavad teistmoodi. Tegelikult on selline käsitluses Ta on muinasEestis olnud ka mitmenaisepidamine, on juba jah, meil päris pikemat aega olnud selline üldtunnustatud. Ja Marika Mägi on nüüd selle muinaseesti naiste teema väga hästi ja ilusasti välja toonud ja ja peab ütlema, et on väga vägagi palju siin siis arutleda selle probleemi üle. Noh, ega me nüüd meeste ja naiste rollist nüüd muinasajal ju eriti palju materjali ei leia. Peamiseks allikaks on ikkagi Henriku Liivimaa kroonika ka ja paaril korral. Kirjutanud mis mõningaid selliseid lauseid, mis muidugi antud teema puhul väärivad väga suurt tähelepanu. No kõigepealt 1223. aastal, kui eestlased olid ristiusust lahti öelnud, siis olevat nad Hendriku sõnul pöördunud tagasi vanade kommete ja tavade juurde, siis läks sõna välja üle kogu Eestimaa ja Saaremaa, et nad võitleksid taanlaste ja sakslaste vastu. Ja nad heitsid kristlase nime välja kogu oma maapiiridest ja nad võtsid tagasi oma ristiusu ajal lahutatud naised ja kaevasid oma surnute kehad kalmistule, maetud haudadest välja ja nii edasi. Tähendab, see on üks huvitav lause, noh mis on tõesti võimaldanud, et väita, et oli siis nagu mitmenaisepidamine on paar Hendriku väljendit veel näiteks saarlaste kohta kirjutanud saarlased, kes tulevad röövretkelt, neil on igav seal olnud kombeks vangidega ja Nutrade naiste ja neitsidega korda saata palju hädasid ja kõlvatusi naerdes neid ära ja võttes teisi endale naiseks igaüks kolm, kaks või enam, k siiti, tegelikult tuleb nagu teatud vihje välja, et nagu oleks siis mitmenaisepidamisega tegemist või on siis veel kolmas näide siis Henriku Liivimaa kroonikast seal, kus on jutt siis eesti piisk piiskop et noh, tulevase Eesti piiskopi Theodor Richi misjonitööst ja seal ta kirjeldab ühte juhtumit, kus üks haige liivi mees palub deodressil end ristida. Aga naised keelavad selle ära. Theoderichil õnnestus siiski naiste vastupanu lõpuks murda ja, ja mees surigi ristitud. Aga siin on öeldele naised. No tegelikult on, et neid lauseid on muidugi võimalik ju väga mitut moodi tõlgendada. Ja nüüd ongi Marika Mägi ka neid lauseid üritanud siis lahti seletada ka hoopis siis teiste teiste teadmiste järgi ja hoopis teistmoodi. No kõigepealt võib siis arvata, et mingil määral rajal jah, rikkamatel võisid olla ju sellised liignaised, aga no need ei olnud mitte seaduslikud abikaasad, vaid ta tulid pigem rohkem sellised armukesed siis see esimene tsitaat, kus nad võtsid tagasi oma ristiusu ajal lahutatud naised, see võib hoopis tähendada midagi muud. Nimelt tol ajal siis igal pool siis maades, kus olid siis vas ristitud seal kirik jälgis ka väga karmilt seda perekonnaelu ja üks põhimõte, mis oli, see puudutas Siska abielude keelamist siis sugulaste vahel. Aga siin oli ilmselt ka kombeid, mida on ka hilisemal ajal teada, et kui mees suri, siis naine või tähendab siis tema vend võis selle mehe naise endale naiseks. Aga nüüd siis katoliku kiriku seaduste järgi oli, olid nad juba sugulased hoolimata sellest, et tegelikult võisite hoopis erinevast sugupuust olla. Ja ühtlasi siis, kui abiellusid täiteks kahe perekonna erinevad õed ja vennad ka eri aegadel ka seda peeti juba siis abieluks sugulaste vahel. Ja nüüd Marika Mägi arvab, et tegelikult on need tagasi võetud naised võivad olla siis just need, keda, keda siis kiriku järgi oli peetud sugulastega. Muidugi, me jah, täpselt ei tea, mis siin on ja mis selle põhjuseks oli. Selget pilti ei ole, aga, aga iseenesest võib täiesti uskuda, et et mingit sellist laiemalt levinud kommet, et pea igal mehel oli terve rida seaduslikke naisi, seda tõenäoliselt siin olemas ei olnud. Teame, eks ole, islamimaades on ju see mitme naise pidamine väga levinud, aga seal on üleüldse hoopis teised kombed ka. Nimelt seal ju naisi ostetakse, tähendab, et sa pead maksma küllaltki suure varanduse, et neid terve rida naisi saada, tähendab naised muutuvad seal muidugi defitsiit siinmail ka avastati. Noh, selle kohta puuduvad igasugused andmed, vaata, kui me vaatame nüüd seda hilisemat aega ja siis on meil teateid, et neid on hoopis naistele on olnud vaja omada hoopis kaasavara tähendab seda, et täiesti vastupidine tähendab naisel pidi olema teatud varandus ta siis selle kaasa võtaks, kui mehele läheks, naine nagu maksis ja mitte naine, vaid naise perekond, tähendab ütleme seal Idamaade ühiskonnas seal, kus oli väga levinud komme, et mehel oli mitu naist, tähendab, seal tekkis naiste defitsiit, eks ole. Ja seetõttu, et neid rohkem on naisi saada, selle eest maksma, aga siin võib olla vastupidi. Sest noh, meeste ja naiste arv sündides on pigem naiste kasuks, aga mehiselt noores eas palju surma, aga siin oli neid enam-vähem võrdselt ja võib-olla dolla seal ohututel aegadel seal ilusaid mehi, rohkel Sõrve ja, ja siis võib-olla oli ka komme. Sava Rauli ei pruukinud muidugi midagi väga suurt olla ka midagi. Ka see kroonikates kirjutatu, see näitab suuresti ka vallutajate suhtumist tegelikult ja ka mitmenaisepidamine, nende suhtumine sellesse oli üks, võib-olla muistsete eestlaste suhtumine oli teine. Ja muidugi tähendab, sest kroonika Hendrik tema oli ikkagi ju preester ja, ja tema Järbis siis katoliku kiriku kehtestatud norme. Nii et siin mingil juhul ja tema ei saanud siis seda heaks kiita. Noh, ta ei saanud ka heaks kiita ju seda, kui siis mõni mõni tõesti rikkam mees pidas oma peale seda ametlikku naist, pidas ka armukesi, nii et ka see oli ju igatpidi siis vastu. Ja tegelikult ma sain aru, Marika Mägi järgi, suhtumine naisesse oli hoopis siinmail austav ja, ja naise koht ei olnud sugugi mitte kehvakene. Tema artiklis Eesti ühiskond keskaja lävele ta kirjutab. Viidates ojamaaseadustikule, et selles on sätestatud eraldi trahvid naise riietest, rebimise, puudutamise või muu häirimise isegi käest kinnivõtmise eest. Et siis võis olla ka Eestis niimoodi. Jah, kas omaaegsetest seadustest midagi ei tea, aga meil on ilmselt naised olnud küllaltki iseseisvad ja muuseas üks huvitav komme nimelt muinasajal kandsid eestlase eesti naised alati ka bussi veel neiukese ja bussikanti veel ja see traditsioon säilis kajal, tähendab, naistel olid nende kalmete põhjal teame, et naistel olid ka noad kaasas ja ja põhimõtteliselt on ju Soome naistel on päevalgi ju rahvariiete juures siis vist bussid ju säilinud ja ja noh, see oli teatud mõttes ka siis võib-olla enesekaitserelv ja ja teisest küljest oli meil siin oma omamoodi ka selline noa austamine, meil on sellised noakujulised, ripatsid kaelas kantud ja ja kusjuures huvitav see, et noakujulised ripatsid levinud just siin sellel alal, kus elavad lääne meresoome rahvad, need on siis soomlased eesti liivialadel ja ka ida pool Vadja aladel ja natuke veel kaugemalgi. Mis see kõige olulisem on, muidugi Marika Mägi on siin välja toonud mitmed eripärad. Andmestik puudutab just siin seda läänemeresoome asuala ja et läänemeresoome rahvastel on olnud siis naisesse suhtumine võib olla tunduvalt austav ja naiste positsioon on olnud ka ühiskonnas siis tunduvalt kõrgem, võrreldes siis paljude Indo-Euroopa rahvastega. Kõigepealt esimene asi, mille ta välja toob, on need omaaegsed, mis kombed nimelt nüüd, 12. sajandil, 13. sajandi alguses, siis on Eestis küllaltki palju rikkalike panustega naiste matuseid, no neid on enam kui näiteks siin lätlastel ehk siis ka naiste juures või matuste seas, eks ole, ja rohkem ka kui Skandinaavias noh, windows, et Lääne-Norras on viikingiajal siis naiste rikkalike panustega naiste mattusid risid kuus-seitse korda vähem, meil on Eestis on kohati nende arv siis võrdne meestega või isegi ületab mehi. Et see näitab, et tähendab, naistel oli sellist mõjuvõimu ja neid tähtsustati tõenäoliselt ka mitte ainult elus, vaid ka siis pärast maise teekonna lõppu. Aga mida kalmed räägivad, kas need naised olid siis jõukate mõjukate meeste abikaasad või olid nad ise? Gadja mõjukad siin on kindlasti mõlemad mängus. No üleüldse on meil nende muinasaja lõpu kalmetega viimasel ajal siis tehtud põhjalikke arvestustöid ja on leitud, et enamasti tutaksegi suhteliselt sellise jõukama kihi kalmeid, et me vaesemate elanikkonna kihtide kalmid ei tunnegi, nii et jaa, igal juhul jah, need on siis nii-öelda jõukamate naiste naiste matused. Ta ei ole mitte kuidagi võimalik kindlaks teha, kas nad olid juba lesed või täiesti iseseisvalt elasid või üritad siis Juku võtta meeste kaasa. Aga noh, igastahes on tähelepanuväärne on see, et nende osakaal on küllaltki suur. Teine huvitav moment, mida nüüd Marika Mägi kalmete põhjal välja toonud, on see, et kui paljudel naaberrahvastel indoeuroopa rahvastel on rangelt ära jagatud, et siis meeste ehted ja naiste ehted siis Eestis sageli naised ja mehed kannavad ühesuguseid ehteid ja ka muid esemeid, on muidugi jah, teatud ehted, mida mehed ei kanna ja on teatud ehted, mida ainult kannavad siis naised. Aga noh, näiteks siin suled ja käevõrud ja teatud sõrmused ja need on täpselt samasugused. Tähendab ka see näitab tegelikult sellise naise positsioon ühiskonnas, sellepärast ei tehta vahet nende leheterit seal naise oma, et see peaks nüüd kehvem olema või et sellesse ei saa nii nii hästi suhtuda vaid jah, mõlemad on nagu võrdsed, nii et see on väga huvitav näide jälle. No siis ta toob muidugi veel mitmeid huvitavaid näiteid, aga need kahjuks muidugi puuduta sellist arheoloogilist materjali, need pärinevad rohkem nii-öelda keskaegsetest ja uusaegsetelt kirjameestelt, kes on siis üles kirjutanud eestlaste või, või teiste läänemeresoome rahvaste kombeid ja ja ka nendes kommetes siis kajastub võib-olla selline naiste suurem iseseisvus. Näiteks ta leiab, et naiste kõrge positsioon väljendub ka nende sellises noh, tänapäeval öeldakse kompleksi vabas käitumises. No siin pakutakse välja, et muistses Eestis olevat naised näiteks laulnud omavahel rituaalselt tugevasti erootilise sisuga laule seksuaalsuse õhutamiseks. No see arvamus küll põhineb siis üleskirjutustest, mis on nüüd Karjalas ja mõnevõrra hilisemal ajal, aga aga siin läänemeresoome rahvastel on olnud küllaltki sarnased kombed. Nii et ei ole sugugi võimatu. Kui me vaatame neid keskaegseid või siis uusaegseid, kirjamehi, neid pastorit, kes, mida on siin üles kirjutanud kohalike elanike kommetest ja siin on täpselt samuti siis märgata, et nad noomivat siis kohalikke rahvaid kohalikke eesti naisi, et nad ei ole sugugi kombekad. Ja noh, siin mõni näide näiteks August Wilhelm Hupel Põltsamaast pastor veel 18. sajandil tema räägib, et siinsed Oret armastasid koos magada enne abiellumist. Neitsilikkuse mõiste talupoegade hulgas lausa puudus, et suhtest leebelt vallasemades, et abi ellutiga lapseootel pruudiga, kusjuures peigmees ja pruut pruukinud üldse isa olla ja nii edasi. Nojah, me võime tänapäeval küll vaadata seda, et noh, tegemist on selliste lodevate elukommetega, aga lihtsalt ja eestlased harrastasid selliseid lodevaid elukombeid. Aga siin tuleb arvestada, et mehed seda lubasid. Ja tõepoolest tähendab noh, see eestlaste keskaegses ja veel varauusaegses kombestikus on kindlasti väga palju säilinud, mis ulatub välja sinna kaugesse muinasaega. Et seda me võime igati arvestada ja, ja kui naistel oli sellises ka seksuaalelus oli tunduvalt enam lubatud, kui seda on indoeuroopa rahvastel, siis ilmselt näitab see teatud ris positsiooniga ühiskonnas. Nii et nad ei olnud nii alla surutud, kui kui seda on, siis on ikka natukene ikka olid. Noh, võib-olla ma ei väljendanud ennast päris õieti allasurutud see ei ole muidugi hea väljend, tähendab, ma lihtsalt tahtsin öelda, nende positsioon oli piisavalt kõrge. Tuleme nende ehete juurde korraks tagasi, mis kalmetest leitud on, et sõled, käevõrude sõrmused, need olid nagu mõlemil, nii meestel kui naistel saime õige. Tere jah, mis sa oled siis ainult naiste ehted ja mitte neid ainult meeste naistel on muidugi peale selle on veel siis väga sageli sellised rinnakeed mida, mida siis kanti üle rinna, nii et nad olid kinnitatud. Niisiis vastavalt piirkonnast kas õlgedega kahelt poolt sulgedega või siis ehtenõeltega sinna trippasid siin üle üle rinna. On meid võis olla ka mitu siin võis vahelülisid olla ja kohati on mõned isegi selja taha ulatunud selline keel siis on naistel, kes olid juba abiellunud, nemad tõenäoliselt kandsid siis peas sellist pealinikut ja see dialinik oli sageli siis kinnitatud ehtenõeltega raalpeadega, nõeltega ehtrimikuli spetsiaalselt kaunistatud noh, mõnevõrra enam kandsid naised kindlasti ka kaelas mitmesuguseid helmeid ja, ja ka kaelavõrusid ja ja enamasti helmeid ja üldiselt muidugi jah, naistel on neid ehteid siiski mõnevõrra enam kui meestel. Üks eriline ehe võib-olla mis tänapäeval tundub kummalisena, aga ühest meest meeste hauast leiti ka varbarõngas tähendab, et varba ümber sõrmuse käivite sõrmes vaid varba nabarõngast nabarõngast ei ole seni veel leitud ja, ja peale selle, kui me vaatame nüüd neid hauapanuseid, siis on huvitav see, et on, et mõningatel naistel olla teatud trell isegi kaasas, mis võib ka näidata, tema teab, võtame siis sellist kõrgemat staatust. Nii et noh, nüüd on küll suhteliselt erandlikud, aga, aga nad midagi midagi erilist näitavad. Kas need naised võisid olla kuningannad, Sis kuningannad ei olnud kuningannad? No kas neid nüüd kuningannaks nimetati, seda ma ei julge nüüd öelda. Et kui mõni võrreldes siis olid kõik kuningad ja pealikud, pealikud võisid tõesti kannast kuninga nimetus ta kõigepealt on see kuninga nimetus tõenäoliselt küllaltki vana juba eesti keeles, et see võib-olla juba paar 1000 aastat tagasi eesti keelde jõutud siis kusagilt Skandinaaviast ja ka noh, teame ju hilisemal ajal, et on siis näiteks seal, Jüriöö ülestõusu ajal on eestlased valinud endisest kuningad valinud mehed, keda nimetatakse kuningateks pole võimatu, et seal vist isegi tegemist olla siis varasemat vanemate järeltulijatega. Ja nii, et see kuninga mõist oli siin kasutusel. No kui me vaatame nüüd Henriku kroonikat Hendriku siis Liivimaa kroonikat, siis seal on ka ju mainitud siinse tülikuid aga neid ei ole kordagi kuningaks nimeta, et nad on ükskord on siin nimetatud siis liivi ülikut tähendab siis liivlaste tuntud vanemat Kaupot, teda on siis korra nimetatud, aga ka teatud reservatsiooniga klaasi Rex, et seenior Livoonud, et leida siis Turaida liivlaste just nagu või peaaegu kuningas ja vanem, tähendab, no Hendrik jah, märgib siin tunnustavalt küll kohalike vanemate kohta. Aga no need kohalikud vanemad need ei anna, vähemalt tema silmis ei anna siis kuningkuninga mõõtu välja. Samal ajal jah, ta nüüd Lääne-Euroopa siis ülikud ja ka vene vürstide nende puhul ta tõesti kasutab mõistet Rex, ehk siis kuningas. Kas naine võis olla tehnik? Hendrik on nimetanud siin Eesti alal ju kokku kusagil võib-olla kümmekond nimepidi kümmekond pealiku kohalikku sellist vanemat aga, aga nende hulgas muidugi ühtegi naise nime ei ole ja ja ei. Ei ole andnud, et aga see võib olla ka tingitud Henriku suhtumisest. Muide, ma jätaks lihtsalt meelevaldselt oma tarkuse järgi naised vändil tähendab, Henrik ju teatud juhtudel selliseid eripäraseid asju toob välja, mis on noh, tema jaoks väga kummalised. Eks naiste lood ka teatud mõttes talle spetsiaalselt välja toodud, sellepärast et tema jaoks olid, see näitas, et nad olid ikkagi kanade, nende kombed olid sellised partaarsed. Et noh, naistel oli nagu teatud sõnaõigus, eks ole, kui tuleme tagasi selle kasvõi selle liivlaste juurde, eks ole, naised keelasid tal risti ristimise ära, eks ole, Hendrik tõi kohe sellepärast spetsiaalselt välja ja ma usun, et kui mõni naine oleksin valitseja olnud, siis oleks muidugi Hendrik seda kindlasti maininud. Lääne-Euroopas jaoks oleks olnud selline tõeline, tõeline haruldus, tõeliselt kummaline asi, eks ole, ja ja, ja see oleks ära märgitud olnud. Nii et naise koht võis ikkagi olla rohkem kodas. No kindlasti naised hoolitsesid majapidamise eest ja laste eest ja jah, nii et nende roll oli üsnagi suur ja, ja tähtis, aga samas see ei tähenda, et nende positsioon oleks olnud, aga väga madal, tähendab ka naistel oli kindlasti oma isiklik varandus ja seda võisite kasvatada. Ja muuseas, kui vaadata nüüd teda ta rõivastust, ehteid, siis siis arheoloogilistest arheoloogilistel kaevamistel on isegi mõningaid jälgi, näiteks, aga kallitest rõivastest on kuldblokaadi paela fragmente leitud, neid on tulnud välja just luha vere linnusest, lõhabre, linnuse kaevamistel. Teavet laeva vastas oli üks suurem hoone ja vot selle suurema hoone rusude alt mis on sellise keskse kohapealist lindudel selle suurema Roone rusude alt. Sealt tuli välja selline ehtelaegas, kus oli hõbedast käevõrusid ja ja siis helmeid ja kuld, brokaadi tükke. Sellist luksuslikku rõivarõivaid jõudis siia kindlasti lääne poolt, aga kahjuks selline siid, brokad ja kõik. Isegi tavaline tekstiili säilib ikka äärmiselt harva. Tõeliselt haruldane juhus, kui midagi taolist Ometi on isegi teada, missugused olid tol ajal moevärvid. Kui Valter Lang on öelnud, et moevärvid olid sinine valge ja punane, olini. On siit-sealt on kalmistutel leitud neid rõivafragmente aga, aga miks need rõivafragmendid säilinud on, nad on säilinud seetõttu, et siin, eestlastel ja mõningatel teistel läänemeresoome rahvastel Olysinud komme rõivaid kaunistada pronksspiraalidega väikeste pronksspiraalidega pronkstraadist keeratud lihtsalt noh, võib-olla sentimeetri pikkused, paari sentimeetri pikkused ja, või siis selliste väikeste pronks ka klambritega. Ja nüüd tänu sellel pronksi oksiidile siis säilinud võiksid tekstiilitükiks. Ja nüüd Neid tekstiilitükikesi meie parim konservaator Jüri Peetson hästi põhjalikult uurinud nii skalpelli kui mikroskoobiga ja on siis teinud seal kindlaks ka jah, neid mõningaid värvifragmente ja isegi kuidas värvitud näiteks on sinist rõivast on saadud siis enamasti ilmselt lõnga värvimise teel riivas kenasti värvitada kvarteti lõnga ja sinist saadi muidugi indie indie video, siis veeti sisse ja siis lõngvarjuti ja, ja siis pärast gooti punast saab madal, aga see on siis kohalik kohalik saadus ja sinist punast on hästi palju kasutada. No see on nüüd, ütleme villaste rõivaste puhul on siis kasutatud seda värvimist peale seal muidugi rõivad tehtud ka ju linast. Ja aga noh, lina annab küll värvidega, aga ei saa nii värvi püsima ja seetõttu on ilmselt, et siis linane linased rõivad on olnud enamasti valged ja noh, kuna me hilisemast ajast teame, et linnasid on ju või linast esemeid, on ilusti palju pleegitatud siinselt selle liigitamise tulemused saadi ka päris ilusad valged särgid ja, ja mis veel, mida tol ajal siis kanti? No pole võimatu, et on ka mõningaid muid värve veel siis kasutatud, aga aga noh, neid on väga vägagi raske avastada. Rõivaste juures, kui neid rõivaid ta siis on, tegelikult on viimastel aastatel. Tal on siis üritad Meil ka muinasaegseid inimesed siis riidesse panna ja siin on tänuväärset tööd teinud siin Silvi laul ja, ja nüüd on, viimasel ajal on neid konserveerinud vaadanud ka Jaana Ratas ja ja tuleb välja, et on, see pilt on üsnagi kirju, nii et on siin kasutada ka erinevaid rõivaid. No naised kandsid kindlasti siis siis sellist Kes siis kanti siis ka seelikut kanti umbkuube ilmselt talvisel ajal ka midagi üle ülekuube ja väga tähtsal kohal olid muidugi sõbraht, sõba, see, ütleme tänapäeva inimesele tuleb ära seletada, ära jäta ja no ilmselt veel mäletatakse, suur. Tähendab, see on selline suur riidetükk, mis siis kanti nagu peal, vajadusel tõmmati ka pähe, ta kattis õlad ära, noh, nende sõdade mõõtmed võivad olla ühtepidi kuni teistpidi isegi poolteist meetrit ja neid on siis kaunistatud ka servadest, selliste pronksspiraalidega siis Borlam, Orlamenti arreteeriti ja sageli on, ütleme, rõivaste ääri kaunistatud ka veel lisaks siis mitmesuguste narmastega ja siis selliste paeltega, mis on siis kõladel kootud vee kõladega nelinurksed väikesed siis kas luust või puust tehtud plaadikesed, millega siis kooti kuti vöösid ja need on siin, mina seal olnud hästi ilusad ja kirevad, et kasutatud palju plaadiksis keerulisemat mustrit teha ja need on selle poolest hästi-hästi tuntud, nii et võiks öelda, et muinasaja lõpu siin nii eestlaste kui liivlaste kui ka siin karjalast teiste läänemeresoome rahvaste rõivad olid aga väga heal tasemel. Muuseas on ju Henriku kroonikast isegi teada, et muistse vabadusvõitluse ajal siis sakslaste sõjasaagis moodustasid tähtis osa siis vaibad, mis võivad olla ka näiteks hoopis sõba, et ega me ei tea, mida see vait Hendriku Henriku siis keeles võiks tähendada, et ja teistegi sõjakäikude ajal on siis nimetatud, et siis sõjasaagi hulgast siis rõivaid. Nii et need rõivati tulevad tühjad alamad ja uhked ja head ja. Aga ennemuistset vabadusvõitlust ei olnud ju need riided ikka, need, mida me mõistame tänapäeval rahvariietes. Triibulised, uhked seelikud ja ei jah, seda kindlasti mitte, tähendab siis olite rõivat mõnevõrra teistsugused ja ja noh, kuigi kuigi kindlasti võib-olla siin piirkonniti võis olla täiesti erinevaid rõivaid ka. Aga kahjuks me tunneme neid rõivajäänuseid veel nii vähe paika panna, et igas kindlas piirkonnas on omad rahvarõivad. No need rahvarõivad, mis me nüüd tänapäeval siis Eesti Rahva Muuseumis näeme, näeme, või laulupeo rongkäigus näeme, need on ikka tunduvalt hilisemad. Rõivaste juures on toimunud ju kogu aeg muutused, kogu aeg on arengud veid, uusi, uusi, siis täiendusi on tehtud ja moesuundi on teatud määral arvestada, kuidas need riidetükid omavahel kokku pandi, nõel oli olemas ja nõel oli olemas ja on kaevamistel leitud enamasti peened, sellised raudnõelad ja ja on ka muidugi luunõelad, millega selliseid jämedaid rõivaid siis õmmeldi ja ja nagu need tekstiiliuurijad on öelnud Võtavad siis nii konserveerida kui siis ka nende põhjal rekonstrueerida rõivaid, et on väga puhtad, õmblused on ja sageli on veel õmbluste peale ka kinnitatud mingisugune pael välja. Nii et tehti väga hoolas tööd, mis jalga pandi. Kas sellest on arheoloogilisi tõendusmaterjal? Oot, kahjukesi harjunud pakilisi tõendusmaterjali meil nüüd jalanõude kohta ei ole, nüüd muinasaja kohta. Samal ajal näiteks keskaegse linnakultuurkihis tuleb muidugi jalatseid hästi palju välja, nii et enamasti on tegemist selliste kingade osaliselt ka võib-olla saabastega. Aga mida nüüd muinasajal sind kanti sageli jah. Raamatutes joonistatakse raamatus joonista, joonistatakse pilt, muinaseestlased pasteldas, eks ole, pasta nööritud jalgade seotud ja ega seevastu tulid ikkagi jah, kesktalupojajalanõud. Ma usun, et oli, oli kindlasti saapaid. Millele mida või kuidas seda põhjendada, põhjendada võib, kas või sellega, et on. Siin muinasaja lõpul on meil levinud ka juba kannused aga kannused, mis siis ratsutamisel kasutad, jaa aga kannuseid muidugi on väga halb mingisuguseid vastlalaadse elano külge kinnitada, selleks natuke korralik saabusi pool. Et see võiks olla üheks vihjeks. Ja noh, pikematel käikudel muidugi muidugi olid jah, saapad kindlasti ka vastupidavamad. Samas võib-olla oli ka mõningaid teisi jalanõusid, aga kahjuks jah, muinasaja kultuurkiht nüüd jalanõude jäänuseid veel kusagil välja pole tulnud. Selgemaid jäänuseid. Mis riietesse puutub, siis ühesõnaga naistel olid ikka seelikud ja meestel olid püksid. See oligi paigas. Ega seda ei tea, tähendab jah nüüd neid vot nüüd neid alusrõivaid ei ole ju säilinud, noh, on arvatud, et alus rõivaks oli, oli eksale linane, et aga, aga noh, sellel ei olnud selliseid pronkspiraalidest kaunistusi ja selle tükke muidugi ei ole säilinud. Aga võib-olla siis naised võisid ka nii alusrõivastele näiteks pükse kanda. Meeste puhul tõenäoliselt jah, igal juhul olemas. Aga mehed on ka ilmselt kandnud sellist linast särki ja ja mingit ülekuube ja ja nii edasi, noh meesterõivaste kohta on nüüd ikka viimasel ajal järjest informatsiooniga tulnud küll, tõsi, väikeste katkete põhjal praegu meelde tuleb, et sinna mõnikord võib tulla täiesti üllatavaid asju Nende tekstiilijäänuste uurimisel välju. Nimelt Jüri Peets hakkas, vaatas neid üksikuid tekstiilitükke, mis olid siin-seal nüüd jäänud siis kas pronksehete külge ka ja siis ta käevõrude juures avastas ka siis villasest nõelumist, tehnikas valmistatud kinnaste jäänuseid. Ja hiljem ka siis Eesti rahva või tähendab kirjandusmuuseumis on siis ka siis rahvapärimust seal trükis mõte, et tõenäoliselt on siis surnutele pandud kindlat kätt. Ja siis ta leidis ka jah, rahvapärimust, et 19. sajandil oli veel komme tähendab kalmistu. Surnule kätte ja kusjuures huvitav on see, et see komme ei ole levinud ainult Eestis, vaid nüüd pärast juriibeedsi uurimustada soomlased, vaadanud oma käevõrusid, kas seal leitud jäänuseid ja siis tuleb välja, et on nagu jah, siin ka jälle selline läänemeresoome, selline ühiskomme olnud. Väga armas. Ma sain aru, et kui me nüüd saate alguse juurde tagasi tuleme, et tegelikult ei saagi panna kumbagi, et ei saa öelda naine ja mees, muinashääl ja mees ja naine muinasajal, et päris võrdsed on. Olnud noh, kui me jah, ülikute juurde nüüd läheksime ja valgustaksime siin neid pealik, keda me ka nimepidi tunneme ja siis tõenäoliselt muidugi jah, nende hulgas on siiski siiski mehi suurem osa ja ja ilmselt mees siiski võis olla ka selline perekonnapea. Siin. Vähemalt tundub nii, nii palju kui veel allikad lubavad sellest kõnelda. Aga ei saa jätta jälle rõhutamata seda, et, et need rekkamägi mitmed uued ideed ja mitmed uued tähelepanekud võimaldavad meil tõesti rääkida siin sellisest eestlaste ja meie lähisugulaste ühiskonna omapärast, kus on naistel olnud küllaltki oluline roll. Kes tahab veel lähemalt põhjalikumalt tutvuda probleemiga mehed ja naised muinasajal, siis ma soovitan lugeda Marika Mägi kogumikku Eesti aastal 1200. On palju teisigi huvitavaid teemasid käsitletud, aga tänase saate ma tahaksin lõpetada hoopis. Räägime lastest ka natukene meestest ja naistest rääkinud, et kas on midagigi arheoloogidel laste kohta öelda eesti laps muinasajal. Ja no mänguasju on meil muidugi üht-teist leitud, aga neid on siiski suhteliselt vähetõenäoliselt muidugi suurem osa mänguasju võis olla siis valmistatud kas puust või või siis ka seal rohukõrtest ja, ja nahast ja nii edasi, lihtsalt et kahjuks Heili no üks väheseid, et selliseid mänguvahendeid, mis on siis vurri luud, Need on siis seajalaluud, millel on siis üks auk läbi tehtud ja millele pandi nöör ümber ja millega siis sai ilusasti uuristada? No see vurri tegemise komme, see on nii meil Eestis säilinud suhteliselt hilise ajani, isegi tänapäeval ja mõnel pool tehakse veel veel vastlapäeval tehakse siis, kui süüakse seajalgu, eks ole, siis tehakse ju vurri. Muuseas, nendega on huvitav luku taolisi luid, millel on siis augud sees, neid on Lääne-Euroopas ka noh, keskaegsetest linnadest leitud kusagil alates viikingiajast, näiteks Põhja-Saksamaal ja, ja pikka aega keegi ei teadnud, mis need on. Ja siis üks eesti luude uurija tegi neile selgeks, et tegemist vurri luudega ja ja siis nad olid väga üllatunud ja tõesti Eesti on üks selliseid väheseid piirkondi, kus taolised vurri luud on, on jah kasutusel olnud läbi kogu selle selle keskaja kuni tänapäevani välja. Nii et nende algus praeguste leidude järgi vähemalt jah üle ütleme 1000 1200 aastat tagasi saab alguse silda. Nii et eesti lapsed võiksid, kui nad vaatavad jääaja filmi seda tuntud multifilmi, siis võiksid Murritada kris muinasaegse vurri ka sinna kõrvale. Nädala pärast kohtume taas Ain Mäesaluga ja siis saame teada, missuguses majas elas eestlane eelmise aastatuhandevahetuse paiku. Kui vana on käsikivi, kas pealiku amet oli valitav või pärandatav, kellele ülik oma maa ja vara jättis pojale või tütrele. Sellest nädala pärast samal ajal.