Selle kauni lüürilise meeleoluka jäime eelmise saarte lõpul Vihula mõisapargi serva musti kaldanemikule õhtulaagrisse. Hommik oma kirka päikesevalguse ja laagri mahavõtmise askeldustega on hoopis vähem lüüriline. Nüüd on kiire, kiire, sest Mikk tuli meile hilja. Viimase laagrilõkke juurest ei raatsinud ju eelmisel õhtul kuidagi lahkuda. Ka bussijuht Volli võis rahulikult endale pikka lõkkeõhtu lubada, sest oli kokku lepitud, et hommikul jalutame mitu tundi Vihula mõisas ringi ja temal on siis puhkeaeg. Marati meie sõidusponsorfirma uhke bussi pagasiluugid neelavad kõik kempsud kompsud ära nagu niuhti. Volli teeb lisauinaku, muu seltskond suundub, aga vaatame seda toredat mõisat, mille territooriumil ööbisime ja mille silmitsemiseks õhtul aega ei olnud. Siis tekkis ainult üldmulje, küll on ilus ja korras. Selgelt restaureerimistöödel käivad, aga väga palju on jõutud ka juba ära teha. Park korras valged majad, nagu suhkrutükid, rõõmsad punased katused peal. Vigu pole, restaureerimistööde edukus on sõltunud ühest just väikesest asjast silla taastamisest. Kui poleks silda, ega seda paisusin ees olnud, siis poleks seda maastikku ja kõik need hooned oleks kadunud kuskile Rägavarju ära. Et teedemehed küll ajasid uue maantee Vihulast mööda kuid tegid kordega vana paisu. Ja noh, nüüd on siis siin, meil siin paisus mõnusat kohisemas selja taga ja kahel pool seda viia silma on vanad veskihooned ja ühel väiksel veskihoonel on silt, selles majas sündis 15-l veebruaril 1904 kirjanik ja ajakirjanik Evald Tammlaan ei ole sulgudesse pandud, et jänkimees. Tema sünnikoduks on seesama vesiveski, kuid hiljem elu viis teda õige mitmesse muusse, kohtusime, vanemad olid head möldrid, tunnustusega möldrid ja noh, nagu kõige varasem osa tema ajakirjaniku põlvest oligi Rakverega seotud. Ja eks tema siis neid kohalikke olusid siin üsna kenasti oskas oma näidendites kah kirjutada. Tal on üks lugu piirivalvuritest, eks näidend, valge lagendik ja kus ta väga toredasti tegi selgeks, kuidas tookord sisse piirivalve tegelikult elas. Igal piirivalvuril oli ka mõni oma poiss, eks ole. Kümmet püüdis ühe laskis vaikselt läbi ja siis tuli üks aus ohvitser ja piirivalveametit pidama ausa mehena ja tekkis suuri raskusi nii külaga kui oma alluvatega niisugune uni, elu tol ajal annaks taevas, et nüüd meie piirivalve nisukest teed ei läheks, nagu Tambloonete näitas oma näidendis. Tema oli väga tubli rändaja, eks jääb, tal see teine nimi juurde. Tuligi, ja siinkandis meestel olid purjekad purjesport Käsmukatel eriti niiviisi käes ja siis nad leidsin kena meeskonna kokku ja käisid purjetamas atlandil ahte val tari lugu on kõigile teada, aga Ahto Valteri järgmine kavandatud reis lausa ümber maailma, mille lõikas läbi siis seal paari kaaslase haigus ja sõda ka omaltühelt poolt. Vaat seal oli ka Tammlaan nagu planeeritud kaaslane. Lavastuses mängivad mere kutse võidelda isa eluvee alampõnevam liiga tuttavaks, muutunud surma, muud kui vaid laevaga seada jeee peavigaklandist mööda jõuad, siis paistab päike ja kajakate kaasalenud. Keragi läbiga tormiline tubakimast vibu korraks vaata märga vana. Pappusk. Ühel hommikul millega valmid Aga pea tapeti muuseas valmis. Jubaran. Kata. Lihulast on pärit keelemees Jaan Lehtberg ja praegu muinsuskaitse seltsi esimees ning linnaarheoloog Jaan Tamm. Ja küllap veelgi tuntud mehi, sest ka selle kandi asustusajalugu läheb tagasi vähemalt 2000 aastat. Ja nõnda pika ajalugu annab nii häid kui halbu lehekülgi. Seesama rahvamaja koolimaja, mille juures me ööbisime, oli 42. aastal Saksa vastuluure ja luurekool. Nimelt Tallinnas moodustati niisugune asutus apterneedest Elle rõival ja seda juhtis keegi, korrutan, kapitan sellaarius ja see moodustas omaette büroo. Sakslastele kena komme panna naiste nimesid kõige tingimata ettevõtetele oli büroovalli ja siis oli valli üks, kas oli kolm või neli, no kus nad olid, üks neist vallidest oli, oli siin Vihulas ja see oli siis selline kool, kuhu värvati sõjavangide hulgast paarkümmend meest ja õpetajate siin kellelegi Rembrandti käe all välja Leningradi rinde vastu ja Leningradi enda vastu. Peab ütlema, et nendel poistel edu ei ole, need õnnetud mehed, kes selle kooli poolt saadeti, siis kuskil sinna vastu rinnet. Rinne seal oli siiski nii valvatav, et nad kõik hukkusid. Selline kool on ka selles samas Vihulas olnud. Päris on asunud koon hiljem vanadekodu siis oli siin tulekahju, mille järgi küll praegu enam märgata ei ole, sest Virumaa põllumehed on asja väga tõsiselt käsile võtnud. Mis siis edaspidi tuleb, kui ka seest kõik valmis saab, see on praeguses muutuvas ajas veel lahtine. Vihula mõisnikud pikka aega olid väga toredat nime kandvad mehed, nimelt Schuberti tõi nagu muusikamehed Peaksite teda siduma siis sellise nukra miinimuusikuga, tegelikult oli see hoopis üks kindralite sugupuu erineva rikkusega, kindralid ehitasid siis seda mõisa siin välja ja mis mulle eriti mainimisväärsena tundub. Üks nendest laskis endale ehitada ta ime uhke perekonna kabeli Haljala kirikuaeda ja tellis sinna Vaidzenbergil pisikese kena marmortöö. Nii et pidas siiski küllaltki kõrgetasemelised ja mitte just eriti kalliks. Loomulikult meie skulptor Vaitsemberkimite mõnda Peterburi kallist kuulsat meest. Ja siis tuli välja, et kiilu ligidal elab Karl von Schubert, mees, kes on siin majas sündinud, kes tundis elavat huvi, sai kuulda, et lehest niiviisi eesti lehtedest, et siin midagi tehakse, kangesti tahtis tulla vaatama. Aga tal on väga agar niisugune energiline naine, Magda, konsubert jäävat Magda, nüüd tuli vaatama, et kas võib oma haige südamega meest tulla siia nüüd? Jumal teab, mis temaga võib juhtuda, kui näeb, et siin midagi nii väga hullusti laokil. Magda, kes mitu korda ja ütlesite, lõi veini või. Aga siis ühel hetkel mata ka juba arvas, et virulased on jõudnud parajasti nii kaugele, et las tulla, Karli vaatab selle asja ära, Karl käis. No nüüd on Karl juba aasta manalamees, aga siis, kui ma sünnikodu vaatas ära ja Magda kinnituse koheselt olla üsna rahule jäänud. Vihula mõis on minu arvates nagu natukene etalonmõis tähendab Eesti korraga ja nüüd korraga valmis ei ehitatud ikkagi suured hooned, kivihooned ja kallid hooned. Neid ehitatud vähemalt 100 viie-kuuekümne aasta jooksul, tähendab peale Põhjasõda oli ju siin anud tuhk järgi ja mõni kivi kuskil riidas ning siis ehitati kas vanadele fundamentidele keldritele või kohe päris uuelt kõrvale ja siis muudkui ehitati peale juurde, kuidas mood nõudisega vate mood nõudis ikka ka hoonete pidevat ümberehitamise ajal, kui tänapäevalgi. Kõigepealt seal keskel näete võimsa niukse korstnaga keset katust, mantelkorsten kahekordset barokkhoonet, katsuge siit välja lugeda. Keskteljel on ümar kaareline aken ja siis külgedel niiviisi paaris kaks akent teise korruse aknad pidulikumat kõrgemad, seal see härrasrahva korruse allkorrus siis veidi madalamate akendega võlvitud lagedega, see oli siis teenindus, korrusi, kelle arvelt siis ülemine pere nagu elas. Barokist on veel alles, näete, väikesed väiksed niukse segmentviiluga katuseaknad. Nii, ja siis oli vaja midagi juurde ehitada, vahepeal tuli rikkust juurde ja ehitati nendele baroksete akendele ilusat klassitsistliku kolmnurkviilud peale. Ja alustati siin ühe tiiva juurde ehitamist, millele on tekkinud siis peale hoopis kolmas korrus. Siis maja ukse ette ehitati hoopis portikkus, selline ümarsammastega ja kolmnurkviiluga ümara aknaga, eks ole. Nii, ja siis sellest ikkagi veel ei jätkunud ikkagi mood nõudis oma. Kolmandale korrusele anti sajandi lõpule omased niuksed, laiad, kaunilt kujundatud puitehispitsiga laiad räästad, eks ole, ja veel seal niuksed kaared akende kohale ja lõpuks ehitati veel teisele hoone otsale näiliselt täiesti klassitsistlik liide, madalama katusega, suurte kõrgete akendega ja, ja sinna sai tegelikult saal, uus saal, mis on kohe risti maja teljele. Ja kui meil oleks võimalus pragu sisse minna, siis me näeksime seal saali seintel juba juugentlik. Seinamaalinguid, need veel selle sajandi alguses ikka midagi ehitati juurde, midagi täiendati vastavalt aja nõuetele. Nagu ühes tõelises hästi korrastatud jõukas mõisas ikka, nii on ka siin vaatamisväärne kogu tervik ja iga osa selles hooned, nende paigutus looduses. Suur park oma mitmete osadega. Peahoone ees regulaarse planeeringuga park tagapool vabaplaneeringuga, nõndanimetatud inglise park, mis läheb üleparkmetsaks, sulab otsekui märkamatult loodusesse. Kena barokne, 18. sajandi lõpust pärinev külalistemaja ootab veel restaureerimist keset parki aremegism, kus ilmselt on asunud keskaegne mõisahoone millest sõjad ei jätnud järele muud kui kivihunniku. Igal pool, palju vee diisleid, palju rohelust ja palju paviljone. Aga miks meie Peame peale kõige muu veel just selle koha täna läbi vaatama. Siin on põhjaeesti ilusamad taevaskojad, ma kasutan sellele kandile võõrast nime, siin on liivakivipaljandi tühe, Alme lausa ööbisime, ütlesin, pargis on üks paviljon ilus klassitsistlik paviljon. Samuti järve või paisjärve poolt liivakivikalju peal ja jõe Tänaku poolelt paistab ilus liivakivi paljand. See liivakivi paljand ei ole siis teevad, nagu me oleme harjunud Lõuna-Eestis nägema, vaid see on ikkagi Ordoviitsiumi alamordoviitsiumi ja noh, ta on kõige esinduslikum Põhja-Eestis, teine temale võrdne, vastan ainult Toila orul. Aga, aga too oli kuidagi sirge seina ja palju madalam. Aga siin ta kerkib, otse veest järve käidud. Jõgi teeb käänaku ja, ja jõgi nagu toetab niiviisi vastu liivakivi kaljut. Siin vastastame kenasti, on heledate liivakividega peale moreen ja liiva ja siin kuskil ta isegi näete niukse õhukese must ja kihisev fosforiidi kiht seal kuskil näete, servast ülevalt paistab. Ja kivimaraton siis raseda põhjaeestikividel kasvavad sõnajalg on siin hästi rikkalikult peal näha, praegu tema sügis käes, nätaka kolletama. Hulgaliselt oli siin parkides paviljone, enamik nestorit taastatud. Üks osa pargist on tehtud niukseks omamoodi Veneetsia, eks, eks ole, kanalid on läbi kaevatud ja jõgi juhitud kanalitesse, seal olid ka toredad hiina Sillakese peal, need kuulusid sellise inglise pargi juurde või maastikulise vabapargi juurde, niuksed kaarsillad ja siin vastas peaks veel elama seal suure kuuse all, mille oksad lausa vees on. Peaks olema veel üks kena paviljon, näete, tema vundamenti paistab aga paviljone muidugi ei ole siis jätkuvat parkmetsad ja metsapargid. Meie ööbimiskoht oli just nimelt niukseid kenal neemikul parkmetsas ratsutamismetsas, nagu öeldi ratsutamisteedel ja siit kuni mereni on tegelikult maastik kujundatud, tähendab, piki mustjõe kallast, läheb tee alla randa ja seal kohati istutatud siis lehiseid ja veel üht-teist, aga see on hea, mitu kilomeetrit, nii et need selle metsapargi ja pargi kujundaja oskas mõtelda mastaapselt. Ta polnud popstaari Parun. Mis puutub mustjasse, siis küll seal jõel on palju asju peal, mis peaksid selle vee lõplikud lootusetult ära rikkuma, siin on piimatootmist siin vanasti oli tärklise tootmispeal ja puha. Ja ometi pääle Vihula saeveskipaisu on jõgi enam-vähem jõudnud endaga toime tulla, on puhas ja mustjõgi on üks selle põhjaranniku paremaid lõhe ja forellijõgesid. Sügisel on siin toredad lood, siin on siis ühed püüavad kala ja teised püüavad kalapüüdjaid ja, ja noh, niisugune suur suur jaht vastastikku siin metsa jõe ääres käib ja siis kevadel teine tore aeg. Kevadel, teine tore aeg, see on siis, kui suured veed on siis selle jõe peal käivad sportlased tegemas veeslaalomit või vähemalt need, kes tahavad õppida, kuidas ümber minna ja uppuda jälle elusalt välja tulla, enne kui lähevad kuskil suures Siberis mägijõgedele, neetikesele, musti ära, katsuvad seal hea treeningupaik. Vääna jõgi mustjõgi ongi ausalt öeldes ainsad korralikud kärestikud tööd, kus võib õppida kas või seda, et minna pärast amata jõe peale ja seal ära proovida need kärestikud. Selle pargi all on drenaaž. Me tulime just ühes niukses väikses märkamatus Sillakesest ülesid rahas on tehtud tunnelitena paekivist laotud ja võlvitud seal mõisa eespool on ka taolisi tunneleid. Mõte oli selles, et sedasama diktüoneema lühikese fosforiidikihiks on veepide. Ja muide, see park oleks lihtsalt üks ladu. Ja ometi näete lodu, jõle lehise kask ja, ja kõik muu, mis siin taga kasvab meil kõrgesti tänu heale juba 100 aastat vana tunneldrinaasile. Drenaazi tunti parkides, enne kui drenaazi põldu jõudis. Jalutame selles kenas pargis päris südamest sleppide ja krinoliin, kleitide asemel on neil muidugi teksapüksid ja seelikud. Meespere kostüümid ei lähe ka just mõisa miljöö ka eriti kokku. Siin pargi tagaservas müürjendil asuvas paviljonis oleks kena küll näha näiteks noh, veljo rannikut istumas 100, kuues ja jalutuskepi keerutavana miljöö otse nõuab. Minu arvates ei ole oluline isegi tema arhitektuurne kujundus, kuigi ta on kah kena niukene, klassitsistlik templikene olulisem on tema ideoloogia. Vaat meil on see elu kuidagi niiviisi läinud, et targaks inimeseks loetakse seda, kes oskab väga otstarbekohaselt oma aega kasutada. Need inimesed, kes siin mõisas elasid, vähemalt selle naise noor pere pidas väga targaks sõda, kuidas osati aega raisata. Sest neil seda aega juuli, eks ole. Hommikul tõusid nagu meiegi kuskil kell 10 einestasid üks kord ja siis läksid jalu tama. 12-ks jõudsid nad siia kuskile paviljonis, siin istusid pool tunnikest, lugesid mingisugust romantilist luuletust või midagi muud sellist, tegid näputööd ja siis läksid einetama ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga Nad oskasid oma aja kuidagi sisustada, mitte millegi tegemisega, seal suur kunst, see on väga suur kunst, proovige, ei oska selleks 200 aastat õppida. Ja see on üks nisukesi paviljone, ta on asetatud pargi servale. Selleks et siin istudes oleks vähemalt võimalik vaadata, kuidas teised põllu peal tööd tegid. On ju nii, eks ole. Ühesõnaga, avamaastiku avanes paviljonist, vahade ja maastik kuulus nakkusele maalise elulaadi juurde, eks ole, ja ta tahtis olla selle osanik, see oli tema koduaedse parkaga, aga siis ümberringi põldudel töötavad inimesed ja needsamad toredad lehmad, kes praegu on, need kuuluvad maastiku juurde, kuidagi südamlik tunne tekib, kui näed kuskil niiviisi lehmi söömas, vee ääres, eks ole. Täpselt samamoodi mõtlesid ja tundsid, siin elavad sakslased, siis näete siin kohe värav nagu väga tähed, lükkad värava lahti ja lähedki sinna, kus need lehmad on, eks ole, ja katsud nende sooja külge, eks ole, Jani ja nuusutad sedasamust lõhnamis lehmast ikka välja tuleb ja no miks ka mitte, see on kõik maaelu juures, eks ole, ja Iisraeli telekenasti tagasi on jälle hea söögiisu ja isadele lauda ja üks kristlik, eks ole. Tõeline viljapoegade kultuur kasvas ikka väljasid mõisaaedadest ja tuli siis hiljem meie talude aeda. Ja vot üks selline vähemalt 150 aastat vana viljapoed siin meie ees on, et on kõrged, kuid mis peavad looma seal aias natukene parema mikrokliima, eks ole, ikka põllult iga Tuulsin aeda sisse ei lähe, aga ometi näete aias auke niisugusi nuuksed ja Ušeron trellid ees neid lahti ei käi. Aga aga uksed müüri sees on, olete, milleks need on? Vat just tähendab see mikrokliima on niivõrd oluline, võib juhtuda ju vastupidi, ümberringi on, on udu laiali läinud, aga aias on küll mudu ja külmub, eks ole. Härmatis, eks sil maikuu sees või juunikuu sees ja tuul siiski aeda pääseks, tuli luua sellised tuulutusavad, aga selleks tehtud korralikud uksed ja just siin Põhja-Eestis on taolisi asju hästi näha Sagadi mõisas ja vot siinsamas trell idees kõrge müür ja, ja nagu oleks uks, eks ole nagu pseudo, kus aga tegelikult funktsionaalne asi täiesti nii, ja nüüd kui te vaatate siin selle mõisaansambli pole, siis tema üks väärtus selles seisabki, et, et suur osa hooneid on alles ja juba aga kaua aega mõlgutanud mõtet, et kogu samme tuleks taastada praegu siis selle juurde nagu asutud. Kuigi ta ei ole päris tüüpiline, ta nagu ühe küljega, üks küll on jões ja on park ja teine külg on siis aidad, tallid ja kõik niisugused toredad asjad reas. Aga Nad on muidugi väärikas stiilis, nad on kõik pikkuse 18. sajandi lõpp, eks ole, ja see hilisem lisandus siin nii koormav ei ole rikkunud. Mitu vägevat aidahoonet oma viis, 60 meetrit pikkade. Kõigepealt kuskil seina poolelt kõrguselt jookseb läbi karniis, eks ole. Karniisi kohale on seinapind siledaks krohvitud ja sinna on siis tehtud petlik Nissidena sisse ka rattad, mis toetaksid nagulistele simsile ja simsist allapoole on sein nagu kiviplokkidest laotud, noh, praegu on see kivi blokmel kõige moodsam ehitusmaterjal tuhaplokk, eks ole, see oleks ka nagu sedasama aega meenutab, näete, Rustika kiviplokke meenutav Rustika, krohvitud rusikaseinapinnal ja nüüd siin kuskil krohvi seest tuleb välja kalmine värv, tan värvitud algsed Alliks, ülal oli helevalge või, või midagi sellist ja hall, hallikas seinapind ja siis on suured uksed. Uksed on rombikujuliste nihukeste kujunditega ja ilusti profileeritud laudadest. Kas võib olla ikkagi ilus arhitektuuri teostanud mööbliese, eks ole, ja tundubki nii, et kui Puusepp tegi, muud asjad seal üleval, kõik need, need tool, värgid, valmis, siis ukse tegi ikka mööblimeister, see oli ikka tisleritöö tisleritööd nii, ja nüüd näetegi, kui palju tol ajal oli lukk? Aeg ikka nii varasse aega olnudki, see 100 150 aastat tagasi on mitmekordsed lukud, mis siis kõigepealt lukustavad ukse ja siis pärast sulgevad lukuaugu ja selle peale seal veel omaette lukk panna ja omaette taba panna, nii et need aidamees sellel oli ikka mitu kilo võtmed vöö küljes, kui tema käis neid aida ukse kontrollimas kinni panemas. Ja ometi ühele on kõik aida uksed lahti kassile kassiauk oli igas ukses. Kas oli mõisaametnik mõisa tööline? Tema käis igas aidas korda pidamas ja temal pidi olema sissepääs mis tahes lukustatud uksest. Ja olemegi ringiga jälle tagasi jõudnud häärberi ette. Veskipais kohiseb kõrvalosa hooneid on alles pooleli ehitamisel otse nende taga kerkib liivakivikalju. Kaljo poolavad välja allikad, nii et mõni voolab praegu ehitatud maja läbi lause siniautate piima ja ja, ja siit pisut edasi oli võimas õlleköök ja viinakööki ja noh, eks herbaasid kõike vett ja ja vot nüüd need allikate süsteemid siin majade all toimivadki niiviisi. Tundnud end mitu tundi mõisas Actena, sõidame nüüd jälle külade ja põldude vahel, mis omal ajal seda mõisa toitsid. Ja toitsid inimest juba ammu Essklindinemikul asunud muinasajal. Vihula linnus. Ja lähme sõidame piki klindi serva vasakule. Vahepealsele jääb viljakas paeklibune muld ja kenad rukkiväljad praegu siin väljuvad alla ja mehed panna trupi. Ja siis on tunda, et kõike muud me saame igavust, abide koores aga rukis kindlasti ei saa, rukis laadik Eestile seal endale leppisi aine rukkileivata, ei kujuta eestlase toiduladudes ettegi. Need teed siin mida mööda sõidame, hoitakse käänulistena, võib-olla natukenene laiendatud, aga nad on korraliku kaldega, neid kimbutada just ei saa. Ja see ongi eesmärgiks. Tegemist on ikkagi rahvuspargiga, kus ei tasu nagu läbi kihutada, kus täiesti rahulikumalt sõita. Ja nüüd Altia maale minnes metsavered vanad põlised pääl praegu enamasti kenasti korda tehtud ja näete siin rannarahvale omast heledat värvi tõste enne randa, kus on luiteliivad ja nisukesed eelisel vas 1000 1500 aastat vanad pinnavormid. Nende luiteliivade taga seisab vesi ja pani lihtsalt lähen paralleelselt merega jooksev Altja jõgi paralleelselt tükk aega kohe siis keerab järsult merre. Nendele aladele ongi siis kasvõi kohe päris korralikult ostele metsad või erakordselt ilusad nakas õngepoolsed kuusikud. Nad on tõsi, praegu küll juba oma vanusepiiri peal ja hakkavad hullusti ümber kukkuma ja oskagi teha peale, mis nende kuusikutega saab, tahaks neid hoida, ürgselt teha. Aga noh, neli see risti-rästi mädane vanasid metsa ka rahvuspargi loodusmaastikest vaadata, natukene kummaline. Selleks siis ongi vesi tehtud, reservaati tõelist õiglasse, reservaati Vihula poole minna, mustjõest itta, asjast läände minna, kvartalite kaupa ära inimene vahele sinna loodusele ei sega, isegi me ei taha seal näha ja merelt külalisi siin siiski metsale vahendatakse, natukene tuuakse ka Balti välja. Nii mõnigi kord on küsitud, mis Lahemaa sellel on ja mis rahvuspark seal, kus suured koormad ravitakse, naasuurivas, mitte. Aga haisvaid pulkasid teede ääres siiski ära tuuakse. Kuidas eestikeelsed kohanimed mõnusalt moonduvad? Koondu? Vilu keeli landu öelda mees vaadeldakse. Ja jälle öeldakse kuidagi tuleb seal sinna juurde niiviisi ja on kohalikus keeles Oandu ja on ta leheke suitsu tapandu. Ja seal siis tõele kõige lähemale vajute mõisalets saksakeelne nimi meelest ajavika. Kärestikuline maaliline jõgi ja jälle seesama tore jõgi, kus sügisel siis üksnes püütakse. Nii siin on siis niisugune tüüpiline ranna külakene, kus ei talu pere ja selles on omajagu rannarahvafilosoofiat. Nimelt merele, seal linna suure perega merele kahe kolme mehega paati eliinud paarid olid suured, rasked. Ja sellepärast pidi talus olema rahvast. Siis oli sulga ja paatkonda temast talustata. Ris tulevad kihilisi, marastaja, jaani, lappaja, jüri, rahva ja niisugused nimed taludele. See kõla vähemalt ei kõla säilitanud üsna arhailise. Noh, niisuguse 20.-te 30.-te aastate väljanägemise üksik uus hoone on siia tulnud sisse. Ei, mõned kõrvalhooned juurde ehitatud, aga muidu põhiliselt niisuguse laudvoodriga kenad heledas vingistuses majad, mille juurde kuulub suur palk. See on huvitav nähtus. Eks mõisate kalkuneid ja mõistlikud ise ka ei tea miks nad ehitasid, nõudis nende ajaloolise telje nagu Pilavad ise oma esivanemaid, et no milleks niukseid asju vaja. See oli kord aastas kohvi seal ja eksis eestlane, asunik püüdis ka oma talule väikese palkuni juurde ehitada, mis ta seal ikka Walkeriga tegi, mõnikord kahju ei kohvi või siis sügisel seal lillesibulaid ja muid vajalikke ravimtaimi kuivatas, riputas ülesse. Siin oli nende siiski teine. Selline pauk oli mõeldud juba supelsakste jaoks. Siis tulid ja. Tõenäoliselt siis kohale kasutasin, lugesin lehte ja kohvi ja nautisin päikeselasketuult on sellised Balkanil, mida suurem palk, seda kindlamat talu elandas natukene käsuvitajatest. Sent, näete, küla lõpus oli Paal, et kahel pool teed ja nende kohta räägitakse väga huvitavat lugu. Kui palju sa juurde mõeldud on, aga lugu ise tähendab. Naaber käis randa kuidagi läbi teise ranna ääres oleva taluma ja rand vana tava kohaselt oli nagu kõikide maa, sealt sai vabalt külarahvas oma lehmi ajada ja adru korjanud. Aga niiviisi läbikäimine nõudis ikka natukene pesemist ja seenekohana õiguse juurde käinud. Tekkis kahe naaber, tuli tõsine tuli, üks otsustas teisele pisut nagu kätte maksta ja tal oli väga teravmeelne mõte. Ta ostis ühe suure, naljaka ja sihukese lolli näoga koera ja selle kolle pani nimeks oma naabri nime. Ja eile õhtul külas oli vaikne, tema siis sõimas üsna haritud, vaadake oma koera. Näiteks Jaagupiga, Jaagup, mis sa jälle tegid, kus sa seal selle mulli sisse läksid ja mis seal on? Ja lõbusale külarahval seda asja teha. Läks asi korraldusse ja kohus oli kimbatuses saada kuule omand ja omanik nimetada teda, kuidas tema tahab presidendiks, märjale külge ei pane, eks ole. Ja midagi no ei ole. Käidi kood mitu-mitu korda ja käidi kõik astmed peaaegu läbi ja iga kohus tegi erineva otsuse ja olukorra päästnud see ei olnud. Muidu oleks tänaseni käinud. Üks soojemaid ränne külastanud ergises särgil on ilusa varjulise lahega küla ja lahe Soosaar. Nii et oli hea sõita saare taha tormivarju ja väga hea oli sõita ka sisse ja loodetuultest varjatud lõukasse. Vergi saar. On Peraseks ühendatud tammega ja seal on tõepoolest korralikum, seda meil ehitatud läks Vihula valla omandusse. Ei ole valt, tavatseb ta kenasti korda panna. Ja siis siia külasse erinevatel aegadel ehitatud erinevaid maju, kuid need lähema ajal taheti nagu hoida stiili. Natukene arhailise vana ja siis. Kiirovi arhitektid, projekteerisid, niuksed, kaksikelamud, mida eemalt vaatles, ei oskagi pidada nagu 20. sajandi lõpupoole hooneks. Nad on niuksed, kena Saiseeriva väljanägemisega laastukatustega ja muud taolist aga seest loomulikult hästi kaasaegsed, nii et ma ei ütleks, et mingi Kletika või mingisugune niukene tahtekistoritseism on seal siiski külamiljöö arvestamine. Ja kui nüüd siin lähemal need ehitustööd siin-seal käivad, siis ikka püütakse läheneda tunnetamisega võsult ei anna päästa, Võsu on nii nagu ta on Mozart ja super nuusata, hulgaliselt täis ehitatud, küll aga just Vergi ja Altja ja Käsmu ja näiks tuleb hoida nagu silmatera. Ja see on meie niukse rannaküla. Siia Riccile Virumaale oma tänase saate lõpus jäämegi. Järgmises peatuses kohtume teiega taas järgmise neljapäeva õhtul muusikalises tunnis. Ja siis saab meie pikk reis, mis tegelikult palju üle 100 kilomeetri Tallinnast kaugemale, julatunudki, lõpuks otsa ka. Kohtumiseni neljapäeval. Kõike head.